Aga..

Kui teaks, kuidas sitt maitseb, siis täna oleks tõenäoliselt see maitse suus küll.. Kes on vaba tarkvara kommuuni eluga kursis, siis ilmselt on talle teada, et Ain Vagula on meie seast lahkunud. Ain aga oli suuresti üks ja see ainus, kes viimastel aastatel vastutas OpenOffice.org’i tõlkimise ja tõlgete jõudmise eest eestlastele kättesaadavatesse peeglitesse. Lisaks tõlkimisele vahendas Ain ka probleeme, mis lokaliseerimisega esinema hakkasid. Lühidalt öeldes tegi ta kaunis roppu tööd mitte millegi eest.

Nüüd on väljas OOo 3.2 ja eestikeelsena seda enam ei ole võtta. Ka ei leia enam seda vabatahtlikku, kes tahaks taaga kanda võtta (endalgi pole mul enam nii palju vaba aega, et teine nii suure kaaluga asi veel kaela võtta, Merikese abita oleks ma juba ka Mozilla asjadega parajas hädas). Samal ajal aga liigub elu selles suunas, et EL propageerib avatud tarkvara ning standardite kasutamist ja sellest lähtuvalt peab ka meie M$-lembene riiginatuke hakkama mõtlema ODF-vormingutele. Emakeelsena toetab seda aga kõikse paremini tõenäoliselt OOo, vähemalt on see meie maarjamaal tänu Aini tööle enimlevinud. Probleem tekib sellest, et ka riigiaparaadis töötab palju selliseid inimesi, kelle ainus räägitav keel on eesti keel. Mis lühidalt tähendab seda, et tööjaamadele paigaldatav tarkvara peaks nendega maakeeli suhelda oskama.

Vaba tarkvara kogukonnas leidub inimesi, kes oleks nõus antud tõlketööd tegema, kui oleks taga ka mingi rahaline toetus. Selle rahalise toetuse eest peaks aga hea seisma riik, sest ühtki teist mõistlikku lahendust ma selles suhtes ei näe. Mingis osas on arengut isegi olnud ja tõenäoliselt hakkab riik ka ise probleemist aru saama.

Ja nüüd tulebki selle postituse kirjutamiseni viinud point. Mõned päevad tagasi potsatas minu postkasti kiri, kus lühidalt räägiti sellest, et RIA ootab taotlusi projektide läbiviimiseks, millest täpsemalt võib lugeda siit. Ning ühtlasi nähti selles head võimalust vaba laiatarbetarkvara tõlkimise rahastamiseks.

Toetusi võivad aga taotleda piiratud grupp tegijaid:
“Toetusi võivad taotleda mittetulundusühingud ja sihtasutused, kohalikud omavalitsused ja kohalike omavalitsuste liidud, avalik-õiguslikud juriidilised isikud, põhiseaduslikud institutsioonid ning valitsusasutused ja nende hallatavad asutused.”

Vaba tarkvara tõlkijatele tähendab see siis MTÜ’d. Aga MTÜ peab ise panema omaosaluse 15%. Lisaks sellele tuleb MTÜ-l korraldada hange, kus võiks osaleda vähemalt kolm pakkujat. Nii et tulemusena maksavad vabatahtlikud peale 15% oma rahast, et keegi M$ tarkvara tõlkinud ettevõte saaks tulla ja OOo ning midagi muud ka ära solkida. Selle kohta ei oska muud öelda, et no tule taevas appi. Kas riik tõesti muud võimalust ei leidnud asja rahastamiseks. Või kas tõesti keegi seal kõrgemal peaga ei mõtle, et sellist laus mõnitamist vältida. Natukegi?

Joon alla tõlkimisele ja võtab siis juba natuke seda riigiaparaadi mõtlemisvõime külge ka.. Vaadates viimasel ajal toimunut, siis jääb selline mulje, et igasugused hanked korraldatakse suure kiiruga ja mõtlemata ning kui siis lõpuks on leitud ka teostaja, siis hakkab välja tulema, et asi ikka ei mängi sellise illusioonina välja ja järgneb ikaldus ja asjade venimine. Tulemuseks on kas poolik projekt (võtkem kas või meie praeguse ID-kaardi tarkvara olukord) või siis projekt, mis läheb maksma miljoneid ja mõne aasta pärast ei ole see enam kasutatav, sest kokku on keeratud selline käkk, et seda pole võimalik mõistlikult enam laiendada ning välja visatakse uus hange. Seejuures ei suuda aga keegi vigadest õppida ja sama tsirkus läheb otsast uuesti käima. Siinkohal ei oska ma muud öelda, et kus kurat on meie riigi tarkvara kompetentsikeskus, kes peaks sellise jama mitte juhtumise eest vastutama? Miks ei ole meil vääriliselt makstud spetsialiste, kes oskaks välistada hanked, mis on eos läbikukkumisele mõeldud? Või miks kurat ei ole meil riigi palgal arendajate gruppi, kes teeks vajalikud asjad ise ära, nii et ei peaks avalikult meedia vahendusel inetult koostööpartnereid mustama? Miks ei võiks see sama kompetentsikeskus olla seadusemeestele nõunikeks, et ei tehtaks “e”-riigikest alandavaid ja magedaid seadusi (jah, ma mõtlen kasiinode tegevuse “piiramist” nimekate kaudu)? Miks ei võiks selle keskuse kaudu toimuda tarkvara tõlkimise rahastamine? Miks peaks riik üldse panema miljoneid magama infosüsteemide alla, mida paljudel riigiasutustel oleks vaja ja mida tihti igaüks tellib endale oma, vahel samalt partnerilt ja kui see partner neil näppe kõrvetab, siis jääb see vaid antud asutuse teada. Kas kompetentsikeskus ei võiks omada teadmistebaasi, et kust enam mitte hankida? Miks on üldse hangete tegemise seadus ajal ja elul jalus ja mäda?

(Miks ja miks, Hando Runnel)

Pikalt ei viitsi jaurata ja ise küll antud domeeni ei kasuta, aga siiski ajab riigi kohatine ihnus, ahnus ja lollus südame pahaks.

Kes soovib videot parema kvaliteediga alla laadida, siis võib seda lahkelt teha sellelt aadressilt.

Teine video räägib sellest, kuidas asjad patentimiseta palju paremini töötavad.

Kellele viimane video meeldis, siis aadressilt http://www.ted.com leiab häid ideid ja mõtteid küll ja veel, soovitan!

Aga samas on see ka minupoolne soovitus, kui keegi soovib endale “nutikat” hankida. Hetkel on ta küll alles nö läbiproovimise faasis, aga sellegi poolest olen üsna rahul. Eks lähipäevadel saab teda veel proovile pandud ja kes teab, ehk kirjutab ka siia, et kuidas ta millegi jaoks kasulikuks osutub.

Seni kaks linki, kust leiab täpsemad ülevaated asjast, sest ise olen ma natuke laisk, et pikemalt seda kõike ümber nämmutada: link1, link2.

Kui ma vaid isegi mäletaks, kui palju ma seda teadet näinud olen ja kui pikalt järjest teinekord (yeah, Automatwebi “kultuur andmebaasis”, näpuga näitan sinu poole ). Alles täna ma siis süvenesin esimesse lausesse.

Nüüd arvake ära, mitu korda ma olen nuputand, et mis selle tabeli või tulba nimi nüüd oli, mida mul päringus vaja läks. Võin vihjena öelda, et tunduvalt rohkem, kui olen näinud seda ülemist teadet.
Edaspidi tean nüüd õigel ajal TABi vajutada.

Ja kui mõni veel ei peaks teadma, siis MySQLi klient sööb käsureale sarnaselt ka kombinatsiooni Ctrl +R

Esimesena lahenes kuvarite probleem. Avastasin, et uus kuvar (iseenesest päris hea isend, võiks öelda, et isegi soovitan: LG W2453V-PF) toetab sisendit kahest (võib-olla isegi kolmest, sest HDMI porti polnud hetkel miskit susata) kohast korraga, seega läpakale VGA kaabel sappa ja arvutist DVI kaabel (mõlemad olid kuvariga kaasas) ning ühe nupuvajutusega sai siis sisendit vahetada. Läpakas asusgi suhteliselt halva nurga all ja nii võis kaela viltu vaadata.

Kõige suurem probleem oli alles, kaks klaverit. Vestluse käigus andis Rain aga viite sellisele lahedale asjale nagu Synergy. Tuleb välja, et see rakendus suudab hakkama saada ka Windowsi ja Linuxi koostöös.
Lühidalt sellest, kuidas asi toimib: ühes arvutis sead üles server-rakenduse ning teises klient-rakenduse. Liigutades kursorit üle ekraani serva, deaktiveerib see kõik aknad ning kursor ilmub teisele ekraanile. Vajadusel saab Scroll Locki kasutades kursori ka ekraanile lukustada. Vastavalt kursori liikumisele “liigub kaasa” ka klaviatuur.

Nüüd aga detailsemalt sellest, kuidas see tööle rakendada. Minu keskkond on järgmine: vasakut kätt läpakas Mandriva Linuxiga (server-rakendus istub seal) ning paremal lauaarvuti Windowsi/Linuxiga (klient-rakendus siis selles masinas).

Paigaldamisest ja seadistamisest:

• Esiteks paigalda rakendused, Mandrivas on antud paki nimi synergy-plus (urpmi synergy-plus).
  Windowsi jaoks leiab paigaldaja siit.
• Teiseks tuleb luua server-rakendusele konf (faili /etc/synergy.conf).
  Näide minu masinast:

  section: screens
  servermasin:
  klient:
  end
  
  section: aliases
  klient:
  192.168.11.3
  end
  
  section: links
  servermasin:
  right = klient
  klient:
  left = servermasin
  end
  
  section: options
  screenSaverSync = false
  end

  Lühidalt sektsioonidest: screens – selles sektsioonis tuleb ära kirjeldada käiku minevad masinad; aliases – selles sektsioonis tuleb ära kirjeldada klientide IPd, seejuures tuleb kasuks, kui klientidel on kindel IP (parim võimalus selleks on arvutile MACi järgi IP omistamine, seda saab teha ruuterist), muidu peab konfi tihti muutma; links – selles sektsioonis tuleb kirjeldada kuvarite paiknemine, antud juhul jääb servermasinast paremale klient ja vastupidi; options – selles sektsioonis saab määrata erinevaid sätteid, antud juhul on ekraanisäästjate sünkroniseerimine välja lülitatud. Täpsemalt saab seadistamisest lugeda siit.

• Kolmandaks tuleb anda kõigile ligipääs konfi lugemiseks: chmod a+r /etc/synergy.conf.
• Neljandaks tasub proovida, kas asjad toimivad. Selleks käivita server-rakendus võtmega -f: synergys -f, ning kui kliendiks on Windows, siis on võimalik kasutada nuppu Test (eelnevalt tuleb sisestada serveri IP). Linuxi kliendi puhul tuleb käivitada synergyc -f 123.123.123.123, kus viimane on serveri IP. Et Linuxis testimine katkestada, kasuta Ctrl + C.
• Kui asjad toimivad, siis võib need Linuxis käivitada ilma võtmeta -f ning Windowsis vajutada nuppu Start.
• Automaatseks käivitamiseks on Windowsis olemas vastavad nupud.
  Linuxi ja KDE puhul võib teha server-rakendusele viite kausta Autostart: ln -s /usr/bin/synergys ~/.kde4/Autostart/synergys.
  Linuxi klient-rakenduse puhul võib samasse kausta luua käivitatava faili järgmise sisuga:

  #!/bin/bash
  /usr/bin/synergyc 123.123.123.123

  kus 123.123.123.123 on siis vastavalt serveri IP.

Asja juures on küll mõned miinused (sisse logimiseks peab kasutama arvuti õiget klaviatuuri (pole suurem asi probleem, sest see on juhtmeta ning seega saab lihtsalt laualt sahtli visata); kui Windowsis viskab ette admini õigusi nõudva dialoogi, siis kaotab kursor liikumisvõime (elan ka üle, sest teine hiir on endiselt matil ja ei võta seal liiga palju ruumi)), aga need pole nii suured, et minna poodi KVMi ostma (jutt ju ikka vaese mehe lahendusest ).

Paigaldamisel oli kõik ilus, aga juba siis tundus, et kettatähised /dev/sde ja /dev/sdf ei kõla liiga optimistlikult. Nagu välja tuli, siis nii oligi. Taaskäivitus ja tulemuseks Volume group “blah” not found. Egas midagi, dual-iso rauda ja Rescue Mode‘i abil rohtu otsima. RAID + LVM + Rescue Mode on ise juba paras peavalu. Vähemalt minul automaatne süsteemi /mnt kausta haakimine ei toiminud. Seega konsooli ja käsitsi järgmised käsud:

# modprobe dm-mod
# modprobe raid1
# mdadm --assemble --scan
# lvm2 vgchange -ay

Siis võib proovida rescue-gui kaudu kettad uuesti haakida. Seekord see õnnestus ja nüüd jäi üle süsteem chrootimiseks ette valmistada:

# mount -o bind /proc /mnt/proc
# mount -o bind /sys /mnt/sys

Ning siis chroot’i: # chroot /mnt/

Kuna tegelikult otsib süsteem bootimisel kettaid /dev/sda ja /dev/sdb alt, siis nüüd tuli see ka initrd’le selgeks teha. Seetõttu kõigepealt väiksed asendused /etc kaustas:

# grep -rsl "/dev/sde" |xargs sed -i 's/\/dev\/sde/\/dev\/sda/g'
# grep -rsl "/dev/sdf" |xargs sed -i 's/\/dev\/sdf/\/dev\/sdb/g'

(igaks juhuks tasub üle kontrollida ka /proc/mdstat info, võib juhtuda, et RAIDi array ei oma enam sama nime ja siis tuleb ka see grep’i ja sed’iga üle käia ning ringi muuta)

ja siis uus initrd:

# mv /boot/initrd-kerneli-versioon.img /boot/initrd-kerneli-versioon.img.bak
# mkinitrd -v -f --with=dm-mod --with=raid1 --with=ahci /boot/initrd-kerneli-versioon.img kerneli-versioon

Kui ka see õnnelikult tehtud sai, siis jäi veel igaks juhuks GRUB ära korrastada, selleks näppisin faili /boot/grub/device.map ja õpetust võib leida ka Pingviini vikist. Ma ei tea, kas see on vajalik, aga tahtsin kindel olla, et mu masin käima saab.

Nüüd teab igaüks ise, kuhu suunas palved saadab, olgu see siis Allah, päike või Joe Pesci. Palved saadetud, siis rebule (edasi võib palvetada ka rebu ajal, tuleb kasuks ;P).

Kui sest kellelegi teisele kasu pole, siis on vähemalt maha märgitud enda jaoks, üsna kindel, et läheb veel vaja. Pealtnäha võib tunduda lihtne, aga tegelikult võttis omajagu nokitsemist ja paar katset, et asi korralikult tööle saada.

Võtaks siis lühidalt kokku kõik selle hää, mis see aasta toonud on:

• Veebruar – seminaritöö saab lõpuks valmis kirjutatud ja mõne aja pärast ka kaitstud – tulemusega konkurentsitult parim
• Märts – Firefoxi tõlge saab versiooniga 3.0.7 betast välja (yay!). Tööl lõpeb katseaeg..
• Mai – seminaritööle jätkuks saab valmis kirjutatud ka lõputöö. Eelmise korteri omanik peab õigeks pind maha müüa ja seega tuleb kolida uude kohta. Takka järgi seni kindlasti ei kahetse.
• Juuni – lõputöö saab kaitstud, küll mitte nii edukalt kui seminaritöö, aga siiski on paber käes ja 5 aastat koolipingi nühkimist lõpuks ära tasunud.
• Oktoober – mõned kuud väldanud autokool saab ARKis eduka lõpu, Sander võib nüüd ka rooli keerata. Selleks vaja aga neljarattalist – ka see saab soetatud:
  
• Detsember – kuna ID-kaardi utika jaoks Mandriva pakke ei genereerita, siis tuleb see töö enda peale võtta. Lisaks sellele oleks vaja need ka Mandriva repositooriumitesse saada. Detsembri keskel tagatakse selleks õigused ja Sander saab üheks Mandriva maintaineriks. Algul küll mentori käpa all ja suhteliselt väikse koguse pakkidega, mida hallata, aga kui see ID-utikas stabiilsemaks saab, küll siis hakkab ka pakke lisanduma.

Okei, ühe aasta kohta aitab ka, niigi juba tulemuslikum kui nii mõnedki eelmised. Head vana aasta lõppu ja et uus veel parem tuleks!