Ausõna, see meriinovillast alussärk on parim, mida elus kandnud olen. Rapha

Variant #1. Hawaii Expressi Pirita poe hooldustöökoja uksel on silt (tsiteerin peast): “96% meie klientidest toob meile mudast puhtaks pestud ratta. Rattapesu pole hinna sees. Rattapesu hind 175.-” Selge ja aus lähenemine, kliendil on valida, kas ta on laisk ja rikas või tubli ja kokkuhoidlik.

Variant #2. Pärnu maanteel asuvasse Veloplussi jalgratast hooldusele viies oli endalgi natuke piinlik, värskelt oli selja taga Tartu maraton, ratas ülekaela porine. Vabandasin remondimehe ees, see naeris vastu ja teatas, et väga hea, et ratas porine on. Muidu klient ei saagi aru, et midagi hoolduses tehtud on. Vahetavad juppe välja, pingutavad seda ja sätivad toda, aga seda klient tihtipeale vaadata või tunda ei oska. Puhas ja läikiv ratas hüppab aga kaugelt silma, järelikult on hooldus ja makstud raha asja ette läinud.

Mul pole võrdlevaid numbreid käepärast, aga minu arvates Veloplusi hooldus küll 175.- kallim pole. Ja tegelikult pole asi hinnas, vaid selles, kes suudab üldjuhul laiska klienti (no kui paljud viitsivad regulaarselt oma ratast pesta?) meeldivalt üllatada.

Läbipaistvuse huvides – olen pikaajaline Veloplusi klient, viimased 7 aastat oma jalgrattad ja varustuse sealt ostnud.

USA-s 75 dollarit (valge / roheline). Järjekordne näide, et lihtne on ilusam ja ilus ei pea röögatukallis olema.

Japan is land of the abundant “Famous For Being Famous” class of entertainers. If Paris Hilton were Japanese, they’d literally have her anchoring the fucking national news. The most common TV show is a genreless, formless, gelatinous entertainment blog in which the Famous For Being Famous sit around a table and view video clips. The video clips expand to fill our entire TV screens; a picture-in-picture shows the faces of these Famous For Being Famous people as they react. They say things like “SUGOOOOI” when something impressive happens. They say “OMOSHIROOOOOI” when something is interesting. They say “OISHISOU!” when something looks delicious. Men say “UMAI!” immediately after taking a minuscule bite of food, sometimes before they even swallow, in this nasal voice, in a tone like they just ran up a flight of stairs. — Japan: It’s Not Funny Anymore

Pikk, aga kohati ülihuvitav “mul on Jaapanist kõrini” lugulaul aastaid Jaapanis elanud ameeriklaselt Tim Rogersilt. Töökultuur, meelelahutus, toit, mittenaljakad koomikud, hostess klubid, filmid jne – teemadering on lai. Jaapanit ja kõike sellega seonduvat ülistatakse Eestis piisavalt, et veidi teistsugust arvamust lugeda.

* Ilmselt peaks sõna “veider” asemel kasutama hoopis “võõras”.

Maksavad 12 dollarit paar ja tellida saab sirtified.com veebilehelt.

Pildil ei ole mina. Foto: M.V.Janzen

Reisimise viimases otsas hakkasin üha enam kodu- ja trennirutiini järgi igatsema. Ei kiskunud troopikapalavuses jooksma või rattaga sõitma. Nüüd on paigas mõtted, millistel võistlustel Eestis kevadel-suvel-talvel kaasa löön, motivatsiooni on rohkem, kui sisse ära mahub ja minu jaoks värske talv (tean, et teistel eestlastel on üsna siiber juba) kisub aina õue. Kahtlustan, et siin tuleb järgmiste kuude jooksul sportimisest päris palju juttu :)

Uut õhinat tekitab maanteeratas, mida kaks aastat tagasi õrnalt maitsesin, kui Tartu Rattaralli lühema distantsi kaasa tegin. Laenatud maanteerattaga, millega eelmisel õhtul kilomeetri väntasin, et käiguvahetus selgeks õppida. Lume sulades veeretan juba enda kitsakummilise (mida mul veel pole) õue.

Teine uus ala on eelmise aasta sügisest proovitud squash. Hea vaheldus õue kestvusaladele, aitab reaktsiooni- ja lihaskiirust hoida. Õemees on aastaid mänginud ja aitab algtõdesid omandada. Esimestel kordadel oli kohati küll väga abitu tunne, kui pallist lihtsalt korduvalt ja korduvalt mööda lööd. Nüüd on asi juba parem, jaanuaris sain esimese võidu kirja (mis siis, et rohkem vastase pallinguvigade tõttu).

Tulemust lähen jahtima Tartu jooksumaratonil (23 km, enda kahe aasta tagune tulemus vaja 20 minutiga üle lüüa), Tartu Rattarallile (133 km maanteesõitu), Tallinna sügismaratonile (minu esimene ametlik maraton) ja Tartu Rattamaratonile (89 km maastikuratast), kus samuti kahe aasta tagune tulemus ületamist ootab. Suve jooksul võib jooksu- või rattavõistlusi veelgi kavva tulla, aga need on põhieesmärgid.

Seiklusspordisarjas Xdream sel aastal ei osale, aastaid sai seda tehtud ja värskus hakkas kaduma. Kuigi ei välista külalisvõistlejana mõnel etapil liitumist.

Ühe huvitava seigana mainis Marko, et Tai kuningas Bhumibol Adulyadej, sai krooni pähe üsna kahtlastel asjaoludel. Inglise keeles ei tasu seda juttu Tais rääkida, võib kohalikega jama tulla. Marko versiooni järgi pidi kuningaks saama hoopis perekonna vanim poeg, kes aga ootamatult Euroopa hotellis südamerabanduse sai. Jõudis vist napid 2 nädalat kuningas olla.

Jutt tekitas huvi ja tahtsin Wikipediast lisa lugeda. Üllatuseks selgus, et Tai internetifiltrid sellele lehele üldse lasta ei taha. Google’i cache’i abiga selgus, et Marko oli kuulnud 63 aasta taguste sündmuste ilustatud versiooni. Bhumiboli vennale, tol hetkel kuningaks olnud Ananda Mahidolile lasti lihtlabaselt kuningapalee magamistoas kuul pähe. Kes ja miks on tänaseni saladuseks. Aga Wikipedia antud lehe keeld sai küll selgeks. Kuningas ja kuninglik perekond on Tais väga tähtis, armastatud ja austatud tegelane ning institutsioon. Pea kõigis poekestes, söögikohtades, juuksurisalongides jne on seinal kuninga foto(d), samuti ei “pääse” härrast mööda tänavapildis. Selge siis, et kuninga au puhtusele varju heitev lehekülg blokeeritakse.

Taimaaga on minul tänaseks kriips all. Jään igatsema superhead sööki, taskukohast elu ja soojust. Kas kunagi tagasi? Muid kohti palju käimata, aga Bangkokist vist ei pääse, kui Aasias reisiplaanid, see lihtsalt on Kagu-Aasia transpordikeskus.

Star Ferry ja Hong Kongi pilvelõhkujad.

Postituseks ajendas Oliver, kelle reisipilte ja -jutte lugema sattusin. Lisaks on Oliver üks neist noortest fotograafidest, kelle pildid ja nägemisoskus mind kadedaks teevad.

Kasutan siin sõna kadedus selle positiivses mõttes, kes mind teavad mõistavad seda vist selgitusetagi :) See tunne ajas mind pikalt mööda maailma kolama, see tunne paneb mind rohkem uurima ja pildistama ja elan hea meelega teiste seiklustele kaasa. Inspiratsiooni on ikka vaja.

Boonusviiteks NYTimes’i slaidishow “Why We Travel“, kus palju häid mõtteid järgmiseks puhkusereisiks.

Kontakt: 5292400

Vaata kaarti suuremalt

Chiang Mai teeb eriliseks tegevuste rohkus, milleag siin puhkusepäevi täita võimalik. Olen seni proovinud mägirattaga downhilli, ATV-ga ringi põristamist (kahju, et vihmaperiood pole), džunglis zipline’imist (eestikeelne vaste?), kokakursust, elevandipargi külastust ja minu suurima turu külastust. Proovimata jäid mitmepäevased mägimatkad, bambusparvega jõest alla sõitu, mägironimine, jooga- ja massaažikursused jne jne. Chiang Mais on pea sama palju templeid kui Bangkokis, suurepärane valik käsitööd, miljon restorani jne jne.

Hinnad on siin minu kogemuse põhjal sõbralikumad kui Bangkokis või Lõuna-Tai saartel. Kes pikemalt Taisse tulemas või saartepuhkus juba tehtud, siis julgen soovitada küll Chiang Maid “põhjalaagriks”.

Elevandipark (fotod) – Kõikvõimalikke elevandiseiklusi pakutakse siin kamaluga, aga elevanditsirkuse või nende toredate loomade seljas ratsutamise asemel soovitan külastada Elephant Nature Parki, mis on pigem elevantide turvakodu ja nende loodusliku eluviisi toetaja. 15 aastat tagasi kohaliku südamliku daami Leki poolt asutatud elevandipargis elab täna 35 vanti, kes on kas kurjade eksomanike käest ära ostetud, pargile ravimiseks toodud või linnatänavalt uitamast leitud. Vantidega saab päev otsa ninapidi koos olla – neid toita, pesta, sügada ja vaadata, kuidas Lek beebid unelauluga magama paneb.

Kokakoolid – Päevase kursusega saab 4-5 Tai põhirooga selgeks. Koole on palju ja põhivahe selles, et kas asuvad Chiang Mai linnas või kusagil väljas põldude vahel. Käisime Thai Farm Cookingus, mis oli sõbralik riisipõldude vahel asuv koht. Boonuseks oma taimeaed, kus erinevaid juur- ja puuvilju ning maitsetaimi tutvustati.

Flight of the Gibbon (fotod) – Kui elus kord zipline’imist e. puulatvade vahel trosside küljes ringi liuglemist harrastada, siis soovitaksid seda ja siin. Jaanuar-veebruar on Tais talv ja isegi siin lähevad puud värviliseks ja veidi raagu, aga Mae Kampongi külas, kus see atraktsioon asub, on kõrgemates mägedes, kus alati niiske ja džungel on seal aasta läbi lopsakas ja roheline. Liitusin varase grupiga ja puude otsa ronisime juba kell 8, kui päike üle mäetippude ja läbi puude paistma hakkas. Maagiline, aga Tai mõistes väga jahe. Marjaks tulid meid uudistama kaks gibonit, kelle huilgamine on eriti lahe ja Wikipedia andmeil on tegu osavaima ja kiireima puu otsas elava loomaga. Zipline’imine ise oli lahe, kaks kutti, kes meid turvasid väga sõbralikud, aga eks seal natuke konveieri tunne oli, sest tegu väga popi meelelahutusega. Soovitan soojalt sellest hoolimata.

Sunday market e. pühapäevaturg (fotod) – Kui Chiang Maisse tulla, siis kindlasti nii, et pühapäev siin veeta. Siis vallutab kogu vanalinna ja ka ümbritsevad tänavad-väljakud turg, mis kindlasti suurim, mida mina kunagi näinud. Kõik tänavad ja hoovid on täis müügilette, toidupakkujaid ja meelelahutust. Isegi kui pole plaanis midagi osta on kogemus võimas. Ja toiduarmastaja võib siin (nagu Tais üldse) vabalt hulluks minna. Omaette vaatepilt (video) on see, kuidas kogu see melu kell 18:00 minutiks vaikib ja kivistub, sest kõlaritest mängitakse Tai hümni.

Vaade Wat Saket templi e. Golden Mount’i tipust.

Loomulikult on mul seljakotis mõned riided jne, aga nende kaotus poleks eriti valus. Kõijalt saab osta odavaid tobedaid särke, millel kohaliku õllebrändi logo või paar palmi ja kohanimi.

Tore oli tuttavate nägudega koos olla ja eesti keel on ikka väga ilus keel. Tai keel on see-eest liiga keeruline. Ma pole vist ühelgi maal nii pikalt olnud ja nii vähe fraase osanud.

Bangkokist väsisin kuidagi kiiresti, ilmselt Hong Kong ja Macau olid natukeseks suurlinnade limiidi täitnud. Nii oli mere äärde saarele saamine päris suur kergendus, aga kiirelt hakkas kripeldama, et miks seal surfida ei saa. Sest tegu on hoopis sukeldumiskeskusega. Ja paari nädala pärast teen seal PADI Open Wateri ja ilmselt ka Advanced Open Wateri ära. Tagumine aeg selleks.

Täna püüan rongipileti saada, et põhja sõita, Chiang Mai sihtmärgiks. Natuke jahedam kliima, mägisem maastik ja äkki mõni hea mägijalgrattarada seal.

Üldiselt on aga tunne, et olen oma rännuhimu täis saanud ja tulen varsti koju tagasi. Igatsen oma kodu, oma voodi, oma padja, oma köögi, külmkapi, jooksutossude ja jalgratta järele.

Suvaasju, mis praegu meelde turgatavad:

- Bangkoki odavhotelli Aasia hommikusöögiks on riisi-frikadellisupp.
- Koh Taol oli hommikusööki lauda kandvatel tüdrukutel alati näol õietolmumaalingud, ilmselt osa mingist religioossest rituaalist.
- Vahemaad on pikad ja aeglased. Eile sõitsin esmalt 2 tundi laevaga ja siis 6-7 tundi bussiga, et Bangkoki jõuda. Täna ootab ees 14 tundi rongisõitu.
- Kõigis neljas Tai öömajas, kus elanud olen, on liiga suured ja kõvad padjad.
- Nännimüüjate arvates on maailmas ainult 5-6 päikeseprille tootvat firmat. Või peaks siin süüdistama koopiameistreid, kes ei viitsi rohkem erinevaid mudeleid piraatida.

Õhtul enne päevatrippi lugesin veidi Wikitravelist lisa ja hommikul astusin Hong Kongi China harbour‘is kiirlaeva peale, mis tunniga Macau sadamasse kulgeb. Plaan oli õhtul poole 6 ajal tagasi sõita, siis veel odavam pilet ja 6-7 tundi pidanuks põhiasjade üle vaatamiseks piisav olema. Macau vanas osas on rida hooneid ja kohti (peamiselt väikeseid linnaväljakuid) UNESCO Maailmapärandi nimekirja kantud ja kohe laevalt maha astudes jagati näppu brošüür, kus kõik vajalik kirjas. Oma giiditeenuseid pakkuvatele viisakalt pealetükkivatele härradele ütlesin “thankyouno” ja sõitsin bussiga linna.

Macau vanalinn St.Pauli kirikutrepilt.

Kui Macau kaart olemas, siis saab väikese peamurdmisega bussipeatuses õige bussiliini välja valimisega lihtsasti hakkama. Sest kõik hieroglüüfid on ilusti portugali keelde dubleeritud. See on minusugusele hiina keele võhikule tõeline õnnistus, Portugalis pikalt viibides jäid ka olulisemad sõnad meelde, et kogu linnas ringi navigeerimine, postkontori leidmine, toidu tellimine jne osutus oodatust lihtsamaks.

Macau ongi ülivahva segu Portugalist ja Hiinast. Kõnnid ringi, tillukeste kahhelkividega kaetud majad avanevad lõuna-euroopalikuks piazzaks, mille nimi potisiniselt kaunil tänavasildil. Veidral kombel on portugali keel senini ametlikult teine riigikeel ja ka uutes linnaosades on kõik tänava-, äri- jne nimed ka portugali keeles. Rääkimata siis bussiinfost, vaatamisväärsusi tutvustavatest siltidest ja tekstidest. Portugali näojoontega tegelasi tänavapildis küll eriti silma ei hakka. Ikka segu kohalikest ning Hiina ja Hong Kongi turistidest.

Macao Tower

Portugali-Hiina segu on ka restoranides tuntav. Hiina restoranis leiab portugalipäraseid roogasid, rääkimata sellest, et üks suuremaid turismiatraktsioone on portugaallaste maius pastel de nata. Proovisin lõunaks Portugali stiilis kala, milleks osutus kergelt paneeritud valge kala tagasihoidliku maitsega punases kastmes. Saatjaks grillitud tomat, paprika ja sibul.

Enamik turiste on koondunud Senado väljaku, katedraali, mägikindluse ja St.Pauli varemete vahelisele alale. Senado väljakust lõunasse jäävas kõige vanemas linnaosas oli vähemalt ennelõunal küll väga vähe turiste. Tõsi, vahel on gringol raske aru saada, kes pilusilmadest on kohalik ja kes turist. See kõige vanem linnaosa oli vähemalt mulle kõige põnevam – kitsad ja käänulised tänavad, alumistel korrustel väikesed ärid, koolist koju jalutavad vahvates vormides lapsed, kes nurgaärist endale pulga otsa kalapalle ostnud…

Ägedaid linnavaateid saab päris mitmest kohast. Mina alustasin saare pea lõunatipus asuva Leedi Penha kiriku mäe otsast, järgnes St.Pauli kiriku kõrval oleva mäe otsas asuv kindlus ja lõpetuseks sõitsin gondliga Guia mäe otsas asuva endise tuletorni juurde. Kõikjal avanevad supervaated linna vanadele ja madalamatele osadele, millel kontrastiks pilvelõhkujad ja hiigelsuured kasiinod. Kõike seda ümbritseb meri. Ja veidi eemal paistab Hiina rannik.

Apteegi aken kusagil vanalinnas. Või võlurohupood, tont seda teab.

Käimata jäi Macau Toweri tipus, kust hea ilmaga näeb ilmselt kümnete kilomeetrite kaugusele. Lisaks saab seal katusel käia, benjit hüpata jne.

Kasiinodega läks seekord kehvasti – lihtsalt tuli väsimus peale ja laeva väljumiseni jäi liiga vähe aega, et kusagil sisse elada. Jalutasin seega sadama lähimast kasiinost läbi, nuusutasin raha ja kaotuse lõhna ja oligi kõik. Tegelikult oli soov külastada The Venetian-nimelist maailma suurimat kasiinot, kuhu on ehitatud mini-Veneetsia. Kanalitega ja puha. Sadamast viivad muuseas tasuta bussid kõikidesse suurematesse hotellidesse ja kasiinodesse.

Praktilistest asjadest – kõikjal on käibel Hong Kongi raha, bussisõit maksab enamasti 3.20 (otsi täpne raha, tagasi ei anta) ja postkaarte tuleb tikutulega turistialast otsida. Marke saab Senado väljaku nurgal asuvast postkontorist.

Ülejäänud klõpsud Macau pildigaleriis.

Sõbranna Halina käis ka hiljuti Macaus: Aasia kasiinopealinnas Macaus