Oluline on leida arusaaja peremees. On ka kõrvalosi.

Küsimused teede kohta. Tuvastada asukoht, võimalusel viia jutt sildade peale.

Ja kus on vaenlane?

Kes tappis loomad? Aga inimesed?

Luurelennukist pudukaupluseni on vaid üks samm. Järgnesid näidisdialoogid poemüüjate, rätsepate, kelnerite ja pesuanaistega mugavaks tagalaeluks, seal ei olnud midagi rahuajast erinevat.

Ja tööka päeva lõpuks üks tantsuõhtu, käesuudlusega, palun!

Homme katsun minna põhikooli klassi kogunemisele, seejärel maale voodrit vahetama ja siis nädala pärast läheb Salme Tallinnas mammaga teatrisse (ja mul on endale pooleks tunniks hoidjat vaja) ja oktoobrikuus, kui kõik läheb veel paremini, hakkan ma ülenädalavahetuseti Tallinnas jälle giidikursust andma.

Veel mõne päeva eest oleks see loetelu tekitanud minus õudust, aga praegu- ainult rõõmu.
Kas süüdi on nädalavahetusel külas käinud sõbrad, uued sihid või ilma jahenemine ja sügise eelaimus… Ei tea, ehk kõik omajagu.
Aga herilased, raisad, on ikka köögis!

Uskumatu palavus. Kõik lõhnab. On see kuumus või mesine õhk, mis paneb naha naksuma? Mul on kogu aeg nii hea meel, et ma linnas ei ole. Ma saan astuda üle aidaläve veel jahedasse hämarusse ja kosutada seal end kadunud asjade lõhnaga. Lapsuke võib poolpaljalt mööda muru silgata ja lõpmatult veega mängida, peenrast rohelist sibulat ja maasikaid süüa.

Millised vihmad! Sellised! Äike lõi juba hämarduva öökese väga valgeks ja täna sadanud paduvihm leotas õue ning ujutas lahti ununeud ukse kaudu koda. Tahtsin verandas lugeda, kuid ajalehtki oli postkastis läbi ligunenud, riputasin hapukurgiuudised peale sadu pesunöörile kuivama.

Õhk, mis peale sellist padu jääb, on eriliselt puhas, seda hingates tundud endale ka puhas nii ihult kui hingelt, mis sest, et keha ikka kleepub ja äsja sai iseendadga roppu nalja visatud.

Mulle tundub praegu, et suvevihmalõhn ongi see, mida ma tahaksin oma tualettlauale väikesesse kummipumbaga kristallpudelisse, et sealt siis väga erilistel õhtutel endale natuke udu peale piserdada.
Mu praegune tualettlaud on jasmiinipõõsa all vaatega unustatud kopale.

Siinkohal idüll lõppeb, sest see krmuse mobiilnett ikka ei taha üldse mu niigi pisikeseks tehtud pilti üles laadida ja illustratsioon jääb ära. Eks siis homme Tartus lisan oma tuhat sõna.
Jah, lubatud uuteks leitsakupäevadeks ma lähen linna tagasi, sest ma ikka ei ole veel täielikuks Sverikust ja tsivilisatsioonist irdumiseks küps.
Pesu on must ja pilte kah ei õnnestu laadida, no mis elu see on. Viimane nädal enne puhkust võiks ju normaalset pereelu ka elada, ei ole minus seda Muti Karutari nii palju kui võis arvata.

Kui Luke’s sulle midagi ei ütle, siis ilmselt sa ei vaata eriti Gilmore Girlsi. See on nimelt sealse söökla/kohviku (omaniku) nimi.
Tassi sain aga nii, et olin vahepeal jalgpalli peale pahane, et see telekava sassi lõi ja läksin ETV lehele uurima, et millal siis mu sarja üldse näitata kavas on ja sattusin väikese viktoriini otsa. Täitsin naljapärast ära (auhinnaks oli nokamüts või tass ja tegelkult mul ei olnud kumbagi vaja). Ja siis, kui ma selle viktoriini juba ära unustanud olin, sain kirja ühelt teles töötavalt kooliõelt, et ma olla võitnud (kusjuures loosi ei viinud läbi tema).

Ma ei ole kunagi olnud massiline sarjasõber, aeg-ajalt mõni köidab tähelepanu ja siis jään vaatama, no näiteks “Mulla all” oli väga hea, “Seksi ja linna” sai kunagi vaadatud ja briti krimisarjad on ka alati kindel naelutaja. Praegu siis Gilmore Girls, mis mul küll arvutis kõik olemas on, aga meie punnsilmsest telekast meeldib mulle asju rohkem vaadata.
Õnneks on meil Sverikuga üsna üks sarjamaitse, erinevalt näiteks mu vanaisast-vanaemast, kellest üks vaatab “Kirgede tormi” ja teine “Vapraid ja ilusaid” ja kumbki kirtsutab teise sarja peale nina.

Kinnitamaks stereotüüpi, et Ameerikas on kõik SUUR, oli see 2 tavalist kruusitäit mahutav tass eriti suurte mullidega mullikile sees, mida me nüüd Salmega mõnuga paugutame.

Palun, siin on nüüd suvi, ilus aeg ja mina muudkui põletan taastumatuid maavarasid ja paarutan mööda Eestimaad ringi (Liivimaad ka). Leiutan endale marsruute ja ajakavasid, kuidas võimalikult palju korraga igal pool olla saaks ja üha uhan. Kuhu ja miks?

Põhiliselt Abajale, kus ma tahaks mõttes kogu-kogu aeg olla, lasta sääskedel end süüa, samal ajal kui ma hilja õhtul, kui laps juba magab, õues vaikust kuulan, natuke aias siblida, imestada, kuidas redis kasvab. Aga paraku kisub mujale ka.
Näiteks Tartu-koju, kus on Sverik, kes veel ei puhka ja veel maale kolida ka ei taha ja pesumasin ja vann ja Kurepalu, kus on ka tore külas käia.
Siis ka Tallinnasse, kus mul on alati nii palju kohtumisi ja käimisi, et päevad on liiga napid ja jaks raugeb eriti ruttu.
Peaks nüüd kuskilt siiamaile ilus suvi imporditama, siis lisanduks tahaks-minna kohtadesse veel Pärnu ka.
Õnn kohe, et mul Narvas midagi siduvat ei ole, muidu kiheleks äkki sinnagi.

Ja sõita on tõesti mõnus, ökosüümepiinade kiuste. Eriti alternatiivmarsruute (kõik teed peale Tallinn-Tartu meinstriimi) mööda. Jälgin muudele liiklusmärkidele lisaks erilise huviga uusi kihelkonnasilte ja katsun nende asukohti endale kuidagi põhjendada, imestan, kui suured mõned kihelkonnad ikka on. Vaatan maastikke ja maju, aedu ja aegu.

Vaikselt muretsen muidugi Salme pärast ka, et kuidas ta toolis puhatud saab (pikemad otsad sätin tema uneaega) ja ega ma teda reisidega liialt ei räsi. Samas on ta nii tore tegelane (ja õnneks üsna vapper reisisell), et teda lausa peab pidevalt vanavanavanematele näitama, ma usun, et selline põlvede vaheline kokkupuude on vastastikku kasulik ja vajalik.

Aga tegelikult on sõidust toredam kohale jõudmine ja seal olemine, mis ma sinna parata saan, et need toredad olemised ja inimesed nii laiali on.

Olin alles viie minuti eest öömähkme ära võtnud, kui märkan, et lapsel jälle püks punnis. Tegi kohe tuska, et mu potitamiskatsed niimoodi ära nullitakse, kogu aeg ju teda ka potil ei hoia. Ei tormanud kohe mähkmepommi ära vahetama, sõime rahulikult hommikust, kuni peale sööki Salme kuidagi tujutuks muutus.

Võtsin tal siis sukkpüksid jalast ja rebisin mähkme lahti – tühjast mähkmest vaatas mulle vastu väike mängukaru.

Ema kolleeg (kes mäletab mind nii kooliminekuealisena vist) oli talle ükspäev kiitnud, et küll see Maarja on ikka üks tore laps. Igasugustes suhtlusvõrkudes vaatan nooremaid sugulasi ja ehmatan, et hissand, ta ka juba suur inimene. Kujutan ette, kuidas minust nõksa vanemad sugulased sedasama avastavad. Pealtnäha täitsa loomulik värk, kõik suure inimese asjad on olemas: pere, töökoht, pangavõlg… Ainult Lutheri painutatud vineerist augulise põhjaga pink oleks veel täielikust komplektist puudu. Ja siis see suurem eesmärk ka.

Mu jube saladus, mis mind unetutel õhtutundidel painab, on see, et ma ei tunne ennast ikka veel täiskasvanuna, no millal see küll tuleb? Tuleb üldse või? Või see ongi sellest, et ma ei tea veel, mida ma tahan teha? Hirmus on sedasi lapsevanem olla.

Sünnipäevasoov on mul selline: Kallis sünnipäevavana, olen olnud hea laps, ma loodan, et ma varsti leian endale sihi, asja mida ma tahaksin niiväga teha, et silmist lendab sädemeid. Ja aega tahaks, mõnusalt venivat aega. Ning seda Lutheri pinki ka.
Täispuhutava madratsi ma juba küsisin Sverikult.

Aga ikkagi on endiselt tunne, et on kiire. Elu saab otsa ja ….
Peas tiksuvad asjatoimetused, mida ma oma tööajal toimivatesse to-do süsteemidesse kuidagi rakendada ei suuda.
Kodus häirivad viimased lõpetamatused kohe eriti. Vaatan värvimata ukseauke ja paha hakkab. Ei ole ainult puhas viitsimise-teema. Lapsega koos uksi ei värvi ju.

Maal tahaks, oh kus tahaks… aga kõik need soovid muutuvad rahaks, mida mul ei ole, ja jälle läheb tuju pahaks.

Elutaju tõstmiseks otsin seltsi ja äsja panin päevalilleseemned mulda. Pakk lubab kuni 4,5 meetriseid, nendega saab siis õnnestumise korral igasugu remontivajavat laga peita.