Esimene asi, mida ma märkasin oli üleskutse teha streik selliseks, et see põhjustaks võimalikult palju kahju. Näiteks korraldada see esimesel septembril. Ma küsiks selle peale, et kas te sooviksite, et tuletõrjujad streigiksid näiteks siis kui teie maja põleb või arst siis kui teie pimesool lõhkeb? Üritades mõjutada otsustajaid läbi teiste inimeste rakendatakse sisuliselt kollektiivkaristust. Kui tegemist on lihtlabase ebameeldivusega nagu näiteks prügivedajate streik ja täis kastid, jne., siis võtavad inimesed asja objektiivselt. Kui tehakse asju aga nii, et seda ei ole võimalik võtta muud moodi kui subjektiivselt, siis tavaliselt pöördub avalikuse pahameel otsese probleemitekitaja vastu. Streik peab olema sõnum ning kui see on valesti vormistatud võib see sõnum jõuda valede inimesteni valel kujul ning anda soovitule hoopis vastupidiseid tulemusi.

Teiseks kui inimesed midagi soovivad saada, siis tuleb soovitu andmine anjda jaoks võimalikult lihtsaks ja meeldivaks teha. Praktikas tähendab see seda, et andja peaks ka pärast andmist suutma säilitada väärikuse, samuti ei tohiks jääda muljet, et ta on otseselt allunud väljapressimisele. Ideaalis oleks see, kus saavutatakse win-win olukord -- ehk siis andja saab luua endast kuvandi kui abilisest ja sõbrast ning saaja saab mida ta tahtis. Näiteks Harri Taliga on tänu sellele asjaolule mees, kes on praktiliselt ainuisikuliselt suutnud hävitada Eesti ametiühinguliikumise. Taliga on sõimanud ja solvanud personaalselt peaaegu kõiki hetkel võimul oleva valitsuse liikmeid. Tänu sellele ei soovi keegi ametiühingutega enam asju ajada, sest positiivset stsenaariumi pole -- "anna suitsu või saad tappa" tüüpi küsimustele ei ole lihtsalt võimalik vastata suitsu andes ilma, et sa ennast argpüksi ja peksupoisina ei tunneks. Tänu sellele on streikide puhul vaja jätta a) võimalus kompromissiks, b) küsida tuleb asju mida on võimalik saada, c) andja ei tohi jääda lolli ossa, d) andjal peab olema võimalik sellest profiiti lõigata ning mis kõige tähtsam e)kui kogu protsess on läbi, siis peab olema võimalik teha ülesvõte, kus streikijate juhid ja valitsus teineteisel naeratades kätt suruvad.

Kolmandaks tuleb aru anda, et mitte kõikidel õpetajatel pole olukord vilets. Paljude sissetulekud on oluliselt suuremad kui kohalike keskmine sissetulek ning nendega kaasnevad tihitpeale erinevad hüved nagu tasuta transport, eluase, arvuti, lisatulud kohaliku omavalitsuse poolt jne. Kui sellises olukorras nähakse inimest nõudmas omale veel lisaraha, riivab see märkimisväärselt kohalike õiglustunnet ning viib lõpuks selleni, et valitsuse on lihtsam keelduda kui järele anda, sest enamik rahvast on kogu ürituse suhtes pigem negatiivselt meelestatud. Kõik osapooled peavad mõistma, et streigi eesmärk on toetada neid, kelle olukord on tõepoolest nigel.

Neljandaks tuleb aru anda, et mis juhtub siis kui streik ei ole positiivne. See on üsna hea küsimus, sest mis juhtub kui õpetajad kolm päeva kooli ei tule. See võib kõlada küüniliselt, kuid mitte midagi ei juhtu -- lapsed on rõõmsad et saavad omale kolm vaba päeva ning mõningastel puhkudel on ka vanemad rahul, et saavad rohkem lastega tegeleda. Õigupoolest võib minna kuid või isegi aastaid enne kui streik mingit reaalselt nähtavat ja tuntavat mõju hakkaks avaldama ning selleks ajaks on õpetajad juba ammu nälga surnud. Siin tuleb endale aru anda, et kes mõõga tõstab võib mõõga läbi ka surra. Kas streikijad on selleks valmis? Kui ei, siis pole streigil mitte mingit mõtet, sest sellest saavad aru ka otsustajad.

Viiendaks ... ei, ma lõpetan siinkohas. Senikaua kuniks neile neljale probleemile pole streikijate poolt lahendust leitud, pole mõtet oodata ka edu. Ma ei hakka siin rääkima selgetest sõnumitest ja muust sellisest. See kõik on loomulik. Streigi eesmärk peab olema purustada vall, mis takistab veel allamäge voolata. Kui streigi esmärgiks saab vee voolamine ülesmäge, on see juba ette läbi kukkunud üritus.

Enne oma tiraadiga alustamist tahaks ma soovitada kahte viidet: Mihhalik Lotmani kirjatükki pealkirjaga "ACTAst" ning Sten Tamkivi "Internetikasutajate õigused kirja". Kuigi ma ei jaga KÕIKI seisukohti mida need postitused, on neist mõlemas olemas tõhus iva, mida tasuks kaaluda.

Näiteks ei leia ma, et internetikasutajatel oleks vaja mingeid eriõiguseid ja -kohustusi. Me elame 21-s sajandis ning Internet on praeguse ühiskonna lahutamatu osa ja ma leian, et kõik sotsiaalsed normid peaks kehtima täpselt ühte moodi nii digitaalses kui füüsilises keskkonnas -- ei tohiks olla nii, et ühes on üks asi lubatud ja teises mitte.

Tagasi ACTA juurde. Ma mäletan kui Keskerakond kupatas kunagi vene noored vabariigi valitsuse vastu sõna võtma ning kui neid intervjueeriti, siis selgus, et nad tegelikult ei tea miks nad kohale tulid (või loopisid asjasse mitte puutuvaid loosungeid). Samas asi tuli ilmsiks ka Vabaduse platsi meelavalduse juures -- inimesed ei adunud miks nad kohale tulid (fooliummütsid, Guy Fawkesi maskid ja internetimeemid), mida ACTA endast kujutab, ajasid lootusetult sassi sisu ja vormi ning ei erinenud ka muudes nüanssides oluliselt nendest venelastest, kes Toompea lossi ees oma suid teipisid. Eriti paradoksaalne oli see hetk, kus kohaletulnud kooris määgisid, et meie pole lambad.

Siinkohas tahaks ma teha ühe täpsustuse -- sellised üritused on vajalikud, kuid veel rohkem on vaja, et inimesed mõtleksid oma peaga, saaks aru millest nad räägivad ning miks nad on kohale tulnud. Praegusel hetkel kumas selles üritusest läbi sõnum, et inimesed on kohale tulnud selleks, et neile tundub: rünnatakse nende arvates nende võõrandamatut õigust tõmmata tasuta Pirate Bayst filme, muusikat ja mänge. Tsensuur, politseiriik ja internetivabaduse piiramine.

Sellega seoses tuleb ilmsiksveel üks paradoks. Suur osa neist blogidest, mis on ACTA vastu sõna võtnud sisaldavad piiranguid, mis keelavad avaldatud sisu levitamise ilma loata või võtavad pikalt-laialt sõna privaatsuse teemal. Ometigi on privaatsus teatud mõttes tsensuur ning õiguste küsimus on tegelikult see, mille jaoks ACTA ellu kutsuti. Selline topeltstandardite süsteem jätab vägisi mulje, et kõik mis on minu aias on "мой" ja kõik mis on teisel pool aeda on "наша". Igasugune maailma muutmine peab algama eelkõige iseenesest, sest vastasel korral võib kogu see aktivism olla hullem kui niisama kõrvalvaatamine -- tee põrgusse on sillutatud sõnadega "Ma tahtsin ju ainult head". Kui sa ei ole valmis seda teed mööda ise kõndima, pole põhjust nõuda seda ka teistelt.

Laias laastus on ACTA katse viia autoriõiguste arutelu 21.-sse sajandisse. Eelmine aasta ületas digitaalse muusika müük Ühendriikides füüsilisel meedial müüdava muusika müügi. Füüsiline meedia oli väga pikka aega vahend, millega hoolitseti selle eest, et (piltlikult väljendades) oleksid lambad terved ja hundid söönud. Proovides analoogset lähenemist digitaalsele meediale üle kanda tekkisid erinevad DRM lahendused, rootkitid ja muu selline. Ning loomulikult kukkusid need lahendused läbi, sest ainuke võimalus garanteerida, et intellektuaalse omandi loojad oleks huvitatud oma tegevuse jätkamisest on läbi seadusandluse.

Seadusandlus on suuresti ka põhjuseks, miks sisu levitamist piiratakse hetkel riikide põhiselt. Loomulikult on tegemist kunstliku meetodiga, sest Internetil pole ei piire ega rahvust, kuid senikaua kuniks pole olemast universaalset seadusandlust, pole võimalik selles valdkonnas suurt midagi ette võtta. Tänu sellele tuleb ACTA-t võtta ku katset midagi selles suunas ette võtta. Paraku on probleem (ja väga paradoksaalne probleem), et äriühingud on oma vigadest õppinud, ühiskond aga mitte. ACTA oma olemuselt sõitis radari alt läbi peaasjalikult sellepärast, et puuduvad ühiskondlikud huvigrupid kellel on kompetents, koostöövõime ja volitused ning kes esindaks n.ö. teist poolt. Riik ei saa seda rolli täita, kuna riik peaks käituma pigem erapooletu arbiitrina, mitte ühe poole esindajana. Paraku kipub see nõnda aga välja kukkuma, kuna äriühingud on suutnud enda seisukoha selgelt välja öelda, ühiskondlikud organisatsioonid aga mitte. Isegi Vabaduse platsil toimunud meeleavaldus ei olnud ju tegelikult ACTA, vaid Ansipi fooliummütsijutu vastane.

Sesoses sellega teeksin ma omalt poolt ettepaneku kutsuda ellu ümarlaud, mille eesmärk on analüüsida kujunenud olukorda, vaagida erinevaid variante ning teha valitsusele/Riigikogule ettepanekuid. See ümarlaud peaks olema tasakaalustatud, ning sisaldama kõiki koostöövõimelisi huvigruppe. Oma olemuselt on aeg ACTA suguse seadusandluse jaoks küps, oluline on pigem see, et asi ei kahjustaks kellelgi huve.

Erilised episoodid erilisest elust
mida kuulis kõrv või mida nägi meie silm
Jutustasid kangelaste erilisest valust
sellest rääkis raamat, seda näitas meile film

siis "Old Man`s War" räägib rohkem sellest, et mis juhtuks kui PÄRIS inimesed sarnastesse olukordadesse satuksid.

Jutu sisu keerleb kontseptsiooni ümber, et Maa oma poliitkorrektsuse ning sisemise võimuvõitlusega on küll endiselt inimkonna häll, kuid mille staatus on taandatud muude inimkolooniatega sama pulga peale. Tegelikuks juhtoinaks on tõusnud koloniaalkaisejõud, mis on tehnoloogiliselt kolooniatest endist lootusetult eest ära sõitnud. Ometigi on katsejõud endiselt sõltuvuses kahurilihast, mida värvatakse kolooniate pensionäride hulgast -- inimeste hulgast, kellel on rikkalik igapäevane kogemustepagas, kes on oma "sarved" maha jooksnud ja kes on valmis tegema mida iganes, et nuka taga nuuskivat vikatimeest vältida.

Nimelt pakutavad kaitsejõud vanainimestele võimaluse uut elu alustada -- saada omale uus keha, olla uuesti noor ning ainuke mis selleks teha tuleb on liituda koloniaalarmeega. Kohe raamatu alguses tehakse selgeks ka see, et kuigi elu kolooniates tundub rahulik ja turvaline, siis on see nii vaid tänu "tähesõdalaste" ennastsalgavale tegutsemisele, sest multiversum on paksult täis tegelasi, kes esimele võimaluse inimesed planeetidest välja tõstaks ning ega inimesed isegi paremad pole.

Raamatu peategelane John Perry on üks nendest vanuritest, kes uuesti alustada püüab. Koos teiste samasuguste sarkastiliste vanade peerudega saab ta omale popi ja noortepärase rohelise keha ja Kassisilmad (tm) ning õpib pisitasa oma uut keha ja staatust tundma. Raamatu üks läbivaid teemasi on see, et inimesed kipuvad väga paljusi asju arvama -- ning võrdlemisi vääralt -- nii enda kui teiste kohta ning vaja on üsna äärmuslike situatsioone, et senistest stampidest vabaneda. Ning äärmuslike situatsioon pakub Scalzi kamaluga.

Üldiselt kogu loo tugevaim külg on tegelaste dialoogid, mis on värvikad ning samas usutavad. Pea kõikidel tegelastel on seal omad voorused ja omad pahed ning asjad juhtuvad sellepärast, et see on loomulik, mitte sellepärast, et autoril on hädasti vaja et need juhtuks. Hindeks kindel 5!

Ahjaa ... ning etteruttavalt võib öelda, et loomulikult ei puudu narratiivis ka tulnukad, kelle huvi inimkonna vastu on puhtalt kulinaarne.

Kogu film ongi üles ehitatud tema n.ö. tervisehäirele. Meelde jätmise asemel saadab ta iseendale kirjakesi ning polaroide ja tähtsamad detailid tätoveerib ta oma kehale. Näiteks on ta varasemas elus kokku puutunud ühe analoogse juhtumiga ning selleks, et oma olukorrast kiiremini sotti saada, on ta käele lasknud kirjutada selle tegelase nime. Huvitaval kombel on ta nõnda õppinud isegi iseendale valetama.

Kogu film on täis põnevaid lahendusi ning suurepärast lavastajatööd, kuid paraku astub ta täpselt samasse pange kuhu kümme aastat hiljem astus Christopher Nolani teine film "Inception": film ei anna tervikliku muljet, samuti pole süžee lahendused usutavad kuna asjad juhtuvad ainult sellepärast, et lavastajal on loo jätkamiseks vaja, et need juhtuks. Huvitavad lahendused ei ole paraku küllaldased ning tänu sellele on seda linateost raske teist korda vaadata. Sarnasus "Inceptioniga" on niivõrd tugev, et kohati jääb isegi muljet, et uuem film võiks vabalt kanda nime "Memento 2". Päeva lõpuks ei mõju asjale hästi ka see, et see tervisehäire kipub olema AINUKE vedav tegur ja tänu sellele kuritarvitatakse seda igast asendist.

Kokkuvõtteks: film on kindlasti väärt korra vaatamist, eriti kui eesmärgiks on ise kinoalal kätt proovida. Ometigi ei tasu sellele erilisi lootusi panna, sest süžee on lünklik ja ebausutav. Laias laastus on tegemist näitega, et briljantne lavastajatöö on võimeline kompenseerima puudujääke nii sisus ning eelarves. Hindeks kolm punkti viiest.

Nüüd kus ma olen Facebookist kogu kohase ja ebakohase tagasiside läbi lugenud võin ka oma seisukohta avaldama hakata. Kõigepealt laulust enesest: kui üle-eelmise aasta "Rändajad" välja arvata, siis jagunevad viimase aja Eesti esindused kahte kategooriasse -- protestilaulud ja nn. eurovisioonilaulud. Kumbagi kategooriat pole seniajani saatnud edu, kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis viimase kümne aasta jooksul on edukad lood olnud pigem omapärased kui meie mõistes "eurovisioonilikud" (kõige markantsemaks näiteks on selles sektoris loomulikult soomlaste Lordi) lood. Selles mõttes on natuke tobe lugu, et poksimatšile saadetakse meil regulaarselt maletajaid.

Vähemasti koos Lordiga on Soome oma vitsad kätte saanud ja mõtleb nüüd vabameelsemalt. Soomlastel on tegelikul ilmselt veel üsna hästi meeles kui 2000 aasta kohaliku võistluse võitis Nightwish looga "Sleepwalker" ja mis žürii poolt ära vetostati kui "ebaeurovisioonilik". Nightwishi asemel saadeti Nina Åström, kes tõi koju meie põhjanaabrite jaoks suhteliselt eduka tagantpoolt viienda koha. Arvestades nõrka üldist konkurentsi tol aastal, oleks Nightwish suure tõenäosusega olnud üks tiitlipretendentidest, aga polnud midagi teha, näopeks tuli enne kätte saata ja poroloonkollid kuus aastat hiljem medali järele saata.

Üksjagu piinlik on lugeda ka seda, et paljud inimesed ei tea, et selleaastane võitja Aserbaidžaan asub Euroopas -- seda enam, et samad inimesed on esimesed naerma kui "lollid" Ameeriklased Eesti kuhugi Itaaliasse paigutavad. Ma tuletaks siinkohas meelde, et sealkandi kuningriigid olid loonud oma kõrgtsivilisatsiooni juba siis kui meie esivanemad alles soos sumpasid ja teineteist puukaigastega taga ajasid. Ega asjata ei nimetata Ühendriikides valgeid inimesi kaukaaslasteks. Muide rääkides Eurovisioonist, pole sellel tegelikult maailmajaoga mitte midagi ühist. Eurovisioon on Euroopa Ringhäälingute Liidu üritus, millest tohivad osa võtta kõik liidu täisliikmed, Peale Euroopa riikide kuuluvad nende hulka ka näiteks Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko ja Tuneesia. Iisrael saadab oma esindajaid kohale juba pikemat aega ning Maroko on käinud korra, 1980 aastal. Enamus neist riikidest ei pea seda üritust moslemite jaoks paslikuks (Iisrael!) ning  ennast näole anna, kuid neil on täiesti vaba voli oma esindaja saata kui huvi peaks tekkima.

Kuid asi sellega ei piirdu, Liidu liikmeks on soovinud astuda ka Kasahstan, Liechtenstein, Kosovo ning Katar (sic!). Seega konkurents tiheneb jätkuvalt ning kuigi tümakatreialite rahamasina jaoks on staarisaated odava liha vabrikud, ei piisa arvaestatavate kohtade saamiseks enam suurte silmadega piigadest (kellest paari aasta pärast pole midagi kuulda) ning aeg on lagedale tulla millegi uuega.

Aga tagasi asja juurde. Teema püstitus on huvitav pigem selle tõttu, et vahe esimeste oinaste ning viimaste lammaste vahel on meil viimasel ajal veninud nõnda suureks, et tagumine ots ei küüni enam nägema, mis eespool toimub, veel vähem mõistma. Nende arvates juhivad neid eespool kõndivad lambad. Ma pean seda rääkides silmas, et riigid kui masinavärgid on muutunud viimaste sajandite jooksul nõnda keerukateks omavahel sisemiselt ja väliselt põimunud süsteemideks, et juba oma olemuselt on meritokraatia nende toimimisse sisse kirjutatud. Meritokraatiast ei ole mõtet unistada; juba viimased sada aastat on kogu maailma (välja arvatud käputäis tähtsusetuid arenguimaid) juhitud läbi meritokraatia. Ka Eestit.

Muide, enamus režiime pole meritokraatiast põrmugi vaimustuses, kuigi tavaliselt on nad olnud piisavalt pragmaatilised, et suuremaid rumalusi vältida. Näiteks viis Stalin kolmekümnenda lõpus läbi Suure Puhastuse, mille käigus ta kõrvaldas pildilt lõviosa erinevate tasemete juhtoinastest, nähes võimekamates ning ambitsioonikamates ohtu režiimile ja positsioonile. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata ning kogu ettevõtmine tipnes NSVL-i (sisulise) lüüasaamisega Talvesõjas. Kuigi elavjõus oli Nõukogude armee ülekaal kolmekordne, lennumasinates kolmekülmnekordne ja rasketehnikas lausa sajakordne, suutis Stalin okupeerida vaid 11% Soomest, hävitada täielikult kuvandi oma riigisti kui ülivõimust ning kaotada võrreldes Soomega viis korda rohkem sõdureid, kuus korda rohkem lennumasinaid ja tervelt sada korda rohkem rasketehnikat. Päeva lõpuks sai kõikidele selgeks, et ustavus Parteile ei ole aseaine kompetentsile ja sellise kaliibriga faux pas sundis Stalinit oma seisukohti revideerima, meritokraatia taastama ning võib isegi öelda, et tänu sellele lüüasaamisele suutis NSVL paar aastat hiljem sakslaste pealetungile vastu seista.

Mõnes mõttes tuleb siiski aru saada ka nendest, kes demokraatiat ja meritokaatiat vastandavad. Asi on selles (kui banaalselt väljenduda), et targad ei saa juhtida lolle, sest lollid ei küüni mõistma mida targad teevad, tänu millele nad peavad nad hoopis tarku lollideks (või vähemalt saamahimulisteks röövlinägudeks). Selle jaoks on demokraatia välja töötanud erinevaid vahekihte, kus lolle juhivad vähem lollid, keda omakorda juhivad vähem targad, keda omakorda juhivad targad. Või arvasite te tõesti, et need asjapulgad Riigikogus võtavad vastu reaalseid otsuseid? Reaalsed otsused võetakse vastu sootuks teistel tasemetel kusagil parteide tagatubades ja kompetentsemate ametnike kabinettides, mis omakorda lähtuvad oma otsustes nende inimeste töödest kelle visiitkaarte kaunistavad sellised tiitlid nagu Ph.D. ja seinu Nobeli preemia diplomid. Ma muide ei pea täiesti teadlikult üldistan, sest ma ei usu universaalsesse lollusesse nagu ma ei usu ka universaalsesse tarkusesse. Andekas viiuldaja võib olla poliitikas täielik võhik ning hea matemaatik võib olla majanduses ümmargune null. Küsimus on rohkem selles kuivõrd üks või teine isik on valmis seda tunnistama, kuna poliitika ja majandus eraisiku tasemel on jõukohane ju igaühele.

Tulles tagasi selle oinaste-lammaste jada näite juurde tuleb nentida, et selline pikk vahe esimeste ja viimaste vahel pole kaugeltki mitte optimaalne. Meie puhul on see tingitud režiimivahetusest, kus viimaseid tagant utsitava karjakoera rolli täitnud repressiivorganite asemel pole vaba maailma sotsiaalne surve jõudnud veel kasvada ja tänu millele tuleb meil jalgade lohistajaid pidevalt järgi ootada. Õnneks on viimaste aastate jooksul tekkinud ka arvestatav keskkiht, mis järjest tihedamalt pahuraid pilke üle õla heidab. Uskuge mind, mitte keegi ei taha elada riigis, kus edasiliikumise tempo dikteeritakse viimaste järgi.

Sootuks olulisem on hoopis olevik ja tulevik ning vähemalt mulle tundus, et isegi surres suutis Šeik oma vastastel ennast nurka värvida lasta. Vaadakem detaile.

Esiteks suutis mees surra n.ö. märtrisurma, võideldes relv käes oma vaenlaste vastu. Tõenäoliselt saab temast araabiamaade Che, kelle pildiga särgid on noorte hulgas minev kaup ja kelle plakatid ehivad iga endast lugupidava radikaali elutuba. Piltlikult öeldes muudeti härra kogu ettevõtmise käigus surematuks, sest erinevalt elavast mehest ei ole surnut võimalik enam teist korda tappa. Tõenäoliselt korraldatakse lähitulevikus ka hulgaliselt vastuaktsioone, sest keegi ei taha ju oma iidolist viletsam olla, pealegi kui ta tõepoolest mingi organisatsiooni ninamees oli, siis on latt mantlipärija jaoks üpris kõrgele seatud. Ainuke asi mida ma (üsna isekalt) teha saan on loota, et need tehakse kusagil mujal.

Teiseks tõmbas kogu see sündmus selge joone Ameerika ja ülejäänud maailma vahele. Ülejäänud maailm vaatas tülgastusega pealt, kuidas rõõmust joobunud ameeriklased Valge Maja ees vahuveini kulistasid ja tantsisid. Kurt Tucholsky (tavaliselt vääralt Stalinile omistatud) tsitaat ütleb, et ühe inimese surm on katastroof ja saja tuhande surm aga statistika; näha inimesi katastroofi üle rõõmustamas tundub eurooplase jaoks lihtsalt barbaarne, labane ning ebainimlik. Rääkimata sellest, et mis ajast lihtlabast atendaati saab õigusemõistmiseks pidada? ... and justice for all, my ass!

Kolmas, tõenäoliselt kõige karmim aspekt on see, et pärast kümneaastast sõda, Afganistaani ja Iraagi sõelapõhjaks pommitamist, kahe ja pool tuhande sõduri surma ning triljonite dollarite korstnasse kirjutamist toimus täpselt mis? Paar eriväljaõppe saanud kõrilõikajat lasi habemiku lihtsalt maha? Aga milleks kõik see ülejäänu? Kogu sõja tulemuseks on araabiamaade jätkuv radikaliseerumine, hiljuti lõppenud majanduskriis (mis osade arvates seniajani kestab) ja lõhe läänemaailma erinevate osade vahel. Põhimõtteliselt on USA täitnud oma põhilise lubaduse sõda alustades -- tabada rünnakute korraldaja, kuid nüüd lihtsalt pärast riigi ära lagastamist sealt enda väed välja tõmmata ja vaadata, kuidas Taliban uuesti võimu haarab saab olema ründajate jaoks igakülgelt demoraliseerivam kui suvaline rünnak ükskõik millise hoone pihta riigis. Varem või hiljem hakkavad jänkid enda käest küsima, et mida me tegime ja mida me saavutasime. Ja mis hinnaga? Ja kes TEGELIKULT võitis ...

Selle loo lõpetamiseks räägiks ma anektoodi sellest, kuidas kaks kauboid on aasta otsa usinasti tööd teinud ja kõvast dollareid kokku ajanud ning suunduvad korraliku aastapalgaga kodu poole. Teel külastavad nad kõrtsi, tõmbavad nosu korralikult täis ja asuvad siis varastel hommikutundidel edasi ratsutama. Mõnda aega preeriat mööda lonkinuna mööduvad nad igavesti pirakast piisonikoogist.
"Veame poole aastapalga peale kihla, et sa ei suuda seda kooki ära süüa," pakub üks nokastanud kauboid teisele välja.
"Pfff, vabalt suudan!" vastab teine bravuurikalt.
Lüüakse käed, teine kauboi kougib saapasäärest välja lusika ja pistab hunniku -- küll ilmse vastumeelsusega -- nahka. Pisitasa kainenedes taipab esimene kauboi, et see oli ilmselgelt halb kihlvedu. Poole aasta palk läinud ja kuidas sa kodustele seletad, et vedasime sõnnikusöömise peale kihla ja ma kaotasin. Lõpuks arvab ta olukorrast väljapääsu olevat leidnud ning teeb ettepaneku:
"Tead, veame veel poole aastapalga peale kihla, et ka mina suudan samasuguse hunniku nahka pista!"
Teine kauboid mõtleb hetke ja jõuab siis otsusele, et vaevalt see teine mees nii kõva närviga on, et sellise trikiga hakkama saab ning jube hea on koju laekuda kahe aastapalgaga. Lüüakse siis käed, esimene kauboid otsib oma saapasäärest lusika ning pärast suuremat punnitamist suudab samasuguse piisonikoogi lipsu alla litsuda.
Sõidavad siis kaks kauboid vaikides mööda preeriat, kuni äkitselt teine kauboid küsib esimeselt:
"Kuule, kas sulle ei tundu, et me oleme asja eest, teist taga kumbki hea hunniku piisonisitta nahka pannud?"

Sarja tõenäoliselt kõige tugevamaks küljeks on näitlejad; Boromir ehk Sean Bean on Eddard Starki rolli nagu loodud ning peaaegu kõik muud tegelaskujud on peaaegu täpselt sellised nagu ma oma vaimusilmas ette olin kujutanud. Kohati isegi paremad. Kuigi tegelaste mitmemõõtmelisus on suurest tingitud tänu kvaliteetsele algmaterjalile on sarja autorid suutnud leida rollidesse meeldejäävad ning isikupärased natuurid. Eraldi äramärkimist väärib Peter Dinklage kibestunud kääbuse Tyrioni rollis.

Plusside hulka tasub lugeda kindlasti ka intro, kus linnuseid ning kaarte demonstreeritakse veidras aurupungivõtmes ning tunnusmuusikat. Need helendavate siniste silmadega elukad Müüri taga olid muljetavaldavad nagu ka Müür ise. Ilmselt tuleks tänusõnad teele saata ka stsenaristide aadressil, kes on suutnud (vähemalt kahe esimese osa põhjal nähtuna) tabada õige rütmi ning tuua igasse ossa sobivas koguses pinget.

Negatiivse poole pealt tuleks ära märkida Jason Momoa poolt esitatud hoburahva ninamees Khal Drogo, kes mitte kuidagi ei suuda maailma sisse sulada. Kuigi tema tegelaskujul pikka iga pole, tekib teda vaadates pidevalt mulje, et tegemist on lihtsalt rõivad vahetanud linnamehega. Ausalt öeldes ma ilmselt isegi ei märkaks kui ta oleks mõnes stseenis omale käekella randmele unustanud, see tunduks tema puhul nii loomulik.

Sari kannab endas edasi ka selliseid negatiivseid omadusi nagu osade võtete pinnapealisus. Näiteks külakaadrites tekib pidevalt tunne, et enamus tegelasi on kaadris ainult sellepärast, et lavastaja käskis neil olla seal, mitte sellepärast, et neil oleks seal midagi asjaliku teha. Kaklussteenides kasutatakse vana head India filmitööstuse võtet, kus hoop lendab kaarega mehest mööda, aga hele laks kostab sellegipoolest. Paljud kriitilise tähtsusega stseenid on tehtud kuidagi kiirustades ning pinnapealselt: ma pean siinkohas silmas näiteks kutsikate leidmise lugu või seda, kuidas Jaime Brani tornist alla tõukas.

Sarjas on muidugi ka mõned tõsiselt halvad kohas, näiteks kutsikate leidmise episoodis olid surnud hirv ning emahunt nii ilmselgelt plüüžist, et kogu episood tundus pärast seda naeruväärne. Samuti oli tõeliselt piinlik vaadata Drogo ja Daeneryse pulma, mis oli lihtsalt üks ebamäärase etnilisusega tegelasete mõttetu veiderdamine. Pärast seda kohta ei saa mitte ühtegu dothraki sõdalast enam tõsiselt võtta. Õnneks siiski jäid kõik need jubedused siiski esimesse pilooti ning teises osas on neid suuresti suudetud vältida.

Lõpetuseks niipalju, et palja ihuga, nagu HBO sarjadele kohane, ei koonerdata ning eluterve vägivald on samuti läbiv teema. Kõikidele miinustele vaatamata on sari vägagi vaadatav ning kuna vaatajanumbrid oli head ning kriitikute vastuvõtt üldiselt positiivne, on juba praeguseks löödud käed ka teise hooaja valmistamiseks.

"Rahu" on üsna väärikas punkt triloogiale, mille esimene raamat ilmus 2008 aastal. Laias laastus on tegemist kaks-ühes komplektiga, ehk samade kaante vahel on kaks raamatut: esimene räägib kuidas lõppes sõda ja teine sellest mis sai pärast. Teine pool aitab mõista, et kogu sõda pole toimunud vaakumis ning igal võidul -- nagu ka kaotusel -- on hind.

Natuke veider on kogu loo lõpp, mis jätab ülesse teoreetilisel võimaluse jätkulugudeks -- nimelt viimane diskussioon nende tõukude esindaja ja peategelase vahel viitab sellele, et lahti on rääkimata kaks väga olulist asja: kahe rassi arenguanomaaliate põhjus ja uue välise ohu teke. Nende kahe küsimuse põhjalik toonitamine enne viimast punkti ei saa lihtsalt olla juhuslik.

Aga tagasi loo juurde. Sisu on puhas viis -- isegi minu arvates täiesti põhjendamatult ette võetud ajaränne suudeti adekvaatselt välja mängida. Retked sõduri,keda on lapsest saati simulatsioonide abil treenitud, mõttemaailma oli samuti mõtlemapanevad: kui suur osa tema elust on üldse reaalne? Kas ta üldse saabki aru mis on reaalne? Kas ta on selleks suutelinegi?

Jutu miinustena tooksin ma välja karakterid, mis on üsna kahemõõtmelised ja dialoogid, mis on esitatud koolipoisiliku püüdlikude ja lihtlausetega. Pikemate diskussioonide käigus oli kohati isegi raske aru saada, kes mida räägib kuna diskussionid kippusid muutuma omamoodi topeltmonoloogideks, kus omavahel vestlevat tegelast vahetasid sõnu vaid selleks, et lugeja saaks kindlasti aru, mis toimub. Õnneks ei ole tegemist siiski karakteripõhise looga ja seetõttu saab selle miinuse panna maksimumhinde lõppu ilma palligi maha lõikamata.

Film kasutab intrigeerivat motiivi, mis on visuaalselt ja vormiliselt väga hästi üles ehitud. Efektid on muljatavaldavad, näitlejtöö on korrektne, kuid paraku on kogu selles teostuses midagi häirivat. Pärast seda kui esimene vaimustus on haihtunud selgub, et filmil pole tegelikult süžeed; lihtsalt tegemist on teineteise otsa lükitud stseenidega, mis on omavahel üsna lõdvalt seotud. Ka tegelaste motiivid on hägused kui peategelane ehk (osaliselt) välja arvata.

Võtame näiteks läbiva teema, mis peaks olema kogu filmi emapuuks -- eksisteerib kaks konkureerivat kontserni, millest üks kipub teise jaoks liiga suureks minema. Suurema kontserni omanik ja juht viskab paraku aga sussid püsti ja kogu kupatus jääb tema pojakese hapratele õlgadele. Kogu loo mõte on selles, et väiksema konkurendi juht palkab peategelaste kamba, et need istutaks mantlipärijale pähe mõtte ettevõte väiksemateks ja nõrgemateks osadeks jaotada nõnda, et tema konkurentsiks püsida suudaks.

Filmi vaadates peaks juba alguses selge olema, et emokalduvustega pojake oleks kogu firma niikuinii tuksi keeranud. Samuti oleks tunduvalt odavam ja ohutum olnud häguste mõtete asemel talle hoopis tinaubin pähe istutada. Kuid probleemid ei piirdu vaid sellega -- kogu filmi jooksul on näha, et sellal kui küsimusele "kuidas?" on vastatud elegantselt on küsimus "miks?" jäänud ilma igasuguse tähelepanuta. See häirib väga, juba esimesest poolest tunnist alates kuni lõpuni välja, mil tekkis tahtmine küsida, et milleks see kõik?

Ma ei hakka igaks juhuks rohkem seda asja lahkma. Üks kord vaatamist on see film igal juhul väärt, ometigi on kahju kasutamata jäänud potentsiaalist. Hindeks 3 punki 5-st.