Retsep on pärit ühest 80ndate klassikalisest India taimetoidu raamatust, mille kõik 800 lk paar aastat tagasi NYCst ühest kasutatud raamatute poest endaga kaasa haarasin. Kuna olen sellest üle 500 retseptiga kogust ka teisi roogi katsetanud ja täielikke ahhaa-elamusi saanud, soovitan soojalt ning hoiatan ette, et sealt leitud inspiratsioonist võib tulla tulevikus veel nii mõnigi postitus. Mõnusat suve jätku ja imelise aiamaahooaja nautimist!

LIHTNE TOMATITŠATNI*

Ideaalne kaaslane grillipeole ning (senini minu jaoks) parim asendus suhkrust pungil poeketšupile. Vürtsid toetavad lisaks hästi ka seedimist. Allikas: “The Art of Indian Vegetarian Cooking” Yamuna Devi.

Kogus: u 240 ml
Valmistamise aeg: 30 min
Säilib külmas: u 1 nädal

2 sl selitatud võid ehk ghee’d
1–2 tervet kuivatatud punast tšillit
1 tl vürtsköömneid
1 kaneelipulk
u 600 g küpseid tomateid, suurteks tükkideks lõigatud
3 sl jaggery toorsuhkrut**, alternatiivina sobivad hästi nt kookospalmisuhkur või hele pruun suhkur
0,5 tl soola

Kuumuta potis keskmisel kuumusel selitatud või, seejärel lisa tšillid, vürtsköömned ja kaneelipulk ning kuumuta, kuni vürtsköömned muutuvad pruuniks. Lisa ettevaatlikult tomatid, magustaja ja sool ning sega särisevat segu 10–15 minutit, kuni tšatni on suhteliselt kuiv ja/või sinu maitsele piisavalt paksu konsistentsiga. Eemalda kaneelipulk ja tšillikaunad. Serveerida võid kastet soojalt, toatemperatuuril või jahutatult. Suletud anumas säilib külmas u 1 nädala.

Nipp! Kui teed seda tšatnit suuremas koguses, arvesta, et kuumutamisaeg pikeneb märgatavalt tomatites sisalduva veekoguse tõttu.

* Tšatni võib olla nii värske kui ka kuumutatud teravamaitseline lisand, mida pakutakse teiste roogade juurde toidukorra elavdamiseks ja rikastamiseks. Kui roogade kõrvalt puudub tšatni, peetakse Indias sellist toidukorda tihti poolikuks. Lisaks maitseomadustele hinnatakse neid paksu moosi sarnaseid lisandeid aga kõrgelt just seedesüsteemi korrashoidja ja toetajana – enamasti sisaldavadki tšatnid erinevaid seedetuld toetavaid tooraineid nagu ingverit, tšillisid, sidrunimahla, hapusid puuvilju ja/või erinevaid vürtse.

** Ajurveedas välditakse teadlikult keemistemperatuurini jõudvate roogade valmistamisel mee kasutamist magustajana, kuna see mõjutab oluliselt maitset ning muutub keedes toksiliseks. Niisiis on sajandeid kasutatud magustajana kindlaid rafineerimata suhkruid – nt jaggery toorsuhkrut –, kuigi seda mitte ainult traditsioonide hoidmiseks, vaid ka kuna see toimib roogades väga hästi ning maitseb paremini kui alternatiivid. Jaggery’t valmistatakse suhkruroo- või datlipalmimahla kuumutades, kuni see on kokku keenud ning saanud fudge’i või lehmakommisarnase konsistentsi. Kuna tegu on loodusliku suhkruga, mida ei ole puhastatud ega pleegitatud (nagu valge suhkru puhul), sisaldab see enam vitamiine, mineraalaineid ja aminohappeid. Enamasti müüakse jaggery’t loodustoodete- või rahvusköögipoodides ümara tüki kujul (viitelt leiad pildi). Sobiva koguse saad sellest sel juhul kätte nt riivides või õhukesi viile lõigates. Head alternatiivid jaggery’le on vahtrasuhkur, datlipalmisuhkur, kookospalmisuhkur, aga võid kasutada ka heledat pruuni suhkrut.

I only went out for a walk, and finally concluded to stay out till sundown, for going out, I found, was really going in. – John Muir

Kolm aastat ja 2 kuud tagasi kolisin Californiasse ootusärevuse ja seiklushimuga. Selle varjus oli kindlasti ka killuke ebamugavustunnet, sest selja taha jäi mõnusalt turvaline ja tuttav keskkond ning suhetevõrgustik, mugavalt stabiilne töö- ja elukorraldus — seal ootas aga lahmakas tükk teadmatust — kõik, mis ees, oli uus. Muidugi olin väga põnevil, et teha tutvust uue riigi, rahva, kultuuri, nende ajaloo, maastiku, looma- ja taimeliikide ning paitava päikesepaistega – kuid üsna pea saabus ka taipamine, et tegelikult olin kolinud teisele poole maakera tutvust tegema iseendaga.

San Franciscost neljatunnise autosõidu raadiusest leiab ookeani vaalade, delfiinide, merisaarmate jt veeolenditega; imelise loodusega rahvuspargid mägede, kivimürakate, ürgmetsade ja põlispuudega; mineraalveeallikad; soolajärve ja kuumaveeallikabasseinidega rikastatud kõrbemaastiku; sügavsinise veega alpijärved; lund ja suusamägesid; eriilmelisi randu mühisevate lainete ja surfilinnakestega… Sellele paigale maamunal on antud. Kamaluga.

Ürgsele ja müstilisele loodusele võlgnengi tagasi vaadates tõenäoliselt tänu selle eest, et ta mind kõige uue, kohanemis- ja vanast lahti rebimisraskuste taustal turvaliselt ikka edasi aitas. Mägedes looklevate matkaradade, ürgmetsas maha vantsitud miilide, uutmoodi taimekeste, imeliste päikesetõusude ja -loojangute vahendusel aitas loodus leida sel muutusterikkal ajal tasakaalu, pakkus kuulumis- ja turvatunnet ning oli toetajaks, et oma sisemistessegi orgudesse järjest sügavamale laskuksin ja seal leiduvat avastada julgeksin.

Ühtäkki leidsin ennast eemal kõigest, mis mind seni oli aktiivselt mõjutanud, oma kütkeis hoidnud ning defineerinud – vanadest suhetest, rollidest, hoiakutest, käitumis- ja mõttemustritest… Rändamine võõrasse keskkonda toob ühest küljest kõik tahumata nurgad, aga ka väga sissetallatud rajad rohkem päevavalgesse, teisest küljest pakub turvalist ja (kriitika)vaba keskkonda, et neid hinnangute, filtrite ja maskideta, nende täies loomulikkuses ja ehtsas olekus vaadelda. Hakkasin nägema, mis vajab minus aktsepteerimist, rohkem arendamist ja aktiivselt tähelepanu ning mis omakorda just lahti laskmist.

Taipasin, et praegune ei olnud mu hinge juba pikemat aega rahuldanud, kuid samal ajal puudus ka täpne ettekujutus, mis on see, mis võiks tulla ja mida ise täpsemalt tahan. Õnneks käis teadmatuse ja sisemise segadusega kaasas ka piisavalt vaba aega, et lõpuks ometi lugeda – süüvida teemadesse, mis mu hinge sügavamalt paelusid, usaldada oma huvisid ja neile lihtsalt järgneda, sest just nii olin 3–4 aastat tagasi leidnud tihnikus ekseldes uue teeotsa.

Kahe aastaga jõudis elukorraldus Räniorus heas mõttes rutiinsesse ja ootuspärasesse rütmi loksuda, aga siis saatus kordus — tuli ettepanek kolida NYCsse. Sisimas küll juba vist mõlemad teadsime rääkimatagi, et Californias enda tulevikku pikas perspektiivis ei näe, kuid nii ootamatult uutest sõpradest, äsja paika loksunud elukorraldusest ja sellega kaasnenud turvatundest taas lahti öelda ning seda kõike taas otsast ehitama hakata… Ja sel korral juba teades, mida see tegelikult tähendas… Kas oleme selleks taas valmis? Seedisime mõtet ja paar kuud hiljem kolisimegi sügisesse New Yorki.

***

Jah, New Yorgis leidub igaühele midagi ja kirjeldused sellest kohast ei ole liialdatud — see eriline energia, huvitavad inimesed, äge džässiskeene, kõik need galeriid, muuseumid, restoranid, raamatuesitlused-vestlusõhtud maailmakuulsate autorite, kunstnike, fotograafidega, katusefarmid ja -aiad, igavene rahvastepaabel, 24/7 ühistranspordisüsteem… aga ka loodusest äralõigatus, pidev taustamüra, mustus, vaesus… On küllus ja on vaesus. Mõlemad poolused on võimendatult intensiivsed.

Kas õppida selle kõigega igapäevaselt elama või seda piisavas koguses kogeda ja seejärel edasi liikuda? Kui San Francisco kliima kohta öeldakse, et ühes päevas võib olla neli aastaaega, siis NYCga on paljudel püsielanikelgi armastan-vihkan suhe. Need tormilised tunded võivad vahelduda ühes päevas sama tihti ja ootamatult nagu SFis ilm. Kui linnakärast saab villand, saab kosutust nädalavahetuse väljasõitudelt loodusesse ja mägistele matkaradadele, armsatesse väikelinnadesse ja farmidesse, kus elu kulgeb hoopis loomulikumas tempos.

Nii väga kui ma seda viimast osa ka ei nautinud, teadsin ka, et suurem osa minu elust toimub siiski väljaspool nädalavahetust ja need olid minu jaoks vaid ajutised kiirlahendused. Minus oli kerkinud jõuliselt esile vajadus vaikuse, rahu ja loodusega loodava püsiühenduse järele – vajasin seda kõike igapäevaselt, et luua ja elada. Ühel hommikul ärkasingi selge taipamisega – õppetunnid ja õppimised, mis mulle Eestist eemalolekuga ette nähtud olid, olin nüüd kätte saanud ja läbi teinud.

Olin San Francisco idufirmade- ja tehnoloogiakesksele mullile tasakaaluks kogenud kunstnike ja teiste loovhingedest kubisevat NYC keskkonda, tutvunud nii paljude toredate, huvitavate ja inspireerivate inimestega, kogenud mõlemas kohas igapäevast töökeskkonda ja elukorraldust, saanud nii siit kui sealt inspiratsiooni ja julgustust; näinud väga eriilmelist loodust ühel ja teisel rannikul; kogenud teise rahva sees elamist, kultuuri, kombeid, näinud nende maailmavaadet… Olin saanud eemal olles vaadata endale sügavamalt otsa, teha endaga sisemiselt tööd. Ning kõige selle kaudu suuremas plaanis taibanud, mis on minu enda jaoks, mis töötab ja mis mitte. Olin õppinud oma sisemist häält paremini kuulama ja nüüd see ütles, et lumetorm klaaskuulis on vaibumas, on aeg liikuda edasi ning tegutseda, minna uuele vastu. Olin valmis, et teha järgmine samm — sel korral suunaga tagasi kodumaale.

Kuigi sellest räägivad paljud, on siiski raske kirjeldada, kuidas kodust eemalolek suudab kiindumust oma kodumaasse võimendada ja süvendada. See rahu, vaikus, looduslähedus, loomulikkus ja puutumatus, mis meil Eestis veel on – milline luksus! Ja milline õnn, et meil üldse on oma armas Eesti, mille poole igatseda, unistada ja tagasi pöörduda. Ahh!

***

Naasmine saab kindlasti olema huvitav! Tunne on tugev ja elev ning ootus suur! Ning üks uudis mul juba on ka, mis on tasahilju küpsenud ja oma aega oodanud – viimased 3–4 kuud olen nokitsenud ühe minu uue ettevõtmise kallal – see on uus ajakiri Hingele Pai, mille esimene number ilmub juba õige pea, märtsis 2017!

Ajakiri Hingele Pai hakkab ilmuma neli korda aastas, on mõnusalt mahukas, südamega tehtud, sisukas ja kvaliteetne nii sisult kui vormilt. See on ehedama ja täisväärtuslikuma elu poole pürgijale mõeldud teadliku elustiili ajakiri. Ja seda kõike reklaamivabalt. Teeme Hingele Pai ajakirja ideeautori ja asutaja Merit Rajuga ning kujundaja Teele Straussiga. Just Meritilt potsataski mu meilile toreda sünkroonsusena kiri oma ideega alustada uut ajakirja – sain tema kirja järgmisel hommikul pärast meie NYCst kodumaale kolimise otsuse langetamist. Ja mida rohkem asja arutasime, seda suurem paistis meie ühisosa ning eesmärk – mõlemad väärtustame sisemist rahu, loomist ja loovuse julget arendamist ja ellurakendamist, armastame kirjutamist ja pildistamist, ilu, lihtsust ja loomulikkust, elu olulistesse teemadesse süüvimist ning kvaliteeti. Soovime, et meie ajakirjast peegelduks rõõm ehedast elust.

Viimased kuud ongi kulgenud tihedas töötuhinas, mina ühel pool, Merit ja Teele teisel pool maakera – kolmekesi ühes suures sünergiapilves, mis on olnud üks tõeliselt hindamatu kogemus omaette! Nüüd aga ongi kätte jõudmas aeg, mil see kõik ei ole vaid unistus ega tühipaljas jutt, vaid varsti ka reaalsus. See on taas põnev aeg, samal ajal ka veidi hirmutav. Aga üldiselt oleme ikka väga rõõmsad, et meie ettevõtmine on soojalt vastu võetud – loodame südamest, et meie unistus hinge paitavast ajakirjast hakkab juba õige pea tegema pai ka teistele inimestele Eesti kodudes!

Loe põhjalikumalt saab lugeda Hingele Pai kohta meie veebilehelt www.hingelepai.ee. Hoia meie ja ajakirja tegemistel pilk peal ka Hingele Pai Facebooki lehe ja Instagrami postituste vahendusel. Vaata kindlasti ka minu ja Meriti videopöördumist Hooandjas – sealt saab juba natukene piiluda ka ajakirja kaante vahele!

• Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.
• 100% originaallooming
• Kirjutavad ja teevad kaasa erilised inimesed nagu Hedvig Hanson, Valdur Mikita ja Mari Jürjens tuntumatest. Ja muidugi kirjutame-pildistame-intervjueerime meiegi ohtralt, nii Eestis kui NYCs.
• 132 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist läbi lihtsa ning kauni vormi
• Seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
• Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega
• Ajakirja aastatellimuse (4 numbrit) hind on 33€ (püsimaksega 2.75€/kuu).

Kui meie idee ajakirjast Hingele Pai sind kõnetas ja soovid meie ettevõtmist toetada ja sellele omalt pooltki hoogu anda, loodame, et leiad Hooandjast endalegi sobiva viisi meie ajakirja esmatrükki toetada ja ajakirja tellimus vormistada – nii oled juba veebruari lõpus kindlasti esimeste seas, kelle koju trükisoe ajakiri jõuab! Kui oled seda juba teinud, meie suurimad tänud!

***

Viimaste aastate seiklused on olnud ütlemata erilised. Ilma nende aastate kogemusteta ei oleks ma see, kes ma täna olen. Ja ma olen selle kõige eest ülimalt tänulik. Eile, neljapäeval oli mu viimane päev NYCs. Täna õhtul olen juba tagasi Eestis, et alustada uut peatükki – nimega Eesti. Jään ootama, milliseid seiklusi see endaga toob.

Ajakirja kaanefoto: Ruudu Rahumaru Art

“Kui raske on taibata, et igal laagril, olgu inimese või metslooma omal, on katuseks see suurepärane tähine taevavõlv! Sellistes kohtades üksinda mäetipus seistes on lihtne taibata, et mistahes eriilmelisi pesasid me ka ei valmistaks – lehtedest ja samblast, nagu koopaoravad ja linnud, või telke või laotud kividest – me kõik elutseme ühetoalises majas – maailmas, millel katuseks taevalaotus – ja seilame taevalikus ruumis ühtki jälge jätmata.” –  John Muir

Linnutee ja Poolkuppel / Milky Way and Half Dome
11. oktoober 2015, Olmsted Point (2571 m), Yosemite National Park, California

Ja nii seisiski mu ees lillepoehärra lahke naeratuse ja rõõmsa flamingomustrilise särgiga, tõstes oma pilgu lillelt ja jäädes mulle vastust oodates sügavalt otsa vaatama. Ma ei olnud õigupoolest jõudnud teda veel korralikult tervitadagi, aga juba oli üks kreemikas gardeeniaõis mul rinnas, mispeale tema rahulolev näoilme vihjas, et minu rõõmu ja üllatuse segune reaktsioon oli märk omakorda temale – võib missiooni täidetuks lugeda. Tänasin teda südamest ja tundsin, kuidas mitte ainult mu suu või nägu, vaid ka kogu keha naeratas.

See lõhn oli lihtsalt uskumatu. Kui ma õhtusele seminarile jõudsin, et mitte öelda hõljusin, astus mulle iga nurga peal ligi inimesi, keda ma kohtasin elus esimest korda. “Kas see on päris lilleõis?” küsis üks registreerimislaua tagant. “Kas see on sul gardeeniaõis seal?” päris teine tualettruumis käsi pestes. “Ma tunnen su gardeeniaõie lõhna juba siit kaugeltki!” hõiskas kes teab juba mitmes erutunult seminarisaalist. Jutustasin neile kõigile loo lillepoehärrast, kellega minu tee oli lõuna ajal ristunud. Kuuldu peale läksid ka nemad justkui õide.

Seista korvis, lõõmavad propaanpõletid pea kohal viimaseid tuure kogumas. Iga sekund on start, kindla jalgealuse maha jätmine. Sees on ärevus, käed klammerdunud korvireelingu külge. Tõus. Ja juba paari sekundi pärast ongi toimunud metamorfoos, on vaikus. Vaikus väljas – tuul kannab palli ja reisijaid endaga samas tempos – ja sees – enesele õieti teadvustamatagi on ühtäkki kõik rahulik ja üdini loomulik. Teadmatusest uue ja hirmust kontrollimatu vastu sai avaliolek ja kulgemine, täis usaldust ja ootusärevust.

Õhupallilt on palju õppida.

12. august 2015, 6:47 hommikul, Napa oru kohal.

Alles paar tundi tagasi seisin isegi turul kõiksugu kollakas-punastes toonides ja rohkem või vähem pehmekarvaliste luuviljaliste all lookas lettide taga. Virsikud, nektariinid, aprikoosid, ploomid, kirsid… kuumad suveilmad on täies hoos ja jahutav jäätis, mis tehtud just praeguse aja parimatest viljadest kõlab igal juhul üsna vastupandamatult. Siis aga saabub jälle teadaanne Eestist: “Täna tuli peenrast jälle 9 kg maasikaid…” ja mõte liigub kodusemate suvekuulutajate peale.

Juba tükk aega tagasi potsatas mu postkasti Bon Appétit ja ahvatles mind esimesel sirvimisel katsetama üht väga lihtsat jäätist, mida saab edukalt ilma jäätisemasinata valmistada. Itaallased nimetaksid selle retsepti järgi valmistatud maiust semifreddo‘ks, mis tähendab tõlkes poolkülma ning millega võiks tähistada laial skaalal eri magustoite, mida osaliselt jahutatakse või külmutatakse, kookidest jäätiseni. Aga nimetagem seda lihtsalt ja koduselt marjajäätiseks või külmutatud marjamaiuseks. Katsetasin ühel hommikul käepärast olnud vaarikatega ja tulemus tundus olevat jagamist väärt, eriti kui manasin silme ette need Saaremaa kuhjaga täidetud maasikakausid ja teised Eestimaa suvises rütmis kulgevad kodud, aiamaal valitsev maasikauputus.

Isetehtud marjajäätis (ilma jäätisemasinata)
Allikas: Bon Appétit, mai 2015

6-8 maiustajale
Valmistamine: 30 min
Külmas: 5 h

380 g vaarikaid (või nt maasikaid), puhastatud (kui kasutad maasikad, lõigatud ka pooleks või veeranditeks)
65 ml suhkrut (kasutasin turbinado toorsuhkrut)
1 sl valge veini äädikat
400 ml vahukoort
näpuotsaga soola
135 ml magusat kondenspiima
100 ml Kreeka jogurtit (või maitsestamata jogurtit)

soovi korral serveerimiseks: röstitud musti seesamiseemneid

Keeda väikeses potis keskmisel kuumusel marju suhkruga, aeg-ajalt segades, kuni marjad on lagunenud ja suhkur sulanud, u 5-10 min. Lisa äädikas. Jäta jahtuma.

Vahusta koor soolaga keskmiselt kõvaks vahuks. Tõsta õrnalt sisse kondenspiim ja jogurt ning sega, kuni mass on täielikult segunenud. Nirista õrnalt sisse pool moosist, sega lusika või vispliga vaid veidi, nii et näeksid veel moositriipe. Lisa ülejäänud moos ja sega samamoodi vaid veidi, et moos jääks klompidena maiuse sisse.

Kalla kõik u 1 liitri suurusesse vormi ja külmuta, vähemalt 5h.
Soovitav tarbida 3 päeva jooksul. 

See oli üks eriline päev, tavapärase päikeselise ja kuiva California kohta – õhus oli täna värskust! Niiske, isegi rõske õhk, mida tahad automaatselt kopsud sügavalt täis tõmmata, sest on tunne, nagu see teeks seestpoolt pai. Mäenõlvalt alla udupiirile vaadates tundusid põõsatupsudki täna eriliselt lopsakad ja rohetavad, hoopis vastupidiselt kuldpruunidele sametikarva mäenõlvadele, mida südasuvisel ajal olin siin harjunud nägema.

Otsustasime lasta udusel laupäeval dikteerida, ning lihtsalt kaasa kulgeda. Udu juhatas meid Santa Monica mägedesse, kus sattusime lõpuks juhuslikult ühe matkaraja peale ning otsustasime vaadata, kuhu see meid viib. Mitte väga palju hiljem jõudismegi tiheda salveipõõsastiku vahel kulgevat kitsast rada pidi kurvini, kus tervitas meid juba trobikond eelnevalt tuttavaks saanud tõrvikuid.

Peade kohal üle mägede tuhisev uduloor ning hiiglaslikud helekollased tõrvikud olid justkui maagilisest muinasjutumetsast välja karanud – või õigemini olime ise sattunud tõelisele võlumaale, tundes, kuidas korraga miniatuurseteks muinasjututegelasteks muundusime.

Alles paar õhtut hiljem õnnestus mul tuvastada, et meil oli au kohtuda kiirekasvulise jumalaküünlaga (lad k hesperoyucca whipplei), ühe California lõunaosa põlistaimega, mida siinsed põlisrahvad on juba aastasadu oma igapäeva elus väga mitmel moel kasutada osanud. Näiteks toiduks tarvitati noori õisi nii toorelt kui keedetult – need pidavat maitsema magusalt ja pähkliselt. Samuti tarvitati ka taime vilju ning seemneid röstiti ja jahvatati ka jahuks. Söödav on ka õie vars, mis on keskelt õõnes, täis vett, sisaldades ka palju suhkrut. Juurtes leidub aga ohtralt saponiini, mis suures koguses võib olla inimesele toksiline, mistõttu olla mõned indiaanihõimud valmistanud sellest muuseas ka mürginooli, näiteks chumashi hõim kasutas aga juurt tampides sealt eraldunud ekstrakti peamiselt loodusliku pesuvahendina juustele ja kehale, ravides sellega ka kõõma, juuste väljalangemist ja mitmeid nahahaigusi. Vastupidavatest lehtedest punuti aga sandaale, korve, lehtede tugevaid kiude kasutati kalastamiseks ja neist valmistati köit, kangast ning lehtede teravaid otsi kasutati õmblemisel nõeltena.

Oma üleva nime on taim saanud oma küünlaleeki meenutava hiiglasliku õisiku järgi – inglise keeles kutsutaksegi teda Meie Issanda küünlaks (Our Lord’s candle, ka chaparral yucca). Mida põhjalikumalt ma selle põneva avastatud taime loosse kaevusin, seda sügavamale enda lummusesse see imetabane looduse looming ming haaras. Oma eestikeelse nime esimese osa poolest on see taim ära märgitud ka Guinnessi rekordite raamatus kui kõige kiiremini kasvav õistaim – rekordi omanikul, isendil 1978. aastast mõõdeti Inglismaal 14 päeva peale kasvu 4 meetrit ehk ligi 30 cm päevas. Kuid see oli kiirusrekord, sõltuvalt taimest ja soodsatest keskkonnatingimustest, võib tema õievars kasvada kuni 6 meetri kõrguseks.

Lisaks tabavale jumaliku küünla kujundile käib temaga kaasas veel hüüdnimesid, nagu Hispaania tääk (Spanish bayonet), mille nimi tuleneb taime maapinnal kasvavast rosetist, mille moodustavad sajad igavesti sitked rohekas-hallid lehed, mille otstes nõelterav pruunikas astel. Kuivpruuni maapinna ja maastiku taustal on viimast lihtne mitte märgata ja eneselegi ootamatult nõelata saada.

Just neid lehekodarikke Santa Monica mägede maastikul alguses kohtasimegi, ilma igasuguse vihjeta, et tegu on sama taimega, mille üksikuid tõrvikulaadseid õisi olime mägitee ääres varem imetlenud. Alles tiheda põõsastiku vahel kulgeval matkarajal ühtäkki õitsevate tõrvikute pereni jõudes taipasime, et neid taimi on siin tihedas põõsastikus kõikjal, kuid enamus neist ilmselt alles loovad oma küünlaid. Hiljem selgus täpsustus, et see võib võtta sõltuvalt taimest 5-20 aastat(!), kasvatades endale varre ja õie just täpselt siis, kui taim on õitsemiseks tõeliselt küps. Arvatakse, et mida kauem taim küpseb, seda võimsam saab olema tema õis ja õitseng. Imeline! Kuid olles lummatud jumalaküünlast nii väljas udustel mäenõlvadel kulgedes kui ka hiljem kodus uurimistööd tehes, hakkas paralleelselt hargnema minu mõtetes üks teine ja justkui veidi maisem liin.

—

Maailm meie ümber on muutunud üha kiiremaks, koos sellega on kasvanud ka kärsitus. Saada ja saavutada, kõike ja kohe praegu või vähemalt mida rohkem ja mida kiiremini, seda parem. Ja vahel tundub, et asja sisu, mida saada või saavutada, iseenesest ei omagi enam suurt tähtsust. Tabangi end hirmutavalt mõttelt, et kas see ongi juba uus norm? See võib kehtida ja end õigustada ehk mõne väikse grupi inimeste puhul, kuid muutudes kollektiivseks normiks tundub see triivivat üha kaugemale mõttest, mis justkui võiks olla inimkonna põlisem tarkus – tark ei torma. Et kõik juhtub just siis, kui tingimused on soodsad, kui aeg on selleks küps.

Ehk siin on puntki A ja punkti B vahel olulisel kohal ka sinna jõudmise protsess ja progress. Siinkohal ei pea ma silmas seda, et asjad peaksid justkui ise juhtuma, sõltumata inimesest endast, vaid seda, et kui valida mängimiseks teised reeglid, kui võiduks ei peetaks pelgalt enam seda, kui keegi kiiresti sihtpunkti pärale jõuab, vaid vähemalt samaväärsena hinnataks seda, kuivõrd sisukalt ja oskuslikult iseenda potentsiaali rakendades ta seda teeb. See aga tähendaks tähelepanu pööramist hoopis teisele muutujale võrrandis. Sarnaselt tetrise mängule, alustades mängu esmakordselt kohe kõige kiiremalt tasemelt, on kiire põrumine üsna kindlalt ette määratud, kui just üksikud reeglit kinnitavad imelapsed välja arvata. Samas on iga inimene võimeline sellele kiirele tasemele jõudma, liikudes sinna järk-järgult, alustades aeglasematest tasanditest ja andes harjutamiseks aega. Kui aga aeglasemad mängutasemed üleüldse mängust eemaldatakse ja kehtestatakse uued mängureeglid – võitja on see, kes suudab kohe kõige kiiremal tasemel kõige kauem vastu pidada -, tekitab see tõenäoliselt suures enamuses tunnet, et see mäng ei ole neile, vaid ainult üksikute väljavalitute jaoks, kuna nad ju põrusid valusalt juba esimesel katsel. Inimene tahab loomupäraselt vältida haiget saamist, mistõttu on mängimisest loobumine selleks kõige efektiivsem vahend. See olukord loob aga ideaalse pinnase, et vohada saaksid tunded mitte piisavaks olemisest ja iseendasse mitte uskumine. Mängureeglid ei soosi neid, kes mängu kohe läbi ei hammusta.

Kui aga minna vanade reeglite juurde tagasi, selgub, et igaühes eksisteerib potentsiaal võita ehk õitseda, juhul kui muutuja nimega kiirus on võrrandist eemaldatud. Kiirus või aeg ei seo endaga võrrandis ainult ebakindlust ja iseendasse mitte uskumist, vaid seab ka piirangud loovusele (mis nõuab aega, pühendumist ja vahel ka nn tühja ruumi tekkimist, logelemist) ja võimesse üksteisest hoolida (mis nõuab mitte konkureerimist vaid üksteise toetamist). Kas selle võrrandi ümberkirjutamine võiks pakkuda laiemas mõttes vabanemist ja lahendusi?

Alles hiljuti pidin tegema oma elus ühe sisemise suure otsuse ja olles seda vaaginud juba nädalaid nii ühest kui teisest nurgast, jõudis minuni ühtäkki mõte sellest samast kärsitusest, mis meie ümber valitseb ja võimutseb. Vaatasin oma valikutele uuesti otsa ja jätsin kõrvale kõik argumendid, mis põhinesid minu kärsitusel. Ühtäkki loksus kogu pilt justkui nipsust paika ja ma teadsin, milline on õige valik. Vahest ongi hea, kui kõik ei juhtu kohe, isegi kui seda väga tahaksid või kui on tunne, et nüüd norm justkui dikteerib, mis millal juhtuma peaks. Kui ühiskond meie ümber aktsepteeriks rohkem kiiresti ja kaugele meetodi kõrval ka pikaldasemat ja võib-olla käänulisemat katsetamist (sh põrumist) sisaldavat teekonda, süvenemist, pühendumist ja selleks aja võtmist, siis kas see aitaks seda võrrandit vähehaaval muuta?

Inglise keeles kasutatakse tabavalt väljendit late bloomers ehk hilised õitsejad inimeste kohta, kes puhkevad õide ehk avastavad oma tõelise kutsumuse alles oma hilisemas elus.

“For example, we sometimes think of late bloomers as late starters. They don’t realize they’re good at something until they’re fifty, so of course they achieve late in life. But that’s not quite right. Cézanne was painting almost as early as Picasso was. We also sometimes think of them as artists who are discovered late; the world is just slow to appreciate their gifts. In both cases, the assumption is that the prodigy and the late bloomer are fundamentally the same, and that late blooming is simply genius under conditions of market failure. What Galenson’s argument suggests is something else—that late bloomers bloom late because they simply aren’t much good until late in their careers.”

–

“Näiteks, me tihti mõtleme hilistest õitsejatest kui hilistest alustajatest. Nad ei taipa, et nad on millesti andekad enne kui on viiskümmend, niisiis saavutavad nad edu tõesti alles hilisemas elus. Kuid see ei ole päris täpne. Cézanne maalis juba peaaegu sama noorelt kui Picasso. Samuti mõtleme vahel neist kui kunstnikest, kes on avastatud hilja; maailm on lihtsalt liiga aeglane, et nende andeid hinnata. Mõlemal puhul eeldame, et imelaps ja hiline õitseja on fundamentaalselt sarnased, ning et hiline õitseja on lihtsalt geenius, kellele ei olnud vastavat turgu. Galensoni argument ütleb aga hoopis muud – et hilised õitsejad õitsevad hilja, sest nad lihtsalt ei olegi nii head, enne kui alles hiljem oma karjääris.”

Nii nagu võeti kokku ka tsiteeritud artikliski, ei ole hiliste õitsejate geniaalsus (julgen siin selle samastada inimese õitsenguga ehk sellega, kui ta saab end teostada olles kooskõlas oma loomupärase olemuse ja laiema eesmärgiga elus) mitte midagi esoteerilist, vaid lihtsalt miski, mis ajapikku kiht kihi haaval näiteks 20 aastat tehtud töö tulemusena päevavalgele koorub. Mõni on juba väga noorena oma kutsumusest teadlik, kuid enamus vajab selle lahti riietamiseks rohkem aega. Et selleni jõuda, on vaja tahet ja huvi otsida, ebamäärast või alateadlikku ideed, mille poole intuitsioonist püüelda, usku iseendasse ja aega. Ja võimalik, et midagi veel. Kui aga norm väärtustab vaid eksimatust ja kõik käib kiiruse peale, on lihtne see suurest valust niigi värisevasse kätte haaratud peen portselantass veel ka põrandale kildudeks pillata. Ja pigem üldse mitte proovidagi.

Kui palju aega, sõltub inimesest. Valemit, mis kõigi peal töötaks ei ole olemas, kuid ma usun, et absoluutselt kindlasti eksisteerib igaühes meist potentsiaal õitseda! Nagu järeldati ka late bloomer’ite kohta viidatud New Yorkeri artiklis, sõltub nende punkti B jõudmine ehk õitseng väga palju ka teistest inimestest nende ümber – me igaüks saame valida, kas nende otsinguid pimesi toetada ja julgustada või hoopis nende niigi vaevu kostev sisemine hääl ja õhkõrn usk iseendasse ühe liigutusega purustada.

—

Huvitaval kombel ei ole aga isegi nii üleva nimega taim nagu jumalaküünal nii eriline, et suudaks vaid iseendale toetudes õitseda, elada, olla jätkusuutlik. Ta võib-olla kasvutingimuste suhtes väga paindlik, kuid tema võime jätkata elu taandub vaid ühele pisikesele aga määrava tähtusega ööliblikale –  yucca koile (ingl k yucca moth), kes öö varjus jumalaküünla õisi erilisel kombel tolmeldada aitab ning nii ööd Santa Monica mägedes sõna otseses mõttes magusamaks muudab.

Yucca koi muneb oma munad teadlikult jumalaküünla õiesügavusse, sulgedes pisikese avause hiljem teiselt jumalaküünlalt korjatud õietolmupallikesega. Just nõnda spetsiifiliselt tegutsedes aitab ta kaasa selle taime risttolmlemisele, sest teiste putukate pealiskaudsetest kiirvisiitidest sellele taimele ellujäämiseks lihtsalt ei piisa. Tänu sellele ööliblikale valmivad taimel viljad ja elujõulised seemned, andes võimaluse jumalaküünlale oma sugu edasi viia, sest jumalaküünla esimene õitsemine, olgu sees siis mõne aasta või paari aastakümne vanuselt, jääb tema ainsaks.

Milline võiks olla maailm meie ümber, kui valiksime teadlikult vajutada korraks pidurit ja anda endale ja teistele rohkem aega. Kui valiksime uskuda iseendasse ja usaldada oma sisetunnet, isegi kui pole garantiisid. Uskuda samamoodi teistesse ja neid toetada, isegi kui pole garantiisid. Iga jumalaküünal on loodud ühel päeval õitsema, võtku see siis pikalt tahes. Õitsemine loob võimaluse uueks eluks ja mitte kunagi ei või ette teada, kes teine veel sellest ärgata võib. Sest samamoodi nagu jumalaküünal vajab oma liigi jätkamiseks ööliblikat, ei saa sündida ka ilma jumalaküünla õiteta uusi ööliblikaid.

Seemned ja pähklid on teatavasti head energiaallikad, sisaldavad kasulikke õlisid, vitamiine, mineraale, kiudaineid jt toitaineid. Sel samal põhjusel on need nn energiabatoonikesed saanud nüüd meie suurteks sõpradeks veidi teistsugustel teekondadel – nädalavahetuse matkadel, kus energiat kulub küll palju, kuid seljakoti tahaks siiski võimalikud kergena hoida. Kaubanduses on müsli- ja energiabatoonikesi saadaval küll väga laias valikus, aga värskelt postkasti potsatanud ajakirja Bon Appétit uue aasta esimene number innustas mind sellest hoolimata kohe ka kodus olemasolevast materjalist retsepti ja tehnoloogiat järgi proovima.

Kahjuks oli mul kinoa just eelmisel päeval otsa saanud (just sellega katsetamine oleks olnud põnev), kuid selle asemel otsustasin ära kasutada kapis leiduvaid eri seemnekotikeste lõppe. Parasjagu oli mul lõppenud ka üks magus sõbrapäevateemaline pildistamine, millelt oli üle jäänud ports sulatatud tumedat šokolaadi, niisiis läks ka see käiku. Just reeglipäratus ja mängulisus ongi vast taoliste retseptide juures võluv faktor, mis näpud sügelema ja fantaasia lendama paneb. Vähemalt minul.

Retsept õnnestus super hästi ning tekkis üsna kiiresti vaimustus – nüüd neid ainult ise teengi! Kui pressitud ja ahjus kuivanud mass maha jahtus, sain batoonid lahti lõigata ja kilesse mässida ning mõnus näks oligi eesootavale matka- ja kalastusnädalavahetusele olemas!

Kirjutan siia üles mõlemad retseptid, nii originaali kui enda mugandatud variandi, et järgmisel korral kinoagagi proovida.

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike – Bon Appétit 2015. aasta jaanuarinumbri originaalretsept,
2) Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil) – minul olemasolevatest toorainetest valminud sama retsepti mugandatud variant 

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike

Allikas: Bon Appétit, jaanuar 2015

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml loputatud (toorest) kinoad, 60 ml kõrvitsaseemneid ja 60 ml päevalilleseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta (miniköögikombainis, kannmikseris või saumikseri abil) 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl pruuni riisi siirupit, ¾ tl soola ja 2 sl vett ühtlaseks massiks.

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, kalla see ettevalmistatud küpsetusvormi ja vajuta supilusika seljaga enam-vähem ühtlaseks kihiks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, tuleb mass korralikult kokku pressida. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimiseks mõnd lamedapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

f) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

g) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

 * * *

Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil)
Mugandatud ajakirjast Bon Appétit, jaanuar 2015 

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml päevalilleseemneid, 120 ml kõrvitsaseemneid ja 2 sl seesamiseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta saumikseri abil 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl mett, ¾ tl soola ja 4 sl vett ühtlaseks massiks.  

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, lisa ka 2 sl chia-seemneid.

f) Sulata veevannil või paksupõhjalise poti põhjas, pidevalt puulusikaga segades 200 g tumedat šokolaadi ja määri see ühtlase kihina ettevalmistatud vormi põhja (soovi korral võid selle sammu ka vahele jätta).

g) Kalla pähkli-seemnesegu enam-vähem ühtlase kihina šokolaadikihile ja vajuta supilusika seljaga ühtlasemaks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, pressi mass võimalikult tihkelt kokku. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimisel abilisena mõnd siledapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

 h) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

i) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

Avokaado-kurgimahedik
(retsept kohandatud lehelt Taste of Two Plates)

1 klaas (~350 ml)

½ küpset avokaadot
½ banaani (külmutatud)
1 lühike kurk, soovi korral kooritud
100 ml vett
1 tl mett
1 tl laimimahla
3-4 piparmündilehte (soovi korral)
1/2-1 tl matcha (rohelise tee) pulbrit (soovi korral)*
näpuotsaga soola

Surista kõik komponendid kannmikseris või saumikseri abil ühtlaseks paksus ja kreemiseks mahedikuks. Serveeri kohe.

* Matcha on peen roheline pulber – jahvatatud rohelise tee lehted. Traditsiooniliselt on matcha‘st tehtud Jaapanis teed, aga antioksüdandirikast erkrohelist pulbrit võib kasutada ka muudes toitudes-jookides, näiteks laialt on see levinud küpsetistes. Matcha sisaldab kofeiini. Kui oled sellele tundik, jäta see retseptist lihtsalt  välja. Kui oled aga harjunud hommikul või lõunal kofeiinisisaldavat teed või kohvi jooma, võib sulle see lisand mahedikes just meeldima hakata.

Sellele algusele tagasi vaadates mõistan täna, et kuigi sel hetkel tundus tulevik üsna lahtine ja siduvate lubaduste jagamine vast mitte kõige mõistlikum, oli kuskil ometi see miski, mis ei lubanud ka niisama lihtsalt sellest ideest lahti lasta. See tunne ei ole mulle veel kunagi valetanud ja selgi korral pean olema tänulik, et tema vastu ei talitanud. Järgneva 6 kuu jooksul loksus kõik täpselt nii paika, nagu loodetud, ja raamatutegu sai Eestimaal veedetud kolme suvekuu jooksul omasoodu mõnusas tempos väldata.

Nüüd tundub isegi veidi müstiline mõelda tagasi sellele veidrale suvele. Juunikuu, mis oli külmem kui eelmise aasta detsember – külm, hall, vihm, ühel päeval isegi lumesadu. Kuigi rannailmaks ei sobinud, mõjusid ilmaolud küpsetamismeeleolule kindlasti toniseerivalt. Seejärel kuumarekorditega juuli- ja augustipäevad, mil temperatuur Angeelika päiksepoolses köögis oli ilma kuuma ahjutagi üle 30… Need põnevad katsetused haputainaleiva juuretise ja erinevate küptsetamismeetoditega, ja see peaaegu nähtamatu jahuloor, mis päeva lõpuks köögi horisontaalseid pindu ühtlaselt kattis…

Seda tunnet, kui ma lõpuks esimesel advendil(!) raamatut esimest korda käes sain hoida, on raske kirjeldada. See on segu ärevusest, rõõmust, tänutundest… See on alati eriline. Hetk, mil üks ring saabki lõplikult täis.

Siis algab raamatul aga teine ning palju magusam eluring – sinna kogutud tarkuste kasutamine. Esimeseks katsetuseks valisin kohe ühed lemmikmaiuseid sellest raamatust – mustika-vaarika friand‘id (lk 98). Nagu Angeelika raamatus kirjutab, on need väikesed mandikeeksikesed, millele annab eriliselt hõrgu maitse nn pähklivõi – väikeses kastrulis sulatatud ja pruuniks keedetud või. Ja tal on tuline õigus!

Mustika-vaarika friand‘id

12 tk

75 g jahu 
240 g tuhksuhkrut
125 g jahvatatud mandleid (mandlijahu)
240 g munavalgeid, kergelt lahtiklopitult
150 g võid – pruunistatud, kurnatud ja jahutatud
100 g vaarikaid ja mustikaid vm hapusid marju (värskeid või külmutatud)

Sõelu kaussi jahu ja tuhksuhkur. Lisa mandlid, kergelt vispeldatud munavalged ja pruunistatud, jahutatud ning kurnatud või.

Tõsta tainas silikoonist vormidesse (mina kasutasin muffinipanni), täites vormid vaid poolest saadik, ja kata 2 vaarika ja 4 mustikaga.

Küpseta 180kraadises ahjus 25 minutit.

Võin küll heldimusega mõelda ka kõikide nende imeliste küpsetiste peale, mis Angeelika mulle iga pildistamispäeva lõpus kaasa pakkis… Nagu ka nendele 30+ kraadistele päevadele, millest kangetena läbi tulime… Aga kõige eredamana jääb sellest raamatust mulle meelde just see, kui oluline on elus oskus ja julgus teha ja pühenduda jäägitult sellele, mida armastad. Ja anda endast seda tehes alati parim. Nii võib tõesti imesid juhtuda…

Minu südamlik tänu ja kummardus ühe tõelise unistusteprojekti meeskonnale:

Retseptid: Angeelika Kang
Projektijuht: Lia Virkus
Kujundaja: Einike Soosaar
Lood: Tiina Kruus
Fotograaf: Virge Viertek (fotod autorist)
Stilist: Merit Boeijkens (fotod autorist)

***

Kohad, kus saab Angeelika Kangi hõrgutisi maitsta käsi jahuseks tegemata ja koduahju sisse lülitamata:

Katharinethal
Katharinenthal II – makroonikohvik Kadrioru Kunstimuuseumis
More
Cakery Levier