Alustades nagu ikka kombeks, halbade uudistega, lausun kohe: Mina ei ole ACTA nimelise lepingu paadunud vastane. See paistab välja ka minu peast, mida ei kata fooliumist müts!

Kuid ma olen kindlalt selle vastu, milliste meetoditega see Leping on tekitatud! Vastu motiividele, millistest ta on tekitatud ja selle vastu, et on võimalikud tagajärjed, mis Lepingu rakendamisel, sinu, minu ja meie kõikide inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes võimalikuks saavad!

Ma olen kogu aeg olnud selle vastu, et nii tähtsaid ja komplitseeritud eluvaldkondi tahetakse patsi punuda ja siis meile pea ümber siduda! On päris suur vahe võltsitud Gucci käekotil ja downloaditud helifailil, ravimitest rääkimata. Ja siis muidugi need seemned…

Meid tahetakse kostitada ilma et meil, ja isegi meie poolt valitud rahvaesindajatel Riigikogus, oleks midagi asjade arengu suhtes öelda ega ammugi mitte teha! Rong on läinud, seltsimehed!

Ma olen tihti imestanud, kuidas mina olen sageli ühel meelel peaminister Andrus Ansipiga. Me sedastame fakti ühtemoodi. Kui teeme kardinaalselt erinevaid järeldusi. Nii mina kui Ansip leiame täna ühiselt, et Nõukogude okupatsioon oli halb ja illegaalne nähtus. Aga kui minusuguseid (keda on kümneid tuhandeid) tahab Riigikogu juba 24. veebruaril järjekordse deklaratsiooniga tunnustada, sest me olime okupatsiooni vastu ja EV de facto taastamise poolt. Aga nagu me kõik, eriti tartlased, teame, tegi Ansip hoopis teistuguseid järeldusi ning osales okupatsiooni kehtestamises täie jõu ja energiaga, küll zampoliidina Punaarmees kui ka Orgosakonna Juhatajana NLKPs!

Sama seis on täna – me mõlemad oleme seisukohal, et varastamine pole hea asi, kuid minu järeldus on, et ACTA nimelise lepingu kui varastamisevastase vahendi arutelu peab toimuma parlamendis, nii Eestis kui Euroopas. Ansip järeldab, et ACTA tuleb ilma sellise arutluseta kiiresti alla kirjutada! Ansip arvab, et võimaliku varguse vastu virtuaalmaailmas võitlemiseks tuleb taaskehtestada nõukogude võim, ACTA kehtestada ja suukorvistada internet….

Pole midagi öelda – pretsedenditu katse võimaldada häguse ACTA abil tsensuuri, kohtuta karistamist ja trahvimist; pretsedenditu arukate inimeste ja vabade kodanike kõrvaletõrjumine otsustusprotsessist; Riigikogu taaskordne alandamine! See kõik pärineb ENSVst. Mille taastootmise vastu ma olen sõna võtnud ka möödunud suvel. Ja võtan edaspidigi!

Siinkohal meenub mulle WIKIPEDIA üks juhte, Jimmy Wales, kes hiljuti oli sunnitud oma vaba entsüklopeedia lehe sulgema, et protesteerida justnimelt nende samade seaduste ja rahvusvaheliste lepingute vastu, mille pärast meiegi siin täna oleme. Jimmy Wales ei ole häckerdava anarhia poolt. Mina ka mitte. Sest eks küberrünnet teostavad anonüümikud lülivad välja Euroopa Parlamendis nii ACTA pooldajate kui ka ACTA vastaste arvutid. Virtuaalsest maailmast reaalsesse põigates meenutab see ju tegelikult rongijaama pandud lõhkekeha ja on sarnane terroriga. Wales lisab, et kui ACTA kehtiks, siis kaotab inimkond info vabas levikus. Näiteks peab teenuseosutaja võtma maha Wikipedia märksõna Pirate Bay kohta, sest sellel on ilmselt linke, mis võivad olla vastuolus autorikaitse korporatiivse huviga.

Ja veel meenub mulle Rein Raud, kes hiljuti sotsiaalvõrgustikus teada andis, et parem oleks kui ACTA-poliitikud Eestis kohtuksid autorite endiga, mitte inimestega, kes suhteliselt omaalgatuslikult ja juhuse tõttu püüavad autoreid esindada.

Niisiis, meie tänase kogunemise formaalne ettekääne on asjaolu, et meie ei poolda ACTA vastuvõtmist tänasel kujul. Samamoodi peeti siin Tartus 1987. aastal üks koosolek, kus hulk noori inimesi oli Ida Virumaal nõukogude lagastavas stiilis kaevanduse rajamise vastu. Fosforiidi kaevandamise vastu. Aga tegelikult olid need inimesed nõukogude okupatsiooni vastu, Eesti säilitamise poolt. Eesti arendamise poolt, aga ilma okupantideta! Soovitavalt ka ilma nende käsilasteta! Ja sellel koosolekul lausus Hando Runnel umbes nii: ”Kõik räägivad mulle forsforiidivajadusest, aga mitte keegi ei räägi minu isamaavajadusest! Miks see nii on? Inimesel on ju õigus isamaale!”

Mina pole muidugi kaugelt mitte Hando Runneli mõõdus sõnaseadja, aga ma leian ikkagi et me pole täna siin mitte ainult ACTA pärast. Jah, ka sellega on probleeme. Arvan et ilma Riigikogu (kelle me oleme valinud ennast esindama ja rahvusvahelisi leppeid vaagima, enne kui need meile kohustuslikuks saavad) otsuseta ei tohiks liitumine ACTAga teoks saada. Meie pole nõus sellega, et keegi ametnik Justiitsministeeriumi sisikonnast ütleb, et lihtsalt tema on tulnud järeldusele, et parlamenti pole tarvis. Sest Tema Ise käis läbirääkimistel ja need rääkimised on salastatud, ja sellest peab meiesugustele piisama. No ei ole nii!

Veelgi halvem – seesama ametnik on pidanud tarvilikuks pilgata Karmen Turki ei mujal kui Välisministeeriumi ümarlauas – väites et Karmeni seisukohad on rohkem nagu Siioni Tarkade Protokollid…

Etskae! Tuletan meelde, et nimetatud kirjatöö on suure tõenäosusega Tsaari Venemaa salateenistuste võltsing, mille eesmärgiks antisemitismi õhutamine! Miks levitada riigi palgal olles võltsinguid? Kuidas peame me selliseid ACTA kaitseargumente mõistma?

Aga, see selleks, me oleme tagasi Isamaa vajaduse juures. Me oleme siin, sest me oleme kodanikud, aga meiega ülbitsetakse, selmet dialoogi pidada. Me tahame vähima nõudmisena, et ACTA probleemid oleksid avalikult läbi vaieldud ja kaalutud ning meie ei luba, et Valitsus ühineks sellega ilma parlamendi nõusolekuta. Targutagu nad kui palju tahes, et Eesti seadustes ja elus mitte midagi ei muutu!

Minul kerkib küsimus, et kui ametnikud ja ministrid on 5 aastat (sic! 5 aastat, sest asi algas ju juba 2007) toimetanud asjaga, mis mitte ühegi inimese jaoks mitte midagi ei muuda, no kullakesed – kas poleks aeg asjaosalistel kogu saadud palgaraha tagasi maksta. Meie, maksumaksjad ei maksa raha ometi selle eest et palavikuline ja palehigis punnitamine viiks nulltulemuseni. Eks ole?

Seega meie miinimumnõue on, ei sammugi enam parlamentaarse demokraatia vähendamise suunas! Vastupidi – Riigikogu, mitte ministeerium on meie demokraatia kese!

Aga meil on ka teine nõue, see kaugem ja tabamatum, millist vaimsust kandsid 1987 aastal aulas kõlanud Hando Runneli sõnad:

Me oleme täna siin, sest me oleme kodanikud. Ja me ei aja taga mitte ainult oma õigusi, olgu siis internetis või iCloudis. Ei, meie pole ainult õiguste peal väljas… Me tajume ja tunnetame oma kohustust. Kohustust olla kodanik ja mitte lammas, keda tapamajja viiakse. Piimapõrsake, keda parteilisest tissist toidetakse. Me oleme kodanikud ja tajume oma kohuseid. Ning meil on kõrini, et meid koheldakse nii, nagu see on saanud Reformierakonnale harjumuseks. Me oleme siin, et hakata vastu. Ja väga tõsiselt vastu. Kuni parema süsteemi ja valitsejate palkamiseni välja. Me ei tagane enam sammugi, tulgu miilitsad ja koerad ja kasvõi Ämm ise!

Just täna paneme me aluse kodanikkonna (vabakonna, millest armastab rääkida president Ilves, kes loodetavasti ülima täpsusega jälgib riigis toimuvat) uuele rollile ja uuele tõusule. Me vastandume täielikult partokraatlikule lämbumisele ning ametnike parteistatud juhtimisele. Kui ei lähe täna õnneks, siis läheb paar aastat hiljem! Aga ma loodan südamest, et tänasel päeval,

tänu teie tähelepanelikkusele,

tänu valmisolekule võidelda,

tänu teie isamaaarmastusele,

et just tänasel päeval me paneme aluse protsessile, mis lõppkokkuvõttes viib Eesti Vabariigi taasmuutmisele rahva vabariigiks!

Kõrgeim võim on rahvas ja mitte partokraatide kopitanud tagatoad, kus varastatakse üksteiselt netikirju ja rohkemaks jõudu ei jätkugi! Meie oleme siin täna see osa Eesti kodanikkonnast, kellele ei ole tähtis ainult üks või teine valimistsükkel ja soojad kohad parteilises hierarhias. Meie oleme siin selleks et nõuda oma valitud esindajatelt respekti konstitutsioonilise korra ja parlamentarismi vastu.

Me tahame, et neid probleeme lahendataks ausalt ja avalikult, silmas pidades seda, et meie soovime oma lastele pärandada mitte vaimselt piiratud ja tsenseeritud kääbusriiki, kust parematele jahimaadele lahkutakse! Me soovime järeltulevatele Eesti kodanikele pärandada vabalt ja rikkalikult pulbitseva infoväljaga, iseseisvalt otsustavate kodanike riiki.

Elagu E- Eesti Vabariik, mis ei luba valitsusel ACTAga liituda!

Luguge lähemalt siit.

“Demokraatia pole mitte enamuse võim, vaid vähemuse kaitse” — Albert Camus.

Special thanks to:  Julie Clancier, Epp Sarv, Pärtel Peeter Pere, Illimar Lepik von Wiren, Ott Rätsep, Radu Prekup ning loomulikult minu perekond!

Mis on Büroo ehk Asepresidentide Kogu?

Euroopa Parlamendi Büroo (Riigikogu analoogia põhjal aseesimehed) on 14 liikmeline ning tema vastutusalaks on parlamendi töökorralduslike otsuste vastuvõtmine. Just see kehand teeb formaalselt kõik otsused, mis käivad personali, eelarve, protseduurireeglite tõlgendamise, meediasuhtluse, tööruumide, arvutisüsteemide jms kohta. Seda muidugi ametnikkonna (keda juhib peasekretär Klaus Welle) ettepanekute kohaselt. Erandkorras õnnestub vahel mõnel poliitikul ka mõni oma idee teostada.

Siit lingilt näeb lühidalt, kuidas nädala olulisi sündmusi kajastas Europarl TV (Ungari küsimus ja valimised 1:21).

Büroo liikmed pole päris võrdsed.  Ehkki kõikidel on üks hääl, on nende vastutusvaldkonnad erineva kaaluga. Kaalukamad (raha, personal, asjaajamise korraldus) on alati Euroopa Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraatide käes. Teisi nii sensitiivsete asjade juurde lihtsalt ei lubata. Ma isegi ei tea, millega tegeleb 14. asepresident – ilmselt kohvi, tee ja mineraalvee tarnimisega koosolekuruumidesse. On ilmselge, et tegelikku poliitikat otsustatakse nn Presidentide Konverentsil, mis aga koosneb hoopiski parteifraktsioonide esimeestest, mitte asepresidentidest.

Euroopa Parlamendi juhatuse valimistel on vaevalt tähtsust väljaspool selle parlamendi hoonet. Samas võivad need ametikohad poliitikutele endile olla lausa elu ja surma küsimus. Juba pika aja jooksul on välja kujunenud traditsioon, et valimised on tegelikult gruppide poolt esitatud ja d`Hondti meetodil jaotatud kandidaatide nominatsioon: 7 kohta saab Rahvapartei, 3 sotsid, 2 liberaalid ning Briti konservatiivid ja rohelised saavad kumbki 1 koha. Hääletamise salapära seisnebki tegelikult ainult selles, et kes kui palju kokkulepitud hääli teistelt fraktsioonidelt saab või ei saa, et tekiks pingerida. Ühelgi erakonnal üksinda absoluutseks enamuseks, mis on valituks osutumise tingimus esimeses kahes hääletusvoorus, vajalikke hääli kokku saada ei õnnestu.

Vahemärkusena olgu öeldud, et parlamendi presidendi valimiste jaoks on kokkulepe selline, et pool aega on konservatiivide kandidaat “valitud” ja pool aega on “valitud” sotsiaaldemokraatide kandidaat. Eelmisel korral kandideeris Jerzy Buzeki vastu Rootsi vasakroheline Eva-Britt Svensson, kes tegi seda siseveendumusest, et kahe kandidaadiga valimine on parem. Sel korral oli Nirj Deva briti konservatiivide fraktsiooni poolt parteiline vastaskandidaat. Kuid kõigile üllatuseks ei suutnud Guy Verhofstadt (liberaalide liider) kokkulepet sõlmida ning tema fraktsioonist tekkis ka kolmas presidenditooli nõudleja – Diana Wallis (Suurbritannia, oli siiani ametis asepresidendina) – kes võttiski endale sõltumatu ja parteiülese presidendikandidaadi rolli. Muidugi, taustal võis olla ka liberaalide sisemine lahkheli: nimelt pidi üks nende kahest kohast minema sakslasele (selle lahendasid omavahel Alexander Alvaro ja Graf Lambsdorff ning esimese kasuks), kuid teisele kohale eelistati kahest endisest asepresidendist Edward McMillan Scott`i. Viimane on tähelepanuväärne isik, sest tegi endise konservatiivina kaks ja pool aastat tagasi ajalugu, kandideerides vastu oma partei (ECR) tahet ja sai teiste erakondade toel valitukski, mistõttu ECR jäi ilma oma nn kvoodialusest kohast. Tasuks visati ta oma erakonnast välja ning on nüüd liberaalide ridades. Aga veel sügavamal taustal ehk leiab ka Briti sisepoliitilise konflikti sealsete liberaalide ja konservatiivide vahel…

Miks kandideerisin?

Minul paluti toetada sõltumatu kandidaat Wallist ja ma nõustusin meelsasti. EP ajaloos on olnud vaid 2 naisterahvast sel ametikohal! Pealegi sisaldab minu poliitiline DNA vastumeelsust tagatoalepete vastu. Asjad edenesid suhteliselt hästi ning paljud parlamendiliikmed toetasid ja elasid kaasa. Ühel hetkel oli minu kord otsustada, kas ma sooviksin ka asepresidentide nivool seda liikumist oma panusega toetada. Nüüd sattusin kahe vastandliku vektori mõjuvälja: positiivne oli, et mitte ükski eestlane pole kunagi asepresident olnud ega selleks ka kandideerinud. Olemasolevas süsteemis oleks see ka võimatu, sest üheliikmelised rahvusdelegatsioonid suurtes parteides (nagu Ivari Padar ja Tunne Kelam seda on) ei saa parteisisese d`Hondti alusel kuidagi ega ealeski võidelda nominatsiooni eest suuremate rahvusrühmadega, sest isegi maltalasi, küproslasi ja lätlasi on alati neist rohkem. Ja ehkki hetkel on eestlasi liberaalide rühmas 3 ning see annaks ehk mingi tillukese šansi, pole tegelikult mingit lootust, sest nad jagunevad kahte rahvusdelegatsiooni: 2-liikmelisse kesk- ja 1-liikmelisse reformierakonna delegatsiooni! Muide, ka ükski lätlane, ega leedulane ning soomlane pole kordagi asepresidendiks kandideerinud. Heidi Hautala on olnud presidendikandidaat roheliste poolt, kuid ei osutunud valituks. Rootslastel on asepresidendi koht diilikohaselt olnud üks ja taanlastel koguni neli korda.  Aga nemad olid EL-s ka juba siis, kui liikmesriike oli ainult 9 ja enne parlamendi otsevalimiste kehtestamist…

Nõnda oli võimalik tuletada nii regionaalne argument (Läänemere-äärne) ning väikeriigi argument.  Viimane meeldis lätlastele ja maltalastele, aga ka paar Luxemburgi ja Küprose MEPi olid heakskiitval seisukohal. Negatiivne vektor oli see, et roheliste fraktsioon minu plaani kohe toetama ei asunud. Neil polnud head vastulauset sellele, et tõeline sooline võrdõiguslikkus ongi see, et kui pool aega on rühma esindaja naine, siis pool aega võiks olla mees. Kuid nad osutasid, et seda oleks tulnud fraktsiooniga läbi rääkida kaks ja pool aastat tagasi, siis kui nn diili tehti. Samuti tegi juhtkonnale muret, et rohelisi nähakse kahe kandidaadi korral kui süsteemi vastu mässajaid ja kokkulepete rikkujat, kellega enam keegi ei taha usaldusväärseid diile teha. Lisaks olla juba kokkulepe, et sotsiaaldemokraadid toetavad Isabelle Duranti`i oma häältega, mis võimaldaks Isabelle`il saada rohkem hääli ja kõrgem koht hierarhias kui seni. NB! Isabelle on tegelikult ka olnud aktiivne ja edukaski selles keerulises töös, nii et mina ei tahtnud kuidagi teda välja konkureerida. Õnneks paljud roheliste rühma lihtliikmed said minu mõttekäigust aru, andsid oma toetusallkirjad ja tegid ka minu kasuks selgitustööd enne valimisi. Viimaks, kuid mitte vähem – Rein Kilk ennustas suvel, et ma kandideerin. Ja kaasmaalase prohvetivõimete kinnitamine on ka Eesti Asja ajamine

Tehniline märkus: ehk 40 kirja lugu uuesti!

Saatuse irooniana näeb kodukord ette, et just 40 liiget on see alampiir, millest algab parteiväline initsiatiiv. Ning et ma olin lapsena ENSVs tehtud “40 kirja” allkirjade kogumist lähedalt näinud, siis pakkus alanud tegevus teatud vaimseid võrdluskohti (kes ei anna põhimõtteliselt, kes hirmust, kes petab ja vassib, kes tuleb avala naeratusega kaasa, stiilis “seda just oligi tarvis teha!” ning kes lubab allkirjade kokkusaamisel häälega toetada). Oluline nüanss peitus ka selles, et 40 seas ei tohi Büroo ammuse tõlgenduse kohaselt olla kandidaadi enda allkirja. Mis on veider, sest Kodukord ei sedasta sellist nõuet ja on teada, et näiteks Konrad Adenauer sai Saksamaa kantsleriks ja Urho Kekkonen Soome presidendiks just ühehäälelise võiduga…:) Sekretariaadi ja justiitsteenuse kõrgete ametnike poolt anti mulle lõpuks õigus, mis kindlasti Euroopa Liidu kontekstis on saalomonlik: nimelt sedastati, et tõepoolest, ma võin ka ise enda kandideerimise esildisele alla kirjutada, kuid parem ja korrektsem oleks, kui teeksin seda 41.-na, mitte varem.  Allkirjade andjad on salastatud, et peasekretärid ja muud suured ülemused ei saaks partei peajoonest irduvaid parlamendiliikmeid kohe “korrale kutsuma” hakata. Samuti osutus kavalaks võtteks koguda igale lehele vaid 1 või 5 allkirja.  Sest allakirjutajad tihti vaatavad, et kes on veel seda teinud ja neile ebameeldivate inimeste allkirja nähes keelduvad subtiilselt. Lisaks teadaolevatele pinnapealsetele vastandustele (a la “ma ei anna alllkirja eelnõule, mida toetab ECR liige.  Või GUE liige) on küllalt teravaid vastuolusid ka rahvuste siseselt. Parempoolsed leedulased ei anna allkirja kui seal esineks Juozas Paleckis või Viktor Uspaskihh, rumeenlased ja üldse keegi ei annaks allkirja kui seal esineks Adrian Severin (mõjuvõimuga kauplemisega vahele jäänud parlamendiliige)… poolakad ja ungarlased välistavad vastavalt oma sotsid ja parempoolsed jne. Lisaks ka eelpoolmainitud parteilised piirangud, millest kõige vabamalt astusid üle soomlased ja poolakad. Läti parempoolsed oleksid ka mulle allkirjad andnud, kui mitte nende rühmakaaslane Eestist poleks neid manitsenud alluma parteidistsipliinile. See manitsus oli ettearvatav, kuid natuke kurb: on ju Kelam ise elus korduvalt parteidistsipliini tõttu enda poolt soovitust ilma jäänud ja sestap pole mulle arusaadav, miks ta nii tegutses. Seda ei mõistnud ka paljud EPP liikmed, kes minult aru pärima tõttasid.

Oli, mis oli, 40 allkirja oli ühel hetkel ootamatult koos ning sestap võisin 13. jaanuaril informeerida asjast ka Eesti avalikkust Euroopa Majas toimunud pressihommiku raames.

Valimised

Kui kandidaate on 14, siis tehakse aklamatsioon. Oleme nii “valinud” Euroopa Finantsjärelvalve juhte. On vaid üks kandidaat ühele kohale ja aeganõudvat hääletust ei peeta. Kui keegi ei protesteeri (vahel piisab ühest protestijast, enamasti peab neid olema 40, sõltub asjast), siis on valitud ja saalis kajab aplaus. Kui protesteerijaid on rohkem, siis muidugi pole miski kindel. Nagu mainitud, esimeses kahes voorus peab valituks saamise tarbeks koguma absoluutse enamuse. Kolmandas voorus on reastumine lihtsalt häälte arvu alusel.  Minu ainsa eelneva kogemuse (aastal 2009) kohaselt said esimeses voorus kolm-neli esimest asepresidenti valitud ja seega teises voorus vähenes saadiku poolt antavate häälte arv samavõrd. Nüüd aga läks nii, et kaks esimest vooru ei toonud kellelegi valitud kohta ja pinged saalis ning kuluaarides tõusid. Kes tahab protsessi reaalajas ja kogupikkuses nautida, vaatab vajadusel siit.

Tegelikult juhtkond sellist asjade käiku ei oodanud ja nende mõjul ka enamus informeeritumaid liikmeid. Sestap käis enne 2. vooru suur helistamine ja õhtuste kohtumiste edasilükkamine ning restoranipaikade hilisemaks broneerimine. 2. vooru tulemusi jäidki kella 22.30 paiku kuulama ainult kandideerijad ja mõned eriti vintsked parlamendiliikmed.  Ja mõistagi need, kes ex officio kohustatud, sealhulgas mõistagi istungi juhataja. Olin seisnud vastu survele ennast taandada esimese ja teise vooru vahel, aga tahtsin kindlasti näha 2. vooru tulemusi, et taibata, mis toimub või mis toimuma hakkab. Videolink

Märkus: Kodukord ei näe ette presidendi ja liikme vahelist telefonikõnelust kui kandidaadi enesetaandamise viisi Hommikul kell 8 sekretariaadis selgitusi otsimas käies, sain teada, et trükitud on 2 liiki valimissedeleid: minu osalusega ja osaluseta. Kiitsin aparaadi töötajaid fraasiga “You are smart!” Tagasihoidlik vastus kõlas – “Oh no, we are just experienced. That`s a different thing!” Igatahes polnud selgust, kas ma saan kasutada oma õigust plenaaril sõna võtta või ei saa. See asjaolu lisas pinget.  Mida oli  juba isegi palju, sest ühelt poolt olid ka rohelised valmis minema nö panga peale välja, et ehk õnnestub ECR kandidaat Vlasak ukse taha jätta. Selle kinnituseks palusid just ECR liikmed, kes minusse hästi suhtuvad, et taanduksin ohu vältimiseks. Oht seisnes võimalikus kibestumises, mida EPP nende vastu tunneb, nende iseseisvumise eest fraktsioonina. Õhus keerles ka võimalus, et Ungari riigi seisundit arvestades eksisteerib suur soov hoopis EPP ungarlasest kandidaat Laszlo Surjan büroost välja jätta. (Viimases voorus saigi ta kõige vähem hääli). Ning kuhugi polnud tegelikult kadunud ka võimalus, et ikkagi kahjustab minu lõpuniminek kõige rohkem I. Durant`i.  Ning muidugi oli ka variant, et parteid karistavad mind veelgi väiksema häälte arvuga kui seni.  Ma olin täiesti kurnatud öö läbi kestnud ja varahommikul jätkunud konsultatsioonidest igat masti ülemuste, aparaaditöötajate ja tavaliste liikmetega. Ka minu assistendid oli täitsa võhmale aetud… Neis oludes tegin viis minutit enne hommikuse istungi algust otsuse, et kui mulle sõna antakse, siis taandan ennast.  Aga oli vaja veel saada Presidendilt kinnitus, et ma sõna ka tõepoolest saan, kuid põhjust kuuldes lubas ta mulle lahkesti selle minutikese. Jooksin oma kohale mikrofoni juurde, püüdes samal ajal trepiastmetel mõtteid koguda. Edasine on näha sellelt videolt.

Jah muidugi, kogenud inimene kontrollib hingamist ja ei tee inglise keeles grammatika ning ühildumisvigu. Kogenud inimene suudaks ka vältida arusaama, nagu ta võitleks Microsofti kui nähtusega, vaid seletaks, et võitlus käib Euroopa Komisjoni poolt selle firma kasuks seatud monopoolse turuga (europarlamendi arvutites on ainus lubatud brauser Microsoft Internet Explorer, sinna pole näiteks lubatud installeerida ühtegi muud tarkvara, isegi mitte Skype`i). Kuid vaid väga kogenud inimene saab aru, et President tahab talle algusest peale uuesti sõna anda “tõlke puudumise tõttu” ning iga parlamendiliige teab, et presidendi sekkumine märgib tavaliselt kõneaja lõppu. Millisest ähvardusest on mõttekas mööda hiilida kuni mikrofoni väljalülitamiseni On loomulik, et kõike seda ei ole võimalik 30 sekundiga autsaideritele ära seletada. Insaiderid õnneks mõistsid: minust saadi aru Euroopa Parlamendis ning see pole mitte väikse tähtsusega asi! Mäletate, et ma andsin valimistel 2009 lubaduse “I will make Estonia more visible and respected!” Eelkirjeldatu on kõvasti lubaduse täitmisele kaasa aidanud!

Videomatarjalid:

• Martin Shulz lubab hommikul äratada , 17. jaanuar 2012
• Videovoog EP valimiste kolmandast voorust, 18. jaanuar 2012
• Taandan kandidatuuri, 18.jaanuar 2012
• Valimised BBC kajastuses, 18. jaanuar 2012

Viited eesti ajakirjandusele:

• “Täna musta hobusena Euroopa Parlamendi asepresidendiks pürginud Eesti eurosaadik Indrek Tarand tekitas valimistel segadust, viies need oma kandideerimisega kolmandasse vooru.” 7 uudised, TV3, 18. jaanuar, 2012 (video)
• Ott Tammik, “Tarand Runs for Vice Presidency in European Parliament”, ERR Uudised, ERR, 16. jaanuar 2012
• “TV3: Tarand kandideerib europarlamendi asepresidendiks”, Postimees, 13. jaanuar 2012 (video)
• “Europarlament valis asepresidendid”, Postimees, 18. jaanuar 2012

Viited rahvusvahelisele ajakirjandusele:

• “EU-Parlament: Karas nun Vizepräsident” ORF.at, 18. jaanuar 2012
• Gaspar Sebarg “EPP 7, S&D 3, ALDE 2 and one each for Greens and ECR”, Europolitics, 18. jaanuar 2012
• “Martínez Martínez y Vidal-Quadras, vicepresidentes segundo y cuarto del Parlamento Europeo”, Que, 18. jaanuar 2012
• Marek Migalski, “Kuriozalne wybory w PE. Los Taranda nieznany!/Kummalised EP valimised. Tarandi saatus teadmata!”, Salon 24, 18. jaanuar 2012  –  Väga huvitav artikkel (saab lugeda google translate abil)
• “Wiemy już, który Polak został wiceprzewodniczącym PE/Teama juba, et poolakas saab EP aseesimeheks”, Wiadamosci, 18. jaanuar 2012

NB! Kellel ei ole Internet Explorerit ei saa EP linke normaalset vaadata. Eriti käib see videomaterjalide kohta.

Tunnistagem ka, et sotsiaaldemokraadid ja kommunistid hääletasid vastu ja ka Euroopa rohelised andsid poolthääle vaid kolmele seadusele. Vastuhääletajate meelest ei saa üksnes kokkuhoiu ja kulude vähendamise abil taastada majanduse kasvu, mis omakorda viib võlgnikriigid nõiaringi, kus makstav võlasumma muudkui suureneb. Ja sellest järeldub otsekohe, et Ülemkogu poolt seni valitud kurss, mis justkui taastab finantsturgude usaldust, nõuab iga kolme kuu tagant lisaraha ja uusi “võimendusi”.

Sisulisim uuendus on Euroopa Semestri ajal statistikaga trikitavatele riikidele osaks saav sanktsioon, mis on 0,2% rahvuslikust kogutulust. Kuigi oli pakutud, et trahv rakendub automaatselt, päädis parandatud seadus otsusega, mis annab Ülemkogule kvalifitseeritud häälteenamuse korral õiguse see tühistada. Vetot enam panna ei saa. Muidugi – ehteuroopalikult ei hakka sanktsioon otsekohe kehtima, vaid teatud aja jooksul on riigil võimalik võtta
tarvitusele abinõusid olukorra parandamiseks. Kui see võimalus kasutamata jääb, toob Komisjon asja uuesti Ülemkokku ja seal saab siis uuesti hääletada. Euro-keeles on sellise menetluse nimetus “semi-automaatne”. Meenutagem, et Kasvu- ja Stabiilsuspakti rikkumist on juba varem ette tulnud inflatsioonikriteeriumi osas ja Portugali isegi karistati. Samas Saksamaal ja Prantsusmaal lubati inflatsiooni abil oma majandust stagnatsioonist
välja suunata ilma trahvita. Kui ma ei eksi, siis hetkel on inflatsioonikriteeriumi rikkujate hulgas ka Eesti, kus hindade kasv on EL keskmisest oluliselt suurem. Näis, kuidas “pool-automaat” meie suunas tulistama hakkab…

Septembri lõpus lubas Komisjoni juht Jose Barroso ka kahe nädalaga esitada Euroopa võlakirjade kasutuselevõtu eelnõu, kuid senini pole ta seda teinud. Ka polnud nendest juttu viimasel kriisitippkohtumisel vastu võetud dokumendis ega ka mitte G20 kogunemisel. Samas on parlamendis vähemalt 3 fraktsiooni (rahvapartei, sotsid ja liberaalid) meelestatud nende võlakirjade poolt. Eestis oleks tarvis nüüd Riigikogus arutlust, kuidas meie sellesse ühislaenamisse suhtume. Ja millise suhtarvu alusel sellesse projekti siseneme. Või jääme kindlaks Saksamaa liitlaseks ka selles asjas ja tunneme uhkust oma reitingu üle, samas kinnitades, et laenu me kunagi ei kavatse võtta. Ning hääletame Euroopa võlakirja vastu?

On selge, et kriis jätkub, sest ainsat võimalust selle lõpetamiseks Gordioni sõlme lahtiraiumise teel ei kasutatud. Poleks pidanud peaminister Papandreu rahvahääletuse plaani jõuga maha suruma. Sest plaan oli tugev nii sisepoliitiliselt kui ka EL tasandil. Kui kreeklased oleks Troika abiga kaasnevad tingimused heaks kiitnud, oleks olnud sealsel valitsusel lihtsam reforme teha. Kui oleks tulnud vastupidine tulemus, oleks EL tervikuna jõudnud eelnevalt välja töötada reeglid eurotsoonist lahkumise kohta ja neid rakendada. Ning ehk poleks Kreeka pankrot olnudki nii katastroofiliselt kaootiline
kui seda Komisjon kirjeldada armastab. Ühtlasi oleks selline referendum kindlasti vähendanud ka paljukirutud demokraatia defitsiiti EL-s.

Eesti Vabariigi valitsusjuht on proovinud võtta kriisi ohjamisel liidrirolli, saates kolleegidele kirja, et keskenduma peaks mitte niivõrd päästepakettidele, vaid “struktuursete reformide kaudu majanduskasvu tagamisele”. Pole teada, mis sellest algatusest arvasid Merkel ja Cameron, Juncker ja Radicova. Küll on aga teada, et Eestis eneses ei ole majanduskasvuga lood just sellised nagu meile veel kolm kuud tagasi lubati. Ja veel on peaminister proovinud oma alamate, rahaturgude ja kolleegide meeleolu tõsta (sest eks majandusprotsessides ole ju suur psühholoogiline elementki) lausudes veel 14. septembril: “Euro ei ole kriisis”.

Riigikogu võiks aga hoolikalt uurida kahte probleemi. Esiteks – kas mõni meie parlamendis esindatud erakond lubas tõesti valimiste eel senisest föderalistlikumat fiskaalpoliitikat EL raames ja meie rahandusministeeriumi ning parlamendi rolli vähendamist selle arvelt? Teiseks oleks tarvis alustada väitlust, et sõnastada Riigikogu otsus selle kohta, missuguseid Lissaboni Lepingu muutusi me oleme valmis toetama ning milliseid me ei toeta mitte
mingil juhul. Ja miks mitte, äkki soovime teha ka ise mõned muudatusettepanekud, selmet lakkamatult Berliinist korraldusi oodata. Kui viimane variant huvi pakub, siis olen lahkesti omapoolset abi pakkumas.

Omas ajas oli Spitsbergeni Leping väga innovaatiline ja radikaalseid uuendusi pakkuv. Ning kuna noor Eesti Vabariik oli 1920datel just innovaatiline ja uuendusmeelne, siis pole ime et meie samuti selle Lepingu liikmesriigiks saime. Paljuski on Teravmägede Leping vaimses mõttes aluseks pärast Teist Maailmasõda tehtud Antarktika Lepingule. Demilitariseerituse nõue on sarnane, samas majandustegevuse regulatsioonid sootuks erinevad.

Arktika geopoliitika on vägagi vaikselt kulgev protsess, milles sisalduvad ent küllaltki suured pinged ja ohud. Seepärast on soovitud, et Arktika puhul kehtiks samasugune rezhiim kui Lõunamandril. Millele ent avaldavad vastupanu nn rannikuriigid, eeskätt Venemaa ja USA aga mitte vähem ka Norra ja Taani. Potentsiaalsed maavara kaevandamise tulud on silmipimestavad. Samas on kliimamuutusega kaasnev jääkilbi vähenemine avamas uusi laevateid, mis lühemad ja piraadivabamad kui hetkel Aasiast Euroopasse kaupu toovad veeteed. See lisab Põhja Jäämere ka Hiina, Jaapani, Korea ning Euroopa Liidu kui terviku huvisfääri. Poliitiliselt väljendub see soovides saada täiskohaga vaatleja staatus Arktika Nõukogus. Mida omakorda ei soovi arktika põlisrahvad.

Kuigi Antarktika on manner ja Arktika on ookean (sestap ka rannikuriikide veendumus, et Arktika kasutamist reguleerib piisavalt rahvusvaheline mereõigus) on neil looduslike protsesside mõttes palju sarnast. Ning seda kummalisem oli lugeda, et Eesti Vabariik soovib end taandada Antarktika Lepingu lisast, nn Madridi Protokollist. Karismaatiline riigikogulane Karel Rüütli sooviks koguni Antarktika Lepingust välja astuda. Püha lihtsameelsus küll!

Alguses arvasin, et sellised ideekesed sünnivad lihtsalt hariduse puudusest, mis noorpoliitikute puhul ju üsna tavaline. Kuid hiljuti sain kirja Austraalia senaatorilt Brownilt, kes osutab murelikult Venemaa uuele Antarktika strateegiale. Strateegias pole puudu putinlikust pompöössusest ja soovunelmatest (näiteks laevastiku saatmine Lõunamerele). Kumab läbi ka Põhjapoolusel juba katsetatud vapipaigalduse impeeriumi-nostalgia. Aga tõsisem on varjatud soov Antarktika Lepingu rikkumist ette valmistada: maavarade kasutuselevõtuvõimaluse loomiseks tegevusi alustades.

Loomulikult kutsub selline tegevus esile vastutustundlike riikide vastuargumendid ja -tegevuse. Seda üllatavam, et Eesti näikse sedapuhku marssivat ühte jalga hoopis Vene Föderatsiooniga. Teisiti ei saa Madridi Protokolliga mitteühinemist kuidagiviisi mõista. Loodan, et see samm ikkagi tekkib lollusest, mitte mõnede asjassepuutuvate isikute soovist Venemaale teeneid osutada. Ent kui ehk varsti hakatakse ehk ka Spitsbergeni Lepingust lahkumisest rääkima, siis saavad kinnitust minu kõige halvemad kartused.

Viited:

• Venemaa Antarktika strateegia (inglisekeelne tõlge on siin).

Pöördun tänasel päeval Teie poole, et meenutada vajadust kohendada kaasaegsemaks kurioosseid olukordi tekitav Vabariigi Presidendi valimise seadus.

Mitmed Riigikogu liikmed on mulle eravestlustes kinnitanud, et nad toetavad seda algatust.  Veelgi enam, Põhiseaduskomisjoni Esimees hr. Rait Maruste, kelle kogemustepagas Euroopa Kohtus ja Riigikohtus annab vaieldamatu autoriteedi vastavate seadusmuudatuste menetlemiseks, on ideed kehtivat korda muuta nimetanud teostatavaks (ETV “Foorum” 24.08.2011; Postimees 24.08.2011)  Arto Aas on aga lausunud sotsiaalmeedias, et tema fraktsioonikaaslased ei näe muutuste esilekutsumises probleemi.

Muidugi võib lausuda, et meil on tervelt viis aastat aega ja hetkel on akuutsemaid teemasid. Kurvastusega osutan Eesti Vabariigi kogemusele, et otsemaid härjal sarvist haaramata lendab viis aastat linnutiivul ja midagi ei juhtu, (vt. Rain Rosimannuse lubadused 5 aasta eest). Sestap utsitangi Teid tagasihoidlikult kodanikupositsioonilt, et võtaksite oma rolli täie tõsidusega ning küllap midagi samalaadset paneb Teile südamele ka täna ametivannet andev president T.H.Ilves.

Olen täiesti teadlik, et lihtsad asjad on keerulised ning sissetöötatud mõttestampidest eemaldumine keeruline ja poliitiku eksistentsiaalses aspektis ehk ohtlikki. Siiski usun, et hea tahte korral on  lihtsad parandused võimalikud.

Teine asi on poliitiline tava, mille loomisele saavad Riigikogu liikmed samuti soovi korral kaasa aidata. Otsesõnu ei ole Eestis keelatud teha seda, mis on elementaarne ja vägagi mõistlik. Lisan viite ajalehe “Sirp” juhtkirjale (K. Tarand “Kuidas saaks veel paremini?”, Sirp 02.09.2011).  Ei ole mõistlik mitte lubada silmast silma kontakti “tööandja” ja “töölesoovijate” vahel. See vaieldamatult elavdaks poliitilist arutelu ja avardaks poliitilist kultuuri. Veelgi enam – just sellise kandidaatide küsitluse/katsumise läbiviimine Riigikogu saalis tõstaks parlamendi rolli sellele kõrgusele, kus too parlamentaarses riigis kahtlemata olema peaks. Ühtlasi looks see head võimalused ka asjast huvitatud kodanikele poliitilise protsessi jälgimiseks, rääkimata siis protsessi enese avatumaks muutmiseks.  Taoline protseduuri täiustamine ei vaja mingeid Põhiseaduse muutmisi, kuid pakub subtiilset lahendust ka presidendivalimiste 2. ja 3. voorus võimalikult esitatavate uute kandidaatide samaväärseks kohtlemiseks (“pimedusest väljatoomiseks”), kui saab osaks paratamatult rohkem rambivalgusse sattuvaile esimese vooru kanadidaatidele.

Teie mõistvale suhtumisele ja resoluutsele tegutsemisele parlamentaarses vabariigis lootma jäädes.

P.S. Ideaalis ma sooviksin ka, et arutaksite presidendivalimiste asjas kodanikkonna tahte väljaselgitamiseks ka varianti rahvaküsitluse korraldamiseks. Mõistan, et see nõuab Teilt suuremat tsiviilkuraasi võrreldes kehtivas partokraatlikus süsteemis teile harjumusliku olekuga. Sestap ei kiirustagi ma Teid tagant.  Aga seadusemuutmisega ei ole põhjust venitada, uued presidendivalimised on tegelikult juba ukse ees!

Tervitades ja riigitarkust soovides,

Indrek Tarand

EV Kodanik