As an economic historian, I appreciate what manufacturing has contributed to the United States. It was the engine of growth that allowed us to win two world wars and provided millions of families with a ticket to the middle class. But public policy needs to go beyond sentiment and history. It should be based on hard evidence of market failures, and reliable data on the proposals’ impact on jobs and income inequality. So far, a persuasive case for a manufacturing policy remains to be made, while that for many other economic policies is well established.

See, et Romer vaatles tootmist eelkõige USA kontekstis, kus võimalusi on oluliselt rohkem kui Eestis, teeb tootmise toetamise pooldamise Eesti kontekstis veelgi problemaatilisemaks.

Kui aga tootmise toetamise ja eelistamise tee juba valida, siis kas mitte ei tähenda see järk-järgulist liikumist korporatiivsema ühiskonna korralduse poole – vähemalt sellisena nagu seda hiljuti defineerisid  Edmund Phelps ja Saifedean Ammous:

The managerial state has assumed responsibility for looking after everything from the incomes of the middle class to the profitability of large corporations to industrial advancement. This system, however, is not capitalism, but rather an economic order that harks back to Bismarck in the late nineteenth century and Mussolini in the twentieth: corporatism.

In various ways, corporatism chokes off the dynamism that makes for engaging work, faster economic growth, and greater opportunity and inclusiveness. It maintains lethargic, wasteful, unproductive, and well-connected firms at the expense of dynamic newcomers and outsiders, and favors declared goals such as industrialization, economic development, and national greatness over individuals’ economic freedom and responsibility.

Tootmine ei ole teenustest olulisema ega erilisem. Nendel, kes väidavad vastupidist, lasub kohustus seda tõestada  - selgelt ja argumenteeritult kui tootmist soovitakse subsideerida avalikest vahenditest.

Ikka ja jälle pakuvad lugemisrõõmu just need artiklid, kus sisulisi argumente on keeruline välja tuua (peamiselt nende puudumise tõttu) ja autor on sunnitud komplekteerima üldisemat ja emotsionaalsemat narratiivi, mida esitleb paratamatu ja iseenesest mõistetavana, taandades sealt nüansse, mis praegust olukorda ja sinna jõudmist selgemalt mõista võimaldavad.

Küsimus ei ole ainult selles, et keegi tahab midagi spetsiifilist ja keegi teine seda ei soovi vaid ka üldistes mängureeglites ja põhimõtetes, millele tuleb toetuda ka tulevikus sarnaste juhtumite lahendamisel.

Küsimus ei ole ju selles, et EKA ei võiks enda kesklinna krundile uut õppehoonete püstitada vaid selles, et esialgseid kokkuleppeid on rikutud ja mängureeglitest (detailplaneeringust) pole kinni peetud. Ühel hetkel loobuti teiste mängijatega arvestamast ja leiti – ekslikult – , et osadele mängijatele mängureeglid ei kehti. See on peamine põhjus, miks EKA uus hoone juba praegu ei kerki ja kogu protsess on juriidilistesse nüanssidesse takerdunud.

Mõnede anonüümsete inimeste heietused kuskil kommentaarides sellest, et tänapäevane kunst on neile arusaamatu ja seda võiks harrastada kuskil äärelinnas on lihtsalt anonüümne jutt, mida Priidu ei peaks südamesse võtma ega hooletult ning seosetult enda juttu sisse pookima.

Osa Priidu poolt kirjutatut ei ühti aga sugugi minu arusaamaga olukorrast ja väärib rohkem tähelepanu, sest tegu on ikkagi olulise ja tõenäoliselt pretsedente loova küsimusega:

Sundvõõrandamise eeldus on avaliku huvi ning detailplaneeringu olemasolu ja omanikuga läbirääkimiste nurjumine. Kui need eeldused on täitunud, siis ei tohiks enam otsustamisega venitada ja erahuvi peab taanduma.

Avalik huvi on õigusriigis märksa rohkem seotud üldiste menetlusreeglite ja nende tõlgendamisega kui üksikute hoonete saatusega, mis puudutavad enda ainulaadsuses üksikuid samas kui menetlusreegid puudutavad kõiki ühiskonna liikmeid. Sundvõõrandamisest ei ole alust rääkida olukorras, kus hoone, mida soovitakse rajada, ei vasta kooskõlastatud detailplaneeringule. Loodetavasti pole ma ainus, kellele tundub totakas olukord, kus sundvõõrandad soovitakse sellepärast, et sundvõõrandaja pole ise detailplaneeringut pidanud piisavalt tõsiselt võetavaks, et sellest enda tegevuses lähtuda – soovib toetuda ühtedele seadustele enda tegevuses samas teisi ignoreerides.

Linn on korraldanud avaliku planeerimismenetluse, mille alusel kohalik kogukond on pidanud võimalikuks just sellise akadeemia rajamist, milleks praegu ehitusluba taotletakse.

Ei, see ei ole nii. See väide on vale. Hoone, mida EKA soovib rajada ei vasta detailplaneeringu tingimustele, sest vastasel juhul täna juba ehitataks ning Ester Palmilt ei oleks luba vaja küsida. Ehitusluba soovitakse hoonele, mis ei vasta detailplaneeringule –  see ongi täna probleemi tuumaks.

Sundvõõrandamise seaduse § 3 sätestab üheselt, et sundvõõrandamine on võimalik avalike õppeasutuste rajamiseks. Kunstiakadeemia on ülikooliseaduse alusel avalik-õiguslik isik ning selle tegutsemine avalikes huvides ei vaja tõestamist. Kodaniku silmis on avalik huvi seegi, et linnasüdame vähene ruum oleks väärtustatud arhitektuuriliselt kaunite ja avalike hoonetega, millest õhkub linnalikku rütmi, tihedust ja väärikust ning mitte kilekotikaubandust.

Mulle jääb täiesti mõistmatuks, miks Priidu on jätnud tähelepanuta kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lõike 3: “Kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatud.” Olemasolev detailplaneering võimaldab ehitada EKA’l uue hoone, millest tulenevalt tegelikult sundvõõrandamist laual ei ole.

Eraldi huvitav küsimus on aga see, kui avalik on kõrgkooli ruum  võrreldes näiteks kaubanduskeskusega ja milline see “avalik huvi” ikkagi tegelikult on või milles väljendub? Taoline abstraktne ja antud kontekstis tegelikult sisustamata termin ainult hägustab probleemi, sest “avaliku huvi” on põhjust märksa rohkem sisustada kaubanduskeskustega kui poolkinniste kõrgkoolidega. Läbi enda arusaamade ja veendumuste “avaliku huvi” mõiste sisustamine ei too kohe kuidagi olukord selgust ja võib lõppeda soovimatute tagajärgedega, mida oleks mõningase alandlikkuse ning ettevaatlikkusega saanud ennetada.

Sundvõõrandamist on seni seostatud vaid teedeehitusega. Eraomandi kallale minek bemmi- ja rekka-meeste paremate liiklusolude nimel on ju vaieldamatu avalik huvi. Nii on valitsus mais 2011 otsustanud sundvõõrandada Saku vallas neli hektarit maad Tallinna–Ikla maantee väljaehitamiseks.

Teedeehituses on täna peamine rõhuasetus liiklusohutuse suurendamisel ja see on ka peamine põhjus, miks eraomandit sundvõõrandatakse. Eesmärk ei ole mitte “bemmi – ja rekkameeste mugavam elu” vaid inimelude hoidmine ja säästmine. Kui kaalul on inimelud, siis on tõesti põhjust sundvõõrandamisest tõsiselt rääkida, kuid EKA uue hoone puhul inimelud ju ometigi ohus ei ole. Teedeehituses ei ole küsimus mugavuses nagu EKA suurema hoone puhul vaid inimeludes ja sellest võiks doktorikraadiga inimene ikkagi aru saada või vähemalt seda endale teadvustada.

Terve kunstiakadeemia naaberkinnistu sundvõõrandamine ei oleks kohane abinõu, kuid kuna maja ei ole tsiviilkäibes korteritena, ei ole võimalik ka üksnes varju jäävate korterite sundvõõrandamine. Sundvõõrandamise seadus näeb selleks puhuks ette ka sundvalduse (talumiskohustuse) seadmise, mis seisneb hüvitise eest omaniku absoluutsete õiguste kitsendamises. Septembris 2011 on valitsus seadnud sundvalduse Maardu linnas Tallinna–Narva maantee rekonstrueerimiseks ja viadukti ehitamiseks.

Sundvaldusega on selline kentsakas lugu, et see on vastavalt kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 6 lõikele 2 mõeldud eelkõige tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks ja mulle tundub, et sundvalduse seadmisest ei tuleks Ester Palmi omandi puhul juba ainuüksi sellepärast midagi välja. Priidu poolt viidatud sundvalduse seadmise näide ei ole tegelikult seotud Tallinn-Narva maantee rekonstrueerimisega vaid Kroodi liiklussõlme ehitusega, mis Tallinn-Narva maanteel ei asu. Tegu enam kui 200 meetrise raudteeviaduktiga, rajatisega, mille ehitamise peamine eesmärk on liiklusohutuse suurendamine läbi maantee ja raudteede ristumise viimise erinevatele tasanditele, mis võimaldab kaotada olemas olevad samatasandilised raudteeülesõidud. Viadukti keskmine osa ületab eraomandis olevat kinnistut, kuid viadukti pikkuse tõttu on sinna vaja püstitada 4 tugisammast, millest tuleneb ka vajadus sundvalduse seadmise järgi. Kui keeruline on sundvalduse seadmise protsess võib iga üks ise lugeda: Harju maakonnas Maardu linnas asuvale Rööpa IV kinnisasja osale sundvalduse seadmine. Kusjuures tänaseks pole see protsess veel sugugi lõppenud.

Enda arvamusloo lõpus jõuab Priidu teemani, millest olen varasemalt pikalt ja põhjalikult kirjutanud - endise “Turisti” nimelise valuutapoe kaasus. Priidu kirjutab:

Eelmise aasta sügisesse jääb veel teinegi oluline era- ja avaliku huvi kaalumine. Tallinna halduskohus tühistas kultuuriministri käskkirja, millega võeti arhitektuurimälestisena muinsuskaitse alla Tartu maanteel asuv kunagine valuutapood Turist. Kuus aastat kestnud diskussioon teemal, kas eraomandis olev Nõukogude modernismi suurepärane näide vajab tulevastele põlvedele säilitamist või kõlbab pilvelõhkujaks „edasiarendamiseks”, sai valusa tagasilöögi.

Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et kohus ei tühistanud ministri otsust sellepärast, nagu ei peaks kohus lähiajaloo säilitamist avalikuks huviks. Kohtuniku seisukoht rajanes asjaolul, et ministeerium ei ole oma otsust piisavalt motiveerinud ega teostanud vajalikus ulatuses kaalutlusõigust, et kohtulik kontroll otsuse sisu üle üldse võimalik oleks. Kahekümnendal iseolemise aastal peame möönma, et valitsusasutus ei tunne haldusmenetluse seaduse ja kohtupraktika elementaarseid nõudmisi. Seega kutsun tarka kultuuriministrit üles tegema uus ja motiveeritum kaalutlusotsus vältimaks eelmise sajandi arhitektuurimaastikule valgete laikude tekkimist. Olgem sama ettenägelikud ja vastutustundlikud kui Nõukogude linnaplaneerijad, kes säilitasid meile vanalinna.

Kohtuniku otsus rajanes asjaolul, et minister polnud enda otsust üldse motiveerinud ja erahuvisid polnud kogu menetluse vältel üldse arvestatud. Priidu jutu peale võiks iga üks ise tutvuda Tallinna Halduskohtu otsusega (pdf), mis on kohati üllatavaltki otsekohene. Toon välja vaid mõned olulisemad väljavõtted (“kaebaja” on Tartu mnt 17 omanik, “vastustaja” on kultuuriministeerium”):

Kaebaja huve ei ole kirjavahetuses aga sootuks analüüsitud, ehkki kaebaja on oma kirjades läbivalt avaldanud, et soovib hoonet oluliselt ümber ehitada. Rõhutatud on vaid hoone kultuuriväärtust, samuti selgitatakse, et ka nõukogude ajal valminud arhitektuuriteosed vajavad säilitamist. Mainitud kirjavahetuses puuduvad argumendid, miks hoone mälestiseks tunnistamisega seotud piirangud on proportsioonis hoone arhitektuuriajaloolise väärtusega.

. . .

Kohtu jaoks on eksperdiarvamus üks võimalikest tõenditest, mida kohus kohtuasja lahendamisel hindab koos teiste asjas esitatud tõenditega. Kohus ei ole seotud eksperdiarvamuses toodud seisukohtadega. Ka poolel on võimalik eksperdiarvamusele vastu vaielda. Ka omapoolset eksperdiarvamust esitamata on võimalik tuua välja vaidlusaluse eksperdiarvamuse haavatavad kohad: vasturääkivused või ebapiisavus.

. . .

Rõhutamist väärib, et ka üheski kaebajale saadetud kirjas ei ole toodud välja kaalutlusi, miks hoone mälestiseks tunnistamine selle säilitamise eesmärgil kaalub üles kaebuse esitaja huvi püstitada sinna kõrghoone, mis iseensest teemaplaneeringut arvestades ei tohiks olla takistatud (eeldusel, et kaebaja läbib planeerimismenetluse). Tõsi, kaebajal puudus detailplaneering ja ehitusluba, kuid haldusorganil puuduks igasugune põhjus väita, et kaebaja neid saama ei peaks. Lähtudes kõrghoonete teemaplaneeringust on linnaplaneerimislikud kaalutlused kui avalik huvi kooskõlas kaebuse esitaja huviga kõrghoone püstitamiseks.

. . .

Mis puudutab kaebuse esitaja väiteid, et rikutud on tema õiguspärast ootust, siis tuleb nõustuda sellega, et haldusvõim ei ole käitunud järjepidevalt, andes kaebuse esitajale kohati mõista, et hoone ümberehitamisel ei ole takistusi, ning tõstatades vahepeal hoone kaitse alla võtmise küsimuse. Iseenesest on õige vastustaja väide, et väärtushinnangud on ajas muutuvad ja seetõttu võib hoone kultuuriväärtus ilmneda aja möödudes. Vastustaja põhjendas, et 1990-tel aastatel ei peetud nõukogudeaegseid ehitisi kultuuriväärtuslikeks, kuid 2000-tel aastatel on see suhtumine muutunud. Asjakohane ei ole aga vastustaja väide, et kultuuriminister ega ükski teine ametkond ei andnud õiguslikult siduvat haldusakti, millest oleks võinud järeldada, et hoonet kaitse alla kunagi ei võeta. Ühelegi kinnisasja omanikule ei ole iseenesest sellist kinnitust vaja.

. . .

Kohus nõustub hoopis kaebajaga selles, et kui riik leiab, et avalik huvi hoone kaitsmiseks ja säilitamiseks on nii suur, et see õigustab hoone mälestiseks tunnistamise teel kinnistu omanikule selliste piirangute seadmist, mis teeb omanikule võimatuks kasutada omandit nii, nagu ta soovib, peaks riik Tartu mnt 17 hoone kaebajalt kohase hüvitise eest omandama. Kaebaja sellekohastele korduvatele ettepanekutele vastustaja vastanud ei ole.

. . .

Vaidlusaluse muinsuskaitsemenetluse põhilise probleemina näeb kohus seda, et vastustaja ja tema haldusalas olevad ametkonnad on lähtunud ühekülgselt vaid huvist säilitada kultuuriväärtusi, jättes aga üldse kõrvale asjaolu, et need hooned, mida mälestiseks tunnistada soovitakse, on kellegi eraomand.

Kaasus lahendati ühe istungiga ja läks kultuuriministeeriumile maksma üle 4000 euro. Kahju on sellest, et juba enne protsessi algust oli selge, et kohtus ei lõppe kaasuses arutelu muud moodi kui kultuuriministeeriumi kaotusega.

Vastupidiselt Priidule loodan mina, et kultuuriministeerium ei hakka kolmandat korda Tartu mnt 17 asuvat hoonet kultuurimälestiseks kuulutama, eriti kohtuniku poolt toodud argumentide ja seisukohtade valguses.

Täna saadab haridus- ja teadusministeerium teiste ministeeriumide kooskõlastusringile eelnõu, mis käsitleb sundvalduse seadmist Eesti kunstiakadeemia (EKA) uue hoone naabermajale. Kinnistu omanik on kolm aastat olnud EKA uue hoone ehitamisega kaasneva päikesevalguse vähenemise vastu. Kui justiits- ja rahandusministeeriumist saadakse eelnõule heakskiit, tuleb valitsusel langetada otsus, kas hoone ehitamisel võib eirata Tartu mnt 7 ja Gonsiori 8 aadressil asuva kinnistu omanike vastuseisu praegusele EKA projektile.

Tasuta veebist saadavast lõigust ei selgu, et sundvõõrandamine on äärmuslik meede, mille rakendamiseks peavad olema täidetud mitmed nõuded, mis EKA uue hoone ehituse puhul ilmselgelt täidetud ei ole. Ajalehe paberversioonis on toodud ka mõned väljavõtted Ester Palmi kirjast seoses sundvõõrandamise ähvardusega, mis nendele “pisidetailidele” tähelepanu juhib.

Mõned kuud tagasi kirjutasin sundvõõrandamisest natuke pikemalt nagu ka sellest, et sundvõõrandamisega ähvardamisele võiks ikkagi eelneda seadusega tutvumine. Tegu on äärmusliku meetmega, mille kasutamine pole lihtne samas kui protsess on pikk ja vaevaline. Olen ise seotud ühe projektiga, kus on õnnestunud sundvõõrandamise protsessi kõrvalt jälgida. Nähes, kui vaevaliselt ning aeglaselt kulgeb protsess märksa selgemas ja põhjendatumas olukorras, tundub SA Archimedes otsus EKA rahastamisest loobuda igati õigustatud.

Ma loodan, et nii rahandus- kui justiitsministeerium ei lase EKA sundvõõrandamise plaanil kaugemale jõuda eelnõust, mis praegusel juhul on eelkõige täitmas üpris jõhkrat väljapressimise vormi – võta meie pakkumine vastu või muidu lihtsalt võtame. Juriidilist alust sundvõõrandamiseks ei saa olla olukorras, kus sundvõõrandamine on vajalik detailplaneeringule mitte-vastava hoone ehitamiseks ja olemasolev detailplaneering võimaldab rajada hoone, mis tegelikult rahuldab EKA vajadusi. Ma oleks väga imestunud kui see eelnõu jõuaks valitsuseni, kuid isegi kui see peaks mingitel poliitilistel põhjustel juhtuma, siis lõppeb see haleda kaotusega halduskohtus. Ainult, et siis tuleb veel kinni maksta Ester Palmi õiguskaitsekulud samas kui uue maja ehitamisele pole sugugi lähemale jõutud, ainult täiendavalt raha raisatud. Kahjuks liigagi tõenäoline stsenaarium, kui raha mida raisatakse ei tule enda taskust.

Jääb üle ainult küsida, kas EKA juhtkond tõesti arvab, et õigustühise sundvõõranduse ähvardusega õnnestub neil praegune olukord lahendada? Kui jah, siis ilmselt oleks põhjust see avantüür lisada eelneva kolme ränga vea juurde neljandaks:

1. Kuulutas arhitektuurivõistluse võitjaks hoone projekti, mis ei vastanud kehtivale detailplaneeringule.
2. Ei mõistnud või alahindas fakti, et uus detailplaneering ja uus ehitusluba nõuavad naabrite kooskõlastust.
3. Lammutas vana EKA hoone enne, kui uue hoone ehitamiseks vajalik õiguslik baas oli olemas.

Twitter is setting up its European HQ in Dublin (in fact this is its third international office outside the Valley). The reasons are simple: money. It appears Twitter will in fact be reducing its tax payments by more than 60% by lowering its tax rate 16 percentage points.

Following the long- tradition of US companies in Europe (joining Google, Yahoo, AOL, Facebook, PayPal, LinkedIn, IBM, Microsoft, Oracle, Intel, Apple, HP and Zynga) Ireland’s 12% corporation tax, and 45 minute flight from London (where corporation tax is 28%) is just too tempting not to take advantage of.

Need, kes teenivad piisavalt palju, suudavad ka enda makse optimeerida vastupidiselt neile, kes ei tuleks ettevõtte tulumaksu kehtestamisega kaasnevate nüanssidega (investeeringute maksuvabastused, litsentsitasud, kontorid välisriikides) ise toime ja kelle võimalused maksukonsultantidele maksta on oluliselt piiratumad.

Postituse pealkirjas nimetatud “topelt iirlane” ja “hollandi võileib” on aga kaks levinuimat näidet ettevõtte tulumaksu optimeerimisest:

Google managed to cut its taxes by $3.1 billion in the last three years by moving most of its foreign profits through Ireland and the Netherlands to Bermuda.

This strategy is known to lawyers as the “Double Irish” and the “Dutch Sandwich”. You move money through Amsterdam and Dublin. Thus Google reduced its overseas tax rate to 2.4 percent, the lowest of the top five U.S. technology companies by market capitalization.

Ilmselt jäi eelnev väljavõte uudishimulikumale lugejale natuke liiga pealiskaudseks, kuid Wikipedia aitab ka maksude optimeerimisskeemide selgitamisel:

Typically, the company arranges for the rights to exploit intellectual property outside the United States to be owned by an offshore company. This is achieved by entering into a cost sharing agreement between the U.S. parent and the offshore company, in the terms of U.S. transfer pricing rules. The offshore company continues to receive all of the profits from exploitation of the rights outside the U.S., without paying U.S. tax on the profits unless and until they are remitted to the U.S

Mida lihtsam on süsteem, seda keerulisem on seda manipuleerida. Mida keerulisem ja nüanssiderohkem on süsteem, seda lihtsam on seda manipuleerida. Ettevõtte tulumaks ei hakka üheski riigis, mis tahab vähegi ettevõtlust soodustada, kunagi olema lihtne ja arvata vastupidist on…naiivne.

Swedbankis toimus mullu Eesti ettevõtlusajaloo suurim raha väljamaksmine. Sealjuures ei makstud selle pealt Eesti riigile tõenäoliselt sentigi tulumaksu.

Mulle jättis kogu artikkel sellise emotsionaalse pseudoteema mulje, mille kajastamist ootaks Õhtulehelt, kuid mitte Äripäevalt. Vaatamata sellele, et tehingute loogika ja maksude maksmised on kajastatud ka artiklis, jääb mulle arusaamatuks, miks loo autorid arvasid, et ükski nendest tehingutest oleks pidanud olema Eestis tulumaksuga maksustatud või isegi ettevõtte tulumaksu kehtimise korral Eestis oleks Eestis tulumaksu makstud?

Kui Lätis ja Leedus oli tulumaks makstud, siis topeltmaksustamine on Euroopa Liidu sees suht harv nähtus. Aktsiakapitali vähendamise maksustamine põhjustaks aga olukorra, kus pankade kapitaliseerimine oleks äärmiselt problemaatiline, mis omakorda tekitaks ebasoodsamates majandustingimustes olukordi, millest ilmselt keegi ei ole huvitatud.

Ega eriti ei pane imestama, et Eiki Nestor enda maksundusalaste mõtevälgatustega taas kord säras:

Seega tasuks tema hinnangul tõsiselt kaaluda, kas poleks mitte otstarbekas tagasi minna traditsioonilisele tulude maksustamise põhimõttele. “Siis teie (Äripäeva – toim) tänastes lugudes esinevaid küsimusi poleks. Või kui veelgi täpsem olla, siis sellisel kujul maksude ajatamist või optimeerimist kasutada ei saaks,” uskus Nestor, pidades silmas Äripäeva tänast kaanelugu Swedbankist, mis viis mullu riigist välja emaettevõttesse üle 750 miljoni euro tulumaksu maksmata.

Mind hämmastab pühendumus, millega mõned inimesed hoiavad kinni veendumusest, et kui nad mingi spetsiifilise tehingu tegemise keerulisemaks või kallimaks teevad, siis ei õnnestu sarnase tulemuseni jõuda mõnda teist lähenemist kasutades. Eelmisel kevadel viitasin USA suurkorporatsiooni GE ettevõtte tulumaksu tasumist kajastavatele kirjutistele, kust selgus, et kui summad on piisavalt suured, siis kujuneb tulumaks sedavõrd suureks, et maksude optimeerimisest saadav kokkuhoid õigustab terve armee maksuspetsialistide palkamist, kes loksutavad raha ühest riigist teise nii, et makse ei maksta kunagi rohkem kui parajasti soovitakse.

Ainus probleem taolise skeemiga on see, et väiksemate ettevõtete jaoks kujuneb taoline süsteem ebaproportsionaalselt koormavaks. Eestis oleks olukord selles mõttes narr, et üksikute ja sageli ühekordsete tehingute maksustamise ettekäändel kehtestaks ettevõtte tulumaks, mida maksavad eelkõige kohalikud ettevõtjad. Kuna see ei juhtuks mõne päevaga, siis eelneks igasugusele taolisele tegevusel massiline kapitali väljavool maksustamise vältimiseks ja uute lepingute sõlmimine, mis välistavad vajaduse makse lähemas tulevikus maksta vaid pigem maksta tagasi laene ja kompenseerida litsentsitasusid vms. Suurtest rahvusvahelistest tehingutest ei oleks siis enam põhjust rääkida vaid eelkõige kohalikust maksukoorumuse tõusust. Tubli, just sellest Eesti ettevõtjad praegu puudust tunnevadki.

Kui Nestori jutt on talle omaselt naiivne, siis ma ei saa mööda “baptists and bootleggers” metafoorist, kui siia juurde lugeda Indrek Neivelti kommentaare. Kusjuures Neivelti jutu juurde tasub lugeda kommentaare artikli enda juurest, sest keegi on ühes kommentaaris väljatoonud Neivelti varasemaid seisukohad. Muigama panev lugemine.

Kõige mõistlikum kommentaar tuli aga kahtlemata Heido Vitsurilt:

“Kui me lähme ühe või kahe tehingu kasumi pealt maksu jahtima, võime palju rohkem kaotada. Selge on see, et kapitali vaba liikumise tingimustes leiab kapital alati teid, kuidas maksude maksmist vältida,” ütles Vitsur, kommenteerides Äripäeva tänast kaanelugu sellest, kuidas Swedbank mullu Eestist suures ulatuses raha emaettevõttesse viis ilma selle pealt maksme maksmata.

Vitsuri hinnangul tuleb kõigepealt olukorda analüüsida ja siis vaadata, kui suur probleem üldse on, kas tulumaksuseaduse muutmisest oleks kasu või ei ole. “Võimalik, et teeme lihtsalt segaduse ja ükskõik, mis me oma maksuseadusesse kirjutame, me mitte midagi ei võida,” märkis majandusekspert ja lisas: “Maksuseaduste puutumine praeguses avatud maailmas on väga keeruline ülesanne.”

Ja nii ta on. Kasu oleks ettevõtte tulumaksuga lajatamist oluliselt väikem kui kahju suuremate kulude näol.

Mul on kahju, et mõne ajakirjaniku ja ajalehetoimetuse silmaringi piiratuse tulemusena ilmuvad pseudoartiklid, mille ainus väärtus seisneb mingis labases emotsionaalses resonantsis, mida see mõnedes lugejates tekitab. Puhas Õhtulehe territoorium, millele Äripäeva näib jäärapäise sitkusega trügivat.

Nn mõjuvõimuga kauplemine on uus karistusseadustiku koosseis. Ta on erakordselt laia sisuga. Seetõttu on ruum selle sisustamiseks, sh kiusatus kaugeleminevaks sisustamiseks, väga suur. Koosseisu senised kommentaarid on laialivalguvad ja vastuolulised. Peatähtis aga on see, et meil puudub siiani igasugune (jõustunud) kohtupraktika sedalaadi asjades. On lihtne esitada kahtlustusi ja siis sinna juurde midagi seletada, kuid pole veel sugugi kindel, millise tulemi annab kohtupraktika ja konkreetne kohtumenetlus. Ehk kas see kõik ka vett peab? Mida iganes me ei arva Keskerakonnast, tema meetoditest, poliitikast ja üksikutest poliitikutest, ei vabasta see meid demokraatliku õigusriigi reeglitest ja põhimõtetest.

Lisakomplikatsioon kogu loos on kaitsepolitseis endas samal ajal aset leidnud väga rasked ametialased seaduserikkumised, kus ametiau rüüste on olnud erakordselt raske ja pikaaegne ning korruptiivsed summad mitme suurusjärgu võrra suuremad. See õigustab mitmeid küsimusi. Kes kontrollib kontrollijaid?

. . .

Kas prokuratuur ja kapo on täiel määral mõistnud endale võetud vastutuse suurust? Kas nad suudavad veenvalt tõrjuda kahtlustusi selektiivsest lähenemisest ja/või mõjuvõimu ärakasutamisest või sellega manipuleerimisest? Kas nad suudavad hoida delikaatset tasakaalu täitev- ja seadusandliku võimu vahel ning toimida seejuures kõiki õigusriikluse norme ja printsiipe arvestavalt? Soovin, et see nii oleks. Kuid selles veendunud ma veel ei ole.

Mind rõõmustab, et arvamusloo autoriks ja tähelepanu suunajaks on Rait Maruste, keda klouniks või oportunistiks pidada ei ole vist kellelgi alust ning kes kuulub Reformierakond. Mind teeb murelikuks, kui ettevaatlikult on ta sunnitud teemat tõstatama ja et samal teemal pole juba ilmunud hulgaliselt artikleid ajakirjanikelt ega käi tõsine diskussioon.

At the least, we expect several more sovereign defaults and multiple further crises to plague Europe in the next several years. There is simply too much debt, and adjustment programs are too slow to prevent it. But this prediction implies that the long-term social costs, including unemployment and reces- sions rather than growth, attributable to this currency union are serious. Sometimes it is easier to make these adjustments through flexible exchange rates, and we certainly would have seen more rapid recovery if peripheral nations had the leeway to use exchange rates.

When we combine multiple years of stagnation with leveraged financial institutions and nervous financial markets, a rapid shift from low-level crisis to collapse is very plausible. European leaders could take measures to reduce this risk (through further actions on sovereign debt restructurings, more aggressive economic adjustment, and increased bailout funds). However, so far, there is little political will to take these necessary measures. Europe’s economy remains, therefore, in a dangerous state.

Kuigi pikkust on kirjutisel oma 13 lehekülge, siis umbes veerandi sellest moodustavad erinevad joonised, mis annavad ka ilma teksti lugemata päris selgelt mõista, et probleemid on arvestatavad ning tegelikult pole jõutud isegi mitte nende lahendamise alguseni. Vast kõige masendavam on joonis nr. 6, mis vaatleb usaldusväärsuse tagamiseks vajalike summasid nelja erineva stsenaariumi puhul. Masendavaks teeb aga selle joonise eelkõige tõsiasi, et alles 2010. aasta aprilli lõpus olid Boone ja Johnson arvamusel, et triljonist eurost võiks stabiilsuse tagamiseks ja turgude rahustamiseks piisada, kuid praegu on isegi kõige positiivsema stsenaariumi puhul juttu ligi 2,5-st triljonist eurost ning märksa tõenäolisem on stsenaarium, kus vaja läheks vähemalt 3,5 triljonit eurot.

Paljuski samal teemal ning kasutades Boone’i ja Johnsoni eelnevalt viidatud ülevaatest laenatud jooniseid, kirjutab John Maudlin mõnevõrra laiemalt ja ilmselt ka kaasahaaravamalt  rahaliidu välja vaadetest ja põhiprobleemidest essees Staring into The Abyss:

Europe has three main problems.

1. A growing number of its countries are insolvent or close to it. It is increasingly likely that the only way forward is for defaults of some type, to lessen the burden of debt to a level where it can be dealt with and that will allow the countries the possibility of growth, which is the only real answer to the problems they face.

2. Because of growing fears of multiple defaults (just Greece would be bad enough!) most of the banks in Europe are seen to be insolvent and in need of hundreds of billions of euros of new capital. The interbank market in Europe is in a shambles, and banks park their cash with the ECB, at a lower rate of return, as that is the only institution they trust. They clearly do not trust each other. As an aside, I heard from many sources while I was Hong Kong and Singapore, meeting with readers and friends, that European banks (especially French) are cutting back on their trade lending, which is making normal commerce more difficult. Didn’t we just go through that in 2008?

3. The real problem in Europe is the massive trade imbalances between the peripheral countries and the so-called core countries. Without the ability to adjust currencies, those trade imbalances will render any debt solution moot, as a country cannot balance its budget while it runs a trade deficit and its citizens and businesses also deleverage. I have written about this arithmetic problem on numerous occasions. There must be balance or there must be a mechanism to achieve balance.

One cannot solve one problem without solving all three. Either they all get done or none truly get done. You can kick the can down the road by solving problems 1 and 2, but problem 3 will put you shortly back to square one.

Maudlin’i essee väärib tähelepanu eelkõige sellepärast, et tegu on investoriga, kellel enda (ja klientide) raha mängus ja kes on sunnitud otsuseid tegema lähtuvalt sellest, kuidas tema olukorda tajub ja mida tõenäoliseks peab. Soovunelmate, optimistlike stsenaariumite ja teoreetiliste lahendustega pole tal midagi peale hakata. Tema soovitused/tõdemused on välja toodud essee lõpus, kus ta on muu hulgas maha kandnud nii Kreeka kui Portugali ning veendunud, et iirlased pankade võlgasid tegelikult katta ei kavatse. Mida ta Itaaliast, Hispaaniast ja Prantsusmaast arvab leiab aga siit.

*   *   *

The Rise of the New Groupthink – Susan Cain kirjutab New York Times’is sellest, kui oluline on inimeste loova potentsiaali avamise jaoks privaatsus ning kuidas vähemalt USA’s kipub vaimustus grupitööst takistama introvertsemate töötajate potentsiaali rakendamist. Grupitööst pole keeruliste probleemide ja ülesannete lahendamisel pääsu, kuid pigem tasub grupi liikmetel tegutseda eelkõige individuaalselt ühise eesmärgi nimel. Artiklist selgub, et suurema privaatsusega kaasneb ka kõrgem tootlikkus ja inimestel on kalduvus üksinda tegutsedes õppida just nendest probleemidest, mis on nende jaoks kõige keerulisemad.

*   *   *

Spiked: Eamonn Fingleton – 6. jaanuaril ilmus New York Times’is Eamonn Fingleton’ilt artikkel The Myth of Japan’s Failure, milles esitatud väiteid riivasid ühte Jaapanis elavat inglast (?) piisavalt, et artikkel põhjalikult ette võtta ning juhtida ühes postituses tähelepanu väidetele ning pooltõdedele, mis oleks pidanud märksa rohkem tähelepanu pälvima kui Fingleton oleks tahtnud kirjutada Jaapani tegelikkusest mitte enda idealiseeritud nägemusest. Postitus on pikk, kuid põhjalikult argumenteeritud ja viidatud. Hea näide sellest, kuidas üksikutele faktidele toetudes ja kõige meelepärasemat narratiivi otsides on võimalik anda riigist ettekujutus, mis seal elavatele inimeste arvates on groteskselt moonutatud.

*   *   *

Pollinators: The New Breed Of Innovators – Patrick Hanlon kirjutab Forbes’is “tolmutajatest” ehk konsultantidest, kes läbi spetsialiseerumise ja enda mitmekülgse erinevate probleemide lahendamise kogemuse on muutumas järjest olulisemaks osaks vähegi suuremate ettevõtete innovatsiooniprotsessist. Kaugeltki kõik ettevõtted ei ole taolist lähenemist veel omaks võtnud ning sellega kaasnevad ka omad puudused, kuid kindlasti väärib taoline trend suuremat tähelepanu ka Eestis, kus võiks erinevate spetsialistide oskuste kasutamisest võita nii ettevõte kui kliendid. Kaalumist väärib ka enda alarakendatud spetsialistide laenamine teistele, et nad saaksid tagasi tulla uute ideede või nägemustega. Viimane on loomulikult lihtsamini öeldud kui tehtud.

*   *   *

Wikipedia And The Death Of The Expert – Maria Bustillos arutleb Wikipedia rolli üle autoriteetse teadmiste ja seisukohtade allikatena nagu ka selle üle, kust see autoriteet tuleneb. Vastupidiselt traditsioonilisele entsüklopeediale ei tulene Wikipedia väärtus niivõrd autoriteetide seisukohtadest vaid diskussioonist ja läbipaistvusest, mida Wikipedia võimaldab. Artikkel ei ole enam ühe inimese poolt “mustas kastis” kokku pandud seisukoht vaid arutluskäik, mida on võimalik näha ja kus argumentide üle on võimalik igal ühel ise otsustada. Huvitav mõtisklus, mis ammutab inspiratsiooni ja selgust Marshal McLuhan’ilt ning Clay Shirky’lt samas suhtudes üpris põlastavalt nii Nicholas Carr’i kui Jaron Lanier’i seisukohtadesse ehk üks rikkalikult viidatud internetioptimisti essee.

*   *   *

How U.S. Lost Out on iPhone Work – üks asjalikumaid artikleid New York Times’ist üle pika, mis käsitleb ettevõtjate reaalseid valikuid ja ühtlasi Aasia tootmiskeskuseks arenemise põhjuseid ning järjest tagashoidlikumat töökohtade hulka USA tootmisettevõtetes – autoriteks Charles Duhigg ja Keith Bradsher.  Selgub, et tootmise kolimisel Hiinasse on mitmeid põhjuseid, millest tööjõu odavus ei ole enam sugugi peamine. Märksa olulisem on suutlikkus kiiresti reageerida ja toota seadmeid kogustes, mis ei anna tellija klientidel põhjust nurinaks, sest mõni jäi ilma. Kogu tootmisahela kolimine Aasiasse on seadnud mitmed ettevõtted fakit ette, et isegi kui õnnestuks leida piisavalt kiiresti ja piisavas koguses insenere, siis enamus tootmisest toimub Aasias ning mõistlikum on toota seal, kus transpordikulud ei hakka olulist rolli mängima. Kohustuslik lugemine kõige neile, kes unistavad Eesti omast tööstuspoliitikast, et mõista, miks see on juba eos hukule määratud.

I think that policies are poorly implemented because the people who make policy know nothing about implementation. The policy wonk view seems to be, “I design policy. Implementation is a detail that someone else can worry about.”

. . .

If you want policies to be implemented effectively, then policy needs to be made by people who understand something about implementation. Lawyers, economists, and policy wonks have no training or experience in managing large organizations. As a result, policies are enacted without any thought given to implementation issues.

The most important thing to remember about government policies is that they involve large numbers of people. This means that there are management issues.

Arnold Kling kommenteerib Francis Fukuyama artiklit. Liiga palju erinevaid poliitilisi initsiatiive ja programme vajavad toimimiseks peaaegu ideaalseid tingimusi, üliinimliku sõltumatust ja neutraalsust rääkimata suutlikkusest suurtes organisatsioonides poliitika keskne sõnum viia nendeni, kes poliitika rakendamisega igapäevaselt tegelevad.

See, mis töötab paberil, ei pruugi töötada organisatsioonis, kus erinevad inimesed on suutelised isegi võrdlemisi lihtsaid sõnumeid erinevalt tõlgendama lähtuvalt enda kogemustest, arusaamadest, maailmavaatest, harjumustest ja eelistustest. Väärarusaamad on lihtsad tekkima nagu ka vastandused ja konfliktid, mis kõik mõjutavad rakendamist.

Kusjuures inimesed ja organisatsioonid, mille jaoks poliitika on väljatöötatud, tõlgendavad ja mõistavad seda samuti erinevalt.

Why is this a global action, rather than US-only? And why now, if some American legislators appear to be in tactical retreat on SOPA?

The reality is that we don’t think SOPA is going away, and PIPA is still quite active. Moreover, SOPA and PIPA are just indicators of a much broader problem. All around the world, we’re seeing the development of legislation intended to fight online piracy, and regulate the Internet in other ways, that hurt online freedoms. Our concern extends beyond SOPA and PIPA: they are just part of the problem. We want the Internet to remain free and open, everywhere, for everyone.

On January 18, we hope you’ll agree with us, and will do what you can to make your own voice heard.

Eelnev on ka põhjus, miks see postitus sai just 18. jaanuaril avaldatud.

. . .

Mount Erebus in Antarctica is a volcano on Earth, the second highest volcano in Antarctica and the 6th highest ultra mountain on an island. Mount Erebus is part of the Pacific Ring of Fire, which includes over 160 active volcanoes. The volcano has been observed to be continuously active since 1972.

Montessori education is an educational approach developed by Italian physician and educator Maria Montessori. It is characterized by an emphasis on independence, freedom within limits, and respect for a child’s natural psychological development, as well as technological advancements in society.

Weaver stance is a popular technique for firing handguns. It was developed by Los Angeles County Deputy Sheriff Jack Weaver during freestyle pistol competition in Southern California during the late 1950s.

Terra Australis (Latin for “the unknown land of the South”) was a hypothesized continent appearing on European maps from the 15th to the 18th century. Terra Australis was one of several names applied to the actual continent of Australia, after its European discovery; it is the root of the continent’s modern name (see Etymology, at Australia). Ptolemy’s maps, which became well-known in Europe during the Renaissance, did not actually depict such a continent, but they did show an Africa which had no southern oceanic boundary (and which therefore might extend all the way to the South Pole), and also raised the possibility that the Indian Ocean was entirely enclosed by land.

Kilroy was here is an American popular culture expression, often seen in graffiti. Its origins are debated, but the phrase and the distinctive accompanying doodle—a bald-headed man with a prominent nose peeking over a wall with the fingers of each hand clutching the wall—is widely known among U.S. residents who lived during World War II.

Katabatic wind, from the Greek word katabatikos meaning “going downhill”, is the technical name for a drainage wind, a wind that carries high density air from a higher elevation down a slope under the force of gravity. Such winds are sometimes also called fall winds. Katabatic winds can rush down elevated slopes at hurricane speeds, but most are not that intense and many are on the order of 10 knots (18 km/h) or less.