Pärandilinn pajatab

Trallipäev

Mon, 07 Oct 2013 07:31:00 +0000

Ühtpidi on see natuke kurb, et suuremat tähelepanu saab enamus inimesi siis, kui neil täitub mõni suur ja ümmargune aastanumber. Ma ise ei pea sünnipäevadest suurt midagi, suudan meeles pidada vaid oma kõige lähedasemate sünnikuupäevad ja – aastad ning mu oma sünnipäev on pigem tüütu kohustus kui oodatud tähtpäev. Vaatamata sellele on nii mõnedki postitused siin blogis olnud seotud just nende tähtpäevadega. Meil on nii kombeks, et siis tehakse kokkuvõtteid ja kiidetakse hällilast aastakümnete jooksul korda saadetu eest. Ometi on need väärt teod juhtunud kunagi varem ja inimene oli väärt kiitmist juba ammu. Võib-olla olen ma liig küüniline, ilmselt on see tingitud minu enda lähenevast sünnipäevast, kuid mulle meeldiks pigem see, kui mind ümbritsevad märkaksid seda, mida ma hästi teen, mitte seda, kui vana ma olen.

Ega ma ei tea, kui vana tänane sünnipäevalaps Aivar Trallmann on. Minu jaoks on ta rohkem kui 20 aastat muutumatu Trall – lobisemishimuline, vaimukas, ideedest tulvil, idealistlik ja samal ajal omadega natuke jännis, hea maitsega muusika suhtes, patriootlik Viljandlane ja tihtipeale väikese sakiga. Ühte omadust tahaks ma veelkord rõhutada – ideedest tulvil. Imetlen Tralli ideede genereerimise võimet. Enamasti on tegemist kaunis hullude aga igal juhul teostatavate ideedega. Vähemalt Tralli poolt.

Trall töötas 90-ndate algul Ugalas ja mina õppisin tollases kultuurikolledžis. Läksin teatrisse jutuga, et tahan publiku-uuringut läbi viia. Tol ajal olid seda Eestis teinud vaid sellised korüfeed nagu Karin Kask ja Lilian Vellerand, Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm ning Ene Paaver. Ja siis tuleb mingisugune kooliplika ja ütleb, et tahab sama asja teha. Minu üllatuseks võeti mind täiesti tõsiselt! Tollest hetkest hakkasid hargnema väga paljud otsused ja valikud minu elus. Mäletan, kuidas Trall isiklikult tassis teatrisse värskelt trükist tulnud ankeetide pakke ja jagas minuga oma kabinetti. Võib-olla vaatas mind kui tüütut putukat, kuid kandis minu eest igati hoolt ja ma tundsin ennast seal majas lihtsalt suurepäraselt.

Isegi kui mul ei oleks seda positiivset esimest mälestust Trallist, ikkagi vaataksin ma teatava imetlusega tema poole. Kui Tralli tänane sünnipäev polegi eriti märkimisväärne, siis tema panus Viljandi muusika- ja kultuuriellu on fenomenaalne. 2010. aastal pälvis Trall Viljandimaa Kultuuripärli auhinna ning ajaleht Sakala kirjutas, et tema mõttesähvatustest on sündinud sellised kultuurisündmused nagu Viljandi talvine tantsupidu, Trepimäe jooks, meelalahutuslik mälumäng "Meediamull", üle-eestiline karikatuurivõistlus ja huumoripidu "Grupipilt". Välja arvatud talvine tantsupidu omavad teised sündmused siiani kindlat kohta Viljandi kultuurikalendris. Trall neid muidugi ei korralda, sest festivalid Koolijazz=Jazzikool, Jazzkaareke, torupillifestival, vanamuusika festival ja hooaja jooksul 15-20 üksikkontserdist koosnev kontsertprojekt Muusikasündmus kõlab rohkem kolme mehe tööna. Oma laiadele õlgadele võetud koorma rõõmu ja lustiga kandmise eest pälvis ta 2012. aastal festivali "Jazzkaar" poolt välja antava džässiedendaja auhinna.

Eelmisel nädalal algas Muusikasündmuse 20 hooaeg. Algas pidulikult ja väärikalt Rein Rannapi 60. sünnipäeva tähistamisega. Edasi tuleb aina väga head ja suurepärast muusikat. 9. oktoobril Datevik &Trio, 16. oktoobril Improgala, 30. oktoobril Tenores di Bitti, 28. novembril Raivo Tafenau 50, 2. detsembril Adios Nonino – tangolaulud, 15. detsembril Kristjan Randalu ja Prezioso keelpillikvartett ning 20. detsembril Eesti Rahvusmeeskoor. Piletihinnad on mõistlikud!

Trall ise armastab öelda, et muusikas ei pettu sa kunagi. Ma pole küll käinud kaugeltki kõigil Tralli poolt korraldatud kontsertidel, kuid täiesti kindel on see, et minu suurimad muusikaelamused Viljandis, mis on võtnud jalust nõrgaks ja mille tukse on veres veel mitu päeva, on olnud Tralli korraldatud.

Kõige selle "sahmerdamise" juures on mõistetav, et kui Trallil tuleb idee – nagu viimati mõned aastad tagasi Seasaare Näitemängu Selts – siis tõmbab ta selle käima ja edasi toimetatagu juba ise. Sest ka vanaisa-kohustused tahavad täitmist, seened korjamist ning kui head-paremat on kätte sattunud või olud (st sõbrad) nõuavad, siis toimub ümberkehastumine köögikunstnikuks. Ja kõike annab teha kirega!

Ilusat Trallipäeva meile kõigile ja häid muusikaelamusi alanud Muusikasündmuse 20. hooajal!

E nagu elurõõm

Tue, 24 Sep 2013 08:47:15 +0000

Olen igal sobival ja sobimatul võimalusel oma töös viidanud ühele Itaalias läbi viidud uuringule või tehtud tähelepanekule (kuna mul algallikat polnud võimalik leida, siis ei teagi, kuidas seda nimetada). Nimelt ühes mägises Itaalia piirkonnas, suurlinnakärast eemal, keset ladestunud ajalugu, mõnusat kliimat, viljakat maad, rustikaalset rammusat toitu ja sajandite jooksul püsima jäänud pühasid on kaks küla. Kogu elu-olu tundub neis väga sarnane, ainult et ühes külas on eluiga meie päevil hea mitu aastat lühem kui teises. Selles teises tegutseb aastakümneid tantsuring, esimeses aga mitte.

See fakt tuli mul 14. septembril Tallinna raekojas tänavusel Ullo Toomi stipendiumi üleandmisel taas kord meelde. Sattusin sinna seetõttu, et tänavune laureaat omab lisaks üle-Eestilisele mõõtmele tantsurühmi Viljandis ja Viljandimaal, lööb igal aastal kaasa meie maakonna tantsupeo ettevalmistuses ja läbiviimises, õpetab eesti tantsu Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias ning tema eestvedamisel korraldatud Talvisel tantsupeol anti Viljandi linnale pidulikult üle pärimuslinna tiitel. Tänavune Ullo Toomi stipendiumi laureaat on Vaike Rajaste. Teadupärast oli Ullo Toomi I Eesti mängude (15.-17. juuni 1934) liikumise üldjuht. Nendest mängudest kasvas välja hilisem üleriigilise tantsupeo idee. Vaike idee oli talvine tantsupidu ning kuigi Viljandis 2014. aasta veebruaris seda enam ei toimu, elab pidu edasi Tartumaal, Pärnumaal ja Ida-Virumaal.

Sõna, mis esimeses lõigus toodu mulle taas meelde tuletas, oli ELURÕÕM. Seda mainiti tunnise tseremoonia jooksul mitugi korda, kord seoses Vaikega, kord seoses rahvatantsuga. Peab tõika tunnistama, et selles valdkonnas on asjad väga tugevalt seotud: tants annab elurõõmu, kuid tantsija saab olla ainult elurõõmus inimene. Nii et kahekordne kogus elurõõmu, millest saab osa tantsija, tema pere ja töökaaslased, tantsu vaatav publik, publiku pere ja töökaaslased – nii võiks see elurõõm ju laotuda üle terve maa ja jääda konstantselt püsima! Iga kord, kui ma Vabajala esinemist vaatan ja teinekord tantsust rohkemgi imetlen tüdrukute säravaid naeratusi ja poiste rind-ees-pea-püsti hoogsat olemist, sirutan ennastki rohkem välja ja suunurgad tõmbuvad iseenesest ülespoole. Imetlen seda tantsijate (ja loomulikult ka lauljate) tungi suurele peole. Selle nimel nähakse ränka vaeva, valatakse palju higi ja isegi pisaraid. Mõeldes peole püüdlejate sihikindlusele, tulevad mul silme ette kudema tunglevad lõhed – kärestikest üles, vastuvoolu, kõiki raskusi ületades. 2014. aasta XIX tantsupeol on Vaike Rajaste B2 rühmade liigijuht. Millise kerguse, soojuse, südamlikkuse ja põhjalikkuse ta oma tööd tantsujuhina ja pidude ettevalmistajana teeb! Ja milline laeng elurõõmu meile kõigile sellega seoses osaks saab!

Teenete eest rahvakultuuri edendamisel sai Vaike Rajaste Eesti kultuurkapitali maakondliku kultuuripreemia Viljandimaa Kultuuripärl 2009. 2010. aastal anti talle Valgetähe V klassi teenetemärk. Kunagi, aastakümnete pärast, hakkame me teda kutsuma tantsumemmeks, sest tants on Vaike elu ja armastus.

Sportlik kultuuripärand - täiesti olemas!

Thu, 12 Sep 2013 13:16:01 +0000

Selle loo oleks pidanud tegelikult kirjutama pool aastat tagasi. Aga nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi, sest kummarduse Viljandi rattaklubile tahan mina ilmtingimata teha.

Klubi poolt korraldatavad kevadised ja sügisesed puhkepäevamatkad Viljandi lähiümbruses on populaarsed juba ammusest ajast. Võib-olla pole mõne jaoks Tallinnas mingi näitaja, et pühapäeva hommikul ligi 200 ratturit võtab ühise sihi, trotsides teinekord padusadu ja lõikavat tuult, aga Viljandi kontekstis on seda päris palju.

Pean häbiga tunnistama, et sel aastal pole ma jõudnud ühelegi matkale, sest ainus pühapäev, mil ma poole aasta jooksul Viljandis olen olnud, oli folgi ajal. Kuidagi on läinud nii. Rattakilomeetrid on paarsada siiski kogunenud. Vähe sedagi, mis seal salata.

Varasematel aastatel olen oluliselt tublim matkaja olnud. Omamoodi "peretunne" tekib juba kodust välja sõites, sest tavaliselt naabrinaine jõuab minu stardi ajaks juba matkalt tagasi, näen naabrimehe kandu välkumas ja Statoili juures ootavad sõbrad. Teepaus sihtkohas kujuneb teinekord tunnipikkuseks, sest ühe tuttavaga on vaja arutada seda ja teisega toda. Ja vahetpidamata peab vastutulevas vooris kedagi tervitama, tunduvalt sagedamini kui mööda linna ringi kõndides.

Kindlasti on asjatundmatutes tekkinud küsimus, et miks ma sellest siin, pärandilinna blogis räägin. Aga selle pärast, et kahe viimase hooaja matkad on ere näide sellest, kuidas kahte esmapilgul täiesti eraldiseisvat nähtust - sporti ja pärandkultuuri - omavahel siduda saab. Kui varasematel hooaegadel on sihtkohtadeks olnud lihtsalt looduskaunid kohad Viljandimaal, siis 2012. aasta kevadhooajaks oli välja valitud 8 mäge ja sügishooajaks 8 unustuse hõlma vajuma hakkavat kooli. Kevadel olid sihtkohtadeks siis Varesemäed, Närska mägi, Nuiamäe, Sürgavere mägi, Tõllamägi, Kindralimägi, Sinialliku linnamägi ja Lõhavere linnamägi. Sügisel vändati Tääksi vallakooli, Paistu kihelkonnakooli, Epra kooli, Supsi külakooli, Pulleritsu külakooli, Järavere algkooli, Tusti külakooli ja Heimtali vallakooli juurde. Mõni võõras nimi hulgas kindlasti ka põlise viljandimaalase jaoks, mis siis noorema põlve avastamisrõõmudest rääkida. 2012. aasta jalgrattamatkade sarjast võttis osa 666 erinevat inimest kokku 3800 korral. Üheskoos tehti piltlikult öeldes kolm tiiru ümber maakera, söödi ära 100 kilo küpsiseid ja joodi 1 tonni jagu teed ning morssi.

Kultuuripärandi aasta matkad on seotud suurte meeste, suurte kivide ja suurte puudega, millel igal oma lugu saatmas. Vaid esimene matk oli traditsiooniliselt Varesemägedesse, aga edasi avastati juba Pätsiveskit, kus oli möldriks Konstantin Pätsi vanim teadaolev esiisa Pätsiveski Hans (1747–1796), Eesti omariikluse isa, riigivanem Jaan Tõnissoni sünnikodu Mursi talu, rahvusliku liikumise suurkuju Jaan Adamsoni mälestuskivi Holstres, Villem Reimani mälestustuba Kolga-Jaani pastoraadihoones (edasi-tagasi koguni 50 kilomeetrit ja 168 matkajat), heliloojate Kappide majamuuseumi Suure-Jaanis (samuti u 50 km ja 181 matkajat), Johan Laidoneri sünnikohta Vardja külas ning Eesti rahvusliku maalikunsti rajaja Johann Köleri kodutalu Lubjassaares. Sügishooaega alustati sõiduga Viiratsi vallas Ruudiküla kandis Ärma jõe ääres asuva omapärase nimega Koerakuse allika juurde. Arvatavasti on tegu maavitsa kasvukohaga. "Siniste õitega taim, jookseb mööda maad, punased marjad on, kole koerakuse hais on," ütleb rahvasuu maavitsa kohta. Edasi tuli Paksu suurkivi, mis on looduskaitsealune graniidist rändrahn, mille kõrgus on 3 m ja ümbermõõt 12,4 m. Selle kohta liigub rahvasuus palju muistendeid. Teine suurkivi, Puiatu oma, asub Väike-Kõpu külas Suurkivi talu juures ning see katusekujulise harjaga kivi on alusel laienev ning seetõttu on rahnust suur osa maa sees. Selle kõrgus on 2,3 m ja ümbermõõt 20 m. Möödunud pühapäeval viis rattamatk Viiratsi vallas asuva Saareküla titekivi juurde. See Saareküla koolist ja kunagisest Uusna vallamajast poolteise kilomeetri kaugusel Adoni talu väljal seisev ligi kolmemeetrine kivi meenutab kujult mõnevõrra voodit. Usutakse, et see kivi toob lapseõnne. Vanal ajal olla kivi juures kohtunud karjalapsed Juku ja Juula, kellest sai väga lasterohke paar. Arvatud, et see viljakus on kivilt tulnud ja nii hakanudki lastetud naised kivilt abi otsima. Kivi olla ka abi andnud ning selle juures käiakse sel otstarbel siiani. Pärandiaasta järgmine matk viib 15. septembril endise kitsarööpmelise raudtee Loodi jaamahoone juurde, 22. septembril on sihtkohaks Madisepäeva lahingupaik, 29. septembril Polli tamm ja hooaeg lõpeb 6. oktoobril Rahetsema männi juures piknikuga. Ehk jõuan minagi veel nime kirja saada :)

Siia juurde aga tõend, et olen käinud :)

Kui hea raamat!

Thu, 29 Aug 2013 08:56:52 +0000

Nagu ikka Sakala Kalendris, on ka seekordses hea hulk aforisme ja ütlemisi. Üks neist on Joseph Campellilt: "Kui teie ees on teerada, siis on selle sisse käinud keegi teine ja teid ei oota seiklused."

Sakala Kalendri teerada sai sisse tallatud 1879. aastal, kokkupanijaks Ado Reinvald ja väljaandjaks Carl Robert Jakobson. Järgmisel aastal möödub sellest 135 aastat. Väljaanne jõudis ilmuda ligi kuus aastakümmet ning katkes 1940. aastal.

1990. aastal otsustasid sama rada käima hakata Maria Teivelaur, Ants Salum, Evi Murdla, Ülo Stöör ja Heiki Raudla. Ja hea on, et kõik siin ilmas vaid seiklusi ei otsi! Hiljuti ilmus uue aja Sakala Kalendri juubeliväljaanne, kahekümne viies. Möödunud veerandsaja jooksul on lugejaini jõudnud mitmesaja inimese poolt kirjutatud enam kui 5000 lehekülge kroonikat, fakte, portreesid, meenutusi, uurimusi, vesteid, intervjuusid ja lõbusaid lugusid. Kindlasti on see tegijatele-kirjutajatele ka omamoodi seikluseks kujunenud, sest kaevudes mõne loo sügavustesse on sealt välja tulnud üha uued ja uued kulda väärt avastused Viljandi ja Viljandimaa ajaloo ja inimeste kohta. Artiklite loendiga tutvudes võib igaüks veenduda, millise määratu infopangaga Sakala Kalendri näol tegemist on. Minule on need raamatud hindamatuteks abilisteks, sest paraku pole ma viljandlane ja ei teaks ilma Sakala Kalendri abita mitte mittegi näiteks varieteest Viljandis, Jaani kiriku taassünnist või tantsuõpetaja Leida Männigost. Ja teaksin palju vähem kõigist neist möödunud sajandi alguse ja veelgi kaugema aja inimestest, tegudest ja sündmustest. Korrates klassikuid võib öelda, et "kui hea raamat!". Aga mõtlen seda täiesti tõsiselt:) Enamus kirjutisi on nö populaarteaduslikus stiilis, pigem muhedad ja põnevad kui kuivad ja igavad faktiloendid. On muidugi selliseid ka. Ja ikka sekka Heiki Raudla suurt armastust – aforisme. Eriti meeldib mulle seekord üks Friedrich Nietzsche ütlus: "Unustuse olemasolu ei ole kunagi tõestatud. Me teame vaid seda, et teatud mõtted ei ilmu, kui meil neid vaja on."

Loomingulist kollektiivi Sakala Kalender juhib ja innustab meie kohalik elav entsüklopeedia Heiki Raudla ning algusaja seltskonnast kuulub sinna veel Ülo Stöör. Muuseumi poolt panustavad Ain Vislapuu ja Jaak Pihlak (tegelikult küll kogu muuseumi kollektiiv), kroonikaga tegeleb Marge Liivakivi linnaraamatukogust ning oma nõu jagab viljandimaalane Olav Renno. Nagu öeldud, on autoreid palju olnud, kuid märkimisväärse panuse igasse kalendrisse küll oma, küll varjunimede all on andnud Heiki Raudla. Minu jaoks ongi see justkui Raudla lapsuke.

Mis mulle Sakala Kalendri juures eriti meeldib on see, et ei ole olemas ebahuvitavat ajajärku, asutust, inimest, sündmust, tegu. Kõik on meie endi elu ja lugu ja ajalugu ja väärib teistega jagamist ning talletamist. Kui Sinul on midagi talletatud ja tahad seda jagada, siis anna sellest teada heikiraudla@gmail.com või 5284149. Teistele head lugemist! Loodetavasti on juubeliväljaanne peatselt hästivarustatud raamatupoodides saadaval. Ning linnaraamatukogus on nad kõik olemas.

Hullud ideed teoks!

Thu, 08 Aug 2013 06:49:02 +0000

Pean tunnistama, et suhtusin mõned aastad tagasi Marek Nõmme tegemistesse teatava eelarvamusega. Muidu nagu päris heas konditsioonis noor mees, aga kipub nukkudega mängima, maskeerib ennast, teeb kingitusi vasakule ja paremale, hoolib neist, kes hädas ja kogu aeg teeb ja orgunnib midagi. Kogu aeg, vahetpidamata! Selliseid ei ole minu teele just tihti sattunud ja läks aega, enne kui ma oma eelarvamustest vabanesid ja hakkasin Marekit võtma sellisena nagu ta on. Ja nüüd loodan, et ta oma natuke hulludes tegemistes liialt kõrvetada ei saaks, vaid tegutseks muudkui edasi, vahetpidamata!

Selgituseks olgu öeldud, et nukkudega mängib Marek Viljandi nukuteatris, niisama teatrit teeb koos seasaarlastega, maskeerib ennast põhiliselt jõulude ajal, aga ka sünnipäevadel ja muudel vahvatel laste- ja kogupere üritustel. Kingitusi teeb samuti jõulude ajal, aga mitte ainult lähematele sugulastele ja sõpradele, vaid paljulapseliste ja puudust kannatavate perede lastele. On kaks aastat pakkunud Viljandi lastele võimalust Jõulula külastamiseks Kondase keskuse aias. Sellesama Kondase keskuse aia on ta kahtedel hansapäevadel kujundanud teatrihooviks ning täitnud rahvateatrite lustiliste etendustega. Igal suuremal Viljandi üritusel näeb Marekit Punase Risti vormis abi osutamas. Ja tegelikult on ta kiirabis autojuht. Ja et sellest rahmeldamisest veel vähe on, siis sõidab ratast ka.

Teatrihoovi kui püsiva nähtuse ideed on Marek hinges kandnud juba jupp aega. Hansapäevade ajaks pani ta põhiliselt Viljandimaa harrastustruppide põhjal kokku väga tiheda programmi, kolmel päeval tervelt 16 etendust. Kas sina, hea viljandlane teadsid, et teatrit tehakse ka Tänassilmas, Paistus, Suure-Jaanis, Vastemõisas, Võhmas, Pilistveres, Sürgaveres – praktiliselt igal pool Viljandimaal. Lisaks meie oma Seasaare Näitemängu Selts. Tükid olid igatpidi toredad ja tänulikku publikut jagus.

Ometi jätkas Marek sobiva hoovi või nurgataguse otsinud statsionaarse Teatrihoovi jaoks. Suur oli minu üllatus, kui ühel kesksuvisel päeval FB-s avastasin, et ta on käed külge pannud ilmselt kõige raskemale väljakutsele Viljandis – Koidu seltsimaja siseõuele. Aga selle prügimäe kordategemine osutus tema ja Rometi käes käikteoks! Folgi ajal toimusid seal juba peod! Prügi on välja veetud, lava juba valmis, poisid parandavad otsast Koidu seltsimaja katust ja püüavad järgijäänud suvega maja hävingust päästa nii palju kui võimalik. Saal ja lava majas on veel korralikud, kuid kõrvalsaali katus on sisse langenud ja vihma niriseb mujaltki sisse. Väikest lihvi tahavad poisid ka mõnele siseruumile anda, näitlejate garderoobile kindlasti. Et aga kahest töökast kätepaarist on vähe, siis kes tunneb soovi maja päästmisel kaasa aidata, see on alati oodatud! Oodatud on ka värvipotid, puitmaterjal, naelad, poldid, mutrid ja kruvid, tekstiilid, puhastusvahendid jne. Tööd seal jagub ja küll kõigele rakendus ning koht leitakse.

Ometi toimub järgmine näitemängupäev veel Kondase keskuse aias. 16. augustil astuvad üles kaks truppi Viljandist ning Saaremaalt pärit Tornimäe Näiteselts. Kell pool neli päeval on oodatud kõige väiksemaid vaatajaid, sest siis esineb Viljandi Nukuteater looga "Karu-Ott tahab magada".

Kell kuus õhtul alustab Seasaare Näitemängu Selts etendusega "Mees minevikuga ehk Musirulla", mille lavaleseadjaks on Margus Vaher Ugalast. Lustmäng räägib sellest, kuidas ühest tagasihoidlikust noormehest tehakse naistelemmik ja elumees ning milliseid sekeldusi see kõik enesega kaasa toob.

Kell kaheksa on esinemisjärg saarlaste käes. Tornimäe Näiteselts mängib loo Abruka Mallist, mille on Jüri Tuuliku teose "Meretagune asi" ainetel dramatiseerinud ja lavastanud Ingla Leis. Tegu on mitmes pildis etenduva lustaka pulmalooga, rahvatükiga, mis on täis nalja ja naeru. Piletid lastetükil 1.50, Seasaarel 5 ja saarlastel 3 eurot.

Järgmine kord kohtume ilmselt siis Koidu seltsimaja hoovis. Sinna mahub umbkaudu poolsada inimest, tekib mõnus täissaali tunne, mitut sorti huvitavad seinad ümber. Ja kui palju mälestusi suure osa viljandlaste jaoks!

Palju õnne, õpetaja Maie!

Sat, 03 Aug 2013 11:01:35 +0000

Olles ise pidanud elus mitmeid ameteid imetlen neid, kes on leidnud oma elu kutse. Homne sünnipäevalaps Maie Tammemäe tegutses rahvatantsu õpetajana juba mõned aastad enne minu sündi. 1967. aastal asus ta Viljandis, praeguses huvikoolis, noortele tantsusamme õpetama ja on seda nüüdseks teinud 46 aastat. Hirmus mõelda! Aga samas niivõrd imetlusväärne, et pole muud kui kummardada Õpetaja ees tema 70. sünnipäeval.

Oma sirge selja, kerge jala, leebe hääle ja alati positiivse hoiakuga on Maie üks ütlemata meeldiv koostööpartner. Olen päris mitme vabariikliku laulu- ja tantsupeo rongkäigus Viljandi linna peas kõndinud ja teekond koos Maie juhendatava I kategooria C-segarühmaga RU-LE-ME oli üks meeldivamaid. Sellistel suurtel üritustel on olulised vaid kaks asja - et sära oleks silmis ja ei virisetaks. Tundub elementaarne, aga mõnikord on Kadriorgu jõudes sära kadunud ja virin sisse tulnud. RU-LE-ME noored jaksasid lehvitada, hõikuda, naeratada, tantsida ja mida kõike veel kuni lõpuni ja särtsu jäi ülegi. Ilmselt oli tegu 2011 aasta koolinoorte laulu- ja tantsupeoga "Maa ja ilm", kus Maiel oli väljas kokku kuus tantsurühma. Ja see aasta ei olnud erand. Tavaliselt töötab ta rohkem kui kümne rühmaga ja suur osa neist jõuab ka suurtele pidudele.

Sama sära mis noortes peegeldub ka Maie silmades. Ja naeratus suunurkades. Soe ja südamlik naisterahvas. Ei ole mina kuulnud teda pahasti ütlemas, virisemas, kriitikat tegemas, kõva häält kasutamas. Pealtnäha pehmena on ta äärmiselt süsteemne ja metoodiline, kannatlik ja järjekindel, avatud ja tolerantne.

7. jaanuaril 2012. anti Viljandi pärimusmuusika aidas peetud maakonna kultuuri- ja spordirahva ühisel Pärlipeol Eesti kultuurkapitali Kultuuripärli preemia tantsuõpetaja Maie Tammemäele. Lisaks laste- ja noorterühmadele juhendab ta Paalalinna Kooli õpetajate naisrühma Kelluke ja eakate tantsurühma Susanna. Ta on olnud peaaegu kõikide Viljandi maakonna tantsupidude ja talviste tantsupidude lavastusmeeskonnas. Peale õpetamise tegeleb Maie kohaliku rahvatantsu ajaloo uurimisega, millest kokkuvõtlik osa on talletatud ka kogumikku "75 aastat Eesti tantsupidusid".

2011. aastal pärjati Maie Tammemäed Viljandi Aasta Õpetaja tiitliga. Ja Maie õpilased omakorda saavad tunnustust kui parimad huvikooli lõpetajad.

See ei ole ainult tantsuoskus, mida Maie lastele õpetab. Ilmselt teab iga Maie rühmas tantsinu, et tants on midagi enamat kui lihtsalt füüsiline liikumine. Õpitud kehahoid aitab läbi elu käia sirge seljaga ja pea püsti (nagu Maie!). Kehahoiak ja koordinatsioon mõjutab otseselt meie suhtumisi, mõtteid ja tundeid. Trennid, esinemised, peod, festivalid, pikad sõidud õpetavad suhteid teiste inimestega, õpetab kaaslastega arvestama, õpetab seda, et teised loodavad sinu peale ja sa pead sellega arvestama. Tantsides teadvustad hingamist, õpid seda vabalt ja voolavalt tegema. Tantsides hakkad terasemalt silmitsema inimesi enda ümber, märkama elu ja seda teadvustama ning see viib õnnelikku ja rahulikku seisundisse. Õpitakse sedagi, kuidas korras ja puhas välja näha. Maie juurest tantsu- ja elukoolist on läbi käinud ilmselt tuhandeid noori.

Ühinen nende tuhandete õnnitlejatega ja soovin Maiele jätkuvalt tervist ja õnne, sest jaks tundub tal lõppematu olevat niigi. Palju õnne sünnipäevaks, Maie Tammemäe!

Ühest väiksest olulisest detailist

Wed, 24 Jul 2013 08:46:42 +0000

Ei ole kahtlust, et Viljandi pärimusmuusika festival on muusikasündmus, mõeldud vastu võtma kuulmismeele kaudu. Ometi on folgi juures (lisaks Viljandi linna ilule) midagi, mis paitab nägemismeelt, torkab suisa silma ja teinekord paneb ka hämmelduma, heas mõttes muidugi. Pean silmas kontserdipaikade kujundust. See on terviklik, detailirohke, ilus nii päeval kui öösel, kujundlik, festivali lugu toetav ja oma lugu rääkiv, igal aastal üllatav.

Nii palju kui mina tean, on Kersti Rattus (graafik, maalikunstnik, teatrikunstnik, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia maalimise lektor) selle omaette kunsti loojaks. Tema oli see, kes 1997. aastal festivali toimumispaiku kujundama hakkas. Aastast 2003 teeb Kerstiga koostööd Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja. pärandtehnoloogia magistriõppekava programmijuht, rahvusliku tekstiili lektor ja veel paljusid muid töid tegev Ave Matsin. Loomulikult vajavad nad üliõpilastest, käsitöölistes ning kunstnikest koosnevat abiväge, et oma visioonid teoks teha. Pannood on ju suured ning rasked ja nõuavad paari nädala pikkust tõsist tööd, et kogu see ilu valmis saaks.

Kersti Rattus aimas omal ajal folgi lavakujunduste tegemist alustades, et muusika ja ornamendi vahelt on võimalik seoseid leida. Nüüd on avaldatud uurimusi, kus see oletus kinnitust on leidnud: helilaine kuju on ornamentidega sarnane. Sellise süvitsi mineku tulemusena ongi lavakujundused justkui festivali orgaaniliseks osaks kujunenud. Lisaks on Kersti väga nutikas leidma ja kasutama kõikvõimalikke erinevaid materjale. Ta on osanud kasutada plastpudeleid, isolatsioonitorusid, CD-plaate, kilekotte, geotekstiili ning loomulikult kõikvõimalikke tavapäraseid tekstiile. Kersti kujundatud on ka Pärimusmuusika aida suure saali pannoo.

Möödunudaastane festivali teema "Mehe laul" sai visuaalseks muudetud meeste päevasärkide abil. Taaskasutus on alati folgi kujunduses oluline teema olnud ja möödunudaastase kogumisaktsiooni tulemuseks oli enam kui 200 meestesärki.

2011. aasta "Rütm ja pulss" pakkus nii Kirsimäel kui Kaevumäel vanal head omakultuurset mustrikirja, mille tundja oskas sealt välja lugeda kogu maailma rütmilise käigukaare. Vastupidiselt sisule olid kujunduse materjalid kaasaegsed ja ootamatudki.

2010. aasta festivali teema oli tants ning lavakujundustes kasutati kolmest jooksvast jalast moodustatud kujundit triskelet. Sellele kujundile on omistatud kurja eemale peletavat võimet ja see on sümboliseerinud päikest, kuud ning liikumist ja kulgu üldisemalt.

2009. aastal kasutati setu ainest ning 2008. aastal sai Kaevumäe lava mulgi põlle mustriga ja Kirsimäe lava muhu tikandi ainelise lavakujunduse.

Ave Matsin on kõik oma kujundused kenasti üheks albumiks kokku pannud.

Tänavuse festivali lavad on samuti üleval ja ootavad muusikuid. Tundub, et lavakujundused on efektsemad kui kunagi varem, seda saab piiluda Mikk Mihkel Vaabeli ettevalmistustööde kohta tehtud galeriist.

Lavad on valmis, meeskond on valmis, muusikud on valmis, Viljandi on valmis. Festival algab homme!

Rippsilda teavad ilmselt kõik....

Thu, 18 Jul 2013 08:40:34 +0000

Lossimäed, järv, paadimees, folk, maasikad, Kondas, suurjooks, rippsild – need on märksõnad, mida Viljandi puhul kasutatakse ilmselt kõige rohkem. On vähe inimesi, kes on käinud Viljandis, aga pole oma samme seadnud üle rippsilla. Seetõttu on ehk huvitav teada, et poole sajandi vältel kergendas sild hoopis Tarvastu mõisniku von Mensenkampfide pereliikmete jalavaeva nende teel linnuse varemetes asuvasse kabelisse. Sild valmistati 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Seega saab sild järgmisel aastal 135. aastaseks.

1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampf silla metallosad Viljandi linnale. Esialgu lükkas Viljandi linnavolikogu kingituse tagasi. Kink otsustati vastu võtta alles nö teisel lugemisel, kui linnapea August Maramaa isiklikult tegi ettepaneku nõustuda kingituse vastuvõtmisega. Kingitud hobuse suhu vaadates selgus, et silla puuosad olid mädad ja väiksemad raudosad kaduma läinud, kõlbasid vaid portaalid ja tross. Viljandisse jõudis sild alles järgmisel aastal, sest osade äratoomiseks pidi üks veoauto Viljandi ja Tarvastu vahet käima kolm korda. Linnavalitsus ehitas silla üles, kuid esialgu plaanitud 400 krooni asemel läks kogu töö ja transport maksma 2500 krooni. 1. detsembril 1931. aastal avati pidulikult 50-meetrine sild Viljandi lossimägedes üle suure oru, mille sügavus on 15 meetrit. Töid teostas Werner Eldringi metallitööfirma, kus on valmistatud palju kauneid metallist hooviväravaid ja aknatrelle, samuti hauapiirdeid Riia maantee kalmistule. Üks selle perekonna tippsaavutusi on Pärnus asuva Ammende villa aed.

Et tegemist oli tähelepanuväärse sündmusega, mille iga tahk oli läbi mõeldud ja reguleeritud, tõendab fakt, et oktoobris enne silla avamist võtab Viljandi linnavolikogu vastu sundmääruse liiklemise kohta rippuval sillal. Dokumendi järgi on sillal lubatud rahulik jalgsi liiklemine ja peatumine, kusjuures sillal võib korraga viibida kuni 20 inimest. Keelatud oli jooksmine, hüppamine, õõtsutamine kas sihilikult või taktis käimisega, silla osadele kirjutamine, silla käsipuu raudadele ja trossidele ronimine. Asjas kahtles ka teedeministeerium, kes nõudis enne silla avamist silla kandejõu proovimist. Selleks lasti sillale veereda 20 liivaga täidetud tsemenditünni. Katse tulemusena konstateeriti, et silla postid ja raudköied kannavad umbes 200-puudalist raskust kui see on ühtlaselt jaotunud, kuid raskuse koondumisel silla keskele vajunud sild looka ja nurkrauast käsipuu olla kui plisseeritud ning sild muutus õige õõtsuvaks.

Viljandi rippsild rekonstrueeriti 1995. aastal Viljandi Rotary Klubi eestvedamisel. Viljandi Metall AS teostas rekonstrueerimise väga põhjalikult. Uuendati praktiliselt kõik silla konstruktsioonid, välja arvatud kaks portaali kummalgi mäeküljel. Silda kandvad trossid on lastud madalamale ja seetõttu ei kiigu sild enam nii nagu varem. Portaalil seisab endise ühe aastaarvu asemel kolm numbrit. Aastal 1879 valmis esialgne sild Riias, 1931. aastal toodi see Tarvastu mõisast Viljandisse ja 1995. aastal rekonstrueeriti.

Viljandi lossimäed ja rippsild sealhulgas on paik, mida tasuks külastada suvehommikul päikesetõusu ajal, mil järvelt kerkiv udu kogu ümbruse looritab ning salapäraseks ajatuks-ruumituks muudab. Tekib selline kübeme tunne, kui vanad müürid sätendavad kastepiiskadest ja samas tead, et taamal hakkab linn ärkama oma igapäevasteks askeldusteks. A. Tuhkru luuleread pole ilmselt inspiratsiooni saanud lossimägedest, kuid minu jaoks on nad selle aegade hõlmamatuse sõnastanud väga tabavalt:

„Sinise vööga on kokku köidetud taeva hõlmad,

mille tikandimustrisse põimuvad ammune, hiljutine ja praegune.

Tuhat aastat ongi kui eilne või tänase päeva algus,

kus mööduv poeb peitu möödumatusse.“

Inspiratsiooni nii kunstnikele kui muusikutele on lossmäed pakkunud rohkesti. Leidsin endalegi üllatuseks laulu, mis kannab küll pealkirja "Kaevumäel", kuid rippsildki on laulu sisse pandud.

Uus vanamuusika festival algab!

Tue, 09 Jul 2013 10:22:04 +0000

Nagu Viljandi vanamuusika festivali peakorraldaja Aivar Trallmann ütleb, on see festival iidse linna ilu ja sajanditega testitud muusikaga. On, mida vaadata, on, mida kuulata! See on taas üks neist asjadest, mille kohta me uhkusega saame öelda: esimesena Eestis! Viljandi vanamuusika festival on vanim vanamuusika festival Eestis ja ühtlasi üks Eesti pikima traditsiooniga festivale üldse.

Festival kasvas välja vanamuusika kursustest eesmärgiga täiustada pillimängu- ja lauluoskust, harjutada koosmängu ja täiendada loengute kaudu teadmisi vanamuusikast. Meil on täna sellest raske aru saada, aga tegu oli omamoodi julgustükiga, vanamuusika esitamine oli tollases Nõukogude Liidus ideoloogilistel põhjustel raskendatud ja isegi ebasoovitav, 1970-80ndatel aastatel võis seda võrrelda omamoodi dissidentlusega.1982. aastal alguse saanud muusikasündmust nimetati algusaastatel Viljandi vanamuusika päevadeks, 1989. aastast festivalideks. Juba teisel toimumisaastal osalesid ka ansamblid väljastpoolt Eestit: Leningradist, Moskvast, Tomskist, Kiievist.1990. aastate algusest on festivali kunstiline juht Neeme Punder. Esimesed Viljandi vanamuusika päevad toimusid Tõnu Sepa ja Kalle Tamra algatusel. Mõlemad mehed väärivad omaette peatükki Viljandi kultuuriloos. Mõnel aastal on festival ka toimumata jäänud, seega kannab tänavune festival järjekorranumbrit XXVIII.

Haapsalu vanamuusika festival sai alguse 1994. aastal ja Tartu oma 1996. aastal. Kõigil neil festivalidel on oma nägu. Kui Haapsalu festival eesotsas kunstilise juhi Toomas Siitaniga pakub koostööprojekte tegevmuusikutele ja Tartus seotakse Raho Langsepa eestvedamisel Euroopa keskaja muusikat orientaalsete kultuuridega, siis Viljandis on viimase kümnendi jooksul (nagu ka algusaegadel!) olnud oluline töö noortega. Festivali raames on noorte vanamuusikute osalusel valminud nelja päevaga terviklik kontsert-lavastus. Näiteks Mozarti "Bastien ja Bastienne", Monteverdi "Orpheus", Händeli "Acis ja Galatea". Sel aastal tuleb ettekandele Henry Purcelli "Haldjakuninganna" (The Fairy Queen), mis kaudselt tugineb William Shakespeare’i "Suveöö unenäol". Lavastuses osaleb enam kui poolsada muusikut, dirigent-lavastaja on Neeme Punder, kunstnik Riina Vanhanen.

Erinevalt folgist, kus kontserdid algavad lõunast ja kestavad varaste hommikutundideni, pakub vanamuusika festival seekord ühe maiuspala päevas. Eelnevatel aastatel on kirsiks tordil olnud ikka mõni suurkollektiiv. Eelmisel aastal ilmakuulus Eric Ericsoni kammerkoor Rootsist, üle-eelmisel aastal 60-liikmeline National Youth Fanfare Orchestra Hollandist. Täna kell 20 astub Jaani kirikus üles 1886. aastast Inglismaal tegutsev The Choir of Royal Holloway. Nende Hyperioni plaadifirma all tehtud salvestused on läbi aastakümnete olnud kriitikute ülistusobjektiks. Koor teeb regulaarset koostööd selliste orkestritega nagu Britten Sinfonia, London Mozart Players, English Cornett. Koori lauljad on hinnatud vokaalansamblites BBC Singers, The Sixteen,The Gabrieli Concort.

Homsel, st kolmapäevasel Jaani kiriku kontserdil astub üles Heiki Mätlik kitarril ning kontsert kannab pealkirja
"Müsteeriumisonaadid – Jeesuse lugu". Tunnustatud kitarrist esitab esmakordselt klassikalisel kitarril Heinrich Ignaz Franz Bieberi tsükli 16 Rosenkranz – Sonaten (Mystery of the Rosary Sonaten), mis algselt loodi esitamiseks viiulile ja numbribassile (basso continuo).

Neljapäeval, 11. juulil kell 20 olete oodatud Pärimusmuusika aita, kus tulevad ettekandele tantsud kahele klavessiinile. Kaunitest ja peenekoelistest tantsudest koosnev kava viib kuulaja barokiaja kuninglikku atmosfääri. Kõlavad Remeau, Matthesoni jt. ajastu heliloojate looming, ootamatu kontrastina on kavas Piazolla muusika (Libertango). Kahe klavessiini koosmäng loob värvikaid helimustreid, mis ulatuvad õrnadest lautohelidest orkestraalsete täiskõladeni. Esitajateks Eesti tuntumaid klavessiinimängijaid Imbi Tarum ja hiljuti mitmetelt rahvusvahelistelt konkurssidelt auhindu noppinud noor interpreet Julia Agejeva-Hess.

Reedel, 12. juulil kell 20 taas Jaani kirikusse, kus rahvusvaheliste Bachi, Paganini, Menuhhini ja Heifetzi konkursside võitja, Euroopa viiulikunsti tipp Jevgeni Sviridov Venemaalt mängib Biberi, Telemanni, Pisendeli, Bachi, Paganini ja Ysaye loomingut.

Laupäeval , 13. juulil kell 20 on Jaani kirikus taas võimalus nautida Eestis varemgi esinenud plokkflöödivirtuoosi Conrad Steinmanni koos oma ansambliga Diferencias. Tähistades ansambli 20. sünnipäeva on kavas lemmiklood, mida kahe aastakümne jooksul on esitatud. Sünnipäevapidu peetakse ka pühapäeval, 14. juulil kell 14 Türi kirikus ja teisipäeval, 16. juulil kell 20 Tallinna Jaani kirikus.

Ja pühapäeval kell 17 Pärimusmuusika aidas siis grande finale noorte vanamuusikute projekti näol. H. Purcelli "Haldjakuninganna" on valminud festivali ajal nelja päevaga!

Nii jätab festival aega ja ruumi kuuldut setitada. Seda võiks teha jalutuskäikudel lossimägedes ja järve ääres, pakkudes nägemismeelele kauneid vaateid. Või siis pakkuda naudingut maitsmismeelele lõunasöögiga meie suurepärastes kohvikutes Fellin ja Harmoonia, kohvipausiga Rohelise maja kohvikus või Bonifatiuse Gildi pagarikojas. Nägemis- ja maitsmisnaudingud saab ühendada õhtusöögil Aasa külalistemajas või Pärimusmuusika aidas. Võimalusi on veelgi, suvine nädal Viljandis tõotab tulla soe ja päikseline http!

Suvi!

Sat, 29 Jun 2013 19:08:55 +0000

Vaid mõni päev on hingatud maaõhku ja juba tuleb inimese tunne peale. Nii meelest kui tagumikust on kadunud 8-tunnised tööpäevad kontorilaua taga. Ärkamisest kuni magamaminekuni käib kogu elu värskes õhus, ka hommiku- lõuna ja õhtusöök. Ilm on siin Võru külje all puhkaja unistus – päike ja palavus. Aiapidaja jaoks on see ilus ilm juba natuke liiast. Võiks üks korralik sadu tulla, mis kastaks ka kapsalehe aluse märjaks. Aga vaatamata sellele, et päev otsa saab pea viltu lähedalt mööda hiilivaid vihmapilvi kipras kulmuga tunnistatud, on loojuva päikese kiirtes omatehtud jäätise limpsimine pärast tegusat päeva täielik õndsus. Pole aimugi, mis nädalapäev või kuupäev on, päevad on kuidagi palju pikemad kui linnas, kiiret ei ole, aga kogu aeg on midagi teha. Kasvõi kuulatada pärastlõunast kohvi rüübates tuule kohinat ja linnulaulu.

Siin maal olles kummitab miskipärast pidevalt pärandiaasta tunnuslause Pärijata pole pärandit. Pärand tuhandete talude näol Eestimaal on ju olemas ja samuti on olemas inimesed, kellel neile seaduslik õigus on, kuid kas on ka soov ja tahe, südame hääl, hinge pakitsus võtta vastu oma vanemate elutöö, mitte lasta sel laguneda ja kõndida edasi mööda sama rada, mis meie esivanemadki? Ma ei pea silmas seda, et iga talu või maakoha pärija peaks põllumeheks või turismitalunikuks hakkama, vaid et kas temas on säilinud see vastupandamatu soov kõndida hommikuses kastes paljajalu, jälgida kurgesid nende askeldustes pisiperega, pista näpud mulda, et kobestada peedi või sibulapeenart, tõmmata naudinguga sõõrmetesse mitte grillimise, vaid värske puukoorma lõhna, tuua lauale mitte liiliaid ega roose, vaid parasjagu aasal õitsevaid taimi ja lasta end päiksel pruuniks praadida mitte rannaliival lesides, vaid aias tööd tehes.

Mitte ükski kevad ei saa ma aru, miks ma linnas elan. Nelja seina vahel, asfaldi peal. Kui keegi pakuks meelepärast kaugtööd, mis võimaldaks maal elamist, oleksin ilmselt kohe nõus ja loobuksin linnas valitsevast kultuuri üleküllusest ja naudiksin mõni aeg privaatsemat elu. Kultuurist olen momendil tõepoolest üleküllastunud. Ei tõmba head kontserdid Tallinnas, popkooripidu Tartus ega suveteatrid. Telekat pole vaadanud, raadiot ei kuula. Laske mul ainult rahus kitkuda ja kõblata! Jah, käed on hukas ja tallad on parkunud ning enne inimeste sekka minekut vajavad need süvahooldust, kuid nii hea on jälgida iga päevaga lopsakamaks muutuvat basiilikupeenart, õide puhkenud ubasid, pingpongipalli suuruseid punapeete, jämedust koguvaid porrusid, ikka veel punetavaid maasikaid, mitte veel punetavaid, aga juba üsna suuri tomateid ja esimest ämbritäit kurke, mis marineerimist ootavad.

Meie pere tulevase üliõpilase arvates saab elu lill olema, kui on olemas omatehtud pasta, pesto ja tomatikaste. Eks ma näe, mitmendal nädalal või kuul see eksperiment ammendub, kuid siis jääb veel tuhat võimalust omakasvatatud aedviljadest maitsvat sööki valmistada. Milline võrratu aeg on minusugusel hobikokal ees ootamas!

Tean väga palju noori muusikuid, kes on viimastel aastatel maale kolinud ja just siia, kagunurka. Mäletan üsna selgelt kooli ajast Tallinna ja Tartu noorte suhtumist meisse, võrukatesse: „Need seal Võrumaal on ju kõik natuke lihtsakesed ja totukesed“. Seda ei öeldud suisa näkku, aga väga lähedal seistes küllalt kõva häälega avaldati taolist arvamust küll. Läks mööda vaid mõni aasta kui suhtumine muutus täiesti vastupidiseks. Siis öeldi: „Aa, Võrumaalt oled pärit! No siis oled veel normaalne inimene!“ Setoks olemisest ma korra juba rääkisin ja sellel ma seekord rohkem ei peatu. Seekord on oluline maal elamise võlu. Kuigi ma räägin üht ja elan hoopis teistmoodi. Määrab ikkagi see, kus on töö. Maal käin ma puhkuse ajal paar nädalat ja mõnel nädalavahetusel ka, aga unistustes tulen siia aprilli viimasel nädalal ja lahkun oktoobri alguses. Ja kui ma ükskord pensionär olen, siis jäängi maale elama, suvi läbi lapselapsi kantseldama ja talvel neile sokke ja käpikuid kuduma. Või kui oleks selline töö, mille jaoks ei peaks kabinetis istuma... Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi ja nii ilmselt väga paljude puhul.

Ega pärija ja pärandi teema ei seostu ainult maal elamisega. Kõigel, mis meie esivanemad on loonud, peab edasikandja olema – keelel ja meelel, tantsudel ja lauludel, käsitööl ja ehitusel, söögil ja tervendamisel jne. Kellel on soov ja tahe, südame hääl ning hinge pakitsus jätkata meie esivanemate elutööd ning luua sellest rõõmu, rahulolu ja naudingut tänastele põlvedele, siis üheks võimaluseks on tulla õppima Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse. Dokumente võetakse vastu 5. juulini. Pärandlinn Viljandi ootab!

Kas me oleme valmis?

Thu, 20 Jun 2013 20:54:36 +0000

Enne, kui saabub suur suvi ja jaanipäev, lõpetavad tuhanded noored ja vanad kooli. Kes põhikooli, kes gümnaasiumi või kutsekooli, kes ülikooli. Lillesülemid, uhked soengud, uued kleidi ja ülikonnad – see kõik tähendab tegelikult tuhandeid teelahkmel seisvaid inimesi. Võiks ju kadestada neid selle põnevuse pärast, aga tunnen end praeguses kohas ja rollis hästi. Jagub piisavalt palju põnevust jälgides oma poja valikuid ja elades kaasa tema iseseisvumisele.

Viljandi Gümnaasiumis lõpetas esimene lend. 160 noort, kes sügisel astusid uue kooli abiturientidena suhtelisse teadmatusse, kuid kevadeks oli kõik settinud ja selginenud, seitse noort lõpetasid kuldmedaliga ja viis hõbemedaliga, tublisid tegijaid oli palju. Nüüd siis ootab ees taas teadmatus. Aga see on teistmoodi.

Mul paluti kooli lõpuaktusel pidada lapsevanemate nimel kõne. Ma ei rääkinud koolireformist Viljandis, mille hammasrataste vahele abituriendid tundsid end jäänud olevat, ei pannud südamele kodulinna tagasi pöördumist pärast kõrgkooli lõpetamist või maailmas ringi vaatamist. Rääkisin nii:

Lugupeetud väsinud õpetajad, uhked lapsevanemad, õnnelikud koolilõpetajad!

1. september 12 aastat tagasi tundub, nagu oleks olnud alles äsja. Te tulite esimest korda kooli, ise enam-vähem sama pikad kui gladioolid teie käes. Tähtsad, õnnelikud, põnevil. Ma usun, et samad tunded valitsevad teid ka täna, ainult et praeguseks on paljud teist sirgunud oma õpetajatest peajagu pikemaks ja meist, oma vanematest, teate te palju rohkem.

Mulle tundub, et ei ole suuremate teadmistega inimest kui gümnaasiumi lõpetaja. Ta teab nii palju ja nii erinevatest valdkondadest – keemiast, ajaloost, bioloogiast, füüsikast, muusikast, kunstist jne. Edaspidi piirduvad teie teadmised juriidikaga või meditsiiniga või ärijuhtimisega või merendusega või laste kasvatamisega. Paari aasta pärast lehitseb filoloogiatudeng gümnaasiumi matemaatika õpikut sama tuhmi pilguga kui hiina keele õpikutki. Enamus gümnaasiumis õpitust ununeb ja see on loomulik. Kunagi tulevikus, töövestlusel, hinnatakse teid pühendumisvõime, tööeetika, arengupotentsiaali ja teiste mittemõõdetavate omaduste järgi, mille alused te märkamatult 12 aasta jooksul olete omandanud või siis omandamata jätnud. Mingil hetkel pole oluline, kui palju teil teadmisi on, vaid see, kui tark te olete. Tarkus tähendab aga elu elamist erksa kohalolijana, mitte haavatava enesekehtestajana. Tarkus tähendab mõista elu selle paradoksides ja kannatada välja, et asjad ei ole nii, nagu sa arvad ja loodad. Tarkusest võime rääkida, kui oled peremees oma majas ega pane seda võõra eest lukku. Kurb tõde on see, et mitte ükski kõrge koht teadmiste pingereas ei kindlusta targalt elatud elu. Elul on komme panna teid olukordadesse, kus riigieksami küsimustest ja vastustest pole vähimatki kasu ja mis veel hullem, pole olemas ei õigeid ega valesid vastuseid. Valikute ees seistes küsige endalt, kas see teeb teid õnnelikuks. Mitte teie vanemaid, sõpru või sõbrannasid, vaid teid.

Teie käest on kooliajal küsitud palju keerulisi ja raskeid küsimusi. Minu küsimused teile on lihtsad.

Milline on sinu jälg? Mis võib juhtuda teel olles? Kust tulevad sulle mõtted Mida teavad teised, aga sina ei tea? Kuidas sa tead, et ei tea? Mida sa vajad ja mida sa tahad? Milliseid tundeid julged näidata? Milliseid tundeid oskad tunda? Kust algad sina? Kust algab armastus? Kas sa oled valmis?

Poetess Doris Kareva on öelnud: „Maailm on vastus, inimlaps küsimus“.

Mul on teile kaks nõuannet, kallid lõpetajad. Esiteks. Põruge läbi, ebaõnnestuge, feilige. Sa ei tunne tõeliselt iseennast ja ei tea, kes on sinu tõelised sõbrad, kuni pole totaalselt läbi põrunud. Edu ei õpeta poolki nii palju kui ebaõnnestumine. Põrumisest õpitu on küll väga valus, kuid jääb meelde alatiseks. Vähe suuri asju on sündinud heaolust. Paljude säravate kunstiteoste taga on valu, meeleheide, hirm ja üksindus. Kuid kindlasti ei soovita ma teil alla anda.

Teine nõuanne – unistage. Unistage kõige võimatumatest asjadest ja igal vabal silmapilgul. Inimene, kes ei oska unistada, ei oska ka elada. Unistage suurelt, näiteks elust maailmast, kus on liikuvad ja rääkivad fotod, kolmemõõtmelised prinditavad elundid, mõttejõul töötavad arvutid, teaduse tippriik Hiina, robotite streik, jäävabad suved Arktikas, 3500 väljasurnud keelt, hukas noorus. Sellele kõigele kaasaitamine või ärahoidmine saab teie tööks ja missiooniks. Mul on olnud suur rõõm tunda lähemalt teist paljusid ja teha koostööd nii mõnegagi, seetõttu olen kindel, et teie elu jätab jälje.

Kui te veel mäletate, siis kasutasin ma oma avalauses pöördumist „uhked lapsevanemad“. Seda me tõepoolest oleme. Tänane päev kannab küll nimetust koolilõpp, kuid tegelikult on see alles sissejuhatus iseseisvasse ellu, mida me põnevuse ja hellusega jälgima hakkame ja milles meie osa järjest väiksemaks jääb, kuid ei kao mitte kunagi.

Üheks minu õpetajaks on olnud poeet ja näitleja Juhan Viiding ning ma tahan teile kaasa anda tema sõnad: „Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht, see mis saadab ongi saatus ikka õiglane ja eht, oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab, ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.“

Ilusat suve teile!

Ees on kolm päeva ja ööd hansamelu

Wed, 05 Jun 2013 06:11:14 +0000

Eeloleval nädalavahetusel rüütab hansalinn Viljandi end üheks juunikuiseks nädalavahetuseks keskaja kommete kohaselt. Elamusi ja osalemisrõõmu pakuvad kaubaküllane laat, mitmekesised kontserdid, huvitavad õpitoad ja igaühele kaasalöömist võimaldavad spordivõistlused - toimuvad Viljandi Hansaööd.

Asudes 2006. aasta sügisel tööle Viljandi linnavalitsuse kultuuri ja noorsootöö spetsialistina kujunes üheks minu töökohustuseks Viljandi Hansapäevade korraldamine. Selleks ajaks oli üritus toimunud juba 15 korda, kuid minu kokkupuude oli olnud rohkem kui tagasihoidlik – suutsin meenutada vaid kahte korda, kui lippasin laadalt midagi konkreetset ostma. Pidasin ennast kultuurihuviliseks inimeseks, kuid minu jaoks polnud hansapäevad atraktiivne ja huvipakkuv üritus, mida kindlasti tahaksin külastada. Seistes tookord ülesande ees panna kokku hansapäevade programm, pidin ma esimese asjana mõtlema sellele, kes on need inimesed, kes tavaliselt hansapäevadel käivad või keda ma ootan sinna tulevat ning mida ma neile pakkuda tahan. Pean tunnistama, et seda ei olnud kerge teha kantuna skeptitsismist, et kellele ja milleks üleüldse tänapäeva väikelinnas mingi keskajast ajendatud üritus.

Teadsin loomulikult juba varem, et hansaaeg (13. – 16. sajand) oli Euroopas omamoodi õitseajaks, kujundades suuresti ka neid nelja linna, mis Eesti aladel Hansaliitu kuulusid – Pärnu, Tartu, Tallinn ja Viljandi. Hansaliit oli kaupmeeste liit. See loodi ja toimis selleks, et kaupmeestel oleks turvaline liikuda linnast linna, et liitu kuuluvates linnades oleks neile tagatud õiglane võimalus kaubelda ning võimalus peatuda niikaua kui vajalik. Lisaks kaupmeestele rändasid ka tsirkuse- ja teatritrupid, laulikud ning muud tänapäevases mõistes kunstiinimesed. Pidustusi võeti keskaegses Euroopas täie tõsidusega ka väljaspool Hansaliitu, kuid kaupmeeste gildidel oli väga suur roll ka seltskondliku elu kujundamisel.

Kuidas aga meie-aegsed rahvusvahelised hansapäevad alguse said, seda sain teada Die Hanse kodulehelt. Eesmärgiks on taaselustada piireületava hansamõtte ja ajaloolise kogemuse alusel Euroopa linnade mõte ja vaim; toetada hansalinnade iseteadlikkust ja arendada koostööd nende linnade vahel eesmärgiga anda panus Euroopa kultuurilisele, sotsiaalsele ja riiklikule ühinemisele ning selle kaudu tugevdada linnade eneseteadvust; propageerida hansalinnade ühiseid jooni, edastada informatsiooni; tugevdada majandus- ja kaubanduskontakte; korraldada teadmiste ja kultuurivahetust ja arendada turismi. See pikk ja kõlav lause sai täiesti uue tähenduse eelmisel suvel Lüneburgis, kus rahvusvaheliste hansapäevade avamine sattus samale ajale jalgpalli MM-i poolfinaaliga Saksamaa ja Itaalia vahel. Rongkäik lookles mööda suhteliselt vaikseid tänavaid ja suubus linna keskväljakule, mis oli ääristatud pubidega, iga pubi seinal kolm ekraani, kõik lauad ja toolid hõivatud, ainult et kogu see rahvas istus seljaga väljaku poole, kus tervitati kõlavalt üksteise järel osalevaid hansalinnu. Ja mis seal salata, kui Viljandile oli elagu hüütud, lippasime isegi mõnd vaba lauda otsima.

Kaasaegsete hansapäevade traditsioon Eestis loodi 1991. aastal justnimelt Viljandis. Tartu alustas 2005. aasta rahuvahelisteks hansapäevadeks valmistumist 1996. aastal hansafestivaliga. Pärnus kutsuti hansapäevad ellu samal põhjusel nagu Tartuski. Kõigepealt oli teada, et linna saab 2010. aastal korraldada rahvusvahelisi hansapäevi ning alates 2006. aastast algas ettevalmistustöö. Tallinnas on keskajahõngulist igasuvist üritust nimetud keskaja päevadeks ning toimuvad need alates 2000. aastast. Rahvusvahelised hansapäevad toimusid Tallinnas 1992. aastal. Järgmise Eesti linnana on rahvusvaheliste hansapäevade korraldamise kord Viljandi käes aastal 2015.

Oluliseks komponendiks taolisele sündmusele on ruum, kus see toimub. Kui Saksamaal ja mujal Euroopas (Gotlandist rääkimata) on keskajast säilinud linnaruum elavaks kulissiks, mis päevade õnnestumisse oma panuse annab, siis Eestis on sellega keeruline. Pärnul on pakkuda vaid üks keskajast pärit torn, Viljandis ordulinnuse varemed ning üks tagahoovis seisev kasutuseta ait. Käesoleva ja möödunud sajandi arhitektuuri vahel hansaõhustikku luua on aga kaunis keeruline. Kuna kogu ülejäänud 362 päeva jooksul Viljandi justkui ei ole hansalinn, siis oleme siiani piirdunud vaid mõne üksiku hansaliku elemendiga konkreetsetel sündmuskohtadel. Aasta-aastalt järjest rohkem on lisandunud hansariiete kandjaid. Tavaliselt pannakse oma uhked ajaloolised kostüümid selga küll vaid rongkäigu ja avatseremoonia ajaks. Kes aga tahab viibida fotograafide turmtules, siis soovitan hansariideid kanda ka laupäeval ja pühapäeval, see garanteerib iga natukese aja tagant pöördumise: "Kas ma tohin teid pildistada!" Salaja tehtud fotodest rääkimata.

Kõige tähtsam komponent on muidugi programm. Otsides ideid hansapäevade tarbeks vaatasin väga palju internetis leiduvaid erinevaid keskaja päevade videoid. Nii prantsuse, saksa kui inglise keskaja festivalidest, eriti nende rongkäikudest, õhkab ülevoolavat elurõõmu ja isegi siivutust. Eestis ei saavuta me taolist sundimatut õhkkonda ilmselt iialgi. Olgu Hansaööde ootuses näitena toodud kevade saabumise tähistamine Assisis. Kuigi ma sel aastal pole hansaööde korralduses osalenud, seisab tänase päevani minu ees küsimus, kuidas suurendada hansaajastu osakaalu nii, et see rahvale huvipakkuv ja nauditav oleks. Keskaegsete pidustustena teame jootusid, papagoilaskmist, maikrahvipidu ning kalendaarseid pidustusi (ülestõusmispühad, nelipühad, jaanipäev, mardipäev jne). Pidustuste põhielementideks olid pidusöök ja –jook, tantsud ja mängud, turniirid, protsessioonid. Viljandi Hansapäevade programmis võib eraldada nelja suuremat elementi: tseremooniad (avamine nt), kontsertprogramm, töötoad ja laat.

Vaatamata kogu programmi mitmekesisusele oli, on ja jääb hansapäevade kõige olulisemaks komponendiks tänapäeval laat. Laatade sünd on olnud iseeneslik: kui kaupmees teadis, et rahvast kuhugi koguneb, siis läks ta oma kaupadega sinna. Eestis ulatub laatade pidamise traditsioon usutavasti muinasaega. Laadad toimusid harilikult vastava kiriku kaitsepühaku mälestuspäeval või mõne muu tähtsama kirikupüha aegu. Keskaegseid pidustusi uurinud Anu Mänd ei maini laatasid kordagi oma raamatus "Pidustused keskaegse Liivimaa linnades". Seesama eelmainitud Lüneburg tõestas aga, et hansapäevi saab pidada ka ilma laadata. Otsisin kauplejaid järjekindlalt terve päeva nii linnas ringi kõndides kui programmi uurides ja jõudsin lõpuks tõdemusele, et laata polegi! Kõik kauplused olid aga südaööni avatud, mine ja shoppa Vero Modas või Timberlandis ja see soe soovitus oli ka hansapäevade programmis kirjas.

Viljandi hansalaadal domineerib tänasel päeval käsitöö – sepised, punutised, ehted, puidust suveniirid ja köögitarbed, aiamööbel, nahk-, tekstiil-, lina-, villa-, klaas- ja savitooted. Mulle meeldis, kui talutoidu – singi, vorsti, juustu, kala, saia-leiva – osatähtsus laadal suurenes niivõrd, et ajalooline laadaplats Laidoneri platsil oligi vaid söögipoolise pakkujate päralt ning käsitöölise letid paiknesid mööda vanalinna tänavaid. Samal kohal ehk Suurturul peeti Viljandis laatasid alates 18. sajandi lõpust ning näiteks veebruarilaat kestis tervelt kaheksa päeva.

Vaadates erinevate linnade hansapäevade programme, leiame sealt küll nii mõnegi vanamuusika kontserdi, kuid nende kõrval saab kuulata-vaadata nii tänapäeva popartiste kui kohalikke taidlejaid. Viljandis tegutsev vanamuusikat viljelev Linnakapell annab igal aastal mitu kontserti, kuid publikut jagub neile suhteliselt vähe. Vanamuusika on nii tegijate kui publiku huviorbiiti Eestis tõusnud alles viimastel aastakümnetel (suuresti tänu ka Viljandi vanamuusika festivalile, mis oli taas esimene omataoline Eestis), varem võis teadmisi selle muusikažanri kohta pidada kasinateks isegi muusikaringkondades. Laiadesse massidesse ei jõua taoline muusika ilmselt kunagi ja seetõttu on väga raske leida hansapäevade programmi tähtsündmust, mis oleks kantud keskaja muusikast.

Viimastel aastatel on erinevad töötoad muutunud programmi lahutamatuks osaks. Püüdsin ise korraldajana leida käelisi tegevusi, mida võib-olla küll natuke teisel kujul ka keskajal harrastati. Üheks kõige populaaresemaks töötoaks on olnud kaltsupupede valmistamine, kus koos väikeste lastega meeldis eriti askeldada isadel ja vanaisadel. Palju huvi äratas looduslike värvidega lõnga värvimine, sepatöö, keraamika ja ehete valmistamine, restaureerimine, pakutrükk, viltimine. On olnud võimalus terve päeva jooksul jälgida, kuidas lammast pügatakse, mis villaga edasi saab ning mida kõike sellest valmistada annab. Lähemat tutvust on saanud teha keskaja rõivastega ning aksessuaaridega, Bonifatiuse Gildi õmblikkude poolt valmistatud hansariietega on vaatemängulisi moedemonstratsioone korraldatud. Igal aastal on järjest tegusam ja suurem Elava Ajaloo Laager, kus saab õppida ja uurida paljut keskaega puudutavat.

Pärast oma esimeste hansapäevade lõppu mõistsin, kui suur ühenduslüli linna kultuuriasutustele, huvikoolidele, taidluskollektiividele, spordiklubidele, seltsidele ja seltsingutele see üritus on ja milline nauding on näha tuhandeid inimesi kvaliteetaega veetmas. Ja ausalt öeldes olin ma üllatunud, kuivõrd lihtne taolise suurürituse korraldamine oli, kuna iga liige ligi paarikümneliikmelises meeskonnas töötas kire ja vastutustundega. Järgnevatel aastatel oli minu jaoks oluline uue otsimine, erinevate tegevuspaikade katsetamine ning pidev püüd ajaloo osatähtsuse suurendamise poole nii, et see tänapäeva inimesele huvitav ja kaasakiskuv oleks. See kõik õnnestus minu jaoks viis aastat tagasi, kui linn tähistas oma 725. aastapäeva. Loodetavasti keegi veel mäletab:)

Iga aasta on meie jaoks samm lähemale Euroopa hansalinnade võõrustamisele ning nii väikeses linnas nagu Viljandi saab saa paras katsumus olema. Viljandis elab ligi 19 000 elanikku ning meie seni kõige tuntuma suvise ürituse, pärimusmuusika festivali ajal tuleb siia teist samapalju. Kui võtta aluseks Tartu ja Pärnu kogemus, siis kuivõrd reaalne on turundada üritust nii, et siia tuleks 2015. aastal kaks-kolm korda rohkem inimesi kui linnas elanikke ja kuidas nende kõigiga hakkama saada? Et ülesande keerukus oleks selgelt arusaadav, siis meil on ligi 400 majutuskohta. Kuidas korraldada festival nii, et kasu Viljandile tõuseks ka aastal 2016, 2017 ja edaspidigi, sest kulud 2015 aastal ületavad ilmselgelt tulusid ja kogu linn peab toimetulekuks paljust muust loobuma. Mina neid vastuseid ei tea, loodetavasti keegi teab... Me oleme ju pärandilinn, kultuuripealinn, loomiseks loodud linn!

Kuidas me siia välja jõudsime?

Thu, 30 May 2013 07:07:31 +0000

Tähistame tänavu Viljandi 730 sünnipäeva. Pärandilinn Viljandi on üks Eesti vanimaid linnu, mis sai linnaõigused 1283. aastal, linnust on esmakordselt mainitud aga 1211. aastal. Viljandist sai ka Hansa Liidu liige ning keskajal asus siin võimas ordulinnus. 16.-18. sajandil jäi õitsvast hansalinnast pidevate sõdade tõttu väga vähe alles ning Viljandi kaotas koguni linnaõigused. Alles alates 1783. aastast, mil õigused taastati, hakkas elu taas edenema. 19. sajandi algusesse astus Viljandi täieõigusliku Baltikumi provintsilinnana.

Kultuuri edenemise seisukohalt domineerisid seltsielus 19. sajandi viimase veerandini saksa seltsid. Peamiselt keerles seltsielu 1800. aastal asutatud Musse ja sajandi keskpaigast nn mõisnike Casino ümber. Lisaks neile tegutsesid veel Saksa Käsitööliste Abiandmise selts, lauluseltsid Liedertafel ja Liederkranz, spordikallakuga Jalgrattasõitjate Selts ning Vabatahtlik Tuletõrjeühing.

19. sajandi teisel poolel tegutses Viljandis kokku ligi 50 mitmesugust seltsi ja ühingut. Suurima panuse siinsesse baltisaksa kultuuriellu andis aga 1881. aastal asutatud Viljandi Kirjanduslik Selts (Felliner Litterarische Gesellshaft), mis kasvas välja 1878. aastal Viljandi linnuse varemetes väljakaevamisi organiseerinud komiteest. Väljakaevamistel kogunenud leidude põhjal moodustati kogu, mida hakati lahke toetaja erukindralmajor Fr. von Ditmari auks kutsuma Ditmari muuseumiks, mida praegune Viljandi Muuseum loeb oma eelkäijaks. Selts organiseeris lisaks arheoloogilistele väljakaevamistele ka loenguid. Seltsi esimeseks esimeheks oli Viljandi Maagümnaasiumi ajalooõpetaja, hilisem Tallinna linnaarhivaar ja Berliini ülikooli professor Theodor Schiemann. 1882–1918 andis selts välja oma aastaraamatut "Jahresbericht der Felliner Litterarischer Gesellschaft", mis sisaldab Viljandimaa ajaloo uurimusi ning on tänapäevani säilitanud oma kultuuriloolise ja teadusliku väärtuse

Seltsi tegevus katkes Esimese maailmasõja puhkedes, mil tsaarivalitsus sulges saksa seltsid. Tegevus taastati Eesti Vabariigis, kus selts uute seaduste järgi 1919. aastal registreeriti. Seltsi tegevus soikus 1930. aastatel ja lõppes baltisakslaste Eestist lahkumisega 1939.

Tulles tagasi 19. sajandi teise poole juurde, siis samal ajal hakkas esile kerkima ka rahvuslikust liikumisest innustunud eesti seltskond ning Viljandist ja Viljandimaast sai Peterburi ning Tartu kõrval kolmas rahvusliku liikumise keskus. 1869. aastal loodi siin laulu- ja mänguselts Koit, 1878. aastal hakkas Carl Robert Jakobson välja andma ajalehte Sakala, millest sai lühikese aja jooksul loetavaim ajakirjandusväljaanne eestlaste seas.

Jakobsoni nimega on tihedalt seotud ka Viljandimaa väikepõllumeeste ühenduse - Põllumeeste Seltsi - loomine. Sajandi lõpupoole tugevnenud venestamispoliitika surus rahvusliku liikumise peagi kitsastesse raamidesse - peamiseks väljundiks sai kroonu poolt soositud karskusliikumine. Alles pärast 1905-1906. aasta I Vene revolutsiooni toimunud demokraatlikud muudatused lubasid teoks saada viimasel rahvuslikul suurüritusel - 1908. aastal asutas Viljandi Eesti Haridusselts siia esimese eestikeelse progümnaasiumi, mis 1915. aastal sai täisgümnaasiumi õigused.

Rahvusriigi tulekuga kaotasid seltsid funktsiooni rahvusliku ideoloogia kandjatena ning muutusid küllaltki spetsiifiliseks oma tegevuses. 1920.-tel loodi seltse hulgaliselt, kuid mitte kõigil ei õnnestunud kesta asutamiskoosolekust kauem. Laiale ringile mõeldud üldharivatest seltsidest peab kindlasti mainima 1919 loodud Rahvaülikoolide Seltsi, mis peamiselt tegeles teaduste ja kunstide populariseerimisega. Seltsil oli suurepärane raamatukogu, mida huviliste poolt ka aktiivselt kasutati. Kirjandusliku Seltsi tegevust ajaloo uurimisel ja muinsusväärtuste kogumisel jätkas 1929 loodud Viljandi Kodu-uurimise Selts. Seltsi väljapaistvamaks saavutuseks oli museoloogilise tegevuse taaselustamine linnas. Aktiivset tegevust arendas ka Viljandi Naisselts, mis loodi tegelikult juba 1917 rindesõdurite perekondade abistamiseks.

Populaarsed olid ka Sakala Jahiselts ja Viljandi Raadioklubi. Seltskondliku läbikäimise lipulaevaks jäi siiski ka edaspidi Viljandi vanim eesti selts Koit, mis oli üheks maakondlike laulupidude ja kohalike tippsündmuste korraldajaks. Majanduslikult kõige tugevamaks seltsiks jäi 20. sajandi esimesel poolel Viljandi Eesti Põllumeeste Selts. Iga-aastased põllumajandusnäitused kujunesid suurüritusteks, kus parimate põllumajandussaavutuste eest jagati ihaldatud medaleid ja teisi autasusid. 1938. aastal toimunud 51. näitust külastas üle 14 000 inimese! Müstika! Saksa seltsielu oli koondunud käsitööliste seltsi ümber, mis asus endise Casino ruumides. 1920. aastatesse langeb ka kutselise teatri kujunemine ja asutamine Viljandisse. 1920. aasta jaanuaris asutati siin Vabaduse ja Koidu näitetruppide baasil Teatri- ja Kunstiühing Ugala, mis alates 1926. aastast tegutseb kutselise teatrina. Esimene suurem kollektiivne kunstnike näitus korraldati 1920 maagümnaasiumi ruumes. Edaspidi muutusid kunstinäitused kohaliku kultuurielu tavapäraseks koostisosaks.

Kuigi sõjasündmused puudutasid Viljandit vaid kaudselt, lõhuti Nõukogude võimu kehtestamisega sajandeid kujunenud majandusstruktuur ning tugevasti sai häiritud haridus- ja kultuurielu. Järgnenud pikal ja keerulisel nõukogude perioodil said alguse meeskoor Sakala ja naiskoor Eha, kunstiklubi, nukuteatri, Viljandi linnakapelli, Viljandi Helikunsti Seltsi ja laste ning noorteteater Reky, mitmete rahvusvähemuste kultuuriseltside ning ühiskondlike organisatsioonide (represseeritud, pensionärid, lasterikkad pered jne) tegevus. 1969 loodud Looduskaitse Selts kujunes tollal ühiskondlikuks organisatsiooniks, mis koondas suure hulga rahvuslikult mõtlevaid haritlasi. Nõukogude perioodil toimus Viljandis esimene vanamuusika festival Eestis ja korraldati esimene Rock Ramp.

Kaheksakümnendate lõpus tabas ka Viljandit uus ärkamislaine. Nii nagu mujal Eestis sekkus lisaks rahvarindele aktiivselt poliitikasse kohalik muinsuskaitse ühendus. Üheksakümnendatel toimus Noorte Moosekantide Seltsi poolt korraldatud Pärimusa '93, mis hiljem sai nimeks Viljandi Pärimusmuusika Festival. Natuke varem või natuke hiljem said alguse mitmed teisedki tänased Viljandi kultuurielu märgisündmused nagu hansapäevad, Noore Tantsu Festival, Talvine Tantsupidu, õpetajate teatrifestival Sillad, nukuteatrite festival "Teater Kohvris" jne.

Käesoleval sajandil on eeltoodud kultuuriküllusele lisandunud (jällegi kodanikeühenduste algatusel sündinud) vaid mõned üksikud sündmused, millel on lootust kujuneda pikaks traditsiooniks – kitarrifestival, taaselustatud Rock Ramp.

Teatri nägu tulevikus?

Fri, 24 May 2013 05:24:59 +0000

Viljandis on käimas 17. rahvusvaheline nukuteatrite festival "Teater Kohvris" ja selle sündmuse taustal on ehk päris põnev endale teadvustada, et sotsiaalteadlaste väitel on lapsepõlv sellisena, nagu see tänapäeva ühiskonnas iseenesestmõistetav on, alles viimase paari sajandi kestel lastele osaks saanud. Toetutakse peamiselt Philippe Ariés' uuringutele ja nende põhjal avaldatud raamatule "Centuries of Childhood", kus autor väidab, et kuni 17. sajandi lõpuni, 18. sajandi alguseni koheldi lapsi kui väikeseid täiskasvanuid. Lapsed osalesid ka täiskasvanute teatrielus ja seda nii näitlejate kui pealtvaatajatena. 18. sajandi alguses muutusid populaarseks jõulupantomiimid, mille sihtgrupiks oli küll kogu pere, kuid mida reservatsiooniga saab nimetada lasteteatri eellooks.

Kaks aastat tagasi koolitööga maadeldes uurisin natuke lähemalt nii iseenesestmõistetavat asja nagu lasteteater ja mis selgus. Vaatamata sellele, et laste- ja noorteteatrit võib nimetada üsna kompleksseks nähtuseks, on see peaaegu avastamata maa. Draama- ja teatriõpetuse spetsialist Shifra Schonmann võrdleb selles valdkonnas toimuvat muinasjutuga uinuvast kaunitarist.

Lasteteatri mõiste kui professionaalsete või amatöörnäitlejate poolt spetsiaalselt lastele ja noortele etendatav teater tekib maailma äärmiselt pikas teatriajaloos alles 20. sajandi alguses. Ameerikas rajati esimene lasteteater 1903. aastal New Yorgis, Euroopas saab järjepidevast lasteteatrist rääkida alates 1914. aastast, kui Jean Sterling Mackinlay alustas Inglismaal jõuluaegset lasteetenduste hooaega. Samal ajal hakati Eesti kultuuriruumis Karl Menningu juhitavas Vanemuises (1906–1914) lavale tooma 2–3 lastetükki aastas, edasi võtsid lastelavastused oma repertuaari Tallinna Draamateatri ja Draamastuudio teatri järel kõik kutselised Eesti teatrid, millele tänasel päeval on lisandunud ohtralt väiketeatreid.

Shifra Schonmann ei pea vajalikuks täpsemalt defineerida teatrit noorele vaatajale – teater on näitleja ja publiku vaheline kohtumine, mis aitab mõlemal poolel elu mõtestada. Oluline on, et see toimuks mõlemale poolele nauditaval moel. Olgu aga öeldud, et ei ole kuigi palju teada sellest, millist mõju avaldab teater lastele. Ühegi uuringuga ei ole tõestatud, et palju lasteetendusi vaatavast ja neid nautivast lapsest kasvab teatrit armastav täiskasvanu.

Teine keeruline aspekt lasteteatri puhul on see, et laste mõttemaailmast on väga raske aru saada. Täiskasvanud ei tea väga täpselt, mis lastele, eriti väikelastele, mõjub, mida nad vastu võtavad, oma meeltest läbi lasevad ja meelde jätavad ning mis järeldusi nad sellest teevad. Ameerika psühholoog, näitekirjanik ja teatridirektor Moses Goldberg defineerib last kui "võimalust, potentsiaali – potentsiaali milleks iganes". Aare Toikka on öelnud, et teatri võimuses on kujundada nii inimesi, kultuuri kui riiki nende muljete, piltide, helide, tunnete ja mõtete kaudu, mis teatris tekivad.

Nii nagu mujal maailmas, pole ka Eesti teatrikriitikud ja teatriloolased lasteteatrile just palju tähelepanu pööranud. Materjali lasteteatri kohta on vähe ja selles väheses leidub palju arutlusi teemal, miks üleüldse eristada lasteteatrit ja täiskasvanute ehk päristeatrit. Ühes oma intervjuus Rait Avestikule väidab Aare Toikka: "Lasteteatrit pole olemas, sest see on absurd, see on fiktsioon. Teater on inimesele, laps on inimene." Kuna täiesti iseenesestmõistetavalt on olemas lasteraamatud, lastefilmid, lastesaated, lasteriided jne, siis kasutan mina teatri puhul, mille sihtgrupiks on noor vaataja, nimetust lasteteater. Siinjuures on abiks Schonmann, kes püüdes lasteteatri omapära paremini selgitada, võrdleb lasteteatrit lastekirjandusega. Ta toob välja kolm olulist erisust.

1. Teater eksisteerib ainult siin ja praegu, sünnib tulede kustutamisega saalis ja sureb, kui saal taas valgeks läheb, "säilitada" on seda võimalik ainult mälestustes. Kord kirjutatud ja avaldatud raamatud võib korduvalt üle lugeda, ka aastate pärast. Ning kui raamatu võib laps soovi korral ise kätte võtta ja lugeda, siis teatrile ligipääs sõltub ainult täiskasvanust.

2. Kui tavaliselt on lugemine privaatne toiming, siis teater on sotsiaalne sündmus, eeldades lapselt nii sotsiaalset kui psühholoogilist kohanemist, eeldades teatrikülastuse sotsiaalsete elementide mõistmist ja järgimist.

3. Laps kui pealtvaataja peab mõistma teatrisemiootika üht olulisemat tunnust – as-if – situatsiooni. Lapseni peab jõudma kogu see sümbolite keel, mida edastatakse sõnade, muusika, valguse, näitlejate, aja ja ruumi koos-toimivas suhtes. Raamatut lugedes sellist keerukust ei esine. Kui raamatut lugedes laps loob kujutluse nii toimuvast kui tegelastest, siis laval on see kujutlus realiseerunud, laps realiseerunud kujutluste tunnistajaks, kui konkreetsed tegelased teevad konkreetseid asju konkreetses ajas ja kohas.

Jätkates võrdlust kirjandusega, leiab Schonmann, et on vale eeldada lasteteatrilt sama mis täiskasvanute teatrilt, nii nagu lastekirjandusele ei seata samu nõudmisi mis täiskasvanute kirjandusele. Ta väidab, et lasteteater on kunst, mis peab välja arendama oma iseloomulikud tunnused, esteetilise väljenduse ja looma oma kunstilise vormi tähenduste loomiseks ning kaasahaaramiseks.

Selles, kuidas lasteteatrit teha, ei tohiks täiskasvanutele tehtavast teatrist mingeid erinevusi olla. Lasteteatrialases kirjanduses tsiteeritakse peaaegu alati Konstantin Stanislavski vastust küsimusele, mis vahe on täiskasvanute teatril ja lasteteatril. Stanislavski vastas, et ainus oluline vahe on selles, et lasteteater peab olema parem. Paraku leidub taolist lasteteatrit kogu maailmas harva. Ikka suhtutakse lasteteatri näitlejatesse kui teise kategooria näitlejatesse, kes "päris" teatris pole edukad olnud või lasteetenduses mängimisse kui tüütusse kohustusse. Lastelavastusi lavastama satuvad näitlejad, kelle koormus on vähenenud, lastenäidendeid kirjutavad sageli asjaarmastajad, kes suurt rahalist tulu ei looda, kuid arvavad, et nende väljaöeldu rahuldab publikut, või siis professionaalid, kes teenivad kerget raha kommertsreeglite järgi kirjutatud "lastekatega", lasteetenduste lavakujundus ja kostüümid on sageli kas repertuaarist maas olevate lavastuste detailidest kokku pandud või tehtud äärmiselt nappide rahaliste vahenditega, mis "päris" teatrist näpistada annab. Lihtsustatult võib eeltoodut nimetada halvaks lasteteatriks. Probleem on aga selles, et kui teatrihuviline täiskasvanu satub vaatama halba etendust, siis oma elukogemuse põhjal ta teab, et on olemas ka hea teater ja juba järgmine kord võib saada suurepärase elamuse osaliseks. Kui aga laps satub nägema halba lasteetendust, siis võrdluse puudumisel võib ta hakata halvaks pidama teatrit kui sellist ning selle arusaama kummutamine võib raskeks kujuneda. Seetõttu on esmane kontakt teatriga lapse jaoks äärmiselt oluline.

Siinkohal on mul käepärast tuua üks suurepärane näide heast lasteteatrist. Oleg Titovi lavastatud Kenneth Grahame "Tuul pajuokstes" sisaldab kõike seda, mida üks hea lasteteater peab sisaldama – südamlik lugu, fantaasiaküllased kostüümid, põnevad lavapildi muutused, värvikad karakterid, parajalt muusikat, laulu ja efektset liikumist ning last but not least, muhedaid hetki täiskasvanutele. Kogu lugupidamise juures Luule Komissarovi vastu oli mul väga-väga kurb meel, et Oleg ei saanud oma töö eest Viljandi linna teatripreemiat. Kahtlustan, et kultuurikomisjoni liikmed lihtsalt polnud seda nägema sattunud, kuid õnneks märkas ja tunnustas seda kunstiliselt terviklikku ja säravate näitlejatöödega kogupereteatrit nii Teatriliit kui Ugala publik, andes Oleg Titovile Salme Reegi nimelise preemia ja Kuldõuna nii parima kujunduse kui parima lavastuse eest.

Augusti lõpus etendub "Tuul pajuokstes" Tallinna Botaanikaaias, minge kindlasti kõik vaatama!

Publiku kasvatamine tuleviku tarbeks on ülioluline – kui taas tsiteerida Aare Toikkat –, sest sellest teatrist, mida vaatavad lapsed ja noored, sõltub teatri nägu tulevikus. Kui meie sooviks on, et teater püsiks ja areneks, siis tuleb lasteteatrisse suhtuda väga tõsiselt ja selle eest hoolt kanda, pakkudes lastele žanririkast allahindluseta teatrikunsti parimate tegijate poolt, unustamata kunstniku vastutust.

Pean nentima, et lasteteatrit ei ole Aare Toikka ja teiste valdkonna asjatundjate kaunis karmidele väljaütlemistele vaatamata väärtustama hakatud ega ka selle olulisusest aru saadud. Kergema vastupanu teed minnakse nii otsustajate, tegijate, tarbijate kui kriitikute poolt. Lastele suunatud lavastustest kumab tihti läbi turumajanduslik mõtlemine. Maailma parandamise väikesed võimalused, mida hea lasteteater endas kätkeb, jäetakse tihtilugu kasutamata.

Folgil näeme!

Tue, 21 May 2013 08:16:51 +0000

15. mail 20 aastat tagasi toimus esimene Viljandi folk. Terve inimpõlv on selle aja jooksul suureks kasvanud ja hakkab nüüd oma iseseisvat elu elama. Paljude, väga paljude jaoks on igasuvine festival ja noorte muusikute laager selles kasvamises oluliseks mõjutajaks olnud. Kurb on, et Viljandi folgist räägitakse viimasel ajal kui suurimast läbust mitte ainult Viljandis, vaid kogu Eestis. Aga kindlasti osatakse näha ja hinnata festivali tohutut panust pärimusmuusika edenemisse Eestis. Tuleb ju tunnistada, et enne aastat 1993 oli see põld küllaltki väheviljakas mõne üksiku elujõulise kollektiivi ja kooslusega ning ega neid iseenda ja külarahva lõbuks pillikääksutajad ka teab kui palju polnud. Tänu folgile, TÜVKA-le ja viimastel aastatel ka EMTA-le on meil aastal 2013 rikkalik valik andekaid muusikuid, põnevaid kollektiive, suurepäraseid lauljaid. Viljandi Pärimusmuusika Festivalist innustatuna on sündinud mitmed teisedki suuremad ja väiksemad folkfestivalid Eestis.

Olen üks neist paarisajast, kes sai osa sellest kõige esimesest. Õppisin koos Ando, Raivo ja Üllega, Noorte Moosekantide Seltsi asutajatega, sellel põneval ajal kolledzhis näitejuhtimist, kui nemad Falunis innustust saanuna asusid ka meil "midagi sellist" organiseerima. Ega ma esimesest folgist suur midagi ei mäleta peale selle, kuidas kursavend Heido tõi kursaõe Kersti Kesklinna kooli väikeste maja vastas redeli abil teise korruse akna kaudu kodust välja, et see ka folkida saaks. Mis kamm nende võtmetega oli, kes seda enam mäletab. Kuid keset redeli-aktsiooni pidi loomulikult kooli direktor Enn Siimer sealt mööda jalutama...

Tegijad mäletavad ise muidugi paremini. Ando räägib sellest festivali kodulehel ja on võimalik järelkuulata Vikerraadio Rahvasteballi.

Algusaegadel oli meie kodu põrand tihedalt folgilisi täis. Omasid ja täitsa võõraid, kellest hiljem omad said. Meil oli siis kahetoaline korter, üks tuba läbikäidav ja mäletan, kuidas kööki jõudmiseks tuli pikkade sammudega üle magavate inimeste astuda, ikka samm ja magaja, samm ja magaja.

Ja kui siis mobiiltelefonid hakkasid tekkima ja hommikul kella viie-kuue ajal need järgemööda kõik helisesid ja mina ei osanud nendega midagi ette võtta, kuni lõpuks õnnelikult avastasin välja lülitamise võimaluse. Telefonide omanikest mitte üks oma helinale ei reageerinud, vaid magasid õndsat und kõval põrandal edasi.

Meie kodu on folgi käigus korduvalt veekahjustusi saanud, kas siis valest lahtikeeratud kraanist või paduvihmas läbimärjaks saanud riietest välja nõrguva vee pärast. Meie korteri aknast on välja lennutatud pann, kuna koka nina polnud nii tundlik kui sööja oma tabamaks ära kergelt roiskuma läinud liha lõhna.

On olnud väga romantilisi folke ja üks selline, kus Grand Hotelli terrassilt justkui kaugemale ei saanudki. On olnud rahulikke kulgemisi, vaid üksikute valitud kontsertide kuulamist ja rohkem järve kui muusikute vaatamist, kuid on olnud ka neljapäevast pühapäevani kestvaid kappamisi kontserdilt kontserdile. Ühe folgi järel lonkasin ligi pool aastat. Kandsin neli päeva ja ööd madalaid varbavahesid, tantsisin meeletult palju ja pühapäeva õhtul olin sunnitud poja najal (kes tol ajal oli veel minust lühem) koju komberdama, sest jalale toetuda valu pärast ei saanud. Ravisin jalga mitu kuud.

Teadupärast on folgi ajal alati imeliselt palavad päevad. Folgi avamine on sätitud ilusti sellisesse kellaaega, et Kaevumäel paistab päike publikule näkku ja kohe esimese tunniga saad põsed punaseks, kui ka enne pole päikesel olnud võimalik sind suve jooksul tabada. Ja üks korralik vihm käib tavaliselt üle folgi. Umbes kümmekond aastat tagasi, kui roheline lava Raekoja ees oli ja taas äiksevihm Viljandi kohal valla pääses, võttis suurem seltskond end vihma käes alasti ja tantsis marudat vihmatantsu. Üsna pea hakkasid politsei sireenid huilgama, kuid et folgiline on reeglina sõbralik, siis pugesid alasti inimesed kiirelt lava alla, pusserdasid ennast seal riidesse ja riides folgilised toetusid seni muretult juteldes külg külje kõrval vastu lava, varjates nii politsei eest selle all toimuvat.

Viimased folgid on minu jaoks oluliselt rahulikumad olnud. Enam ei ole arvutamist, et mitu ruutmeetrit sellele ja mitu tollele seltskonnale eraldada õnnestub, paljud on väsinud ja folgist loobunud. Kuid uued tulevad muidugi peale. Kord ühed, siis teised sõbrad või sugulased avaldavad soovi kord elus ikkagi folgil ära käia. Tihtligu tullakse teist ja kolmandatki korda ning andunud, aastast aastasse käivaid fänne leidub muidugi ka. Vahepeal on sõna otseses mõttes uus põlvkond peale kasvanud, viimati folkisin koos kursaõe tütrega. Arvepidamine on sassi läinud, aga ma pakun, et olen umbes seitsmeteistkümnel folgil käinud.

Muusikast tuleks ometi ka rääkida. Paratamatult on kõige eredamalt meeles kõik see, mis sündis ansambli Minu Isa Oli Ausus Ise kontsertide ajal. Tavaliselt toimus see kultrahoovis ja üsna "silgud pütis" tunne oli. Liigutada väga ei saanud ja tund aega vappus seltskond ühises naerus. Mäletan ka seda, kuidas üks Johansonidest, kas Mart või Ants eelnimetatud ansambli kontserdile ei jõudnud ning kuidas tol ajal alles oma nime omandavas Tegelaste toas Lahti-lükkamise-laul uuesti ettekandele tuli ja kuidas siis kas Mart või Ants naerukrampides kõrtsilaua alla kadus. Spontaalselt tekkinud hommikuni kestvad jämmid on mõnest aastast on ehk rohkemgi meeles kui kontserdid.

Võiks pateetiliselt öelda, et selle 20 aasta jooksul on Eesti pärimusmuusika maastik muutunud kidurast põllust lopsakalt õitsvaks aiaks. Minu mälus on algusaegadest pildid vaheldumisi vaid Väikeste Lõõtspillide Ühingust ja Untsakatest, sekka Johansone ja Folkmilli. Viimaste aastate programmidest leiab julgelt paarkümmend kodumaist ansamblit, solisti või projekti, igal aastal midagi uut. Aga et Viljandis kuuleb pärimusmuusikat aasta läbi, siis on minu valikus nüüd pigem välismaised esinejad. Siinkohal minu suur kummardus programmipealikule, sest iga kord on võimalik nautida nii pillikäsitlemise meistriklassi, jahmatavat vokaali, nakatavat sünergiat kui tundeküllast hingestatust.

Mulle meeldib ka see, et suure melu sees on võimalik nautida väikseid ja vaikseid asju, mis teinekord puudutavad palju sügavamalt kui kesköine peaesineja kontsert Kirsimäel. Naudin filmiprogrammi, ööülikooli, jutuvestmisi, regilaulupesa või hääd eesti toitu. Programm on niivõrd mitmekihiline, et igaühel on võimalik kujundada oma, täiesti erinev festival. Traditsiooniks saanud sündmuste puhul on kaunis keeruline igal aastal leida midagi uut ja põnevat, folgi korraldajatel on see õnnestunud, 20 aasta järel pole märgata mitte mingeid väsimuse tundemärke või rutiini takerdumist. XXI Viljandi Pärimusmuusika Festivali programm on paljutõotav, järgi on jäänud 64 eurosed passid ja võimalik on registreeruda kahele festivalikursusele. Folgil näeme!

Parim päev õnnelik olemiseks on täna

Sat, 18 May 2013 18:16:37 +0000

Tänase Viljandimaa tantsupeo teema oli "Õnn". Hommikuses jahedas udus alanud ettevalmistustele järgnesid lõõskavas päikeses proovid ning kuigi peo alguses ja ajal tuli mõni tiba vihma, pääsesid taevaluugid pärani valla mõni minut pärast peo lõppu

Ikka ja alati tasub meeles pidada Arthur Schopenhaueri ütlust, et meis endis peituv õnne põhjus on suurem olukordadest johtuvast. Eriti tantsides, kui kand hõõrub ja varvas läheb villi ja päike kütab ja vihm kastab märjaks. Õnnelikke inimesi vaatas mulle vastu täna tuhatkond. Imeilusad inimesed kaunites rahvariietes, teineteisele sügavalt silma vaadates, kätt ulatades, kätel kandes, ühes rütmis astudes ja hingates. See oli õnnelike inimeste õnnelik pidu.

Pool aastat konksu otsas

Wed, 15 May 2013 12:44:20 +0000

Ma armastan lugeda. Üks mõnusamaid nädalavahetuse veetmise võimalusi minu jaoks on võtta laupäeva hommikul sohval koht koos hea raamatuga sisse ja tõusta siis, kui raamat läbi on. Püha päev on ka see, kui postkasti tuleb Teater. Muusika.Kino, kõik muud kohustused saab siis edasi lükatud. Seejuures olen minagi sunnitud tõdema, et raamatud on kallid ja ise ostan aastas ehk kümmekond raamatut nii endale kui pojale ning oma lugemisnälja kustutamiseks külastan tihti Viljandi linnaraamatukogu. Paraku on värskelt ilmunud heade raamatute järjekorras nii 10-30 inimest ja päris kõiki uusi ja häid raamatuid kogu ka tellida ei jõua. Nii ma vahest tuhran Rahva Raamatu andmebaasis, otsides välja tunnustatud autoreid ja nende viimastel aastatel ilmunud teoseid, mida ma veel avastada pole jõudnud. Vaatamata sellele, et ma väga lugeda armastan, pole mul tihtilugu selleks lihtsalt aega ja oma teadmistega kirjandusest ma väga kiidelda ei saa.

No ja kujutage nüüd ette, et kiire ja töine töönädal on seljataga, reedel koju minnes põikad raamatukogust läbi, hoolikalt koostatud nimekiri kaasas, valid välja kaks-kolm raamatut ja lähed õnnelikult koju nädalavahetust veetma. Võtad koha sohval sisse, avad esimese raamatu ja ..... lööd selle paarikümne lehekülje järel nördinult plaksuga kinni. Kuna see kubiseb trükivigadest või kuna see on nii halvasti tõlgitud ja täiesti toimetamata, et võimatu on jälgida mõtet ja leida loogikat, rääkimata lugemisnaudingust.

Kui mõned aastad tagasi juhtus taolisi asju harva, siis nüüd järjest sagedamini. Kas mulle ainult tundub, et lugemis- ja kirjutamisoskus on probleem? Kas minu hirm, et tulevastel põlvedel on enda väljendamisega ja tekstidest aru saamisega tõsiseid raskusi, on täiesti alusetu? Kas minu mure raistatud raha, paberi ja aja pärast on alusetu? Pealiskaudsus, lohakus ja suisa oskamatus aina süvenevad. See kõik on ju ometi õpitav, arendatav ja suunatav kuni eksisteerib veel väärt kirjandus ja hea ajakirjandus eesti keeles.

Seetõttu hüppas mul süda rõõmust sees, kui meie linnaraamatukogus sündis sügisel idee korraldada kogu maakonda hõlmav viktoriin, milles saaksid osaleda kõik huvilised olenemata oma vanusest ning mis tõmbaks rohkem tähelepanu kultuuriväljaannetele ning maakonnalehele. Olen kindel, et suur osa noori pole kuulnudki sellistest väljaannetest nagu Akadeemia, Hea Laps, Keel ja Kirjandus, KesKus, Kunst, Looming, Muusika, Sirp, Teater. Muusika. Kino, Täheke, Tuna, Vikerkaar ja Värske Rõhk, rääkimata nende lugemisest.

Väärt mõtteks pidasid seda ka Viljandi Gümnaasiumi emakeeleõpetajad ning ajaleht Sakala, kes oli nõus eraldama viktoriini küsimuste jaoks leheruumi. Küsimusmängu graafilise identiteedi eest hoolitses Viljandi Gümnaasiumi kunstiõpetaja Monika Mändmaa. Raamatukogu poolt oli kogu ettevõtmise hingeks Veronika Raudsepp-Linnupuu.

Ja nii ühiste jõudude tulemusena sündiski Kultuurikonks. Oktoobrist märtsini koostasid Viljandi Gümnaasiumi õpilased koostöös linnaraamatukogu töötajatega igakuiselt värskete kultuuriväljaannete ja ajaleht Sakala põhjal 12 küsimust. Eesmärgiks oli lisaks kultuuriperioodika lugemuse tõstmisele tõmmata tähelepanu ka kohalikele kultuuri- ja spordielu korraldajatele.

Kultuuriväljaannete pärast läks raamatukogus igatahes rebimiseks, teadlikkus tõusis, silmaring laienes, maailmapilt avardus, mõte selgines … Nüüdsest on Viljandi Linnaraamatukogus kultuuriväljaandeid kaks eksemplari, üks lugemissaalis kasutamiseks ja üks kojulaenutuseks.

3. mail toimus Kultuurikonksu pidulik lõpetamne. Nii nagu kogu viktoriin oli alustatud ja läbi viidud võiks öelda aplombiga, nii toimus ka lõpetamisel põnev paneeldiskussioon oma ala asjatundjate osavõtul. Ühise laua taha kogunesid Kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik Asta Trummel, oma mitmekülgses tegevuses muuhulgas ajalehte KesKus välja andev Marek Reinaas ja nii majandusajakirjanduses kui kultuurikommunikatsioonis end koduselt tundev Marica Lillemets. Vestlust juhtis Sakala ajakirjanik Margus Haav ning koos arutleti ajakirjanduse tähtsuse üle hoiakute kujunemisel ning kultuuriperioodika turundusest.

Kultuurikonksu neelas alla 84 võistlejat ja parimaks osutus Ada Liber (pseud.) Adaverest. Tõdeti mitugi korda, et küsimusi koostades õpib inimene mõnikord rohkem kui neile vastates ja seetõttu tunnustati ka parimad küsimuste koostajaid. Auhinnad parimatele pani välja Teater Ugala, Pärimusmuusika Keskus ja Aivar Trallmann, Männimäe Külalistemaja, Viljandi Spordikeskus, ajaleht Sakala, Viljandi Linnaraamatukogu ja Viljandi Linnavalitsus.

Minu sügav kummardus Veronika ja teiste korraldajate ees, sest selle viktoriiniga tehti ära terve mäekõrgune hulk tööd lugemis- ja kirjutamisoskuse arendamisel:) Järgmisel aastal loodetavasti jälle!

Kultuuripärand, mis mind puudutab

Thu, 09 May 2013 12:24:25 +0000

Hea meel on Viljandis näha, kuidas kultuuripärandi teema imbub sisse igast võimalikust praost. Mõnikord tekib haakumine taotlemata, asjad lihtsalt kujunevad nii. Mõnikord on kultuuripärandi mõtestamise ja esitlemise taga suur-suur töö. Üks selline pikaajaline ja süvitsi läinud protsess on jõudnud oma lõpptulemini ja pandud vaatamiseks välja Sakala Keskuses.

Kunstiõpetaja Ene Runingu eestvedamisel valmis Viljandimaa koolides sel õppeaastal terve hulk kunstiteoseid, millel on lahti mõtestatud õpilase seos kultuuripärandiga. Maakonna õpilastööde näitusele "Kultuuripärand, mis mind puudutab" on neist välja pandud 37 tööd.

Tavaliselt ei kulu koolitundides ühe pildi valmimisele nii kaua aega kui selle projekti raames. Kõigepealt oli vaja lastele selgeks teha, mis see kultuuripärand ikka tegelikult on. Seletus, et kultuuripärand on kõikjal meie ümber, polnud sugugi mitte piisav. Mõnes koolis võeti suisa ette UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon, loeti seda risti ja põiki, arutati omavahel ja mõtiskleti omaette ning siis märkas juba iga õpilane seoseid oma igapäeva eluga. Brita Tääksi Põhikoolist uuris näiteks nelja põlvkonna erinevusi kooliteel, Maarja, Annabrita, Leene Lotta ja Liis Viljandi Kesklinna Koolist tegid tutvust retseptidega, mille järgi peres on toitu valmistatud juba vanavanaemast saati.

Laura Tääksi Põhikoolist tegi pildi sellest, kuidas nende pere kolm põlvkonda on tantsupeol käinud, Merlyn, Katariina ja Gerly Kesklinna Koolist arutlesid, kuidas vanaema lehma-, lamba- ja seapidamise asemel on nende peredes nüüd jänesed, koerad, kassid ja deegud. Marta Tääksi põhikoolist jõudis sellise huvitava teemani, et kuidas on muinasjuttude vestmine aja jooksul muutunud. Töid oli veel saunaskäimisest, sõlgedest, jõulupuudest, paelte punumisest, vanaisadest, kartulist, talgutest, kandlemängust jne. Tõepoolest kõigest, mis meie ümber leidub. Ja nii jõuti tihti ka teadmiseni, miks üht või teist traditsiooni tähistatakse, miks üht või teist tööd just nii ja mitte teistmoodi tehakse või kummalt vanaemalt on laps oma heleda lauluhääle pärinud.

Näituse avamist ilmestasid Viljandi Gümnaasiumi teatristuudio noored pärimusaineliste lühilookestega. Siin on nüüd kohe teine hea juhus mainida, kuidas kultuuripärandi aasta koolis süvitsi käsitlemist on leidnud.

Nimelt on Viljandi Gümnaasiumi teatristuudiol valminud Eesti rahvapärimuse ainetel lavastus "Metsarahvas". Loo fookuses on vanarahva hirmud, usk ja ebausk ning püütakse selgusele jõuda, kui palju sellest mingil kujul tänapäeva edasi on kandunud, milliseid mõjutusi me edasi kanname ning mis täna veider tundub ja miks. Loo kirjutas kokku juhendaja Silvia Soro ning Viljandlastel on võimalus seda näha 21. mail 2013 Ugala väikeses saalis. Laval on tervelt 21 Viljandi Gümnaasiumi õpilast.

Maakonna õpilastööde näitust saab Sakala Keskuses vaadata 16. maini.

Söök, võrratu söök!

Wed, 08 May 2013 05:48:36 +0000

Väike vahe on blogimisse tulnud. See on selle pärast, et olen sõltuvusse sattunud.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et minu vennal on varsti suuremat sorti sünnipäev tulemas. Kingi leidmine vähenõudlikule ning kõike vajalikku omavale inimesele on paras peamurdmine. Kuni siis ühel hetkel mul plahvatas – pastamasin!!! Vend on aastaid Itaalias elanud ja võiks sellisest vidinast lugu pidada küll. Kui ma selle väikse läikiva agregaadi olin koju toonud, ei suutnud muidugi vastu panna kiusatusele proovida – äkki on pastategemine nii keeruline, et pistavad karbi kappi ja jätavadki sinna.

Võtsin karbis olnud brošüüri ette ja asusin toimetama. Tahtes kohe alguses hästi tervislik olla, lisasin viiele munale täisterajahu ja mõne minuti pärast tundus, et valmis see tainas ongi. Lasin õpetuse järgi taigna masina rulli vahelt korduvalt läbi ja asusin põnevusega lõikama. Lõikerulli vahelt tuli paraku käkk välja, mitte tagliatelle'd. Panin jahu juurde ja asusin uuesti taignapalli muljuma. Teistkordsel katsel lindid küll eraldusid üksteisest, kuid kui ma nad küpsetuspaberile laiali laotasin, siis väiksegi kokkupuute tulemusena nakkusid nad ikka üksteise külge känkraks. Kuigi maitset see ei rikkunud, värskelt keedetud pasta koos omatehtud tummise tomatikastmega oli maitseelamus.

Teistkordsel pastateol otsustasin kogust vähendada ja piirduda 3 muna ja 300 grammi jahuga. Tuli palju paremini välja ja kahe tunni pärast oli meil Karliga (st põhiliselt Karlil) kõik söödud, kuigi sellest kogusest võiks jätkuda viie-kuue inimese toidukorraks.

Enne kolmandat pastategu võtsin aega ning tudeerisin läbi mõned YouTube’s leiduvad pastategemise õpetused ja lemmikuks kujunes see vana kooli mees. Mina kui alles algaja ei mõõda jahu siiski peoga, vaid võtan saja grammi jahu kohta ühe muna, see tundub lollikindel suhe olevat. Ja sain ka selgust, et mida ma esimesed kaks korda olin valesti teinud – polnud rullimise ajal ja lõikamise järel pastatainast piisavalt jahuga üle puistanud.

Igatahes minu kolmas pastategu õnnestus suurepäraselt. Tainas kui siid ja õhuke kui paber, tagliatelle´d imelises mittekleepuvas hunnikus köögilaual vee keemaminemist ootamas, suurel pannil Bolognese kaste podisemas – see oli õnnis hetk kodukoka jaoks:) Anneli, Krista ja Margit, teeme selle pastapeo ehk kunagi varem kui oktoobris?

Vennale ma pastamasinat ei kingi, vaid teen talle karbitäie värsket pastat ja panen kuldse paela ümber. Pastategemise lõbu tahan ma endale hoida ja olen valmis edaspidi tema pere varustajaks hakkama.

Kolmandale pastateole järgnes ka neljas ja viies, nüüd juba taas suurema kogusega. Selline mõnus mediteerimise viis – muljud ja muljud, rullid ja rullid, lõikad ja lõikad ja sätid kuivama. Õhtul koju minnes on paraku kõik see pastamägi ikkagi otsas, venna portsjoniga läheb mul keeruliseks, sest nädalavahetusel on pidu. Ja naabrinaine tahab ka proovida, et mis imelooma kallal ma õhtust õhtusse möllan. Peaks vist koguseid kahekordistama:)

Ma pole küll suurem asi kokk, kuid jumaldan algusest lõpuni ise tehtud toite. Ma ei kasuta praktiliselt üldse poolfabrikaate, paki- ja purgisuppe ning koogipulbreid, võimalusel eelistan koduaias kasvatatut ning metsast korjatut poe kraamile. Jumaldan punast peeti, uba ja kõrvitsat. Olen ise teinud selliseid ekstravagantsusi nagu päikesekuivatatud tomatid ja peedikrõpsud. Viimastel aastatel kuulub minu hoidistevalmistamise rallisse kindlasti ka pesto tegemine, oma leivajuuretist olen jaganud kümnetele inimestele.

Praegusel tärkamise ajal, mil naat juba lokkab ja igasugu rohelist kraami iga päevaga järjest suuremas valikus loodusest võtta on, tuleks oma talvel tühjaks saanud varud vitamiinidega uuesti täis laadida. Ja kõik see isetegemine, potipõllumajandus ja korilus on ju kõige ehtsam kultuuripärand. Pasta ja pesto küll mitte meile omane, kuid kõike saab ju kohandada, valmistada näiteks nõgeselasanjet, naadimuffineid või võililledest või naadist pestot.

21. mail tuleb Viljandisse tervislikust toidust ja täisväärtuslikust elust rääkimatu võrratu Marika Blossfeldt. Naine, kes on oma pikaaegsete uuringute ja kogemuste tulemusena avaldanud teemakohase raamatu. Selles on lihtsalt ja veenvalt selgitatud näiteks seda, kui väike erinevus on margariini ja plastmassi vahel. Seoses sellega meenub stseen filmist "Julie ja Julia", kus Julie laob külmkappi pakk paki järel võid ja väidab, et kui te sööte midagi imemaitsvat, siis sisaldab see toit kindlasti võid.

Kuid kaks kirjutist ootavad viimistlemist ja peagi on ka asjalikumad lood tulemas!

Paul Kondasest, naivismist, Viljandist …

Tue, 30 Apr 2013 10:45:12 +0000

24. veebruaril 2012. aastal sai Kondase Keskuse perenaine ja kuraator Mari Vallikivi Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontsert-aktusel Viljandi linna kultuuripreemia kui kõrgetasemeliste näituste ja huvitavate õpitubade korraldaja ning Paul Kondase maalide fragmentide kandja Viljandi järve rannas asuvatele riietuskabiinidele.

24. veebruar on minu jaoks alati väsitav päev, pea huugab ja jalad löövad tuld vaatamata tohutule positiivsele emotsioonile, mida ma sellest päevast saan. Kui tookord Mari kutsus õhtuks väikesele koosviibimisele Kondase Keskuses, oli esimene mõte, et kuidas küll viisakalt ära öelda. Ometi läksin ja pärast mõnda tundi koos Viljandi kunstirahvaga selles mõnusas lossimägede veerel asuvas majas olin kui uuesti sündinud, hilisõhtul koju minnes väsimusest mitte jälgegi, meel rõõmus ja helge. Niimoodi see maja ja inimesed seal sees mõjuvadki – teraapiliselt.

Kondase Keskust nimetatakse naivismikeskuseks ning sellisena on ta ainus omataoline Eestis. Naivism, süütu kunst, puhta hinge kunst, privitivism, autsaiderite kunst, pühapäevamaalijad, art brut, raw art, rough art – mitmedki selle kunstivoolu esindajad pelgavad neid nimetusi, kuna tihtilugu omab eeltoodu alavääristavat alatooni. Jah, naivistid pole saanud kunstialast haridust. Jah, naivistide hulgas on psüühiliste häiretega inimesi ning perekonnata üksiklasi, kuid kui ma mõtlen tundele, mida Kondase Keskuse näitused minus tekitavad, siis väga tihti on selleks hämmastus ja imetlus ning seda kõige paremas mõttes. Hämmastus loomingulisuse ja leidlikkuse üle, imetlus detailitäpsuse ja väga-väga peene soorituse üle. Olgu näitena toodud Martin Kiisi tikitud pildid. Mõne meetri kaugusel selle noore poisi kätetööst oled kindel, et vaatad fotot, mitte ristpistes tikitud vaipa. Või minu vaieldamatu lemmik läbi kümne aasta, Irina Vinogradova-Lebedeva moenukud, mis sundisid mind ikka ja jälle tagasi minema. Ja nii on olnud väga paljude teiste näitustega, kust paistab silma ehedus, puhtus, piiride tagusus, fantaasialend, siirus, värvirõõm.

Erinevate rahvaste kunstis võib leida palju naivismile omaseid jooni, kuid võrdusmärki nende vahele tõmmata ei saa. Etniline kunst on valdavalt anonüümne, naivism isikuline, etniline kunst kujunenud sajandite jooksul, naivism tõusis kunstivoolu seisusesse alles 19. sajandi teisel poole ja 20. sajandi alguses, mil aeg soosis kunstiinstitutsioonidest eraldi seisvaid kunstiilminguid. Õige termini otsimisega kunstivoolule tegeldakse tänapäevani. Naivismi klassikute hulka kuuluvad Henri Rousseau, Niko Pirosmani, Horace Pippin, Ivan Generalic, Séraphine de Senlis.

Kes oli siis Paul Kondas, mees, kellel on Viljandis omanimeline muuseum? Paul Kondas sündis 31. märtsil 1900. aastal Pauastvere külas, Uue-Põltsamaa vallas talupoja peres, sealkandis möödus tema lapsepõlv ja noorus, 1921. aastal lõpetas Põltsamaa Ühisreaalgümnaasiumi, olles võtnud osa Vabadussõjast. 1921-23 õppis Tartu ülikoolis õigusteadust ja kaubandust, kuid ema surma järel otsustas pedagoogilise hariduse ja kutse kasuks, mille omandas 1923. aastal Valga üheaastasel kursusel.

1924. aastast algas Paul Kondase ligi 40 aastat kestnud õpetajatöö Pikasillas, Suure-Jaanis, Viljandis ja Raudnas. 1925-1941 Suure-Jaani algkooli õpetaja ja koolijuhina töötatud aastad olid tema elu olulisimad. 1941. aastal osutus ta okupatsioonivõimude silmis mittesobivaks jätkama oma tööd ning kolis Viljandisse ning siia jäi ta kuni oma surmani 1985. aastal. Viljandis asutas Kondas 1940. aastate keskpaigas Töölisnoorte keskkooli ning oli kooli esimene direktor, kuid 1951. aastal sundisid võimud teda koolist lahkuma. Ta oli isemõtleja, entusiast, mitmel alal andekas ning julge inimene, sellistele ei vaadatud hea pilguga. Rahulikumad olud leidis ta järgmiseks kümnendiks eest Raudna koolis keemia, füüsika, joonistamise ja tööõpetuse õpetajana. Kondas oli õpetajana universaalne, ei olnud õppeainet, mida ta poleks võinud anda. Tema pedagoogiline kreedo oli töökasvatus, ta oskas nii poistes kui ka tüdrukutes töö vastu huvi äratada. Kondas õpilaste mälestuste põhjal oli tegemist mitmekülgse pedagoogiga, kes õhutas õpilasi mängima näitemängudes, osalema kooli orkestris ja tegelema spordiga. Tihti nähti õpetaja Kondast fotoaparaadiga koolisündmusi ja loodust jäädvustamas.

Paul Kondasel oli elus neli lemmikala – kirjandus, maalikunst, muusika ning teater. Kondasel olevat kodus olnud hulk muusikainstrumente: tiibklaver, tšello, flööt, tromboon, klarnet, metsasarv ja viiul, mida kõiki ta mängida oskas. Oma aja kohta haritud mehena valdas ta mitut võõrkeelt.

Neljast meelisalast kahte, maalikunsti ja kirjandust, hakkas ta iseäranis harrastama 1961. aastal pensionile jäädes. Loojana ei kuulunud Kondas ühtegi harrastuskunstnike ringi, vaid tegutses omaette. Kunstniku eluajal ei toimunud Viljandis ühtegi tema loomingu ülevaatenäitust. Esimene kord eksponeeriti tema töid 1983. aastal Tartu Kunstimuuseumi korraldatud näitusel "Väljaspool suurt kunsti" ning esimene tema maalide näitus Viljandis toimus alles 1988. aastal. 1986. aastal ostis Viljandi muuseum 26 Paul Kondase maali, nendest kuus kahepoolset, millest enamikku saab näha Kondase Keskuses. Kondase kunstpärand ei ole arvukas, eeltoodud õlimaalidele võib liita veel umbes kümme maali, mille asukoha ja saatuse kohta on teave puudulik.

Tänu sellele, et Paul Kondase maalilooming jäi kunstniku soovil pärast surma Viljandisse, asutas linn peaaegu kakskümmend aastat hiljem muuseumi - Kondase Keskuse. Paul Kondase püsinäitusega keskuse avamine on olnud suurepäraseks tõukeks tegelemiseks institutsionaalselt ainsana Eestis laiemalt autsaiderkunstiga - isemeelsete loojate pärandi tutvustamise ja kogumisega.

Esialgu polnud plaanid nii suured, nagu nad tänaseks välja on kukkunud. Naivismi teadvustamine Eestis toimus visalt ja vaikselt. Väga suur osa selles oli Mark Soosaarel, kellel 1979. aastal valmis dokumentaalfilm "Pühapäevamaalijad", kus teeb kaasa ka Paul Kondas. Kondase sajanda sünnipäeva aegu tegutses Viljandis tugev kunstnike ühendus Kiriküüt – Kaja Lepla, Tiiu Männiste, Priit Pangsepp, Malle London jt. Igakevadistel kunstifestivalidel leiti võimalus ühel või teisel moel tutvustada ja teadvustada ka Paul Kondast ning mõte tema maalide eksponeerimisest kulmineerus 2003. aasta kevadel keskuse rajamisega.

Juba 20. sajandi alguses oli raske leida süütuid maailmanägijaid, keda ümbritsev kultuur pole mõjutanud. Seda raskem oli Mari Vallikivil 2003. aastal Kondase Keskuse avamise järel leida erilisi loojaid, keda avalikkuse tähelepanu alla sattumine võib ka rikkuda. Kondase Keskuse ise peab viimase aja suurimateks leidudeks Venemaal elanud eestlase Martin Koppase skulpturaalsed lavastused ja Türi mehe Heino Veskimäe väikesed skulptuurid. Mõlemad on loonud täiesti erilisi maailmu, üks ammutab ainest eesti kirjandusest, teine eesti filmiklassikast.

Tänaseks on olukord muutunud ja uusi tegijaid tuleb nii uksest kui ka aknast ning nende töid saabub digitaalsel kujul arvutisse. Kümne aasta jooksul on selles majas üles seatud ligikaudu 170 näitust. Eksponeeritud ka "päris" kunstnike töid, õpilaste loomingut ning käsitööd. Palju on korraldatud erinevaid töötubasid, oma kodu on keskuses leidnud Värske Loomingu Salong, siit sai alguse kultuuripärandi aasta Viljandis, kui enne Talvist tantsupidu ja lipu heiskamist toimus pressikonverents. Kultuuripärandi aasta raames toovad rööpad ka Kondase Keskuseni.

Et oleks hoomatav erinevate kunstnike, nende tehnikate ja teemade mitmekesisus ning geograafiline laiahaardelisus, olgu ära toodud 2012 aasta näituste loetelu: Lilian Härm 85, Nordea reis "Ümber imelise ilma", Erik Kutti lillemaalid, Peeter Lauritsa "Mattise martüürium", Euroopa naivistid, Anastasia Arhipova illustratsioonid, Soome kunstniku Pirkko Rahkoneni piltvaibad "Tuhat ja üks ööd", Prantsuse kirjaniku, kunstniku ja seltskonnategelase Gypi elu ja looming, Thea Rootalu joonistused, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna näitused, Erich Pehap 100, Martin Kiisi tikitud pildid, Läti kunstniku Anita Paegle illustratsioonid, Irina Vinogradova-Lebedeva moenukud, Mihkel Ehala "Siis ehk olen küllalt elutark panemaks pealkirja", Mare Mikoffi skulptuurinäitus "Maria, Herman ja piiripost", Varju- ja siluetikunstinäitus, Peterburi kunstirühmtis "Mitki", Marge Nelgi näitus "Silmad pärani kinni", Ungari kunsti metsikud õied.

Mari Vallikivi on veendunud, et Eestimaal on palju väärtusi peidus, sest tihti ei tea naabridki, et nende üleaedne maalib või joonistab üksnes enda lõbuks ning naiivkunstniku tööd võivad tema lahkumise järel prügimäele rännata. Kondase Keskus on tänulik iga informatsiooni eest, mis võib juhatada põnevate tegijate ja nende loominguni.

Ning teraapilisest Kondase Keskusest tasub alati läbi astuda, sest näitused vahetuvad tihti ning Kondase maalid pakuvad igakordsel vaatamisel mõne põneva detaili, sümboli või süžee avastamise võimalust.

Kondase Keskuse 10. sünnipäev

Mon, 29 Apr 2013 08:31:45 +0000

Pühapäeva keskpäeval on Viljandi tänavad üsna vaiksed ja tühjad. Nii oli see ka eilsel päikesepaistelisel päeval, kui kentsakalt välja nägevaid rõõmsalt huilgavaid inimesi täis tuututav rong mööda kesklinna tänavaid veeres. Võis olla nii, et rongis oli rohkem rahvast kui teekonnal Kondase Keskus – bussijaam – Kondase Keskus jalakäijaid kohati. See värvikas seltskond, kes oleks justkui maha astunud Paul Kondase maalidelt, läks vastu luuletaja Contrale. Lühikesel tagasiteel jõuti ära laulda seltskonnalaulude kullafond ja nii oli meeleolu Kondase Keskuse 10. sünnipäevapeo alguses mõnusalt naiivselt ülevoolav.

Nii nagu 10 aastat tagasi avamisel, tervitas nüüdki saabujaid kalastav näärivana.

Rongist pudenes välja kuradikesi, päkapikke, vanatüdrukuid, tulnukaid-maisitõlvikuid, lumeeit ja lumehelveke, maasikasööjaid, jahimehi, kalamehi, vange jne.

Ja loomulikult Contra, kes oli natuke nagu päevakangelane, sest oma kümnendaks sünnipäevaks andis Kondase Keskus välja raamatu "Kondas kohtab Contrat".

Et Kondase Keskuse tegevuses on paljutki väikese kiiksuga, siis ei saanud ka raamat olla traditsiooniline tavaline kunstialbum. Luulekogu-kunstialbum sisaldab 31 Kondase maali reprot, mille teemadel Contra on kirjutanud luuletused ning Kondase Keskuse perenaine, kunstiajaloolane Mari Vallikivi maalide tõlgendused. Ja kõik see, ka Contra luuletused, on tõlgitud inglise keelde. Tulemus on lihtsalt suurepärane! Olgu stiilinäitena toodud luuletus Kondase ilmselt kõige tunduma maali, "Maasikasööjad", ainetel.

abielu see on täpselt nagu maasikas
kuni teda kätte sa ei saa
oled tema püüdmisel kuraasikas
vannud – kasvõi surmani blablaa

tõotad mõeldes oma marjanäljale
ah kui kätte saaks küll alles sööks
aga jõudes lõputule väljale
mis täis maasikaid – see muutub raskeks tööks

hoopis teise maitse saab siis maasikas
teda ahvatlevalt punapäist
vaatad juhmil pilgul nagu vasikas
seirata võiks tapamajas väist

Ja nii see lõbus pidu rohkete õnnitlustega ja tänudega kulges.

Sel päeval oli ka Kond Kondase ja Contraga kohtumas ning AK-i uudistest saab piiluda, kuidas pidu säras sees.

Imet tabamas

Thu, 25 Apr 2013 06:39:31 +0000

Sel kultuurist pungil nädalal põikasin siiski korraks Tartusse teatrisse vaatama Vanemuise väikses majas "Paplid tuules". Kolme suurepärase meesnäitleja võrratu partnerlus, imelised detailid, naer läbi pisarate. Tagasiteel jäi seltskonna hulgas ometi kõlama, et imet ei sündinud. Mina, kes ma imet otsima ei läinudki, olin õhtuga väga rahul, sest imesid sünnibki harva. On palju head ja väga head teatrit, aga harva sellist, mille järel teatri trepist alla astudes jalad värisevad.

Kummalisel kombel olin ma juba järgmisel õhtul ime tunnistajaks. Jazzkaarekese järjekordsel kontserdil astusid üles Tiit Kikas ja Andre Mergenthaler.

Nende kokkusaamise lugu on järgmine. Tiit Kikas mängis aastatagusel Tallinn Music Week´il, kus ta sai kutse minna esinema sügisel Berlin Music Week´ile. Berliinis sattus meie suurepärast elektriviiuldajat kuulama mees, kes esindas ühte põnevat ja meisterlikku tšellisti ja arvas, et kahe muusiku koosmängust võiks midagi huvitavat sündida. Managerid ajasid omavahel asju ja leppisid kohtumise kokku. Kümneminutilise koosmängu järel oli selge, et klapp on olemas ja võib koostööd alustada. Tiidu ja Andre mõne nädala tagune Luksemburgis sündinud kolme proovipäeva tulemus oli maailma esiettekandes Viljandi publiku ees. See on fakt, mida Jazzkaarekese korraldaja Aivar Trallmann nüüd meeleldi kõigile uhkusega räägib. Ja uhkustada on põhjust, sest sellel mehel on heade asjade peale imepärane nina.

Enamus kontserti olid mul ihukarvad püsti ja pärast oli tunne, nagu oleks millestki väga erilisest osa saanud … noh, näiteks nagu esimese öö õigusest … Need üleminekud, need paisumised ja kahanemised, see mitmekihilisus, see vaatemäng, see sünergia!!! See oli kontsert, mis nõudis maandust ning jääb meelde aastateks.

Maailmatuur jätkub kõigepealt Jazzkaarel Tallinnas ja siis juba Jaapan ning kogu muu maailm. Hääd sõbrad, olge kohal ja te ei kahetse!

Reklaamipaus

Mon, 22 Apr 2013 12:05:38 +0000

Viljandis on alanud nädal, mil on täiesti võimalik saada kultuuri üledoos. Ühekorraga käib nii Jazzkaareke kui Tantsunädal, lisaks iga päev midagi head linnaraamatukogus, Sakala Keskuses, Ugala Teatris, Viljandi nukuteatris, Pärimusmuusika aidas, kohvikus Fellin, Männimäe külalistemajas jne.

Jazzkaareke sai hoo sisse pühapäeval Hedvig Hansoni kontserdiga ning sel nädalal on ees ootamas viis suurepärast kontserti.

22.04 kell 19.00 Pärimusmuusika Ait, Trio Balkan Strings

Serbia kitarritrio kavas on balkani rütme, vahemeremaade meloodiaid, mustlasmuusikat ja ka orientaalse hõnguga lugusid. Olles üles kasvanud rahvamuusika ja klassikalise kitarrimuusikaga, on Balkani keerulised rütmimustrid isal ja tema kahel pojal veres – nende esitus on värske ja energiline ning põnevust jätkub kontserdi lõpuni. Nende kaubamärgiks on kuuel käel ühel kitarril mängimine. "Balkani keelte" muusika on kirju ja kaunis nagu idamaine vaip.

23.04. kell 19.00 Pärimusmuusika Ait, Andy Emler Trio

Andy Emler – muusik, keda mahub paljudesse omanimelistesse koosseisudesse, alustas rokkmuusikuna, õppides samal ajal Pariisi Konservatooriumis kompositsiooni. Jazzi ja fusioni radadele juhtis teda Miles Davise, Chick Corea, John McLaughlini looming. Trummivirtuoos Eric Echampard on Viljandiski korduvalt esinenud erinevates koosseisudes, tipp-bassist Claude Tchamichian on samuti siin esinenud koos Andy Emleri MegaOctetiga. Trio muusika on lüüriline, kuid oma improvisatsioonilised üllatusmomendid ei puudu siingi. Vahel võib suuna kätte näidata klaveriakord, või publiku hulgast ehk lahtisest aknast kostev juhuslik heli.

24.04. kell 19.00 Pärimusmuusika Ait, Tiit Kikas & Andre Merghenthaler

Berlin Music Weeki raames kohtus Tiit Kikas põneva Luksemburgist pärit tšellisti Andre Mergenthaleriga, kes samuti kasutab oma soolokontsertidel erinevaid elektroonilisi vahendeid. Kahe mehe koosmängust leiab vihjeid akadeemilisele muusikale, jazzile ja põgusalt mõlema maa rahvamuusikale. Lisaks armastusele muusika ja tehnikamaailma vastu seob mehi vaatemänguline oskus oma instrumenti valitseda. Mis laval täpselt sünnib on teadmata, kuid kindlasti elamus!

25.04. kell 19.00 Pärimusmuusika Ait, Kruglov - Sooäär Quartet

Ansambli liidrid kitarrist Jaak Sooäär ja Venemaa saksofonist Aleksei Kruglov on mõlemad rahvusvaheliselt tuntud muusikud ja heliloojad. Varasema tulemusliku koostöö järjeks on festivaliks valminud uus kava, kus kõlavad vene heliloojate Mussorgski, Rimski – Korsakovi, Borodini klassikapärlid, samuti Sviridovi ja Võssotski muusika tõlgendused Olgu tõlgendus jazzilik, rokilik või humoorikas – tulemus on haarav ja pinget kruviv ja äratundmisrõõmu pakkuv.

26.04. kell 19.00 Pärimusmuusika Ait, Hildegard Lernt Fliegen (Šveits)

Omapärase nimega ansambel Hildegard Lernt Fliegen (tõlkes Hildegard õpib lendama) on üks väga eriline muusikaprojekt Šveitsist. See on jazz, kuid ühtlasi ka beatbox ja noiseart, morbiidne polka väikese Frank Zappa ja Kurt Weilli järelmaitsega, muusikaline kabaree, milles leidub nii räppi kui ooperit. Seksteti liidriks karismaatiline helilooja ja laulja Andreas Schaerer, vokaalakrobaatika suurmeister – mees nagu orkester, artist, kes suudab lava ka üksinda täita, ning oleks kindlasti ka tipp-tegija stand-up koomika valdkonnas.

Nad on öelnud, et parim, mis kontserdil juhtuda saab, on see, kui kontroll ümbritseva üle kaob täielikult, kui inimese peas lakkamatult töötav protsessor hetkeks kokku jookseb, "katus pealt sõidab". Vähem ratsionaalsust ja analüüsi, rohkem kaost ja pulbitsevat kreatiivsust – selline näib olevat selle bändi lipukiri.

Tantsunädal 2013

Tantsunädal on transkultuuriline, mitmedimensiooniline, multistiililine igas vanuses nii kunstihuvilise kui tavakodaniku igapäevaseid tegevusi sisustav propaganda. See nädalapikkune mõtteline ja kehaline kunstiviljade turg Viljandimaal päädib Rahvusvahelise Tantsupäeva tähistamisega 29. aprillil.

Kolmapäev 24. aprill

19.30 Sylvia Köster`i tantsufilm "Adhesioon" TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Black Boxis

20.00 Triin Martsi etendus "Kirke" TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Black Boxis

Neljapäev 25. aprill

14.15-15.45 Jeremy Alberge (Pariis) electro ja kaasaegse tantsu workshop Sakala Keskuses

18.30 Karoline Suhhovi tantsuetendus "Men tenk Sven, kor godt det skal bli i Himmelen..." VILMA maja tulevases tantsusaalis/ Viljandi endises leivatehases (Turu 7)

19.00 Tantsuetendus "Aatomiku juhtumused" VILMA maja tulevases tantsusaalis/ Viljandi endises leivatehases (Turu 7)

20.00 Tõnis Niinemetsa etendus "Ulg" TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Black Boxis

Reede 26. aprill

12.15-13.45 Jeremy Alberge (Pariis) electro ja kaasaegse tantsu workshop Viljandi Huvikoolis

20.00 ZUGA ühendatud tantsijad etendus "Zuga teab tõde" TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Black Boxis

20.00 Tantsumaja: Klaver ja saks tantsuks. Pärimusmuusika Aida väikeses saalis

Laupäev 27. aprill

12.15-13.45 Jeremy Alberge (Pariis) electro ja kaasaegse tantsu workshop Sakala Keskuses

Pühapäev 28. aprill

10.00 Jumalateenistus Viljandi Jaani kirikus, tantsib Valeria Januskevitš. Tantsu on seadnud Kadri Sirel, muusika Lee Taul.

Esmaspäev 29. aprill

15.30 Tantsupäeva tähistamine Viljandi UKU keskuse ees

15.30 laste kontsert

16.05 laste ühistantsimine - Shim Sham Shimmy

16.15 suuremate kontsert

17.40 ühistantsimine - Shim Sham Shimmy Kontserdil osalevad: Swingireede tudengid, Dancecall, Hope, Face, Naisrühm Viljandi, S-Stuudio, Eve stuudio, huvikooli rahvatants jt

18.00 TÜ VKA tantsuetendused Ugalas

Bonifatiuse Gild sai 5 aastat vanaks

Fri, 19 Apr 2013 17:00:13 +0000

Viljandis Väike-Turu tänav 8 asub Parimate Tegusate Tegijate Ilmlõpmata Väärt Tarviliste Asjade Kaubaks Tegemise Mõnus Koht ehk Bonifatiuse Gild. Taoline pikk nimi ei ole lihtsalt eputamisest tingitud, kohal ja majal on pikk ja värvikas ajalugu ning toimekas aura heljub ruumides praegugi. Ajaloolased on seisukohal, et Viljandi vanalinna territoorium oli asustatud juba muinasajal ning seda läbisid teed praeguste Väike-Turu ja Pika tänava joonel, 14. sajandil sai juba liikuda mööda sillutatud tänavat. Väiketuru platsile ehk endisele Heinaturule jäi keskajal üks linna väravatest - Riia ehk Storke värav. Väike-Turu 8 hoone on ehitatud 18. sajandi II poolel, 19. sajandi II poolel tehti mitmeid juurdeehitusi. Alates 1922 aastast kuni 1940 aastani asus krundil kontsertaed ehk rahvaaed ehk Arkaadia aed, kus toimusid kontserdid, tantsuõhtud ja avatud oli suvekohvik. Nõukogude ajal tegutses hoones pikka aega, kuni 1985. aastani, lasteaed. Tundub, et kõik see hea – külalislahkus, kauplemisoskus, loomingulisus, lapsemeelsus – on imbunud seintesse, hõljub õhus ning aitab gildirahvast oma toimetustes.

Gildi asutajad ja eestvedajad Ülle Priks ja Monika Pill on kaks natuke hullu naisterahvast, kelle energia tundub lõppematu. Tean neid ajast, mil nad Lossi tänaval oma õmblustöökojas tegutsesid, esimesi hansariideid Lea Malingu juhendamisel õmblesid ning unistasid oma väiksest hansastiilis maailmast. Unistasid vist päris pikalt, kavandasid seda esmalt ühte keldrisse ja siis vist veel kuhugi kuni ühel heal päeval olid nad Väike-Turu tänavale suurde majja kolinud.

8. aprillil sai Bonifatiuse Gild viie aastaseks ning terve päeva kestvate töiste pidustustega tähistati seda 18. aprillil. Päev läbi olid avatud erinevad töötoad ning alustati Viljandi 730-ndaks juubeliks kõlaga paela kudumist. Lasin minagi ennast sõna otseses mõttes kinni siduda ning nautisin laste sagimise keskel seda kindla rütmi ja korraga käsitöö tegemisest tulenevat peaaegu meditatsioonisarnast seisundit. Et kõlavöö kudumiseks mitte iga päev võimalust ei avane, siis soovitan Gildist läbi põigata ja see ära proovida. Ühtlasi saab paela külge sõlmida oma head soovid Viljandile.

Tegelikult ega väga ei olegi võimalik Gildist niisama läbi põigata, seal kulub ikka veidi aega, et kõige pakutavaga tutvust teha ja seda nautida. Gildis asub hubane pagarikoda, kus saab keha kinnitada värskete, otse ahjust tulevate saiakestega, pirukatega ja leibadega. Imemaitsvaid singiampse valmistatakse seal! Kõike saab ka kaasa osta ning pagar võtab lahkelt vastu tellimusi pidulaua katmiseks erinevate sündmuste tähistamiseks.

Gildis on võimalik ka pidu pidada, olgu see siis sünnipäev või mõni muu tähtpäev. Saali mahub päris paras seltskond, nii 25- 30 inimest. Kõige õigem on piduõhtu korraldada keskaegses stiilis, sest tellida saab ka keskaegseid sööke- jooke, mida valmistab Venevere Puhkeküla. Ülle ja Monika on valmis õmmelnud küünarde kaupa keskaegseid rõivaid ning neid on võimalik keskaegseks stiilipeoks laenutada. Üks kleit on ilusam kui teine ja elamuse saab juba riietumisest. Veeta õhtu 13 või 14 sajandi kaupmehe proua kleidis on üks väga vahva naiselik kogemus.

Kes hansapäevadel tahab päris oma kleidis promeneerida, saab tellimuse Üllele ja Monikale sisse anda. Võib ka tellida hoopis keskaegsete riiete õmblemise kursuse, kui koos on vähemalt viis ainulaadsest kleidist huvitatud daami. Keskaegne kleit hansapäevadel tagab pideva fotograafide turmtules olemise!

Lisaks imeilusatele kleitidele kehakatte töökojas on ostukojas tooteid seppadelt, kudujailt, ehtekunstnikelt, õmblejailt, puidumeistreilt jne. Kui kaupa vaadata, katsuda-proovida, küsida-uurida siis selgub, et pole kahte ühesugust asja. Ja kui ei ostagi midagi, siis hing ja meel on ikkagi kosutust saanud. Ostukojast ei puudu kunagi keskaegsed kostüümid, kotid ja peakatted.

Paljugi saab Gildis ise teha. Näiteks alati on võimalik meister Heiki Vahterilt tellida vitraaži ning klaasimaali kursusi. Heikit saab tellida ka enda juurde, ta võtab tööriistad ja materjali kaasa ning õpetab teid siduma valguse ja värvide ilu. Loomulikult saab vitraažikojast soetada juba olemasolevaid vitraaže, klaasimaale, tiffani tehnikas valmistatud küünlaaluseid. Kui soov on saada midagi erilist, saab sisse anda tellimuse.

Kes midagi veidi tugevamat, näiteks sepist vajab, saab Gildi kaudu ühendust Tommi sepikojaga, kus valmivad varikatused, veiniriiulid, ehted, kingitused ja taas lahkelt sepised eritellimusena kas kliendi või sepa kavandist.

Tegelikult ei piirdu Bonifatiuse Gildi tähtsus Viljandile vaid ülaltooduga. Omaaegne hansaliikumine on olnud Viljandi arengu üheks määravamaks teguriks ajaloos. Ka tänapäeval nimetab linn end hansalinnaks, korraldades kord aastas Viljandi Hansapäevi ning valmistudes 2015. aastal rahvusvaheliste hansapäevade läbiviimiseks. Kuna aga linnapildis pole keskajast säilinud midagi peale ordulinnuste varemete, on hansaaja eksponeerimine keeruline. Toetavaks ürituseks on Viljandi Vanamuusika Festival ning vanamuusikaansambli Viljandi Linnakapell tegutsemine, kuid mõlemad on suunatud suhteliselt kitsale osale kultuurihuvilisest publikust. MTÜ Bonifatiuse Gild ongi oma põhieesmärgiks seadnud keskaegse hansaliikumise ja hansatraditsioonide tutvustamise ja propageerimise, keskaja hansa-alaste teadmiste ja oskuste arendamise ja edasiandmise koolinoortele ja teistele keskaja huvilistele.

Niisiis, Parimate Tegusate Tegijate Ilmlõpmata Väärt Tarviliste Asjade Kaubaks Tegemise Mõnus Koht ootab teid!

Lugu "Lootusest"

Mon, 15 Apr 2013 05:58:46 +0000

Mulle meeldib käia näituste avamisel, kui kohal on ka autor. Mitte et ma kunstist kohe üldse aru ei saa ja vajan lahtirääkimist, aga tavaliselt on igal kunstiteosel oma lugu, koos millega muutub kunst minu jaoks palju kõnekamaks ja elavamaks lisaks esteetilisele poolele. Viljandi Jaani kirikus seisab valgest marmorist noore naise leebeilmeline figuur, paremas langetatud käes lillepärg, vasak käsi tõstetud rinnale. Seljas ümber keha mähitud rüü, mis voltides langeb jalgadele. Selle skulptuuri lugu võiks olla ajendiks nii näidendile kui filmistsenaariumile, nii pikk ja värvikas on see.

Tegemist on 120 aastat tagasi, 1893. aastal August Weizenbergi poolt valgest carrara marmorist loodud hauamonumendiga "Lootus", mille rahvapäraseks nimetuseks on "Naine lillepärjaga". Weizenberg valmistas skulptuuri Viljandi raehärra Aleksander Rosenbergi tellimusel, kes tahtis sellega igavesti kaunistada oma kaotatud abikaasa Sophie hauda. Weizenbergi loodud hauasambad aitasid tol ajal kaasa rahva eneseteadvuse tõusule, nende avamistseremooniad olid alati rahvarohked. Samasuguseks eestlasi innustavaks kujunes ka "Lootuse" avamine Viljandis ning seda peeti ütlemata ilusaks kunstitööks. Rõhutamaks kunstniku põlvnemist rahva hulgast oli samba juurde asetatud tahvel kirjaga "Kaitske Eesti mehe Weizenbergi kunstitööd oma rahva auks".

Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega võeti "Naine lillepärjaga" 1964. aastal vabariikliku tähtsusega kunstimälestisena riikliku kaitse alla. Oma viimasel elukümnendil Tallinna kunstiväärtuste järelvaatajana tegutsenud August Weizenberg, kelle nimega kaasnes tiitel "eesti rahvusliku kujutava kunsti rajaja", oleks selle otsuse ilmselt igati heaks kiitnud.

1970. aasta 23. septembril toimus Viljandi Vanal kalmistul aga midagi, mis võinuks sundida Tartus Maarja kalmistule maetud Weizenbergi ennast hauas ringi pöörama. Toimunu oli niivõrd eriskummaline, et vanemad viljandlased ehk isegi mäletavad seda. Nimelt otsustas üks täies elujõus naisterahvas endale hauaplatsi valmis vaadata. Iseenesest polegi tegemist väga taunimisväärse kavatsusega, kuid miskipärast otsustas naine, et temagi peab saama maetud samale platsile, kus juba puhkas kunagine raehärra Rosenberg koos oma abikaasaga. Monument, mis oli vahepeal möödunud 77 aastaga ettepoole längu vajunud ning määrdunud, vajas naise meelest natuke sättimist. Ja hauasambale graveeritud saksakeelne tekst tuli asendada eestikeelsega.

Mõeldud, tehtud. Kiviraiumistöökojas leidus kaks meest, kes andsid asjatundlikku nõu, et marmorist alussammas on niivõrd mõranenud, et seda ei ole võimalik töödelda, vaid vaja on valmistada uus. Kuju raiuti aluselt lahti ja viidi puhastamisele.

Nädal hiljem avastas üks teine kalmistul jalutav naisterahvas kohkumisega, et Rosenbergide haualt on skulptuur kadunud. Et töö tegemiseks oli kalmistuvahilt allkirja vastu laenatud labidas ja kang, saadi teo toimepanijad kiiresti kätte. Kui nüüd keegi arvab, et järgnes ühiskondlik hukkamõist ja ränk karistus, siis vale puha. Ajalehes “Tee Kommunismile” ilmusid juhtunu kohta küll mõned artiklid, kuid süüdlased tunnistati süütuiks. Leitud skulptuur viidi Viljandi Muuseumisse, kus aga ei olnud võimalik seda ekspositsiooni hulka paigutada, vaid kuju hoiti keldris.

Kaheksakümnendatel aastatel tuli kokku asjatundlik komisjon, mis arutas kuju võimalikku edaspidist saatust. Ühise otsusena leiti, et oma esialgsesse kohta Riia maantee äärde pole võimalik hauasammast uuesti välja panna, viidates eelkõige suurele õhusaastele sealkandis ja mõeldes kuritegevusele. Ja kaunis kunstiteos jäi edasi muuseumi keldrisse kuni 2006. aasta kevadeni.

Et Viljandi Muuseumil polnud jätkuvalt võimalik seda oma ekspositsioonis välja panna, konsulteeriti Weizenberi loomingu uurija Heini Paasiga. Tema kindel arvamus oli, et kuju väärib kindlasti kordategemist ja rahvale nautimiseks väljapanemist. Samm sammult hakati asju ajama. Skulptuur saadeti ennistamiskotta "Kanut" restaureerimisele. Õnneks ei olnud "Naine lillepärjaga" sugugi mitte halvas seisukorras, vajades ainult puhastamist ja konserveerimist. Suurem probleem oli aga alusega. Õieti alust, kuhu peale restaureeritud "Lootus" panna, ei olnudki. Uus alus valmistati graniidist. Et Rosenbergid olid Jaani koguduse liikmed, siis otsustati skulptuuri eksponeerida Jaani kirikus. 2006. aasta jõulukuust kaunistabki valge ja kaunis kuju valget lihtsat kirikut ning tundub, et sealne ühtlane sisekliima sobib õrnale marmorile hästi.

Lisaks "Lootuse" imetlemisele Jaani kirikus võib ette võtta jalutuskäigu nii Viljandi Vanal surnuaial kui Kõpu surnuaial, sest mõned Weizenbergi loodud hauasambad on Viljandimaal siiski olemas. Viljandi Vanal surnuaial väärivad vaatamist mustast graniidist "Naine ankruga" ja kurikaelte eest kabelisse paigutatud "Rahuingel". Kõpu surnuaial on koopia "Lootusest". Selle kuulsa kujuri viimaseks jäänud marmorskulptuuri tellis Villem Reiman oma varalahkunud vennatütre Anna Reimani kalmule. Figuuri nägu muudeti võimaluse piirides Anna omagasarnaseks, kuid figuur ja selle riietus jäi endiseks.

Tervist!

Wed, 10 Apr 2013 08:41:44 +0000

7. aprillil, Maailma Tervishoiu Organisatsiooni asutamise aastapäeval tähistati rahvusvahelist tervisepäeva, 15. – 21. aprillini toimub südamenädal. Eile olid foorumil koos Viljandimaa terviseedendajad, arutades mitme tunni jooksul, mida elanikkonna tervise heaks saaks ära teha. Tähtede taolisest seisust tulenevalt ei saa minagi tervise teemast üle ega ümber, sest kuigi meie rääkisime eile tervisest, on haigused oluliselt sagedamini kõneaineks, haiguste raviks kulutakse üüratuid summasid, haiguste tõttu kaotakse kvaliteetsest elust kuid ja aastaid või aheldatakse oma lähedased enda külge kuudeks ja aastateks. Hea tervis ja tervislikud eluviisid peaksid olema iga vanema poolt oma lapsele täiskasvanuellu astumisel pärandina kaasa antud, kuid kurvastavalt sageli see nii ei ole. Põhjuseid on väga erinevaid, kuid liigagi sageli on peamiseks põhjuseks meie endi laiskus, mugavus ja hoolimatus.

Tervis on väga lai teema, praktiliselt iga otsus, nii isiku kui riigi tasandil, puudutab kuidagi ka tervist. Tervisest on kirjutatud mägede kaupa tarku raamatuid ja seetõttu loed Sa alljärgnevalt vaid üksikuid lühikesi heietusi, mida ma kuidagi ütlemata jätta ei saa.

*

Minuealiste lapsepõlvemälestused seoses õues olemisega on üsna ühesugused. Tüdrukutel oli enamasti ema või vanaema kootud kombinesoon või jope ja püksid, mis pärast tundidepikkust lumes müttamist oli üleni kaetud lumeklompidega ning kust kuivama riputamise järel sorises ühtlase joana vett välja. Meie ujumistrikood muutusid suve lõpuks kõigil ühesuguseks, omandades kas tiigivee savihalli, laukavee punaka tooni või järvevee rohelise varjundi. Ja kui vesi juhtuski täiesti puhas olema, siis kolm kuud päikest ja vett tegi ikkagi kõigi tüdrukute trikoodest mingi pastelse soolika. Kes jõuaks kokku lugeda neid kummikeksu ja kiikumise tunde või rahvastepalli tagumisele kulunud aega, rattasõidust ja suusatamisest-uisutamisest rääkimata. Ühesõnaga – me olime väljas. Ja olime terved. Olen lapsena seisnud paljajalu paukuva pakasega ukse all lumehanges lootuses haigeks jääda, kui koolis midagi eriti rasket ees ootamas oli. Aga ei jäänud. Oma esimese vabastuse kehalise kasvatuse tunnist sain kas seitsmendas või kaheksandas klassis ja ma ei saanud ju nii erakordset tõendit endale hoida, ikka andsin õpetajale, endal spordiriided seljas ja valmis tundi minema. Minu vend, kes niigi palju sporti tegi, pani oma toa ukse kinni, et vanemate arvates rahulikult õppida, tegelikult ronis akna kaudu välja ja läks poistega jalgpalli mängima.

*

Mitmed aastad tagasi leidis üks töökaaslane kusagilt ajakirjast uuringu tulemused, mida ma enam väga täpselt ei mäleta, kuid mille kohaselt keskmine soomlane veetis värskes õhus iga päev rohkem kui tunni. Nagu ikka, läks kõigepealt lahti kerge põhjanaabrite aasimine, et kuidas nii vähe, kuid siis hakkas igaüks kokku lugema enda värskes õhus viibitud aega ja mis selgus? Kortermaja elanikul hommikul pool minutit autoni ja teine pool minutit autost töökoha ukseni. Õhtul lisandus pool minutit jõusaali, ujula või korvitrenni ukseni ja teine pool tagasi – sportlik tegevus ikka umbsetes siseruumides. Poepäevadel sai veel mõne minuti lisada ja nädalavahetusel prügi välja viies sai ka sõõmu värsket õhku. Ja nii päevast päeva, nädalast nädalasse, septembrist maini. Õnnelikumad olid majaomanikud, kes on sunnitud muru niitma, lund kühveldama, lehti riisuma ja puid laduma. Kuid ka neil satub toimekate päevade vahele ja eriti autoga sõitvatel meestel liiga palju päevi, mil värskes õhus viibitakse ööpäevas alla kümne minuti.

*

Teise uuringu tarbeks võrreldi Itaalia mägipiirkonnas asuvate erinevate külade elanike eluiga ja tervisenäitajaid. Üks soe lõunamaa päike, üks tervislik kodutoit igal pool, üks elatustase igal pool, aga mõnedes külas elati kauem ja tervemalt kui teistes. Miks? Selgus, et tervemini ja kauem elavates külades tegutses kas laulukoor või tantsuring. Tervemat elu ei kindlustanud aga mitte paremad kopsud või tugevamad jalad, vaid tugevam kogukonnatunne. Inimesed said hulgaliselt positiivseid emotsioone oma kooskäimistelt ja esinemistelt, külaelanikud ei olnud üksi, neid ümbritsesid ja aitasid sõbrad, kui oli vaja kas füüsilist, materiaalset või moraalset tuge. Olen veendunud, et iga sent, mis panustakse seltsitegevuse toetuseks, hoiab kokku euro sotsiaaltoetustelt.

*

Tervisest rääkides ei saa siiski mööda minna (tervise)spordist, kuigi tihtilugu tuleb siin rääkida ka vigastustest või haigustest. Minu elus on sport üsna olulist rolli mänginud. Olen tippsportlase õde ja tahtsin väga olla tippsportlase ema, kuid tuli leppida tõsiasjaga, et see oli ainuüksi minu unistus. Olen sportlastele kaasa elades saanud tunduvalt raputavamaid elamusi kui ühegi kultuurisündmuse puhul. Olen iseenda sportlikust noorusest kasu lõiganud tänase päevani. Ometi pole hea vorm jääv. Hiljaaegu õnnestus läbi teha põhjalikum tervisekontroll ja oh õudust missugused numbrid selle tulemusena kirja said! Testi järel nädalake tavalist elu pulsikella kandes andis selgust, et olen pikka aega olnud pettekujutelmade küüsis pidades oma elu piisavalt aktiivseks. Ma käin jala, ma ei oskagi autoga sõita, teen heal juhul kaks, tavalisel puhul üks kord nädalas trenni, ei osta poolfabrikaate vaid valmistan toidu algmaterjalist ise, maandan oma stressi näpud mullas, ohtralt kultuuri nautides või saunas. Ja oh üllatust, pulsikell näitab, et kultuuri nautimine kulutab väga vähe kaloreid. Teatri-, kontserdi- või kinosaalis ju istud. Head raamatut lugeda meeldib mulle kõige rohkem padjakuhja otsas lamades ja midagi süües ning veini rüübates. Ja häid raamatuid, mis neelavad mu pikkadeks õhtuteks ja terveks nädalavahetuseks takkapihta, on lõpmata palju. Kui lisada siia kaheksast viieni lauatagune töö ja kolm aastat kodust koolitööd ning praegu kirjatöö, siis nii ta tasapisi läheb... Muuseas, päev koos sõbrannaga shoppamist ja kohvikus istumist kulutas ka väga-väga vähe kaloreid:)

*

"Tervist!" ütleme tihtilugu inimesega kokku saamisel kätt ulatades. "Ole terve!" on meie sõnad lahkumiskäepigistuse juures. Need on väärt soovid. Olgem terved.

Rööpad toovad Viljandisse

Thu, 04 Apr 2013 07:22:49 +0000

Ahastus tuleb peale sellest lõppematust talvest, onju! Läheb vaja üsna suurt vaimujõudu, et kõrguvate lumevallide ja laiuvate lumeväljade juures optimism ja positiivsus säilitada. Pigem nagu ei tahagi õue, aga kui siiski sunnid end taas soojalt riidesse ja võtad ette jalutuskäigu, siis teevad rõkkav linnulaul ja ergav päike oma töö – tekitavad igakevadise rahutuse, tahtmise muudkui minna ja minna, näha ja kogeda midagi uut. See tunne haarab ilmselt rohkem või vähem kõiki hoolimata soost ja vanusest. Ning koolilastel on hea võimalus ühendada meeldiv kasulikuga – saada välja ahistavaks muutuvast klassiruumist ja koolipingist ning veeta üks põnev päev näiteks Viljandit avastades.

Edelaraudtee teeb pärandiaastal selle minemise koolilaste jaoks eriti lihtsaks, pakkudes õpilaste rühmadele võimaluse märtsist maini ja septembrist novembrini igal teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval kõigil oma liinidel tasuta sõita põnevatesse paikadesse. Põnevaid kohti Tallinn-Viljandi liinil Viljandimaal jagub.

Esimene peatus Võhma. Olen Võhma küünlavabrikus mitmeid kordi käinud, küünlaid on mul kodus ehk liigagi palju, kuid miskipärast avastan end alailma neid juurde ostmas. Kuid Võhmas ei ole mitte ainult küünlad, seal on miniloomaaed, parafiinikattega uisuväljak, kartautod ja mitmed mängud, minirong, muuseum ja talveaed. Tegemist nii päris pisikestele kui päris suurtele. Ning kui ekskursiooni juhib humoorikas ja vitaalne Peter Wüthrich, siis võib väikelinna külastusest saada samasuguse emotsionaalse laengu nagu väikesest põikest kuhugi metropoli.

Teine peatus Olustvere. Linnalaste jaoks suurepärane võimalus maaelu nuusutamiseks. Koduloomad, traktorid, mesi, leivategu mitte ainult vaatamiseks, vaid ka proovimiseks ja katsumiseks. Imeilus idülliline mõisakompleks rohelusse uppumas (ühel ilusal päeval sulab lumi ja puud lähvad hiirekõrvule!), vabadus joosta ja maaelu nautida ning ise oma kätega midagi teha.

Lõpp-peatus Viljandi. Tegelikult saab ka siit edasi minna, sõita näiteks bussiga Heimtalisse tutvuma Anu Raua poolt rajatud muuseumiga, hobustega, lammastega, vana-aja koolieluga. Heimtali on imekauni loodusega linnalähedane maakoht ning kevadise sihtkohana võimaldab kopsud hapnikku täis tõmmata ning nuusutada elu maal.

Aga võib jääda ka Viljandisse. 730 aastane loomiseks loodud linn pidutseb justkui aasta läbi, sest üks juubel järgneb teisele. Vaevalt said Pärimusmuusika aida 5. sünnipäeva pidustused lõppeda kui algas Kondase keskuse 10. juubeli tähistamine ning üle selle kõige kroonib Viljandi muuseum oma 135 tegutsemisaastaga. Ning seda kõike on võimalik ühes paketis tähistada. Kondase keskuses on lisaks oma aastapäeva-näitusele avatud veel üks juubelinäitus – Viljandi kõige kuulsama fotograafi Jaan Rieti 140. sünnipäevale pühendatud stereokoopidega vaadatav stereopiltide näitus. Põnev, väga-väga põnev! Suurepäraselt toetab teemat R. Paul Firnhaberi kogu põhjal koostatud fotograafia ajaloo näitus.

Lisaks muuseumi-tuurile, Viljandi ajalooga tutvumisele on Viljandi muuseumis praegustel koolijütsidel võimalik tutvuda oma vanemate lapsepõlvega. Ning loomulikult tuleb ette võtta ka jalutuskäik lossimägedesse, kust saab imetleda vaadet Viljandi järvele ja istutada oma südamesse mõte – nii ilusas linnas oleks päris tore elada!

Maikuu teisel poolel ootame aga maasikaid noppima. Kolme tunni jooksul saab Viljandi kesklinnas maitsta pärandlinna parimaid palasid – laulda ja mängida Pärimusmuusika aidas, mängida otsimismängu Kondase keskuses, meisterdada Bonifatiuse Gildis ning uurida vana Viljandi muuseumis.

Pühad meie sees ja meie ümber

Sun, 31 Mar 2013 08:11:19 +0000

Lihavõtted, ülestõusmispühad, paasapühad, kevadpühad, munapühad, kiigepühad – misiganes nime need pühad ka ei kannaks, on need minu lemmikpühad. Tänavuaasta on rõõm ja elevus märgatavalt väiksem, kuna veed ei vulise, mätas ei aja esimesi rohuliblesid välja ning lumi- ja märtsikellukesed on alles paksu valge vaiba all. Tavaliselt pakatab see aeg tärkamisest, uuest elust, soojusest ja rõõmust. Puudub jõuludele omane paaniline kinkimise ja söömise vajadus ning jaanipäeva-aegne kohustuslik padujoomine.

Muna, seda elu ja õnne seemet, väeeset, mis on märk elujõust ja maailma loomisest, värvitakse küll kodudes vikerkaarevärvilisteks, kuid muna kinkimine, väe kinkimine, on harvaks jäänud. Kes usklik on, läheb kirikusse kombetalitusele, kes tunneb oma juuri maas kinni olevat, see toob pajuoksad tuppa, paneb omatehtud pasha lauale ja koksib pühapäeva hommikul pereringis sibulakoortega värvitud mune. Kuid mul on tunne, et aasta-aastalt hägustub ja hajub üks kõige selgepiirilisemaid pärandeid – pühad ja nende kombestik – lihtsalt igapäevarutiini. Ühes sellega hägustub ja hajub natuke ka meie olemus.

Olen sündinud ja kasvanud Võru linna külje all ning viimased 18 aastat elanud ja töötanud Viljandis. Kohtudes inimestega teistes Eesti paikades jõutakse kiiresti tõdemuseni: Ahaa, mulk oled, jah! Millele mina raudse järjekindlusega vastan: Ei ole mulk, seto olen, ma lihtsalt elan seal. Viljandis pigem tõrjutakse seda väljast pealesurutavad Mulgimaa pealinna staatust, Mulgimaa piirinigi on siit lõunapoole üksjagu kilomeetreid. Siin ei olda ei mulk ega ka keegi teine.

Minu jaoks on aga oluline olla keegi. Nii ema kui isa on mul pärit Setomaalt, Obinitsa lähistelt ja minu maailm kujunes nende tõekspidamiste alusel, mis valitsesid Setomaal, seda toitu süües, mida söödi Setomaal, neid pühasid tähistades, mida peeti Setomaal ja neid laule lauldes, mida lauldi Setomaal. Ei tohi aga unustada, et elasime siis ENSV-s. Ainus, mis mul puudu oli, olid omad rahvariided. Kuid iialgi, mitte iialgi ei tulnud mul pähe, et oleme kuidagi erilised, teistsugused, kaitset ja säilitamist vajavad. See oli meie elu. Sel sügisel käisin vaatamas Taarka noorteteatri etendust "Kuidas müüa setot?". Seal oli paljugi raputavat ja mõtlemapanevat, kuid kõige rohkem puudutas mind stseen, kus tüdrukud mängisid surnuaeda. See oli nii tuttav, see oli nii oma, et pisarad tulid silma. Mängisin ju isegi onutütrega vanaema kaasikus noorte kaskedega kiikumise vahepeal surnuaeda, ehitasime need samblast ja okstest suured ja imeilusad. Arvata on, et mitte üks mitte-seto pole seda teinud...

Ometi kanti üks osa seto kultuurist 2009. aastal inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Tookord, seda uudist kuuldes, ei olnud minu kõige valdavamaks tundeks rõõm, vaid hoopis mure – kas peaksin isegi midagi teistmoodi tegema, et jääks alles kõik see, mis minu jaoks on loomulik ja elementaarne?

Et minu senine mõtlemine setodest kui elujõulisest rahvast koguni mitte vale ei olnud, annab tunnistust Õie Sarve kommentaar pärast seda, kui leelost oli kultuuripärand saanud: "Seto leelo arvamine esindusnimekirja on märk sellest, et tänapäeva üleilmastumine annab väikestele, kuid terastele, ettevõtlikele ning endasse uskuvatele rahvastele ja kogukondadele võimaluse olla nähtav, kuuldav ning tunnustatud ka maailmas laiemalt." Maarja Sarv avaldas 2009. aasta oktoobris Värskas peetud maailma esimesel leelokonverentsil arvamust, et tuu omgi mu miilest kõgõ suurõp erinevüs, õt mii’ vana-vanaimä’ ja vana-vanaesä’ lauli eishindäle vai umalõ küläle – nä lauli’ suhtlõmisõ jaost, leelo oll näile kiil. A täämbä om lauljil vaia hinnäst tõesta, kõik otsva tunnustust.

Ka minu lapsepõlves ei lauldud enam tööd tehes. Seda ma muidugi ei tea, kas vanavanemad või tädid-onud siiski pikkadel õhtutel omaette ei jorutanud, kuid kõikvõimalikel seltskondlikel üritustel ei läinud sugugi kaua aega, kui laul üles võeti ja siis kujunes see küll omaette suhtlemise viisiks. Mäletan oma venna pulmi 1983. aasta kevadel, kui meessoost sugulased eesotsas Paul Haguga südaöö paiku hakkasid lahkujatele hüvastijätuks laulma ning tegid seda varajaste hommikutundideni. Igaüks sai kaasa oma loo, mis kuulaja kannatlikkusest sõltudes võis kujuneda vägagi pikaks.

Aga seto kultuur pole ainult leelo, seal on mõõtmatult palju muidki tahke. Üheks, mis praegusel pühade ajal kindlasti silma torkab, on usk ja usuga seotud traditsioonid. Setod järgivad vene-õigeusu traditsioone ja peavad pühi selle kalendri järgi. Setomaale jõuavad lihavõtted alles mai alguses ja siis on maa kindlasti munadeveeretamiseks paljas ja õhk kiikumisest rõõmu tundmiseks soe. Kuigi Setomaal austatakse vana ehk rohkem kui mujal Eestis ja hoitakse traditsioonidest kinni, ei pääseta muutustest ka seal. Nö üldskeem on küll samaks jäänud ja muutunud on ehk pisiasjad, kuid eks pisimuutuste kuhjumine annabki teinekord tõuke mõne traditsiooni hääbumisele või olulisele muutumisele. Võtame kasvõi paasapäeva, 19. augusti, mis on Obinitsa kiriku surnuaiapüha. Kindlasti ei saa paasapäeva puhul rääkida hääbumisest, sest viimastel aastatel koguneb surnuaiale tuhandeid inimesi, nende hulgas bussitäite kaupa turiste Soomest ja Saarest. Ilmselt just mittesetode osakaalu suurenemine on hoopis teiseks muutnud riietuse ning haudade peale välja pandava söögi-joogi valiku. Mina pole surnuaiale läinud ei pükstes, miniseelikus ega paljaste õlgadega, kuid surnuaiale kogunenud rahvahulga ja eriti just naiste riietus ei erine viimasel ajal oluliselt mõnel rock-kontserdil kantavast. Vaid vanemad naised istuvad kombekalt kaetud pea, pikkade varukatega poolde säärde ulatuvas kleidis, ka palaval suvepäeval sukki kandes perekondlikel hauaplatsidel. Äärmiselt tänapäevaseks on muutunud hauakääbastele kaetud „laudade“ väljapanek. Selveri ja Maksimarketi kilekottidest tõstetakse välja võileivatorte, juustutäidisega singirulle, grillitud kanakoibi, täidetud mune, banaane, jogurtitorte jne. Kahjuks ei nähta enam päevi varem vaeva pasteedi, suitsusingi, kotlettide, süldi või taignas kala valmistamisega ja nii hakkab kaduma iga talu nägu. Kogu lapsepõlve pidin ma sel päeval tõusma varavalges, et emale kööki appi minna. Kõige viimasena valmistas ta tavaliselt kodumunadest koogi ning mina pidin neid kümnete kaupa suurde savikaussi lahti koksima ning vahtu kloppima. Mul on siiamaani meeles, kus hauaplatsil sai kõige paremaid lihapalle ja kus suus sulavat purukooki. Minu lapse jaoks hakkab aga see eriline osa paasapäevast kaduma, sest tema arvates pole vahet, kus viinamarju ja mandariine süüa. Lapsed lutsutavad küll hea meelega kärjemett, kuid et õunu süüakse tänapäeval aasta läbi, siis õunapühadest ei teata enam midagi.

Nii paraku on, et pühadetoit ostetakse poest, pühad ise on aga lihtsalt üks pikem nädalavahetus, kus tegusal tööinimesel on ometi võimalus rahulikult shopata või kaks korda päevas trenni teha või puid saagida. Pole ju tänapäeval vaja enam rituaalidega kindlustada endale viljakat suve ja õnnelikku elu. Kõike saab osta.

Head teatripäeva!

Wed, 27 Mar 2013 09:40:56 +0000

Võib tunduda kummaline, et eelistan tänasel priiuse põlistamise päeval rääkida hoopis teatrist. Aga tegelikult on suurepärane, et need kaks päeva kokku langevad. See annab võimaluse meelde tuletada, et teatri roll priiuse teisel tulemisel oli väga suur.

Murrangulistel 1980ndatel, kui algas rahvuslik vabadusvõitlus, jõudsid Eesti teatrite lavadele seni keelatud teemad nagu eestlaste põgenemine Läände läheneva Punaarmee eest, nõukogude repressioonid, küüditamine, sunniviisiline kolhooside loomine, metsavennad. Teater kujunes omamoodi vastupanuliikumise vormiks. Eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid Mikk Mikiver lavastuses põimisid kokku rahvuse ja üksikisiku saatuse ning ajaloolised valikud. "Pilvede värvid", "Vaikuse vallamaja", "Minek", Merle Karusoo "Küüdipoisid" ja teised lavastused, kus hõõgus aastakümneid tuha alla peidetud tuli, tõid aastas teatrisse 1,7 miljonit vaatajat. Sellised vaatajanumbrid olid täiesti enneolematud kogu Euroopa kontekstis. Ugala sõitis 80-ndate lõpus 13 lennu diplomilavastuste tuules, kuid oli ka Viljandis ärkamist, oli Hans H. Luige "Tuled sa tagasi" ja Nikolai Baturini "Kuldrannake".

Priiuse põlistamise aja ja kultuuripärandi aasta tähistuseks on Ugala valinud Tõnu Õnnepalu kirjutatud näidendi "Sajand", mille lavastas Margus Kasterpalu. See valik on otse kümnesse. Inimene, kellel ei ole suuremat kokkupuudet ei kultuuri ega kultuuripärandiga, võib pärast etenduse lõppu rahulikult öelda, et ta on näinud ja kuulnud kõik. Inimene, kellel on tihe kokkupuude nii kultuuri kui kultuurpärandiga, saab imetleda seda peent tööd, mis on viinud nii laia ja ometi arusaadava maailmapildi loomiseni läbi näidendi ja läbi lavastuse. Mina nägin kontrolletendust ja seal jäi lavastus veel näidendile alla, kuid pole kahtlustki, et mõningate tempomuutustega kujuneb "Sajandist" Ugala käesoleva hooaja üks tipplavastusi, miks mitte selline, millega püüda järgmisel aastal teatripreemiaid.

Teatriliidu aastapreemiaid on peetud üheks teatri kvaliteedi näitajaks ja teatri tegevuse peegelduseks teatriringkondades. Lavakunstikooli juht Peeter Raudsepp on ühes intervjuus nimetanud neid tunnustusi teatriüldsuse poolt pakutavaks toetuseks. Võtkem kuidas tahes, preemia või toetusena, ugalalastele pole neid Eesti Vabariigi ajal väga palju jagunud, kuid 2000ndad on oluliselt õnnelikumad olnud. Oli see just alati kvaliteedi puudumine või kellegi subjektiivne otsus, pole siinkohal tähtis (ei saa siiamaani näiteks aru, miks puudus hiljaaegu nominentide hulgast Indrek Sammuli Salieri Andres Lepiku lavastatud "Amadeusis"), kuid arvata võib, et nii suure pakkumise puhul nagu Eesti teatrimaastikul valitseb, on need ometi valiku tegijatele mingisuguseks juhiseks, nagu ilmselt ka "Teater. Muusika. Kino" igaaastases teatriankeedis äramärkimine. Teatripreemia nominentide hulka on kuulutud oluliselt sagedamini, kuid olgu siinkohal ära toodud laureaadid.

Aasta tagasi rahvusvahelisel teatripäeval peetud teatripeol oli püünele asja Gennadi Gorjajevil, kes sai preemia parima teatritöötaja kategoorias parima etenduse teenindajana, lavastuste "Kollane nool", "Läbi klaasi" ja "Inetu" väga professionaalse lavatehnilise teenindamise ja meeskonna juhtimise eest. See oli Gennadi Gorjajevile juba teine tehnilise töötaja auhind, esimese sai ta 2004. aastal. Tublide tehniliste töötajatena on tunnustatud veel 2005 helimeister Ott Mölterit, 2003 sanitaartehnik-keevitajat Jüri Ignatenkot, 2002 lavameister Eero Ehalat, 2001 kunstnik-dekoraatorit Taimi Põlmet, 2000 valgustaja Liila Välit, 1999 etenduse juhti Elgi Koset, 1998 jumestuskunstnikku Ülle Konovalovit ja 1997 kujundusgraafikut Urmas Volmerit.

Nüüd loominguliste töötajate preemiate juurde. Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind on kahel järjestikusel aastal antud Ugala Teatrile. Aastal 2011 said selle Taago Tubin ja Ruslan Trochynskyi originaalmuusika ja muusikalise kujunduse eest lavastusele "Maakad" ning 2010 Peeter Konovalov ja Marge Loik muusikalise kujunduse eest jõululavastusele "Nähtamatu varandus". 2007. aastal sai sõnalavastuste eriauhinna Oleg Titovi "Libahunt". 2005. aastal tuli Ugala Teatrisse naiskõrvalosa auhind, mille sai Kadri Lepp Liisa rolli eest lavastuses "Vend Aljoša" ning parimaks kunstnikuks pärjati Jaak Vaus "Aarete saare" kujundamise eest. Parima kunstnikutöö eest saadi preemia ka 1999. aastal, kui parimaks tunnistati Ugalas külalisena töö teostanud Pille Jänese kujundus lavastusele "Lendsaurused". 2003. aastal õnnestus Ugala Teatril saada koguni kolm auhinda. Parimaks naisnäitlejaks tunnistati Leila Säälik kahe rolliga – Loviisa Hella Wuolijoki näidendis "Niskamäe kired" ja Ema Urmas Lennuki "Rongid siin enam ei...". Sõnalavastuste eriauhinna sai Kaarin Raid Anton Tšehhovi näidendite tundliku ja meisterliku lavastamise eest: "Onu Vanja" (2002) ning taastatud "Kirsiaed" (1993) ja "Kajakas" (2001). Muusika-, balleti- ja tantsulavastuste eriauhind määrati Jüri Naelale, kelle loodud oli koreograafia ja liikumine lavastustes "Kevade". Ajas tagasi minnes möödub väga mitu aastat, enne kui laureaatide hulgast taas Ugala Teatriga seotud inimesi leiab. 1996. aastal sai parimaks meesnäitlejaks Peeter Tammearu Saša rolli eest Janusz Głowacki tükis "Antigone New Yorgis" ning 1993 anti noore näitleja preemia Jaanus Rohumaale Peter Shafferi "Equusis" mängitud Alan Strangi rolli eest.

2013. aasta nominentide hulgas on järgmised Ugalaga seotud inimesed:

Lavastaja auhind Madis Kalmet – lavastus "Ukuaru".

Naispeaosa auhind Carita Vaikjärv – Minna lavastuses "Ukuaru".

Meeskõrvalosa auhind Tarvo Vridolin – Griffin Montgomery lavastuses "Ööhaigur", Lebedev lavastuses "Idioot" ning osatäitmised lavastustes "Ameerika piison" ja "Õed nõiduses".

Salme Reegi nimeline auhind Oleg Titovi lavastajatöö "Tuul pajuokstes" – kunstiliselt terviklik ja säravate näitlejatöödega kogupereteater.

Algupärase dramaturgia auhind (2011. ja 2012. aasta loomingu eest) Ott Aardam "Mee hind"- argielu poeetiline pusle.

Lavastust ettevalmistav kategooria Tiiu Palmiste – juurdelõikaja-modelleerija, kes on töötanud Ugalas üle 30 aasta, mille jooksul on ta õmmelnud kostüüme rohkem kui 180 lavastusele.

Eks siis õhtul saab teleekraani vahendusel piiluda, kuidas teatripidu särab Endlas ja kes preemia saab. Pöidlad pihku ja head teatripäeva meile kõigile!

Sõna, oi ime-imeline

Wed, 20 Mar 2013 06:45:00 +0000

20. märts on Karl Aderi ehk Kaarupi sünnipäev. Tänavu möödub tema sünnist 110 ja surmast 18. juunil 20 aastat. Karl Ader on üks suurimaid märgilise tähendusega mehi minu jaoks eesti kultuuriloos. On kummaline, kuidas õpetajaks võib olla inimene, kellega isiklik suhe puudub, kes on olnud su õpetajate õpetaja ja hääl raadios, kes on oma pika loomingulise elu kaudu loonud hoomatava sideme sinu ja Juhan Liivi ning 20ndate-30ndte aastate Tartu suurearvulise intelligentsiga, kes on sind õpetanud austama eesti keele ilu ja rikkust ning teinud selgeks, et nii luule lugemisel kui elus üldse on olulisimaks mõtestatus.

Minu imetlus Karl Aderi vastu sai alguse raadiost kuulud unejuttudest. Mul pole vanaisadega õnne olnud, nad mõlemad surid ammu enne minu sündi ning Karl Aderi mahe, madal ja soe hääl kuulus kahtlemata minu kujutluste ideaal-vanaisale. (Mul oli vist lapsena häältega mingi oma teema. Veidi vanemana armastasin hullupööra kuulata raadiost järjejutte ja kuuldemänge ning kuuldu põhjal kujutluspilte luua – ma nägin seda, mida kuulsin. Minu lemmikhääl kuulus aga Andres Tarandile, polnud tähtis, millest ta rääkis, võisin ta kärisevat häält lõputult kuulata.

Selleks ajaks, kui ma televiisorist onu Tik-Taki seiklusi nägin, oli ammu selge, et unista palju tahad, vanaisa lihtsalt niisama ei saa, kuigi see valge lokipärjaga vanahärra oleks sobinud küll. Läks mööda peaaegu kümmekond aastat kuni ma teadvustasin endale, et samal ajal oli Karl Ader lõpetamas oma karjääri lavakunstikateedri lavakõneõppejõuna, aidates vormida suurteks näitlejateks noori alates V lennust kuni viimaste näpunäideteni XIII lennule. Ning veel mitmed aastad hiljem sain teada, et Ader oli ligi paarkümmend aastat Ugalas lavastaja, ning et tema ja Aleks Satsi ajal räägiti Ugalast kui Baltimaade parimast provintsiteatrist. Eelkõige räägitakse küll Satsi-ajast, kuid kes teab, kas ilma Kaarupi tööta nii stuudioõpilaste kui näitlejate kõnetehnika kallal, ilma tema isaliku hooleta, avali koduukseta, Mummi lõunate ning pannkookideta, ilma tema rahu ja tasakaaluta, ilma lossimägedes jalutades peetud eluliste vestlusteta poleks need ajad ehk nii kuldseks osutunud.

Olgu järgnev teadmiseks kõigile tänapäeva karjääriinimestele, kes arvavad, et on vaja ennast ajalukku kirjutada nii noorelt kui võimalik - kindlasti enne 30ndaid eluaastaid, hea, kui juba enne ülikooli diplomi kättesaamist ja veel parem, kui otse gümnaasiumipingist saaks ennast tähtsate inimeste nõunikeks smuugeldada. Olgu teadmiseks, et Karl Aderi see osa eluteest, mida tänasel päeval kõige enam mäletatakse ja hinnatakse, algas tegelikult siis, kui mees oli juba pensionipõlve pidama asunud.

Karl Ader oli õppinud õpetajaks. Ta lõpetas 1925 Tartu Õpetajate Seminari ja töötas tervelt 15 aastat Tartus algkooliõpetajana. Seminariga samal ajal õppis ta ka Lulu Kitzberg-Pappeli teatrikoolis, kuid peamiselt iseõppimise teel huvist luule, kirjanduse ja teatri vastu kujunesid Aderi teadmised häälest, selle ulatusest ning hääleaparaadi arendamise ja treenimise võimalustest. Tasapisi hakkas ta neid teadmisi ka teistega jagama. Teatritööle Vanemuisesse jõudis Ader alles 1942 ja 1944 tuli ta ligi paarikümneks aastaks Ugalasse näitejuhiks ning kui Kultuurharidustöö Kool Viljandisse toodi, hakkas seal lavakõnet õpetama. 1963 sai Ader 60. aastat vanaks ja otsustas teatrist pensionile minna, jätkates tööd kultuurikoolis lavakõne õpetajana. Ja alles 1969. aastal algas see ligi 20. aastane periood Kaarupi elust, millega ta ennast teatriringkondade mällu ja mälestustesse on söövitanud - Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedris lavakõneõppejõud. Voldemar Panso olla Kaarupit kolm korda enne kutsunud, kui Viljandi imeilusa loodusega harjunud teatrimees otsustas halvaõhulisse Tallinnasse kolida.

Otsus hakata pensionipõlve nautimise asemel õpetama lavakunstikateedrisse tulnud iseteadvaid isiksusi (see ettekujutus ju lavakasse astujast oli) muutub minu jaoks aja edenedes üha enam imeteldavaks. Kõigil õpetajatel ja kõigil noortel, kes plaanivad õpetajaks hakata, soovitan läbi lugeda Ivika Sillari poolt koostatud artiklite, intervjuude ja mälestuste kogumiku "Kaarup, nimi eesti kultuuris". See, millise koolmeistrina Karl Ader avaneb oma õpilaste meenutustes, võiks püsida kõigil pedagoogidel särava tähena sihi ja eesmärgina silme ees, kui liig madal palk ja lollid lapsed päevast päeva kibedust tekitavad.

Vaatamata oma suurele panusele Ugala, kultuurikooli ja Viljandi linna kultuuriellu pole Karl Aderi kodumajal Savi tänaval tahvlit kirjaga: "Siin elas…". Kindlasti aga vääriks see sõna ja selle imelist jõudu väärtustanud kooliõpetaja, näitleja, lavastaja ja teatripedagoog, et tema mälestus jäädvustataks Viljandis, linnas, mille ilu ta väga armastas. Mis te arvate, Ugala ja akadeemia, teeme selle 18. juuniks ära?

Sünnipäeva puhul aga võiks sõnavõlur Karl Aderi häälel ja mõtetel taas kõlada lasta.

Avatud uste päev TÜ VKA-s

Wed, 13 Mar 2013 08:03:51 +0000

Pean tunnistama, et kui sügisel hakkasid sahisema kuuldused kultuuriakadeemia kokkutõmbamisest, tõmbus minul südame alt õõnsaks. Seda juhtub küll alati, kui räägitakse Eesti regionaalpoliitikast, aga KUI Viljandist kaoks kultuuriakadeemia, siis piisaks olukorra kirjelduseks vaid ühest Williami reast: "see oleks lõpetus". Lõpetus kultuuripealinnale, loomiseks loodud linnale, pärandilinnale. Jah, mitte kohe ja paugupealt, kuid enne minu pensionipõlve saabumist kindlasti. Olen pessimist? Pigem küll optimist, see võib juhtuda varem.

Aga õnneks lükkab Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia oma uksed 21. märtsil kõigile edasiõppimishuvilistele valla. Avatud uste päeva eesmärk on tutvustada kultuuriakadeemia õppimisvõimalusi ning anda huvilistele informatsiooni suvisteks sisseastumiskatseteks. Toimuvad ekskursioonid, info- ja õppekava põhised tunnid, õpitoad ja ekstreemsed laskumised. Päev lõppeb kultuuriakadeemiat tutvustava dokmängufilmi esilinastusega.

Kultuuriakadeemias on sel õppeaastal viis akadeemilist osakonda: infohariduse, etenduskunstide, kultuurhariduse, muusika-, ja rahvusliku käsitöö osakond. Sügisese suure sahistamise peale jääb 2013. aasta 1. septembriks neli, infoharidus kolib Tartusse.

Etenduskunstide osakonnas saab õppida tantsukunsti, teatrikunsti ja teatrikunsti visuaaltehnoloogiaid. Kultuurhariduse osakonna lõpetajatest saavad kas huvijuhid-loovtegevuse õpetajad või kultuurikorraldajad. Muusikaosakonnal on kolm suunda – jazzmuusika, pärimusmuusika ja koolimuusika. Rahvusliku käsitöö osakond võimaldab meistriks saada rahvusliku ehituse, metallitöö või tekstiili valdkonnas.

Akadeemias on praktika osakaal õppeprotsessi suur ning tänu sellele on lõpetajatel – kasutades moodsat väljendit – tööjõuturule sisenemine suhteliselt valutu. Loomulikult tuleb ette ka raskusi ja illusioonide purunemist, kuid kui vaadata kasvõi tänavuaastaseid Eesti teatri aastaauhindade nominente, siis võib rääkida mitmetest edulugudest.

TÜ VKA etenduskunstide osakonna vilistlased on nominendid järgmistes kategooriates:

Aasta lavastus - Teater Vanemuine "Carrrmen!", koreograaf ja lavastaja Ruslan Stepanov, tantsukunsti vilistlane 2002. aastast;
Kunstniku auhind - Nele Sooväli, Oliver Kulpsoo (valguskujunduse vilistlane 2003) ja Martin Makarevitš (valguskujunduse vilistlane 2010) kujundus lavastusele "Õhtute kollane tolm" Von Krahli Teatris;
Sõnalavastuste žürii eriauhind Teater Endla lavastuse "Seljatas 100 meest" trupile idee vaimuka realiseerimise ja kohaliku ressursi jõulise kasutamise eest, vastukaaluks Rahvusvahelise Olümpiakomitee otsusele, lavastaja teatrikunsti 2007. aasta vilistlane Kaili Viidas;
Salme Reegi nimeline auhind - Kristel Leesmendi ja Siim Angerpiku (teatrikunsti üliõpilane 2003-2008) lavastaja- ning näitlejatööd lavastuses "Hans ja Grete..." Tartu Uues Teatris;
Meeskõrvalosa auhind - Tarvo Vridolin, kes on teatrikunsti lõpetanud 1997. aastal. Griffin Montgomery lavastuses "Ööhaigur", Lebedev lavastuses "Idioot" ning osatäitmised lavastustes "Ameerika piison" ja "Õed nõiduses" Ugala Teatris.

Muusika-, balleti- ja tantsulavastuse alal tantsulavastuste auhinnale kandideerivad:

tantsukunsti vilistlane 2010 Henri Hütt "Sfääri saared (in order to dance)" Kanuti Gildi SAALis;
tantsukunsti vilistlane 2002 Ruslan Stepanov "Carrrmen!" Vanemuise Teatris;
tantsukunsti vilistlane 2002 Renate Valme ja Kompanii Nii "Pung" (Nii/STÜ).

Kes neist 27. märtsil Endla Teatris laureaadina auhinda vastu võtma läheb, ei oska ennustada, kuid keegi kindlasti. Eelmisel aastal sai TÜ VKA vilistlastest Juhan Ulfsak parima maapeaosatäitja auhinna, Kristjan Priks sõnalavastuse originaalmuusika auhinna, Taavi Tõnisson Ants Lauteri auhinna ja Kaili Viidas Salme Reegi auhinna.

Muusikaosakonna edukatest vilistlastest väga suur hulk sai üles loetletud eelmises postituses. Rahvusliku tekstiili vilistlane ja nüüdne rahvusliku tekstiili programmijuht ja lektor Kristi Jõeste sai Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri aastapreemia lauraadi tiitli kui rahvusliku silmuskudumise traditsiooni hoidja, edendaja ja isikupärane meister.

Niisiis, tule vaata, mida pakutakse, leia enda jaoks see õige ja veeda neli õpetlikku aastat pärandilinn Viljandis!

Kiirustage, seltsimehed... !

Fri, 08 Mar 2013 07:02:30 +0000

Suveplaanide tegemise aeg on käes. Napp kolm kuud ilusat aega tuleb ju ometi võimalikult hästi ära kasutada! Hästi kasutatud aeg on muidugi suhteline mõiste. Mõne jaoks on kvaliteetaeg kolm kuud Pärnu randa või grillpidu 24/7, mõnele rikkalik tomati või kartulisaak, mõnele metsaüksindus, mõnele uued oskused ja uued sõbrad.

Nimetatud viimasel võimalusel on üks kindel garantii - sõltub suhteliselt vähe ilmast ning soojad ja helged mälestused on tagatud. Küll aga sõltub see talvisest krapsakusest, sest registreerumised suvekoolidesse on alanud ja nii mõnedki kursused saavad sama kiiresti täis nagu sulab lumi kevadpäikese käes.

Kindlasti ei tohiks väga kaua viivitada need, kes plaanivad enne Pärimusmuusika Festivali tulla õppima eesti ja muude maade pärimusmuusikat läbi praktilise pillimängu ja ühistegevuse Eesti ETNO laagrisse. Kui tavaliselt on laagrikohad täitunud varasuvel, siis kahel viimasel aastal löödi nimekiri lukku juba aprilli lõpus.

Pärimusmuusika Festivali ajalugu jookseb rööbiti Eesti ETNO looga juba 17 aastat. Igal ideel on oma "sünnitaja", Eesti ETNO-l on kaks ema, Krista Sildoja ja Tuulikki Bartosik, kes 1997. aasta suve algul Viljandi Kultuurikolledži rahvamuusika eriala tudengitena osalesid Rootsis Faluni ETHNO-s. Tüdrukutes sündis suur soov midagi samalaadset ka meil teha ja koju tagasi jõudes asuti kohe tegutsema. Samal suvel 20. – 24. juulini toimuski Viljandis esimene 12 laagrilisega pärimusmuusika õppelaager Noorte Moosekantide Pillimängupäevade nime all. Kuigi loomuliku arenguna on laager kõik need aastad muutuses olnud, siis muutumatuna on püsinud laagriaeg – enne Pärimusmuusika Festivali – ja laagriliste ühiskontsert festivali avapäeval. Laagriliste arv on kasvanud hüppeliselt: 18 – 37 – 45 – 67 – 95. 2013. aasta laagisse imekaunisse Kõpu mõisa mahutatakse 80 osalejat. Alates 2008 aastast kuulub Eesti ETNO August Pulsti Õpistu koolitustegevuse alla.

Laagrit alustati pillimängu õppides ja õpetades ning kuulmise järgi pillimängu- ja koosmänguoskuste lihvimine on olulisim ka viimaste aastatel. Vahepeal on pakutud õpitubasid pilliehitajatele, lauljatele, pärimustantu huvilistele, vanematele kui 30-aastastele ETNO+ laagrit, laagerdatud on nii Viljandi linnas kui Suure-Jaanis, Kildul, Sultsis ja Kõpus. Esimeste laagrite õpilastest on saanud tänaste laagrite õpetajad. Õpipoisist meistriks on tõusnud Meelika Hainsoo, Sandra Sillamaa, Kristjan Priks, Maarja Nuut, Villu Talsi, Taavet Niller, Eeva Lindal, Karoliina Kreintaal. Meistritena on tegutsenud selline plejaad kodumaiseid rahvamuusika-korüfeesid nagu Krista ja Raivo Sildoja, Elo Kalda, Tuulikki Bartosik, Ott Kaasik, Koidu Ahk, Cätlin Jaago, Celia Roose, Aleksander Sünter, Sofia Joons, Õie Sarv, Ain Sarv, Ülle Kärner, Janika Viilma, Anneli Kont-Rahtola, Jaanus Põlder, Tarmo Noormaa, Janika Oras, Andreas Kalkun, Kadri Lepasson, Juhan Suits, Arno Tamm, Anu Taul, Mari Kalkun, Merike Paberits, Johanna-Adele Jüssi, Jaan Jaago, Tõnu Tubli, Silver Sepp ja Jalmar Vabarna. Vabandan, kui mõni nimi puudu on!

Rahvusvahelist mõõdet on lisanud Bengan Jonasson, Emma Reid, Antti Järvelä, Fernando Stern, Einar Olav Larsen, Martin Leamon, Ian Stephenson, Hermann Haertel, Tobias Elof ja Nicolaj Wambergs.

Viljandist võrsunud muusikud on kindlasti üheks pärandilinnaks olemise alustalaks. Need juured, mida on aetud nii Eestis, Põhjamaades kui Lääne-Euroopas, on Viljandist saanud väga tugevat rammu ja nähtus nimega pärimuskultuur on üha enam tänapäeva lahutamatu osa.

Suvel Viljandisse laagerdama tulemiseks on veel võimalusi. Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia pakub kolme suvekuu jooksul mitmeid erinevaid täiendõppe kursusi ja alates 1. aprillist saab registreeruda notafe rahvusvahelisse suvekooli.

Noored ei ole hukas!

Tue, 05 Mar 2013 06:31:37 +0000

Heategusid seostatakse ikka jõuluajaga. Jõulutunnel ja kõik need muud kampaaniad. Heategusid teevad ikka kas suured organisatsioonid, rikkad ettevõtted või väga tugevat sotsiaalset närvi omavad inimesed. Suures osas on heateod suunatud lastele, aitamaks tõhustada keerulist ravi või kergendamaks raskustesse sattunute elu. Nii ongi asjade loomulik käik – tugev aitab nõrgemat.

Seda, et heategevuse on oma sihiks ja eesmärgiks võtnud kooliõpilased, kohtab harvem, ning seda, et noored suudavad ühte heategevusüritust elusana hoida neli aastat, kujundades sellest traditsiooni, juhtub veel harvem.

Aga just nii on läinud kolm aastat tagasi ellu kutsutud Viljandi Maagümnaasiumi bändide konkursiga BÄM. 15. aprillil 2010. aastal astus lavale tervelt seitse Maagümnaasiumi õpilastest koosnevat bändi ning külalistena esinesid Oak Tree ning Justified Olöf and the Zippy Robots. Piletimüügist kogunenud 160 euroga toetati Päikesekillu Perekeskust ning ürituse ellu kutsujad Eva-Lotta Vunder ja Toomas Koitmäe võisid igati rahul olla, saades boonusena Viljandi linna aasta noore tiitli. Ka BÄM 2011 oli veel ühe kooli keskne ning külalistena rõõmustasid muusikahuvilisi Zetod, Fookus ja The Angus. Ürituse teist, heategevuslikku aspekti arvestades, oli BÄM 2011 kindlasti kõige emotsionaalsem. Tol korral läks kogutud 500 eurot enneaegselt sündinud kopsukahjustusega Joonase abistamiseks. Väikese poisi pere elas sündmusele igati kaasa, oli BÄM-il kohal ning pärast konkurssi võttis korraldusmeeskonda väga soojalt vastu ja tänas südamlikult. Ei tea, kui suurt osa mängisid tollel külaskäigul pakutud värskelt küpsetatud kook ja tee, Joonase rõõmsad kilked ja ema tänulik pilk, aga noored jätkasid jonnakalt heategevust. Sest nagu üks korraldajatest, Karl Mitt, maakonnalehele Sakala väitis, on tunne, mida annab kellegi aitamine, meeliülendav.

Nii sündis BÄM 2012 juba üleriigilisena. Esinema kutsuti lisaks Viljandi Paalalinna Gümnaasiumile ka Värska Gümnaasium, Tallinna 32. Keskkool, Miina Härma Gümnaasium ja Hugo Treffneri Gümnaasium. Seni, kuni žürii oma otsust langetas, sai nautida Tenfold Rabbiti ja Taavi Petersoni & Üdi esinemist. Rõõm oli suur nii koju jäänud võidust kui 644-st eurost, mis läks liikumis- ja rääkimisvõimetu Keiu ja teda üksi kasvatava isa toetuseks. Esimesed sooviavaldused BÄM 2013 osalemiseks laekusid samal õhtul.

Vahepeal juhtus aga nii, et kadus Viljandi Maagümnaasium ja tekkis samasse majja Viljandi Kesklinna Kool. Tekkis väike peataolek ka korraldajate seas, kuid täna on kindel, et 19. aprillil saavad muusikahuvilised noored Viljandis taas kokku. Senise tuumiku Eva-Lotta Vunderi, Toomas Koitmäe ja Karl Miti kõrval panustavad veel abiturient Merli Mändul ja põhikooli lõpetav Tobias Tammearu. Bände on oodata Tallinnast, Tartust, Kuressaarest, Raplast, Suure-Jaanist, Rakverest ja Pärnust. Loomulikult ka Viljandist. Et noored põhjalikust otsimisest hoolimata pole leidnud üht konkreetset abi vajavat last, siis läheb seekordne piletitulu Viljandimaa puuetega noorte edasiõppimisvõimaluste parandamiseks.

Imetlusväärne on see, kuidas kõik need aastad on noored kogu ürituse korralduse ja vastutuse enda kanda võtnud. Vanemate osa on piirdunud mõne väikse transportteenuse osutamisega, küpsetistega konkursipäeval, komavea parandamisega sponsorkirjas ja muu taolise tühja-tähjaga. Kes kunagi ühtki üritust korraldanud ei ole, võib koolibändide konkurssi pidada tühiasjaks. Kes aga vähegi on midagi korraldanud see teab, et pole naljaasi ei sündmuse planeerimine, eelarve koostamine, rahade taotlemine, esinejate leidmine, turundamine, sündmuse läbiviimine ja rahaliselt ots otsaga kokku tulemine, eriti kui kulka, hasardi kui teiste fondide kraanid on heategevusüritusteks kinni.

Et need noored tahavad kogu piletitulu anda puuetega noortele, siis vajavad nad Hooandja kaudu abi heli- ja valgustehnika ning turvateenuse jaoks.

Laskem noortel teha muusikat, laskem noortel leida sõpru, laskem noortel saada kogemusi, laskem noortel teha head ja kasvada tugevat sotsiaalset närvi omavateks kodanikeks. See on meile kõigile tulevikus hea.

Kes tahab muul moel toeks ja abiks olla, siis võib ühendust võtta Karl Mitiga e-mailitsi mittkarl@gmail.com ja kes soovib Hooandja-väliselt rahaliselt toetada, siis saab seda teha Merli Mändul’i arveldusarvele SEB 10010491245014. Selgitusse märkida toetaja nimi ja kontakt e-mail.

Palju õnne, Taimi Välba!

Thu, 28 Feb 2013 09:54:39 +0000

Eile oli Viljandis selle aasta esimene kevadilm - päike küttis, räästad tilkusid sorinal ja mõnedest tänavatest said jõekesed. Imeline päev sünnipäeva pidamiseks! Seda looduse kingitust nautis sünnipäevalaps Taimi Välba kindlasti täiel rinnal.

Ma loodan, et kui nimetan Taimi Välbat tema 75. sünnipäeval Viljandi koorimuusika grand old lady’ks, ei tee ma nooruslikule ja tegusale prouale liiga. Sest lisaks sellele, et Taimi Välba on kogu elu olnud tegus ja töökas ning väga palju jõudnud, on temas seda sirget selga, selget silmavaadet ja kindlat kätt, mida on kõigis neis prouades, kes oma loometeel puudutavad loendamatuid südameid ja hingi ning keda rahvas seetõttu lugupidamisega Grand Old Lady nimetusega austab.

Proua Taimi lapsepõlv möödus Tartus väga musikaalses peres. Tema vanaema oli üks neid laulikuid, kes pidas lauludel vahet ainult magamise ajal, skulptorist isa laulis Vanemuise ooperikooris tenorit, ema õppis õhtuti muusikakoolis laulmist. Ometi tahtis tüdrukutirts hoopis tantsijaks saada, kuid niru tervis tõmbas sellele soovile kriipsu peale. Järgmine unistus oli pianistiks saada, kuid selle soovi purustas käeluumurd. Järgmiseks valikuks oli muusikapedagoog-koorijuht ja selle eriala Tallinna Riikliku Konservatooriumi lõpupaberitega ta 1960. aastal koos abikaasa Leonhard Merziniga Viljandisse tuli ja tollasesse Viljandi Kultuurharidustöö Kooli õpetama asus. 2004. aastal pani ta Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaks saanud õppeasutuses pedagoogiameti maha. Kuid kui Taimi Välbale kogu elu tööd ja leiba andnud kool tähistas möödunud kevadel oma 60. sünnipäeva, kutsuti sadu koorijuhte koolitanud prouaTaimi "Gaudeamust" dirigeerima.

Kui rääkida Taimi Välbast kui dirigendist, tuleb eelkõige rääkida meeskoor Sakala kuldaegadest. Maestro Raivo Laikre kutsel alustas ta meeskoori juures kõigepealt kontsertmeistrina. Selle särava vaimu, tulihingelise koorijuhi ja muusikaelu edendaja kõrvalt oli palju õppida ja kui saabus päev, mil Taimi Välbast sai Sakala peadirigent, jätkusid edukad kontsertreisid ja säravate auhindade noppimine. Ja nii rohkem kui veerandsada aastat. Ka praegustel headel aegadel, kui meeskoori ees viibutavad taktikeppi Mareks Lobe ja Liisi Toomsalu, ulatatakse see mõnel erilisel puhul ikka ja jälle Taimi Välbale. Igapäevaselt tegeleb ta alates 2000. aastast Viljandi Jaani koguduse naisansambliga Iris.

9. märtsil kell 16.00 astuvad Jaani kirikus sünnipäeva-kontserdil üles meeskoor Sakala topeltkvartett ja naiskoor Iris, solistid Kristel Kutser, Diana Taal, Marie Johanna Univer, Bert Langeler ja Aaro Tetsmann.

Kui rääkida Taimi Välbast kui pedagoogist, tuleb eelkõige rääkida temast kui kooli- ja kirikumuusika õppetooli käivitajast. Kui aastakümneid oli Taimi Välba tööks noortele koorijuhtimise ja sellega seotud ainete õpetamine, siis 1990ndate alguses, kui kõik muutus nii meie riigis kui kultuurikoolis, hakkas koos kõrgkooliks kujunemise plaaniga küpsema ka mõte hakata koolitama kirikumuusikuid-muusikaõpetajaid, kes võiksid maal ja väikelinnades taas olla maa soolaks nii nagu eelmisel sajandil muusik, kes töötas kirikus, oli rahvamajas koorijuht ja koolis muusikaõpetaja. Loomulikult oli vastuseis tugev ja uue eriala juurutamine nõudis erinevates instantsides palju selgitustööd. Aktiivne ja energiline naine pidas nõu teoloogide ja muusikutega ning viibis ka kolm kuud Saksamaal, et tutvuda sealsete kõrgkoolide kirikumuusika õppekavadega ja töökorraldusega. 1994. aastal jõutigi niikaugele, et Viljandi Kultuurikolledž võttis vastu esimesed üliõpilased kirikumuusiku-muusikaõpetaja erialale ning Taimi Välbast sai kirikumuusika kateedri juhataja. Selle loo on ta jäädvustanud raamatus "Kantorikoolitus Viljandis".

Niisiis, kes ei jõudnud eile juubilari õnnitleda, siis saab seda teha 9. märtsil kell 16.00 Jaani kirikus algava kontserdi järel.

Sünnipäevalisi tänades

Mon, 25 Feb 2013 00:00:00 +0000

Kui tänasel päeval keegi küsiks minu käest, et mis on Viljandi kõige suurem rikkus, siis ma vastaksin kõhklematult: huvikoolid! Jah, praeguse hetke otsusekindluses mängib oma osa Ugalas toimunud Eesti Vabariigi 95. aastapäevale pühendatud kontsertaktus, kus oma jõud ühendanud huvikoolid tekitasid võimsa sünergia ning pakkusid kunstilise elamuse alates kavalehest kuni õrn-habraste tiivalöökideni nii tantsus kui muusikas. Kuid isegi siis, kui 24. veebruaril saadud emotsionaalne laeng hakkab kild killu haaval tuhmuma ja lõpuks vaid meeldivaks mälestuseks hääbub, isegi siis olen ma veendunud, et just tänu mitmekülgsele huviharidusele saavad meie linna noored endale tiivad, mis aitavad elus liuelda üle kuristike ning tõusta kõrgele maa kohale nägemaks tervikut, nägemaks perspektiivi, nägemaks võimalusi.

See ei ole ainult minu arvamus, et üldhariduskoolis antav haridus on meil liiga faktikeskne, laste pead tuubitakse täis valemeid, aastaarve, definitsioone ja reegleid, aga oskus faktide vahel seoseid leida, oma teadmisi rakendada, neile väljund leida jääb tihti omandamata. Igaüks maadleb oma hinnete või olümpiaadikohaga, meeskonnatöö põhialused omandatakse väljaspool klassiruumi, tihti ka väljaspool koolimaja, justnimelt huvikoolis. Mulle tundub olulise vahena, kui lapsed koolis muudkui õpivad ja õpivad ning saavad muudkui targemaks ja targemaks, kuid huvikoolis nad muudkui arenevad ja arenevad ning saavad paremaks ja paremaks.

Viljandis on neli huvikooli – huvikool, kunstikool, muusikakool ja spordikool. Viljandi üldhariduskoolides õpib ligi 2500 õpilast, neljas huvikoolis on kokku ligi 1700 õpilast. Jah, tublimad neist jõuavad käia kahes ringis või trennis korraga, aga meil on veel hulk eraalgatusel tegutsevaid tantsukoole ja spordiklubisid, kus mitusada last kasulikult oma vaba aega veedavad. Ka huvikooli tasud on meil võrreldes paljude teiste omavalitsustega suhteliselt madalad. Käisin sügisel narkoennetuskoolitusel, kus olid koos murest murtud politseinikud, lastekaitsetöötajad ja noorsootöötajad üle Eesti ning nad aplodeerisid Viljandi nii paljusid võimalusi pakkuva huvihariduse peale nimetades seda kõige tõhusamaks narkoennetustööks, mida üks omavalitsus suudab pakkuda. Ei ole ka meie kurikaelte ja probleemsete lasteta, kuid meil on neid vähe. Meil on suur hulk tublisid ja andekaid noori, on palju pühendunud õpetajaid ning neli missioonitundelist koolijuhti. Nende kõigi jaoks on viimane pool aastat tänu sünnipäevakontserdi ettevalmistusele olnud veidi teistmoodi ajaks kui varasemad sügis-talved. Kuigi ka varem oli tegu omavahel sõbralikult läbi saava rahvaga loodan ma, et sellele koostööle järgnevad veel paljud suuremad ja väiksemad koos tegemised.

Ja eriti loodan ma, et see koostöö teadvustas veidi rohkem linnarahvale, kui kvaliteetne on see õpetus, mida huvikoolides lastele jagatakse, kui paljusid erinevaid võimalusi need neli kooli endas tegelikult sisaldavad ja kui uhked me oma laste üle peaksime olema. Minu tegid need 150 last, kes pühapäeval Ugala laval laulsid, tantsisid ja pilli mängisid ning need kümned, kelle abiga valmisid kõige ilusamad kavad ja plakatid, väga-väga õnnelikuks, suisa üdini õnnelikuks!

24. veebruar 1918 ja 2013 Viljandis

Wed, 20 Feb 2013 08:39:36 +0000

Käimas on sünnipäevanädal, võib öelda isegi sünnipäevakuu. Eesti Vabariik saab pühapäeval 95. aastaseks. Tänaste pidustustega võetakse hoogu viie aasta pärast saabuvaks suurjuubeliks.

Ka 1918. aastal langes 24. veebruar pühapäevale. 24. veebruaril 2013 loeb Viljandi linnapea Loit Kivistik kohtumaja ees ette "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele" nii nagu tegi seda 1918. aasta veebruaris venelaste lahkumise järel ametisse kinnitatud linnapea Gustav Talts.

Manifesti ettelugemine on traditsioon, mis Viljandis kuulub lahutamatult aastapäeva pidustuste hulka. Selle ajaloolise sündmuse tunnistajaid meie hulgas enam pole. Omal ajal üles märgitud kirjeldused on paljuski vastukäivad. Seda sündmust ilmselt fotole ei jäädvustatud. Saksa väed tulid 25. veebruaril sisse ja ajaleht "Sakala" ilmus alles hilissügisel. Asjaosaliste esimesi mälestusi võis lugeda alles 1928. aasta "Sakalast". Kuid fakt jääb faktiks – 24. veebruaril 1918 oli tollase Ringkonnakohtu hoone ette kogunenud kenake rahvahulk kuulama iseseisvuse väljakuulutamist.

Sellele faktile heidavad veidike valgust 2001. ja 2003. aasta "Sakala kalendrid", kus kohalik elav entsüklopeedia Heiki Raudla jagab nii manifesti Pärnust Viljandisse toimetaja Jakob Karu kui kohalike ametimeeste mälestusi. Jakob Karu meenutuste järgi oli tal tükk tegemist enne, kui sai kaasatoodud manifestide paki kohalikele üle antud. Tal olla paari Viljandi tegelase aadressid olemas olnud, kuid nood ei olla tahtnud kuidagi tegemist teha manifestide vastuvõtmise ja väljakuulutamisega. Kes need "tegelased" olid, jääb selgusetuks. Maavalitsuse esimeest Leo Seppa ei olla kodus olnud ja nii jõudis Karu oma meenutuste kohaselt lõpuks Gustav Taltsi juurde, kes saadetise vastu võttis ja otsustas väljakuulutamise teostada kell kuus õhtul rahukogu hoone trepilt. Karu ise pidi minema linna peale üles panema teateid manifesti ettelugemisest ja rahvast kogunenud kui murdu.

Nii nagu mujal Eestis oli Viljandiski tol talvel olukord pingeline ja heitlik. Ööl vastu 23. veebruari põgenesid kommunistid head-paremat kaasa viies Viljandist lähenevate Saksa okupatsioonivägede kartuses ja võim läks 2. Eesti polgu ja miilitsa kätte. Ärevus ja hirm saabuvate Saksa vägede vastu oli suur ja pühapäeva hommik linnas vaikne ja rahulik kuni Jakob Karu saabumiseni maakonna miilitsavalitsuse ruumidesse. Kutsuti kohale linnapea Gustav Talts ja 2. Polgu ülem polkovnik Johan Unt, manifesti ettelugemise kohaks määrati Rahukogu hoone, kus Eesti lipp oli juba hommikust saadik lehvinud. Põhjus oli ilmselt selles, et raekoja esine oli tollal täis ehitatud ja Vabaduse platsi kohal oli alles mõisa õunaaed. Viljandi Maakonnavalitsus asus tollal Pikal tänaval ja ka seal polnud ruumi. Rahukogu esine oli piisavalt avar ja koht oli igati soliidne.

Gustav Talts ise mäletas, et manifesti ettelugemine toimus kella kolme-nelja vahel ja rahvast oli palju. Et rahva hulgast välja paista ja kuuldav olla, ronis linnapea trepile asetatud pingile. Mitmedki kohalolnud on väitnud, et rahvast olla olnud võrdlemisi palju, kuid mitte tihedalt, nii et võis vabalt rahva vahel ringi liikuda. Selles, et rahvakogunemine toimus pigem vaikselt ja rahulikult, olid kõik ühte meelt. Saksa vägede kartust võis olla rohkem kui vaimustust. Nii Talts kui mitmed teised sündmuse tunnistajad on meenutanud, et sama hoone teisel korrusel kinni peetud kohalikud punased puistasid manifesti ettelugemise ajal akendest rahva hulka väikeseid punaseid lendlehti tekstiga "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" ja et hümniga segamini kostus ka marseljeesi viisi.

Teadupärast oli Eesti Vabariik välja kuulutatud juba 23. veebruaril Pärnus, kuid selle seaduslikud võimuorganid asusid tegevusse 24. veebruaril Tallinnas. Tähistame iseseisvuspäeva 24. veebruaril ning see pole seotud manifesti ettelugemise, vaid Päästekomitee avalikult tegevusse asumise ja esimeste päevakäskude päevaga.

Ilmselt ei teaks me selle päeva sündmusest Viljandis niigi palju, kui 1939. aastal poleks kohalik kunstnik Juhan Kangilaski võtnud plaani iseseisvuse väljakuulutamist õlimaalil kujutada ning küsitles selle tarbeks sündmuse tunnistajaid. Loomulikult oli vahepeal mööda läinud 20 aastat oma töö teinud ja nii oli ühtede meenutuse järgi ilm ilus ja päiksepaisteline, teiste mälestustes aga sompus ja pilvine. Kõne all oleva maali lugu on omajagu huvitav ja ka seda on uurinud Heiki Raudla ning kenasti kirja pannud.

Eeloleval pühapäeval algavad Vabariigi aastapäeva pidustused Viljandis kell 10.15 kohtumaja ees, kus lisaks linnapeale võtab sõna ka Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak ja räägib natuke detailsemalt sellest olulisest sündmusest. Oikumeeniline tänujumalateenistus algab kell 11 Viljandi Pauluse kirikus ning kell 13 algab Ugala Teatris kontsert-aktus, mis on kõigi Viljandi huvikoolide ühise töö tulemus – alates plakatite, kavade ning lava kujundusest kuni muusikalis-tantsuliste-sportlike numbriteni. Kontserdi lavastaja, muusikakooli direktor Tonio Tamra on etenduse pealkirjaks pannud "Mina, Viljandi ja maailm ehk minu Viljandi maailm". Lavale tuuakse üks kirev lugu, mille üht osa mäletavad isad-emad, teist vanaisad-vanaemad, kolmandat kannavad noored veel eneses. Aga kõik põlvkonnad mäletavad seda mitte ajalooraamatust vaid läbi isiklike elamuste.

Ajaloolised sündmused on jutuks tänasel Viljandi muuseumi sõprade seltsi kokkusaamisel, kus Heiki Raudla pajatab sellest, kuidas kajastasid Viljandi lehed 1917-1918 aasta sündmusi, Ain Vislapuu püüab vastata küsimusele, et mis juhtus 1924. aasta 1. detsembri mässu ajal Viljandis ja Jaak Pihlak pühendab oma ettekande Eesti Muinsuskaitse Seltsi 25. aastapäevale ning muinsusliikumise Viljandimaal. Kellele teemad huvi pakuvad, siis olete oodatud kokkusaamisele Viljandi muuseumis kolmapäeval, 20. veebruaril kell 16.00.

Tasub läbi käia ka linnaraamatukogust, kus trepihallis on väljas suurepärane näitus Jaan Poska elust ja tegevusest. Näitus "Jaan Poska ja Tartu rahu" on pühendatud Eesti riigimehe, poliitiku ja advokaadi 90. surma-aastapäevale ning tema tegevusele Tartu rahukõnelustel. Eesti Ajalooarhiivi, Eesti Riigiarhiivi, Tallinna Linnaarhiivi, SA Jaan Poska Mälestusfondi, Välisministeeriumi ja Eesti Rahvusraamatukogu koostöös valminud ekspositsioon annab ülevaate Jaan Poska tööst Tallinna linnapeana, Venemaa Ajutise Valitsuse komissarina, välisministrina ja Tartu rahukõneluste juhina. Näituse koostas Küllo Arjakas, kujundas Tiiu Laur.

Festivalile! Festivalile!

Thu, 14 Feb 2013 00:00:00 +0000

Oi kui palju kordi (sadu, tuhandeid?) olen ma kuulnud räägitavat Viljandist kui Pärimusmuusika festivali linnast. Viljandi ja Folgi vahel on tihtilugu võrdusmärk. Kurb on see, et ka Viljandi kultuurielu ja Folgi vahel on võrdusmärk. Kurtjaid ja kirujaid, kelle väidete kohaselt ei toimu Viljandis mitte kunagi mitte midagi muud kui neljapäevane läbu juuli viimasel nädalavahetusel, on paraku palju ja nende hääl on kõva. Minu oigamine, et ma ei jõua käia kõigil huvipakkuvatel üritustel, ei lähe neile karvavõrdki korda.

Nagu täna. Kohvikus Fellin esineb vokaalansmbel Estonian Voices, kohvikus Harmoonia Helin-Mari Arder, Pärimusmuusika aidas Marko Matvere ja Kondase keskuses Pastacas, Epifolium ja Kago. Rebi end või neljaks tükiks. Ja selliseid dilemmade ees seismisi, et mida võtta, mida jätta on kui mitte iga päev, siis iga nädal kindlasti.

Siinkohal ongi õige hetk öelda, et Pärimusmuusika festival pole ainus Viljandi festival. Kui kalendriaastat mööda minna, siis aasta saab hoo sisse festivaliga Jazzikool=Koolijazz, ka alles värskelt meeles Talvist tantsupidu võib festivaliks nimetada. Eeloleval nädalavahetusel toimuvad Tudengite teatripäevad, aprillis Muusikatriaad, Tantsunädal ja õpetajate teatrifestival "Sillad", mais rahvusvaheline nukuteatrite festival "Teater kohvris", juunis Viljandi Hansaööd, laager-festival "Torupill ja teine" ning Puuetega inimeste kultuurifestival. Juuli koosnebki ainult festivalidest: notafe, Viljandi vanamuusika festival, Viljandi pärimusmuusika festival, augustis Rock Ramp, septembris Kitarrifestival ning oktoobris Lõikuspidu. Viljandis on võimalik osa saada ka mitmete mujal Eestis toimuvate festivalide programmist. Siia jõuab päris suures mahus kevadine Jazzkaar, suvine Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival, sügisene Pimedate Ööde Filmifestival. Veel midagi? Kindlasti.

Igaüks neist festivalidest pakub täiesti omanäolist elamust. Kui piirduda ainult juulikuiste festivalide kõrvutamisega, siis jah, Folgist pole vaja pikka juttu veeretada, seda on paljud kogenud. Kuigi ka Folki võib kogeda mitmel moel – kas litsuda ennast siseruumides toimuvatele intiimsematele kontsertidele, võtta õpitubadest viimast, eelistada välismaiseid esinejaid, vaadata-kuulata Eesti ansamblite ülesastumisi või tormata lõunast kuni hilisööni ühelt kontserdilt teisel. Või jämmida hoopis neli päeva koos sõpradega.

Vanamuusika festival on vanim omataoline Eestis, toimudes 2013. aasta suvel juba 28ndat korda. Puuduvad küll tänavaid ummistavad massid, kuid nädala jagu imelisi kontserte maailmas tunnustatud instrumentalistidelt, kõrgetasemelistelt kooridelt, ühes rütmis hingavatelt ansamblitelt ning suurepärastelt solistidelt toob kokku asjatundliku ning nautleva publiku. Hirm, et vanamuusika on midagi igavalt vanamoodsat on täiesti asjatu. Vanamuusika on enamasti hingematvalt ilus ja täiesti ajatu.

Ka notafe on juba rohkem kui 20 aastat vana. Ometi on see koos rahvusvahelise suvekooliga toimuv tantsufestival kindlasti kõige otsivam, eksperimentaalsem ja ehk isegi pisut ajast ees käiv festival Viljandis. Samas tegeldakse seal kõige muu hulgas põhitõdede, puhta klassika ja ürgomasega. Festival, mille järel igaüks on eelkõige iseenda suurem sõber.

Noorusliku ja otsiva vaimu poolest on notafele kõige lähem 15.-17. veebruarini aset leidvad Tudengite teatripäevad. Kes soovib kogeda mittetraditsioonilist, otsivat, pea peale pööratut, elurõõmsat ja pulbitsevat teatrit, siis TÜVKA black boxis on ootamas kaheksa etendust reedest pühapäevani. Tuleb ainult meeles pidada, et näitlejateks on tulevased füüsikud, ajakirjanikud, matemaatikud, filoloogid ja muud ametimehed.

Lootusrikkalt lootusetusest

Wed, 13 Feb 2013 00:00:00 +0000

Ajasin tööasjus Viljandi huvikoolide tublide lõpetajate jälgi. Selliste, kes olid need kõige paremad, mitmekülgsemad, loovamad ja kellel ka linnapea tunnustavalt oma tänuvastuvõtul kätt surus. Sain päris pika nimekirja nendest, kes on suundunud õppima välismaale. Kuid oli siiski ka kuulu järgi kodumaale jäänuid. Paraku pidin umbes kolmanda telefonikõne sissejuhatuse järel küsima: oled sa Eestis? Oli. Tegus ja toimekas ja õnnelik, et kodulinn kasvõi hetkekski tema peale mõtleb. Ta ise oli Tartus, õppimas ja töötamas.

Hetkeks muutusin mina kurvaks. Aga ainult hetkeks. Olen ju ise pärit Võrust ja pärast kooli lõpetamist Võrru tagasi minna oli see kõige viimane valik, kuigi kutsuti. Ma olen jätkuvalt tänulik oma õpetajatele, treeneritele ja loomulikult vanematele, sest ma olen iseendaga hakkama saav inimene ja suudan panustada veidi teistegi heaolusse. Ja mis saab selles halba olla, et teen seda täna Viljandis? Kui ma kunagi pensionipõlve nautima asun, siis ilmselt kusagil Võrumaal. Oma gümnaasiumi lõpetaval pojal olen palunud kaaluda võimalust minna välismaale õppima, aga tema on otsustanud minna Tartusse.

Usku, et Eesti riik ja rahvas kestab, aitab minul kõige paremini toita Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia poolt juba kuuendat hooaega korraldatav loengusari Omakultuuriakadeemia. Nad ise ütlevad, et Omakultuuriakadeemia tutvustab ja arendab eesti kultuurimõtet, keskendudes kultuurikandja konkreetsele füüsilisele ja tähenduslikule suhtele oma vahetu keskkonnaga, eesmärgiga soodustada kaasajas toimivate ja jätkusuutlike kohalike identiteetide ning säästvate praktikate arengut. Ehk elu võimalikkusest Eestis eestlasena. Häid ja innustavaid näiteid on oioi kui palju.

Enamasti on kuulajaskonna seas TÜVKA tudengid, kuid satub ka linnarahvast sekka. Tajun, et tavaviljandlane natuke võõristab akadeemia poolt pakutavat, aga ei peaks. Avalikud üritused on mõeldud kõigile ja rõõm saab olema kahepoolne - akadeemia on õnnelik, et tema poolt pakutu pakub huvi ka linnarahvale ja linnarahvas on õnnelik, et saab veeta järjekordse tunni või paar kvaliteetaega.

OKA on jagunenud kas kontsertkohtumisteks või loeng-kohtumisteks. Mulle isiklikult meeldivad viimased rohkem, eriti kui rääkimas on praktikud. Vaieldamatu lemmik sügisesest satsist ja võib-olla kogu Omakultuuriakadeemia ajaloost on Villem Valme. Ka teoreetikute juttudest olen noppinud hulgaliselt toetust, Liina Järvistet oleks kasulik kuulata kõigil, kes siinse blogi eelmise postituse teemaga seotud on.

Igal hooajal hoitakse kinni mingisugusest ühisjoonest. On olnud Omailma, Oma keele, Teisiti, Kultuuri ja keha ja Argiakadeemia aastad. Eelmisel hooajal, mil suurt osa vestlusi juhtis Kairi Leivo, käis Risto Järv rääkimas argiuskumustest, Heino Tartes Teppo lõõtsast, Mae Pindmaa unest ja magamisest, Neeme Punder meelerahust helide maailmas, Alar Krautman pärimusmeditsiinist, Kristjan Otsmann aja kulgemisest, Erkki Peetsalu kodanikuajakirjandusest, Linnar Priimägi propagandast, Marju Kõivupuu lemmikloomakultuurist, Terje Puistaja rahvalauludest ja –mängudest, Immo Mihkleson muusikast kuulaja vaatenurgast, Mercedes Merimaa hingest ja inimesest, Reet Aus tarbimisharjumustest ja keskkonnast ning Voldemar Kolga muutuvast maailmast ja muutuvast minast.

Käesoleva hooaja teemaks on AHJUALUSED ja igal loengul küsitakse otse või kaude: kuhu kaob aeg ja vara ning kust see tuleb? Omakultuuriakadeemia 2012/13 vaeb musta, valget ja halli majandust, vaimu ja vara, töö ja tasu, elukunsti ja valskuse suhteid – lühidalt, kogu toimetulekustrateegiate karnevali, millest koosneb ühiselu. Jutuajamisi Pärimuskultuuri aidas kaks-kolm korda kuus teisipäeviti kell 18.00 veab Margus Haav.

Eile oli kuulajaskonna ees Misso valla talupoeg, Nopri talu peremees Tiit Niilo rääkimas elu võimalikkusest maal. Kuigi olukord seal piiriäärses vallas on lootusetusele kalduv, ei ole kadunud ei usk ega tahe. Vastupidi, tahe alles kogub tuure ja mina usun, et ühel heal päeval on Misso valla taasasustamine üks Eesti edulugude kuldvaramusse kuuluv näide. Misso vallale pakub toetust Mooste vald, kutsudes maale elama, nagu eilsest Aktuaalsest kaamerast näha-kuulda sai. Ja nii see lumepall muudkui veereb nüüd. Minu öökapil on David Bornsteini "Kuidas muuta maailma" ja kui nn altpoolt tuleva algatuse tulemusena on võimalik muuta suurriikide haridussüsteemi, elektrifitseerimist ja põllumajandust, siis saavad teoks ka Tiit Niilo ja teiste maakogukondade sädeinimeste unistused. Sest vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi peale meie endi keegi ei tee.

Omakultuuriakadeemias on aga kevade poole minnes oodata 26. veebruaril Aune Lillemetsa Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikust rääkimas sellest "Kuidas supipotti täidetuna hoida?", 5. märtsil Valdur Mikitat mõtestama Eesti loodust, 19. märtsil Airi-Alina Allastet vaagima subkultuuri ja kultuuri suheteid ning 2. aprillil saab kuulata pärandisaadik Kristiina Ehina mõtteid. Loengud on kavas veel ka 16. ja 30. aprillil ja 14. mail, nende pidajad selguvad lähiaja jooksul.

Teie, kes te pole aja või kauguse takistavate tegurite tõttu Omakultuuriakadeemiasse sattunud, siis veel kestavad talve pimedad õhtud ja suurt osa loengusarjast on võimlik järelvaadata. Aga veel parem, leidke aeg ja tahe ning tulge järgmistel kordadel kohale.

Meie Viljandi!

Fri, 08 Feb 2013 00:00:00 +0000

Mulle meeldib Viljandi, meeldib siin elada. Mäletan kooliaega, kui kevadöödel sai Lastepargis (meie jaoks tol ajal Kiigupargis) kiikumas käidud ja maikuu suurel eksamiteks õppimise ja õitsemise ajal mööda Uueveski tänavaid pead tuulutatud. Kuigi siis polnud mul veel aimugi, et ma väga varsti Viljandisse tagasi tulen, käis üle hekkide idüllilisi õitemeres aedasid imetledes peast läbi mõte, et kui Viljandis elada, siis ainult Uueveskil. Ja nii läkski.

Olen kogu aeg nautinud Viljandis seda kõik-käe-jala-juures tunnet. Lasteaed ja Lastepark olid ümber nurga ja kelgumägi tänava otsas, kui poeg alles väike oli. Koolimaja katus paistab koduaknasse ära, tööle jõuab jalgsi kümne minutiga, kõik vähegi eluks olulised objektid on viie või kümne minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel. Veerand tundi ja olen lossimägedes, 20 minutit ja Ugalas või järve ääres, pool tundi ja vaksalis. Ainus ajaröövel on kummalise bussigraafiku tõttu Jakobsoni kooli ujula, sinna peab 45 minutit vantsima. Aga ilusa ilma korral pole seegi edasi-tagasi käik liig. Nagu öeldud, mulle meeldib siin elada.

Meie Viljandi! kõlav märgusõna on möödunud aasta novembrist alates Sakala keskusesse kolmel korral kokku toonud viljandlased, kes samamoodi hindavad kõrgelt siinset elukeskkonda ja on õhinapõhiselt valmis panustama sidusama kogukonnatunde loomisesse. Tähistame ju Viljandi 730. sünnipäeva ja sobiv hetk on ärgitada viljandlasi mõtlema selles suunas, et mida igaüks ise oma kodukohas saaks ära teha selleks, et meil endal oleks tore ja teisedki tahaksid sellest osa saada. Võiksime ju Viljandi linna juubelit tähistada üheskoos aga samas eraldi ettevõtmistega erinevates linnaosades ja kutsuda naabrid endale külla.

Vikipeedia andmetel on Viljandis kuus linnaosa: Kesklinn, Kantreküla, Paalalinn, Männimäe, Uueveski ja Peetrimõisa. Ammustel aegadel on linna territooriumil olnud rohkesti külasid: Kivistiku, Ridaküla, Kelmiküla, Liivaküla, Libeküla, Võlaküla ja Pilpaküla. Täna kasutab üks ja teine oma elukoha määratlemisel ka sellised nimesid nagu Vanalinn, Kivistiku, Kösti, Valuoja ja asustamata on veel Järveotsa. Ning ega keegi täpselt ei tea, kust piirid linnaosade vahel lähevad, eriti kui Uueveskil asuvale koolile pannakse nimeks Kesklinna Kool.

Esimesele "Meie Viljandi" kokkusaamisele tuli päris suur ja kirju seltskond. Tartu Karlova seltsi näitel kuulsime, et päris palju suuri asju on õhinapõhiselt võimalik ära teha. Teisel kokkusaamisel vaagisime linnaosade eripära üle ja mõtisklesime, mida kõik teha annaks. Ideid kogunes päris palju, õhinat jätkus, kuigi ehk inimesi kogunes vähem kui loodetud. Nii tuli Kantreküla hoopis maha kanda, Uueveski ja Peetrimõisa kokku panna ning Kesklinn, Paalalinn ja Männimäe jäid omakeskis tegutsema.

Uueveski ja Peetrimõisa rakukesel oli igasuguseid ideid, enamasti ka üsna teostatavaid. Näiteks võiks korraldada pop-up kohvikute päeva. Uueveskil on päris mitu avarat suurte puudega puiesteed suure mururibaga ja on väiksemaid harva liiklusega tänavaid. No ja mõelge siis ühele augustikuisele pühapäevale, kui viljad aedades on küpsed ja metsastki saab ämbrite ja korvidega saaki koju tuua. Et kui siis kümnete aedade ja hekkide ette on tõstetud üks-kaks või ka kolm-neli lauda, perenaine toob lauale kuuma mustika- või õunakoogi, seene- või kapsapiruka, pizza või vormiroa ja kannu mesiselt lõhnavat pärnaõieteed. Milline meeldiv sumin valitseks suurte varjuliste puude all!

Või ärkad kaunil suvisel laupäeval varakult ja lähed Lasteparki joogatama (Anu, kui Sa juhtud lugema, siis see on Sinult varastatud mõte ja Sa võiks selle kindlasti ellu viia!).

Või kogunevad titeemmed oma kaunistatud kärudega Maramaa puiesteele titerallile ja pärast istuvad pinkikutekkidel Kiigupargis ning räägivad hammaste tulekust ja esimestest sammudest ja muudest emarõõmudest, jagades piknikukorvidest naabriga head-paremat. Mõnel järgmisel korral peavad suuremad põnnid asfaldijoonistuste võistlust. (Karita, asi see Sul sada meetrit Kesklinnast Uueveskile üle tulla :)).

Lastepargis saaks veel igasuguseid pikniku vormis asju teha. Näiteks aianduse teemapäevi rohevahetusega, vabaõhukontserte, veinikoolitust.

Või võtavad pereisad oma trimmerid, saed-kirved ja pojad kaasa ning lähevad Uueveski orgu võsa maha võtma, allikaid puhastama ja muid talgutöid tegema. Et kodutunne ulatuks kaugemale kui koduväravani. Et lasteaia- ja koolilastele oleks võimalik seal loodusharidus programme või orienteerumisvõistlusi läbi viia. Ja et saaks Uueveski orus ühel sumedal augustikuu hilisõhtul säravate tähtede all lõkketule ääres õudusjutte rääkida.

Palju põnevaid mõtteid oli ka teiste linnaosade ideegeneraatoritel. Näiteks avatud hoovide päev ja vanade mahajäetud majade skvottimine ja kunstiga täitmine Kesklinnas, jaanituli Huntaugul ja Paalalinna palavad päevad.

Kui kellelgi nüüd mõni geniaalne ideesähvatus peast läbi käis või kui tuli soov mõne eeltoodud idee elluviimisele kaasa aidata, siis Maris Aarna (tel. 433 3992, 5216572) on vahenduslüliks ja abikäeks. Uskuge mind, et kui näete kaaslinlasi nautimas teie töö ja vaeva vilju, muutub kodulinn kohe kordades armsamaks!

"Kes elus on"

Tue, 05 Feb 2013 00:00:00 +0000

Sellist pealkirja kannab Sandra Sillamaa magistrikontsert number 1, mis tuleb ettekandele 6. veebruaril Viljandi Pärimusmuusika Aidas, 7. veebruaril Tallinnas Piip ja Tuut Teatri- ja Mängumajas ning 8. veebruaril Tartu Uues Teatris. Kontsertide algus kõikjal kell 19.00. Sandra Sillamaalt muusika, Piret Päärilt jutud.

Kohtusin Piret Pääriga mõni nädal tagasi, kui ta tutvustas oma pärandiaasta projekti "Lugu loob, jutt juhib". Nagu ikka, rääkis ta ühe loo. Et mina pole pooltki nii hea lugude vestja kui Piret, siis püüdke need, kes teda rääkimas on kuulnud, mõelda juurde tema helisev hääl ja helge naeratus.

Üheks suveõhtuks oli Piret kutsutud poistelaagrisse lõkkeõhtul lugusid vestma. Piret jõudis kohale, rääkis kasvatajatega, et mis ja kuidas. Kasvatajad olid natuke mures, et kas poisid ennast ikka ilusti üleval peavad, sest üks poistest, Dima, oli päeval nii sõnakuulmatu ja paha, et karistuseks tema lugusid kuulama ei saa, sest kindlasti ta segab kõigi teiste poiste kuulamist. Piretil hakkas Dimast kahju – et kuidas siis nii, kõik teised poisid on koos lõkke ümber ja Dima istugu oma toas kinni. Äkki ikka prooviks? Kui on tõesti nii, et kohe kuidagi ei kuula, siis saadame tuppa ära.

Kogunesid siis poisid õhtuhämaruses lõkkeplatsile, tuli ka Dima, istus müraki lõkkele kõige lähemale, nii et sädemete pilv lõi pea kohale kokku ja jäi sinna kühmus istuma. Piret rääkis ühe loo, rääkis teise loo ja rääkis kolmandagi, rääkis tund aega järjest ja poisid kuulasid. Siis saabus aeg magama minna, aga üks heledapäine poisike palus: "Ole hea, räägi seda lugu leevikesest, mida saa aasta tagasi meie koolis rääkisid!" Ega ma päris täpselt ei mäleta, kas pidi see lugu olema leevikesest või hoopis lendavast vaibast, tähtis on, et poisile oli see lugu hinge läinud, ta oli terve aasta seda endal hinges kandnud ja tahtis veel kord kuulda. Ei mäletanud ka Piret esimese hooga lugu leevikesest, sest enda teada polnud ta mitte kunagi rääkinud mitte ühtegi lugu leevikesest. Ühise meenutuse tulemusena tuli Piretile lõpuks heledapäisele poisile meeldinud lugu meelde küll, kuigi leevike oli sealt ainult korraks läbi lennanud. Aga see lugu kestis 45 minutit ja uneaeg oli käes. Lepiti kokku, et need, kes kohe väga-väga tahavad veel kuulata, jäävad ja teised lähevad magama. Jäid viis poissi ja Dima, kes ei olnud vahepeal ennast mitte liigutanudki, vahele rääkimisest rääkimata. Rääkis Piret leevikese loo ja rääkis veel neli lugu, igale poisile ühe. Siis oli juba päris öö käes ja aeg tõepoolest magama minna. Nüüd lõpuks liigutas ka Dima ennast tuha sees ja lausus kogu õhtu jooksul esimesed sõnad: "Palun räägi üks lugu veel!".

Kui te pilti vaatate, siis leiate kindlasti, et Piret ja Sandra on väga sarnased, eriti nende naeratus. Ma arvan, et kui Pireti asemele oleks Sandra seal lõkke ääres oma pillide ja lugudega olnud, ka siis oleks Dima viimasena kuulama jäänud ja palunud: "Palun mängi üks lugu veel!".

Pidu läbi, pidu jätkub

Sat, 02 Feb 2013 00:00:00 +0000

Ei taha kuidagi uskuda, et talvist tantsupidu Viljandis enam ei toimu. Ehk Vaike ja Vabajalg ikkagi leebuvad ja korraldavad seda veel ja veel ja veel …. Või Kati? Või Anneli? Või Tiia? Või Ave ja Kerttu? Meil on ju tegijaid oioi kui palju.

Pidu ei ole kindlasti mitte ennast ammendanud ja pärandi pärijaile üle andmine käib sellel peol justkui imelihtsalt. Ja nii me mäletame, nii me oskame ja nii me õpetame tantse nagu Kägara, Kirburaputamine, Kolonntants, Vastatside tants, Kuppari muori, Kivikasukas, Sõrmelugu, Kalamies, Savikoja venelane, Raabiku, Tõmba-Jüri, Juudi jung, Vurr-sahkadi, Oige ja vasemba, Perekonnavalss.

Pärimusmuusika festivali ajal kuuleb ikka, et Viljandi hakkab festivalile kitsaks jääma. Tänase pealt 1300 tantsijaga õpitubades, kontserdil, tantsupeol ja simmanil ei tekkinud küll kitsaks jäämise tunne vaid ehe imestus, et kui palju häid lambaid ometi mahub ühte lauta. 1300 ei ole igatahes veel piir, kui liikusin ringi tantsulusti tihkelt täis Sakala keskuses või Pärimusmuusika aidas.

Tantsurõõmust pakataval Vabaduse platsil, suure ühistantsimise algul, andis vastne Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas Viljandi Linnavolikogu esimehele Tarmo Loodusele üle kultuuripärandi aasta lipu ning koos maavanem Lembit Kruusega tõmmati see uhkelt linna keskväljakule lehvima järgnevaks 333 päevaks. Ehk 333 päeva pidu meie õue peal!

Põgus fotoülevaade toimunust on üleval pildigaleriis.

Viljandi linna preemiate laureaadid selgunud

Thu, 31 Jan 2013 00:00:00 +0000

Juba alates 1992. aastast antakse Viljandis välja kultuuri- ja spordipreemiaid, 1995. aastast aastapreemiat, 1997. aastast teatripreemiat, 1999. aastast elutöö preemiat ning sellel sajandil on lisandunud aasta noore ja laste- ja noortesõbraliku ettevõtte preemia. Alles esimest korda antakse 24. veebruaril 2013 koos kõigi eelnimetatutega välja ettevõtluse edendaja preemia.

Kui vaadata elutöö preemia saanute nimistut läbi aegade, siis torkab kultuuri tähtsustamine Viljandis väga selgelt silma. Oma elutöö eest on tunnustust saanud kauaaegne Viljandi muusikakooli direktor Kalle Tamra, Viljandi nukuteatri looja ja kauaaegne loominguline juht Votele Kuusik, mitu põlvkonda kunstnikke üles kasvatanud kunstiõpetaja Rein Grünbach, Teater Ugala hing Asta Selter, ajakirjanik Helgi Kaldma ja looja, muusik ning õpetaja Tõnu Kallaste. Aastapreemiate laureaatide hulgas on küll vaid kaks kultuurialal tegutsevat meest: fotograaf Endel Veliste ja Pärimusmuusika festivali korraldaja Ando Kiviberg. Aga eks Viljandis ole siiski muud ka kui kultuur…

Kultuuripreemia saajate hulgas kipuvad nimed korduma, aga mõnel inimesel lihtsalt tunduvadki supervõimed olema. Et otsused sugugi mitte kergelt ei tule, annab kinnitust kas või seekordne väärt tegude ja väärt inimeste nimekiri, keda nende kaaslinlased tahavad kiita.

Kultuurivaldkonnas tegutsevad elutöö preemia kandidaadid:

Lilian Härm – oma 85. sünnipäeva suurejoonelise näitusega tähistanud maalikunstnik, tarbegraafik ja raamatuillustraator, kes on oma loomingus Viljandit väärtustanud ja kajastanud;
Mai Sarnet – üle 45 aasta missioonitundelist kultuuripedagoogilist tegevust, üks peamisi Viljandi Kultuurikooli kõrgkooliks kujundajaid;
Reet Sinimaa – ligi 40 aastat järjekindel ja pühendunud eesti keele ja kirjanduse õpetaja, legendaarse kooliteatri innustav juhendaja aastakümneid;

2012. aastal kultuurivaldkonnas tegutsevad aastapreemia nominendid:

Stefania ja Stefan Airapetjan – edukad esinemised nii kodumaistel kui rahvusvahelistel laulukonkurssidel laulustuudio Viva la Musica solistide ja ansambli Dvin liikmetena, esinemised kontsertkavaga "Ja suvi tuleb taas...";
Margus Haav – Euroopa Komisjoni ajakirjanduskonkursi "Koos diskrimineerimise vastu" Eesti võitja;
MTÜ Koos Kalale – Viljandi elavdamine Euroopa suurima kalastusvõistlusega "Kuldkala 2012";
Vaike Rajaste ja tantsurühm Vabajalg – Talvise tantsupeo korraldamine;
Viljandi kultuurimaja renoveerimine ja taasavamine Sakala Keskusena;

2012. aasta kultuuripreemia nominendid:

Stefania ja Stefan Airapetjan – edukad osavõtud nii kodumaistest kui rahvusvahelistest laulukonkurssidest laulustuudio Viva la Musica solistide ja ansambli Dvin liikmetena, esinemised kontsertkavaga "Ja suvi tuleb taas...";
Ave Alvre – Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontsert-aktuse lavastaja, loominguline kooli huvijuht ning tantsurühmade juhendaja;
Gert Kiiler – menukate teleseriaalide «ENSV» ja «Pehmed ja karvased» stsenaariumide autor, Viljandi elu huumoriprismas kajastaja "Liba-Sakalas";
Virve Kikas – Jakobsoni kooli ajalooraamatu autor;
Virve Kikas, Leili Närska – Jakobsoni kooli ja Valuoja kooli ajalooraamatute autorid;
Kuldakala 2012 – Viljandi järve ilu ja eripära tutvustav ning vaba aja sisukat veetmist propageeriv üritus;
Elerin Laurimäe – tekstiili- ja metallitöö inkubaatorite looja ja arendaja, töötute koolitaja;
Jaanika Kressa – sakraalse ajaloopärandi tutvustamise ja ajaloolise mälu värskendamise eest;
Ansambel Paabel – stuudioalbumi "Üle järve" üllitanud ning erinevatel festivalidel edukaid kontserte andnud ansambel sai kuuest rahva poolt välja antavast Etnokulbist viis;
Valli Pang – tulihingeline koori- ja ansamblijuht ning muusikaõpetaja;
Epp ja Justin Petrone – kirjanike ja kirjastajate paar, kes propageerivad maailmale Viljandi linna ja siin elamist;
Vaike Rajaste – Talvise tantsupeo eestvedaja;
Kersti Rattus – Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud, Viljandi Pärimusmuusika Festivali lavakujunduste autor, tähistas oma 60. sünnipäeva maalinäitusega "Minu sügis Viljandis";
Anu Raud – veebruaris 2013 Tallinna Kunstihoones avatava 50-st vaibast koosneva näituse ettevalmistamine;
Vilja Volmer Rebane – Viljandi linna kultuurielu rikastamine erinevate raamatukogu, lugemist ja loomingut propageerivate uute ja vabariigis silma paistnud sündmustega Mõrvamüsteerium, Poetry Slam, Proosa!!!, Värske Loomingu Salong jne;
Rahvakultuuriselts Vabajalg – Talvise tantsupeo korraldajad seitsmel aastal;
Viljandimaa Pensionäride Ühenduse näitetrupp Jaan Vuntuse juhendamisel – suvelavastuse "Veli Enn ja Ennu veli" väljatoomine ning sooja vastuvõtu saanud etendused;

2012. aasta teatripreemia nominendid:

Luule Komissarov – kordumatud professionaalselt köitvad rollid lavastustes "Ladu", "Kalmistuklubi", "Väike raha", "Maakad" ja "Limpa ja mereröövlid", "Tuul pajuokstes" ning 20 aastat Lainena teleseriaalis "Õnne 13";
Kalju Komissarov – 15 aastat professionaalset pedagoogitööd Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnas;
Annika Mändmaa – varjuteatrietenduse "Jõulumäng" idee ja teostus;
Meelis Rämmeld – osatäitmised 2012. aasta uuslavastustes "Ukuaru", "Ööhaigur", "Minu oma", "Rabajad", "Õed nõiduses";
Aarne Soro – meeldejäävad osatäitmised lavastustes "Mee hind", "Õed nõiduses", "Tuul pajuokstes";
Oleg Titov – meisterlikud lastelavastused "Tuul pajuokstes" ja "Suur maalritöö";
Viljandimaa Pensionäride Ühenduse näitetrupp Jaan Vuntuse juhendamisel – suvelavastuse "Veli Enn ja Ennu veli" väljatoomine ning sooja vastuvõtu saanud etendused;
Tarvo Vridolin – osatäitmised 2012. aasta uuslavastustes "Idioot", "Õed nõiduses", "Ööhaigur", "Ameerika piison", "Mõõt mõõdu vastu".

Nüüd võib igaüks lugemises väikese pausi teha, nautida imelist vaadet talvisele Viljandi järvele, allapoole mitte vaadata ning mõtiskleda, kes auväärt volikogu arvates see kõige-kõige oli.

Foto: Talvine Viljandi - Janika Leiur

Niisiis, Viljandi Linnavolikogu kinnitas oma 30. jaanuari istungil 2012. aasta Viljandi linna preemiate saajad.

Elutöö preemia – LILIAN HÄRM
Aastapreemia – KULDKALA 2012
Kultuuri- ja spordipreemiad - ANSAMBEL PAABEL, EPP JA JUSTIN PETRONE, KASPAR TAIMSOO
Teatripreemia – LUULE KOMISSAROV
Aasta noor – KRIS SÜLD
Laste- ja noortesõbralik ettevõte – AJALEHT SAKALA
Ettevõtluse edendaja ARNO KÜTT

Mina tahaks lisaks laureaatidele tänada kõiki, kelle nimi käesolevas postituses ära on toodud. Te kõik olete südamega oma tööd teinud, armastusega oma loomingut jaganud ja innustanud väga paljusid teisi tegutsema, looma, vaeva nägema. Palju õnne!

Avatud 24 tundi

Wed, 30 Jan 2013 00:00:00 +0000

Sellist pealkirja kannab Andre Maakeri soolokontserti minituur akustilisel kitarril, mis eile sai alguse Viljandi jazziklubist ja liigub edasi 31. jaanuari õhtuks Tartu Jazzklubisse ning 1. veebruaril on tallinlastel võimalus nautida seda suurepärast kontserti Teatris NO99.

Andre Maakeri sõnul on tal pealkirjade panemisega kehvad lood, nii oma loodud lugudele kui ka sellele kontserdile. Aga et midagi tuli nimeks panna, siis tuli pähe "Avatud 24 tundi", mis ei pidanud suurt midagi tähendama, kuid võib tähendada ka tema suhet muusikaga. Kontserdi käigus sain aru, et meie ees pole mitte ainult suurepärane kitarrist, vaid ka mõttetark, kes on maailmaruumis toimuvale avatud 24 tundi, kes laseb endast läbi nii valu kui ilu, naudib elu lihtsaid rõõme ja püüab endast eemal hoida kõike tühist ja mõttetut, millega iga päev meie ajus kraabitakse. Ja jutustab meile seda kõike läbi oma muusika. Jutustab lugusid, maalib pilte, paneb meid tundma. Ka ajukraapimise nüridat valu.

Viljandi kontserdil elustiilipubis Podagra oli erakordselt tihe kitarristide kontsentratsioon. Mitte selliste kitarristide, kes oma lõbuks tinistavad, vaid selliste, kes lavalaudadel teenivad kitarrimänguga leiba või leivakõrvast. Saime esimese hooga kokku kümme ja natuke peale, aga neid võis olla ka kakskümmend, ei tunne ju päris kõiki. Lisaks mõned kontrabassi mehed, mõned trummarid ja muud instrumentalistid. Kitarrimängu õppijaid ja oma lõbuks tinistajaid muidugi ka. Üsna mehine kuulajaskond võrreldes paljude teiste kontsertidega. Naisterahvaid oli muidugi ka. Näiteks baaridaamid, kes tegid ausalt kahe tunni jooksul oma teenindajatööd, lastes üle kitarrihelide ja kohati hiirvaikse kuulajaskonna kõlada oma üliviisaka-magusa-rõõmsa "Palun, mida teile?" ja "Kaks kakskümmend viis palun!". Aga olime ju pubis lõppude lõpuks.

Lisatud muusikanäide ei illustreeri küll soolokontserdi meeleolu, kus kõlavad muusiku enda lood, kuid see on KITARRIVIRTUOOS ANDRE MAAKER.

PS. Minu kodutee viib mööda Akadeemia muusikamajast ja kohe selle kõrval on muusikakool, kus on kitarriõpe ja sellest kohe edasi tuleb huvikool, kus on samuti kitarriring. On päevi, kus mulle tundub, et kõigil Viljandi linna poistel on kitarrikohvrid seljas.

Õnnitleme Eve Noormetsa ja Kristi Jõestet!

Sun, 27 Jan 2013 00:00:00 +0000

Kultuurkapitali aastapreemiad on jagatud. Gala lavastaja Mart Koldits on viljandlastele tuttav Ugalas välja tulnud "Kollase noole" kaudu. Telekast vaadates tundus ühe osa rahva viimine pimedasse lavasügavusse ja poole saali täitmine õhupallidega mitte just kõige parema ideena. Pooltühi saal ei ole ühelegi tegijale meeldiv vaatepilt kuna kõik tegijad teavad, et kui raha-teema kõrvale jätta on täissaalis kollektiivse vastuvõtu puhul iga vaataja seisund märksa intensiivsem, emotsioonid suurema sisendusjõuga ja rahuldus "meie"-kogemusest tingituna intensiivsem. Kuna õhupallid olid pidevalt kaadris ja lavasügavusse suurt ei näinud, siis tekkis küsimus, et kas kogu Eesti kultuuris ongi ainult poole teatrisaali jagu tegijaid ja teine pool täis õhku ja illusioone... Minu arvates mitte.

Kõik sissejuhatused uude teemasse, uude sihtkapitali olid väga "kolditsalikud". Siinkohal ei oska ma kasutada muud kui kõikehõlmavat väljendit pure art, kuna napib oskust nähtu kirjeldamiseks. Hea meel on tõdeda, et ei saadud läbi Viljandi tegijateta – parmupildurite orkester koos Reigo Ahvena ja Sandra Sillamaaga juhatasid sisse rahvakultuuri sihtkapitali preemiad.

Galast olulisemad kultuurkapitali aastaauhindade puhul on loomulikult inimesed, teod ja looming, mis selle kaudu tunnustatud saab. Kõigi, eranditult kõigi valdkondade aastapreemiate puhul oli ju tegemist geniaalsete ideede, perfektsete teostuste, meeletu töö ja ürgse andega, mis on puudutanud tuhandeid, kümneid tuhandeid, sadu tuhandeid.

Et pärandilinn Viljandisse tuli tervelt kaks rahvakultuuri sihtkapitali preemiat, pani südame sees rõõmust hüppama. Jessssssssssss!!!

Eve Noormets sai tunnustuse pikaajalise töö eest laste ja noorte arendamisel etenduskunstide kaudu, 20. notafe korraldamise ning kogumiku "About improvisation" väljaandmise eest. Kristi Jõestet tunnustati kui rahvusliku silmuskudumise traditsiooni hoidjat, edendajat ja isikupärast meistrit.

Kuigi tegemist on kahe väga erineva valdkonna inimesega, on kahel naisel üks ühine joon, mis ilmselt ongi selle (ja varasemate) tunnustus(t)eni viinud. See on perfektsionism. Iga Kristi kinda- või sokipaar näib tervikliku teosena, millele ei saa midagi juurde lisada ega midagi ära võtta. Eve jaoks on oluline terviklik inimene, keha ja hinge koostoimimine, loomulik areng, sisemusest tulenev eneseväljendus.

Nad mõlevad räägivad kõnekalt ja isikupäraselt enda eest. Armastust kinnaste ja muu käsitöö vastu jagab Kristi oma blogis. Notafe ja eve-stuudio minevik, olevik ja tulevik on koondunud festivali kodulehele.

Alustuseks

Thu, 24 Jan 2013 00:00:00 +0000

See siin on algus. Kusagilt peab ju iga lugu algama ja miks mitte alustada pärandilinn Viljandi pajatust siit? Ärge võtke seda suurustamisena ja ärge saage valesti aru, see pole mitte ALGUS, vaid pigem hakatus. Otsatult palju on ju ennemalt olnud.

Ja see algus pole parem ega halvem kui mõni teine. Oluline on see, mis edasi tuleb. Edasi tuleb muuseas väga palju sellest, mis juba olnud. Aga rohkem sellest, mis täna on ja homme tulemas. Ja neist, kes on alguste juures olnud ja neist, kes alustatut edasi on viinud. Ja kõigest sellest, kuhu see kõik on välja jõudnud. Mis aasta lõpuks saab, kes seda nii väga täpselt ikka täna teab, sest tähtis pole mitte kohale jõudmine, vaid teelolek.

Tegelikult on see SUUREPÄRANE algus, sest siin saavad kokku nii paljud tähendused, ideed ja tegevused, mis kultuuripärandi aasta kontekstis on olulised. Kool, õpetaja, õpilased, muuseum, kogumine, säilitamine, traditsioonide väärtustamine, elu maal, talupidamine, talupojakultuur, loomine, lugude jutustamine, käsitöö, ilu, eestlus, elu mõtestamine, järjepidevus põlvest põlve. Kõik need sõnad (ja rohkemgi veel) on seotud ühe inimesega – tekstiilikunstnik Anu Rauaga.

9. veebruarini saab Kondase keskuses nautida Eesti ühe tuntuma tekstiilikunstniku ja -õppejõu, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna rajaja Anu Raua ülevaatenäitust "Eesti asi". Välja on pandud valik kunstniku ligi nelja aastakümne vaibaloomingust ja vaipade kavandid.

Sellega on alanud Anu Raua juubeliaasta. Eelmise aasta lõpus pälvis ta elutöö eest Eesti Rahvuskultuuri Fondi tänuauhinna, käesoleva aasta alguses sai eelkõige vanavara kogumise ja Heimtali muuseumi asutamise eest Viljandimaa kultuuripärli tiitli. Pärlipeol valminud Aapo Puki portree Anu Rauast on samuti näitusel väljas ja nii on tunne, nagu valvaks kunstnik oma vaipade keskel leebel moel kõige argise ja igavikulise üle. Nagu ta ju oma erilise hingetarkusega iga päev teebki.

Anu Raua 70. sünnipäev on 10. mail. Seega tuleb lehekuul temast veel juttu. Seni aga mingem Kondase keskusesse, kuulakem seal kuusiku kohinat, linnulaulu ja aja voolamist, vaadakem tähtede sära, nautigem ahjutule soojust, kiigakem maailma ja eelkõige endasse.

ERR: Anu Raua juubeliaasta algas ülevaatenäitusega