Transkontinentaalne Kiirtee

Intervjuu: Deathcats

Harri — Sat, 10 Dec 2011 12:58:14 +0000

Deathcats jättis mulle tohutult sümpaatse mulje juba nende varakevadisel debüütesinemisel, mis on veel üsnagi hästi meeles, justkui see oleks alles eile olnud. Seoses sellega olen nende intervjuuplaani pikemat aega mõlgutanud, ent reaalse teostuseni jõudsin alles nüüd. Loodetavasti avab see pikka aega unustustehõlma vajunud intervjuusektsiooni teise tulemise. Tänan Deathcatsi abivalmiduse ja põneva intervjuu eest.

• Tervitused siia samasse, Tartu! Väidetavalt sai Deathcats alguse selle aasta veebruarikuus, seega pole teie ajalugu teab mis pikk, aga seiklusterikas kindlasti – kontserdeid on lühikese tegutsemisaja vältel juba üksjagu olnud. Standardküsimusena, võrdlemisi paslik on alustada sellest, kuidas Deathcats oma alguse leidis, mis motiividel ja milline oli algne visioon, kollektiivne ettenägev sisekaemus sündivast muusikast.

Kristi: Kiina rääkis mulle kuskil peol, et on üks ägeda lauluhäälega neiu Luka, kellega võiks koos all-girl rokkbändi teha, ja umbes paari õlu pärast tundus see maailma parim mõte. Õnneks tundub siiamaani.

Luka: Mulle tuli ka Kiina ligi ja ütles, et ta tahab bändi teha. Ma ütlesin “okei” ja ta ütles, et leiab bassisti ka. Ma olin juba pikemat aega tegelikult mõelnud tsikirokki teha. Enne esimest proovi mõtlesin, et huvitav kaugele see bändiidee küll jõuab, aga pärast proovi tekkis kohe tunne, et tahaks veel mängida. Algusest peale tundsin nende neidudega mingit ühist energiat.

Kiina: Minu kaela aeti nüüd see bändijutt, jah. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kust see tsikibändi idee otseselt tuli… ma olin ise tükk aega teinud igasuguseid bände kuttidega ja tahtsin midagi täitsa uut vist, nii et võtsin ühendust Lukaga, kelle muusika mulle väga meeldis ja mõtlesin, et ta tundub ägeda attitude’iga ja oskab kitarri mängida ning laulda – why not? Kristit teadsin varasemast ajast ja ühel peol moosisin ta õluga ära ja nii jäigi. Me saime üsna kiiresti endale jalad alla ka, sest me sobisime omavahel juba alguses üllatavalt hästi ja proovid olid kohe väga produktiivsed, mis süstis meile rohkem motivatsiooni ja tahet asja edasi ajada.

• Mis on sellest visioonist saanud praeguseks hetkeks, kuidas iseloomustaks Deathcats ennast täna?

Kristi: Minu nägemus oli alguses kindlasti tagasihoidlikum, kui praegu läinud on.

Luka: Nõustun Kristiga. Ma ei osanud algul suurt midagi oodata. Tahtsin esialgu lihtsalt bändi teha vahelduseks, aga sellest kujunes midagi palju meeldivamat.

Kiina: Minu nägemused pole vist kunagi tagasihoidlikud olnud, sest kui juba mõelda ja unistada, siis ikka täiega. Deathcatsi puhul mulle meeldibki see pidev areng ja uute muusikaliste kogemuste suunas liikumine, mida juhtub mõnikord ka proovis niisama lollitades… omaette, aga see ongi cool.

• Esimest korda teid laivis nähes meenusid nii mõnedki kaadrid filmist “Ladies and Gentlemen, The Fabulous Stains“, mis toovad muusikasõbra silme ette küllaltki ilmekalt tärkava chick-power-trio-punk-roki bändi kaootilise ja dramaatilise lavataguse ja -pealse kannatusteraja. On ka tegelikult ühe chick-power-trio-punk-roki bändi sünd niivõrd keeruline ja verine protsess? Inspireeriv ja õpetav, või pigem kohutav ja eemaletõrjuv?

Kristi: Tänapäeval pole tsikibänd enam tabu, minu meelest see tegelikult ei peaks olema Deathcatsi rõhuasetus.

Luka: Ega jah, me oleme tavaline bänd, nagu iga muu bänd. Midagi verist ega keerulist siin küll pole.

Kiina: Lilleline ja paremini lõhnav lihtsalt..

• Millised on teie personaalsed muusikalised eeskujud/lemmikud/žanrid, ja kuidas need on mõjutanud Deathcatsi muusikalist keelt? Millises osas need kattuvad ja lahknevad?

Kristi: Ma olen koolibändi tasemel umbes neli aastat mänginud džässi, aga see on kindlasti väga-väga palju mind muusikaliselt mõjutanud. Võib-olla soundi mõttes on sellepärast minul vahel natukene teistsugune plaan A, kui Lukal ja Kiinal.

Luka: Minu muusikamaitse varieerub väga laias plaanis, aga bändi tehes mõjutab mind kõige enam pigem punk/grunge. Aga muusika, mis me teeme, on lõppkokkuvõttes ikkagi midagi kõigest, sellest ka žanrite vahelduvus. Mina kirjutan rohkem pungilikke ja grungelikke lugusid, Kiina teisalt on rohkem 60/70′s rocki ja stoneri mõjutustega, pluss veel Kristi keerulised džässikäigud.

Kiina: Üldiselt on ja ikka seinast seina, aga mõned lemmikud nt: PJ Harvey, Led Zeppelin, Bob Dylan, Fu Manchu, Alice in Chains, Kyuss, Cypress Hill, Iggy Pop.. need on võibolla mõjutanud rohkem, aga žanritest niipalju, et selline basic rock’ n’ roll on kõige läbivam, kuhu saab ju kõike muudki sisse segada. Soundi üle me siin vahepeal vaidleme jah, mõnele meeldib puhtam ja täpsem, mõnele räpasem ja ujuvam, aga päris kallale üksteisele pole läinud.

• Nagu ma juba alguses mainisin, siis paistab teie esinemisgraafik ühe noore bändi kohta küllaltki tihe olevat, konkureerite selles osas julgesti noore Nevesisega, kes oma teekonna alguses samasuguse tarmukusega lavalaudu tallas. Kuivõrd keeruline on esinemise leida ja kui palju aega panustate uute esinemiste leidmiseks? Või tulevad viimasel ajal pakkumised lausa ise?

Kristi: Kiina meid alguses vist ikka vedas ja ajas asju, nüüd tulevad pakkumised juba ise.

Luka: Mina ei teadnud alguses kedagi. Kiina ajas asju. Aga Kristit korrates, nüüd tulevad pakkumised ise.

Kiina: Nevesis on jumalast lahe!

• Kindlasti on teil meenutada põnevaid seiku lavalt kui selle tagant. Kõige põnevamad ja veidramad komplimendid, mis teile peale esinemist öeldud on?

Kristi: Kiidetud on küll ja lihtsalt pärast konsat kätt surutud, aga näiteks Lukat või Kiinat nimetas Zahiri kitarrist Kodu Baaris vist lady of the century’ks…? Omamoodi järjepidevuse eest võib vast esile tõsta ka Onu Bellat, kes meid korduvalt surnud kassideks on tituleerinud…

Luka: See Onu Bella on, jah, omaette isiksus. Aga meenub ka näiteks veel see, kuidas üks konsa tuli keegi Kristit lavale kallistama. Kõige esimesel konsal tuli mul kitarririhm küljest ära esimese loo ajal ja mängisin pool lugu põlve otsas – siis ma mõtlesin, et ei tea, kas see on mingi halb märk või, vastupidi, hea.

Kiina: Esimese asjana tuli meelde esimesel konsal, Aprillikivil, mängitud lisalugu “Rough, I Know”, mis oli täielikult spontaanne, sest Lukal olid mingid akordid, mida laval Kristile kähku näitas ja tuligi kohapeal impro lugu. Muidugi peale Amme rocki oli meil kettimis võistlus, mis oli ka piisavalt halenaljakas, et seda aegajalt üksteisele meelde tuletada…

• Käisite hiljuti stuudios ja salvestasite korraliku posu lugusid – demo ja jälg ajaloos on olemas. Väga meeldivad salvestatud lood, ehkki võiksid olla pisut toorema ja räpasema kõlaga, nagu laivis. Kuidas te ise lõpptulemusega rahule jäite? Kas tagantjärgi tundub, et mõned asjad oleks võinud teha natukene teisiti, või jäite täiesti rahule? On lähitulevikus veel plaan salvestama minna?

Kristi: Minu meelest võiks pigem puhtamad olla:). Aga nagu vist kuskil foorumites on juba jutuks tulnud, siis käisime hiljuti lisa salvestamas, mille tulemust siis praegu ootame, ning mis tõotab tulla kõvasti mängulisem kui eelmise sessiooni tulemus.

Luka: Need salvestatud lood on ikka rohkem demo-vormis ja üldiselt demo-lugudelt polegi väga oodata sellist tulemust, mida saab siis, kui mitmeid kuid stuudios istuda ja lindistada. Need rohkem muusikalise esmamulje jätmiseks. Ise olen rahul, küll jõuab veel stuudios käia ja neil kordadel ka rohkem värve lisada.

Kiina: Tahaks näha seda muusikut, kes täiesti rahule jääb oma salvestatud lugudega… aga käisime jah seekord Tallinnas lindistamas ja saime juba kuulatagi mõnda valmis lugu, mis mulle isiklikult väga meeldis soundi, feelingu ja kõige poolest.

• Deathcats on tekitanud parajalt furoori muusikaringkondades ja üks teie lugudest on vist isegi raadioeetrisse jõudnud. Kuidas tähelepanuga harjunud olete, kas lähimal ajal on plaanis minna ka vallutama muu maailma lavasid?

Kristi: Raadios on käinud vist päris mitu lugu, mingit suurt tähelepanu tulva väga pole täheldanud, vahel pigem mõni tuttav saadab sõnumi või ütleb muu vestluse käigus, et me vist olime raadios.

Muu maailma lavade osas… Eks vaatame, mis juhtuma hakkab, mingit eraldi kõrgemat eesmärki veel pole.

Luka: Ei ütleks, et märkimisväärset tähelepanu saanud oleks. Me oleme omadega veel väga alguses.

Kiina: Ma väga suhtlejatüüpi pole, niiet ma ei tea mis raadios toimub, kui ma ise seda parajasti ei kuula, aga tähelepanu kohta nii palju, et ise midagi väga aru ja ei saa, sest enamus haipi toimub ju rohkem seljataga, aga kui juba märgatakse, siis on see hea muidugi.

• Mis teeb Deathcatsi selliseks, nagu ta on – nii heas kui halvas? Kui asendamatud te üksteisele olete, iseloomustage pisut üksteist.

Kristi: Deathcatsis on koos kolm väga erinevat inimest minu meelest, seega ammendavat definitsiooni öelda on raske. Mulle meeldib Kiina ja Luka ausus, võime minna pööraseks ning samas ka teatav idealism. Eraldi võttes on Kiina meeletu tahtejõu ja läbisurumisvõimega neiu : D ja Luka tohutult musikaalne ning taibukas.

Luka: Ma ei oskaks Kiinat paremini iseloomustada kui Kristi. Kiina on meist kõige domineerivam, mitte, et ta mingi führer oleks, aga keegi peab alati olema teistest domineerivam, muidu asi ei töötaks lihtsalt. Kristi ei väsi minu jaoks üllatamast. Ta on kõige ehtsam näide ütluse kohta: “Vaga vesi, sügav põhi.” Nunnu, aga sisimas badass.

Deathcats üldises plaanis on super. Tavaliselt öeldakse, et naised ei saa koos bändi teha, sest, noh… nad on naised. Aga nende neiude puhul see paika ei pea, sest meie vahel valitseb lihtsalt niivõrd hea energia. Muidugi, konflikte tekib, aga need ei muutu mingiteks draamadeks.

Kiina: Tüdrukutega on ikka roppu moodi vedanud jah, mõlemad on andekad ja väga ägedate iseloomudega. Tõsi ta on, et me kolm oleme väga erinevad, aga see on pigem õnneks tulnud, sest meie kõigi iseloomujooned klapivad ja keegi meist pole dramaqueen, backstabber ja kes teab mida… siirad, ausad ja lahedad tsikid, kellega sujub bändi koostöö ja kes on ka asendamatud sõbrad. Mina pean ennast luuseriks, et rohkem kui ühe asjaga korraga tegeleda ei viitsi, aga nemad õpivad veel ülikoolis ja tulevad kõigega ilusti toime. Kristi kohta käib jah see “Vaga vesi, sügav põhi” kõige paremini… tal on veel loogiline ja kiire mõtlemine ka, mis väga kasuks tuleb. Luka on omaette klass, selline, kes millegi ees ei pelga ja teeb kõike täpselt nii nagu ise tahab, aga jäärapäine ta ei ole. Meievaheline sünergia on praegu igatahes võimas ja arenguruumi on veel ja veel.

• Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt

Onu Bella: Kui saaks, võtaks naiseks need surnud kassid!
Luka: Surnud kassid võid ju võtta, aga meid sa ei saa. (Rock’n’Art)

Deathcats @ Facebook
Deathcats @ MySpace
Deathcats @ Rada7

Doooooooom! @ Rock & Roll Hell (05.11.2011)

Harri — Sun, 13 Nov 2011 15:47:22 +0000

Elus aga rampväsinud – nii jõudsin ma laupäeva hilisel pärastlõunal Tartusse. Kosumiseks jäid ainult mõned üksikud tunnid ja siis juba järgmine kontsert, mõneti väiksemas mõõtkavas kui möödunud õhtul toimunud doom‘i-üritus, ent kindlasti mitte vähemtähtsam. Põlva death/thrash punt Altheria, psühhedeelse doom‘i preestrid Tallinnast, peitununa nime Estoner taha, ja kauge külaline Prantsusmaalt, kahepealine doom‘i-lohe Herscher (kahel seljataha jäänud päeval esineti Tallinnas, Kodu Baaris, kus ma viibisin ka sellele kontserdile eelnenud õhtul, kuigi paraku nende esinemist seal ei näinud).

Hoolimata moshivast kontingendist lavaesisel, ei suutnud Altheria mind emotsionaalselt ega füüsiliselt suurt kõigutada, ja vajas samal ajal ju õhtu esimene õlu delikaatselt degusteerimist – millegipärast tundus antud tegevus tol hetkel tähtsam olevat. Kohati napalmdeathlikud seismilised, kontrollimatult laialikanduvad tõuked meeldisid, aga ei – see rong on minu jaoks läinud.

Altheria @ Facebook

Estonerit nägin esimest korda laivis oktoobri alguses Viljandis, nüüd umbkaudu kuu aega hiljem avanes samasugune võimalus koduväljakul. Otseselt kiita või laita ei oska ega taha, kuid kogemus oli minu jaoks pigem positiivne, järeldus oli vähemalt selline. Seekordne kogemus tundus jällegi omajagu soojem ja intensiivsem, eks oma osa oli seal mängida niisamuti kitsal ja erksatest värvidest täidetud põrgukoopal, kus kontsert toimus. ”Far-Out Space Warp“, ühtlasi nende kõige pikem lugu (11 minutit) tundub neil laivis kõige paremini töötavat, lisaks veel paar päris head looalget/lugu, mille nime (“Level 5 Wizard” oli äkki üks?) ma kahjuks hetkel öelda ei oska. Tartu ootab teid kindlasti tagasi.

Transkontinentaalne Kiirtee

Intervjuu: Deathcats

Doooooooom! @ Rock & Roll Hell (05.11.2011)

Kaamos @ Von Krahl (04.11.2011)

Talbot “Tour de Balkan 2011″ – Tartu @ Genialistide Klubi (15.10.2011)

Me Tusameele Sügis 2011 – Viljandi @ Klubi Rubiin (08.10.2011)

Mount Carmel – Mount Carmel (2010)

Orne – The Tree Of Life (2011)

Wooden Shjips @ Rock Cafe (08.09.2011)

Ghost Box Orchestra – The Only Light On (2010)

Betoonist hauakivid, soolased ja kattunud sinakashalli samblaga, ja solidaarsus ehk Rock & Art 2011