EMT alustas juunis kampaaniaga MinuVõimalus, kus kolm noort räägivad enda tööst, hobidest, õppimistest, uutest tehnoloogiatest ja muudest huvitavatest teemadest. Kui minuga ühendust võeti ja pakuti, et ma võiksin üks nendest noortest olla, olin kohe nõus osalema.

Kuna ma avastasin võrdlemisi hilja, mida ma elus teha võiksin, siis olen alati ise püüdnud mitmetelt üritustelt osta võtta, kus saab endast noorematele head nõu või inspiratsiooni jagada. Olgu selleks SINA üritustel esinemine või žüriis olemine, AIESEC välismaal õppimise seminaril rääkimine või Seedcamp’il mentor olemine. Seega tundus ka eelnimetatud EMT kampaania mulle hea mõte.

Peale minu osaleb MinuVõimalusel copywriter/DJ/blogija Birgit Pauklin (der TANK) ja moedisainer Katrin Ainson (COKA).

Kui suutsin Sinus huvi tekitada, siis palun heida pilk peale EMT MinuVõimalus Facebook’i lehele.

Paari tunni pärast lendan ma taaskord Jaapanisse ning mõtlesin, et nüüd on õige hetk panna siia blogisse üles muljeid oma eelmisest Jaapani reisist, mis toimus selle aasta kevadel. Osad lugejad ehk teavad, et tookord valisin ma oma Jaapani puhkuseks absoluutselt halvima aja, sest mulle avanes võimalus kogeda maailma üht tugevaimat maavärinat. Nice timing, nagu üks sõber mulle ütles.

Igaljuhul kajastasin ma Facebook’is ja Twitter’is oma läbielamisi ning ei möödund päevagi, kui meedia minust kuulis ning juba üsna pea peale maavärinat sai minu kogemusi lugeda internetist ja paberlehelt ning näha ka teles nii TV3-s kui ka ETV-s.

Alt leiad minu intervjuu ETV saates Kahekõne, kus ma räägin läbielatud maavärinast, olukorrast Tokyos ning ka sotsiaalmeedia rollist kriisisituatsioonides. Pea poole tunni pikkune live intervjuu oli kindlasti mu elu üks top 5 hirmsamaid kogemusi (küll mitte nii hirmus kui eelmainitud maavärin) ning möödus päris mitu kuud, enne kui ma ise julgesin oma intervjuud vaadata. Olles selle aga ära näinud, jäin ma tulemusega üsnagi rahule ning otsustasin, et peaks selle siia blogisse üles panema. Hankisin isegi õigused selle video YouTube’i ülespanemiseks, mis oli ka omamoodi huvitav ettevõtmine.

Igaljuhul ma loodan, et allolevat intervjuud on Sul huvitav vaadata. Ma loodan ka, et see maavärina kogemus jäi mu viimaseks.

Intervjuu 1. osa

Intervjuu 2. osa

Kas Sul tekkis videoid vaadates küsimusi või kommentaare?

28. juunil lansseeris Google oma kauaoodatud sotsiaalvõrgusiku Google+, mis on esimene tõsiseltvõetav katse Facebook’i sotsiaalmeedia ülemvõimu kõigutada. Google+ baseerub ringide (kasutan edaspidi selguse huvides sõna “grupp”) ideel – inimestel on suheldes erinevad huvid ja privaatsuseelistused, mille alusel saab vastavaid gruppe luua. Panin Google+’i kohe proovile ja lõin mõned grupid: “lähedased sõbrad”, “töökaaslased”, “eestlased” ja “välismaa tegelased”. Google+ võimaldab eelnimetatud gruppide jagatud sisu eraldi tarbida JA neile eraldi sisu jagada. Teoorias tundub gruppidepõhine sotsiaalvõrgustik küll hea mõte, kuid minus tekitab see küsimuse, kas keskmine internetikasutaja, mitte Sina, mu tehnoloogiafriigist blogilugeja, hakkab üldse grupeerimise funktsiooni kasutama?

Loomulikult pole Google+ ainus keskkond, mis inimesi gruppidesse võimaldab jagada – ka Facebook’il on selline funktsioon. Selle blogi lugejad mäletavad pea 2 aastat tagasi kirjutatud blogiposti “Kuidas oma sõpru Facebook’is listidesse jagada“. Mis Sa arvad, paljud lugejad tänaseks neid liste ka reaalselt teinud on? Ma olen kuulnud vaid paarist, kes seda “suurt vaeva” ette on võtnud. Ning kas need paar üldse viitsisid neid liste aktiivset kasutada – näiteks postitada erinevatele inimestele erinevaid postitusi? Vähetõenäoline.

Keegi (OK, 95% kasutajatest) ei kasuta küll Facebook’i Lists funktsiooni, kuid ei tasuks unustada Facebook’i gruppe (Groups), mis samuti võimaldavad sõpru gruppidesse jagada ning nendega privaatselt infot jagada. Zuckerberg ise väidab, et nende poolt loodud lahendus on kasutajatele palju intuitiivsem ning leiab seetõttu ka oluliselt rohkem kasutust. Väidetavalt kasutavad aktiivselt gruppe ligikaudu pooled Facebookisõltlastestkasutajatest.

Ja siis on veel Twitter’i listid, millest ma samuti kunagi ammu kirjutasin. Ka Twitter’i puhul sai algul mitmeid huvidele vastavaid liste loodud: “Eesti ajakirjanikud”, “Eesti startup’id” jne. Mis liste ma siiani kasutan? Ainult “Eestlased” ja “Huvitavad välismaalased” – ülejäänud listid ootavad siiani tulemata jäänud hiilgeaegu.

Miks ei hakata aktiivselt gruppe kasutama

1. “Päris elu” pole nii defineeritud. Vaid mõned grupid meie elus on selgelt piiritletud – näiteks pere ja lähedased sõbrad. Mulle tundub, et igapäevaelus me ei mõtle stiilis “see on minu muusikatuttav”, “see on minu töökaaslane”, vaid lihtsalt “see on Matthias”, sest säärane mõtlemine tekitab kohati stressi.
2. Grupid on dünaamilised. Inimsuhted muutuvad ajas: kunagine hea sõber muutub pelgalt töökaaslaseks, muusikatuttav muutub parimaks sõbraks, klient vahetab töökohta ning muutub konkurendiks jne. Kas Sa teistega suheldes mõtled konstantselt, mis gruppi ta antud ajahetkel kuulub? Pigem mitte.
3. Huvid on kahepoolsed. Oletame, et ma teen Google+’is grupi “tehnoloogiainimesed” ning lisan sinna sõbra Oliveri. Oliver aga postitab Google+’i lihtsalt huvitavaid pilte ja haruldasi remix‘e. Seega isegi kui ma olen vaeva näinud eri gruppide loomisega, siis ei saa ma kindel olla sealses sisus, sest gruppi lisatud inimesed ei tea, mis gruppi mina nad lisasin.
4. Inimesed on edevad. Kui tihti juhtub Sinu elus asju, mida Sa sooviks jagada vaid väikese grupiga? Vaadates inimeste käitumist sotsiaalvõrgustikes jääb pigem mulje, et mida rohkemate inimestega jagada seda parem.
5. Grupid nõuavad haldust. Eelnimetatud põhjused toovad meid viimase põhjuseni, milleks paratamatult on haldus. Gruppidest reaalselt kasu saamiseks on neid pidevalt vaja täiendada ja uuendada. Kui Sul on 700 sõpra, siis muutub haldus kiiresti tülikaks lisakohustuseks, mis jääb ajapikku unarusse.

Seega tekib küsimus, et kui ma pidevalt ei täienda ja uuenda oma gruppe, et need võimalikult hästi peegeldaks hetkeolukorda päris maailmas, siis mis mõte grupeerimisel üldse on?

Potentsiaalne lahendus: automaatsed ning dünaamilised grupid

Superstaarist investor Fred Wilson toob teedrajava teenusena välja Katango, mis loob Facebook’is vastavalt minu varasemale tegutsemisele ja infole automaatselt grupid inimestest ja võimaldab nendega privaatselt infot jagada. Just nagu Google+, kuid ainuke erinevus on see, et ise ei pea vaeva nägema.

Ja üldse – miks ma peaksid oma sõpradest eraldi looma “muusikasõprade” grupi? Süsteem võiks ise aru saada, milliste sõpradega ma olen varem muusika teemal suhelnud, näiteks diskuteerinud uue Kanye loo üle või Like’inud, +1′inud, ReTweet’inud (Keeleinspektsioon, call me) mõnda sõbra jagatud lugu, ning vastavalt sellele postitust pigem neile näidata. Eelnimetatud Katango on üks esimesi huvitavaid katsetusi selles valdkonnas, kuid tavakasutajale tundub selle igapäevane kasutamine veel natuke liiga keeruline.

Vähemalt hetkel Google+’is kasutuselolev täismanuaalne kontaktide segmenteerimine ja haldamine ei muutu ilmselt kunagi väga populaarseks, sest see nõuab keskmiselt internetikasutajalt lihtsalt liiga palju mõtlemist, aega ning tekitab “lisaboonusena” stressi. Maksimaalselt leiab poolehoidu ehk selgelt 2 piiritletud gruppi: pere ja lähedased sõbrad. Kuid spetsiifilisi gruppe stiilis tööalased kontaktid, muusikasõbrad, suusahuvilised ei võeta kasutusele enne, kui süsteem suudab neid automaatselt luua ning ajas ka ise hallata.

Nagu eelnevas punktis 3. toodud, on Google+ puhul probleemiks ühepoolsus – mina lisan Su “muusikasõprade” gruppi, kuid Sina ei tea sellest ja postitad mulle hoopis ehk tehnoloogiaalaseid uudiseid, sest olen Sinu “tehnoloogiasõprade” grupis. Ma ei tahaks küll Facebook’ist rääkides sõna “elegantne” kasutada, kuid just nii võiks iseloomustada nende Groups funktsiooni. Sõbrad liituvad kõik ühe grupiga, kõik teavad kõiki teisi ja nende huvisid seal grupis ning sellele vastavalt teevad nad ka teemakohaseid postitusi. Natuke nagu päris elus.

Kas Sina oled Google+’i erinevaid gruppe loonud JA kasutad neid aktiivselt? Kuidas on Facebook’i ja Twitter’iga?

Kui Sa siiski soovid oma kontakte gruppidesse jagada, siis siin on minu Google+ konto.

Mis toimub turunduses ja tehnoloogias 2011. aastal? Lähenen alltoodud trendidele läbi turundusliku vaatevinkli ja keskendun ainult consumer tech‘ile (seega ei mingit nanotehnoloogiat ega optogeneetikat). See blogipost on jagatud 10 erinevaks trendiks, iga trendi juures on ära toodud märksõnad kiireks ülevaateks, sisu ja lõpetuseks ka mõtlemapanev küsimus.

Olulisemad trendid 2011 aastal on minu meelest: mobiilsete seadmete maailmavallutus, asukohapõhised teenused, virtuaalvaluuta, asjade internetiseerumine, NFC tehnoloogia, nišivõrgustikud, avalik informatsioon, grupiostukeskkonnad, sotsiaalsed mängud ja virtuaalsed kaubad ning interneti video.

Mobiilsete seadmete maailmavallutus

Märksõnad: iPhone, iPad, Android, mobiilne internet, app‘id, mobiilsed maksed, m-kaubandus

Mobiilsete seadmete jaoks oleks vaja kirjutada lausa eraldi blogipost, aga üritan kõik ühte peatükki mahutada. Järgmine aasta on vaideldamatult kõige kuumem valdkond mobiilsed seadmed (nii nutitelefonid kui ka tahvelarvutid) ja muide, Morgan Stanley (pdf) andmetel on tegemist kõige kiiremini kasvava tehnoloogiatrendiga üldse. See juba ütleb midagi.

Millele tasuks ka mõelda on see, et paari aasta pärast müüakse maailmas rohkem nutitelefone kui lauaarvutieid ja kahtlemata muudab see aja jooksul tarbijate käitmist internetis. Näiteks Jaapani ühel suurimal sotsiaalvõrgustikul Mixi’l tuleb ligi 70% külastajatest läbi mobiilsete seadmete. Kes trende tahab näha, tehke oma Google Analytics lahti, valige “Advance Segment”s alt “Mobile Devices” ja võtke viimase poole aasta graafik ette. Üllatav? Jah.

M-kaubandus kasvab äärmiselt kiire tempoga (oluliselt kiiremini kui e-kaubandus oma algusaegadel jõudes seega tänapäeva e-kaubanduse mahtudeni ka varem) ja muutub iga tuleva aastaga kättesaadavamaks.

Mõtlemisainet: Kas sinu ettevõtte on mobiilseks revolutsiooniks valmis?

Asukoht, asukoht, asukoht

Märksõnad: Foursquare, Facebook Places, Facebook Deals, asukohapõhine reklaam

Kahtlemata oli selle aasta üks kuumimaid trende asukoht – st asukohapõhised teenused nagu foursquare ja Facebook Places. Asukohapõhised teenused on enamjaolt mobiilsed teenused, mis võimaldavad inimestel oma asukohta teistele näidata, uusi kohti avastada ja asukohapõhiseid pakkumisi lunastada. Mida rohkem müüakse nutitelefone, seda poplaarsemaks muutuvad sellised teenused, seega näeb järgmine aasta arvatavasti ka asukohapõhise reklaami elavnemist (Facebook Deals). Kui tahad selle trendi ja foursquare’i kohta lähemalt kuulda, siis võiksid näiteks kuulata minu (Silver Hage) intervjuud R2-s asukohapõhiste teenuste teemal.

Mõtlemisainet: Kas sa oled juba mõelnud, kuidas sinu ettevõte võiks asukohapõhistest teenustest kasu saada?

Virtuaalse valuuta aasta

Märksõna: Facebook Credits

Facebook’i Like nuppe olete näinud? Muidugi, need on igal pool. Pangalinke olete kasutanud? Muidugi, sest te tahate internetist ju asju osta. Aga mis juhtuks kui asjade eest maksmine internetis oleks sama lihtne, kui erinevate lehtede Like’imine Facebook’i Like nupuga? Umbes sama lihtne nagu App Store’ist uue iPhone rakenduse ostmine – üks klikk ja olemas.

Tõenäoliselt saame seda juba üsna pea näha, sest täpselt selline plaan on TIME’i aasta inimesel, Facebook’i kaasasutajal, Zuck’il, kes tahab luua võimaluse ükskõik kust internetist ostu sooritada vaid ühe nupuvajutusega (st. sisuliselt luua esimene ülemaailmne valuuta). Muidugi fakt, et Zuck kasseerib iga tehingu pealt 30% teenustasu, muudab Facebook Credits’i mõtte natuke vähematraktiivseks. Hea maailma domineerimisplaan siiski.

Mõtlemisainet: Kuidas see muudaks sinu ettevõtte strateegiat, kui saaksid paari minutiga oma lehele üles seada “Pay with Facebook” nupu? (I’m looking at you, traditsioonilise meedia esindajad.)

Asjade internetiseerumine

Märksõnad: Google TV, Apple TV, uued Nissan’id ja Ford’id

Internet tuleb kõikjale meie ümber. Sel aastal tehti tõsisemaid katsetusi interneti toomisega telekatesse (Google TV) – hetkel on tulemus veel toores, kuid arvata võib, et internetis surfamine telekas muutub lähiaastatel võrdlemisi tavaliseks. Või pigem isegi mitte lihtsalt surfamine, vaid spetsialiseeritud app’ide kasutamine sarnaselt iPhone’le. Ilmselgelt peab “õige” Apple TV ära ootama.

Aga internet ei tule vaid telekasse. Kuna ma telekat ei vaata ega oma, ei paku see mulle nii palju huvi kui internet autos. Eelmine nädal Pariisis toimunud tehnoloogiakonverents LeWeb’il ütles Renault/Nissan’i juht Carlos Ghosn, et juba 2011 aasta lõpus tulevad Renault esimesed elektriautod, millel on avatud platvorm – st autole on võimalik app‘e ehitada. Mida see tähendab? Näiteks auto võib sulle sõidu ajal ette lugeda viimaseid sissekandeid Facebook’ist ja saad näiteks autoga rääkides emaile saata (ok, ma tean, ei tulnud just kõige innovaatilisemad näited). Kuidas oleks hoopis … wait for it … asukohapõhise personaliseeritud helireklaamiga sel ajal kui sõidad?

Mõtlemisainet: Kuidas sinu ettevõte uusi platvorme (TV, auto) enda heaks saaks rakendada?

Rahakoti viimane aasta

Märksõna: NFC

Mis su rahakotis on? Raha? Kliendikaardid? Pangakaardid? Tulevikus asendab mobiil kõik need asjad. Lähipäevil tuleb müüki Android telefon, mis sisaldab NFC tehnoloogiat, mis sisuliselt teeb võimalikuks näiteks mobiili muutmise pangakaardiks või kliendikaardiks. Lihtsalt paned oma telefoni spetsiaalse lugeja vastu ja saadki vajaliku tehingud tehtud (need, kes on näiteks Londoni metroos Oyster Card’iga maksnud teavad, millest räägin). Ka teised telefonitootjad lähevad selle tehnoloogiaga kaasa (sh iPhone) ja juba praegu suhtlevad USA-s pangad ja mobiilioperaatorid omavahel, kuidas uued maksevõimalused võimalikult kiiresti massidesse tuua.

Muidugi oleme Jaapanist maas juba aastaid, sest seal on juba pikemat aega võimalik lihtsalt oma mobiiliga vehkides maksta metroos, bussis, kioskites ja isegi joogiautomaatidest juua ostes. Welcome to Japan.

Mõtlemisainet: Mida sina oma rahakotis hoidma hakkad?

Nišivõrkude tõus

Märksõnad: Path, Instagram

Kui Facebook on oma suure edu juures ühe vea teinud siis on see järgmine: liiga palju võimalusi kasutajal ennast erinevate asjadega Facebook’is siduda – liiga palju “sõpru”, liiga palju ettevõtete lehti, liiga palju gruppe, liiga palju mänge, liiga palju quiz‘e jne. Facebook’is ei ole enam ammugi ainult sinu “päris” sõbrad ja see loob pinnase uutele sotsiaalsetele võrgustikele nagu Path – “asotsiaalne võrgustik” nagu seda kutsutakse, kus sa saad omale ainult kuni 50 sõpra lisada. Kõlab lollilt? Algul kindlasti, aga Path’il ja teistel sarnastel tasub silm peal hoida.

Mõtlemisainet: Facebook on oluline, väga oluline. Aga tasuks avatud olla uutele võimalustele.

Avalik informatsioon

Märksõnad: open data, API, mittetulundusühingud

Riigil on väga palju andmeid erinevate valdkondade kohta, kuid enamus nendest andmetest on kuskil peidus. Peidus all ei mõtle ma seda, et need poleks lihtsalt inimestele kättesaadavad, vaid seda, et need ei ole lihtsalt kättesaadavad arvutitele (ehk tehnilises keeles: puuduvad riiklikud API-d).

Kuulsin, et üks järgmistest Garage48 üritusi tuleb non profit variant ning selle korraldajad räägivad läbi mitmete riiklike organitega, et saada neilt ligipääs avalikule informatsioonile (loe: ligipääs riiklikutele API-dele). Mida riiklikute API-dega teha annaks? Näiteks mashup politsei andmete ja Google Maps’iga, kus kaardil on toodud kõik Tallinnas toimunud kriminaalsed tegevused viimase 15 aasta jooksul, mida saaks filtreerida nii tüüpide, aja jne järgi.

Mõtlemisainet: Kui sa saaksid lihtsalt ligi riiklikutele API-dele, siis mis rakendusi sa saaksid sellega luua?

Grupiostukeskkonnad

Märksõnad: Cherry, Groupon

Boom! Grupiostukeskkondade hullus on haaranud kogu maailma. Ainuüksi Eestis on neid juba kõvasti üle 10 tekkinud, kuid ilmselgelt ei jää kõik alles – nõrgad surevad välja, paar tugevamat jääb alles. Samas näeb tuleval aastal veel paljugi innovaatilist antud keskkondadelt (vaadake näiteks Grouponi uusi suundi).

Tõenäoliselt näeb ka erinevaid suurbrände antud valdkonda sisenemas, kes omavad häid reklaamikanaleid (mõtle meediaväljaanded) – Saksamaal on isegi telekanalid omale sarnaseid keskkondi loonud.

Mõtlemisainet: Ära palun tee järjekordset grupiostukeskkonda.

Sotsiaalsed mängud ja virtuaalsed kaubad

Märksõnad: DeNA Mobage-town, Zynga Farmville, Tencent

Jaapani ettevõte DeNA, kes haldab mobiilset sotsiaalset võrgustikku Mobage-town, teeb 2010. aastal miljard dollarit käivet. Facebook võrdluseks teeb 2 miljardit dollarit. Facebook’il on üle 500 miljoni kasutaja. Pakkuge palju Mobage-town’il kasutajaid on… Neil on 20 miljonit kasutajat. Jah, ainult 20 miljonit. Samas on neil 30x rohkem käivet per user kui Facebook’il.  Farmville looja Zynga’ga võrreldes on neil 15x rohkem käivet per user. Kus raha on? Virtuaalsetes kaupades. Järgmine aasta saab näha, kuidas virtuaalsed kaubad järjest olulisemaks muutuvad.

Mõtlemisainet: Arvad ikka veel, et Farmville on nõme?

Video

Märksõnad: Netflix, YouTube, live streaming, mobiilne video

Kas teadsid, et Netflix (teenus, mis võimaldab sul fikseeritud kuutasu eest lõpmata palju filme internetist vaadata) moodustab ligi 20% kogu USA internetiliikluse mahust? Morgan Stanley (pdf) andmetel kulub mobiilide andmemahust ligi 40% videole. Ja point? Inimesed armastavad videot. Järgmine aasta näeme, kuidas videot hakatakse järjest enam kasutama internetis turundamisel.

Mõtlemisainet: Palju sinu ettevõte videot loob?

Mis Eestis juhtub?

Märksõnad: Facebook, läbimõeldud strateegiad, ROI mõõtmine, asukohapõhine reklaam integreeritus sotsiaalmeediaga, sõda mobiilitandril

Eestis toimub järgmine aasta sotsiaalmeedia formaliseerumine turunduskanalina – st läbimõeldnumad strateegiad, ROI-i mõõtmine, suurem integratsioon teiste turunduskanalitega, rohkem rõhku uuenduslikel kampaaniatel (Facebook’i app‘id). Arvata võib, et “check’i sisse ja võida nänni kampaaniad” hakkavad ka kohe pihta, kui Facebook Deals meile Eestisse jõuab – selleks tasub juba varakult valmistuda.

Lisaks näeb tõsist lahingut mobiilimaastikul (app‘id, mobiilsed veebilehed jne), sest ma arvan, et Eestis on sellele veel siiani liiga vähe tähelepanu pööratud.

Ma loodan, et me näeme 2011. aastal Eestis, et sotsiaalmeediat hakatakse kasutama ka teisteks funktsioonideks peale turunduskommunikatsiooni ja müügi – näiteks klienditeeninduseks, arenduseks ja turu-uuringuteks, värbamiseks jne.

Mõtlemisainet: Teeme nii, et Facebook’is enam jagamiskampaaniaid ei tee. Keskenduks parem inimestega suhtlemisele, sest tegemist on sotsiaalse meediaga. “Sotsiaalne” – you get it?

Selline on siis minu arvamus 2011. aasta trendidest turunduses ja tehnoloogias. Muidugi ei jõudnud ma katta kõiki trende (näiteks sotsiaalne otsing, virtuaalmaailma ja päris maailma sidumine QR koodidega, sotsiaalne ostlemine ehk f-kaubandus jne jne), kuid ma arvan, et mitmed olulised suunad said kaetud.

Mis sinu arvates 2011 aasta trendid on?

(Fotod: Paul Butler, laihiu, Yusuke Kawasaki, Nan Palmero, Idaho National Laboratory)

Ma austan ettevõtteid, kes panevad ebatervislikult suurt rõhku klienditeenindusele ja seega pole ka ime, et Zappos’e lugu, kelle klienditeenindus on saanud USA-s juba legendaarseks, avaldas mulle kohe suurt muljet. Nüüd jõudsin lõpuks läbi Zappos’e juhi Tony Hsieh‘i (pildil) raamatu “Delivering happiness“, mille lugemine viis mind ehk isegi natuke õnnele lähemale (pun intended) ja sellega seoses mõtlesin välja tuua mõned mu lemmiktsitaadid.

Bränd ja lojaalsus

“But when you’re trying to build a sustainable brand and create customer loyality, sometimes saving money is not the point.”

Mõnikord võiks lihtlabase bänneri või välireklaami asemel hoopis midagi erakordset oma lojaalsetele klientidele teha. Word of mouth‘i on küll raske mõõta, kuid tulevikus tasub see end tõenäoliselt ära – Zappos’e puhul vähemalt tasus.

Sotsiaalmeedia? Prooviks telefoni

“As unsexy and low-tech as it may sound, our belief is that the telephone is one of the best branding devices out there.”

Millal sinu viimane heas mõttes meeldejääv kogemus telefoni otsas oli? Ma ei ütle, et Eestis klienditeenindus telefoni teel halb oleks – on mitmeid häid näiteid selles vallas. Kuid  ühtegi meeldejäävat WOW-emotsiooniga vestlust mul siiani pole olnud.

Sumin on tore, aga kuhu jääb usaldus

“Another common trap that many marketers fall into is focusing too much on trying to figure out how to generate a lot of buzz, when really they should be focused on building engagement and trust.”

Ah, klassikaline viga hetkel sotsiaalmeedias turundamisel – keskendutakse ägedatele kampaaniatele ja “fännide” massilisele hankimisele (kas sul ei aja juba fraas “hakka fänniks” külmavärinaid peale?) ning ei pöörata tähelepanu suhete ja usalduse loomisele, sisule jne. Ilmselgelt ei ole sotsiaalmeedia strateegia päris paigas.

Kultuur

“The brand is just a lagging indicator of a company’s culture.”

Nii tõsi. Pool raamatust räägib tegelikult Zappos’e kultuurist, seega parema ülevaate saamiseks peab raamatu hankima :).

“See ei töötaks kunagi”

“We don’t take “no” or “that will never work” for an answer, because if we had, Zappos would have never started in the first place.”

Eestlased on pessimistlikud – kui sa kellelegi mingit ideed tutvustad, siis võid kindel olla, et enamus suhtuvad sellesse negatiivselt või lihtsalt legendaarse “meh” emotsiooniga (siinkohal meenus kuskilt blogist loetud nali, et Facebook’i võiks nõutud “Unlike” nupu asemel hoopis “meh” nupu teha. See selleks.). Tasub käituda nagu Tim Ferriss – enne tee ja siis küsi arvamust.

PR strateegiast

“If you just focus on making sure that your product or service continually WOWs people, eventually the press will find out about you.”

Avalik esinemine

Tony avalikust esinemisest: “Be passionate. Tell personal stories. Be real.”

Olles viimasel ajal võrdlemisi palju kokku puutunud avaliku esinemisega, siis võiks öelda, et see on tõesti hea nõu, millest peaks esinemisel  lähtuma. “Common sense ju,” ütleb nüüd kriitik. Kahjuks pole see nii – tõenäoliselt pole suur osa esinejaid oma puisete tekstide ja igavate Powerpoint’idega kunagi seda nõu kuulnud.

Kas sa oled juba “Delivering happiness’i” lugenud? Soovitan soojalt igatähes.

Asukohapõhised teenused?

(Kui sa oled early adopter, nagu tõenäoliselt pooled selle blogi lugejatest, siis võid selle peatüki rahuga vahele jätta). Aga mis need asukohapõhised teenused (edaspidi LBS) siis ikkagi on? LBS-id on erinevad sotsiaalsed ja mobiilsed rakendused, millega inimene saab ennast erinevatesse kohtadesse sisse check‘ida (check in) ja seega sõpradele teada anda oma asukohast. Ehk siis lähed kuhugi baari, check‘id sisse ja sõbrad näevad oma mobiilidel ja ka näiteks Facebook’is, et oled parasjagu seal baaris. Wow? Esimesel kasutamisel kindlasti.

Seni on asukohta valitsenud mänguelementidega foursquare ja kuigi osadel konkurentidel (nt MyTown, Facebook Places) on rohkem kasutajaid, on Foursquare saanud kõige rohkem kajastust, huvi reklaamijate ja ka investorite poolt. Foursquare’i on tahtnud osta nii Facebook kui ka Yahoo ja väidetavalt isegi Microsoft. Kuid räägime nüüd Facebook’ist.

Oooo, Facebook tuleb

Nagu öeldud, on asukoha trend väga kuum praegu ja Facebook’i sisenemist antud valdkonda on räägitud juba üle aasta. Kuid sügisel see siis lõpuks juhtus – Facebook lansseeris oma Places teenuse (ja nüüd hiljuti ka Deals teenuse), mis võimaldab inimestel ennast kohtadesse sisse check‘ida. See, et see funktsioon lansseeriti ei tähenda aga automaatselt, et Facebook asukoha-sõja võitnud oleks.

Nüüd ütleb keegi tagareast, et Facebook’il on 500 miljonit kasutajat ju – mida teeb foursquare oma 4 miljoniga selle vastu? Hm – Gmail’il on kõvasti üle 100 miljoni kasutaja, kelle Inbox’i pandi suurelt Google Buzz. Paljud hetkel Buzz’i kasutavad veel? Suur userbase ei tähenda veel suurt adoption‘it (lähen võõrsõnadega üle piiri, ei?). Ei tasuks unustada ka suuri privaatsusfiaskosid, mis Facebook’il on olnud ja mille sarnaseid tuleb Places’iga kindlasti veel. Kuigi viimane pole väga argument – tavaliselt vaibuvad sellised Facebook’i “skandaalid” paari nädalaga.

Kuid tegelik põhjus, miks Facebook Places ei tähenda veel teistele lõppu …

… on see, et check in niisama on igav. Täpsemalt, mis väärtus on sellel check in‘il ja mis järgneb(!) check in‘ile. Alguses on kohtadesse sisse check‘imine ja sõpradele oma asukoha näitamine äärmiselt tore. Wow-faktor on laes tõepoolest. Aga peale umbes 4 korda muutub see igavaks. Ei usu? Mina ja Oliver testisime Brightkite’i (LBS, mis on enam-vähem sarnane hetkel olemasoleva Facebook Places’iga ja võimaldab sul lihtsalt kohtadesse sisse check‘ida) üle-eelmine suvi – esimesed paar korda oli põnev ja edasi oli meh. Lihtsalt asukoha näitamine ei ole põnev ja muutub kiiresti ka tüütuks. Tüütuks? Jah, olen mõni aeg juba Facebook Places’it Eestis kasutanud (VPN magic ;)) ja ma sain juba teisel päeval sõpradelt vastu pead, et risustan nende Facebook’i news feed‘i oma asukoha teadetega.

Hoopis teine asi oli foursquare’i ja Gowalla’ga – mänguelement lisab neile nii palju väärtust, et sa viitsid veel peale esimest wow‘d edasi “mängida”. Ma mäletan veel eredalt, kuidas ma Eestis esimesi Foursquare’i kohti tegin (ma olin teine kasutaja Eestis – ainult Kris jõudis ette – damn you :)) ja siis nende kohtade Mayori’ks sain. Siis sain sõpradele öelda, et hei, ma olen Vapiano Mayor nüüd. Mille peale sõprad vaatasind mind imelikumalt kui tavaliselt.

Aga ma pidin mingi point‘ini ka jõudma – check in ise on juba nii tavaline, et see üksi ei oma erilist väärtust. Seda tõsiasja ütles Foursquare’i looja Crowley juba ammu. Tähtis on see, mis sisse check‘imisele järgneb:

• Foursquare’is saad sõpradega võistelda erinevate kohtade Mayor’i tiitli eest (lisaväärtus: Mayor saab näiteks restoranis mingi spetsiaalse allahindluse);
• Gowalla’s korjad virtuaalseid esemeid (ja tulevikus saad neid päris esemete vastu vahetada);
• MyTown’is mängid päris elu monopoli: ehitad oma impeeriumi ostes linna pealt restorane ja siis kaseerid sinu restoranidesse sisse check‘inud inimestelt renti;
• SCVNGR-is täidad sisse check‘imiseks huvitavaid sotsiaalseid ülesandeid (näiteks toksa oma iPhone’ga sõbra iPhone’i, et sisse check‘ida);
• Jne.

Ülalnimetatud asja kinnitab ka kasutajate aktiivsus – kuigi Facebook Places’il on kordades rohkem kasutajaid kui foursquare’il, ei ole nad pooltki nii aktiivsed, kui foursquare’i kasutajad. Olen sama kuulnud ka Rainilt, kes on USA-s pikemalt olnud, et näiteks suurtel konverentsidel on ca 50 inimest foursquare’iga ja heal juhul kaks Facebook’iga sisse check‘inud.

Seega saab väga huvitav olema suund, mida Facebook oma Places teenusega edasi võtab. Arvestades meeletult suurt ettevõtete arvu Facebook’is, võiks eeldada, et Facebook Deals (võimalust sisse check‘inud inimestele erinevaid kuponge pakkuda – mis ongi osalt Foursquare’i mudel tegelikult) suurendab oluliselt kasutajate aktiivsust ja teeb sissecheck‘imise huvitavamaks.

Samas on Zuck ise öelnud, et ta ei taha otseselt eelnimetatud ettevõtetega võistelda (really?) vaid tahab neile pakkuda platvormi – peagi saab näiteks Foursquare’is sissecheck‘ides ka samal ajal Facebook’is sisse check‘ida. Näiteks SCVNGR-i puhul see juba töötab.

Keda veel huvitab foursquare’i ja asukohapõhiste teenuste teema, võiks kuulata minu intervjuud, mille andsin Raadio2-s.

Mis sina arvad Facebook Places’ist ja Deals’ist? Kas see on lõpp teistele tegijatele või saavad nad koos edasi eksisteerida?

He recommends the startup experience to anyone who really wants to do it: “There is nothing to lose, except time. Especially if you’re a college kid. You spent the last four years living in poverty, what’s another couple going to cost? Worst-case scenario, you effectively give yourself an MBA while you’re learning how to start a company. And you’ll probably make a ton of friends along the way and learn a lot about yourself. Best-case scenario is you do all of that, and get really rich.”

Võtab ju startup‘i kogemuse väga hästi kokku, ei? Mis sina arvad?

Kas sina kasutad foursquare’i? Milline sinu kogemus siiani olnud on?

Ärkad hommikul oma õdusas soojas voodis ülesse ja mida sa esimesena teed – venitad? käid pesemas? mediteerid? Ei? Äkki vaatad esimese asjana oma emaili hoopis? Sa pole üksi – ligikaudu iga viies inimene check‘ib oma emaili voodis. Kui selle üle natuke järele mõelda, siis võib öelda, et hommikul esimese asjana emaili vaatamine on halvim harjumus, ever.

Miks see halb harjumus on

Olen juba ammu tahtnud kirjutada sellest kohutavast probleemist, kuid kuna ma ise ka kannatasin selle all, siis pidin kõigepealt ise sellest harjumusest vabanema. Hommikuse infovajaduse negatiivseid efekte tundsin ka ise, kuid tõsiselt hakkasin sellele tähelepanu pöörama alles Tim Ferriss‘e “Neljatunnist töönädalat” lugedes.

Järgnevalt siis minu take, miks voodis emaili vaatamine halb harjumus on:

• Esiteks tekitab see meie kõigi lemmikut stressi. Ei ole just parim tunne, kui juba enne voodist väljumist (remember kids, parem jalg alati enne voodist välja) on su pea täis eelseisvaid probleeme, kohustusi ja muud jama.
• Teiseks määrab keegi teine su päeva ära.  Enne tasuks enda päeva prioriteedid ise paika panna ja alles siis vaadata, mida teised sinust tahavad. Pidevalt teiste ettepandud to-do‘d täites ei jõua sa kunagi enda seatud eesmärkideni.
• Ja kolmandaks on see tegelikult täiesti mõttetu ajaraisk – väga vahet pole, kas vaatad emaili kell 6.50 voodis või kell 9 tööle jõudes, sest enne tööle jõudmist ei jõua sa tegeleda nendega niikuinii.

Kas sellel võiks ka mõni positiivne punkt olla? Tegelikult üks on – kui sa oled surmväsinud ja 10 korda snooze‘i vajutamist ka ei aita, siis ei peksa sind midagi voodist paremini välja kui üks korras annus stressi – use with caution siiski.

Ja üldse, mis mõte on emaili vaatamisel

Mis kasu on lihtsalt emaili vaatamisest tegelikult? Ei olegi. Emaili tuleks käsitleda kui tegevust: kustuta, arhiveeri, loe, vasta, delegeeri, lisa kalendrisse või to-do listi. Ilmselgelt ei hakka sa eelnimetatud tegevusi voodist tegema, seega ei ole mõtet ka emaili lihtsalt “check‘ida”, sest pärast pead niikuinii need kirjad uuesti üle vaatama. Topelt raisatud aeg. Keda “vaatamine vs tegemine” huvitama hakkas soovitan vaadata legendaarset Inbox Zero videot (muudab su emailinduse oluliselt efektiivsemaks).

Mida sina hommikul ärgates esimesena teed?

Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes ei oleks piraat. Või kui mitte praegu, siis vähemalt mingil perioodil oma elust on kõik olnud piraadid. Tõenäoliselt mäletavad paljud, kes seda blogi loevad, mis oli nende esimene videomäng, mille nad naabripoisi juurest floppy peal tõid, või mis oli nende esimene mp3, mille nad Napster’ist tirisid. Kõik tegid seda – piraatlus oli norm. Pealegi, kust võtakski üks alg- või põhikooli õpilane üheksakümnendate lõpus raha, et omale VHS või CD osta?

Ma pole küll uurinud, kust tänapäeva lapsed omale videomänge ja muusikat hangivad, aga ma olen päris kindel, et suur osa teeb seda endiselt vanat moodi – internetist, illegaalselt. Kuid hoopis huvitavam on teada, mida teevad vanemad (vanemad as in minuvanused) inimesed. Neil peaks olema ju raha omale VHS, khm, Blu-ray osta? Kui neil raha on, miks tirivad nad filme ikka torrent‘itega?

Ma olen sellele viimasel ajal palju mõelnud – aja möödudes peaks inimesed ju jõukamaks muutuma ning vähem piraatsisu tarbima. Mina aga sellist trendi küll märganud ei ole. Ma arvan, et põhiprobleem on selles, et Eestis ei ole lihtsalt eriti võimalusi legaalse sisu tarbimiseks. Las ma selgitan lähemalt.

Tarkvara

Tarkvara on tõenäoliselt kõige väiksemate piirangutega valdkond – võrdlemisi lihtne on endale legaalset tarkvara netist hankida. Enamast pole isegi krediitkaarti vaja – piisab deebetkaardist. Ometi leiavad inimesed mingid pseudopõhjused – leitakse isegi põhjusi, miks mitte maksta ühe latte hind, et osta omale app telefonile. Kirjutasin ka hiljuti, et ma ei saa aru nendest, kes oma iPhone’le piraat app‘e tirivad.

Ma saan aru, et Photoshop käib enamus inimestele üle jõu (Adobe teab ka seda ning nad teavad, et enamus inimesi kasutab nende tarkvara piraatversiooni), kuid paarsada krooni ei tohiks ju väga suur küsimus olla. Näiteks hiljuti ostsin ma omale Transmit FTP kliendi – minge vaadake seda lehte, tirige selle rakenduse prooviversioon ja öelge, et see ei ole iga viimast senti väärt, mida selle eest küsitakse.

Muusika ja filmid

Muusika, vana hea. Muusika ja filmiga on “natuke” teine teema kui tarkvaraga. Palun öelge mulle, kust Eestis saab mugavalt ja legaalselt muusikat kuulata. Kas ma peaks poodi minema ja plaadi ostma? Ei tänan – füüsilise meedia aeg on läbi saamas (Blu-ray on tõenäoliselt viimane). Kas ma peaksin ostma muusikat Muusika24-st? Ei tänan – see näeb nii kohutav välja, et vajutasin kohe akna kinni, kui seda lehte nägin. Kas ma peaksin EMT muusikamängijaga kuulama seda? Mul on iPhone ja Mac – seega ei tööta nagu.

iTunes? Ei – kinkekaarte on vaja hankida kuskilt. Spotify? Ei, VPN-i või välismaal elavat sõpra on vaja. Pandora? Sama lugu. Jne jne jne. Thank god, et Vevo vähemalt arvutites Eestis töötab (samas iPhone’l ilmselgelt ei tööta VEVO app).

Ja kuidas on filmidega. Videolaenutus? What, need on veel olemas :)? DigiTV laenutus? Seal mingi valik on ja häda korral ajab asja ära, kuid 30 eek filmi eest? Ja DigiTV on kasutu, kui ma tahan filmi näiteks arvutist või mobiilselt seadmelt vaadata. Kuidas oleks Netflix‘i ja Hulu‘ga hoopis? Muidgi, vana hea – jällegi ei tööta Eestis.

Kas eelnimetatud võimalused on kallid? Sugugi mitte, enamasti on nad tasuta või siis alla 100 krooni kuus. Ning jah, ma tean, peale mõningat tehnilist trikitamist saab eelnimetatud lahendusi Eestis mingil määral kasutada. Kuid kas keskmine inimene viitsib seda teha? Ei – ta võtab Pirate Bay lahti ning tirib lihtsalt soovitud asja. Inimesed on laisad ja teevad seda, mis kõige vähem ressursse võtab. Kuidas oleks, kui sul oleks valida torrent‘i või Netflix’i vahel? Üks on küll tasuta, aga natuke tülikas (pead filmi otsima, ootama jne), teine on 100 eeki kuus ning sa saad kohe stream‘ida kõiki filme, mida sa välja suudad mõelda, HD kvaliteedis. Hmm … Ma arvan, et kui legaalne sisu tehakse inimesele lihtsamini kättesaadavaks kui piraatsisu, siis hakkavad paljud kindlasti lihtsamat varianti kasutama.

Tahad teada, mis mina nüüd teed?

Mul on lõplikult kopp ees. Ma tellin omale VPN-i ära ja hakkan Netflix’i, Hulu, Pandora ja teiste mõnusid nautima. Wish me luck.

(PS – Eestis on nõudlus ja nišš olemas – keegi peaks nüüd lihtsalt kasutatava rakendusega välja tulema ja kottidega raha koju viima.)