Pärtel asjatab ja Siret jälgib

Pärtel

noreply@blogger.com (Monica) — Wed, 16 Dec 2009 06:58:00 +0000

Ehtisime meiegi maja

noreply@blogger.com (Monica) — Wed, 16 Dec 2009 05:30:00 +0000

Sotsiaalne surve, mis teha.

Panin esialgu kolmaniku tuledest üles, mille omanik mulle jättis.

Maja külge tulede riputamisel suutsin kaks korda redelilt alla kukkuda ja muidugi otse roosipõõsasse. Ja kuna täna oli soe ilm, siis olid mul sääred paljad..... nüüd on nad triibulised.

Kuid positiivne on see, et 5 maja edasi elav naaber tuli juttu tegema ja ma leidisn esimese ema, kellega mulle meeldis vestelda ja kellega hängiks pargis küll koos. Tal on kolm last ja sain temalt palju huvitavat infot ning vahetasime kontakte. Kaasas oli tal 18-kuune poeg, kes klappis Pärtliga esialgu väga hästi, kuna oli ühine tegevus - rüüstasid koos teise naabri aeda, kus on muru asemel kiviklibu, mida saab loopida, ja põõsasteküljes kasvavad suured sidrunid.

Naabrimutt aga imestas, et ma maja ehin. Nimelt meie blokis elavad peamiselt välismaalased, kellel ei ole kombeks maja ehtida ja need majad mis on ehitud, siis neis elavad kohalikud, seletas ta õhinal. Eestit ta teadis ja ei suutnud ära imestada, et me võime lapsega 3 aastat kodus olla ja saame veel emapalka ka. Küsis mitu korda üle, et kas 3 aastat või 3 kuud. Tema sai kodus olla 6 nädalat, et töökoht säiliks. Selle peale olin mina sõnatu. Ja sain teada, et vene ema, keda pargis kohtasin, elab ka meie lähedal, töötab Google's ja babuSkad Venemaalt käivad korda mööda lapsi hoidmas. Lapsehoidjatest sain teada tunnihinna, mida ma taga ajasin ja info kuidas neid meie külakeses leida. Ott on nimelt veendunud, et me peame Pärtli panema lasteaeda või võtma nanny, et ma peast soojaks ei läheks :) Esialgu ajavad mind peast soojaks kodumasinad. Tolmuimeja on tõeline elukas, see ei mahu kuhugi alla, müriseb, nii et lapsed nutavad hirmust, ees on tal suur prozektor ehk ta näeb välja nagu tige kombain autode filmist. Mürisevad siin kõik kodumasinad, millega ma ei ole üldse harjunud. Kodus sain tolmuimejaga koristada, kui lapsed magasid, siin ärkavad ka naabermaja lapsed üles, kui ma selle tööle panen. Sama nõudepesumasinaga. Kortermajas, kus me alguses elasime, oli kodumasinate kasutamine õhtul kella 22st hommikuni keelatud! Ja kui jetlagi pärast mul lapsed kell 5 hommikul ärkasid, siis naaber peksis seina, nii et maalid värisesid (majad on siin nimelt papist). Imemasinad on ka pesumasin, mis peseb kenasti kõik värvid ja vormi riietelt, kuid mitte plekke ja kuivati, millest riided väljuvad number väiksematena. See ka tõenäoliselt põhjus siinsele tarbimishullusele. Lihtsalt iga kuu tulebki uued riided osta, sest pesemine rikub need ära. Uue tolmuimeja (euroopaliku mudeli) ostsin ka, maja on nüüd puhas! :)

Tänane päev lõppes eriti positiivse avastusega. Pärtel jahus mulle kogu päeva, et ta tahab poodi minna maasikaid ostma. Hommikul mänguväljakul spidermani-kutt pugis maasikaid ja Pärtlil jooksis suu vett. Laps teadis kohe lahendust, pood! Kell 5 õhtul andsin alla, pakkisin lapsed kärusse ja jalutasin läbi pargi peatänava poole. Selgus, et 900 meetrit meie majast on lausa suurepärane restoranide ja poodide tänav. Mitu toredat lastepoodi ka veel takkaotsa ning väike armas toidupood. Ei peagi lastega autoga poodi sõitma, mis on eriti mõnus. Mitte, et ma armastaks nendega poes käimist, vastupidi, aga olude sunnil. Korvi läksid nii maasikad, mustikad kui ka vaarikad ja emmele pakk prantsuse trühvlikomme, mmmmmm, nüüd ma neid siin söön ja kirjutan, Siret süles ja Pärtel norskamas, põsed maasikatest tulipunased. Apelsin ja maasikad teevad ta punaseks, nüüd on selge. Aga jah, endalegi koomiline, et ma ei ole 3 nädala jooskul kodulinna keskusesse jalutama jõudnud.

Meie päevad

noreply@blogger.com (Monica) — Wed, 16 Dec 2009 05:04:00 +0000

Maja ees. Hakkame minema parki. Siret on põhjamaa inimesena talvekombes. Täna oli jälle soe ilm, päeval võis lausa pluusi väel olla.

Ei tohi pildistada kogu aeg :)

Meie pargis on ka treeningkeskus, mille osad võimlemistunnid toimuvad vabas õhus.

Pärtlile pakkus see väga palju nalja....

Kodupark on üsna sarnane Tallinna kodu mälestustega. Näiteks tiigid. Emme lubab lahkelt ka kätega vees sorida ja lehti sinna loopida. See valmistab talle ju nii palju rõõmu.

Ja pardid, keda Pärtli kurvastuseks toita ei tohi. Olen Pärtlile tuppa minnes korra öelnud, et me peame käed kohe puhtaks pesema, sest tiigi vesi on must, kuna pardid pissivad sinna. Nüüd ta seletab iga päev, et käsi peab pesema, sest pardi pissi on kätel ja siis ei tohi süüa.

Raamatukogu ees on minu jaoks midagi uut. Tagastuskast! Ja iga kord, kui sealt möödume, potsatab keegi sinna raamatuid. Raamatukogu on üldse väga popp koht vaadates kui palju seal rahvast voorib.

Pildil aga hirmutab Pärtel oma jubeda möirgega kahte vanurit, kes teineteise toel raamatukokku suundusid. See pidi olema spidermani poos, mille üks väike ameeriklane talle just õpetas.

Lapsehoidjad ja mänguväljak

noreply@blogger.com (Monica) — Tue, 15 Dec 2009 08:24:00 +0000

Meie kodutänaval on suur park, kus on ujumiskeskus, spordikeskus, erinevad spordiväljakud ja laste mänguväljak, raamatukogu, lasteaed, politseijaoskond ning rongijaam. Tegevust jätkub ja kodust kaugele minema ei pea, mis on eriti mugav.

Olen nüüd iga päev lastega mänguväljakul käinud ja märganud, et minu Pärtel on täiesti rahulik ja kukupai :) ... võrreldes iga teise tavalise Ameerika poisiga vanuses "terrible two". Pärtel jälgib vaikselt ja eemalt, kuid hoolega, mida teised poisid teevad ja alles kodus teeb täpselt samamoodi järgi. Jubedad häälitsused, poosid, hüpped, näod, kõik proovib kodus järgi ja ootab siis mu reaktsiooni.

Teiseks olen ma täielik vähemus. Ema lastega pargis. Enamus lapsi on mänguväljakul kas lapsehoidjaga või vanaemaga. Mõnel üksikul korral olen kohanud teist ema. Ükskord näiteks venelannat, kellel ma ei reetnud, et oskan vene keelt, sest põnev oli kuulata, mis ta räägib oma lastega. Aga lapsehoidjad on eranditult hispaania keelt kõnelevad, tõmmud, suure tagaosaga prouad. Käredad ka. Reeglina on ühel lapsehoidjal 2 last ja nad tulevad kas kaksikute käruga või autoga (panniga oleks õigem öelda). Vahel sõidavad pargist läbi ka laste emad, kes näevad kadestamisväärselt head välja, hoolitsetud, peenelt riides ja sõidavad väga kallite autodega. Mis mind ärritab ja kohe väga, on see, et lapsed on kõik tatised, sest nad on poolpaljad. Emad ja ka lapsehoidjad on jopedes, kuid lapsed särkide väel või lausa kleidiga. Meil oli nädal aega üsna külma ilma (10 kraadi), nii et me panime talvejoped selga ja mütsid pähe, kuid kohalikud lapsed olid ikka pluusi või õhukese dressipluusi väel. Käed olid lastel tulipunased. Me olime nagu kubujussid nende kõrval, Siret magas talvekombes ja üks väike tüdruk küsis, et mis imelik asi tital seljas on! Siretist veel vahele mainides, et isegi kui ta on üleni roosas, siis ikka öeldakse, et kui nunnu poiss!

Lapsehoidjatest edasi. Nad söövad kogu aeg, see muidugi paistab ka nende figuurist välja. Kui nad parki tulevad, siis tõstavad kohe toidukotid lauale. Istuvad ja plätravad omavahel ja lapsed jooksevad ringi. Iseenesest on seal kõik turvaline ja ei peagi laste kätt hoidma mängimisel, aga samas on see nii koomiline ja kurb. Paistab, et nad on kõik omavahel sõbrannad, lobisevad hispaania keeles. Lastega räägitakse hispaania-inglise segu. Minuga nad suhtlema ei kipu. Kuid seni ei ole veel pargis olnud ühtegi ema, kes ei tuleks minuga kohe rääkima. Nad on nii sõbralikud ja lobisevad nii palju, et ei jaksa ära kuulata. Ja räägitakse nii isiklikke asju oma pereelust, et imelik on.

Uurisin ka kohaliku lasteaia kohta. Meie piirkonna lasteaed pidi väga hea olema, mistõttu on seal järjekord ukse taga, vaatamata krõbedale hinnale (umbes 16 000 krooni kuus). Tundub nii, et kui sul on 2 last kodus, siis on odavam võtta esialgu lapsehoidja. Samas mingi hetk tuleb laps ikka lasteaeda panna, et hiljem õigesse kooli sisse saada ja heasse kooli sissesaamine on väga raske. Perekonnad kolivad koolimineku ajaks vajalikesse piirkondadesse, et saada eelist kandideerimisel. Kohalikud teevad rangelt vahet heal ja halval koolil, nagu lasteaedadelgi. Aga eks see mingilmääral on igas riigis nii.

Jõuluhullus

noreply@blogger.com (Monica) — Mon, 14 Dec 2009 04:07:00 +0000

Kohalikud kaunistavad jõuludeks kõike, isegi autosid.

Oleme nüüd mitu õhtut teinud jalutuskäike kodu ümbruses tänavatel ja vaadanud jõulukaunistusi. Osades aedades on liikuvad ja häälitsevad kaunistused, vähemalt lastel on põnev. Naabrid näiteks sõidavad oma lastega autoga igal õhtul kella 18 ajal ringi, et lapsed rahuneksid enne ööunne minekut. Neil on 5-aastane ja 2,5-aastane tütar.

Baleriin

noreply@blogger.com (Monica) — Mon, 14 Dec 2009 04:05:00 +0000

Elu uues kodus

noreply@blogger.com (Monica) — Wed, 09 Dec 2009 07:21:00 +0000

Päike tõuseb 7 ajal ja loojub kella 5 ajal. Parim aeg õues olemiseks on kell 11-12 mänguväljakul ja kell 3 koduaias.

Vanniskäigud on peaaegu iga päev.

Üle ühe korra liitub vanni ka Siret.

Kuusk ja valgusfoor - kaks tähtsat asja meie kodus.

noreply@blogger.com (Monica) — Tue, 08 Dec 2009 08:45:00 +0000

Tõeline Ameerika :)

Ka Pärtlit on nüüd tabanud autohullus ja liiklusmärkide hoolikas jälgimine. Issi saab ika kogu aeg õpetussõnu autos, millal tohib sõita ja millal mitte ja kuhu pöörama peab.
Enamus automarke on selged ja autoajakirju tuleb mitu korda päevas edasi-tagasi lapata ja korrutada, mis autod pildi peal on.

Thomas Keller - Ad hoc at home

noreply@blogger.com (Monica) — Mon, 07 Dec 2009 07:37:00 +0000

Kodulähedases Stanford Shopping Centeris on lausa kolm head köögipoodi, ühes neist toimus pühapäeval tippkokk Thomas Kelleri uue kokaraamatu esitlus, kus härra oma üllitisse autogramme jagas. Seadsin minagi sammud, tited kärus, poe poole, et Otile meeldiv üllatus valmistada, kui ta Eestist naaseb.

See on siis vaatepilt, mis meid ees ootas ja selle järjekorra lõpp ei paista! Esimese ehmatusega mõtlesin koju tagasi keerata, siis aga otsustasin hambad ristis, et pean need autogrammid saama :)

Jalutsin raamatud kaenlas, mis ma olin juba varakult valmis ostnud, ja ühe käega kaksikute käru vedades, poe ukse ette.... ja oh üllatust, kohe astus ligi lahke asjapulk, kes teatas, et lastega peredele on eraldi saba ja seal ei olnud mittekedagi ootamas! Siis läks kiireks......

Sir Thomas Keller isiklikult.

Esmalt võeti ühe proua poolt minu käest raamatud, millele kleebiti post-it nimedega, kellele pühendust vaja, siis küsis teine proua minu nime, et mind kokaonule tutvustada, siis küsis kolmas proua minult, kas mul on kaamera ja kas ma soovin pilti!

Neljas abiline, kes ka pildil, saatis meid siis koka juurde ja tutvustas, Keller isegi vestles meiega natuke ja tegi Pärtlile nalja. Seejärel suunati meid sujuvalt pildistama ja siis veel sujuvamalt saalist välja, kus taas ootas üks proua minu raamatutega, milles soe värske allkiri sees! Selline logistika siis. Ahjaa, ja kuues proua valvas samala ajal Siretit, kes jäi meid kärusse ootama, kokavärk on ikka meestevärk ju.

Selline uhke pilt siis :)

Ilmselgelt on see meie lemmikpood juba varasemast ajast, teadagi miks.

Kui ma õhetavana raamatud kaenlas poest lahkusin, tuldi minu juurde küsima, kas ma lapsi ei tahaks laenata :) Naeratasin ja lasin ruttu jalga, sest nad vist mõtlesid seda tõsiselt.

Need küpsised, mida Pärtel siin hoolega nosib, oleks võinud jätta talle andmata, kui oleks teadnud, et nii lihtsalt läheb. Vedas poisil, lõunat ta ilmselgelt ei söönud, sest küpsised olid ees.

Järjekorralisi oli lõbustama kutsutud orkester ja ootajatele pakuti suupisteid ja sooja veini. Tund aega hiljem, kui me uuesti poest mööda jalutasime, oli rahvamass veel suurem ja järjekord oli liikunud umbes 50 meetrit. Jätsin ühe koeraga onu järgi meelde, et vaadata kaua see ootamine oleks aega võtnud. Tunde..... hea on olla üksikema :)

Minu Siret.

Lapsed muusikat kuulamas, Pärtel isegi plaksutas.

Sireti oskused

noreply@blogger.com (Monica) — Thu, 03 Dec 2009 08:39:00 +0000

Sünnipaevahommikul üllatas preili mind sellega, et oli käpuli ja nüüd ta muudmoodi olla ei tahagi. Katsub käpuli olles oma asju ja vaatab meie tegemisi. Ebameeldivaks kingiks tuli nohu.

Pärtel muidugi parajalt kiusab teda, aga õde on kannatlik, küll ta teab, et tuleb tema aeg...

Sireti tagurdamiskiirus on meeletu, korra pööran selja ja ta on juba teises toa otsas. Tõsiselt.

Jätkuvalt on ta hea magaja igal pool ja asendis.

Aed on meil mõnus nagu pildiltki näha eks :)
Aiaga sain kaasa kohustuse ka selle eest hooliteda. Kuigi korra nädalas käib ka aednik, pean ma siiski kastma. Pärtlil pole kastmise vastu muidugi midagi. Potte ja taimi on minu arvates aias liiga palju. Omanikuproua on need veel takkaotsa ise istutanud kõik. Õnneks on ka tükk muru ja liivakast.
Hommikuti on aias oravad. Oravad on parajad pätid siin. Nende toitimine on keelatud.
Alguses siia kolides ma arvasin, et meil kas kummitab või käib keegi öösel majas ringi, kuni selgus, et oravapoisid ronivad öösiti aknalaual ja katusel ning kolistavad. Esimesel ööl oli päris õudne ehamtus.

Siret sai 5-kuuseks

noreply@blogger.com (Monica) — Thu, 03 Dec 2009 08:28:00 +0000

Pidu pidasime seekord aias. Söögiks lõhe ja spinatirisotto.

Tahtsime teha sünnipaevalapsest ilusaid kleidiga pilte, aga nii kui ma ta oma tooli panin juhtus see, mis tihti juhtub... magas.

Pärst see muidugi ka ei õnnestunud, sest Pärtel ei püsiks ka purgis paigal.

Puzzled ja autod on ainus, mis teda hetkel huvitavad.

Automargid, nii palju kui emme neid teab, on poisil selged.

Mais on hetke vaieldamatu lemmiksöök. Kui see otsas on, siis trambitakse jalgu.

Sünnipaevatorti sõime ka. Küünlaid puhus muidugi Pärtel.

Jalutuskäik meie väikeses linnas

noreply@blogger.com (Monica) — Thu, 03 Dec 2009 07:24:00 +0000

Kolimine ja tädi Grete 22

noreply@blogger.com (Monica) — Mon, 30 Nov 2009 07:13:00 +0000

Suurest ja kiirest kolimisest unustasin rohkem pilte teha. Paras segadus ja hullumaja oli. Tulime Hawailt tagasi ja pidime samal päeval korteri vabastama ja majja kolima. Pärtel oli palavikus ja magas, Siret oli reisiväsimusest rahutu. Aga kolitud saime. Siis sõitis Ott Eestisse. Järgmisel päeval ostsime Ikeast hädavajaliku mööbli, nagu söögilaud ja toolid ja veel üht teist. Kaupost ja Gretest oli ikka suur abi, tänud Teile!

Ja siis sai tädi Grete 22. Sünnipäeva puhul tellis ta oma lemmiksöögi - kanasupi, mis õnnestus mul sama hea kui tal endal kodus (nii ta väitis!).
Ma nägin vaeva ka :) Toiduga oli see 5 nädalat meile harjumatu olukord, sest sibulat ei saanud kasutada, nüüd Ott on kaks päeva järjest kõik toidud sibulaga üle kuhjanud, nämm.

Kõik puhuvad.

Lapsed on vaimustuses meie suurest voodist.

Paraku jäi see pidu siin voodis viimaseks. Pärtel kolis oma tuppa.

Emmega magab Siret.

Siret suudab tihti ära kaduda, voodi alla või kapi taha, ikka tagurdades.Pärtel sai majaomaikult kingiks ratta. See on sobilikum kui jooksuratas. Laisk väntaja on ta jätkuvalt.

Puhkus Hawail, Maui saarel

noreply@blogger.com (Monica) — Fri, 27 Nov 2009 08:10:00 +0000

Trip in Maui

noreply@blogger.com (Monica) — Fri, 27 Nov 2009 06:42:00 +0000

Surf.

Mägedes. Kui onu sul auto ette hüppab suur naeratus näol, siis peab seisma jääma ja kaupa tegema. 5 dollarit puuvilja pakk ja sõit jätkus.

Autotee on üherealine! Päris vägev sõit oli, kui keegi vastu tuli, siis sai nalja, aga mööda me kõikist saime. Tagurdada tuli küll kõvasti, et leida laiem koht möödasõiduks.

Kiirused teel olid ilmselgelt väga madalad, muidu oleks kogu aeg olnud kukesupp.

Ja jõudsime vukaanini!

Tegelikult oli vulkaani jalamil väga külm, Pärtel oli järgmisel päeval palavikus.

Tagasi all ookeani ääres, kus oli jällegi väga palav.

Uus käru

noreply@blogger.com (Monica) — Fri, 20 Nov 2009 06:40:00 +0000

Üsna pea pärast kolmist oli selge, et vajame kaksikute käru. Minust sai koorma-eesel, Pärtel rippus mul seljas ja kui ma ei jaksanud teda enam kanda, siis istus Pärtel kärus ja Siret magas kuskil mu küljes.

Uus käru on super. Hea manööverdus ja kerge ning mahub igast uksest sisse, mis väga oluline.

Siia kolides avaldusid Pärtlil tõsised armukadeduse tunnused. Ta teatas, et ei oska kõndida, süüa, magada, mängida jne. Kõiges peab emme aitama. Päris raske on. Samas on ta õe suhtes ülihooliv, kogu aeg kontrollib, et õde kaasas oleks ja kõik tal korras on. Kui Siret nutma hakkab, siis Pärtel kamandab kohe "Õde sülle!".

Golden Gate Parkis

noreply@blogger.com (Monica) — Wed, 18 Nov 2009 06:06:00 +0000

Tädi Grete andis lapsele CocaColat.

Ja nii see alguse saigi, punased purgid on nüüd meie kodus kõrgele kappi ära peidetud.

Akvaariumis

noreply@blogger.com (Monica) — Sat, 14 Nov 2009 06:27:00 +0000

Käisime ka Austraalias akvaariumis, aga siis tundis Pärtel vähe huvi seal oleva vastu, siis nüüd oli ta väga vaimustuses ja jälgis kõike põnevusega ja muudkui seletas.

Kilukonserv seestpoolt.

Ka Siret vaatas vaikselt, mis toimub. Ta on üldse väga rahulik meil.

lihtsalt imeilus

Akvaarium oli loomulikult ookeani kaldal.

Sügis on saabunud.

Route to Monterey

noreply@blogger.com (Monica) — Sat, 14 Nov 2009 05:49:00 +0000

Hommikune vihm ei lubanud palju...

... aga teekond oli huvitav mööda väikesi külakesi.

Õnneks ilm aina selgenes ja ookeani ääres oli juba päris päikeseline.

Kõrvitsauputus.

Siret.

Vali ja võta ise, aga maksa ka natuke, hinnasoovitus oli ka seinal. Lahkusime suure kõrvitsaga,

millest sai nii kooki kui muid toite tehtud.

San Franciscos

noreply@blogger.com (Monica) — Fri, 13 Nov 2009 02:33:00 +0000

SF on vaga mõnus linn, kuid ainult ilma lasteta. Seetõttu sai kaine mõistus meist võitu ja rentisime maja siiski Menlo Parki, mitte linna, kuigi kiusatus oli oi kui suur.

Grete.

Teel linna ajab see maja mind alati naerma, maja nagu multifilmis.

Kohustuslik turistikoht. Pier 39.

Pärtel tükk aega vaagis, kas julgeb sõitma minna või mitte.

Lõpuks sai julgus võitu, kuid sõit oli arg ja valitud sai printsessi tõld :)
Ju see tundus lapsele kõige turvalisem.

SF loomaaias

noreply@blogger.com (Monica) — Thu, 12 Nov 2009 08:32:00 +0000

Stanfordis

noreply@blogger.com (Monica) — Thu, 12 Nov 2009 07:38:00 +0000

turistid :)

memmemusi

emme ja Siret

oeh, ega ma keelata ei suuda

Pärtel ainult nii liigukski!

Mänguväljakul

noreply@blogger.com (Monica) — Thu, 12 Nov 2009 07:36:00 +0000

Lapsed

noreply@blogger.com (Monica) — Thu, 12 Nov 2009 07:33:00 +0000

Tüdrukul tekib juba ka iseloom, ja see on üks üsna isemoodi iseloom, nagu issi ütleb.

Ka Siret sai täna postipaki, uue tooli, millest on hea vaadata, kuidas venna vannis möllab.

Pärtel käib vannis iga päev.

Korteris, nii me oma ajutist elamist kutsume.

noreply@blogger.com (Monica) — Thu, 12 Nov 2009 07:25:00 +0000

Siret sirgub iga päevaga ja on üha asjalikum.
Mänguasjadeks ainult see, mis vennast põrandale vedelema jääb :)

Tütarlaps on trullakaks söönud ennast.

Pärtel sai täna jälle postipaki, seekord kiddimoto.
Paraku ei julgenud ta sellega veel sõita ja silus niisama.