sõrmeotsakõdi

I❤BARCELONA

noreply@blogger.com (Maris) — Sat, 11 Feb 2012 02:27:00 +0000

Kui Tallinnas tuleb lumi alati ootamatult maha, siis Barcelona oli valmis. Sool oli tänavatel koguni enne lund. Mida sellest järeldada, ei tea.

Kudumiskunstnik

noreply@blogger.com (Maris) — Sun, 22 Jan 2012 00:44:00 +0000

Kärt, mu pinginaaber hakkas salaja kudumisässaks. Muudkui pidas viis aastat salaja kudumisblogi ja möllas seentega lõnga värvida ja murdis USA kudumisskeenele sisse ja mina sain sellest alles nüüd, sügisel teada. Skandaal noh. Mina teen reedetud inimese nägu, tema ainult naerab oma väikest salakavalat naeru. Olgu siis asi avalik, tähtsad lingid: etsy pood ja blogi.

Ma igatsen mägesid

noreply@blogger.com (Maris) — Fri, 20 Jan 2012 01:52:00 +0000

"I miss my friends like I miss Table Mountain on a foggy day". Sellise fesaristaaatusega sai Patience üks kord hakkama ja see lause kummitab mind juba üle aasta. Seletuseks, et noh: Table Mountain on Kaplinna keskel ja seda on kogu aeg näha. Ja ta elab ja muutub kogu aeg: pilved tekivad ja kogunevad, rullivad ennast kord ühele, kord teisele poole, voolavad mööda mäekülgi alla ja haihtuvad madalamale jõudes... Välja arvatud, kui ilm on vihmane, siis mägi haihtub ja jätab su üksi. Maastik muutub "liiga normaalseks". Pidetuse tunne tuleb peale, justkui sa teaks, et midagi ununes, aga ei tea, mis see olla võis. Mägi käib vahepeal peidus, aga tuleb alati tagasi. Sa TEAD, et ta tuleb. Ja see, et ta on kogu aeg seal, annab mingi kindlustunde. Nagu ankur, mis hoiab õige koha peal. Valvab, et kõik ikka korras oleks. Kui Kaplinn on Mother City, siis see mägi on see ema. Aga siin ei ole mingit mäge. Ja on selline tunne, et ma lendan kohe kosmosesse. Nii et üks kilomeeter mäge ei oleks üldse palju palutud, eksole?

Mis sõprade igatsemisse puutub, siis see on niikuinii alati tõsi.

Neegrimutt

noreply@blogger.com (Maris) — Wed, 04 Jan 2012 01:00:00 +0000

Meil täitus neegrimutiga aasta. Ta on nüüd täitsa harjunud, et tal on kodu. Algus tähendas kahte nädalat puhveti all peidus olles ootamist, et inimesed magama läheks ja ometi kord oleks julge kausi juurde sööma hiilida. Nüüd magame koos voodis, nurrume ja hõõrume päid vastamisi. Keegi meist ei mahu enam puhveti alla. Tervitaks pesaleidjat.

Pluss. Ma saan moetööstusest/-fotograafidest täitsa aru - musta on üpris keeruline veenvalt pildile saada.

Pimeda aja valgus

noreply@blogger.com (Maris) — Wed, 04 Jan 2012 00:30:00 +0000

... On eriti mõnus.

Lumemarjad

noreply@blogger.com (Maris) — Tue, 20 Dec 2011 21:30:00 +0000

Kas neid on igal aastal nii palju või pole ma enne lihtsalt märganud?

Millegipärast nad ei kõrveta ka

noreply@blogger.com (Maris) — Sun, 18 Dec 2011 23:56:00 +0000

Mul oli magamistuppa taime vaja. Esimene mõte oli pisike tammepuu potti torgata, aga siis tuli välja, et see tahab talveund magada ja üle talve toas olekut üle ei elaks. Tõin hoopis nõgesed. Panin kaks väikest taime potti. Nii kui nad tuppa tõin, said nad hunniku beebisid ja kuivasid ise ära. Nüüd on mul puhmatäis nõgesebeebisid. Olen väga rahul. Lihtne elu.

Ma elan muuseumis

noreply@blogger.com (Maris) — Fri, 09 Dec 2011 00:00:00 +0000

Mul on väga palju asju. Ma olen siin kolmanda põlvkonna perenaine. Kõik kohad on surnud inimeste hangitud/tehtud asju täis. Peab sorteerima. Palju äraviskamist, aga ka palju imelisi avastusi. Olgu see siis minu pererahava muueseumi digiarhiivi esimene sissekanne.

Ühesõnaga 1930ndate lillede flirdi mängu potentsiaalsed dialoogid on imelised. Lausele "Ärge kaagutage!" saab vastata lausega "Kanalgi on süda.". "Asi on hullem kui hull!"

Pühapäevased märkmed

noreply@blogger.com (Maris) — Thu, 10 Nov 2011 23:23:00 +0000

Rõdud, Kadriorg, Kumu. Fotol on Helena Almeida sisemine rikastumine. Semperi näitus: lihtsate vahenditega saab öelda palju, aga mina jätan ikka kõik ütlemata, miks. Tallinn, ma armastan sind, aga Narva maantee on väga-väga kole tänav. See on kõik.

Kolmapäevad on väga head

noreply@blogger.com (Maris) — Thu, 10 Nov 2011 23:11:00 +0000

Päikesetõus, taiji, supp, loeng, töö, teejoomine, õigel ajal magama minek. Hea, lihtne elu.

Tuletan meelde, kuidas see käis

noreply@blogger.com (Maris) — Sun, 06 Nov 2011 03:16:00 +0000

Tuletan meelde, kuidas see käis. Mõlemal pildil on üks Toompea nõlval rippuv maja, esimese kohta ei tea, teine on nii lege, et peab peale vaadates ise aru saama.

Reverse culture shock

noreply@blogger.com (Maris) — Mon, 24 Oct 2011 00:45:00 +0000

See ei ole isegi naljakas, aga selline asi nagu reverse culture shock on olemas. Jajajaja, mis see ära ei ole, mõtlesin enne. Eriti kui arvestada, et tavaline kultuurišokk on leebus ise. Aga on nii, nagu ütles Stephen Fry: depressioon on nagu halb ilm, ta lihtsalt tuleb ja on. Ja see, et sa oskad ära seletada, miks ja kuidas see tekib, ei aja seda ära. Ühesõnaga pildistamise ja blogimise plaanis oli mul aastane seedimispaus. Aasta tagasi jäin erinevate asjaolude kokkulangemisel ilma pea kogu oma "tehnopargist", ja muustki. Sain sutsu rohkem teada, kes olen ja mis ei olegi mina. Mõtlesin tükk aega, kas on mõtet, kuid jõudsin ikka ringiga siia tagasi. Ja kavatsen siia tagantjärele kildhaaval ka oma Aafrika üles ja kirja panna. Värsket emotsiooni enam ei ole, küll aga pisut perspektiivi. Õnneks see ei hapne nagu online-uudis. Pealegi olen ju nüüd peast täitsa Aafrika ja üle ei näi see olek vähimalgi määral minevat. JA HEA ONGI!

Niisiis ülalolev sissejuhatav materjal... Ilmutasin just filmi ära. Katkise FED-i seest, mis ei olnudki katki. Pildil number üks on Muizenbergi rand ehk turismiklassika ning "parim koht maailmas, kus surfama õppida," nagu reisijuhis öeldakse. Ja ma ei teinud viga minnes oma elu esimesse surfitundi laupäeva hommikul kell kaheksa, nii kolm tundi pärast majapeo lõppu! (Pildil on üks teine, sombusem päev.) Teisel pildil on puhas kunst, autoriks Victor ja meediumiks Table Mountain.

Aaaaaaaafrika!

noreply@blogger.com (Maris) — Tue, 10 Aug 2010 14:53:00 +0000

Ma elan nüüd kolm kuud Kaplinnas ja kirjutan oma muljetest ka. Ainult et mind sinna saatnud institutsioonid nõuavad, et teeksin seda seal -> kevadaafrikas.tumblr.com. Nii et minge sinna ja lugege ja vaadake ja kommenteerige ja küsige küsimusi ja elage kaasa.

Lilled ja majad

noreply@blogger.com (Maris) — Fri, 30 Jul 2010 16:57:00 +0000

Ma ei ole mitte lihtsalt laisk blogija, vaid sutsu meeleheitel niisamainimene, sest arvuti on tuksis. Ja enamik lomopilte läks ka tuksi (Hispaania suvepäevad on liiga valged, et multiple exposure välja tuleks). Ja selle unustasin ka ära, et Fedjal poolik film sees on ja tegin kaane lahti. Oeh. Nii et tulge mulle pühapäeval külla ja lohutage mind, olen ajutiselt kodumaal.

See on banaan, mis maitseb nagu kartul.

noreply@blogger.com (Maris) — Mon, 12 Jul 2010 23:58:00 +0000

Mida me sööme ehk platano-eri. Me praeme seda ja sööme parmesani juustuga. Roheline maitseb nagu kartul, kollane maitseb nagu magus kartul. Aga on banaan. Nämma.

***

PS The New Yorker pani minu tehtud pildi oma kodulehele. Suht imelik. Vaadake ja imestage ka.

Espana!

noreply@blogger.com (Maris) — Sun, 11 Jul 2010 22:52:00 +0000

Inimesed ikka küsivad minu käest, et kui ma LAV'i lähen, siis miks mitte jalka ajal. Aga vot sellepärast, et näha, kuidas võitjarahvas kohapeal "Kalinka" viisil oma maa nime soiub ja pärast ennast purskkaevus alasti koorib.

PS Inimesed käivad perekondade kaupa mööda tänavat ja löövad trummi. Väike tüdruk karjub akna all täiest kõrist: "Elagu Hispaania! Elagu v***!" Ega enne hommikut rahu ei saa.

Ägedad kunstid seinte peal siin Kataloonias

noreply@blogger.com (Maris) — Sun, 11 Jul 2010 16:46:00 +0000

Esimene ja kolmas Tarragona vanalinnast, keskmine Barcelonast Goticast.

Barcelona juuksur

noreply@blogger.com (Maris) — Sun, 11 Jul 2010 16:36:00 +0000

Tahaks minna...

Metsik loodus keset linna

noreply@blogger.com (Maris) — Sun, 27 Jun 2010 16:45:00 +0000

See on seni vist mu lemmikpilt, mis ma siin teinud olen. Nii et pange see omale tapeediks või midagi.

Martini for breakfast!

noreply@blogger.com (Maris) — Thu, 24 Jun 2010 16:51:00 +0000

Mul on täna sünnipäev! Martini hommikusöögiks! Ilm läks soojaks! Hiigelomlett! Eva küpsetas vaimustava koogi! Gabriel jahtis jääd! Kai lubas mulle toreda tätoveerija otsida! Ali rääkis, et pekist tulevad paremad musklid kui valgujookidest! Pii kinkis kiisumaski (vintaaž, eks)! Kas ma juba ütlesin, et Martini hommikusöögiks!?

Botaed

noreply@blogger.com (Maris) — Sat, 19 Jun 2010 20:34:00 +0000

Teod vaisid tšillimiseks agaavi. Võiks nüüd kommenteerida nende tekiilalembesust, aga vist oleks alla keskmise nali. MNWDCGUE

Varastasin käbi.

Pii õpetas Eva puid kallistama.

Mägisibulal on varred ka! Kes oleks seda aimata osanud! Kui üks neist mul Tallinna aias vart üritas kasvatada, arvasin, et ta on hulluks läinud...

Ma olen prükkar jee

noreply@blogger.com (Maris) — Sat, 19 Jun 2010 17:20:00 +0000

Kui normaalsed inimesed lähevad reede õhtul peole, siis meie neiberhoodis on reedeti see päev, kui inimesed tõstavad oma prügi prügikasti kõrvale, et prügiauto selle öösel ära saaks viia. Mis tähendab, et vahepeal vedeleb see seal igaühele omastamiseks. Niisiis võtavad Maris ja Pii jalad selga ning tassivad võõra prügi omale koju. Milleks osta, kui tänaval vedeleb tasuta. Tänane saak: kaks tooli, kapike, hall õlakott, väga korralikud saapad ning leivakorv. Lõpetasin just toolide pesemise. Jea. Korralik trenn.

Mis ma siis veel olen teinud?

Kolmapäeval käisin Palau de la Musicas Brahmsi, Elgarit ja Mozartit kuulamas. Eva saab nimelt oma kellassepaga nii hästi läbi, et too andis talle kaks kutset mingile katalaani arhitektide kooligalale. Kui ajakirjanik kuuleb sõna gala, siis ta pistab reeglina vastassuunas jooksu (vt ka mõistet pseudosündmus), aga kuulus kontserdisaal oli vaja ikkagi ära vaadata. Eks siis tuligi kuulata paar katalaanikeelset kõnet ja vaadata, kuidas väga kiirelt ja efektiivselt miljonile inimesele diplom pihku suruti. Konditsioneer ei töötanud ja õhku ka polnud, nii et natukeseks läks silm ka looja. Pärast pausi pandi õhk tööle, koor-orkester oli mõnna ja sai mõnuga lae alla kleebitud hobuseid ja uhkeid mosaiike uurida. Asi, mida Eestis kunagi ei juhtu: kui publik liiga valjusti jaurama kukub, sussutavad ülejäänud nad ruttu ja ilma igasuguse valehäbita vait. Tššš.

Neljapäeval - pärast seda kui üritasime Piiga Monjuicis taijid teha ja soojendusest kaugemale ei jõudnud, sest põõsas hakkas järjekordne hijo de puta ennast alasti koorima. Brrrhhhrröä. Teate, Eesti on ikka padunormaalne rahuparadiis pervertide esinemissageduse plaanis... Ühesõnaga oli Sonari kord ning meil siin nurga taga Kreeka pargis oli ufomuusika kontsert, kus jaapanlased mängisid rikkis televiisori helisid ja trikitasid valgusega. Väga põnev hariduslik kogemus minu jaoks. Siiski pisut liiga diip/kunst. Eriti kuna kohalikud ei suuda niivõrd tüünesse asja rahulikult sisse minna, vaid jauravad selle ära ja ajavad õhu kanepiaroome täis. Minimalism siin eriti ei tööta, tundub. (Esimene installatsioon on enam-vähem pildi peal seal kuskil üleval). Pärast juhtus Fo baar Santsis ja muu seas ka jutuajamine psühhoanalüütiku ambitsioonidega meesterahvaga, teemadeks nii Freud kui Jung.

Reedel sündis otsus, et aitab liputajatest ja ostsime pileti loodusesse. Botaanikaaed niisiis. Pooleteise inimese kõrgused ohakad ruulivad. Õhtune plaan observatooriumisse tähtedega peole minna läks vett vedama, sest jäime hiljaks ja enam uksest sisse ei lastud. Shit happens, läksime hoopis küla pealt mööblit koju tassima (viide postituse algusele). Pärast südaööd tuli korra ikka baari ka minna, Gothicasse, kohta nimega Manchester, kus oli litrilises trikoos David Bowie pilt seina peal. Väga tore baar väga armsate dialoogidega á la: “Ma õpetan sulle nüüd hispaania keelt. Korda minu järel. Marc, te amo. Tu eres ma vida.” Ok, vapustav, tänks.

Täna kavatsesime turule minna ja leidsime tee pealt tänavafestivali. Terve tänava pikkuselt ja laiuselt oli kollane vaip lahti rullitud, bänd mängis, käsitöölised müüsid enda tehtud riideid ja muidu tilu-lilu ja baarid olid omale autoratastest ja patjadest välikohvikud improviseeriunud. Kunagi ei tea, mis tee pealt leida võib...

Paranormaalselt rindelt niipalju, et nägin jälle rasedusunenägu. Viimati, kui mul see motiiv öösiti ketras, osutus vennatütar rasedaks. Ühesõnaga laekun hommikul toast ja halan, et nii intensiivne rase olemise unenägu oli, et kes see kurat seekord rase on siis. Eva vastab, et aga kuule, üks parasjagu meie elutoas peatuvatest suvitajatest ootab beebit küll jaa. Aaa-aaa-aaa! Haarasin kätega peast ja poetasin pisara selle peale.

PS vaadake mu uut äkklahedat jumpsuiti:

roppused või küll ma olen populaarne

noreply@blogger.com (Maris) — Wed, 16 Jun 2010 11:25:00 +0000

Esiotsa oli see kummaline, et elutoa seina peale on "rahu" kanji maalitud. Elutuba peaks olema ju lõbus ja energiline koht. Pidu-pidu. Päevaga sai selgeks, et siin on õues lihtsalt nii intensiivne, kõik kohad on suhtlemist ja jauramist täis, et seda rahu on vaja.

Ei ole sellist asja, et loed pargis raamatut ja lähedusse sattuvad inimesed saavad aru, et sul on praegu see iseolemise moment. Paremal juhul teeb eemal kaks tüüpi spontaanselt muusikat akustilise kitarri ja lauluhäälega, hiljem tuleb laulja ja uurib, et kust tuled, kes oled, räägib oma lastelastest, näpib su kummaliselt pikki varbaid ja seletab kui muy guapa* asjaosaline rubia** ikka on. Küll on ikka muhedaid taate olemas. Koduteel kõnetab meikimata ja á la pidžaamas sind sulle rinnuni noor hispaanlane ja pakub endaga ajaveetmise eest raha. Fakkjuu, päkapikk, ma ei ole prostituut. Ptüi.

Või siis vedeled sõbrannaga pargis muru peal (mõnes kohas siin ikka on muru ka), paari tunni pärast sigineb eemale, aga üldiselt saadaolevat ning isikliku ruumi arvesse võttes siiski kahtlaselt lähedale puu alla vanem härrasmees. Alguses paistab, nagu tšilliks niisama, pärast avastad, et härra varustus on õllekõhu vahelt välja võetud ja hellitatakse ennast.

Või siis sõidad rattaga (siin ilgelt lahe avalik rattalaenutussüsteem) randa, rattatee läheb suure autotee äärst, kolm rida mõlemasse suunda. Väntad ja näed, et mingi naine kükitab tee ääres, püksid alla tõmmatud, ja loodus voolab sorinal kõnniteele. Küsimärgid-küsimärgid. Pärast ranna ääres parkimisplatsi äärt pidi jalutades teeb autos istuv vend silma ja hakkab tasapisi sinu kõrval sinuga kaasa sõitma, kuni parkla lõpuks otsa saab. Sellises olukorras peab ennast kokku võtma, et mitte häiritustundest jooksu pista.

Pilt on tehtud kohas nimega Sant Pol de Mar, mis jääb Barcelonast natuke põhja poole, nii tunnike teismeliste täiekõrilist kisa täis rongisõitu. Isegi "kohalikud" olid sellest lärmist pisut kohkunud.

Need on siis isiklikud juhtumused, muidu käib tänaval niisama konstantne jauramine. Ühesõnaga rahumärk elutoas on asjade tasakaalustamiseks hädavajalik.

*väga ilus
**blondiin

PS Ma arvasin, et oskan KISS olla (Keep It Short and Simple ehk veel üks kuldlause GLENi bullshit bingo ankeedist, vt ka "everything is interconnected" eelmises postis), aga need postid venivad ikka nii pikaks, õhh...

Džunglist tagasi kõrbes

noreply@blogger.com (Maris) — Tue, 15 Jun 2010 01:17:00 +0000

Vahepeal haaras mind seiklus, mida ma ei viitsinud eriti planeerida (loe: ma vihkasin seda seiklust eos, minna seminarile mingisse pärapõrgusse banaalsusi õppima, bröähhh) ja mis päädis sellega, et lendasin Poola ilma, et oleksin teadnud, kus ööbin ja kuidas edasi Tšehhi pääsen, sest ega mul õiget kaarti ka kaasas ei olnud. Lisaks üldisele demotiveeritusele leidis vahepeal aset ka printerikriis, mille käigus sain küll abieluettepaneku ühelt Dominikaani vabariigi härralt, kuid mitte loetavat kaarti. Ainus kutt, kellele, CouchSurfi kaudu eelmisel öösel öömajasoovi saatsin, meilile ei vastanud. Mõtlesin, et ju ma hostelisse lähen siis. Aga nii kui Wroclavisse saabudes telefoni sisse lülitasin, oli kohal sõnum, et "kamoon, ohvkoors sa saad ööbida meie juures". Win.

Sattusin kohutavalt kõrgete lagede ja vinge trepikojaga "eestiaegsesse" majja tudengikorterisse, mille lausvõõrad elanikud mulle linna peal jalgrattatuuri tegid, kõhu täis söötsid ja erinevaid meelemürke pakkusid. Siis selgus, et lausvõõrad on päris hästi tuttavad inimestega, kellega mina olen päris hästi tuttav. Everyting is interconnected, nagu eelmises GLENi seminaris õpetati. Tagasi tulles ööbisin samas korteris, minuga koos samas toas veel kaheksa sohvasurfarit. Kuttidel on hobi. Btw Wroclavi linna võib nummiks lugeda küll, olgugi et kohati on päris kole ka.

Igatahes tuli mul Tšehhi hääletada, sest see tundus lihtsam kui kögöš-mögöši keeles mingeid bussigraafikuid lugeda jne. Jumal tänatud, et suurepärastel Ida-Euroopa rekkajuhtidel on GPS-id, mis väikesed Tšehhi kolkakülad kenasti üles leiavad. Polegi nagu vaja kaarti kaasa võtta. Tee peal pakutakse veel süüa ja ostetakse bensukast võileiba ka. Halval tujul ei ole lihtsal mingit õigustust olla, kui istud mööda Poola maanteed sõitvas rekkas, päike paistab, mäed libisevad mööda, sööd umbpoolakeelse rekkajuhi pakutud Poola õuna, tõmbad tema pakutud sigaretti ja veenad teda, et sa ei tule temaga Hispaaniasse - et sa just tulid sealt ning lähed alles nädala pärast tagasi.

Žestikuleerimine ja piltide joonistamine teeb umbkeelsete inimestega suhtlemise üllatavalt võimalikuks. Inimeste kommunikatsioonivõimelisuse vikerkaar on ikka kirju mis kirju ja mõne umbkeelsega on oluliselt lihtsam asju ajada kui teisega. Tore elukogemus, ausõna.

Kirss tordil - autojuhtidel autos raadiosaatjad, nii et nad saavad sulle ise raadio teel järgmise auto hääletada. Mida veel tahta?! Kui ma lõpuks sihtkülast (Kostelecké-Horky) seitsme kilomeetri kaugusel mingis kohalikus Kolga-Jaanis olin ja ei teadnud, mis suunas edasi minna, sest iga kohalik mind erinevas suunas juhatas, ja sääsed sööma tulid, hakkas veider ja imelik. Väikesed poisid nurusid suitsu ja ega läheduses vedelev hiiglaslik siililaip ka rõõmsamaks ei teinud. Õnneks viskas üks lahke külamees lõpuks õigesse kohta ikka ära. Tema nimi ei jäänud mulle meelde, aga tema K-Horky kooliga kuidagimoodi seotud sõbra naine olevat Harkovist pärit. Ja mul pole siiamaani aimugi, mis keeles ta minuga siis ikkagi rääkis, ju oli tšehhi.

Kostelecke-Horkyst endast nii palju, et nädal aega 35kraadise sooja käes on kõik nii armsalt higihaljas. Mingi müsteeriumi tulemusel on Tšehhi kaks korda soojem maa, kui Hispaania, üldse ei saa enam aru. Saigi banaalsusi õppida, aga peale selle viibida väga inspireerivas seltskonnas, sünnitada miljoneid siseringinalju, magada paviljontelgis raudvoodi peal, teha koolimaja seina peale elu esimene grafiti, süüa lõunasöögiks magustoitu (neil on see normaalne), imeda kodusest lopsakast loodusest jõudu, teha öösel autoteel asfaldiingleid, otsida taevast langevaid tähti ja õpetada oma tandemipartner rohulible abil vilistama. Kui Saksa seminar toimus endises hullumajas, siis Tšehhi oma oli koolis, mida sõjaväe lennubaas maamärgina kasutas. Loogiline jätk oli kriidiga parkimisplatsile suur rahu märk maalida. Yeah, hipid! Lõpuks kleebiti kõigile 50le inimesele selja peale paber ja igaüks kirjutas teistele midagi head selja peale. Nüüd mul on see paber ning ma võiks täitsa vabalt sinna peale veidike nutta. Nii tore oli kokkuvõttes see ettevõtmine.

Barcelonas tagasi olla oli, nagu oleks koju tulnud. See metroo on ikka armas. Pildi peale panin fragmendid Barcelona-kodust, sest täna oli lihtsalt selline päev, et koduhäng ja pesupesu.

Käisin turul, nägin Jeesust

noreply@blogger.com (Maris) — Sun, 06 Jun 2010 01:08:00 +0000

Encantsi kirbuturul sai niisiis käidud ühel päeval, mis oli eelmisel nädalal juba. Kuhu küll see aeg läheb, oi-oi-oi. Varastatud telefonide lahtimuukimise putkast ma pilti ei teinud, sest see oli kole. Ja lühtrikristallide punktist (ostad pagassitäie klaaskulinaid, paned kodus ise lühtri kokku jne) samuti mitte millegipärast. Igatahes on täiesti uskumatu, kui palju saasta maailmas on ja et keegi selle eest raha tahab ära anda. Ja et keegi tuleb hommikul veoautoga, valab kasti tühjaks ja seisab terve päeva hunniku kõrval üritades oma vanu naisteajakirju kellelegi maha müüa. Braavo, koitanud rebaselaip, roostetanud kokakoola pudeli korgid, Jeesus ja Vampiiritapja Buffy elagu.
Ma polnud enne tõelisel kirbuturul vist käinudki. Kirbukal šoppamine kui hobi tundub nüüd ühest küljest jätkuvalt arusaadavalt ahvatlev, aga teisest küljest täiesti üle pea ja katuse hullumeelne. Ma olen ise koguja tüüp... Või olin, ma ei saa enam hästi aru. Tervenev kogumishaige äkki? Polegi nii väga oluline. Ise ostsin igatahes oopiumiseepi. Jee.

Leonardo DiCaprio hängib Jeesusega ühes hunnikus. Vali ise.

Roostes pudelikorgid, ma ei tee nalja, nemad ei tee nalja.

Kui ma oleks kümme aastat noorem, siis ma oleks selle ostnud ja selle järgi hispaania keelt õppima hakanud.

Tervitusi Bibile. Kasuta siis ikka palsamit ka - ei tahaks, et sa nii takku läheks nagu see vaeseke. (Jajaa, ma tean, topised on praegu jube moes. Popkultuur, pole midagi teha.)

Kilpkonnal on pirn sees, aga keegi ei tea, kas see töötab. Nagu ka kogu ülejäänud elektriseadmete hunnik turul.

No ja mis see veel on?

Mida nende roostes kääridega teha, ma ei tea, aga selle kandiku pealt annaks väga romantiliselt kokaiini tõmmata küll vist. See on ainus järeldus, mida ma teha oskasin.

Ja mis oleks üks moodne kodu ilma sellise vanakoolita... Millegipärast tahab nende asjanduste väärtus vaimusilmas devalveeruda, sest Encantsi-suguses kohas pole nad üldse haruldased.

PS Ma lähen nüüd Tšehhi džunglisse seminarile ja olen nädala täitsa akontaktne.