Raivo Hein

Rumalust ümber defineerides.

2017-11-20T22:05:00.005+02:00

Rumalust ümber defineerides. Igapäevaselt.

Maksud on alati kirgi kütnud. Ühelegi inimesele ei meeldi, et ta peab iseenda teenitust kellelegi loovutama lõivu, kümnist, aktsiisi, tulumaksu – nimetagem ükskõik mis sõnaga seda. Selle vastu võideldakse nii seaduslike, kui ka ebaseaduslike meetoditega. Kes peseb raha pesumasinas, kes peidab mere taga saartel, kes punub keerulisi skeeme, kus must valgeks muutub. Osad ei petagi, jätavad lihtsalt maksmata. Teiselt poolelt aga, läbi ajaloo on maksukogujad vihatuim ühiskonnaosa olnud. Vanadel aegadel said selle ameti endale aadlikud ja jõukamad kodanikud, kes vahendustasu eest kopika kuningale kokku korjasid. Korraliku haridusega kodanikud mäletavad kooliajast kindlasti Antoine Lavoisieri, prantsuse keemikut ja aristokraati, kes avastas hapniku gaasi. Ühtlasi pidas ta ka maksukoguja ametit. Prantsuse Revolutsioon aga arvas, et Lavoisier on ise maksupettur ja võttis tal kiiresti pea maha! Milline jõhker tegevus progressiivsele inimkonnale!

Enamus inimestest aga ei adu, et riik on sisuliselt terrori organisatsioon. Riik ei saa olla riik ilma seadusandlikku terrorita, ilma sotsiaalterrorita, ilma militaar-, maksu- ja kaitseterrorita. Riik on kallis pidada. Iga kallis asi maksab ka raha. Ja see raha peaks ja tulebki riigi kodanikelt. Olles veelgi täpsem, see raha laekub suuresti tänu ettevõtjatele, kes loovad väärtusi.

Valitsuste ülesanne on aga seda raha ette planeerida ja ümber jagada mõistlikumal kombel, et kõik ühiskonnagrupid oleksid suuresti rahul. Heale peremehele kombeks peaks ta säästma osa raha ka rasketeks aegadeks ning tegelema investeerimisega tulevikku. Teadlikemas perekondades nii käitutakse. Nad teavad ka, et rahalise edu tagab oma kuldkanakese (ettevõtluse, investeerigute) poputamine, mitte tema potti ajamine.

Vähemteadlikemas peredes on raha enne palgapäeva lõppenud. Nüüd peaks rihma pingutama või siis lisatööd võtma. Kuldreegel kehtib mitte ainult füüsikas, vaid kõikides eluvaldkondades – võidad jõus, kaotad teepikkuses.

Riigi ülesanne oleks ka selliseid peresid harida, et nad nii ei käituks, et nad saaksid targemaks ja jõukamaks. Paraku on meie valitsus ise aga samasugune harimata perekond, kelle vasak käsi ei tea, mida parem teeb ja kui teabki, siis salgab seda.

Võtkem kasvõi see aktsiisijant. Iga analüütik ja majandusinimene saab aru, et kummi lõpuni venitada ei anna. Ühiste anumate seadus lihtsalt ei võimalda seda. Ometi korrutatakse kui mantrat, et tuleb täis ja kõik on kaunis. Samas tehakse ka kena kelmikas naeratus suule, majandusminister raiub oma palvet rahva tervise kaitsmise üllusest ja seetõttu on vaja alkoholiostu pileti hinda veel tõsta. Ja kui hind juba küllalt kõrge ning teenust minnakse Lätti ostma, siis peab seda veelgi tõstma, sest rahva tervis on ülim! Kus tagurpidi maailmas me elame? Äkki keelustaks alkoholi ja nõuaks kodanikelt täisaktsiisi edasi, siis oleks tagurpidisus täiuslik!

Kõik näevad, et kuningas on aga alasti. Kuningas ise aga loomulikult mitte.

Samamoodi on pahempidi tiritud ja pusasse aetud maksundus. Enamvähem kõiki rahuldav lihtne ja loogiline maksuseadus on korralikult täis soditud, et keegi ei saa enam suurt aru, mis seal kirjas on. Tuhanded astmed, kavalad tagurpidi skeemid, erisused sektorite kaupa. Keerukate mõttekonstruktsioonide poolest kuulus peaminister väidab, et enamus võidab nüüd 64 eurot. Kindlasti osad võidavadki. Aga vaid osad. Enamus peab hakkama arvutama, konsultante palkama, avaldusi esitama ja ….oma sissetulekuid mitte deklareerima. Ja seda lihtsalt mitte vajadusest petta, vaid protsessi keerukuse ja kalliduse tõttu.

Ettevõtjad otsustavad palgata kõrgepalgaliste asemel hulga madalapalgalisi töötajaid, nii on seaduslik viis makse kokku hoida. Pangad hakkavad maksma dividende aina suuremas osas välja, sest nii on maksukoormus kõige väiksem. Kasvule orienteeritus muutub mõnusaks tiksumiseks soojades pükstes. Kõrgepalgalised lõpetavad pingutamise, sest see ei ole soositud. Pihta saavad nii töötavad pensionärid kui ka mitmest kohast tasu saavad tavalised töötajad. Tunnihinna aluselt töötavad inimesed. Riigihaldus ise ka, sest kogu selle sodi-podi haldamiseks on vaja ju inimesi juurde.

Klassiviha õhutamine on juba normiks saanud. Rohelist värvi kohalikud lehed on seda aastakümneid juba propageerinud. Nüüd lisandub ka riiklik kaebamispoliitika. Edaspidi peab Liiklusregistrisse lisama auto juurde märkme, kas see on töösõitudeks mõeldud või mitte. Tähelepanelik kodanik saab siis kontrollida, kui naabrimehe autos tite tooli näeb. Muidugi ei kehti need reeglid riigi oma autonduse kohta!

Samas annab see vastuse küsimusele, kui palju maksab võim. 64 eurot, mida keegi kuskil saama hakkab lisaks oma madalale sissetulekule. Sisuliselt ostab riik ära need inimesed, et oma valitsus võimul saaks püsida. Teiseks hinna komponendiks on „tasuta“, unustades, et tasuta tähendab tegelikult „kinni makstud“. Raha ja tasuta ei käi tavaliselt kokku ja sellised konstruktsioonid varisevad varem või hiljem.

Tagurpidi on ka see, et valijad ei ole oma praegust valitsust selliseks käitumiseks delegeerinud. Vasakpoolsus, võrdsus ja hallus ei võitnud viimaseid valimisi. Võimule said nad tänud IRLi reetlikkusele, kellel hakkas pind jalgealt kaduma. Korraliku teraga nuga on sellisel kombel alati abiks. Aga ka see on demokraatia!

Riigiaparaadi esimene prioriteet peaks olema oma kuldkana elushoidmine, nii et uued munad tuleks võimalikult pikalt. Teine prioriteet aga on nõrgemate aitamine. Tagurpidi Antslas käivad asjad aga teistmoodi. Kuldkanad tapetakse või lõigatakse nende reielt tükikesi söömiseks, hoides neid ikka elus. Muidu lähevad veel liiga rammusaks!

Teisisõnu, praegune valitsus defineerib lollust ja rumalust ümber veelgi jõulisemalt. Ja seda igapäevaselt. Oma mõõk lõikab aga tõhusalt jalad alt, teame. Ja kui Lavoisieri surm oli tragöödia, siis selle valitsuse oma pigem tervendav. Muidugi, kui järgmised paremad oleks. Reformil on hea õppida!

Päikesekell - täendus

2017-06-18T19:42:00.004+02:00

Kell valmis. Võttis mitu nädalat aega, paar korda ümbertegemist, aga kaunikene sai!

Päikesekell

2017-06-12T14:48:00.001+02:00

Aastaid tagasi ehitasin õuepeale omale päikesekella. See sai merevaigust päikese pildiga ja töötas aastaid ilusti. Kahjuks tegi aeg oma töö, merevaik koorus välja, ehituslikult läbimõtlemata materiale kasutades ja vähese kogemuse tõttu - nüüdseks on ta hävinud ja kaevasin selle aia taha maa sisse tulevastele põlvedele avastamiseks.

Nüüd on uue kella ehitamine käsil Vana kaevurõngas sai aluseks. Sihverplaat tuleb mosaiik, seisri tegi sepp juba valmis, numbrid ja kirjad on veekindlast vineerist, kuid asendan need 7 mm terasest vesilõikuriga lõigatutega. Esimene kujunduslik versioon on valmis, kulub veel mõned nädalad lõpetamiseks.

Plejaadid, pildi sisse.

2016-11-06T21:02:00.000+02:00

See tilluke silmaga vaadates kaksiktäht on tegelikkuses hoopis neliktäht. Selle eraldamiseks on vaja suuremat teleskoopi. Pilt ongi tehtud 12 ja 17 tolliste torudega, mis mul Saaremaal püsti on!

M42, Great Orion Nebula

2016-04-05T06:10:00.000+02:00

M45, Plejaadid ennenägematus detailis.

2015-11-05T22:52:00.001+02:00

Värve ei hakanud külge pookima, sest tavaline valgus ja filtreeritud vesinik-alfa valgus annavad suurepärase pildi Seitsmmest Õest, Väikesest Sõelast, Tillukesest Vankrist ja paljude muude nimedega tuntud tähekogumist meie talve ja kevadtaevas.

Nautige :)

Nii palju ei saa kõige juhmimgi ettevõtja eksida!

2015-06-12T13:03:00.000+02:00

Üle pika aja postitan siia ühe oma tänase artikli Äripäeva lehest, kuna seal on see parooli all. Head lugemist. Kosmosehuvilistele: www.wandyarhol.com on minu pildiblogi taevapiltidega!

Tänases Äripäevas (10.6.2015) kirjutab Jürgen Ligi, et kui mu ütlemine (Eraettevõttes saaks juhatus kinga, kui eelarvega nii palju mööda pannakse) oleks tõene, siis oleks linn eksdirektorite kingajälgi täis.

Tal on tuline õigus! Küllap linn neid jalajälgi ka täis ongi. Eraettevõtjate igapäevane sõber on ebaõnnestumine, mittetöötavad ideed, pankrott. Läbi nende ongi ettevõtja jõudnud sinna, kus ta seisab praegu. Ükski idee ei realiseeru algsel viisil, ideed on nagu jõgi, mis otsib lihtsamat voolusängi ja muudab uuristab vanu ja uusi kaldaid. Mõnikord juhtub ka nii, et kurvid on liiga järsud ja läbimurre tuleb uude kohta. Vanast sängist saab seisev vesi. Ja ka jalajäljed selles mudas on vägagi hästi nähtavad.

Kui vihakommentaatorid välja arvata, siis oma ütlemisega sain palju kriitikat. See on hea, eriti, kui seda kriitikat ka põhjendatakse. Minu hea rotarivend Taavi Kotka kutsus mind avalikult riigiteenistusse, et asju ära teha. Vastan, et äkki tulengi millalgi, kui õige tunne sees on. Seniks aga aga ajan oma asja edasi ja jään kriitiku rolli. Keegi peab ju seda tööd ka tegema..

Küll aga pöörduksin tagasi teema juurde ja selgitaksin veidike oma mõtte tagamaid. Nagu juba mainisin, siis eraettevõtjal on ebaõnnestumine tegevusgeenidesse sisse kirjutatud. Ja ilma vigade tegemiseta ei saa ta kuhugi jõuda. Ja see on tema õigus ja kohustus – vigasid teha! Küsige suvaliselt ettevõtjalt ja ta räägib teile pikalt, kuidas läbi eksimuste on liigutud õnnestumiste poole.

Riigiga on teine teema. Riik ei saa ja tohi eksida suures ulatuses, eriti eelarvete koostamisega. Riigi allasutused – erinevad ametid - teevad igapäev tööd, korjates kokku kogu majanduse statistikat, et nende põhjal saaks koostada tulevasi eelarveid, eelkõige riigieelarveid. Tuhanded inimesed saavad palka selle eest. Ettevõtjana ei vaidle vastu, et riik minult neid andmeid tahab, see on talle vajalik, kuigi mulle kallis ja tülikas.

Nüüd kui riik otsustab oma ametnike palka tõsta ja selle katteks mõtleb välja täiendava maksutõusu ettevõtjale, siis loomulikult ei tee see ühtegi firmaomanikku õnnelikuks (ja ärme eeldame, et kõik nendest on petised, nagu üks ettevõtja tänases lehes ütleb). Jätame kõrvale autod ja erisoodustuse. Riik peaks ju teadma, kui palju ta kavandatud muudatusega reaalselt kokku korjab maksuraha. Kõik algandmed on ju olemas! Pool aastat hiljem selgub, et kavandatud maksud ei laekugi. Heakene küll, midagi nagu tuleb, aga mitte selles mahus, mis planeeriti. Muidugi võib ju vaadata asja ka positiivsest poolest, sest see miski, mis laekub, on ju täiendav raha, mida enne polnud. Aga asja peamine point seisneb sellest, et plaanitud raha on juba arvestatud riigieelarvesse ja see on ka juba riigiametnike palkadetõusuks nii öelda ette ära kulutatud.

Meenub üks minu ettevõtmine, kus juht kulutas ära raha, mis kunagi ei laekunudki ja millest hiljem selgus, et üks osa arvetest olidki puhta fiktiivsed ja teine osa soovunelm. Ometi olid need summad eelarves sees. Kuniks nõukogu jaole sai ja asja mõistis, oli juba hilja, firma kaua enam ei püsinud ja lõpetas pankrotiga.

Ehk siis mis oli minu ütlemise mõte! Ma ei öelnud seda, kas autode lisamaksustamine on õige või vale, või et kas see meeldib mulle või mitte, vaid seda, et riik peab olema vägagi teadlik oma tuludest ja kuludest, mitte panema prognoosiga mööda 4-5 korda. Lisagem siia ametnike palk ja ümberkorralduste hind. Nii palju ei saa isegi kõige juhmim ettevõtja eksida! Ja kui eksibki, siis vastutab oma rahakotiga. See näitab veelkord, et vastutamatus, excelipõhine majandusarvutus ilma analüüsita, pikaajalise nägemuseta ja ettevõtjate sõnu kuulamata on saamas peavooluks, kus võetakse ette kõik ühikud ja korrutatakse läbi koefitsendiga, mis peaks siis olema täiendav laekumine. Ametnikud, mäletate, jõgi voolab sealt, kus kõige lihtsam ja te ei saa teda sundida liikuma vastupidi, nagu Vene ajal sooviti Siberi jõgedega teha. Muidugi, jõge pätiks seetõttu pidada on eriti küüniline.

Ja jällegi kumab sellistest väikestest detailidest välja kogu riigi majanduse ja arengupoliitika süsteemitus. Narratiive ei ole, ümberjagamine ja kokkukorjamine käib täie hooga, lisaväärtuse tekitamisele ei pööra keegi suuremat tähelepanu, lahkunud kodanike tagasimeelitamine ei ole kellegi asi, soodsa majanduskeskonna loomine ettevõtjatele on nagu roosa unistus. Ettevõtja nimetus on saanud petise sünonüümiks. Kogu võimuaparaadi tegevus piirdub 4 aastaste tsüklitega, et uuesti võimule pääseda.

Iganädalaselt Saaremaale sõitjana panin tähele, et Pärnu mnt linnast välja suunal Maksimarketi uuest viaduktist Saue liblikristmikuni on kiirusepiirang sellel aastal jäetud 90 km/h peale, alles peale liblikat tõuseb see 110 peale. Proovisin enda jaoks selgeks saada, mis on üle talve teega juhtunud, kas on kuskile jalakäijaid juurde või mõni ohtlikum ristmik tekkinud, aga ei miskit. Ei ole kuulda ka suurenenud õnnetustest sellel lõigul. Tee nagu ennemuiste. Samasugune, nagu peale Sauet. Igaks juhuks on aga keegi kiiruse ära optimeerinud. Ülereguleerimine on saanud normiks igal pool. Entroopia seadused töötavad laitmatult!

Ma ei kritiseeri valitsevat koalitsiooni, väid kõiki parteisid. Mis küll peaks juhtuma, et riigi etteotsa pääseks Mart Laari esimese valitsuse tüüpi täidesaatev võim, kes lihtsalt tegi asjad ära? Praegusel ajajärgul jääbki see ilmselt soovunelmaks.

Triangulum, Kolmnurga galaktika.

2014-09-28T09:48:00.003+02:00

2014-09-28T09:48:00.000+02:00

Selle pildi kuulsast Andromeda galaktikast tegin uue teleskoobiga juba umb kuu aega tagasi. Kuigi pildile mahtus kogu galaktika, komponeerisin sellest vaid osa. Ja mitte, et oma kunstimeelt näidata, vaid kaamera väikse kõrvalekalde tõttu. Nimelt on kaameras väike vidin, mis imeb õhuniiskust kiibist ära ning seda on vaja aegaajalt kuivatada ahjus - olingi seekord selle tegevuse unustanud läbi viia. Seetüttu tekkis pildi keskele suur külmunud niiskuselaik, mis oligi üleliigse veeauru sadestumine kiibil.

The Baby Eagle nebula, Barnard 207

2014-09-28T09:42:00.002+02:00

Selline lahe kotkapoeg lendleb seal taevas, näha on seda äärmiselt tuhmi udu vaid tänu pildistamisele. Asukohaks Taurus, Plejaadide külje all! Säriaeg läbi kõigi filtrite oli 15 tundi, pildistamisele kulus 4 ööd!

The Heart nebula

2014-09-28T09:39:00.003+02:00

Südamekujuline udukogu Kassiopeias. Säriaeg üle 7 tunni läbi kõigi värvifiltrite.

IC 59 and IC 63

2014-09-28T09:38:00.002+02:00

Süstemaatilised visionäärid

2014-08-28T15:21:00.003+03:00

Nimetus „iduettevõte“ on viimasel ajal jällegi palju kõneainet saanud. Tavaliselt viidatakse selle terminiga uutele tehnoloogiaettevõtetele, teine nimetus on neil „startup“ ettevõte. Minu arust on osad ajakirjanduses loetletud ettevõtted mitte idud, vaid sünniraskustest üle saanud võrsed ja kellest ka tulevikku võib oodata. Idufirma kui ideoloogia on tegelikkuses teine nähtus.

Sellise kutsungiga firmade ühine iseloomuomadus on, et tegemist on uue, särava tehnilise idee elluviimisega. Idufirmade keskkond asub tavaliselt internetis. Idufirmad tavaliselt ei tooda miskit, mis oleks käega katsutav. Nende toode on virtuaalne ja ja kuna nad on alles alustatvad või päris algusjärgus firmad (imestan, et meil nimetatakse ühte umbes 10 aasta vanust kodumaist firmat iduks), siis selles virtuaalis seisnebki kogu nende väärtus.

Idu nime taha on loodud õnnestumiste oreool. Me ju kõik teame edulugusid, oleme kuulnud miljarditest, mille on teeninud Instagrami, You Tube´i, Facebooki, Waze, (nimeta neid veel ise) kunagised asutajad ja loojad. Siit siis ka „exiti“ ehk siis väljumise peamised eesmärgid, milleks on sturtupi võimalikult kiire ja suure raha eest mahamüümine riskikapitalistidele või veelgi parem, mõnele suurele ettevõtmisele. Idu puhul ei omagi toode niivõrd tähtsust, vaid peamine on veenda rahastajaid, et tegu on „selle uue suure ideega“. Mõnikord lähebki kogu aur mitte idee elluviimisele, vaid rahastajate leidmisele.

Idude peamised iseloomustavad näitajad on:

1. Nende idee on alati ainulaadne

2. Nad on äsja asutatud

3. Neil ei ole kliente ja rahavoogu

4. Neil ei ole raha igapäevasteks kuludeks

5. Nad tavaliselt täpselt veel ei tea, mida nad tegelikult teevad või teha tahavad

6. Neil on väga peen ja moodne nimi

Veelgi tähtsam komponent idude puhul, mida ei tohiks unustada, on ka nende teine pool. Idud oleks rohkem äri moodi, kui vastaspoolel ei oleks neid, kes idusid kokku ostavad ja müüte kiirest rikastumisest toidavad. Tegu on nagu Hollywoodi filmiga, kus on olemas väike seltskond superrikaid, kes omakorda otsivad oma rahale investeerimisvõimalust. Nad on nagu magnetid, mis tirib tavalisi naiivseid inimesed leidma oma „suurt asja“ ja jõudma sinna unistuste maale. Ja selge on ka see, et osad jõuavad sinna. Kuuleme sellest tihti, kus järgmine töökojas loodud firma omanik on Eldoradosse sildunud.

Rahajagajaid aga väga ebaõnnestumised ei morjendagi. Nende strateegia on hulgikaup. Pannes raha mitte ühte, vaid sadadesse idudesse, on töenäosus suurem, et üks neist õnnestub. Ja tavaliselt nii ka läheb. See üks õnnestumine toob kõik ebaõnnestumised tagasi ja annab ka kopsaka kasumi. Ja nii ongi ring jälle täis saanud. Idu ja selle looja on selles kontekstis ohvriks, keda võrku meelitatakse.

Minu arust ei tohiks ebamäärase ideega, mille kasutajaskond ei ole selge ja mille rahalised tulemid on küsitavad, nimetada startupiks või iduks. Loomulikult, algul tunduv hull ja ebamäärane idee võib ja osad osutuvadki tegelikkuses suurepäraseks tooteks. Kuid me näeme ja teame, et enamus idusid sureb. Juba statistiliselt on see inimeste arvuga paika pandud. Kõik ei saa kunagi õnnestuda. Lisaks, kõik ei saa kunagi ettevõtjateks. Ettevõtjaks ei saa õppida, see on omadus ja see kas on või ei ole.

Idukultuur julgustab tegijaid olema hullud ja kangekaelsed. Vähem kriitiline nimetaks neid süstemaatilisteks visionäärideks. Vahet nende nimede vahel võib teha vaid tagantjärgi. Visionäär on see, kelle luulud õnnestusid! Ülejäänud on lihtsalt luuserid.

Arvestades ebaõnnetumiste määra, võiks arvata, et inimesed õpivad oma ja teiste tegudest. Klassikalise idu õnnestumine on lotomäng. Ometi me teame, et suur osa inimesi mängib lotot, võitmata kunagi seal.

Mis oleks, kui alustaks sellest, et eesmärgiks ei ole idu kiire müük, vaid pikaaegne, alustuseks 10 aasta strateegia? Mis oleks, kui idu looja ütleks: „Mu idee ei pruugi ainulaadne olla, aga ma õnnestun tänu sellele, et ma teen asju konkurentidest paremini!“ Äkki ütleks, et startupi või idu asemel loon ma pikaaegset äri? Nimetus startup või idu on ise nagu kaja mägedes, mis võimendab hype´i progressi ning edevust rahavoo ja toote üle.

Idu praegune oreool on rikkunud tegelikud selle nime väärilised. Miks peab idu olema üldse tehnoloogiafirma? Miks idu ei võiks olla väga selge äriplaaniga loodav turismitalu, juuksuritöökoda, tehas, kauplus? Muidugi, ka sellse plaaniga firma võib ebaõnnetuda, kuid klassikaline väikeettevõtlus, mille najal riik tegelikult püsib, on ennast igati tõestanud. Äripäev nimetab neid ka gasellideks.

Säästmine hõbe, investeerimine kuld.

2014-06-03T10:03:00.002+03:00

Finantshariduse vilets ja puudulik õpetamine on viinud sinnamaani, kus 60% Eesti töötajatest ei ole võimelised säästma oma igapäevakulutuste kõrvalt.

Suurema osa inimeste jaoks on elu palgapäevast palgapäevani igapäevane rutiin. Hea, kui veel nii läheb, et enne kuu lõppu ei ole vajadust kasutusele võtta oma krediitkaarti, et puuduolevat summat kõrge intressiga laenata, või kui suudetakse vältida hoopiski mõne kiirlaenufirma poole pöördumast.

Selline eluviis tekitab virelemist, stressi, viha, kurjust. Selline eluviis tekitab õelaid ja kibestunud vanainimesi meie ümber, kes on sobivad ka klassiviha õhutamiseks populistlike poliitikute poolt. Samuti kannatab riik, kellel jääb saamata kasvõi potentsiaalse tulevase väikeettevõtja maksud.

Lapsed tahavad süüa, väiksed vastikud kommunaalarved tasumist, mõnikord sooviks ka meelt lahutada või puhkusereisile minna, aga igal tegevusel seisab ees üks tegelane stopp märgiga – see on raha! Või siis rahapuudus.

Finantshariduse puudumine on nagu geenides. Seda ei ole meile õpetatud koolis. Meie majandusõpetajad on enamaltjaolt juba üle keskmise eluea inimesed, kes ei ole samuti saanud sellist haridust ja kellel puuduvad seetõttu igasugused isiklikud kogemused. Ainuke praktiline nendest on õpetus, et raha peab säästma, et elada järgmise palgapäevani ja kui soovid minna veel reisile (või teha muid suuremaid kulutusi), siis peaksid ka veidike juurde koguma.

Seda ei ole õpetanud meile meie vanemad, sest neid ei ole keegi õpetanud. Seda ei ole saanud meie lapsed, sest meie nende vanematena ei ole seda saanud oma vanematelt. Ja nii olemegi surnud ringis, kus vaesus tekitab vaesust juurde.

Säästmine on surnud, elagu tarbimine

3. juuni Äripäev kirjutab oma pikas loos sellest, mis juhtub siis, kui EKP intressimäärad negatiivseks toob ja raha hoidmise pangadeposiitidel üldse mõtetuks muudab. Peamine mõte on, et raha liigub siis kulutamisse ja säästmine, kui selline, on täiesti mõttetu tegevus. Sama on ka laenusaajatel, kelle intressid on väiksed ja (selle asemel, et säästa), liigub kokkuhoitud raha tarbimisse.

Selline stsenaarium on täiesti reaalne. Tänase majandusliku mõtlemise juures tundub lahedam oma raha ära kulutada, sest deposiidilt ju enam intressi ei saa ja kuhu mujale sa ikka oma raha paned.

Eesti inimestel on praegu jooksvatel hoiustel mitu miljardit eurot. Küllap elavdaks see meie majandust päris jõudsalt, kui see kõik tarbimisse suunata. Ometi - mõelgem veidi! Selline tegevus produtseerib jällegi loo alguses kirjutatud mudelit, kus inimestel puuduvad säästud. Selle asemel, et suunata inimesi oma säästusid investeerima muudesse instrumentidesse, rõhutab majandusleht ja seal esinevad eksperdid, et raha tarbimisse viimine on nagu lahedam.

Säästmine on investeerimise aluseks.

Säästa võib mitmel eesmärgil. Esimene neist on juba eelnimetatud raha kogumine teatud kindlaks vajaduseks, näiteks auto ostmiseks või puhkusereisiks. Või mustadeks päevadeks töökaotuse korral, mis lubaks mõne aja elada rahulikult, kuni uue töö leidmiseni. Siiski, mis võiks olla üllam iseenda suhtes, kui hoopiski püüelda majandusliku vabaduse poole?

Säästmine hilisema kulutamise eesmärgiga on siiski surnud tee.

Miks me ei võiks ennast kindlustada säästmisega hoopiski vabadusega? Oleks ju lahe luua omale passiivne sissetulek, kus sinu säästud ja krediitkaart töötavad sinu eest nii päeval kui ka öösel, lubades sul tegeleda hoopiski meeldivamate asjade või töödega, kui sa praegu toimetad (40% palgatöötajatest kaaluvad töökohavahetust, kuna neile ei meeldi see töö, kuid vaid 5% viivad selle lühikese aja jooksul ellu. Miks? Sest ülejäänutel ei ole säästusid, et töövaheline aeg üle elada)? Või siis hoopiski riigist sõltumatut pensioni tulevikus?

Ja siin saabki selgeks, et EKP oodatav intressilangus annaks inimestele hoopis juurde säästmisvõimalust. Pangaintresside, inflatsiooni, kokkuhoiu arvelt. Ainuke küsimus jääks – kuhu see siis investeerida. Ja seda eesmärgiga investeerida see raha sinna, kus ta annaks kodanikule võimalikult palju passiivset sissetulekut, mis omakorda tähendab rohkem aega iseendale, perele, lastele, hobidele – vabadust!

Investeerimine kuld

Kõik inimesed ei saa kunagi hakata trollijuhtideks (mäletate vene ajal bussides olnud reklaame – tulge kõik bussijuhiks õppima). Samamoodi ei saa kõik inimesed kunagi jõukaks, majanduslikult vabaks. Ometi on igaühe võimsuses ammutada omale nii palju tarkust, kui võimalik. Investeerimisalane tarkus on siin määrava tähtsusega, sest sellest sõltub meie igapäevane materiaalne elu.

Peale pangadeposiitide on ka teisi võimalusi teenida halval ajal normaalset tootlust. Kõige klassikalisemad on neist neli:

1. Börs - dividendi- ja kasvuaktsiad, võlakirjad, tulevikutehingud.

2. Rahavooga kinnisvara ostmine, soovitavalt võimendusega

3. Hüpoteeklaenud – laena oma isiklik raha välja kinnisvara või mune teise likviidse vara tagatisel

4. Ettevõtlus – Hakka ise ettevõtjaks ja loo sellega omale majanduslik vabadus.

Iga ülal loetletud viis investeerimiseks nõuab aga teadmisi, mida meil kahjuks vajaka jääb. Sellepärast olemegi Jaak Roosaarega (Rikkaks Saamise Õpik autor) algatanud finantshariduse kooli viimise programmi, mille raames saadame sügisel kõigile Eesti koolidele eelnimetatud õpikud. Ka majandusõpetajatele plaanime anda täiendkoolitust samal teemal, et nood ka lastele seda teadmist oskaksid edasi anda.

Säästmine ainuüksi ei tee sind kunagi jõukaks, eriti palgatööga. Küll aga lubab majanduslikku vabadust oma säästude investeerimine, mitte poodi viimine ka negatiivsete intresside ajal!

Kasvuhoone püstitamine Saaremaal, timelapse.

2014-05-23T11:08:00.000+03:00

Kuidas ehitada maakeldrit.

2014-05-04T10:00:00.001+02:00

UPDATE 09.2020

Juba mitu aastat oli selline plaan. Sügisel hea juurikaid ladustada, lisaks veiniriiul, suvel hea end jahutamas käia :)

Eeltöö sisaldas kõike, mis veebis saadaval teema kohta. Arvestades minu maakoha eripärasid, otsustasin sellel korral ise mitte rahmeldama hakata ja tellida hoopiski asjatundjad kohale. Leidsin lehe Revonia Keldrikoda, mille lahendused tundusid sümpaatsed. Noormehed lähenesid asjale teisest küljest. Leiutasid ise vastavad rakised ja hakkasid valmis kaarelemente keldrite jaoks tootma. Ära jääb kividega ja betooniga rahmeldamine. Elemendid käivad nagu puzzled kokku ja tee nii pikk kelder, kui soovid.

Üldiselt, hea valik, ja seda kinnitas ka aeg peale keldri valimist.

Peale pakkumise saamist leppisime kokku, et vennikesed teevad valmis kõik algusest lõpuni. Ehk siis ka vundamendiaugu kaevamine, vundament ja lisaks hiljem ka keldri katmine pinnasega. Eraldi tellisin veel maakividest tiivad sissepääsu kõrvale.

Kogu ehituse puhasaeg oli umb 10 päeva. Kõik probleemid lahendati sujuvalt. Ei eksisteerinud vastuseid "Ei saa", vaid "Saab ikka". Küsimus oli vaid, kuidas. See tegi headmeelt.

Kääbiku maja saigi valmis peale kümmet päeva. Nüüd vaja veel riiulid ja salved sisse ehitada.

Nii et, kellel kelder mõttes, soovitan soojalt. Selliseid sära silmis ettevõtjaid kohtab tänapäeval harva.

UPDATE: Kuus aastat hiljem, 2020 sügisel, töötab kelder nagu peab. Vahepeal vahetasin välja sisu - riiulid ja salved - ning ventilaatorid katusel, et õhk paremini läbi käik. Jätkuvalt soovitan!

The Sombrero Galaxy

2014-04-24T14:14:00.001+02:00

Postita by Astrophotography by Raivo Hein.

Moon and Jupiter

2014-04-10T16:18:00.001+02:00

M65 and M66

2014-04-02T08:26:00.001+02:00

M82, the Cigar Galaxy, supernova SN 2014J still visible.

2014-03-30T20:05:00.001+02:00

Paar ööd tagasi võtsin üles Suures Vankris oleva tähekogumi M82, kus hiljuti ka supernoova avastati. See on siiani näha, alumisel pildil joonte ristumiskohas!

Dodge Challenger best time 0-100 km/h

2014-03-28T17:37:00.001+02:00

With my brand new SRT8 2013, got such result:

Merope, Maia, Alcyone and Electra. Four of Seven Sisters, Pleyades, M45

2014-03-07T07:48:00.001+02:00

Horsehead nebula

2014-01-25T21:08:00.001+02:00

Merope nebula, M45

2014-01-19T11:25:00.002+02:00

Dodge Challenger, 2013

2014-01-13T21:36:00.005+02:00

Klassikaline muskelauto Dodge Challenger SRT8, 6.4 liitrise V8 HEMI mootoriga, 471 hj. Lugematute filmide üks kangelastest juba 70-ndatest aastatest, heade ja pahade poiste lemmik, robustne värdjasvend MB CL 600-le, mis on elegantsuse tipp. Loodud vastukaaluks Mustangile ja Camarole. Bensiinikulu on suurem, kui äsjasel Eestisse saabunud Tesla Model S elektriautol:P Ühist vaid Teslaga niipalju, et esimene selline Eestis.

Update; paar nädalat hiljem!