Sel hetkel silmasin saalis endist parlamendikolleeg Lambrinidist, kes Papandreu langemise järel Kreeka valitsusse välisministriks suundus. Juba tagasi? Ilmselt tulevad küll Kreekas kuu aja pärast uued valimised, aga vaevalt õnnestub Pasok parteil olemasolevat tulemust oluliselt muuta.  Seega ilmselt tahaks Lambrinidis Euroopa Parlamenti tagasi tulla… Kuid tema nägemine meenutas mulle, et nõutuse ja mure Kreeka valimistulemuste pärast (Farage võrdles neid koguni Saksa 1932. aasta valimistega, kus äärmused võidutsesid kokkuvariseva tsentri arvelt) oleks saanud hõlpsasti ära hoida ju. Mäletame, kuidas Andreas Papandreu teatas, et ta kavatseb abipaketi rahvahääletusele panna.  Ning eelkõige Merkozy tandem, aga Ülemkogu üldiselt ja Komisjon usinalt neid toetamas surusid selle plaani maha, põhjustades Papandreu valitsuse tagasiastumise. Poleks vaja olnud, arvasin ma juba tookord ja pole hiljem pidanud oma arvamust muutma.  Sest seistes silmitsi eksistentsiaalse küsimusega oma riigi tuleviku suhtes, oleks enamus Kreeka valijaid võtnud vastutustundliku hoiaku ja andnud verdikti, mille põhjal valitsusel oleks olnud kerge struktuurireforme realiseerida ja rakendada.  Või vastupidise otsuse korral (millele mina ei panustanud), oleks Kreeka saanud partneritega korraldada eurotsoonist lahkumise vähim kaootilisel kombel. Komisjoni puhul on võõrandumine demokraatiast ja hirm valimiste ees arusaadav. Kuid demokraatlike riikide valitsuste poolt sellise seisukoha võtmine on veider, et mitte öelda andestamatult vale otsuse tegemine. Kuid lootust, et emb kumb nimetatud asjaosalistest või koguni mõlemad vea eest ka vastutust võtta kavatsevad, muidugi pole. Vastutus paistab olevat kuskile minevikku jäänud arhailine mõiste. Mis on muidugi kurb.
P.S. Isiklikus plaanis tähistan Euroopa Päeva aga sel moel, et lõpetan õhtuks ühe arupärimise teksti, millele siis president Barroso saab nutika vastuse anda. Küsin selle kohta, et miks ta vaatamata korduvatele lubadustele pole esitanud Parlamendile Euroopa ühiste võlakirjade kava

Reykjavikki hakkab kevad kohale jõudma. Päike soojendab, tuul tasane. Inimesed usuvad fraasi “meile tuli kriis esimesena kallale ja meie saame temast esimesena jagu!” Kinnituseks edu IMF-i programmist vabaks saamisel, 3% prognoositav majanduskasv ja kerge tagasitõmbumine tööpuuduse arvus. Kuigi Islandi ajaloos on 7% ikka kõrge näitaja, millega raske harjuda. Aga aasta pärast on tulemas valimised ja kõik pingutavad.
Valitsuse populaarsus on madalavõitu. Ning kauaaegne valitseja – Iseseisvuspartei on opositsioonis olles oma reitingut kergitanud. Asjatundjad ent kinnitavad kui ühest suust, et mingit tegelikku nõudlust nende võimulenaasmiseks pole. Ehk sama asi paljuski kui Eestis – usaldus seniste parteipoliitika nippide vastu on madal. Sestap ennustatakse, et ruumi uutele tulijatele on küllaga. Eestis oli vist küsitletutest 37%, kes ei tahtnud eelistada ühtegi olemasolevat parlamendiparteid. Siin hinnatakse suurusjärku, kes võiks uute erakondade poolt olla 33% peale. Muidugi kinnitatakse vanade parlamendiparteide poolt refräänina, et “Uutel pole maailmavaadet! Uutel pole valitsemiskogemust! Uued ona vahetevahel tulnud, kuid imetakse siis vanadesse või kaovad areenilt!” Kui enam muud üle ei jää, öeldakse – nad on populistid! Siiski, on tõestus, et need väited ei pruugi paika pidada, sest pealinnas Reykjavikis puhta töö teinud “The Best Party” saab väga hästi hakkama ja nende linnapea Jon Gnarr`i reiting on vägagi kõrge. Just seepärast, et temal on võime kaasata väljaspool traditsioonilisi poliitraame erinevaid andekaid inimesi ning tavapärastest parteilistest persooniküsimustest üle olla. Aga tegemist on endise punkari ja boheemiga. Üleriigilisteks valimisteks valmistub ta uue nime “Parema tuleviku Partei” all. Arvatakse, et uusi tulijaid on veelgi.

Pea neli kuud tagasi otsustas Islandi parlament pea 2/3 enamushäältega, et Island peab tunnustama Palestiinat iseseisva riigina 1967. aasta sõjaeelsetes piirides. Muidugi pole see võrreldav Eesti iseseisvuse tunnustamisotuse epohhiloova iseloomuga, sest sama on teinud juba 130 maailma riiki. Ent Euroopa riikide seas ollakse ses asjas esimene. Valitsus allus parlamendi otsusele, ehkki teatud koordinatsiooniraskusi esines nii koostöös Põhjala riikide kui ka Euroopa Liiduga tervikuna. Sama välispoliitiline dilemma ei kao mitte kuskile ka Eesti välispoliitikast, ehkki insulaarse sõltumatuse luksust meie ei naudi…

20 aastat tagasi oli Islandil üle 200 omavalitsuse, tänaseks on neid jäänud 76. Millest omakorda geograafiliselt väga eraldatud väikeseid (kuni 500 inimest) on 26. Maakonnatasandit kui riigi parteilist käepikendust siin ei tunta. Omavalitsuste ülesandeks on paljud ebaseksikad probleemid nagu haridus, veevärk, prügikäitlus jne. Tehakse ka regionaalset koostööd, kus külavanematel, kes kohalike poolt valitud, on suur vabadus aga ka vastutus. Probleemiks on et rohkem kui 50% elanikkonnast on koondunud pealinna, kurdetakse, et mujal sureb elu tasapisi välja.

Aga 20. märtsil võttis parlament vastu resolutsiooni rohelise majanduse arendamisest riigis ja peaministri ametnikud peavad nüüd töötama seadusettepanekute kallal, mis seda realiseerima hakkaks. Muuhulgas leidub ka soovitus hakata GDP kõrval kasutama ka loodusvarade tarbimist arvestavat mõõdikut! Suuri lootusi pannakse ka Data-Farming`ule (andmeaiandusele), kus hiidserverite elektri ja jahutamisvajadust saaks rahuldada odava geotermilise energia abil. Vaja vaid kiiret infovahetust lubavad kaablid mere alt mandrile lasta. See on nii suur ahvatlus, et laupäeval käis saareriigis omapoolseid pakkumisi tegemas ka Vene valitsuse esindaja kindral Patrushin…

Kaunist Lihavõttepüha kõigile kodustele!

What kind of Internet freedom do we want?

By Helga Trüpel

If not ACTA, then what exactly? Sections of the Internet community have a very one-sided understanding of ‘freedom’, but freedom without responsibility undermines cultural diversity.

Internet activists like to paint a drastic picture, so for their ‘Stop ACTA’ campaign they adopted the image of a giant octopus with its tentacles round the world. The ‘monster’ with the world in its clutches is ACTA, the Anti-Counterfeiting Trade Agreement, which aims to establish international standards against product piracy and copyright infringements.

Yet it is high time to distinguish between sheer alarmism and necessary criticism. This will entail grappling with issues like the openness of the Internet, the organisation of copyright law, the willingness to pay for copyright-protected digital content and the topic of sustainable data protection.

Let me make this perfectly clear: ACTA is utterly the wrong approach. Having a trade agreement cobbled together without democratic processes and concealed from public scrutiny almost harks back to the secretive politics of the 19th century. But anyone now raising the spectre of the downfall of the free Internet should also point out that Germany will have no need to implement ACTA because it already complies with the law. Nevertheless, it is significant that civil society is mounting a major protest and also that both Poland and the Czech Republic have stopped the ratification process for the time being. For ACTA is an agreement that would have prevented and stalled urgently-needed debate on how our digital culture should be organised.

A Europe-wide conflict

All of Europe is plagued by this conflict. The way the Internet has evolved over the past decade, many users now take for granted the free availability of both public-domain and copyright-protected content. And ‘free’ here means not only non-politically-censored, but also free of charge.

This development should – and indeed does – deeply upset creative individuals, artists and media professionals intent on living off their innovative thought processes and artistic output. It is perfectly alright for artists to decide to work with Creative Commons and offer free downloads of their works or stream them, but it is totally out of order when this happens against the originator’s wishes. Core elements of copyright law are now being called into question not only by Internet activists, but also in Google-sponsored research and even by figures like European Commissioner Neelie Kroes. Another reason for the dwindling acceptance of copyright law is the excessive culture of threats and warnings issued to clamp down on consumers to an unwarranted extent.

Whereas the Internet freedom depicted in the campaigns against the Stop Online Piracy Act (SOPA) and ACTA is indeed rightly directed against a measure that would block the Internet, be susceptible to political abuse and prone to exploitation if copyright was infringed, it must be said that some elements within the Internet community seem to have a very one-sided concept of freedom.

Theirs is the freedom of users who do not want to pay, who are unwilling to pay Web-based companies and Internet service providers a (fair) price for content they need. The campaign to dilute copyright law is not merely a politically motivated appeal for freedom:  it is also being driven by the strong commercial interests of major new Internet companies like Google and Facebook.

Does the shutdown of Megaupload constitute censorship?

When Megaupload was shut down by the public prosecutor’s office, Eva Joly, the Green Party candidate in the French Presidential race, criticised the move as censorship. But is it political censorship when an illegal business is provisionally shut down? Is that not rather a constitutional approach to dealing with violations of the law? Sure, we must counter political censorship, say in China, Iran or  here in Europe; but when the fundamental right to copyright protection is under attack, we need to distinguish between freedom of information on the Internet and copyright. Internet data protection cannot be allowed, per se, to topple copyright protection.

Yes, Internet blocks should not be permitted; yes, Internet neutrality has to be defended; and yes, collecting societies must be made more transparent. And yet, a completely irresponsible and untenable concept of Internet freedom is a misguided notion of freedom. Should copyright fall by the wayside, in the medium term there will be less cultural diversity and fewer creative professionals.

The Convention on Human Rights of 1948 states in article 27, paragraph 1 that everyone has the right freely to participate in the cultural life of the community, to enjoy the arts and to share in scientific advancement and its benefits. Paragraph 2 of that Article also provides, however, that copyright should  be protected. In addition, freely available does not mean in vain, but that there must be access without censorship. The central direction of green cultural policy, must include the willingness to reward the creators.

ACTA’s opponents have a duty to find new ways of preventing Internet piracy, for example by banning advertising on illegal portals or by promoting a willingness to pay for the consumption of digital, copyright protected  content. Contributing to greater cultural diversity by paying people to be creative is a sustainable, value-based approach for markets peddling digital culture, in keeping with the motto: “Credit the creators”.

Helga Trüpel is an MEP for the Greens and the Vice-Chair of the Culture Committee.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Alustades nagu ikka kombeks, halbade uudistega, lausun kohe: Mina ei ole ACTA nimelise lepingu paadunud vastane. See paistab välja ka minu peast, mida ei kata fooliumist müts!

Kuid ma olen kindlalt selle vastu, milliste meetoditega see Leping on tekitatud! Vastu motiividele, millistest ta on tekitatud ja selle vastu, et on võimalikud tagajärjed, mis Lepingu rakendamisel, sinu, minu ja meie kõikide inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes võimalikuks saavad!

Ma olen kogu aeg olnud selle vastu, et nii tähtsaid ja komplitseeritud eluvaldkondi tahetakse patsi punuda ja siis meile pea ümber siduda! On päris suur vahe võltsitud Gucci käekotil ja downloaditud helifailil, ravimitest rääkimata. Ja siis muidugi need seemned…

Meid tahetakse kostitada ilma et meil, ja isegi meie poolt valitud rahvaesindajatel Riigikogus, oleks midagi asjade arengu suhtes öelda ega ammugi mitte teha! Rong on läinud, seltsimehed!

Ma olen tihti imestanud, kuidas mina olen sageli ühel meelel peaminister Andrus Ansipiga. Me sedastame fakti ühtemoodi. Kui teeme kardinaalselt erinevaid järeldusi. Nii mina kui Ansip leiame täna ühiselt, et Nõukogude okupatsioon oli halb ja illegaalne nähtus. Aga kui minusuguseid (keda on kümneid tuhandeid) tahab Riigikogu juba 24. veebruaril järjekordse deklaratsiooniga tunnustada, sest me olime okupatsiooni vastu ja EV de facto taastamise poolt. Aga nagu me kõik, eriti tartlased, teame, tegi Ansip hoopis teistuguseid järeldusi ning osales okupatsiooni kehtestamises täie jõu ja energiaga, küll zampoliidina Punaarmees kui ka Orgosakonna Juhatajana NLKPs!

Sama seis on täna – me mõlemad oleme seisukohal, et varastamine pole hea asi, kuid minu järeldus on, et ACTA nimelise lepingu kui varastamisevastase vahendi arutelu peab toimuma parlamendis, nii Eestis kui Euroopas. Ansip järeldab, et ACTA tuleb ilma sellise arutluseta kiiresti alla kirjutada! Ansip arvab, et võimaliku varguse vastu virtuaalmaailmas võitlemiseks tuleb taaskehtestada nõukogude võim, ACTA kehtestada ja suukorvistada internet….

Pole midagi öelda – pretsedenditu katse võimaldada häguse ACTA abil tsensuuri, kohtuta karistamist ja trahvimist; pretsedenditu arukate inimeste ja vabade kodanike kõrvaletõrjumine otsustusprotsessist; Riigikogu taaskordne alandamine! See kõik pärineb ENSVst. Mille taastootmise vastu ma olen sõna võtnud ka möödunud suvel. Ja võtan edaspidigi!

Siinkohal meenub mulle WIKIPEDIA üks juhte, Jimmy Wales, kes hiljuti oli sunnitud oma vaba entsüklopeedia lehe sulgema, et protesteerida justnimelt nende samade seaduste ja rahvusvaheliste lepingute vastu, mille pärast meiegi siin täna oleme. Jimmy Wales ei ole häckerdava anarhia poolt. Mina ka mitte. Sest eks küberrünnet teostavad anonüümikud lülivad välja Euroopa Parlamendis nii ACTA pooldajate kui ka ACTA vastaste arvutid. Virtuaalsest maailmast reaalsesse põigates meenutab see ju tegelikult rongijaama pandud lõhkekeha ja on sarnane terroriga. Wales lisab, et kui ACTA kehtiks, siis kaotab inimkond info vabas levikus. Näiteks peab teenuseosutaja võtma maha Wikipedia märksõna Pirate Bay kohta, sest sellel on ilmselt linke, mis võivad olla vastuolus autorikaitse korporatiivse huviga.

Ja veel meenub mulle Rein Raud, kes hiljuti sotsiaalvõrgustikus teada andis, et parem oleks kui ACTA-poliitikud Eestis kohtuksid autorite endiga, mitte inimestega, kes suhteliselt omaalgatuslikult ja juhuse tõttu püüavad autoreid esindada.

Niisiis, meie tänase kogunemise formaalne ettekääne on asjaolu, et meie ei poolda ACTA vastuvõtmist tänasel kujul. Samamoodi peeti siin Tartus 1987. aastal üks koosolek, kus hulk noori inimesi oli Ida Virumaal nõukogude lagastavas stiilis kaevanduse rajamise vastu. Fosforiidi kaevandamise vastu. Aga tegelikult olid need inimesed nõukogude okupatsiooni vastu, Eesti säilitamise poolt. Eesti arendamise poolt, aga ilma okupantideta! Soovitavalt ka ilma nende käsilasteta! Ja sellel koosolekul lausus Hando Runnel umbes nii: ”Kõik räägivad mulle forsforiidivajadusest, aga mitte keegi ei räägi minu isamaavajadusest! Miks see nii on? Inimesel on ju õigus isamaale!”

Mina pole muidugi kaugelt mitte Hando Runneli mõõdus sõnaseadja, aga ma leian ikkagi et me pole täna siin mitte ainult ACTA pärast. Jah, ka sellega on probleeme. Arvan et ilma Riigikogu (kelle me oleme valinud ennast esindama ja rahvusvahelisi leppeid vaagima, enne kui need meile kohustuslikuks saavad) otsuseta ei tohiks liitumine ACTAga teoks saada. Meie pole nõus sellega, et keegi ametnik Justiitsministeeriumi sisikonnast ütleb, et lihtsalt tema on tulnud järeldusele, et parlamenti pole tarvis. Sest Tema Ise käis läbirääkimistel ja need rääkimised on salastatud, ja sellest peab meiesugustele piisama. No ei ole nii!

Veelgi halvem – seesama ametnik on pidanud tarvilikuks pilgata Karmen Turki ei mujal kui Välisministeeriumi ümarlauas – väites et Karmeni seisukohad on rohkem nagu Siioni Tarkade Protokollid…

Etskae! Tuletan meelde, et nimetatud kirjatöö on suure tõenäosusega Tsaari Venemaa salateenistuste võltsing, mille eesmärgiks antisemitismi õhutamine! Miks levitada riigi palgal olles võltsinguid? Kuidas peame me selliseid ACTA kaitseargumente mõistma?

Aga, see selleks, me oleme tagasi Isamaa vajaduse juures. Me oleme siin, sest me oleme kodanikud, aga meiega ülbitsetakse, selmet dialoogi pidada. Me tahame vähima nõudmisena, et ACTA probleemid oleksid avalikult läbi vaieldud ja kaalutud ning meie ei luba, et Valitsus ühineks sellega ilma parlamendi nõusolekuta. Targutagu nad kui palju tahes, et Eesti seadustes ja elus mitte midagi ei muutu!

Minul kerkib küsimus, et kui ametnikud ja ministrid on 5 aastat (sic! 5 aastat, sest asi algas ju juba 2007) toimetanud asjaga, mis mitte ühegi inimese jaoks mitte midagi ei muuda, no kullakesed – kas poleks aeg asjaosalistel kogu saadud palgaraha tagasi maksta. Meie, maksumaksjad ei maksa raha ometi selle eest et palavikuline ja palehigis punnitamine viiks nulltulemuseni. Eks ole?

Seega meie miinimumnõue on, ei sammugi enam parlamentaarse demokraatia vähendamise suunas! Vastupidi – Riigikogu, mitte ministeerium on meie demokraatia kese!

Aga meil on ka teine nõue, see kaugem ja tabamatum, millist vaimsust kandsid 1987 aastal aulas kõlanud Hando Runneli sõnad:

Me oleme täna siin, sest me oleme kodanikud. Ja me ei aja taga mitte ainult oma õigusi, olgu siis internetis või iCloudis. Ei, meie pole ainult õiguste peal väljas… Me tajume ja tunnetame oma kohustust. Kohustust olla kodanik ja mitte lammas, keda tapamajja viiakse. Piimapõrsake, keda parteilisest tissist toidetakse. Me oleme kodanikud ja tajume oma kohuseid. Ning meil on kõrini, et meid koheldakse nii, nagu see on saanud Reformierakonnale harjumuseks. Me oleme siin, et hakata vastu. Ja väga tõsiselt vastu. Kuni parema süsteemi ja valitsejate palkamiseni välja. Me ei tagane enam sammugi, tulgu miilitsad ja koerad ja kasvõi Ämm ise!

Just täna paneme me aluse kodanikkonna (vabakonna, millest armastab rääkida president Ilves, kes loodetavasti ülima täpsusega jälgib riigis toimuvat) uuele rollile ja uuele tõusule. Me vastandume täielikult partokraatlikule lämbumisele ning ametnike parteistatud juhtimisele. Kui ei lähe täna õnneks, siis läheb paar aastat hiljem! Aga ma loodan südamest, et tänasel päeval,

tänu teie tähelepanelikkusele,

tänu valmisolekule võidelda,

tänu teie isamaaarmastusele,

et just tänasel päeval me paneme aluse protsessile, mis lõppkokkuvõttes viib Eesti Vabariigi taasmuutmisele rahva vabariigiks!

Kõrgeim võim on rahvas ja mitte partokraatide kopitanud tagatoad, kus varastatakse üksteiselt netikirju ja rohkemaks jõudu ei jätkugi! Meie oleme siin täna see osa Eesti kodanikkonnast, kellele ei ole tähtis ainult üks või teine valimistsükkel ja soojad kohad parteilises hierarhias. Meie oleme siin selleks et nõuda oma valitud esindajatelt respekti konstitutsioonilise korra ja parlamentarismi vastu.

Me tahame, et neid probleeme lahendataks ausalt ja avalikult, silmas pidades seda, et meie soovime oma lastele pärandada mitte vaimselt piiratud ja tsenseeritud kääbusriiki, kust parematele jahimaadele lahkutakse! Me soovime järeltulevatele Eesti kodanikele pärandada vabalt ja rikkalikult pulbitseva infoväljaga, iseseisvalt otsustavate kodanike riiki.

Elagu E- Eesti Vabariik, mis ei luba valitsusel ACTAga liituda!

Luguge lähemalt siit.

“Demokraatia pole mitte enamuse võim, vaid vähemuse kaitse” — Albert Camus.

Special thanks to:  Julie Clancier, Epp Sarv, Pärtel Peeter Pere, Illimar Lepik von Wiren, Ott Rätsep, Radu Prekup ning loomulikult minu perekond!

Mis on Büroo ehk Asepresidentide Kogu?

Euroopa Parlamendi Büroo (Riigikogu analoogia põhjal aseesimehed) on 14 liikmeline ning tema vastutusalaks on parlamendi töökorralduslike otsuste vastuvõtmine. Just see kehand teeb formaalselt kõik otsused, mis käivad personali, eelarve, protseduurireeglite tõlgendamise, meediasuhtluse, tööruumide, arvutisüsteemide jms kohta. Seda muidugi ametnikkonna (keda juhib peasekretär Klaus Welle) ettepanekute kohaselt. Erandkorras õnnestub vahel mõnel poliitikul ka mõni oma idee teostada.

Siit lingilt näeb lühidalt, kuidas nädala olulisi sündmusi kajastas Europarl TV (Ungari küsimus ja valimised 1:21).

Büroo liikmed pole päris võrdsed.  Ehkki kõikidel on üks hääl, on nende vastutusvaldkonnad erineva kaaluga. Kaalukamad (raha, personal, asjaajamise korraldus) on alati Euroopa Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraatide käes. Teisi nii sensitiivsete asjade juurde lihtsalt ei lubata. Ma isegi ei tea, millega tegeleb 14. asepresident – ilmselt kohvi, tee ja mineraalvee tarnimisega koosolekuruumidesse. On ilmselge, et tegelikku poliitikat otsustatakse nn Presidentide Konverentsil, mis aga koosneb hoopiski parteifraktsioonide esimeestest, mitte asepresidentidest.

Euroopa Parlamendi juhatuse valimistel on vaevalt tähtsust väljaspool selle parlamendi hoonet. Samas võivad need ametikohad poliitikutele endile olla lausa elu ja surma küsimus. Juba pika aja jooksul on välja kujunenud traditsioon, et valimised on tegelikult gruppide poolt esitatud ja d`Hondti meetodil jaotatud kandidaatide nominatsioon: 7 kohta saab Rahvapartei, 3 sotsid, 2 liberaalid ning Briti konservatiivid ja rohelised saavad kumbki 1 koha. Hääletamise salapära seisnebki tegelikult ainult selles, et kes kui palju kokkulepitud hääli teistelt fraktsioonidelt saab või ei saa, et tekiks pingerida. Ühelgi erakonnal üksinda absoluutseks enamuseks, mis on valituks osutumise tingimus esimeses kahes hääletusvoorus, vajalikke hääli kokku saada ei õnnestu.

Vahemärkusena olgu öeldud, et parlamendi presidendi valimiste jaoks on kokkulepe selline, et pool aega on konservatiivide kandidaat “valitud” ja pool aega on “valitud” sotsiaaldemokraatide kandidaat. Eelmisel korral kandideeris Jerzy Buzeki vastu Rootsi vasakroheline Eva-Britt Svensson, kes tegi seda siseveendumusest, et kahe kandidaadiga valimine on parem. Sel korral oli Nirj Deva briti konservatiivide fraktsiooni poolt parteiline vastaskandidaat. Kuid kõigile üllatuseks ei suutnud Guy Verhofstadt (liberaalide liider) kokkulepet sõlmida ning tema fraktsioonist tekkis ka kolmas presidenditooli nõudleja – Diana Wallis (Suurbritannia, oli siiani ametis asepresidendina) – kes võttiski endale sõltumatu ja parteiülese presidendikandidaadi rolli. Muidugi, taustal võis olla ka liberaalide sisemine lahkheli: nimelt pidi üks nende kahest kohast minema sakslasele (selle lahendasid omavahel Alexander Alvaro ja Graf Lambsdorff ning esimese kasuks), kuid teisele kohale eelistati kahest endisest asepresidendist Edward McMillan Scott`i. Viimane on tähelepanuväärne isik, sest tegi endise konservatiivina kaks ja pool aastat tagasi ajalugu, kandideerides vastu oma partei (ECR) tahet ja sai teiste erakondade toel valitukski, mistõttu ECR jäi ilma oma nn kvoodialusest kohast. Tasuks visati ta oma erakonnast välja ning on nüüd liberaalide ridades. Aga veel sügavamal taustal ehk leiab ka Briti sisepoliitilise konflikti sealsete liberaalide ja konservatiivide vahel…

Miks kandideerisin?

Minul paluti toetada sõltumatu kandidaat Wallist ja ma nõustusin meelsasti. EP ajaloos on olnud vaid 2 naisterahvast sel ametikohal! Pealegi sisaldab minu poliitiline DNA vastumeelsust tagatoalepete vastu. Asjad edenesid suhteliselt hästi ning paljud parlamendiliikmed toetasid ja elasid kaasa. Ühel hetkel oli minu kord otsustada, kas ma sooviksin ka asepresidentide nivool seda liikumist oma panusega toetada. Nüüd sattusin kahe vastandliku vektori mõjuvälja: positiivne oli, et mitte ükski eestlane pole kunagi asepresident olnud ega selleks ka kandideerinud. Olemasolevas süsteemis oleks see ka võimatu, sest üheliikmelised rahvusdelegatsioonid suurtes parteides (nagu Ivari Padar ja Tunne Kelam seda on) ei saa parteisisese d`Hondti alusel kuidagi ega ealeski võidelda nominatsiooni eest suuremate rahvusrühmadega, sest isegi maltalasi, küproslasi ja lätlasi on alati neist rohkem. Ja ehkki hetkel on eestlasi liberaalide rühmas 3 ning see annaks ehk mingi tillukese šansi, pole tegelikult mingit lootust, sest nad jagunevad kahte rahvusdelegatsiooni: 2-liikmelisse kesk- ja 1-liikmelisse reformierakonna delegatsiooni! Muide, ka ükski lätlane, ega leedulane ning soomlane pole kordagi asepresidendiks kandideerinud. Heidi Hautala on olnud presidendikandidaat roheliste poolt, kuid ei osutunud valituks. Rootslastel on asepresidendi koht diilikohaselt olnud üks ja taanlastel koguni neli korda.  Aga nemad olid EL-s ka juba siis, kui liikmesriike oli ainult 9 ja enne parlamendi otsevalimiste kehtestamist…

Nõnda oli võimalik tuletada nii regionaalne argument (Läänemere-äärne) ning väikeriigi argument.  Viimane meeldis lätlastele ja maltalastele, aga ka paar Luxemburgi ja Küprose MEPi olid heakskiitval seisukohal. Negatiivne vektor oli see, et roheliste fraktsioon minu plaani kohe toetama ei asunud. Neil polnud head vastulauset sellele, et tõeline sooline võrdõiguslikkus ongi see, et kui pool aega on rühma esindaja naine, siis pool aega võiks olla mees. Kuid nad osutasid, et seda oleks tulnud fraktsiooniga läbi rääkida kaks ja pool aastat tagasi, siis kui nn diili tehti. Samuti tegi juhtkonnale muret, et rohelisi nähakse kahe kandidaadi korral kui süsteemi vastu mässajaid ja kokkulepete rikkujat, kellega enam keegi ei taha usaldusväärseid diile teha. Lisaks olla juba kokkulepe, et sotsiaaldemokraadid toetavad Isabelle Duranti`i oma häältega, mis võimaldaks Isabelle`il saada rohkem hääli ja kõrgem koht hierarhias kui seni. NB! Isabelle on tegelikult ka olnud aktiivne ja edukaski selles keerulises töös, nii et mina ei tahtnud kuidagi teda välja konkureerida. Õnneks paljud roheliste rühma lihtliikmed said minu mõttekäigust aru, andsid oma toetusallkirjad ja tegid ka minu kasuks selgitustööd enne valimisi. Viimaks, kuid mitte vähem – Rein Kilk ennustas suvel, et ma kandideerin. Ja kaasmaalase prohvetivõimete kinnitamine on ka Eesti Asja ajamine

Tehniline märkus: ehk 40 kirja lugu uuesti!

Saatuse irooniana näeb kodukord ette, et just 40 liiget on see alampiir, millest algab parteiväline initsiatiiv. Ning et ma olin lapsena ENSVs tehtud “40 kirja” allkirjade kogumist lähedalt näinud, siis pakkus alanud tegevus teatud vaimseid võrdluskohti (kes ei anna põhimõtteliselt, kes hirmust, kes petab ja vassib, kes tuleb avala naeratusega kaasa, stiilis “seda just oligi tarvis teha!” ning kes lubab allkirjade kokkusaamisel häälega toetada). Oluline nüanss peitus ka selles, et 40 seas ei tohi Büroo ammuse tõlgenduse kohaselt olla kandidaadi enda allkirja. Mis on veider, sest Kodukord ei sedasta sellist nõuet ja on teada, et näiteks Konrad Adenauer sai Saksamaa kantsleriks ja Urho Kekkonen Soome presidendiks just ühehäälelise võiduga…:) Sekretariaadi ja justiitsteenuse kõrgete ametnike poolt anti mulle lõpuks õigus, mis kindlasti Euroopa Liidu kontekstis on saalomonlik: nimelt sedastati, et tõepoolest, ma võin ka ise enda kandideerimise esildisele alla kirjutada, kuid parem ja korrektsem oleks, kui teeksin seda 41.-na, mitte varem.  Allkirjade andjad on salastatud, et peasekretärid ja muud suured ülemused ei saaks partei peajoonest irduvaid parlamendiliikmeid kohe “korrale kutsuma” hakata. Samuti osutus kavalaks võtteks koguda igale lehele vaid 1 või 5 allkirja.  Sest allakirjutajad tihti vaatavad, et kes on veel seda teinud ja neile ebameeldivate inimeste allkirja nähes keelduvad subtiilselt. Lisaks teadaolevatele pinnapealsetele vastandustele (a la “ma ei anna alllkirja eelnõule, mida toetab ECR liige.  Või GUE liige) on küllalt teravaid vastuolusid ka rahvuste siseselt. Parempoolsed leedulased ei anna allkirja kui seal esineks Juozas Paleckis või Viktor Uspaskihh, rumeenlased ja üldse keegi ei annaks allkirja kui seal esineks Adrian Severin (mõjuvõimuga kauplemisega vahele jäänud parlamendiliige)… poolakad ja ungarlased välistavad vastavalt oma sotsid ja parempoolsed jne. Lisaks ka eelpoolmainitud parteilised piirangud, millest kõige vabamalt astusid üle soomlased ja poolakad. Läti parempoolsed oleksid ka mulle allkirjad andnud, kui mitte nende rühmakaaslane Eestist poleks neid manitsenud alluma parteidistsipliinile. See manitsus oli ettearvatav, kuid natuke kurb: on ju Kelam ise elus korduvalt parteidistsipliini tõttu enda poolt soovitust ilma jäänud ja sestap pole mulle arusaadav, miks ta nii tegutses. Seda ei mõistnud ka paljud EPP liikmed, kes minult aru pärima tõttasid.

Oli, mis oli, 40 allkirja oli ühel hetkel ootamatult koos ning sestap võisin 13. jaanuaril informeerida asjast ka Eesti avalikkust Euroopa Majas toimunud pressihommiku raames.

Valimised

Kui kandidaate on 14, siis tehakse aklamatsioon. Oleme nii “valinud” Euroopa Finantsjärelvalve juhte. On vaid üks kandidaat ühele kohale ja aeganõudvat hääletust ei peeta. Kui keegi ei protesteeri (vahel piisab ühest protestijast, enamasti peab neid olema 40, sõltub asjast), siis on valitud ja saalis kajab aplaus. Kui protesteerijaid on rohkem, siis muidugi pole miski kindel. Nagu mainitud, esimeses kahes voorus peab valituks saamise tarbeks koguma absoluutse enamuse. Kolmandas voorus on reastumine lihtsalt häälte arvu alusel.  Minu ainsa eelneva kogemuse (aastal 2009) kohaselt said esimeses voorus kolm-neli esimest asepresidenti valitud ja seega teises voorus vähenes saadiku poolt antavate häälte arv samavõrd. Nüüd aga läks nii, et kaks esimest vooru ei toonud kellelegi valitud kohta ja pinged saalis ning kuluaarides tõusid. Kes tahab protsessi reaalajas ja kogupikkuses nautida, vaatab vajadusel siit.

Tegelikult juhtkond sellist asjade käiku ei oodanud ja nende mõjul ka enamus informeeritumaid liikmeid. Sestap käis enne 2. vooru suur helistamine ja õhtuste kohtumiste edasilükkamine ning restoranipaikade hilisemaks broneerimine. 2. vooru tulemusi jäidki kella 22.30 paiku kuulama ainult kandideerijad ja mõned eriti vintsked parlamendiliikmed.  Ja mõistagi need, kes ex officio kohustatud, sealhulgas mõistagi istungi juhataja. Olin seisnud vastu survele ennast taandada esimese ja teise vooru vahel, aga tahtsin kindlasti näha 2. vooru tulemusi, et taibata, mis toimub või mis toimuma hakkab. Videolink

Märkus: Kodukord ei näe ette presidendi ja liikme vahelist telefonikõnelust kui kandidaadi enesetaandamise viisi Hommikul kell 8 sekretariaadis selgitusi otsimas käies, sain teada, et trükitud on 2 liiki valimissedeleid: minu osalusega ja osaluseta. Kiitsin aparaadi töötajaid fraasiga “You are smart!” Tagasihoidlik vastus kõlas – “Oh no, we are just experienced. That`s a different thing!” Igatahes polnud selgust, kas ma saan kasutada oma õigust plenaaril sõna võtta või ei saa. See asjaolu lisas pinget.  Mida oli  juba isegi palju, sest ühelt poolt olid ka rohelised valmis minema nö panga peale välja, et ehk õnnestub ECR kandidaat Vlasak ukse taha jätta. Selle kinnituseks palusid just ECR liikmed, kes minusse hästi suhtuvad, et taanduksin ohu vältimiseks. Oht seisnes võimalikus kibestumises, mida EPP nende vastu tunneb, nende iseseisvumise eest fraktsioonina. Õhus keerles ka võimalus, et Ungari riigi seisundit arvestades eksisteerib suur soov hoopis EPP ungarlasest kandidaat Laszlo Surjan büroost välja jätta. (Viimases voorus saigi ta kõige vähem hääli). Ning kuhugi polnud tegelikult kadunud ka võimalus, et ikkagi kahjustab minu lõpuniminek kõige rohkem I. Durant`i.  Ning muidugi oli ka variant, et parteid karistavad mind veelgi väiksema häälte arvuga kui seni.  Ma olin täiesti kurnatud öö läbi kestnud ja varahommikul jätkunud konsultatsioonidest igat masti ülemuste, aparaaditöötajate ja tavaliste liikmetega. Ka minu assistendid oli täitsa võhmale aetud… Neis oludes tegin viis minutit enne hommikuse istungi algust otsuse, et kui mulle sõna antakse, siis taandan ennast.  Aga oli vaja veel saada Presidendilt kinnitus, et ma sõna ka tõepoolest saan, kuid põhjust kuuldes lubas ta mulle lahkesti selle minutikese. Jooksin oma kohale mikrofoni juurde, püüdes samal ajal trepiastmetel mõtteid koguda. Edasine on näha sellelt videolt.

Jah muidugi, kogenud inimene kontrollib hingamist ja ei tee inglise keeles grammatika ning ühildumisvigu. Kogenud inimene suudaks ka vältida arusaama, nagu ta võitleks Microsofti kui nähtusega, vaid seletaks, et võitlus käib Euroopa Komisjoni poolt selle firma kasuks seatud monopoolse turuga (europarlamendi arvutites on ainus lubatud brauser Microsoft Internet Explorer, sinna pole näiteks lubatud installeerida ühtegi muud tarkvara, isegi mitte Skype`i). Kuid vaid väga kogenud inimene saab aru, et President tahab talle algusest peale uuesti sõna anda “tõlke puudumise tõttu” ning iga parlamendiliige teab, et presidendi sekkumine märgib tavaliselt kõneaja lõppu. Millisest ähvardusest on mõttekas mööda hiilida kuni mikrofoni väljalülitamiseni On loomulik, et kõike seda ei ole võimalik 30 sekundiga autsaideritele ära seletada. Insaiderid õnneks mõistsid: minust saadi aru Euroopa Parlamendis ning see pole mitte väikse tähtsusega asi! Mäletate, et ma andsin valimistel 2009 lubaduse “I will make Estonia more visible and respected!” Eelkirjeldatu on kõvasti lubaduse täitmisele kaasa aidanud!

Videomatarjalid:

• Martin Shulz lubab hommikul äratada , 17. jaanuar 2012
• Videovoog EP valimiste kolmandast voorust, 18. jaanuar 2012
• Taandan kandidatuuri, 18.jaanuar 2012
• Valimised BBC kajastuses, 18. jaanuar 2012

Viited eesti ajakirjandusele:

• “Täna musta hobusena Euroopa Parlamendi asepresidendiks pürginud Eesti eurosaadik Indrek Tarand tekitas valimistel segadust, viies need oma kandideerimisega kolmandasse vooru.” 7 uudised, TV3, 18. jaanuar, 2012 (video)
• Ott Tammik, “Tarand Runs for Vice Presidency in European Parliament”, ERR Uudised, ERR, 16. jaanuar 2012
• “TV3: Tarand kandideerib europarlamendi asepresidendiks”, Postimees, 13. jaanuar 2012 (video)
• “Europarlament valis asepresidendid”, Postimees, 18. jaanuar 2012

Viited rahvusvahelisele ajakirjandusele:

• “EU-Parlament: Karas nun Vizepräsident” ORF.at, 18. jaanuar 2012
• Gaspar Sebarg “EPP 7, S&D 3, ALDE 2 and one each for Greens and ECR”, Europolitics, 18. jaanuar 2012
• “Martínez Martínez y Vidal-Quadras, vicepresidentes segundo y cuarto del Parlamento Europeo”, Que, 18. jaanuar 2012
• Marek Migalski, “Kuriozalne wybory w PE. Los Taranda nieznany!/Kummalised EP valimised. Tarandi saatus teadmata!”, Salon 24, 18. jaanuar 2012  –  Väga huvitav artikkel (saab lugeda google translate abil)
• “Wiemy już, który Polak został wiceprzewodniczącym PE/Teama juba, et poolakas saab EP aseesimeheks”, Wiadamosci, 18. jaanuar 2012

NB! Kellel ei ole Internet Explorerit ei saa EP linke normaalset vaadata. Eriti käib see videomaterjalide kohta.