Seda, milliseid emotsioone ja mõtteid Kuressaare lossihoovis peetud pidu meis tekitas, on üsna raske sõnadesse panna. Aga me siiski proovisime. Kohalik tantsupidu oli tõeline tunnete virvarr.

Imeline. Tuuline. Kodukootud. Tore. Kirev. Värviline. Südamega lugu. Minu esimene. Huvitav. Kivine. Kodupidu. Kena. Huvitavalt uhke. Üllatav. Teistmoodi. Omanäoline. Aplausi vääriline. Rõõmus.  
Ettevaatlikkus. Tänulikkus. Nutt kurgus. Saarlaste elutarkus. Tolm. Kõigile midagi.  

Minu esimene ehk Piiprellide uued tantsijad said tantsupeo ristsed

See oli 2023. aasta heinakuu, kui Marit viskas Spordikomitee trenni lõpus õhku mõtte osaleda Piiprellide uute tantsijate proovis. Tegin kodus sellest põgusalt juttu, isegi lootmata, et Rain kohe nõus osalema oleks. Aga ta oli! Ja nii me lõikuskuul esimesse proovi läksimegi.  
Mäletan hästi, et esimese trenni ootusärevus oli suur ja mis seal salata, pisike pabingi sees. Samas olime üsna enesekindlad, sest kooliajal olime ju rahvatantsu tantsinud ja folkloorirühmaski osalenud – enda arust oskasime tantsida küll. Paraku sai esimeste trennidega üsna kiiresti selgeks, et tööpõli on lai ja meie oskus rahvatantsu tantsida oli ilmselge liialdus.  
Pühapäevaste trennide juures oli kõige raskem osa kindlasti kodust lahkumine. Kui juba trennisaali jõudsime ja tantsutossud jalga panime, ununesid kodused pooleliolevad toimetused ja 1,5 h trenni möödus nagu silmapilk. Eriti lahe on olnud käia tantsimas abikaasadena ja teha midagi koos!  
Esimesed kuud trennisaalis võtsime rahulikult ja nautisime igat trenni ja head seltskonda. Kui kevad saabus ja tantsupidu lähenes suure hooga, hakkasime tunnetama pinget ja pisike kahtluseusski puges hinge, kas me ikka uute tantsijatena saame tantsud õigeks ajaks selgeks. Martin ja Laura ulatasid meile lahkesti abikäed ja tegime ühel pühapäeval Spordikomitee saalis „Õhtu jõudis kätte“ õpitoa, millest oli meile suur abi. Ma ei oleks kindlasti ilma Laura abita ka „Mede Marit“ selgeks saanud. Aitäh teile mõlemale! 
Väga vägevad ja asjalikud olid ka täispikad tantsupäevad. Õhtul koju jõudes oli keha nii väsinud, aga vaim erk ja süda rahul – meil siiski on lootust tantsud selgeks saada! 
Ja siis jõudiski kätte see kaua oodatud 8. juuni, tantsupeo päev. Meie päris esimene ja eriline tantsupidu tantsijatena. Päevale tagasi mõeldes kerkivad suuotsad siiani üles, oli nii ilus ja armas pidu! Andsime platsil endast parima ja nii uhke tunne oli Piiprellide ridades tantsida. Tantsupeolt saadud hea emotsioon kannab meid veel tänagi ja mina olin peost lausa nii õhinas, et hakkasin peale pidu kohe tuleva aasta suure tantsupeo segarühmade tantse Youtube’ist otsima. Leidsin tantsud, kohkusin ära ja sulgesin kohe videod.  
Oleme tundnud algusest peale „vanade Piiprellide“ toetust ja sõbralikku pilku. Oleme vastu võtnud kõik teie head ja väärt nõuanded. Kui oma naine näägutab kogu aeg kõverate kätehoiu üle, siis võib see tõepoolest olla päris ärritav ja väsitav. Kui sellele osutab aga keegi „vana tantsija“, muutub kätehoid nagu imeväel märksa ilusamaks. Isegi mina sain sellest aru … 
Meid jäi algusest peale saatma Eena öeldu, et me ei õpi tantsus kohta, ja ta soovitas olla tark tantsija. Need laused on meid kandnud ja oleme neid endale korduvalt meelde tuletanud. Soovime tänada ka Egnet, kes hoolitses, et meil ikka rahvariided selga saaksid, ja toetas alati julgustava sõnaga. 
Oleme valmis sukelduma tuleva aasta üldtantsupeo tantsude ettevalmistusse, esimese tantsupeo kogemus taskus. Küll me need käed ka sirgu saame ja tantsusammud õigeks timmime …
Tahe on olemas – see on kõige tähtsam! 
Meie lugupidamine ja suur aitäh Eenale, et oled, teed ja jaksad. Me proovime sama tublid olla! 

Loo pani kirja Krõõt, 
Rain kiitis aga takka. 

Kodupidu ehk Saare maakonna 48. tantsupidu “Oma saar” rääkis loo saarlase jaanipäevast 

Ajaloo huvides lisame siia korraldajate poolt sõnastatud tantsupeo loo. Olgu siinkohal ära märgitud, et üks korraldajatest oli ka meie juhendaja Eena Mark, kes oli peo põhikoolirühmade liigijuht.

Saarlased ei ole mitte, nagu mõned ütlevad, tuimad ja aeglased, vaid saarlane on ergu ja ärksa loomuga, agar ja töökas rahvas. 

Aga saarlane ei oska mitte ainult tööd vihtuda, vaid ka pidu pidada! Jaanipäev on üks kõige vanemaid ja oodatumaid pühasid kogu Eestimaal. See on päev, kui päike tõuseb kõrgemale kui kunagi varem, loodus õitseb ennastunustavalt ning pikk päev ei anna ööle ruumi. 

Saarlane ärkab hommikul varakult, tema süda on täis ootusärevust. Ta teab, et see päev on eriline, täis maagiat ja iidseid traditsioone … 

Kõikse mõnusam koht jaanipäeva pidamiseks on ikka saares! Nii on ka saarlasel tagatoas reeglina mõni mandrimees või lapselaps. Need viimased teevad südame õige soojaks … 

Aga enne, kui pidu pidama saab hakata, on saarlasel veel palju toimetusi ja tegemisi. Täna läheb nendega ka pisut enam aega, sest lapsed seltsis ja neil on rohkem küsimusi kui saarlasel vastuseid … 

Kõigile midagi ehk Tantsud, mida meie rühmad tantsupeol tantsisid 

Kuna osalesime peol nii rohkearvuliselt, saime rühma peale kokku esitada lausa viis erinevat tantsu ja lisaks veel ka finaali.

“Meite mehed” 
“Meeste meri” 
“Kalamees” 
“Las mede Mari tulla” 
“Õhtu jõudis kätte” 
Finaal 

Tänulikkus

Tantsupeo afterparty pidasime maha Staadioni hotellis. Saunatasime, näksisime suupisteid, jagasime vahetuid peomuljeid ja laadisime lihtsalt emotsioonid maha. Ülejäänud üksikasjad las jääda ainult meie teada. 

Lõpetuseks tsiteerime meie juhendaja Eena tantsupeojärgset sotsiaalmeediapostitust:

“Aitäh, rahvatantsuselts Piiprellid.
Teie oletegi mina: tujukas, südamlik ja alati rõõmsameelne seltskond.
Samas olete minu inimesed, kellele saab alati loota.”

Eena, meie täname Sind ka. Südamest!

PS! Selleks, et me pika pidupäeva (loe: tantsupäeva) kenasti vastu peaksime, pakkus Kaimo Catering lõunaks maitsvat kana-spagetisuppi, hõrku Franzi kaneelisaiakest ja morssi. Meie oma rühmas hoiame loodust ja käitume keskkonnasõbralikult – selleks võtsime oma ilusad oranžid toidunõud ise kaasa. 

On traditsiooniks saanud, et alustame uut piiprellide-aastat HUPA-peoga. Lühend HUPA, teadupärast, tähendab „Head uut Piiprellide aastat!” See on see päev, kui laulusõnu parafraseerides paneme aga kõpsudega kingad jalga, tõmbame aga uhke kuue selga, paneme põsepuna palgele ja sätime kikilipsu kaelale …

Tantsurahvale omaselt ei istunud me terve õhtu laua taga. Võistlustantsuga pikalt tegelenud Eva Väli juhendamisel õppisime-kordasime üle mõned seltskonnatantsusammud. Teate küll, mis tants see on: aeglane-aeglane-kiire-kiire, aeglane-aeglane-kiire-kiire. Jaa, just – fokstrott! Aga lisaks sellele tantsisime läbi ka samba ja džaivi. Mine tea, millega me oma järgmisi esinemisi sellest inspireerituna vürtsitame …

See ei olnud loomulikult veel kõik. Saime oma repertuaari ka uue talvise tantsu – „Küll on kena kelguga”, mis Merle antud juhtnööride järgi kohe esimese korraga suurepäraselt õnnestus.

Aga need päevakajalised sündmused, millest alguses räägitud sai? Ei-ei, see ei olnud tühipaljas sõnakõlks, et meie õhtule intelligentset kaalu juurde anda. Taavi viis ikka nagu kord ja kohus läbi oma traditsioonilise mitte-nii-lihtsa viktoriini, mis oli sel korral just nimelt päevakajalistele sündmustele pühendatud. Taliolümpia, elektri börsihinnad, omikron, suvine võidupüha paraad Kuressaares on vaid mõned märksõnad, mis sellest läbi käisid.

Ahjaa, glamuurseid fotosid tegime ka! Kui juba end sätitud sai, tuli seda ju ometi jäädvustada!

Lõpetasime kombekohaselt kella 23 ajal, pärast diskotamist.

Teeme kniksu ja kummarduse Kerli ja Raido ees, kes suurepärase peo korraldamise eest vastutasid, pikk pai kõikidele korraldustiimi liikmetele!

Milline oli Sinu uue aasta esimene päev? Nagu vist aru said, oli Piiprellide uue aasta pidu rõõmsatest emotsioonidest tulvil! Loodame, et selline tuleb ka meie ülejäänud aasta.

HUPA, meie armsad sõbrad!

Palju-palju õnne meie Taavile ja kogu teie armsale perele.

Siinkohal on sobiv teha väike ülevaade Taavist tema rahvatantsuteel. Taavi ja Eve on Piiprellides 2006. aastast. Nende esimesed tantsuristsed toimusid 2007. aasta noorte tantsupeol “Lävel”, samal suvel esinesime juba Lätis Roja merepäevadel.

2008. aasta viis meid Ungarisse festivalile. Taavi tegi meile väga põhjaliku marsruudiplaani ja oskas giidi põhjalikkusega rääkida Ungari vaatamisväärsustest.

Retkel olek on ilmselt Taavi teine eesnimi. Kaitseliitlasena valdab ta metsas ellujäämise kunsti vabalt, ja tegelikult saab terve pere ükskõik mis aastaajal metsas ööbimisega hakkama.

Tantsupeod on meie eluviisi osaks olnud eelnevad suured peod Tallinnas ja väiksemad Saaremaal.

Neljapäevane labajalg Kuressaares on meie hetk särada kesksuvises linnas.

Eelmise aasta Ultima Thulega võrreldes oli meid sel korral rajal juba rohkem!

Kõige pikemal distantsil ehk maratonil osales taas kord Taavi, kes eelmise aastaga võrreldes parandas oma aega lausa kolm minutit. Suurepärane, arvestades, et vastutuul mõjutas väidetavalt nii mitmegi maratonijooksja tulemust, ja seda mitte paremuse suunas.

Pilt: Allan Mehik, Saarte Hääle galerii

Poolmaratonil jooksid meie mehed Kuno ja Urmas. Kuna aga Piiprellide mehed on teadupärast rohkem tegude- kui sõnadeinimesed, oli raske nende käest kommentaare ja muljeid saada. Seega räägib osalemine nii uhkel üritusel enda eest ise!

Kuno ja teda kahel viimasel kilomeetril toetanud väikesed jooksjad!

21-kilomeetrise käimisringi tegid vapralt läbi Egne ja Lii. Esimene neist, muide, esimest korda. Egne ise ütles, et tahtis end proovile panna ja vaadata, kas jõuab. „ Kuna teised eelmisel aastal käisid ja see tundus selline vahva ettevõtmine, siis mõtlesin, et miks mitte. Kuigi otsus sündis viimasel minutil ja tänu Tiinale.”

Oranžid ehk Urmas, Egne ja Lii rõõmsalt finiši poole teel. Pilt: Allan Mehik, Saarte Hääle galerii

Kõige lühema distantsi ehk 10-kilomeetrise ringi kõndisid läbi pisike piiprell Epp Kristel ja vankriga selle loo autor.

Ehkki rajamuljeid ei tahtnud osalejad veebilehe vahendusel eriti avaldada (need jäid kõik mõnusalt kohvikuseinte vahele), jagasid kõik piiprellid meelsasti oma teadmisi esmaabi vallast. Nimelt – mida teha villidega varvastel? On ju need teadmised igati paslikud pärast sellist võistlust. NB! Suhtuge nõuannetesse piiprelliliku huumoriga

• Kui pead jalanõud jalga panema, siis tee ettevaatlikult vill katki ja lase vesi välja ning pane plaaster peale. Muidu lase rahus olla!
• Nõela järgi võib niidi ka panna ja jätta niit villi sisse, nii et mõlemast otsast on jupike väljas. Siis saab kogu vedelik kenasti välja ja vill ei kuiva enne kinni, kui kogu vedelik väljas.
• Ega siin muud ei aita, kui varbad maha
• Kaks nädalat varbavahedega!
• Jalad külma vette ja villidele tikandid peale!
• Pane sibularattad silmadele!
• Nahkhiire koivad aitavad ka!
• Määri meega väljast ja kanasitaga seest!
• Leota varbaid õlles!
  

  Kellel villid varvastel? See polegi oluline, sest rada on edukalt läbitud. Pilt: Allan Mehik, Saarte Hääle galerii

  Et aga ville üleüldse vältida, siis teadjad räägivad, et jooksusokid ei pea olema mitte üksnes sisse käidud, vaid eelmisest jooksust peaks need ka võimalusel pesemata olema! Seega – järgmisel aastal mustade sokkidega uuesti!?

Ehkki väikesed tantsusõbrad on koos käinud kõigest mõne kuu (alates jaanuarist), tuli esitamisele suisa kolm tantsu: laulumäng „Toa teeks ma endal tamme alla”, Ameerika rahvatants „Oo, Susanna” ja Kai Jürlau tants „Otsimise lugu”.

Nagu arvata võis, kujunesid Pisikesed Piiprellid tõeliseks publikumagnetiks. Ja nagu jutud räägivad, jäid tantsijad oma esinemisega ise ka väga rahule. Igatahes on tore, et pisikeste trennid on kenasti käima läinud ja laste ning nende vanemate poolt kenasti vastu võetud. Trennis käib üle 30 lapse.

Elevil publik

Loomulikult kasutasime Pisikeste Piiprellide poolt soojaks tantsitud põrandat ka ise ja tegime ühe varakevadise esinemise, et lisada vürtsi oma saaliproovide perioodi. Oleme õppinud suvise Saaremaa tantsupeo tantse ja esinemisi pole peaaegu olnudki. Nüüd on algus tehtud.

Näiteks saab meid sel suvel näha Kuressaare jaanitulel, Kuursaali ees, Merepäevadel ja mujalgi. Mine tea, ehk avaneb meil veel ägedaid võimalusi jagada lava ka Pisikeste Piiprellidega!

PS! Otse loomulikult hakkasime Pisikesi Piiprelle kurssi viima Piiprellide traditsioonidega – ühele esinemisele järgneb alati üks maitsev jäätisekokteil!

“Pruutpaar” proovib lahendada “pulmaisa” Meelis Juhandi ülesannet.

Üks pruutidest on valmis pruudikimpu heitma. Kõik on ootel.

Hüppavad!

Kõik  hüppavad! Kimbu viskamisest tehti kaks duublit.

Käes! Mõlemal korral püüdis kimbu sama neiu.

Tanutamine. Meie poolt oli nii “pruutpaar” kui ka tanutavad “ämmad”.

Grupipildi pildistamise melu kultuurikeskuse fuajees.

Need siin on kõik meie endi tehtud pildid. Aga nii palju fotograafe, kui sel laupäeval, pole meie ümber vist kunagi tiirlemas olnud:)

Rohkem pilte näeb Meie Maa galeriist!

23. septembril, sügise esimesel ametlikul päeval, pidi küll tulema maailmalõpp, aga ega tegusad Piiprellid seda ju ootama jäänud – meil oli ikka töö ja vile koos.

Hommikul võttis Piiprellide ekipaaž rivisse teiste vähemalt 25 aastat vanade sõidukitega, et osaleda esmakordselt Saaremaal toimuval Vanatehnika Ringsõidul 2017.

Meie äge ekipaaž

Piiprellide ekipaaži juhtis me Sass oma Žiguli VAZ 2104-ga, mis on tal kasutuses lausa igapäevaselt. Kokku oli ringsõidule tulnud 30 huvitavat sõidukit, millest kõige vanem oli 1956. aastast pärit Pontiac. Ringsõit algas Hellamaalt etteantud marsruudil ning lõppes Tehumardil, trassi pikkus oli kokku 218 km.

Sõitsime ilusal sügisilmal mööda Muhumaad ja Saaremaad ning käisime nii mõneski kohas, mida enne polnud külastanud, näiteks Sakla kolhoosimuuseumis.

Nagu piltidelt näete, olime ajastutruult riietatud.  Pilt Saarte Hääle galeriist

Vanatehnika Ringsõidu logo

Õhtul olid Piiprellid kutsutud ilmestama Vanatehnika Ringsõidu afterparty’t. Esinesime lustlikule seltskonnale kolme hoogsa tantsuga ning tantsisime nendega ka kaks seltskonnatantsu.

Peamiselt mandrilt tulnud publik jäi rahule ning nii mõnigi avaldas kahetsust, et me ainult Kuressaares tantsime, et nad lööks ka kampa.  Peale peo ametlikku osa jätkus retrodisko, millelt ei puudunud ka Piiprellid – gruuvisime mõnuga poole ööni.

Aitäh kutsujatele ja korraldajatele, järgmisel aastal on meid stardis ehk juba rohkem kui üks ekipaaž.

“You are the dancing queen…”

“Gimme, gimme, gimme a man after midnight.”

Pilte lustkatest vanasõidukitest Saaremaal saad vaadata Saarte Hääle galeriist.

Oranžide tiimisärkidega piiprellid võistluse stardis.

16. septembril Kuressaares korraldatud Ultima Thule maratonil olid piiprellide oranžid särgid taas pildil. Lõime rajal kaasa neljaliikmelise esindusega, saime kamba peale neli Eesti kauneimat maratonimedalit ja ühe kolmanda koha klaasauhinna. Siin on meie muljed:

Lii:

“poolmaratoni” distantsi on ju matkatud üksjagu…aga 21 km läbimine rannamaastikul päeva jooksul versus maratonirajal pisut enam kui 3 tunniga on ikka kaks erinevat asja…aga uued väljakutsed on põnevad…need tuleb vastu võtta!!! Ja ära teha.

Kuna meie rahvatantsuselts Piiprellid on parasjagu uues sisemises ärkamisajas ja muutumas üha sportlikumaks – kas varsti võime oma rahvatantsuseltsi  tantsu-spordiklubiks ümber ehk nimetada? – siis õiged kaaslased Piiprellide näol olid varnast võtta. Nagu trennis ikka, üldfüüsiline vaheldub meil põhialaga (milleks on mõistagi rahvatants)…

Väga tore oli: ilm hoidis Ultima Thulet, jahutas vaid parasjagu…rajal oli lõbus…tiimitöö oli suurepärane, motiveerida oskasime end ka (tunneme ju endid küll – kohviunistus paneb alati kiiremini liikuma :-), ülejäänud piiprellid elasid  teekonnale kaasa meie rajaülekannete toel ja suurim rõõm oli tiimikaaslase Taavi ülikõva tulemuse üle – ühesõnaga: 42 km treener on meil tiimis olemas, jääb üle vaid Taavile järgi jõuda! Vägev!     

Kuno:

Minu elu esimene kokkupuude maratoniga. Väga huvitav. See sai teoks siis poolmaratoni käimise näol. Hing ihkas küll joosta, aga ilmselt mõni teine kord. Tegelikult on ju igasugune tegevus, mis laisa inimese püsti ja uksest välja ajab, väärt kiitust.

Tund enne starti maratoni staabist numbrit saades näitas ilm end ikka parimast küljest, vihma kallas mõnuga. Inimesed varjusid, kes kuhu sai ja stardiala jättis väga mahajäetud mulje.

Õnneks kõik see muutus ja pisut enne starti oli tiim Piiprellid (mina,Taavi, Tiina ja Lii) vapralt valmis eesootavatele raskustele vastu astuma.

Kõndijate rõõmus seltskond lossihoovist väljumas. Oranžid särgid paistavad siin pea sama hästi välja kui tantsupeo harjutusväljakul. Pilt: Kristina Mägi

Start. Kõik panid suure õhinaga jooksu ja tegelikult oli pisut veider rahuliku kõnniga rajale suunduda. Edasi oli siis juba puhas sport. Esmalt oli küll üllatav, kui kiiresti võivad inimesed kõndida. Püüdsime mitte jääda selleks seltskonnaks, kes oleks tagantpoolt esimene. Tegelikult avastasime üsna pea, et võhivõõrastest inimestest kiiremini kõndimine võib vägagi rahuldustpakkuv olla.

Taavi oli meie tiimis see, kes läks 42 kilomeetri jooksukarikat taga ajama. Seega, kui esimesed kilomeetrid selja taga, tegime kiire arvutuse, et kui me käies hoiame 1 kilomeetri läbimise aja umbes 9 minuti lähedal, peaks me finišisse jõudma umbes täpselt pisut enne Taavit.

Tegelikult on selline tiimis võistlemine väga sotsiaalne tegevus. Ma ei ole vist ühelgi varasemal võistlusel nii palju vestelnud. Mis samas oli ju lahe.

Edasi lugesime muudkui kilomeetreid, minuteid, joogikohti raja ääres ja kaaskõndijaid, kellest mööda rebida. Kui pool rajast läbitud, hakkasid kerkima esimesed mõtted meie tegevuse vajalikkusest. Oli selge, et uhke medal ei olnud enam motivaator. Aga seegi küsimus leidis üllatavalt kerge lahenduse. Inimesed on hea kohvi ja maitsva koogi nimel kõigeks valmis

Raja viimasel kolmandikul kohtusime maratoni esimese kohaga. Mees ei olnud väga jutukas. Ilmselt seetõttu ta esimesel kohal oligi.

Viimased kilomeetrid kulgesid üllatavalt kergelt. Alistasime veel mõned kepikõndijad, tegime videoülekandeid näoraamatusse ja loomulikult ergutasime Taavit, kellega meie teed hetkeks ristusid. Oli tore tuttavat särki kohata ja muidugi semu seal särgi sees. Peab muidugi tunnistama, et Taavi samuti ei väljendanud mingeid emotsioone. Huvitav, kas see on mingi jooksjate teema?

Ja siis oligi finiš. Kõik lindid olid meie ees juba läbi joostud, seega mingeid rekordeid me ei purustanud. Siiski, kui medal kaela riputati, valdas teatav rahulolu kõiki meeli. See oligi ju see tunne, mille pärast see üritus ette sai võetud.

Loetud minutite pärast saabus finišisse Taavi, et võtta maratoni kolmas koht. No see on äge ju.

Nüüd aga tuli kiiresti Coop’i supp ära süüa, sest lubatud kohvi ja kook heas seltskonnas ootasid.

Kuigi Muhu riideid seljas ei ole, peab tantsija rajale tormates mõne tantsusammu ikka tegema. Pilt: Kristina Mägi

Tiina:

Minu eelmine kestvusspordivõistlus jäi lasteaiaaega Võimalus ilusa nimega maratonist kõndides osa võtta tundus lihtne ja mõistlik viis laupäeva veeta. Õnneks olid inimesed stardis ümberringi väga muretud ja positiivsed ning see andis usku et ega siis mina ka rajale ei jää… Ilm oli väga mõnus, just parajalt värske ja me isegi ootasime jahutava vihma saabumist.

Olin oma tiimikaaslastest pidevalt viis sammu maas ja ei suutnud ära imestada, kuidas kõik mu ümber nii kiiresti (ja must mööda) liiguvad – aga küllap on nõks treenituse astmes

Lisaks selgus et nagu elus ikka, on paljud asjad meie mõtteis kinni – näiteks oli samm ühel raskel hetkel kohe palju-palju hoogsam kui end mõttega finiśijärgsest kohvist ja koogist motiveerisime… Jube tore oli koos sõpradega (ja nende toel) end ületada!

Finišis: medalid on kaela riputatud.

Taavi:

Väga kodune võistlus oli Kuressaare lähiümbruse radadel ja sõpradega seltsis on ikka palju segasem startida kui üksiku hundina stardipauku oodata. Väga tore oli näha hulka tuttavaid teeületamisi julgestamas ja kaasa elamas.

Lühemal distantsil kõndinud Lii, Kuno ja Tiina jäid mulle paraku kätte saamatuks (vahe jäi ca neli minutit). Peab järgmiseks aastaks rohkem treenima. Teisalt oli väga tore nendega Roomassaare kergliiklusteel kohtuda, kui nad veepuhastusjaama ümber tiiru olid juba ära teinud, aga mina alles sinnapoole teel.

Finišis andsime kõik päevajuht Aare Lainele intervjuud ja rääkisime … ma isegi ei mäleta, mis ma rääkisin. Väsimus oli peal.

Järgmiseks aastaks on märk maas ja siht, mida ületada, ees.

Kas mäletate veel, kuidas Piiprellid end defineerivad? Kui ei, siis tuletame meelde. Piiprellid on kirev seltsielu, neljapäevaõhtused trennid, seelikud ja muhu vestid, preesid, kohvrid, pikad reisid, erinevad isiksused. Kui nüüd tekib küsimus, miks me oma lugu definitsiooniga alustame, siis puhtalt seetõttu, et meie järgnev lugu tõestab definitsiooni ilmekalt ja veenvalt – tõsi, teatavate mööndustega. Sel suvel asendasime kohvrid suveridikülidega ja pikad reisid saaremaiste kultuurielamuste ning Veskis esinemistega. Muu kõik peab rõõmsalt paika ja eelmises postituses lubatud toredad tegemised ja väljakutsed on siin teie ees!

Viimase suvekuu alguses toimus Piiprellide ajaloos esmakordne ja väga eriline sündmus. Eelinfoks, et meie rühmas tantsib kaks abielupaari. 10. augustil oli kõikidel piiprellidel au olla kutsutud me ühe abielupaari – Eve ja Taavi – 10. pulma-aastapäevale. Pidulik tähistamine toimus Kõljala külamajas ja oli väga armas ja lõbus sündmus. Õhtu sisaldas erinevaid meelolukaid mänge, tantsuks mängis Antti Kopliste, loomulikult ei puudunud ka peigmehe leivanumber – viktoriin.  Piiprellidel oli palutud ilmestada peoõhtut seltskonnatantsudega ja seda me tubli Merle eestvedamisel ka rõõmsalt tegime. Üle südaöö kestnud neljapäevane (!) peoõhtu näitas jälle, et kus on pidu ja tantsimine, seal on rõõmsalt ka Piiprellid.  Palju õnne ja armastust täis aastaid teile veelkord, me kallid Eve ja Taavi!

Piiprellide üldpilt on igal üritusel lausa kohustuslik. Pilt Kadri P.

Midagi on nagu teisiti? Ahjaa, rahvariideid pole Pilt Kadri P.

Juba järgmisel päeval võtsime Kuressaare merepäevade raames osa Sup Fitnessi treeningust. Kükid, kätekõverdused, plank ei tundu ju üldse hullud ühe treenitud keha jaoks, aga … Proovi seda kõike teha aerusurfi laual – vot see on midagi muud. Nagu treenerid lubasid, pani treening tõesti keha ja vaimu proovile, kuid võime uhkusega tõdeda, et saime hakkama. Muuseas, meie vahva juhendaja Eena võttis ühel hetkel trenni juhtimise sujuvalt üle. Küllap ta nägi selles head võimalust alustada uue hooaja ettevalmistust. Loodetavasti sai Eena suppamisest ja meie võimete nägemisest kõvasti inspiratsiooni…

Kätekõverdused merel – pole probleemi

Eena on  valmis juhendama nii maal kui merel

Tehtud! Keha ja vaim on virged!

Otse loomulikult oli meil suur au merepäevadel ka esineda – jälle. Ega kujutagi ette Kuressaare merepäevi ilma Piiprellide esinemiseta. Muruplatsil tantsimine pärast sup-treeningut oli paras väljakutse, aga me ei kaeba. Mis ei tapa, teeb tugevaks! Kuid lisaks traditsioonilisele esinemisele oli meil sel korral väljas ka oma paat – Ursula. Või noh, kui täpsem olla, siis on see ikka Karli oma, aga nagu meil piiprellide peres tavaks on – jagame oma asju sõbralikult.

Merepäevade folgilaval

Mehed paadis

Naised laeval

Kuna aga piiprellidel on alati kõrged sihid silme ees, võtsime korralikult osa ka nn lennupäevadest. Nimelt, 16.-17. augustil külastasid Kuressaaret kaheksa USA ründelennukit ja üks tankur. Käisime tankurit oma silmaga vaatamas ja käega katsumas ning nautisime õhuetendusi vip-loožis meie armsa Lii koduhoovis.

Vip-kohad lennuetenduse vaatamiseks olid just siin!

Piiprellid hoiavad kätt ikka pulsil!

Seega – piiprellid ON kirev seltsielu, ehkki päris kõigest (loe: ööpäevaringselt toimivast Messengeri grupist) me teile ei räägi. Las midagi jääb ka saladuseks!

m.o.t.t!

* kasutatakse lühendina fraasist mida oligi tarvis tõestada.

7. juulil osalesime Saaremaa suvesimmanil Mihkli talumuuseumis, mis sel korral oli pühendatud Helgi Alliku 80. sünniaastapäevale. Simmani kunstiline juht oli meie hea sõber Virge Varilepp, kelle palvel tantsisime kolm tantsu: „Vanaisa polka“, Autojuhtide polka“ ning meie oma ja armsa „Tulen, kui kutsud“.

Hetk tantsust “Tulen, kui kutsud”, pilt Saaremaa muuseumi FB galeriist

Kohustuslik üldpilt Vikil – iga kord samas kohas!

Kuna tantsija peab oma keha ja vaimu eest kogu aeg hoolt kandma, järgnes simmanile lõõgastav chill&grill Kihelkonnal. Kas olete kunagi öösel pidanud pudelikorgirallit või mänginud disc-golfi, nautinud koduseid sauna- ja spaamõnusid? Meie nüüd oleme ja võime kinnitada, et see on väga äge.

Pudelikorgiralli ehk pindpinevus, nagu tantsija Urmas tabavalt märkis.

Hilisöine või siis pigem varahommikune disc-golf

Lisaks kehale virgutasime loomulikult ka vaimu. Kihelkonna vald on väga rikas oma arhitektuuri- ja kultuurimälestiste poolest: seal on Eesti üks vanimaid kirikuid – Mihkli kirik (13. sajand) ja eraldi asetsev vana kellatorn (1638), mis on Baltimaades ainsana säilinud. Lisaks asub Kihelkonnal Papissaare sadam, kuhu viiva 3 km pikkuse munakivitee me mõnusas päikesepaistes läbisime.

Suvi, päike ja munakivitee otse sadamasse

13. juulil oli meie kord esineda Neljapäevasel Labajalal lossipargi kõlakojas. Tunniajase kontserdi sidusid üheks tervikuks meie jaoks olulised tantsujuhid ning kontserdi lõpusõnad võtsid imeliselt kokku selle, miks me ikka ja jälle rahvariided selga paneme ning tantsima läheme. „Minu jaoks on rahvatants vestlus liigutuste kaudu. Liigutus saab öelda rohkem kui sõna, nii heas kui halvas, just niisama, nagu tuul paitab hilju puulehti või lilli, niisama, nagu torm räsib, tõukab ja murrab. Liigutuse kaudu elab tantsus rahulolu ja rõõm. Rahvatants on mõtteviis olla täna parem, kui olin eile, olla homme parem, kui olin täna.“ (Helju Mikkel)

Kõlakoda on meie päralt

Jah, Sa lugesid õigesti – üheksa (!) paari!

Nende tähtsündmuste mõningaid videoid oled kindlasti piilunud juba meie FB lehelt, kust oled arvatavasti tähele pannud ka seda, et suurte esinemiste vahele on jäänud mitmeid ülesastumisi Veskis.

Kuid lisaks sellele ergutame oma vaimu kõige muuga, mida saaremaine suvi pakub: naudime kaasaegset tantsu ja ooperipäevi, joome jäätisekokteili ja vestleme oma fännidega. Eke, siinkohal tervitame Sind!

Suvi on mõnus ja esitab meile veel toredaid väljakutseid. Mida täpsemalt – sellest edaspidi.

Ahjaa, meie juhendajal Eenal on jälle midagi teoksil. Oleme elevil!