Laiskadele kiirkokkuvõte: Telekate puhul kehtib suur = hea ja 55-tolli on täitsa mõnusalt suur. Blu-ray versioon Avatarist on hämmingut tekitav hea, telekanalite kehv signaal torkab aga nii suurel ekraanil teravalt silma. Heli on LG-l üliõhukese korpuse tõttu väga kehva, kodukinosüsteem tugevalt soovitatav. 3D ja netisisu pärast ei maksa seda telerit osta, mõlema sisu on vähe. Kui tahta suurt, modernse disaini ja kvaliteetse pildiga telerit, siis võin 55LX9500 julgelt soovitada.

Ja nüüd detailsemalt…

Ärge laske end eksitada märgusõnadel “slim” ning “infinia design” (loe: väga peenike raam), see telekas on igas mõttes suur, üksinda teda kastist kätte saada on üsna lootusetu, sama käib jalale sikutamisega. Kahele mehele on see paras töö, aega läheb vähe, sest jalakinnitus käib vaid 8 kruviga ning teenitud tasuks näiteks suur kodune jalkavaatamine Eurospordilt. Positiivse poole pealt, et korpus on väga edevalt õhuke, kindel “naabrist parem” valik.

LG tuututab põhiliste rabajatena 3D filmivaatamist, täis LED taustavalgustust (varem testitud Samsungil vaid ääre-LED, puuduseks mitte nii ühtlane taustavalgustus), TruMotion 400HZ ülisujuvat pildimootorit, juba mainitud Infinia kitsaste raamidega disaini ja Magic Motion pulti. Alustame kahest viimasest.

Telerite disain on maitse asi, aga LG on uute teleritega mõnusa modernse joone leidnud – must töötab alati, disaini pigem pole e. nii raam kui jalg on tagasihoidlikud ja kogu rõhk on hiiglaslikul ekraanil/telepildil. Kitsas raam võib kõlada reklaamitrikina, aga mingi nipiga see mõjub, teler tundub suurem ja rohkem keskkonda sulav. Eriti karm, kui võrdluseks on kõrval vanema põlvkonna vähemalt 2 korda laiema servaga teler.

Magic Motion pult on Wii mängukonsooli stiilis liikumisanduriga minipult, millel vaid 5 nuppu kanalite vahetamiseks ja helitugevuse muutmiseks. Lisaks saab puldiga viibates juhtida ekraanile ilmuvat kursorit. Teoreetiliselt saab sel moel teleri menüüsid, mängusid ja internetirakendusi kasutada, aga reaalselt tähendab see üht lisapulti ja vähemalt testteleris nihkub kursor omatahtsi mööda ekraani ringi, sihtimine ja mängude juhtimine kohmakas.

Tavaline pult on suur nagu ikka, nuppe palju, aga enamkasutatavad on loogilistes kohtades ja paari nädalaga ei pea ekraanilt enam pilku pöörama.

Kõige olulisem – kuidas LG pildikvaliteet on? Kõige imelisema filmielamuse saime Blu-ray plaadilt hit-teost Avatar vaadates. Kuigi tegu pole 3D filmiga tundub Blu-ray kvaliteedi, ekraanisuuruse ja pildikvaliteedi koostöös justkui vaataks mitmemõõtmelist linateost.

Sama seltskonnaga kambaga LG 3D-demoplaati vaadates sai kinnitust, et kolmas dimensioon töötab ja mõnes mõttes paremini, kui kinos. Pilt on eredam ja parema kvaliteediga, aga nagu ka varem Samsungiga kogetud, siis 3D tõeliseks mõjuvaks esitluseks on vaja väga suurt ekraani. Isegi 55-tollises teleris tundus 3D natuke “kauge”.

Erinevalt mõnest konkurendist otsustas LG telerisse mitte panna funktsiooni, mis 2D pildist 3D vaate teeb. Endi sõnul pole nad nõus kvaliteedis kompromisse tegema. Kuna 2D pilti ei saa kunagi päriselt 3D-ks pöörata , siis põhimõttekindlaks jäädes funktsiooni ei lisatud. IFA elektroonikamessil lubas LG turundusjuht, et firma taolise lahenduse suunas siiski töötab.

Eraldi peatükk on telekanalite pildikvaliteet, sest seda mõjutab eelkõige algsignaali kvaliteet ja videopildi resolutsioon. Väiksemal ekraanil tundub kõik umbes sama hea, suurel ekraanil on kohe näha, kas algvideo on Youtube’ist tõmmatud jama või korralik HD-kvaliteedis pilt. Kahjuks kipuvad enamik saated, filmid ja seriaalid kuuluma esimesse gruppi. Erandist mõned Sony Entertainmenti kanalilt tulevad filmid.

Keda huvitab, siis netist saada olevate filmide kvaliteet on suurel ekraanil täiesti korralik.

Helikvaliteedist ei tasu uute üliõhukeste LCD telerite puhul unistada. LG esmamulje oli kohe eriti halb üllatus. Aja jooksul muidugi harjub, aga üldiselt soovitan teleriga koos investeerida korralikesse kõlaritesse või kodukinosüsteemi.

Loen kiirkorras veel mõned asjad üles:

Kuna ekraan on õhuke, siis seinale kinnitamise korral tuleb eelnevalt läbi mõelda, millised ühendusjuhtmed peaksid telerile taha saama. Ligi ei pääse kerge vaevaga ühelegi augule, isegi USB-pesa asub sügaval korpuse taga nii et USB-mälupulgaga muusika, filmide ja piltide arvutisse ühendamine võib keeruliseks osutuda.

Kui teler on õhtul pikalt sees olnud, siis välja lülitades hakkab ta tiksuma ja nagisema nagu jahtuv automootor. Esimesel korral üsna üllatav, tuli end voodist üles ajada ja asja uurima minna.

Menüüd on lihtsad ja loogilised, kui puldist vaja mingeid sõnu toksida, siis käib see numbriklahvide abil nagu mobiilil. Töötab hästi. Netiühenduse tundis teler ise ära, midagi seadistama ei pidanud.

Nii võiks välja näha netist laetavad TV-rakendused. Pilt tehtud paar peäva tagasi IFA koduelektroonika messil.

LX9500s on sisse ehitatud NetCast teenus, kus teoreetiliselt peaks olema igasugu toredat netisisu – filmilaenutused, ilmaennustused, finantsinfo jne jne. Vähemalt demoti sellist rohket sisu IFA messil. Eesti reaalsus on kurvem ja täna on saada täpselt kolm asja – Youtube’i videod, Picasa pildigalerii ning Accuweather ilmaennustus. Kõik. Natuke meelelahutust leidsin peale paarinädalast kasutamist mängude menüüst, aga seal polnud ühtki, mida teist korda käivitada viitsinuks. Idee poolest tekib mänge ja muud sisu pidevalt juurde ja kunagi saab seda ka Eestis tarbida. Aeg näitab.

Kuigi LG telehiiul õnnestus nõrku külgi leida küll jääb minu jaoks lõpuks sõelale üks tõdemus – filmide vaatamiseks on tegu väga hea pildimasinaga. Punkt. Telekanalite kehva signaali toob ta liiga teravalt välja (seda teevad muidugi kõik uued ja head telerid) ja heli on kasin, aga filmigurmaanile julgen LG-d soovitada.

Teleri sain testimiseks LG-lt, kahjuks pean ta ka tagasi andma :)

Cyborg-Teller. IFA messil Berliinis, Panasonicu 3D telerite ees. No Panasonicul on vaieldamatult kõige dork’ilikumad 3D-prillid. Henrik tegi pilti.

Berliini tõi laiatarbe elekroonikamess IFA ja huvi natuke kodumasinaid, elektroonikatooteid ja idamaade tegelasi torkida. Sest just sealt ju enamus meie kodustest vidinatest tuleb. Kahel esimesel pressile suunatud päeval oleme Digi peatoimetaja Henrik Roonemaaga pooleliolevaid väljapanekuid ringi luusinud, avastanud, et ka külmikutes, tolmuimejates ja pesumasinates toimuvad tehnoloogilised läbimurdeuuendused (kui tootjate reklaamjuttu uskuda), et eri tootjate 3D telerites on tuntav vahe (või tuleb see vahe hoopis väljapaneku valgustusest ja näidatavast sisust?), et korealasest turunduspealik võib täitsa tore tegelane olla ja et Berliini mõnus elu keeb hoopis kusagil kaugel idas, kus segunevad sakslased, türklased ja vietnamlased.

Lähipäevadel paarist teemast pikemalt ja pilte rohkem (nonii, ei viitsinud magama minna ja panin esimese valiku kohe galeriisse üles). Pildi juurde võib aga kohe öelda, et Panasonicu suurtel plasmateleritel on üks parimaid pilte, mida siin näinud. Seda kompenseerib konkurentsitult koledaim ja aegunuim teleridisain.

Läbipaistvuse huvides – Berliini lennutas, majutas ja toitis mind Lõuna-Korea elektroonikahiid LG.

Jooks: Augusti viimased 3 nädalat oli üsna puhtalt jooksutrenn, peale TriStari triatloni järgmiseks eesmärgiks Tallinna maratoniks valmistumine. Koormust liiga lakke pole ajanud, püüdnud pigem targalt treenida, lõike, kiirust jne. Tulemused on ok, mingit superaega jooksma ei lähe, aga eesmärk alla 4 tunni joosta on pingutusega reaalne. Augusti paaril viimasel päeval suur seljahäda, põhjuseks magamatus ja pikad stressirohked päevad, juurde üks 20+ km jooks. Kokku: 155,5 km

Ratas: Sama lugu, peale TriStari ratas vaid vahelduseks, suveunest on üles ärganud maastikuratas, sellega on kiirused ja vahemaad hoopis teised, kilometraazhi kukkumine siin üsna suur. Maastikul olen ikka hädane, ei jõua mäest üles ronida ja tunnetus pole ka päris käpas. Tartu Rattamaratoni teeb läbi, aga 2 aasta taguse aja löömine võib keeruliseks minna. Kokku: 319,3 km

Ujumine: Vaid 2 ujumist, peale TriStari pole sellele enam aega jäänud. Võib-olla talvel võtan jälle teema üles, siis ilmselt välitrenne vähem, aga liigutama peaks. Kokku: 2,7 km

Üldiselt oli kohe peale TriStari kerge motivatsiooniotsimine. Suve lõpp näha, mitu suurt võistlust tehtud ja kuigi maratonieesmärk on olemas, siis vaim on kergelt väsinud. Viimastel päevadel tugevnenud seljahäda ei tee olukorda paremaks. Fookus on ka natuke rohkem tööle keskendumas. Lõppkokkuvõttes ootan oktoobrit, et üsna intensiivne spordisuvi natuke rahulikumaks timmida vähemalt mõneks ajaks.

Kõike 48 tunniga kindlasti valmis ei saa, aga ragistada on põnev. Tiimis vanad tuttavad Kika, Tõnu, Ahti, Priit ja mõned minu jaoks uued asjalikud tüübid.

Viited: Defol.io, Twitter

Siin garaazhides on uutele idufirmadele ruumi küll. Võtmed kätte lahendus.

Erply – Seedcampi võit ja investeering, tänaseks tugev toode, maksvad kliendid ja jooksev kasum. Laohaldustarkvara ei pruugi olla just seksikaim toode turul, aga spikriks, kuidas turgu murda on Erply küll kõigile. Võta ala, kus turgu omavad suured firmad, kel kallid ja keerulise integratsiooniga tooted ning tee sinna lihtne, kergesti juurutatav ja mõistliku hinnaga lahendus.

Garage48 – Sel nädalavahetusel Tartus teistkordselt toimuv 48 tunni arendusmaraton. Esimesel ma ei käinud, aga kõik, mida sellest netis lugesin tundus ülipõnev ja selgelt kõlas läbi, et tegu oli sädet andva ja tootva üritusega.

“Sügisinvasioon” Silicon Valleysse – Emply tegi ukse lahti, nüüd tormab kümmekond eri arengufaasis idufirmat sinna kontakte korjama ning ettevõtlusest tiinet õhku hingama. Jüri Kaljundi võiks julgelt kõik oma arendused katki jätta ja Eesti Silicon Valley konsultant-eksperdiks hakata. Nali-naljaks, EPL-is (Eestlased tungivad Silicon Valleysse) kõik olulisem öeldud.

Emply ja Talentag – Kaljundi firma tegi otsa lahti Silicon Valleyga ja Andrus Purde hobiprojekt TalentTag on kiiresti kasvanud tasemele, kus teda LinkedIn’iga samas lauses leida võib. Kas esimese ärimudel käima läheb ja kas teisel lisaks tugevale viiruskasvule ka mõistlik ärimudel tekib näitab aeg.

Fortumo – Alles eile teatas Fortumo Lõuna-Ameerikasse laienemisest (sisuliselt tähendab see, et neil on nelja sealse riigi mobiilioperaatoritele. Parandage mind, aga arvan, et nad on Eesti uutest firmadest ühed esimesed, kes seal sellises mastaabis äri ajama hakkavad. Edu müügitöös. Portfolios on neil nüüd üle 40 riigi.

Toivo Tänavsuu ja TestMarket.eu – Toivo on Eesti (ja Põhjamaade) startup-maastikul toimuvat kajastanud juba mõnda aega. Tigerprisesest sai TestMarket, suund on aga sama. Toivo tänuväärne töö pole õnneks tähelepanuta jäänud. Ja startupid, suhelge Toivoga, andke oma toodetest ja plaanidest teada, mine tea, mis kontakte ja abi sealtkaudu tuleb.

Kutsud ja kassid – Ettevõtluskaru karvane kõhualune e. liiva jooksnud äriplaan. Sait on küll püsti, aga nii palju, kui ma aru olen saanud, siis lihtsalt on ja jookseb, tiimi seal taga enam pole. Endised tegijad eesotsas Ragnar Sassiga on püsti pannud hoopis sotsiaalturundust pakkuva Social Fox Media.

Zeroturnaround.com – Milline Eesti firma trumpab üle sellise kliendinimekirja: JPMorgan, Accenture, CreditSuisse, Turner, LinkedIn, Nokia, Garmin jne jne?

Uhh… nimekiri jätkub, aga rong jõuab Tartusse. Panen lihtsalt nimed ja märksõnad kirja: Fits.me, HumanIPO, Mobi ja nende tuliuus Messente.com, Eesti startup juhtide klubi, Cutefund, vinduv OpenCoffee, Taxipal, Arengufondi investeeringud ja kriitika, Webmedia IPOks valmistumine.

Kunagi jätkan mingil kujul. Aga täiendage te seda ideekogumikku kommentaarides. Palju jäi üldse märkimata, tähelepanu väärivat on kindlasti veel. Aitäh Rainule ja Jaanusele ideede eest.

* Mis selle asja nimi on eesti keeles? Startup? Startap? Idufirma?

GrabCAD sai oma saidi alles paar nädalat tagasi laivi, tegu on noore, aga ambitsioonika startupiga. Õige arendaja saab siit nii väljakutset, palka, optsiooni ja feimi ka. Hakkas huvitama? Vaata kuulutust ja võta Hardiga ühendust. Minult võib loomulikult ka lisainfot puurida. Kui Garage48-l oled, siis tule võta nööbist kinni või pingi Skype’is: teller

Laporte discovered last night that, due to a glitch in Google Buzz, several weeks of his updates had failed to reach either Buzz or Twitter. The kicker? Not one of his tens of thousands of followers had noticed, or cared.

Leo’s response was a vow to turn his attentions back to his blog – a place where people visit specifically to read about Leo, and where they email in the hundreds if he skips an update. By contrast, he argues, people on Twitter are so busy broadcasting their own updates that they’re unable or unwilling to listen to others’.

Thnks Fr Th Mmrs: The Rise Of Microblogging, The Death Of Posterity

Ennast on suutnud Edelaraudtee ja Piletilevi kergelt vihastada oma läbimõtlematu süsteemi pärast.

Edelaraudtee vihastab muidugi iga kord, kui rongipiletit ostan. Tallinn-Tartu rongis on võimalik 1.klassi netist piletid ära osta, kasutan seda võimalust pea alati. Probleem ise on jaburalt lihtne – nimelt alustan (ja iga normaalne kasutaja alustab) lähte- ja sihtpunkti ning kuupäeva valikuga, sest see on loogiliselt ja visuaalselt esimene e. kõige vasakpoolsem tegevus.

Kui kuvatakse ajagraafik selgub, et kellaaeg polegi klikitav (sealt saab piletit ostma), mis peale meenub, et tegelikult peaks esimene liigutus olema saiti sisse logimine. Siin ongi põhiviga – sisselogimine unustab ära mu marsruudivaliku ja pean uuesti suhteliselt pikkadest drop-down menüüdes Tartu ja Tallinna üles otsima. Kiirfiltreerimine ei tööta neis menüüdes ka päris ideaalselt nii et jändan sellega enamasti tükk aega.

“Tükk aega” on sealjuures täiesti subjektiivne ja tegelikult võib see tähendada 10 sekundit, aga see on 10 sekundit liiga palju.

Lahendus: Edel.ee võiks mu kasutajasessiooni meeles pidada kui ma just nimelt välja ei logi. Või siis vähemalt sisselogimise järel mind samale sisulehele viia, mis eelnevalt avatud oli. Elementaarne.

Piletilevi lehel jäi paar teemat silma täna. Kasutan seda saiti pigem harva, kord paari kuu tagant. Mis tähendab, et ega ma hästi mäleta, mis mu kasutajanimi ja parool seal olid. Hea meelega usaldaks selle meeles pidamise jälle oma brauserile. Aga piletilevi.ee on nii ehitatud (login aken avaneb overlays), et see pole võimalik.

Teine teema, tahtsin osta piletit Pendulumi kontserdile ja pakuti välja tavapilet ning fännipilet. Selgitust, et mis fännipiletis nii erilist on, ma ostuvoos ei leia. See on kontserdi kirjelduse lehel olemas (saad taraga eraldatud lava esisesse tsooni), aga kui seal ei märka, siis tuleb kogu ostuprotsess katkestada ja tagasi surfima minna. Järjekordne tilluke asi, aga veebi kasutajamugavus ongi tillukeste asjade kogum.

Ja lõpuks mõlemat saiti painav häda – mõlemad logivad sind väga lühikese aja järel “turvalisuse kaalutlustel” välja. Ma ei kujuta ette, mis see turvakaalutlus on, sest kummaski süsteemis ei anna kasutaja kontolt raha välja pumbata või paroole teada saada. Kui Amazon.com jätab kasutajasessiooni püsti igaveseks (jah, mõnikord tuleb end uuesti parooli sisestamisega taas-audentida) ja lubab ostukorvi asju lisada jne, siis miks need kaks saiti ei võiks seda teha?

Tänane Rahvajooks oleks võinud just see suur ja pop poolmaraton olla. Stardis oli küll üle 400 jooksja, kuid see on midagi muud, kui tuhanded, kes Sügisjooksu raames varasematel aastatel 21 km läbisid. Lisaks hommikul toimunud lastejooksud jne. Lastejooksul osales mõnes vanuserühmas vaid pjedestaali jagu noori jooksusõpru. Mul oli tõsine “mismõttes?!” hetk igatahes.

Tartu Jooksumaratonil (kummalise distantsiga 23 km jooks) on ülipopid lastejooksud. Lapsed ja nende vanemad ei mahu stardikoridori ära. Ja Tallinnas tuleb starti 3 poiss ja 3 tüdrukut?

Samamoodi oli raja ääres umbes… eee… 3 kaasaelajat? Kaugel Lõuna-Eestis toimunud TriStaril, mis ometigi mõnes mõttes palju nishikam üritus oli aktiivseid ergutajaid sadu. Hoopis teine tunne oli pingutada.

Võib-olla hirmutab harrastussportlast lause, et Rahvajooksul selgitatakse välja Eesti poolmaratoni meister… Kaldun pigem arvama, et korraldaja Stamina pole suutnud üritust lihtsalt piisavalt reklaamida. Aja ja koha osas on võistlus ju super – puhkused hakkavad juba lõppema, kõik on suvi läbi end kergelt liigutanud, start ja rada tallinlasele käe-jala juures.

Loodan, et Stamina näeb ise ka, milline hea võimalus neil on distantsi, aja ja toimumiskohaga ning järgmisel aastal suudetakse starti rohkem jooksusõpru tuua. Seltsis on segasem ja lõbusam. Omalt poolt kõigile, et mõnus üritus, sõbralik õhkkond, kõik käe-jala juures, joogipunkte piisavalt ja lõbus ka juua nii palju kui tahad.

Mul on nüüd muidugi mure, et kuidas ma täismaratoni jõuan läbi teha, päris raske oli. 1:56:09 ja börsifirmalik pulsigraafik.

Lisa: Võitjad kritiseerivad üritust meistrikate ja hea aja jooksmise seisukohalt (ETV uudised). Maris, kes pool maad me ees jooksis jäi pulsi ja januga hätta. Jooksupartner Sander lidus mul aga 4,5 km enne lõppu eest ära.

No nii tore chill tants. Aga see on ägedam:

Via Kapp.

Sellega võiks ka kokkuvõtte lõpetada, aga mulle ju meeldib kirjutada :) Alustada võiks sellest, et suur aitäh kõigile, kes raja ääres ergutasid ja kaasa elasid. Mõned korrad kuulsin ka oma nime, aga rattalt kiiruse pealt ja joostes juba väsinult ei jõudnud eriti aru saada, kellega tegu. Ilmselt polnud alati näost ka näha, et ergutamine erilist rõõmu valmistaks, sest enam ei jõua vastu lehvitada ja naeratada, aga tegelikult olid kõik rajaäärsed kisakoorid puhas doping. Aitäh!

Esireast on ikka tore vette tormata. Foto: Toivo

Ujumine. Eestlase tagasihoidlikkusega sättisid end paljud veepiirist paar meetrit tahapoole. Mulle sadade teiste kehadega vees maadlemine ei meeldi, võtsin esiritta, et natukenegi alguses rahu saada. Plaan töötas. Kiiremad hakkasid küll kohe mööduma, aga erilist üle ujumist või kellegi löömist ei toimunud. Kurssi pidi vähem jälgima, kui tavaliselt (ma kipun vasakule kalduma), sest mõlemal pool ujub keegi veel ja enam-vähem voolas see mass õigesti. Uudne tunne oli see, kui minu taga ujuja peopesaga jalataldu hellitas. Tuli jala ära tõmbamise instinkt alla suruda ja oma tempot hoida.

Esimene vahetus. Veest välja tulles oli täitsa kõbus olla, tasakaal ja mõistus olemas, koti leidsin kiirelt, aga hiljem tulemusi vaadates selgus, et tegin siiski parajalt aeglase vahetuse. Sokid, kingad, kiiver, prillid, geel, müslibatoonid, pump, varukumm ja heeblid taskusse ja sörgiga ratta juurde. Rattaid paistis veel palju olevat, loogiline ka, tiimid, kes stardi 11 minutit hiljem said, olid kõik tulemata.

Foto: Assar Jõepera

Ratas. Otepää rada on tuttav, aga kergemaks ta sellest ei lähe. Üsna alguses serveeritakse üks magus tõus (mida tuleb hiljem ka joosta) ja ülejäänud rada on Tallinnast tulevale “lauskmaainimesele” tore üles-alla teema. Umbes 4ndal kilomeetril mäest 55ga alla tuhisedes märkasin 40-50 meetrit eespool sõitjale ette jooksvat koera. Haarasin pidurid pihku ja hästi tegin, sest tüüp ees pidurdas end tippkiiruselt külili.

Ülejäänud rattaosa oli sündmustevaesem, pigem on sellest meelde jäänud möödujad :) Alguses läks rohkem mööda kõrgtehnoloogiliste aerokiivrite ja -ratastega tüüpe, hiljem hakkasid mööda tilkuma kollase numbriga tiimide esindajad. Esimesed 15 km õnnestus natuke suurema seltskonnaga tempot hoida, aga seal toimus mingi ääri-veeri tuulessõit, mis reeglitega keelatud. Ma hoidsin oma joont ja eest nad ära nihkusidki.

Paari tüübiga kemplesime pea poolteist ringi, et kes ette saab ja jääb. Kolm 21cc.ee klubi riietes tüüpi näiteks, ühe Bont-kostüümiga tiimiesindajaga pendeldasime niiviisi rattaetapi lõpuni. Millalgi (no ei mäleta ülekuumenenud aju, et kas oli see teisel ringil enne Sihvat või kolmandal) läks Küljetuule Jüri mööda. Lubasin ta jooksus kätte saada.

Jooki kulus meeletult, õnneks sai joogipunktist piisavalt, jagus ka pähe valamiseks. Energiageele sõin 4 tükki ära, ühe müslibaari, ühe magneesiumipulga, esimeses joogipunktis haarasin ka peotäie soolakurki.

Teine vahetus. Kirun ennast, et vahetusalas kõndisin mitte ei sörkinud. Mingid sekundid läksid sinna kaduma. Muus osas ok, jooksutoss jalga, rattaträna taskutest välja, üks geel ja uus magneesiumipulk asemele, müts pähe. Võtsin rahulikult ja tulemustest on näha, olin jälle aeglane.

Jooks. Seda osa võiks vabalt kutsuda ka “põrguteekonnaks” või muuks taoliseks. Kõndijate rohkuse ja näoilmete järgi tundub, et ma polnud ainus, kellele see parajaks katsumuseks osutus. Vaid esimese kilomeetri suutsin mingit vähegi mõistliku tempot hoida, ülejäänud 9 jäi parajaks sörkimiseks. Vähemalt suutsin jalad käimas hoida ja vaid stardist kaugema otsa viimase tõusunuki (see, mis ka puhanult päris raske) 100 meetrit kõndisin. Tulemuseks piinlik 6:04 minutit/kilomeetrile tempo. Jürit ikkagi kätte ei saanud.

Finishijoone ületamisest erilist rõõmu polnud. Tunne oli nagu läheks keha kohe-kohe põlema, selline kuumus oli sees. Joogitops, mille vabatahtlik ulatas, sisaldas vannisooja vett. Õnneks leidsin kõrvalt külmkapist natuke jahedama pudeli. Korraldajate ees müts maha – juua, süüa ja vabatahtlike oli finishis rohkelt. Kogu üritus oli superkorraldusega. Ain-Alar Johanson, kes seda võistlust juba teist aastat veab, teab triatleedina hästi, mis on oluline.

Foto: Assar Jõepera

Kogu pingutuse tulemuseks oli individuaalarvestuses 95s koht (kokku 231 lõpetajat), oma vanusegrupis 20s (40) ja üldkokkuvõttes (tiimid ka) 162 (324). Aega läks 4:35:39. Järgmisel aastal jälle, siis ujumine 2 minutit kiirem, ratas 15 minutit kiiremini ja jooks 10 minutit kiiremini. Pikemat triatloni pole küll praegu isu ette võtta.

Tulemusi näeb siit, Garmini spordikella salvestatud aegu ja radu siit: ujumine, ratas, jooks.

Keda huvitab, et mis triatloni-spetsiifilist träna ma soetasin, siis sõbralt laenasin clip-on aerobari aerodünaamilisemaks rattaasendiks, pringlike.ee-st ostsin triatlonikostüümi, et riietevahetusele aega ei kuluks ja Abakhanist meetri kummi, millest haaknõeltega numbrikummi valmistasin. Nägin rajal ka maastikurattaga võistlejaid ja kui tippaega taga ei aja, siis saab ka tavaliste ujumispükste, rattariiete, jooksupükstega hakkama e. lisainvesteeringut tegema ei pea.

Jooks: Juuli alguse eesmärk oli läbitud maad suurendada, natuke õnnestus, aga mitte liiga palju. Selle asemel, et jooksuga üle tõmmata hoidsin TriStarti 12-nädala treeningprogrammi soovitustest kinni. Kontrolljooksud näitavad, et olukord on paranenud, aga mingit jooksulõvi must saanud pole. Kokku: 92 km

Ratas: Polegi suurt kommenteerida. Suure Munamäe Rattaralli sai tehtud, ülejäänud on trennisõidud, kahjuks rohkem lamedal maal, treeninglaagrisse Lõuna-Eesti “mägimaastikule” pole õnnestunud rohkem minna. Kokku: 598 km

Ujumine: Siin on mahtu kõige enam lisandunud. Tunnen end ujumises üsna kindlalt, suudan hea tempoga tükk aega ujuda. Harjutatud sai ka järvedes ja meres ja kerge laine ei sega kulgemist. Suurim häda on ikka kerge vasakule kaldumine, kui põhjas joont ette tõmmatud pole. Kokku: 17 km

Skype’i firmatriatlon sai tehtud päris hea tulemusega hoolimata sellest, et eelmisel päeval raske rattavõistlus.

TriStari triatlonini on jäänud veel 5 päeva ja 21 tundu.