San Jorge (Rivases 10 mintsa eemal asuv sadama-asula) laadisime ennast hoopis mitte just suurde paati, et Ometepe saarele sõita. Tore tormine päev oli, loopis korralikult, hea une kiigutas peale. Tund hiljem olime juba saarel, väiksema ning mitte nii agressiivse taksopakkujate armee küüsis. Meil ju tegelikult polnud eriti plaani, mida me siin tegema hakkama. 2 vulkaani ja veel natuke tegevust oli küll välja mõeldud, aga mis järjekorras, kus, kuidas jne, see kõik lahtine. Lõunalaua taga sündis plaan ja kolisime hoopis mingi ameerika vanapaari hotelli, siinses mõttes ikka luksuslikku. Maksame 15 dollarit näkku öö eest, jagame sealjuures tuba, aga voodid on suured ja kraanist tuleb soe vesi. Luksus. Eelmine kord pesin end sooja veega 3 nädalat tagasi Hispaanias sidrunivillas.

Kaart suuremalt

Õhtusöögi ajaks leidsime giidi, kes meid Concepción-nimelise vulkaani (1610 meetrit, loetakse aktiivseks vulkaaniks) otsa viima pidi. Siin ilma vist päris ei tohi ronida üldse, oht eksida ja eks kohalikud peavad ka kuidagi raha teenima.

Hommikul kiire eine ja kohaliku bussiga mäele natuke lähemale. Saksa-taani noored matkajad lõid kampa, et lõbusam oleks. Ilm oli nii-naa e. polnud selge, kas päike tuleb välja, hakkab vihma sadama või mis toimub. Lootsime ikka päikest, sest pilve sees pole mäelt erilist vaadet. Rada ise on eriti äge – algul erinevate istanduste vahel, siis korralikus vihmametsas. Algul rahulik ja lauge, siis lülitab keegi sisse nupu “kalle” ja edasi on ainult järsu nurga all üles ronimine.

Concepcion vulkaan, Ometepe saarel, Nicaragua. Foto: VoY_TeC

Vahelduseks näidati puu otsas pärdikuid, looduslikku tshillipõõsast, giid rääkis vulkaani hingeelust, kuidas viimane kord 11 aastat tagasi suured alad tühjaks lõi. Aktiivsust on vulkaan veel paar aastat tagasi ilmutanud. Millalgi 800-900 meetri peal kõndisime pilve sisse, mets läks valget vatti täis, mõnusalt müstiline. Ma kippusin grupil natuke eest ära kõndima, aga see andis võimaluse väikseid ootepause teha ja ümbritsevad endasse imeda.

1000 meetri peal sai mets otsa, mägi läks lagedaks ja tuul hakkas korralikult puhuma. Tegime seal esimese toidupausi ja tõmbasime joped selga. Väga lootust polnud, et tuule ja pilve tõttu tippu saaks, aga natuke tahtsid kõik edasi minna. Mägi läks veel järsemaks (45 kraadi?) ja jalgealune vulkaanikiviklibuseks, mis tähendas üsna hoolikat vaatamist, et kuhu astud ja vahepeal tuli käpp ka maha toetada.

1400 meetri peal sai seekord ronimine otsa, giid arvas, et tippu nagunii asja pole täna. Kerge pettumus oli küll hinges, aga noh… Vaated, mis vahepeal avanesid, olid küll hingematvad. See maastik on seal nii sürreaalne, natuke on rohelist, aga hästi palju on lihtsalt marsi pinda meenutavat kiviklibu. Ja kogu maastik on järsu nurga all, sirge, nagu oleks keegi joonlauaga loodust disainimas käinud. Siis tõmbas tuul pilved korraks laiali ja avanes suurepärane vaade 1000 meetrit allpool asuvale lauskmaale, mis kaetud kõige rohelisema rohelisega, mida ette kujutad. Eemal vilksas järv ja natuke vastaskallast.

Seal üleval on kõik kuidagi eriti terav, ei teagi, kas õhk puhtam või lihtsalt optiline illusioon. Ma olin igatahes hästi võlutud. Vist vähemalt Nicaragua reisi parim elamus. Või kohe-kohe esimese sooja surfipäeva järel teisel kohal :)

Alla tulime rada pidi, kuhu turiste liiga tihti ei veeta, tegu rohkem lehmade poolt sisse tallatud rajaga. Oli laugem minek ja puude piir palju allpool. Mingil hetkel kõndisime pilvest välja ja siis oli vaateid ja fotohetki miljoni cordoba eest. Sisuliselt oli mäeküljel karjamaa, juhmilt gringosid jõllitavate veistega täpiks i-l.

Ahve nägime allpool uuesti, nad on hästi lahedad. Natuke uudishimulikud, aga natuke torisevad ka, et me nende puu all passime ja ära ei lähe. Ja kui oma karjumislõõrid lahti lükkavad, siis müra, mida nad teevad on üsna hirmuäratav. Kui hämaras kuuleks ja ei teaks, et seda teeb suhteliselt väike pärdik, siis ehmataks korralikult.

Linna tagasi jõudes olime 8 tundi kõmpinud, umbes 13 kilomeetrit läbinud ja kohe päris suur väss oli peal. Ja nälg. Ja magusaisu. Nii et peale pikka kuuma dushi ja kerget uinakut sõin õhtusöögiks ühe suure hot dogi ja siis veel päris prae ka :) Käisime teist õhtut samas söögikohas. Seal töötab üks lõbusalt eriti gei kohalik tüüp. Täna tuli talle saare teine eriti gei tüüp külla ka. Markantsed tüübi. Põrkasime nendega nüüd õhtul veel kohalikus pubis-ööklubis ka kokku. See kokk-gei laulab väga hästi.

Hea päev oli, mulle hästi-hästi meeldis seal mäe otsas. Meeldis, et sain pingutada ja tänutäheks enda elus täiesti uue kogemuse, sest ma pole varem vulkaani otsas käinud. Ja millegi otsa ronimine mulle meeldib, sest kõrgel on lahe. Isegi poole mäe pealt on näha Vaikne ookean, Costa Rica rannik, põhjas asuv Granada linn, lähemal asuvatest saartest ja Ometepe asulatest rääkimata. Vaikne ookean päris ei paista, sinna on liiga palju maad. Meeldis, et plaan surfist vaheldust saada juba praegu nii hästi õnnestunud on. Homme plaan kayakima minna, jälle midagi uut siin. Motika tahaks ka rentida ja sellele saarele tiiru peale sõita.

Ja kokakoolat joon ma siin liiga palju. Nii rummkoolaga kui lihtsalt. Suht kõrini on, osades kohtades lihtsalt ei pakutagi muud jooki (või noh, õlu on alati valik). Eks tuleb vee peale lülituda ja magusalaks mujalt saada.

Täna lugesin ka natuke, et kuidas nende haidega siin ikka on. Selgub, et bull shark (ei tea, kuidas eestikeelne nimi) polegi Nicaragua järve eriliik, vaid ookeanihai, kes on äärmiselt tolerantne ka mageveele ja üle maakera ujub kaugele jõgesid pidi üles. Nicaragua järve tuleb ta Kariibi merest mööda San Juani jõge, kärestikest lõhe-sarnaselt üles hüpates.

Täna hommikul võtsime kayakid ja sõudsime paari suts eemal asuva saare juurde, millel spider monkey‘d (jälle, ei tea eestikeelset nime) elavad. Need on vist kohalike poolt sinna viidud, sest mujal Ometepel on vaid Cebus capucinus ja Alouatta palliata. Mõlemad said üle-eile Conceptioni vulkaani otsa ronides ära ka nähtud (sellest ronimisest veidi hiljem pikemalt). Igatahes on need pärdikud seal ühed ägedad tegelased, väga uudishimulikud, väidetavalt tigedad ja kanuuga soovitatakse saarest väikest distantsi hoida. Hüppavat paati ja kukkuvat hammustama.

Pilte pole, mul pole kaamerat. Varsti areneb kõva alaväärsustunne teiste reisijate ees. Mälupildid rokivad.

Algajale surfijale on ideaalseks keskuseks San Juan Del Sur, kus ma viimased 2 nädalat pesitsenud olen. Pealinnast Managuast jõuab siia kohaliku chicken bussiga (kollased USA koolibussid, mida kohalikeks liinibussideks kasutatakse) läbi Rivase umbes 3 tunniga. Maksab kokku 60 cordobat e. 30 krooni ringis. On ka kiiremaid-mugavamaid-kallimaid variante.

Kaart suuremalt

San Juan Del Sur on mõnusalt pisike linnake, kus kohalikud ja peamiselt seljakotituristid sõbralikult segaläbi elavad. Majutuskohti on igasuguseid, alates parajast getohostelist Arena Caliente (aga ta on odav ja kutid viivad sind randa surfima) ja lõpetades üsna kalli ja luksusliku Pelican Eyes hotelliga. Üks populaarsemaid hosteleid on Casa Oro. Linn on erinevaid hosteleid, hospideriasid ja hotelle täis, räägi teiste turistidega, käi kiika paari kohta sisse ja leiadki midagi mõnusat. Mina veetsin esimese öö Casa Oros, siis sain Cato Negro raamatupoes/kohvikus ühelt expatilt soovituse mäeküljel asuva Villa Del Sol kohta ja olen ülejäänud aja seal elanud.

San Juan Del Sur asub vaikse lahe ääres, siin on kõik eluks vajalik olemas – öömaja, söögikohad, pangad, poed, turg, surfipoed, kõrini internetipunkte (ja tasuta wifit ka). Lahe laine on sobilik vaid päris algajale õppimiseks. Liiga väike ja vaikne teine. See ongi San Juani suurim miinus, et ei saa hommikul üles ärgata, lauda kaenlasse võtta ja 300 meetrit merre jalutada. “Päris” rannad asuvad kerge autosõidu kaugusel. Lähimateks Playa Remanso ja Playa Maderas, veidi kaugemale jäävad Playa Tamarindo, Hermanso, Colorado jt.

Foto: Stephanie Johnstone

Transport randa on lihtne – ise olen enamasti Casa Oro autodega sõitnud, neil on kindel graafik ja kui 3-päeva pilet osta, siis tuleb ühe edasi-tagasi reisi hinnaks 30 krooni kandis. Iga päev käivad randades ka erinevate surfipoodide autod, aga need on kallimad (100 cordobat e. 50 krooni) ja liiguvad kuidas jumal juhatab. Tihtipeale lepitakse õhtul kusagil baaris mingi aeg kokku, aga hommikul võib asi muutuda. See on normaalne ja sellest ei tasu end häirida lasta. Surfipoodidega minnes saad rohkem kohalikega hängida.

Playa Remanso on parim algajale, laine on üsna rahulik ja lauge, vesi soojem, kui mujal. Seal on pea alati ka mõni koolitaja mõne õpilasega. Ranna ääres on söögikoht, kust saab endale ka lamamistooli ja varjualuse osta. Remansost saab jala edasi Tamarindo randa kõmpida, see võtab 10-15 minutit üle mäe aega. Tamarindo on ookeanile rohkem avatud, suurema lainega rand. Sinna ei tasu muud peale vee kaasa võtta, on ette tulnud, et kohalikud pikanäpumehed käivad vaatavad, mis sul kotis väärtuslikku on.

Playa Maderas on kohalik kõige suurema koormusega rand e. seal on vees tihtipeale 20-30 inimest. Kuigi laine murdub seal mitmes kohas võib see tippajal natuke liiga palju olla ja teeb algajale asja vähe keeruliseks. Mõõna ajal vajub laine väikeseks ära ja palju on close-out’e. Murdub nii paremale kui vasakule. Rannas on 2 söögivõimalust ja kohalikud rendivad ka parajalt ära hooratud laudu.

Playa Hermansos käisin paadiga, sest autoga on sinna parajalt keeruline saada. Pikk avatud rand, kus mitu eri lainemurdu ja korraliku swell’iga lähevad lained mõnusalt suureks. Murdub nii paremale kui vasakule. Raske juurdepääs tähendab, et lainete pärast kaklema ei pea.

Paadiga pääseb kaugematesse randadesse kõige paremini, aga tuleb suurema väljaminekuga arvestada. Kui paadis 5-6 inimest, siis kulu 20 USD kandis.

Kaugemale põhjapoole pole veel jõudnud, seal asub Popoyo, mis on Nicaragua kuulsaim surfikoht. Plaan nädala pärast sinna minna, siis kirjutan pikemalt, kuidas seal elu käib.

Tõus ja mõõn mõjutavad laineid kõvasti nii et neid tasub silmas pidada. Kusjuures tõusu aeg muutub iga päev tunni võrra.

Vihmaperiood vähemalt juunis midagi hullu tähendanud pole. Sajab ülepäeviti, enamast mitte rohkem, kui tund korraga, mõnikord tavaline Eesti suvepadukas, teinekord natuke rohkem, kolmas kord tibutab niisama. Siis tuleb päike jälle välja. Päikesekreemi unustamine pole eriti variant ja vett tuleb rohkelt juua.

Detsembrist maini on vesi piisavalt külm, et peaks midagi selga panema. Ülejäänud aja piisab surfipükstest, kuigi päikese vastu on mõistlik ka tsärk või rashvest selga jätta.

Kontoriroti elu elades küsisin endalt aeg-ajalt “See ongi kõik?” küsimus. Kummalisel kombel on sama küsimus ka reisil olles läbi pea vilksanud. Käid mööda eri maid ja inimesi ja kohti, aga mis eesmärgiga? Lihtsalt selleks, et käia? Et aasta hiljem kodus olles saaks maakaardi punaseid lipukesi täis taguda ja sõpru humoorikate seikadega lõbustada?

Liis, kes ise Rios redutab, küsis, et kas ma olen välja mõelnud, mille eest ma Eestist põgenesin. Tal on nimelt teooria, et kõik pikemaks ajaks Eestist lahkujad põgenevad millegi eest. Ei ole. Välja mõlenud. Või siis ei põgenenud ikkagi. Haarasin hoopis võimalusest, kus elu ei hoidnud Eestis kinni ja oli andnud vahendid maailma kaduda. Võib-olla olen lihtsalt eitusfaasis veel :)

Yes life’s a bowl of cherries
You can have as many as you can carry
And someone once said that life is like a cow
But i don’t know how that applies

But anyhow here we are all on this planet
Taking everything for granted
But i think you’ve caught on to something
Don’t let go

Ilus.

Vide on kellegi suvalise ja selle liini lõpust, mis oli küll hästi pikk, aga mitte liiga järsk, et kergematele naistele pidi giid järgi minema mõned meetrid.

Horvaatias Splitis oli tavalisem, seal oli suvaline mõnus vanaaegne juuksur, kus vanahärra mu sisse vahutas ja ära raseeris. Ise teen kodus paremini.

Täna hommikul käisin San Juan Del Sur’i barberias. Järjekordne vanamees, ikka juba kahtlaselt vana. Põlevate silmade, aga pehmete kätega. Sattus selgelt hoogu, kartsin, et isegi, kui ta mulle sisse ei lõika, siis lihtsalt kulutab mõne koha läbi. Ei tea, kas mäletan valesti, või oli tal nuga nüri, aga ei ole ikka väga meldiv see noaga raseerimine. Pärast näo kreemitamine ja kiire massaazh oli küll päris mõnus. Vanamees sattus nii hoogu, et pügas mul kulmud ka ära :) Vaevu suutsin naeru tagasi hoida. Raha küsis 60 cordobat e. umbes 3 dollarit. Kodus avastasin, et ikka paar kohta olid tal kahe silma vahele jäänud. Või arvestades vanust ja silmanägemist, siis ilmselt pigem kompimismeel vedas alt.

Ei teagi, kas jälle habet kasvatama asuda või mingi ühekordne ajamiskomplekt osta. Pardel siia seinakontakti igatahes ei lähe.

Kogemust soovitan, närvikõdi rohkem, kui nii mõnegi turistidele disainitud atraktsiooniga.

Jätkub, kui miskit uut pähe tuleb.

* Senised tähelepanekud põhinevad elul väikelinnas, mis täis peamiselt surfihuvilisi gringosid e. tegu pole ilmselt päris tüüpilise kohaliku väikelinna esindajaga.

Chris, hommikul Managua hostelis. Oli ka panka asjatamas. Kanadast, kolm kuud reisimas. Töötab kusagil merel naftapuurtornis, teevad uuringuid uute maardlate osas. 2 kuud puurtornis, 3 kuud puhkamas. 45, ühemunakaksik.

Suzy, õhtul Managua -> Rivas bussis. Selgus, et ta samuti San Juan Del Sur’i minemas ja tänu temale sain Rivas kiirelt õigele bussile. Susie on Nicaraguas juba 2,5 aastat elanud, tuli kunagi Rahukorpuse vabatahtlikuna õpetajaks, praegu elab Leonis ja ärgitab kohalikke naisi ehteid valmistama ja müüma. Ise elab nappidest säästudest, mingi kanadalase 6 magamistoaga majas, kus pole jooksvat vett ja elektrit. 27, Chicagost.

Homme on uus päev.

Lisa:

Francesco, 50? Kohalik bumm, väidab, et kalamees. Tönkab natuke ingliskeelseid sõnu, koos hispaania tulevärgiga suht raskesti jälgitav. Kuni hetkeni, mil jutt läheb sellele, et mina võiksin tema püha eesmärki ikka mõnede cordobatega toetada. Francesco jõlgub tänavatel oma sõpsidega ringi, mind on miskipärast välja valinud, loodab ikka sponsorlusele. Sest täna ju ei saanud kalale minna, aga pere on vaja toita. Et ma võiks 50 cordi anda. Või vähemalt 25. Või minna poodi ja talle süüa osta. No kohvikust kohvi ikka.

Danny, 22, kohalik San Juan’i nica. Landlady Hilda “teener”. Tüüp, kes 6 päeva nädalas 24 tundi järjest hostelis elab ja sisuliselt kõiki vajalikke töid teeb. Keskkool lõpetamata, aga töötab selle kallal. Tahab ülikooli turismi õppima minna. Koahlike mõttes pikka kasvu (185 cm). Tüdruksõbraks sai paar aastat Nicas töötanud ameeriklanna, kes hetkel Seattle’is elab. Danny unistus on USA-sse ära kolida. Talle ei meeldi lennata ja USA-sse lend “will be my last flight”.

Marcus, 33, läänekalda ameeriklane. Naljakal kombel käis ülikoolis koos Ross’iga, keda Eestis paar korda kohanud olen. Paar aastat elas Costa Rical, nüüd lasi ennast IT-firmast ära koondada ja plaanib 4-5 kuud Kesk-Ameerikas ringi rännata. Ühel vennal on suure käibega ametlik ehitusfirma ja kolm täiesti ebaametlikku bordelli, mis keskenduvad Aasia naistele. Marcus on külastanud ja teenust proovinud. Jutukas, kohati isegi liiga, aga mul kuidagi klapib temaga. Teatas, et ta arvas, et mul on militaartaust, et ma olen veidi endassetõmbunud ja tõsisem. Rääkisin talle siis eestlastest.

Läpaka vutlar on lennujaamas tänuväärt istumispadi, kui peab elektripistiku pärast kusagil kivipõrandal kügelema.

Kohviku puupõrand tundub tukkumiseks palju soojem ja ahvatlevam, kui MAlaga lennujaama kõikjal kattev kiviplaat.

Pariisi lennujaamal õnnestus mulle peaaegu siga keerata ja Houstoni lennust maha jätta. Kahe terminali vahel liikuva bussi saba oli täiesti mõttetult pikk ja aeglane, keegi ei vaevunud ka mainima, et tegelikult saab terminalide vahel ka lihtsalt jalutada. 30 minutiga jõudis täpselt joosta, passi- ja turvasabas seista ja 3 minutit enne lennu väljumist väravasse. Kus selgus, et lennuk hilineb mõnevõrra. Ei teagi, mis põhjusel, võimalik, et seepärast, et minutaolisi hilinejaid oli kriitiliselt palju.

Pariis -> Houston 10 ja pool tundi lendu pole ilmselt kunagi liiga tore kogemus. Viimases reas akna all istuda on okei, kuigi mulle vahekäigus rohkem meeldib. Vähemalt sai Põhja-Kanada kohal aega veeta aknast välja vahtimisega. Sealne külmunud vee ja maa segu on oma tühjuses ja rütmides mõnusalt hüpnotiseeriv.

Chicago on kaugelt õhust vaadates naljakas kogum tikutopsipilvelõhkujaid. Houstoni kandis on palju metsi. Air France’i öennusaatjad on ilusad ja toit täitsa korralik. Toidu juurde serveeritav sai on peaaegu sama hea, kui Pariisi pagarikojas :)

Peale Hispaania ülihäid mereande ja salateid (nii kodus küpsetatuid kui restoranis saadut) maitses lennujaama hiina kiirsöök ikka eriti kehvasti.

Tunni pärast lendan Managuasse edasi, tõenäoliselt magan homse päeva lihtsalt maha (olla üks mõttetumaid pealinnu) ja sõidan õhtuse bussiga oma praegusesse sihtkohta San Juan Del Sur‘i. Surfima, mis muud.

Kvaliteedi toob teieni Nokia kaameraosakond.

- Marta, Emma ja Leenu – minu väikesed rõõmurattad.
- Tartu lõhnav kevad – kevad lõhnas mulle ookeanisoola järgi.
- Sõbrad – jah, te kõik :)
- Saun – siis, kui Portugalis veidi jahedamad õhtud olid ja õlad surfimisest valutasid.

Lühike tuli see nimekiri, ennastki üllatab. Toit seekord siia veel ei jõua, kuigi paaril korral on päris kõvad neelud nuudlisupi või sushi järgi käinud. Kartulit sai Portugalis kõvasti ja musta leiba leidsin Hispaanias ühelt laualt ka :)

Hoopis teisest teemast – leidsin siit riiulist ühe 2007 aasta sügisest pärit ajakirja Köök. Väga tore on lugeda ajakirja ajast, mil kõik oli superhästi, pangalaen oli odav, kõik soetasid pere teist autot ning otsustasid, et nad on ka gurmaanid ja veinieksperdid. Golf oli pop. Aga see pagana ajakiri ajas mulle meeletu Tai tänavaköögi isu peale, tuleb sügisel minna.

Pildil kõige vahvam tätoveering, mida näinud olen. Turri tõmmanud kass. Fakt, et see kass elas väga ilusa tüdruku seljal muutis hinnangu vaid objektiivsemaks. Lissabonist on veel mobiiliplõkse.

Aga treileris on superhea taustamuusika (Kyle Andrews “Sushi”) ja kohati hea värske filmilähenemine.

Kui Nike+ vidinat jooksmisel kasutad, siis liitu :)