Välisministeerium

Euroopa päeva tähistamine Madridis

2012-05-21T22:30:00.003+03:00

Nagu juba tavaks kujunenud, tähistatakse 9. mail Euroopa päeva. Korraldatavate kogupereüritustega on seotud ka Eesti välisesindused erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides.

Madridis tähistati Euroopa päeva tänavu hoopis laupäeval, 12. mail. Toimumispaigaks valiti esmakordselt linna üks ilusamaid parke - Retiro. Hispaania pered armastavad seal ilusa ilma korral jalutamas käia, mistõttu tõi päikesepaiste ja nädalavahetuse hõng palju noori ja vanu kokku seegi kord.

Eesti Suursaatkond Madridis andis Euroopa päeva läbiviimisele oma väärika panuse Lotte joonistamisnurga näol. Et Lotte on meie laste suur lemmik, tekkis mõte seda vahvat tegelast ka kohalikele lastele tutvustada. Paljundasime värvilehed, soetasime värvipliiatsid ja rasvakriidid, tellisime Eestist Lotte-teemalisi lauamänge ja tegevust jätkuski mitmeks tunniks! Koos vanemate ja vanaemade-isadega käis telgist läbi väga palju eri vanuses lapsi.

Täname siinkohal Eesti kogukonna vabatahtlikke, kes lastega tegelemisel abistasid ja ka oma pisikesed maimud kaasa võtsid, kellest osadel lausa Lotte nukk kaenlas. Nii joonistasidki kõhuli maas üheskoos nii hispaanlaste kui Hispaanias elavate eestlaste lapsed.

Lastele pakkusime Kalevi nätsukomme ja iiriseid, et suu magus oleks ning pliiats ikka sama usinasti mööda paberit liugleks.

Veidi suurematele jagasime terve päeva jooksul Eestit tutvustavaid infotrükiseid. Paljude hispaanlaste teadvusesse kerkis Eesti esmakordselt siis, kui 2002. aastal Tallinnas Eurovisiooni lauluvõistlust peeti. Nüüdseks on sellest aga juba palju aega möödas ning üha enam leidub neid, kes seljakotiga või kruiisilaeva pardal, pere või sõpradega ise Läänemere kaldale sattunud. Infolauast astus läbi ka tudengeid, kellel mõttes Eesti ülikoolidesse õppima minna. Huvi Eesti vastu oli siiras ja selle kinnituseks jätkus huvilisi õhtutundideni välja.

Sel aastal avati Euroopa päeva raames ka fotonäitus teemal „Ehitame Euroopat“, kuhu oodati igast Euroopa Liidu liikmesriigist ühte tööd, millel kajastuks Euroopa Liidu roll ja panus meid ümbritseva keskkonna kujundamisesse. Eesti saatkond esitas näitusele värskelt avatud Lennusadama foto, mis loodetavasti meelitab Eestit külastavaid hispaanlasi sedagi muljetavaldavat paika külastama.

Euroopa päeva puhul toimub palju tegevusi ka Hispaania koolides – saatkonna poole pöörduti selgi korral arvukate palvetega edastada Eestit tutvustavaid materjale, mille põhjal lapsed ettekandeid teevad või plakateid meisterdavad. Sel korral saadeti saatkonnale ka üks näidistöö Murciast.

Teadlikkuse tõstmine Euroopast ja Eestist kui selle lahutamatust osast algab Hispaanias juba maast-madalast ning Eesti Suursaatkonnal Madridis on hea meel sellesse oma panus anda.

Nende ja muude saatkonna tegemistega võivad huvilised tutvuda meie Facebooki lehel: https://www.facebook.com/pages/Embajada-de-Estonia-en-Madrid/398962833451825

Laura Pakaste
Kaisa Männik
Eesti Suursaatkond Madridis

Täna on ülemaailmne pressivabaduse päev

2012-05-03T12:42:00.004+03:00

3. mai on maailma pressivabaduse päev. ÜRO peaassamblee märkis selle päeva ligi kakskümmend aastat tagasi selleks, et juhtida rahvusvahelise üldsuse tähelepanu pressivabaduse põhimõtetele, kaitsta meedia sõltumatust ning austada neid ajakirjanikke, kes on kaotanud oma elu ametikohustusi täites.

Pressivabadus on iga inimõigusi austava riigi oluliseks alustalaks. See põhineb ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonil, kus igaühel on arvamuse- ja sõnavabadus, mis „kätkeb vabadust sekkumiseta oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata.“

Paraku on see õigus, mida maailmas pidevalt rikutakse, nii Eestile lähedamal kui kaugemal asuvates riikides. Rahvusvaheline valitsusväline organisatsioon Piirideta reporterid, kes analüüsib meediavabaduse hetkeseisu, on oma 2011-2012. a. raportis murega nentinud, et mitte kunagi varem ei ole tsensuur ja füüsilised rünnakud ajakirjanike suhtes olnud nii arvukad kui sellel perioodil. Nende andmetel istub maailmas hetkel vangis 161 ajakirjanikku, oma ametikohustuste täitmisel on käesoleval aastal surma saanud 21 ajakirjanikku (huvi korral vt. ka pikemalt Piirideta reporterid raportit: http://en.rsf.org/IMG/CLASSEMENT_2012/C_GENERAL_ANG.pdf).

Vabade riikide valitsustel on kohustus pressivabadust kaitsta ning selle seost jõuka ja arenenud riigi loomisel teadvustada. Samuti peame järjekindlalt hukka mõistma ajakirjanike vastase vägivalla ja karistamatuse nende kuritegude eest, mis on peamine ajakirjanike efektiivset kaitset takistav tegur.

Pressivabadusest rääkides on 21. sajandil eriti oluline rõhutada kaasaegse sotsiaalmeedia ja interneti vaba kasutamist kui väga olulist võimalust info saamiseks, eriti nendes ühiskondades, kus traditsiooniline meedia ei saa täita oma tavapärast rolli riigi sekkumise tõttu. Eelmise aasta kevadel aset leidnud murrangulised protsessid Põhja-Aafrikas näitasid, milline tähtsus võib infotehnoloogial olla sõnavabaduse kaitsel. Ka Venemaal omas sotsiaalmeedia olulist rolli hiljuti toimunud valimiste käigus aset leidnud ühiskondliku aktiivsuse tõusul.

Virtuaalne väljendusvabadus on samuti inimõigus, selle toetamine internetis sama oluline kui kõik teised inimõiguste kaitse ja edendamisega seotud tegevused. Seetõttu liitus Eesti detsembris Haagis internetivabadust toetavate riikide koalitsiooniga. Tänase päeva puhul oleme koos selle koalitsiooni partneritega liitunud Hollandi välisministri Uri Rosenthali poolt esitatud avaldusega:

http://www.minbuza.nl/en/appendices/news/newsflashes/statement-by-the-dutch-minister-of-foreign-affairs-to-mark-world-press-freedom-day.html

Virtuaallähetus Avatud Valitsemise seminarile

2012-02-23T15:40:00.001+02:00

Välisministeeriumi kodulehel ripub inimõiguste lehel mõnda aega teade, kuidas märtsis toimuval kõrgetasemelisel kohtumisel on Eestil võimalik liituda Avatud Valitsemise Partnerlusega. Kuigi ürituseni on veel aega, sest selle toimumine on kuu aega edasi lükatud, on viimane aeg käsitleda, millega seal tegeletakse. Kokku tulnud riigid tunnistavad, et inimesed üle maailma nõuavad valitsustelt suuremat avatust ning otsivad nii klassikaliste riigivalitsemise mehhanismide kui ka kaasaegsete e-lahenduste kaudu abi selle praktikas ellu viimiseks.

Eile õhtul toimus avatud valitsemise põhimõtteid oma ühiskonnas tähtsustavate riikide, vabaühenduste ja ettevõtjate seas esimene webinar. Globaalne ettevõtmine toimus kell 13.00 GMT aja järgi, arutelule kogunes seitseteist osalejat ning sellel käsitleti avalikkuse osalemist Avatud Valitsemise Partnerluse tegevuskava koostamisel. Video- ja audiosuhtluseks kogunenud huvilised vahetasid kogemusi, kuidas saaksid valitsuse töölaual olevate ja neid puudutavate küsimuste lahendamisele inimesed kõige paremini kaasa rääkida. Oma kogemusi ja pikaajalist praktikat jagasid USA avalikkuse osalemise eestvedajad.

Webinar oli esimene tsüklist, millega valmistatakse ette Brasiilias aprillis toimuvat kõrgetasemelist kohtumist. Tavapärased seminarid ja konverentsid on asendatud ressursisäästliku elektroonilise suhtlusega, mille toetajaid leiab üha rohkem ka üle maailma erinevate riikide valituste seas. Meie kõigi infotehnoloogiline park on erinev, samuti on erinev webinari toimumisaeg. Need on esimesed väljakutsetest, mida üleilmse samaaegse, kuid erikohtades toimuva seminari korraldamisel on tulnud arvestada. Ühised aspektid, nagu samade väljakutsetega tegelemine ning soov kaasaegses maailmas oma tegemistes üha efektiivsem olla, annavad aga aluse eelnimetatud küsimusi virtuaalsetel aruteludel lahendada.

Jääme ootama järgmiseid arutelusid andmete avalikuks kasutamiseks andmise kui ka teistel avatud valitsemise aluseks olevatel teemadel. Arutelud on avatud nii valitsustele kui ka avalikkusele, millest leiab pikema ülevaate Avatud Valitsemise Partnerluse kodulehelt.

Eva-Maria Liimets, välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide büroo direktor

Austraaliasse reisides vaata passi kehtivust

2011-11-01T14:17:00.001+02:00

Alates 2011. aasta augustist saab Eesti passi taotlusi sisse anda Eesti Vabariigi peakonsulaadis Sydneys. Peakonsuli vastuvõtu on teisipäeviti ja neljapäeviti, selleks tuleb end eelregistreerida veebilehel: eestipass-aug11.eventbrite.com
Meeles tuleb pidada, et üle Austraalia paiknevad aukonsulid ei saa biomeetrilise passi tarbeks sõrmejälgi vastu võtta. Uue passi saamiseks tuleb seda taotleda, kas Eestist või lähimast saatkonnast, seetõttu oleks hea enne reisi üle vaadata oma passi kehtivusaeg ja enne kodumaalt lahkumist uus pass hankida.
Juhul kui pass peaks kaduma, siis on õigus posti teel tellida kahe aasta jooksul uus pass, kuid selle saab kätte aukonsuli käest.

Lisainfot Austraaliasse reisimise kohta:

http://www.vm.ee/?q=node/5775
http://estonianmfa.blogspot.com/2010/06/kui-plaanid-aastaks-maailma.html

Millist koostööd eeldab efektiivne äridiplomaatia

2011-10-21T12:50:00.001+03:00

Kristiina Omri, äridiplomaatia ja analüüsi büroo lauaülem

Suve lõpul arutasid Eesti suursaadikud koos ettevõtjatega Eesti Kaubandus-Tööstuskojas (KTK), millist koostööd eeldab efektiivne äridiplomaatia. Kuigi osalus oli kõigile vabatahtlik, kogunes KTKsse mõnikümmend saadikut ning teist sama palju ettevõtjaid, erialaliitude esindajaid.

Üritusele andsid hoo sisse KTK peadirektor Mait Paltsi ning Välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostöö küsimuste asekantsler Marina Kaljuranna avasõnad. Kaljurand julgustas kõiki ekspordihuviga ettevõtteid pöörduma Välisministeeriumi poole ning mainis, et aukonsulite võrgustikku on kavas senisest enam ettevõtetele toe pakkumisse kaasata.

Paneeldiskussiooni modereerimiseks sai ohjad enda kätte Siim Raie. Paneelis peegeldasid ettevõtjate kogemusi Sirje Potisepp (Eesti Toiduainetööstuse Liit), Sandor Liive (Eesti Energia), Tiit Vapper (Reaalsüsteemid), David O´Brock (AS Silmet) ning suursaadikute nägemust kogenud majandusdiplomaadid Mati Vaarmann ja Aivo Orav.

Kuidas saavad diplomaadid ettevõtetele abiks olla?

Asekantsler Marina Kaljurand seminari avamas

Diskussiooni käigus tõid ettevõtjad välja neli peamist valdkonda, kus saatkonnad saavad ettevõtetele abiks olla.
Esiteks aitab saatkondade toetus luua positiivset fooni ning tähtsustada kogu ettevõtmist. See omakorda võimaldab leppida kokku kohtumisi, milleni ettevõte üksi ei küündiks.

Teiseks on välisesinduste tugi kohalike kontaktide leidmisel suureks abiks. Suursaadikute kontaktvõrgustik on lai ning neil on ka uute kontaktideni lihtsam jõuda kui ettevõttel endal.

Kolmandaks võib esinduste abi olla väga praktiline, pakkudes nii-öelda peavarju kohtumisteks või sealsel turul toote testimiseks. Nii näiteks ületas Eesti Energia Läti avatud energiaturu viimased takistused just tänu sellele, et saatkond soovis esimeseks kliendiks hakata. Seepeale tuli kohalikus seadusandluses teha viimased täiendused, et energiaturg oleks tõesti avatud.
Neljandaks (last but not least) on diplomaadid kursis kohaliku elu ja ärikultuuriga ehk tavadega, kuidas asjad käivad, kelle poole ning kuidas pöörduda.

Ärikultuur

1990ndatel tuli ettevõtete abistamisel rohkem tegeleda regulatsioonide ning seadusesätete otsimisega. Nüüd on informatsioon kergemini leitav, sestap seisneb diplomaatide pakutav lisaväärtus kohaliku äri- ja suhtluskultuuri tundmises. See kulub igati ära ka siinsamas naabruses tegutsedes, sest teinekord ülehinnatakse oma teadmiseid lähiturgude kohta.

Ärikultuur on aga kahe otsaga. Lisaks teiste mõistmisele vajaksime konsultante, kes õpetaksid omakorda meie parteritele eestlastega äriajamist. Välispartneritel aitab meie ärikultuuri hoomata näiteks raamat „Doing Business in Estonia“.

Ettevõtjad tõdesid, et Eesti ärimeestel on rahvusvahelise äri tegemisel nii mõndagi veel õppida. Liialt sageli ollakse keskendunud oma toote müügile ning ei osata väärtustada potentsiaalse partneri kui inimese tundmaõppimist.

Üks võimalus inimliku sideme loomiseks on kingituste tegemine. Kui eelarve on kitsas, võib see olla näiteks ettevõtte töötajate laste poolt meisterdatud. Kindlasti tasub ka siinjuures arvestada kultuuridevaheliste erinevustega. Meenutati pentsikud vahejuhtumeid, mil mormoonidest äripartneritele viidi pudel Vana Tallinna või vastu tuli võtta kingiks saadud lõunasöök äripartneri armukese korteris.

Piir žesti ja korruptsiooni vahel võib teinekord olla õhuke. Leidub riike, mida peame äritegemiseks liialt keeruliseks seal lokkava pistisepoliitika tõttu. Korruptsiooni mõiste on aga väga subjektiivne. Teinekord tõlgendaksime meie üht või teist teguviisi korruptsioonina, kuid tegelikult on tegemist kohaliku (äri)kultuuriga. Erinevalt Eestist on näiteks USAs seaduspärane valimiskampaania rahastamise ja parteipoolsete teenete seotus. Ning tulles Nigeeriast, tundub Türgi vägagi korruptsioonivaba riigina.

Saatkondade köögipool

Ettevõtjatele pakkus huvi, kuidas on saatkonnad komplekteeritud, kas kõigi saatkondade poole võib majandusküsimustes pöörduda ning kuidas saadikud end asukohariigis toimuvaga kurssi viivad.

Kuigi saatkonnad on erineva suurusega, leidub igas esinduses majandusküsimuste eest vastutav diplomaat. Diplomaatidel aitab end Eesti ja asukohariigi vaheliste majandussuhete, kohalike eripäradega kurssi viia eelkäijate poolt kogutud ning talletatud kogemused. Seda varasema 20. aasta jooksul kogutud pagasit võib pidada pärimuseks.

Diplomaadid õpivad aga ka kohalikul turul tegutsejatelt. Iga saadiku, majandusdiplomaadi lähetuse algusesse kuuluvad külaskäigud kohalike ettevõtlusorganisatsioonide ning sealsel turul tegutsevate suuremate Eesti ettevõtete juurde. Ka saatkonna loomine ja ülevalpidamine on ise veidi ettevõtte juhtimise moodi, sestap oskab saatkond ka väga praktilistes küsimustes abiks olla.

Et diplomaatidele oleks võimalik Eesti ettevõtete huvide eest võimalikult hästi seista - andke saatkonnale kindlasti teada, kui ajate äri riigis, kus asub Eesti saatkond. Liiga sageli võetakse saatkonnaga ühendust alles siis kui asjad juba hapuks lähevad. Kindlasti on diplomaadid abiks ka keerulistes olukordades, kuid varasem kontakt võib aidata ohte ennetada. Sestap – saatke Eesti saatkonda meil või tehke lühike telefonikõne ning andke lihtsalt teada, et seal äri ajate.

Pöördudes saatkonna poole infopäringuga kehtib kuldreegel - mida põhjalikumalt on päring läbimõeldud, seda parema, konkreetsema vastuse saab anda majandusdiplomaat. Mida rohkem ettevõtjad saatkondade poole pöörduvad, seda rohkemate teemadega diplomaadid end kurssi viivad. Piiratud ajaressursside tingimustes kipub see just nii olema.

Eesti maine

Ärimehi ja diplomaate ühendab see, et mõlemad seisavad võõrsil Eesti maine kujundamise eest. Sestap vahetati ka selles osas kogemusi. Maine puhul ei saa üle ega ümber geograafilisest asukohast. Liialt sageli peljatakse Venemaa lähedusest rääkimist ning tuuakse välja Eesti paiknemine Põhjamaade, Soome lähistel. Euroopast kaugemal ei tasuks meie idanaabri väljatoomist aga häbeneda, sest teiselpool ookeani ei pruugi sugugi kõik teada, kes või mis on Soome.

Oma silm on kuningas - kõige paremini murrab müüte ning saab ettekujutuse Eestist aga ikka alles siis, kui ise korra siin ära käia. Tulevane koostööpartner võib esmalt saabuda turistina ning peale positiivset isiklikku kogemust, naasta ärihuvidega.

Kokkuvõtteks

Ettevõtted ootavad diplomaatidelt senisest enam võimaluste kaardistamist piiri taga ning sellest johtuvaid ettepanekuid, mida sealsele turule pakkuda. Vaja on ka suuremat riigi ning saatkondade toetuse välisriikide hangetel osalemisel.

Õhku jäi ettevõtjate poolt väljakäidud mõte, sellest kuidas tagasiroteeruvate saadikute teadmisi maksimaalselt ekspordihuvides kasutada – omavad just nemad neid kogemusi ning tunnetust, millest ärimeestel teinekord vajaka jääb.

Diskussioon oli kaasahaarav, seda ilmestasid kuulajaskonna küsimused, ning ametlikule osale järgnes elav vestlus väiksemates seltskondades. Ettevõtjad said arutelule kogunenud saadikute hulgast kinnitust, et meie saatkonnad tõesti huvituvad ärisidemete edendamisest. Loodetavasti veendusid ka diplomaadid, et ettevõtjad väärtustavad nende abi.

BIO EST New Yorgis

2011-10-18T16:00:00.004+03:00

10. oktoobril lõppes New Yorgis esimene Eesti kaasaegse kultuuri festival. Festivali kuraator Karin Laansoo valis festivali nimeks BIO EST, sest meeldejääva nimega on Ameerikas lihtsam pildile saada. Nii et tegemist ei olnud tuntud Eesti pesupulbritootja sponsoreeritud festivaliga. BIO EST koosnes neljast üritusest ning algas 23. septembril Ulvi Tiidu fotonäitusega Brooklynis, mis tutvustas mõnekümne aasta tagust Eesti elu läbi slaidide. See kolm päeva üleval olnud näitus integreeriti õnnestunult ka Dumbo Kunstifestivali programmi, läbi mille jõuti veel laiema publikuni. Lisaks slaididele näidati seal Eesti filme eelmistest kümnenditest. Need olid Andres Söödi „511 fotot Marsist“, „Jaanipäev“, Valeeria Andersoni film „… ja supp on valmis õigel ajal“ ning Tõnu Virve „Ringhoov“.

Teise üritusena pakuti New Yorgi kunstipublikule Eesti kaasaegse tantsu esinime Mart Kangro kunagist läbimurdetööd „Start. Based on a true story“. Alvin Ailey tantsuteatri saal oli täidetud peaasjalikult ameeriklastega. Pärast etendust järgnenud hetkelisele vaikusele kostitati koreograafi marulise aplausiga. Kontseptuaalne tants oli end sellega vähemalt üheks õhtuks moderntantsu mekas kehtestanud.

Festival lõppes Ensemble U kontserdiga ja Marit Ilisoni performance’iga New Yorgi Skandinaavia majas. Kohavalik jättis üritustele jõudnud njuujorklastele mulje Eestist, kui progressiivsest Skandinaavia riigist. 120 kohaga hea akustikaga saalis istus ligi 100 inimest. Pärast üritust konstateerisid kohalikud muusikasõbrad, et neid üllatas Eesti muusika uudsus ja julgus. Kontserti ja sellele järgnenud vastuvõttu ilmestasid Marit Ilisoni kitlid.
Kuraatori kontaktide ja FB abiga leiti kollektsiooni kandmiseks 25-30 vabatahtlikku.

Festivali toetasid lisaks välisministeeriumile veel Kulka, kultuuriministeerium, hasartmängumaksu nõukogu, kaasaegse kunsti keskus ja ettevõte Kinotehnik. Tagant järele võib öelda, et BIO ESTi toetamine õigustas end, sest välja kukkus suurepärane kultuuriürituste seeria. Festivali kandepind osutus laiemaks, kui alguses loota julgeti. BIO EST jõudis just nendeni, kes Eesti kultuuri ei tunne ning konkureeris edukalt tuhandete teiste kultuuriüritustega linnas. Peakonsulaat New Yorgis loodab, et kaasaegse kultuuri festivalist BIO EST kujuneb tulevikus igasügisene traditsioon.

Sten Schwede, Eesti peakonsul New Yorgis

Äri ajamine Hiinas pakub ettevõtjatele ohtralt võimalusi

2011-10-14T11:45:00.031+03:00

Jaan Reinhold, Eesti peakonsul Shanghais

Eestist rahvaarvult tuhat korda suurem Hiina on tõusnud maailma teise majanduseks. Kuigi valitsus üritab majanduskasvu kontrolli alla saada, võib ennustada, et lähikümnendil Hiina mõjujõud kasvab veelgi, kirjutab Jaan Reinhold, Eesti peakonsul Shanghais.

Juba mõnda aega kasutavad Lääne konsultandid Hiina majanduse iseloomustamiseks termini „kasvu“ asemel terminit „arengu“. Kui varem keskendus Hiina riigi-sisesele moderniseerimisele, siis nüüd otsib sealne kapital järjest uusi võimalusi investeeringute leidmiseks riigist väljaspool, et oma majanduslikku mõjuvõimu veelgi kasvatada. Ka Hiina peaministri Wen Jiabao äsjased visiidid Budapesti, Londonisse ja Berliini kandsid sõnumit, mille eesmärgiks oli hajutada hirme Hiina kui kasvava majandusjõu ees ja hoida Euroopa turg Hiina ettevõtetele lahti.

Hetkel võime tõdeda, et meie majanduslik ja diplomaatiline kohalolek on selles majanduslikult ja poliitiliselt tõusvas piirkonnas parem kui eales. Aasta tagasi avas Eesti riik lisaks saatkonnale Pekingis koostöös Eesti Ettevõtluse Sihtasutusega (EAS) ka peakonsulaadi Shanghais.

Ettevõtjad on riigiga sammu pidamas - majanduskriisi ja 2010 Shanghai maailmanäituse järel on Eesti ettevõtete huvi Hiina turu vastu kõvasti kasvanud. Tõsi, kahepoolne kaubavahetusstatistika on jätkuvalt tagasihoidlik, kuid samal ajal on meie ettevõtjad sihikindlalt Hiinat avastamas.

Hiina on tänu oma suurusele kontrastiderohke maa. Kui külaelus valitseb veel paljuski naturaalmajandus, siis suurlinnadest on kujunenud maailmatasemel infrastruktuuriga keskused. Eriti suur kontrast valitseb riigi lääne ja ida vahel, viimase keskuseks on kujunenud Shanghai. Vaid viimase paarikümne aasta jooksul jõulise hüppe teinud Shanghai parimad päevad on Hiina võimude arvates veel ees - aastaks 2018 soovitakse sealne valuuta jüaan muuta vabalt konverteeritavaks ja plaan „Shanghai 2020“ näeb ette selle suurlinna kujunemise Aasia finants- ja ärikeskuseks. Tänaseid arenguid vaadates pole kahtlust, et see nii ka läheb.

Hiina lähtub enda majanduse kavandamisel viisaastakuplaanidest. Neist viimane, selle aasta märtsis vastu võetud kava näeb ette neli prioriteetset valdkonda, mis pakuvad võimalusi ka välisfirmadele. Kui seni olid majanduskasvu mootoriteks eksport ja investeeringud, siis nüüd pannakse rõhku sisetarbimise kasvatamisele. Märkimisväärselt pööratakse tähelepanu ka regionaalpoliitikale, mille raames suunab valitsus raha mahajäänud provintsides elujärje tõstmiseks. Uueks muudatuseks on energiasäästlikkusele pühendumine, luues eelisarendatavad tingimused rohe-energia tootmisele ja taaskasutusele, mis siiani oli Hiinas tundmatu. Valitsus kavatseb pidurada ka kinnisvaraarendust ja autotööstust, andes eelise meelelahutusele, turismile ja loomemajandusele.

Kui Hiinast väljaspool väidetakse dogmaatiliselt, et hiinlastega äritegemine on keeruline ja erinev senikogetust, siis üks aastaid Hiinas elanud USA ärikonsultant võttis need erinevused tabavalt kokku, mainides, et „95% on tegelikult sama, aga just see 5% erinevust on see, millest räägitakse“. Nende erinevuste mõistmiseks peab Hiinas kohal olema ja suhtlema. Ehkki networking`u osatähtsust Hiinas ärisidemete ülesehitamisel ei saa ülehinnata, nõuab tekkivate kontaktide seast sobivate väljasõelumine asjatundlikkust. Taaskord praktikute soovitusega jätkates – „Tõsiseltvõetavad on just need üritused, millele kutseid ei saadeta“.

Tänu ligikaudu 800 miljonile madalapalgalisele töölisele on Hiinast paarikümne aasta jooksul välja kujunenud odav ja kvaliteetne allhanketurg, mille päritolu tooteid leiame igast majapidamisest üle maailma. Mida ostujõulisemaks keskklass muutub, seda rohkem kasvab ka tarbimine. Seega, Hiinat ei vaadata enam pelgalt mitte kui allhankemaad, vaid ka kui turgu, kuhu oma tooteid ja teenuseid müüa. Seda, et Hiinas on välja kujunenud tõeline tarbimisühiskond, tõendab kujukalt fakt, et kui viimase majanduskriisi ajal Euroopa riikide eksport üldiselt vähenes, siis Hiinasse kasvas see märkimisväärselt. Mõistagi, Hiina turul valitseb kõrge konkurents ja tõsine bürokraatia. Meie põhjanaabrite näidetele tuginedes saab kinnitada, et võib minna mitu aastat, enne, kui müük hakkab tegevuskulusid katma. Samas üsna stabiilne majanduskeskkond aitab tegevust planeerida.

Hiinas, nagu mujalgi, kehtib eksportöörile aabitsatõde – enne turule sisenemist tuleb välja selgitada, kas pakutav toode on hinnalt ja kvaliteedilt konkurentsivõimeline. Arvestades Hiina geograafilist kaugust ja eelmainitud tööjõu odavust, ei ole väga tõenäoline, et igasugune toode suudaks kohalikul turul konkureerida. Järelikult tuleb leida konkreetne nišš, mida arendada. Põhjamaade jaoks on võtmesektoriteks kujunenud näiteks tehnoloogia, teadusmahukate teenuste pakkumine ja disain. Eesti ettevõtjate jaoks võiks võimalusi pakkuda turismiteenuse müük, toiduainete müük ja logistikateenused.

Konsulaadi igapäevatöö on näidanud, et Eesti on Hiinas veel kaunikesti tundmatu. Et Eestit Hiinale ja vastupidi lähemale tuua, peab suurendama omavahelist läbikäimist. Kahtlemata on hetkel Eesti turismifirmade jaoks õige aeg ostujõuliste Hiina turistide Eestisse ja meie kaudu Euroopasse viimine. Schengeni lepingu osalisriikide konsulaatides Shanghais on viisataotlejate arv kasvanud ligi kolmveerandi võrra. Rekordiliselt palju on viisasid väljastanud ka meie saatkond Pekingis ja peakonsulaat Shanghais. Paari nädala eest Shanghais Eestit kui turismi sihtkohta tutvustav seminar lubab arvata, et viisasoovijate arv kasvab veelgi. Asjatundjate sõnul kasvab hiinlaste osakaal turismiturul ainuüksi sel kümnendil umbes 14-17% aastas, sest Fukushima tuumaõnnetuse järel on huvi Euroopa reiside vastu hüppeliselt kasvanud. See võimaldab turismi- ja teenindussektoril Hiina ostuhuvilistest turistidest kasu lõigata. Seega, soovitan Eesti turismifirmadel luua kontakte Hiina partneritega suurendamaks turismivoogusid. Ühtlasi loob Eesti tutvustamine hiinlastele ka soodsa fooni kahepoolsete majandussuhete tihenemiseks.

Eksportööride võimalusi silmas pidades väidan, et perspektiivne oleks Hiinas ka meie toidukaupade turustamine, sest ostujõulised hiinlased võtavad üha rohkem üle Euroopa toitumusharjumusi. Olukorras, kus iga 72 tunni järel avatakse Hiinas uus KFC kiirtoidurestoran, on toiduainete kvaliteet üha tihedamini jutuks. Mitmed toiduained on lettidelt puudu ja uued tooted Euroopa heaolu matkivate hiinlaste toidulauale on kahtlemata oodatud. Eesti toidutootjatest võiks edu ennustada magusatootjatele, piimatoodete valmistajaile ja miks mitte ka alkoholitootjaile. Nende sektorite Eesti ettevõtted on ka piisavalt suured, et suuta kanda marketingikulusid, mis Hiina puhul ei saa väikesed olema. Toiduainete kõrval oleks ruumi ka puidutoodete valmistajaile. Hiinas on eriti hinnatud toor- ja lõppviimistluseta saematerjal. Teadaolevalt on üksikud Eesti ettevõtted hakanud ka edu saavutama.

Hiina vaatab hoolsalt ringi ka investeerimisvõimalusi otsides. Siin on võimalik edu saavutada logistikutel, kes meie ettevõtjatest Hiinaga ka kõige tihedamalt suhtlevad. Ehk teeb uued uksed lahti Hiina keskvalitsuse plaan paigutada suuri rahasid Hiina logistikasektori ülesehitamisse. Nii tasub logistikutel hiinlastega suhetes rauad tules hoida, et mitte momentumit minetada.

Nagu juba eelpool mainitud, peab Hiinasse ekspordist huvitatud ettevõtja arvestama keskmisest suuremate marketingikuludega. Väidetavalt võib eduni viia alles järjekindel vähemalt paari-aastane pidev tegevus Hiinas turul, mille marketingikuludeks isegi paari töötajaga Skandinaavia ettevõte on arvestanud keskmiselt 100 000 eurot aastas. Kindlasti peab arvestama ka petuskeemidega Hiinaga äriajamisel, millest Eesti meedias ka viimasel ajal on juttu olnud.

Eesti välisesindused Aasias, sealhulgas Välisministeeriumi ja EAS poolt mehitatud peakonsulaat Shanghais on kahtlemata esimesteks verstapostideks, mille juures Aasia-turule suunduv ettevõtja võiks peatuse teha. Nii saab riik meie ettevõtjate plaane teades ka enda sihte ja tegevusi seada. Oleme avatud ka eksportööride ettepanekutele ärivisiitideks Hiinas, mis ehk mõnegi seni suletuks jäänud ukse aitab avada. Peakonsulaat saab soovitada ka konsultante, kes ettevõtteid Hiina bürokraatiast läbimurdmisel aitaksid. Oluliseks soovituseks enne Hiinasse tulekut oleks ka siinse ärikultuuri tundmaõppimine. Allpool kirjas mõne soovitused, mida Hiinas äriajamisel kindlasti peaks arvestama.

Soovitused kauplemiseks Hiinas

Eksport

Leia abiks kohalik konsultant
Teosta huvipakkuva valdkonna turu-uuringud
Koosta äriplaan
Otsusta, kui palju raha oled valmis ettevõtmisse investeerima
Sõida kohapeale ja viibi seal vähemalt kuu aega
Ära loo isegi paljulubava olemasoleva info põhjal endale illusioone
Jälgi turgu ning hoia sidet kohaliku konsultandiga
Sõlmi väga korralik leping
Tootmise alustamiseks telli kohapealt näidised

Import

• Tee selgeks, millist toodet täpselt soovid
• Arvesta, et head ja odavat toodet samaaegselt ei eksisteeri
• Kontrolli põhjalikult müüja tausta
• Leia mitu müüjat, sest Hiinas on neid palju
• Kontrolli, kas toode vastab Euroopa Liidu nõuetele
• Enne lepingu sõlmimist külasta kindlasti müüja kontorit ja tehast Hiinas

Hiinas tegutsemise kümme käsku

Sa ei tunne Hiinat!
Kõik sarnasused meie kultuuriruumis (Läänes) toimuvaga on juhuslikud
Ole kohapeal
Transfer & Translate ei toimi
Aeg ei võrdu raha
Tõde, ausus, hea tahe ning pikaajalisus on kultuuriruumiti erinevad mõisted
Ole ettevaatlik
Teosta due diligence (taustauuring)
Ära kiirusta
Hoia alati varuks plaan B ja huumorimeel

Allikas: Priit Martinson, EAS välisesindaja Shanghai peakonsulaadis

Eesti Helsingi saatkonna krundi ajalooline ostu-müügileping leitud!

2011-10-07T11:35:00.006+03:00

Kui suursaadik Mart Tarmak käesoleva aasta augustis Helsingin Sanomate peatoimetaja Riikka Venäläineniga kohtus ja talle saatkonda tutvustas, tekkis mõte sellest ajaloolisest hoonest ka Helsingin Sanomates kirjutada.

Ühel reedesel pärastlõunal, vahetult enne tööpäeva lõppu, saabus Hesari ajakirjanik fotoaparaadiga kohale. Konsulaartalituse direktor Tarmo Punnik tutvustas külalisele hoone ajalugu ning majast tehti hulgaliselt ülesvõtteid. Mõne aja pärast, täpsemalt 23. augustil ilmus lehes saatkonna ajaloost artikkel „Paljude lugude suursaatkond”. Artiklil oli üllatav tagajärg, mida keegi ei osanud oodata.

Nimelt helistas samal päeval Tarmo Punnikule proua Anja Kuosmanen, kes teatas, et tema emal Senni Kuosmanenil on saatkonna krundi ostu-müügi originaalleping oma äia Juho Kuosmaneni ja Oskar Kallase allkirjadega. Proua Kuosmanen avaldas soovi see ajalooline ürik saatkonnale kinkida.

Kõrgest vanusest tingitud tervisemurede tõttu lükkas proua Kuosmanen tagasi kutse külastada saatkonda, et seal leping pidulikult suursaadiku vahendusel Eesti riigile üle anda. Lepiti kokku, et saatkonna esindajad külastavad teda pansionaadis ning võtavad sealses koduses õhkkonnas tähelepanuväärse ajaloolise dokumendi vastu. Nii ka sündis ja neljapäeval, 6. oktoobril külastasid suursaadik Mart Tarmak, pressisekretär Maarika Saarna-Siimann ja Tarmo Punnik koos fotograaf Toomas Dettenborniga proua Senni Kuosmaneni, et võtta vastu Kaivopuisto krundi ostu-müügi leping, millest saab haruldane dokumentaalne täiendus saatkonna ajaloole.

Saatkonna poolt jäi proua Senni Kuosmanenile tänutäheks spetsiaalselt kujundatud album saatkonna ajalooliste ja tänapäevaste fotodega, soomekeelne raamatuke saatkonna ajaloost ja Sirje Raudsepa käsitsi maalitud siidsall.

Mõni rida ka mehest, kelle valduses Kaivopuisto krunt oli enne kui Oskar Kallas selle ettenägelikult Eesti riigi omandusse ostis.
Juho (Johannes) Kuosmanen sündis Karjalas Sortavalas 21. detsembril 1887. aastal. Kui ta 1900. aastal rahvakooli lõpetas, läks ta kodutalust Onnenmäelt Sortavalasse, kus sai tööd abilisena ühes kaupluses. Samal ajal alustas ta õpinguid õhtustel kaubanduskursustel, mille lõpetas 1905. aastal. Koolis sõbrunes ta Kaarlo (Kalle) Kontroga, kellega koos käidi aastatel 1909-1911 Saksamaal Lübeckis tööpraktikal ja saksa keelt õppimas. Hiljem said neist aastateks äripartnerid. Juho taipas juba tollal, et rahvusvaheline kaubandus on äriedu võti.

Olles kolinud Helsingisse, alustas Juho koos sõbra Kallega tööd äriettevõttes Lumme & K. Aastast 1913 oli äriregistris kirjas ettevõte Kontro&Kuosmanen agentuuriliike, mis alustas tegevust 1914. aastal. Tegemist oli esimese soomekeelse äriettevõttega Helsingis.
Kontro&Kuosmanen kasutas oma varasemaid kontakte ja hakkas tooma Soome saksa kaupasid. Tasapisi laiendati tegevust kohviimpordile Lõuna-Ameerikast. Kuna äri edenes hästi, asutati selleks eraldi ettevõte Kahvintuonti Oy, millega ühendati ka Kontro&Kuosmanen. 1918. aastal sai äriettevõte nimeks Suomen Valtamerentakainen Kauppa Oy, mis lõpetas tegevuse 1928. aastal. Selle varemetele asutas Juho Kuosmanen ettevõtte Valtameri Oy, mille esimene edukas impordikaup oli Goodyear rehvid. Sõja-aastatel tõi ettevõte Soome kõikvõimalikke kaupu, kuid pärast sõda profileeruti terase impordile. Firma edu sõjajärgsetel aastatel põhineski eelkõige terase ja muude metallikaupade impordil, kuna sõjas kannatanud riik oli vaja taas üles ehitada. 1947. aastal omistati Juho Kuosmanenile kaubandusnõuniku tiitel.

Helsingis elas Juho Kuosmanen erinevates paikades. Olles 1919. aastal müünud Kaivopuisto krundi Eesti saatkonnale, kolis ta Ritarikatu korterist Kulosaarde. Huvitav on märkida, et praegu asub selles Juho Kuosmanenile kuulunud suvilas Hiina saatkond Helsingis.

Juho abiellus Aino Koivistoga. 1913. aastal sündis perre ainus poeg Kauko Kuosmanen. Tema abikaasa Senni Kuosmanen andiski saatkonna ajaloolise ostu-müügilepingu üle Eesti riigile.

Juho Kuosmanen suri 20. detsembril 1960.

Rohkem pilte: http://www.flickr.com/photos/estonian-foreign-ministry/sets/72157627712509185/

Maarika Saarna-Siimann
Tarmo Punnik

Svaneetia: Georgia varamu

2011-09-09T16:20:00.004+03:00

Toomas Lukk

Eesti suursaadik Georgias

Svaneetia on ajalooline ja etnograafiline piirkond Georgia loodeosa mägedes, mis jaguneb Alam- ja Ülem-Svaneetiaks (Khvemo- ja Zemo-Svanethi). Suur osa Svaneetiast paikneb kõrgemal kui 3000 meetrit, mistõttu levib püsiasustus seal üsna ebatavalistel kõrgustel. Näiteks paikneb Ušguli küla pea 2200 meetri kõrgusel üle merepinna, millest veelgi kõrgemal paiknemisega saavad „hoobelda“ vaid väga üksikud püsiasundused Euroopas.

Ülem-Svaneetias asub piirkonna peamine keskus Mestia. 1500 meetri kõrgusel paiknevas linnakeses elab umbes 2500-3000 inimest. Kui tõusta mõnele Mestia lähedasele kõrgendikule, siis avaneb vaade Svaneetiat sõõrikujuliselt piiravatele mäeahelikele, mida „valvetornidena“ täiendavad valendavad mäetipud - Kõrg-Kaukasuses püsib lumi aastaringselt. Kaukasuse kümnest kõrgemast tipust neli, sealhulgas Georgia kõrgeim tipp Šhara (5201 m) paiknevad just siin, Svaneetias. Mestia enda üle „valvab“ aga massiivne, kaheharulist kihvapaari meenutava tipuga Ušba mägi (4710 m).

Geograafilisest asukohast tingitud raskendatud ligipääsu tõttu võib Svaneetiat pidada „Georgia varamuks“, seda nii looduslikus kui kultuurilises mõttes. Siiditee ääremail asunud Kaukasus ja Must meri, mille rannikut palistasid omaaegsed Kreeka linnriigid, on ajalooliselt olnud oluline kultuuride kokkupuute koht. Vana-Kreeka mütoloogia kohaselt tuli Iason koos argonautidega just siia, tänapäeva Georgiasse (Kolchisesse), et hankida imepärane kuldvillak, mis taganuks talle õigusjärgse kuningatrooni. Kuldvillak pole aga sugugi legend, vaid aegade tagune meetod mägijõgedes peituva kulla väljapesemiseks – lambanahk pandi jõkke, et selle kräsus vill kullapuru kinni püüaks. Külad, millele kuldvillaku legend tugineb on säilinud Svaneetias tänaseni.

Svaneetia täitis ajalooliselt ka turvapaiga rolli, kuhu taanduti röövvallutajate eest ning peideti aardeid. Svaneetia saavutas kultuurilise õitsengu tipu kuninganna Tamari valitsemise ajal (1184-1213). Toonase Georgia feodaalriigi koosseisus säilitas Svaneetia sõltumatuse, kuid osales riigi arengut ja kaitset puudutavate küsimuste lahendamisel. Kuigi aastasadu „viimase mere“ poole teel olnud mongolid kaks sajandit hiljem Georgia piirkondliku mõjuvõimu ja autoriteedi hävitasid, ei jõudnud nad mitte kunagi Svaneetiasse välja. Kuninganna Tamari lossi varemeid võib näha veel tänagi ühel Ušguli küla kohal kõrguval mäenukil.

Georgia ajaloomuuseumi Mestia filiaal on varamu rolli täitnud Svaneetia hea näide. Muuseumi kollektsioon sisaldab Aleksander Suure aegseid münte, 10-11. sajandist pärinevaid pühapilte ja vanu, õhukestele loomanahkadele kirjutatud ürikuid. Põnev on muuseumi puupulkadele graveeritud kohtuotsuste kolleketsioon. Muuseumi varade seas on muu hulgas üks neljast maailmas säilinud Veneetsia ristist ja teised hindamatud väärtused.

Lisaks ajaloo- ja etnograafiamuuseumile asub Mestias Mihail Hergiani (elas 1932-1969) majamuuseum, kes oli üks kuulsamaid NSVL-i mägironijaid. Oma saavutuste eest sai Mihail Hergiani Inglise kuningannalt „mägi tiigri“ tiitli. Mihail Hergiani hukkus traagiliselt 37. aasta vanuselt Itaalias Dolomiidi mäestikus.

Kuigi tänane Svaneetia on (veel pigem) kauge ääremaa, on piirkonna turismipotentsiaal tugev. Ligipääsmatus ja saladuslikkuse varjund köidab turiste, mistõttu Svaneetiat külastajate arv kasvab aasta-aastalt. Väidetavalt sooviks seda teha pea 90% protsenti küsitletutest, kuid keeruliste teeolude tõttu jõuab sinna siiski oluliselt vähem rahvast. Seetõttu on riikliku programmina ette võetud Svaneetia taristu – teede, kommunikatsioonide, tänavate, suusakeskuste, jms – välja arendamine.

Svaneetia külastamiseks on kaks võimalust – lennuki või autoga. Tbilisist lennukiga minnes jõuab Mestiasse tunniga. Reisides autoga Lääne-Georgia linna Zugdidi kaudu tuleb läbida 500 km väga erineva kvaliteediga teid. Sõiduks tuleb arvestada kaheksa kuni kümme tundi. Ainuüksi viimase 70 km läbimiseks kulub pea kolm tundi. Tee on küll maaliline, kuid hetkel veel üsna olematu. Käimas on massiivne tee-ehitus, mille tulemusena saab tee betoonkatte ja muutub kordades kiiremalt läbitavaks.

Svaneetiat nimetatakse ka „tuhande torni maaks“. Seda svaani küladele iseloomulike ja iga pere elamise juurde kuuluvate, kuni 30 meetri kõrguste, tornelamute (Murkvami) tõttu, mis ehitati kaitseks vaenlase ja laviinide vastu. Tänaseks on Georgias säilinud üle veerand tuhande torni, millest umbes poolsada ilmestavad Mestia panoraami. Valdav enamus tornidest pärinevad 12. sajandist, kuid kõige vanemad kuuluvad 1. sajandisse enne Kr.

Möödunud sajandid ja aastatuhanded on tornide omapärasest arhitektuurist tulenevalt kinnitanud nende vastupidavust ajahambale. Nimelt ei ole tornid ehitatud mitte torni ruudukujulist põhiplaani järgivale, vaid hoopis muna-kujulisele taldmikule, mis jaotab ühtlasemalt torni enda raskusest ja maavärinast tulenevad pinged. Piltlikult öeldes on torn muna otsa „istutatud“. Torn on väga massiivne, selle taldmikupealse osa esimesed 3-4 meetrit kujutavad endast monoliitset kivitahukat, mis peab vastu pea igasugusele jõule.

Kes juba Mestiasse on jõudnud peaks kindlasti külastama Ušguli küla. Mestia ja Ušguli vahelisest lühikesest vahemaast, mis on 45 km, ei tasu ennast eksitada lasta, sest tee läbimiseks kulub 2-3 tundi. Samas on Ušgulist edasi üle kuru sõites võimalik laskuda Alam-Svaneetiasse, et sealt edasi juba Kesk-Georgia suunas sõita. Nõnda ei pea ühte ja sama teed kaks korda läbima.

Teel Ušguli saab tutvuda erinevate külakogukondadega, näiteks Ipari, Nakipari ja Kala. Külades võib leida tänase päevani kirikuid, mille seinad on kaetud unikaalsete, toonase kuningakoju ametliku kunstniku Tevdore poolt XI-XII sajandil maalitud freskodega.

Kala kogukonnas asub aga Svaneetia kõige püham paik – Püha Kvirike ja Ivlita kirik (Lagurka), mille suurepärased freskod on samuti maalitud Tevdore enda poolt.

Veel mitte kaua aega tagasi olid kohalikud inimesed väga kiivad võõramaalasi, eriti naisi üldse kirikusse laskma. Georgias kirikusse sisenemisel peaksid naised arvestama kombega kanda pearätikut ja seelikut, mitte pükse. Mõnede kloostrite ja kirikute juures saab mõlemat riideeset kirikusse sisenemisel laenutada.

Lisaks jääb teele mägijõe vahustes vetes peituvale kivile ehitatud svani torn. Legende sajanditetaguse torni ehitamise põhjustest nõnda eriskummalisse kohta levib mitmeid, kuid nagu tihti sellistel puhkudel torni ehitamise lugu olla seotud õnnetu armastusega.

Ja veel, kes Georgia veinist lugu peab, peab arvestama, et Svaneetias seda ei saa, kuna viinamari nõnda suurtel kõrgustel ei kasva. Küll aga toodetakse kohapeal kartulist ja viljast aetavat vägijooki nimega arak.

Žage mishgvatkhe!, kõlab svaani keelne tervitus. Mida see täpselt tähendab, jäägu igaühe enda välja selgitada.

Eesti ettevõtja pürgimusi toetab välismajanduspoliitika

2011-08-08T16:21:00.000+03:00

Eesti riik ei saa sundida ühtegi ettevõtet eksportima, küll aga saab riik aidata ja toetada ettevõtjaid, kellel on soov siseneda välisturgudele või kes seal juba tegutsevad. Nii toetavad Eesti eksporti majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Eesti Ettevõtluse Sihtasutus, Kaubandus- ja Tööstuskoda, KredEx, välisministeerium.
Info hankimine ühe või teise riigi majandus- ja ettevõtluskeskkonna kohta ei ole tänapäeval enam probleemiks. Kuid kättesaadavas teabes orienteerumine ning sellest vajaliku väljanoppimine, olulise ja ebaolulise eristamine on koht, kus Eesti diplomaadid saavad abiks olla.
Eestil on välisesindused pea poolesajas riigis üle maailma. Kuid nendes riikides, kus Eestil ei ole oma esindusi, saab ettevõtjate huvide eest seismisel ja kaitsmisel abi Euroopa Liidu struktuuridelt Brüsselis ja ka teistes riikides. Nii on Euroopa Komisjoni väliskaubandusdiplomaatia üks ülesanne EL ettevõtjatele kolmandates riikides soodsate kaubandustingimuste loomine ja takistuste kõrvaldamine. Lisaks ametlikule suhtlusele on ettevõtjail võimalus pöörduda välisministeeriumi ja välisesinduste poole ka selleks, et osaleda informaalses suhtlemises. Välisesindused korraldavad kohtumisi, ühiseid õhtusööke ja meili-list’e antud riigis. Isiklikel kogemustel põhinev infovahetus on väga väärtuslik ning täiendab oluliselt ametlikult kättesaadavat teavet.
Eesti suurimad kaubanduspartnerid on EL liikmesriigid Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Saksamaa jt, ning Venemaa. Ülejäänud riikidega jääb kaubavahetus juba alla 10% Eesti kogu kaubavahetusest. Samas, majanduskriisi ajal hakkasid järjest rohkem ettevõtjaid vaatama EList ja lähinaabrusest kaugemale. Kui ELis on palju majandus- ja ärisuhteid üsna sarnaselt reguleeritud ning ärikultuurgi meile arusaadavam, siis ühendusest väljapoole laienedes on vaja teada enamat.
Äridiplomaatia on peen kunst, siin ei piisa üksnes äriplaanist või keeleoskusest. Eduks on vaja tunda ja kasutada neid vahendeid ja võtteid, mis ühes või teises riigis on kõige mõjuvamad. Ühtedes riikides aitavad diplomaadid ettevõtjaid kokku viia kohalike võimuesindajatega, teistes võib rohkem kasu olla saatkonnas korraldatud äriseminarist või diplomaatilisest vastuvõtust, mis aitab kaasa sotsiaalsele suhtlemisele. Kolmandates riikides hakkavad asjad liikuma pärast kõrgetasemelist poliitilist visiiti. Neljandates on parem hoida poliitilised- ja majandusssuhted lahus. Kui ühes riigis on abiks ametlik valitsustevaheline majanduskomisjon, siis teises on mõjusam mitteformaalne kohtumine. Kuid alati on abiks kohalike olude, kultuuri- ja ärisuhete eripärade tundmine.
Diplomaatidest võib nõu saamisel palju kasu olla, kuid meeles peab pidama, et nende tegevusel on piirid ehk nad ei saa sekkuda teise riigi siseasjadesse ega tohi minna vastuollu rahvusvahelise tava ja asukohariigi seadustega. Diplomaadid saavad anda soovitusi ja mõjutada kohalikke ametivõime ainult seaduslikul teel, esindada ettevõtjaid juhul, kui tegemist on välisriigipoolse ebaseadusliku tegevusega. Kogemused näitavad, et mida põhjalikumat eeltööd ettevõtjad teevad enne välisesinduste poole pöördumist, seda kasulikumad on diplomaadid küsimustele vastates ja nõu andes.
Suur osa Eesti väliskaubanduspoliitikast ehk siis kaubanduspoliitikast kolmandate riikidega toimub Euroopa Liidu kaudu. Nii on EL Türgiga moodustanud tolliliidu, India ja Kanadaga käivad läbirääkimised vabakaubanduslepingute üle. Euroopa Liidu ja Jaapani maikuisel tippkohtumisel otsustati alustada vabakaubandusläbirääkimisi, kui tingimused selleks on loodud ehk Jaapan kaotab ka praktikas vähemalt osa mittetariifsetest piirangutest, mis takistavad praegu ELi ettevõtjate pääsu Jaapani turule.
Euroopa Liidul ei ole lähiajal plaanis kaubandust liberaliseerivate lepingute sõlmimist USA, Hiina ja Brasiiliaga. Nende riikidega toimub koostöö teistes vormides, näiteks kõrgetasemelise majanduskoostöö nõukogu, aga ka Maailmakaubandusorganisatsiooni ja Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni raames.
Euroopa Liidu majandussuhteid Kasahstaniga reguleerib täna üldine koostööleping. Loodetavasti tihenevad majandussuhted pärast Kasahstani liitumist WTOga, mis Kasahstani arvates võib toimuda kohe pärast Venemaa liitumist. Kõikide selliste protsesside käigus tehakse koostööd ka ettevõtjatega. Vajadusel konsulteeritakse ettevõtjate organisatsioonidega. Jagatakse infot ja kuulatakse ettepanekuid.

Erik Harremoes – üle poole sajandi Euroopa Nõukogus

2011-07-22T15:46:00.001+03:00

Peter Pedak

Eesti esindus Euroopa Nõukogu juures

„Pas vrai?! Pole tõsi?! 51 aastat Euroopa Nõukogus ja ilma psühhiaatri abita!“ naljatas Prantsuse suursaadik, kui teatati, et sel suvel lahkub pensionile kunagine organisatsiooni õigusdirektor, ustav Eesti ja eestlaste sõber, meie alalise esinduse kauaaegne vabatahtlik erinõunik Erik Harremoes.

Pealtnäha tavaline kolmapäevahommik Strasbourgis, Euroopa Nõukogu ministrite komitees.
Organisatsiooni iganädalasel tähtsaimal nõupidamisel võtavad ümarlaua taga koha sisse välisministrite asemikud ehk suursaadikud oma alluvatega. Traditsiooni kohaselt tervitab eesistuja koosoleku alguses uusi kolleege ja tänab lahkujaid. 29. juunil 2011 on aga praegusel Monsieur le Président’il, Ukraina suursaadikul, öelda ka midagi ebaharilikku: pärast 51 aastat Euroopa Nõukogus – või „selle orbiidil“ – tõmbab oma karjäärile joone alla organisatsiooni kunagine õigusdirektor, viimased 16 aastat Eesti esinduse erinõunikuna töötanud Erik Harremoes. Silmnähtavalt erutunud hallipäine härrasmees peab liigutava tänukõne. Kuulajate pilgud on imestunud, vahest isegi hämmeldunud, aplaus tugev ja pikk. „Hetk kui pisar“, et kasutada Lennart Mere sõnu 1991. aasta augustikuu tundmuste kohta. „Aga kes on üldse Erik Harremoes?“ küsisid mõttes mõnedki Euroopa palees istunud diplomaadid ja küsib arvatavasti enamik eesti rahvast. Eriku lihtne ja kerge olek ning sügav inimlikkus on pannud teda hoiduma enda avalikust tähtsustamisest ja eksponeerimisest. Näib, et ta on alati naudinguga keskendunud tegevusele, mitte selle viljadele. Kas või selles mõttes on ta väärt eeskuju, iseäranis meie diplomaatidele. Märkimisväärne on ka tema biograafia.

Eesti saab Euroopa Nõukogu liikmeks. 14. mai 1993. Dokumentidele kirjutavad alla välisminister Trivimi Velliste ja peasekretär Catherine Lalumière. Ministrit assisteerib Erik Harremoes.

Erik Harremoes sündis 4. aprillil 1930 Taanis. Jõuka advokaadi pojana sai ta parima võimaliku hariduse – pärast juuraõpinguid Kopenhaageni ülikoolis (1948–54) täiendas ta end Sorbonne’is, Londonis, Haagis, New Yorgis ja Cambridge’is. Isa lootused kasvatada Erikust endale mantlipärija paraku ei täitunud. 1959. aasta lõpul luges noormees põnevusega kuulutust, et Euroopa Nõukogu otsib juristi, kes oskaks mõnda põhjamaa keelt ja tunneks sealset õigussüsteemi. Nõukogu loomisest oli just möödunud 10 aastat ja selle inimõiguste komisjon asus arutama esimest Põhjala riigi vastu esitatud kaebust. Jõudnud Strasbourgi, võeti Erik vastu tohutu dokumendihunnikuga, mille põhjal ta pidi nelja tunni jooksul koostama kaasuse asjaolude kokkuvõtte ja pakkuma lahendusvariandi. Kuigi kandidaatide seas oli kuuldavasti ka Taani välisministeeriumi (juba teatava kogemusega) teenistujaid, valiti välja Erik Harremoes. 4. jaanuaril 1960 alustas ta Euroopa pealinnas tööd.

Taustaks tuleb selgitada, et Strasbourgis tegutses kuni 1998. aastani kaks põhiõiguste kaitse institutsiooni: inimõiguste komisjon ja inimõiguste kohus. Kord oli selline, et üksikisikud esitasid kaebuse komisjonile, kes tuvastas õiguste rikkumise ja edastas siis asja otsustamiseks kohtule. Harremoesi teenistuse algusajal töötas komisjonis viis ja kohtus kaks juristi. Pool sajandit hiljem on neid 700–800. Veelgi markantsem on kontrast lahendamata kohtuasjade arvu vahel – tollal kaks, nüüd 150 000. Kohtuistungeid peeti paar tükki aastas, komisjon kogunes veidi sagedamini, viis–kuus korda hooaja jooksul. „Näib, et minu kogemused sellest perioodist kuuluvad pigem arheoloogia kui ajaloo valdkonda,“ muigab Harremoes. „Noored võivad arvata, et kirjeldan olukorda Neanderthalis.“ Pärast viit aastat inimõiguste komisjonis suundus ta edasi Euroopa Nõukogu õigusdirektoraati, jättis seal kiiresti hea mulje ja vallutas oma professionaalse elu kõrgeima tipu, olles 1977–1995 organisatsiooni õigusdirektor.

Viimast korda Euroopa Nõukogu ministrite komitees. 29. juuni 2011. Eesti esinduse diplomaatide Karen Tikenbergi ja Peter Pedakuga.

Sellel ametikohal korraldas ta ka endise idabloki riikide ühinemist Euroopa Nõukoguga. „Paradoksaalsel kombel algas kõik juunis 1989, kui Gorbatšov külastas Strasbourgi ja tegi ettepaneku moodustada koostöövõimaluste arutamiseks „topelttroika“,“ meenutab Harremoes. „Euroopa Nõukogu „troikast“ sai peaaegu automaatselt organisatsiooni sõnumitooja, kontaktide looja ja toetusprogrammide korraldaja kõigis vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Ja minul oli õnn olla üks kolmest „troika“ liikmest. Nii et kui Eesti taotles 1991. aasta augustis Euroopa Nõukogu abi, olime selleks valmis. Juba oktoobri alguses sõitsime koos põhiseadusekspertidega Tallinnasse. Mäletan elavalt arutelusid põhiseaduse assamblees, innukat pressihuvi ja pidulikku õhtusööki restoranis Gnoom.“ Harremoesi teeneid meie õigussüsteemi ülesehitamisel, põhiseaduse koostamisel – ja iseäranis saamisel Euroopa Nõukogu liikmeks (14. mail 1993) – ilmestab fakt, et 1996. aastal määras vabariigi president talle ühe kõrgeima autasu, mida välismaalasele võib anda, Valgetähe I klassi teenetemärgi.

Lahkumispidu Rohani palees. 5. juuli 2011. Abikaasa Joani, kantsler Alar Streimanni ja Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallasega

Aprillis 1995 täitus Harremoesil 65. eluaasta, mis tähendas, et teenistus Euroopa Nõukogus peab lõppema. Kuuldused sellest jõudsid eestlasteni. Strasbourgis viibiv president Meri kutsus Eriku oma hotelli hommikusöögile ja uuris, mis tingimustel oleks ta nõus meie diplomaate abistama. Harremoesi esimene ja olulisim tingimus oli, et ta tahab töötada tasuta... Muud üksikasjad lepiti kokku välisminister Jüri Luigega ja 1. mail 1995 saigi päev varem nõukogu õigusdirektori kabineti ukse sulgenud Erik Harremoesist Eesti esinduse vabatahtlik erinõunik. „Kui ma vanuse tõttu pensionile jäin, pandi mind „taaskasutusse“, sedapuhku „teisele poole lauda“,“ kirjeldab asjade käiku ta ise. „Mõlemal „lauaäärel“ töötamine on mind innustanud ja pakkunud maksimaalset rahuldust. Olin aktiivne ajal, mil otsustati Euroopa tulevik, ja olen saanud olla seotud ajalooliste sündmustega pärast 1989. aastat. Kõige selle eest olen äärmiselt tänulik Euroopa Nõukogule ja Eesti valitsusele, samuti Taani valitsusele, kes andis mulle 1995. aastal rohelise tule, lausa õhutas mind, et asuksin tööle Eesti heaks.“ Harremoesilt on sageli küsitud, miks ta valis kõigist abivajavatest riikidest välja just Eesti? Põhjuseid oli nii sentimentaalseid kui ka praktilisi. „Kui tunded kõrvale jätta, siis mängis olulist rolli see, et Eesti sai juba aasta pärast (1996) ministrite komitee eesistujaks,“ selgitab ta. Kuidas kõik täpselt sündis, kuidas taastas Eesti oma koha Euroopa riikide peres, milliseid raskusi ületati ja millest rõõmu tunti, saame loodetavasti kunagi lugeda Eriku ja tema kaasteeliste mälestustest.

Harremoesi on tulnud tervitama ka Euroopa parlamendisaadikud Ojuland ja Tarand

Möödunud on 16 aastat. Mullu tähistas Erik Harremoes oma 80. sünnipäeva. Loodus on andnud talle erakordse tervise, vaimuteravuse ja elurõõmu. Ometi tekib ka kõige vitaalsematel ühel hetkel küsimus: millal on õige aeg tööelu lõpetada, kelle ja millisena lüüa oma lõppakord? Harremoes otsustas, et õige aeg on nüüd. Esimest korda üle Euroopa Nõukogu läve astumisest on möödas üle poole sajandi. Muutunud on kogu organisatsiooni struktuur: ei ole enam inimõiguste komisjoni, õigusdirektoraati ega selle direktorit. Ministrite komitee istungeid on Harremoesi silme all juhatanud 72 suursaadikut, Eesti esinduse juhi kabinetis on istunud neli diplomaati, alates Karin Jaanist kuni Sulev Kannikeseni. Ja nii voolab see kõik edasi. „Ma tean, et nõukogu ees on praegu huvitavad küsimused – ülesannete, struktuuri ja rahastamise kohta – ning lahendused tuleb leida, nii lühiajalised, keskmise pikkusega kui ka pikaajalised. Ja kindlasti hakkan ma sellest natuke puudust tundma,“ tunnistas Harremoes oma viimases kõnes ministrite komiteele. „Ent kui oled jõudnud teatavasse ikka, nagu mina olen jõudnud, siis on tulevik – juba iseenesest – lühiajaline perspektiiv ja see perspektiiv võib, vähemalt minu jaoks, olla tagasihoidlikum ja pingevabam, mitte tingimata Euroopa, vaid kohaliku tähtsusega. Seetõttu keskendun uutele väljakutsetele Strasbourgi kultuurielu korraldamisel.“ Erik Harremoes ei ole nimelt kaugeltki mitte tavaline juristist kuivik, vaid asjatundlik kaunite kunstide nautija, paljude kultuuriseltside liige, ooperisõprade klubi asepresident, Ülem-Reini muuseumielu ja St. Guillaume’i koguduse muusikatöö edendaja. Koos abikaasa Joaniga on tal ka tihe ja põnev reisigraafik. Tänavugi on paljude sihtpunktide seas olnud revolutsioonilised Bahrein ja Maroko, rääkimata kodusest klassikalisest Euroopast. Ei üllata, et oma viimases kõnes kasutas Harremoes uljast prantsuse kõnekäändu: „Je suis vraiment trop vieux pour prendre la retraite. Je laisserai cela aux plus jeunes que moi.“ (Olen liiga vana, et erru minna. Jätan selle noorematele.)

Harremoesi tänamiseks korraldas Eesti esindus 5. juulil Strasbourgi kunstimuuseumis, Rohani barokkpalees tema austamisürituse. Õhtu peategelasele valmistas suurimat rõõmu, et kohale tulid ja elustasid 20 aasta jooksul kogutud mälestusi paljud Eesti poliitikud ja riigiametnikud: Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, kes oli 1996. aastal välisminister ja keda Harremoes toetas Euroopa Nõukogu eesistuja vastutusrikkal kohal; Välisministeeriumi kantsler Alar Streimann, suursaadik Strasbourgis 2003–2006; Euroopa Parlamendi saadik Kristiina Ojuland, Eesti esimene asjur Euroopa Nõukogu juures 1993–1994 ja hilisem välisminister; Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, Harremoesi hea tuttav juba põhiseaduse assamblee aegadest; Välisministeeriumi endised kantslerid Indrek Tarand ja Marten Kokk; suursaadik Pariisist Sven Jürgenson ning, last but not least, esinduse rajamise aegadel Strasbourgis töötanud diplomaat, praegune suursaadik Viinis Eve-Külli Kala. Oma tervituskõne lõpus kinnitas kantsler Streimann Harremoesi kuuereväärile Välisministeeriumi vastasutatud hõbemärgi ja lubas, et selle badge’iga võib ta igal ajal meie majja sisse astuda ja me jääme teda alati ootama.

Belgia ettevõtlikud eestlased lõpetasid esimese hooaja

2011-06-09T12:49:00.000+03:00

Kui saatkond esimese advendihõngulise kohtumise ettevõtlikele eestlastele Belgias ja Luksemburgis 2010. aasta detsembris välja kuulutas, ei osanud me ette arvata ei seda, kui palju võiks olla tulijaid, ega ka seda, kas ja mil määral ettevõtjate ja saatkonna koostööd vajalikuks peetakse. Belgia ja Luksemburg ei ole Eesti ettevõtjale nö loomulik sihtturg, kus tegutsejaid palju ja teadmisi rohkelt. Täpselt vastupidi – tegemist on mitmes mõttes hästi varjatud saladusega.

Ettevõtlike hooaja lõpetas kohaliku Val de Sambre õllekloostri ühiskülastus mai keskel. Koguneti saatkonna ees.

Kohaletulnuid oli esimesel korral tosinaringis ja ettevõtlikele klubi idee meeldis. Tutvustasime omapoolseid võimalusi ja nägemust vastastikku kasulikust koostööst: ettevõtjad saaksid saatkonna vahendusel leida uusi kontakte, vahetada kokkusaamistel kogemusi ja leida ühiste jõududega lahendusi igapäevaprobleemidele. Saatkond saab samal ajal päringutele vastamiseks infot Belgias-Luksemburgis juba tegutsevatelt ärimeestelt ning ergutada huvilisi Euroopa südames asuvale turule tulema olemasoleva kogemuse ja pioneeride saavutatud edu najal. Otsustasime, et kokku üritame tulla korra kuu või paari jooksul, mis on siiani ka edukalt õnnestunud.

Jätkukohtumistel olid teemadeks ettevõtluse alustamise algtõed – jaanuaris firma registreerimise keerdkäigud Belgias ning märtsis belglastest ärimeeste tavad ja kombed.

Saatkonna poolelt rääkisime, kuidas ametlikult ettevõtte loomise protsessi tutvustatakse. Eestlastest kohalikel ärikonsultantidel ja protsessi reaalselt läbinutel oli seejärel võimalik kommenteerida, kuidas ametlik teave ja reaalne elu kokku lähevad. Kogemusi jagasid ka need ettevõtlikud, kes on tegutsenud Belgia ja selle naaberriikide turul Eestis registreeritud firmade kaudu. Tõdeti, et ilma mõjuva põhjuseta, nt kui sellest ei sõltu klientide usaldus, ei ole tänapäeval otsest vajadust tegutseda just Belgias asutatud ettevõtte kaudu.

Kloostri varemed

Märtsi üritusel oli külaliseks Eesti aukonsul Flandrias Antoine Vuylsteke, kes rääkis teemal: „Kuidas müüa belglastele?“. Pikaajalist kogemust ettevõtluses ja sealhulgas ärisidemeid Eestiga omav aukonsul pajatas muhedal moel sellest, kuidas belglased äri teevad ja millised tunduvad neile eestlased. Erinevusi on mitmeid ning üksteiselt õppida nii mõndagi.

Kogemus senisest – loodud on mõnus mitteametlik klubi, kus osalejate ring laieneb ja teiseneb pidevalt. Kooskäijad on leidnud vastastikku kasulikke kontakte ning mõnel puhul on hea omavaheline koostöö just sellest ringist alguse saanud. Sügisel jätkab klubi uue hooga, sest just nii viimasel üritusel kokku lepiti.

EV saatkond Brüsselis

Genfi läbirääkimised Gruusia-Venemaa teemal

2011-06-07T17:28:00.000+03:00

Genf on paljude rahvusvaheliste tüliküsimuste läbirääkimiste asupaigaks. Nii püütakse nn Genfi läbirääkimiste formaadis siluda Vene-Gruusia 2008. aasta Augustisõja-järgselt tugevalt räsida saanud suhteid. Kahe riigi vahelised ametlikud kontaktid piirduvadki täna vaid üksikute formaatidega.

Augustisõja-järgseid Vene-Gruusia suhteid iseloomustab usalduskriis, mis 20 protsendi Gruusia territooriumi okupeerimise ja pealinnast, Tbilisist, 30 kilomeetri kaugusel paiknevate Vene relvajõudude taustal on asjade loomulik seisund. Iseenesest on selline olukord Sarkozy-Medvedevi 6-punkti relvarahu kokkuleppe rikkumine, mille kohaselt pidid Vene väed tagasi tõmbuma sõjategevuse eelsetele positsioonidele. Kremli peremees käitus kokkulepet sõlmides tuntud lausungi kohaselt, et „mees annab sõna ja mees võtab sõna”.

Genfi läbirääkimiste formaat loodi sama kokkuleppe alusel ja nägi ette sõjalise konflikti järgselt rahvusvaheliste läbirääkimiste alustamist. Nõnda algasid USA, OSCE, ÜRO ja Euroopa Liidu vahendusel peetavad läbirääkimised 2008. aasta oktoobris, eesmärgiga maandada Gruusia ja Venemaa vahelisi pingeid. Tänaseks on peetud 15 läbirääkimiste vooru, kus lisaks juba mainitutele osalevad Venemaa palvel Abhaasia ja Lõuna-Osseetia de facto võimude delegatsioonid.

Tänu osapoolte kõrgendatud ootustele ja nõudmistele sattusid läbirääkimised juba nende algfaasis keerulisse olukorda. Koheseks proovikiviks sai Abhaasia ja Lõuna-Osseetia staatuse küsimus, kes soovisid läbirääkimistel osaleda võrdsete partneritena. See eeldanuks sisuliselt Gruusia okupeeritud territooriumide iseseisvuse tunnustamist ja pole seetõttu Gruusiale vastuvõetav.

Olukord lahendati strukturaalselt nii, et lisaks kahe alalise - julgeoleku ja humanitaarküsimuste - töögrupi kohtumisele otsustati korraldada eraldi plenaaristung. Kui töögruppide kohtumistel osalevad, nimesid nimetamata, ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia delegatsioonid, siis plenaaristungi 3+3 formaadis osalevad vaid Gruusia, USA, Venemaa ja OSCE, ÜRO, EL.

Gruusia soovib järjekindlalt Vene vägede taandumist ja nende asendamist rahvusvaheliste rahuvalvejõududega. Viitega „uuele reaalsusele” keeldub Venemaa seda tegemast. Veelgi enam, Venemaa sõlmis Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga piiri- ja kaitsealase koostöö lepingud.

Läbirääkimiste algstaadiumis soovis Venemaa muuta OSCE ja ÜRO mandaati, mis võimaldanuks Tbilisist sõltumatult avada mõlema organisatsiooni esindused Suhhumis ja Tshinvalis. Kuna sellist kokkulepet ei saavutatud, siis blokeeris Venemaa mõlema organisatsiooni tegevuse Gruusias, mille tõttu lõpetasid 2009. aastal tegevuse nii OSCE kui ÜRO missioonid.

Lisaks nõudis Venemaa mitte-kallaletungi lepingu allkirjastamist Gruusia-Abhaasia ja Gruusia-Lõuna-Osseetia vahel. Gruusia on valmis selline leping sõlmida, kuid mitte oma okupeeritud territooriumide, vaid sõja vahetu osapoole – Venemaaga. Viimane rõhub aga oma „vabastaja” rollile ja süüdistab Gruusiat Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vastases agressioonis. 2010. aasta lõpus tegi Gruusia president ühepoolse avaluse, milles ta välistas jõu kasutamise Gruusia territoriaalse terviklikkuse taastamisel. Venemaa pole Gruusia presidendi avaldusele vastanud muu, kui vaikimisega ehkki teda on mitmel korral julgustatud seda tegema.

Mida on seniste läbirääkimiste käigus saavutatud? Üldine hinnang on, et mitte just palju. Samas võib mainida kolme aspekti. Esiteks, pärast pikka venitamist lahkusid Vene väed Perevi külast eelmise aasta sügisel, mis moodustab vaid ühe protsenti kõigist okupeeritud territooriumitest. Kontroll küla üle tagasi võimaluse liikuda Lõuna-Osseetias paiknevasse naaberorgu, kuhu ligipääs muul moel, kui Gruusia kontrollitava territooriumi kaudu, puudus. Venelaste lahkumine Perevi külast ei tähenda siiski 6-punkti kokkulepe täitmist.

Teiseks, 2009. aastal loodi Intsidentide Vältimise Mehhanism - üks, Gruusia-Abhaasia (, mis on tuntud ka Gali mehhanismina) ja teine, Gruusia-Lõuna-Osseetia vaheliste jooksvate küsimuste lahendamiseks.

Mehhanismi formaadis kohtumised toimuvad üldjuhul regulaarselt, kuid eeltingimuste seadmine on tekitanud selle toimimises ka pikemaid pause. Ootamatute, nt julgeolekuga seotud, probleemide operatiivseks lahendamiseks on sisse seatud nn kuum liin ja võimalus teostada ühiskontrolle. Mehhanismi formaadis on mh kokkulepitud vangide vahetamises, vahetatud tundlikku informatsiooni, püütud lahendada inimeste vaba liikumise, energia- ja veevarustuse, jms probleeme, eesmärgiga maandada administratiivjoonel tekkivaid pingeid ja suurendada vastastikust usaldust. Olukorra haprusele viitavad, õnneks küll harvad relvastatud intsidendid, mis viivad usaldamatuse nivoo kiiresti ülesse tagasi.

Kolmandaks, vahepeal rahastamisraskuste tõttu küsimärgi all olnud ÜRO osalemine Genfi läbirääkimistel ja Gali mehhanismi töös, suudeti ennekõike Vene ja Gruusia delegatsioonide omavahelise suhtlemise tulemusena lahendada. ÜRO välja jäämine Genfi läbirääkimistelt tekitanuks nende rahvusvahelise legitiimsuse mõttes suure tühimiku.

Vaatamata läbirääkimiste näilisele ebaefektiivsusele on neid kasulikum pidada, kui piltlikult öeldes „kaevikutes istuda”. Eespool toodud näited on selle tunnistuseks. Genfi läbirääkimiste päevakord on avatud ega piirdu pelgalt töögruppide valdkonda kuuluvate küsimusteringiga, mis võimaldab Genfi formaadis käsitelda kõiki teemasid, testida uusi ideid ja ettepanekuid. Kuidas Genfi läbirääkimised edaspidi kulgevad näitab aeg.

Genfi läbirääkimiste järgmine, 16. voor, toimub täna.

Toomas Lukk
EV suursaadik Tbilisis

Akadeemiline aukonsul Soomest

2011-06-06T13:19:00.000+03:00

Turu Ülikooli rektor ning üks viiest Eesti aukonsulist Soomes Keijo Aarre Virtanen ootab suure rõõmuga oma ametist pensionile jäämise aega, sest siis on tal aega tegeleda kõige sellega, milleks seni töö pole mahti andnud. Ta läheks kohe abikaasaga reisima või paneks kodus mängima mõne plaadi oma hiiglaslikust muusikakogust. Ja ühtlasi oleks tal senisest palju rohkem aega tegeleda Eesti aukonsuliks olemisega.

On vähe üle kuuekümneseid mehi, kes küsimusele, mis tunne on näha oma elutöö tegemiseks mõeldud aja lõppemist ja vananeda, vastaksid Prantsuse näitleja ja laulja Maurice Chevalier’ sõnadega, ise küsimusest ilmselgelt lõbustatult: „Kõrge iga ei olegi nii halb, kui mõelda alternatiivile.“ Turu Ülikooli rektor Keijo Aarre Virtanen, kellel pealtnäha on joviaalse prantslasest südametemurdjaga sama palju ühist kui Lapin Kultal Dom Perignoniga, oleks kindlasti nende väheste hulgas. Ta ootab vanemaks saamist ja pensionile jäämist ning tal on selleks ka hea põhjus: „Ma olen liiga palju ära olnud.“

Ehkki Virtanen istub seda öeldes päris kindlasti oma kabinetis akna all kirjutuslaua taga, küll peaaegu kadunud lae poole kõrguvate ja hoolikalt süstematiseeritud paberivirnade varju – kõigi meilide väljaprintimise ja siis paberilt lugemise mugavuse varjukülg –, on tema pilk ikka veel kusagil palju kaugemal kui hammustavalt külmas Soome talvepäevas teisel pool aknaklaasi.

Rektoraat Turu kesklinnas Vesilinnanmäkil on seejärel haudvaikne nagu kogu ülikoolilinnakki, vaid jalgrattaparkla üsna rektoraadi akna all annab märku, et kusagil on ka inimesi liikvel.

Jalgrattaparkla on sel päeval, nagu ikka, täis Turu ülikooli tudengite – Soome suuruselt teises ülikoolis on neid üle 20 000, paar tuhat rohkem kui Tartus – pisut härmas rattaid. Üht tüüpilist soomlast miinuskraadid, kiilasjää ja madalalt käiv terav talvepäike nüüd küll jalgratta selga istumast ei takista.

Virtaneni jalgratast parklas ei ole, tal õigupoolest polegi seda. Tal pole ka oma paati, suvemaja mere ääres, suuski, igatalvist traditsioonilist perepuhkust Kanaaridel.

Kui tal poleks inglise keeles rääkides seda ürgsoomelikku aktsenti, mille soomlased kindlasti patenteerima peaks, pretensioonitut ülikonda ja kabinetti 1950ndate Soome arhitektuuri musternäidiseks sobivas hoonemonstrumis, võiks hetkeks isegi kahtlustada, et ta pole soomlane.

Siis ei tea ma veel midagi tema popmuusika kollektsioonist, kuhu pärast 1980ndaid suurt midagi lisandunud pole, ja seda, kuidas ta enda jaoks Elvis Presley avastas. Lõpuni jääb saladuseks, kas ta kunagi ka pisutki ekstravagantsema lõikega pükse ja uljama tukaga soengut on kandnud.

Turu Ülikooli rektor Keijo Virtanen on Eesti külge tihedalt seotud ülikoolidevahelise koostöövõrgustiku ja aukonsulitöö kaudu, millele ta 2012. aastal rektori ametiaja lõppedes kogu oma energia kavatseb pühendada.

Sel hetkel näib aga siiski, et tal lihtsalt pole olnud aega olla tavaline soomlane. Laevaga Helsingist Tallinna sõitnud ta muidugi on – ja Viru hotellis peatunud ka –, sest ehkki mitte tavaline, on ta ikkagi soomlane.

Nüüd, mil aastaid kaugelt üle kuuekümne, pole Virtanenil ka illusiooni, et 2012. aasta kevadsemestri lõpus pensionile jäädes, kui tal oleks esimest korda aega tavaliseks soomlaseks hakata, ta seda ka teeks. Ehkki iseenesest poleks teda tegelikult sugugi raske kujutada ette mõnel soome tangopeol, riietatuna viigipükstesse, ruudulisesse särki ja laia triibuga kootud vesti – või bingoõhtul Pärnu sanatooriumi Tervis Pilliroo baaris.

Rektor Virtanen ootab seda aega teisel põhjusel. Kätt veeklaasi järele sirutades kurdab ta küll, et tervis ei luba enam pikki distantse joosta, kõigest mõni kilomeeter korraga, ja et järgmisel päeval ees ootava tervisekontrolli tõttu ei tohi ta juua kohvi (soomlase jaoks tõeline tragöödia, sest keskmiselt joob soome mees 5,6 ja naine 5,1 tassi kohvi päevas). Tal on äraoldud aja kompensatsiooniks soov kohal olla ja teha midagi, mida ta ainult Turus olles teha saab ja milleks tal praegu pole nii palju aega, kui talle meeldiks.

„Siis on mul lõpuks ometi nii palju aega tegeleda Eesti aukonsulitööga, kui ma seda tegelikult tahaksin,“ avalikustab 2001. aastast Varsinais-Suomi (Päris-Soome) maakonnas Eesti Vabariigi aukonsuliks olnud Keijo Virtanen tulevikuplaanid. Nii et teda pole tegelikult inspireerinud Maurice Chevalier, ehkki vananemisiidol on siiski olemas – sealsamas Turus.

„Vaadake Turu endist linnapead Armas Lahoniittyt,“ elavneb ta Varsinais-Suomi Eesti keskuse esimehele mõeldes. „Tal oli veel rohkem tegemist kui minul, kui ta Eesti keskuses tööd alustas, nüüd on ta pensionil ja ta on nii aktiivne!“ Virtaneni hääles on kuulda kerget kadedusenooti.

Ehkki kellelgi peale Virtaneni enda pole tunnet, et ehk ei tegele ta oma aukonsuli tööga piisavalt – formaalseid kohustusi, olgem ausad, on ka vähe ja rektoraadi sekretäridele on neist pea kõik peale allkirjade andmise täiesti jõukohased – , peab Virtanen pensionile jäädes enne Eesti-Soome suhete edendamist ühe oma inimsuhte edendamise asja ära õiendama.

Nimelt ootab Virtaneni abikaasa Orvokki Virtanen juba ammu planeeritud pikemat ühist puhkusereisi, sest kõigi oma „äraolemiste“ sisse on abielupaar Virtanenil aastakümnete jooksul peale töösõitude mahtunud vaid paar pikemat nädalavahetust maailmalinnades Pariisis ja Roomas. Ent pensionipõlvest kauem ei õnnestu ühist puhkusereisi enam edasi lükata isegi mitte väga rahumeelses ja tolerantses Soome perekonnas. „Ehkki mulle tundub, et igal inimesel on elus mingi reisimise limiit ja minu oma on ammu täis,“ ei jäta Virtanen märkimata.

Ta veedaks hea meelega kogu oma aja Turus, teeks vahel küll autoga mõne pikema tiiru Turu saarestikus – tänu sildadele-praamidele jõuab autoga päris kaugele –, käiks suvel ujumas või lihtsalt Läänemere ääres jalutamas. Kuigi jah, aasta kõige pimedama aja, mis rektoritöös tähendab ka õppeaasta stressirohkemat poolt, veedaks ta koduigatsusest üle olles ikkagi hea meelega kusagil kaugel.

Ära on Virtanen olnud tõesti palju. Rektor ja Eesti aukonsul on kultuuriajaloo professor ja silmapaistev teadlane, kelle uurimistöö on seotud Ameerika ajaloo ja ühiskonnaga ning selle mõjudega Euroopa ja eeskätt Soome kultuurile – valdkond, mis on nõudnud kuude, isegi aastatepikkust tööd USAs ja Kanadas. USAsse läks ta esimest korda 25-aastaselt, sel ajal ei olnud riikide, veel vähem kontinentide vahel liikumine nii igapäevane ja tavaline või isegi kergelt tüütu, nagu see tänapäeval võib tunduda.

Virtaneni Eesti-hobi tundub selle kõige juures esmapilgul väga ebareeglipärane, isegi kergelt irratsionaalne. Tõsist huvi Eesti kui riigi vastu Virtanenil enne aukonsuli ameti vastuvõtmist õieti polnudki, kuigi sidemed Eestiga olid tal tõesti tihedad: ta oli aastaid arendanud ülikoolidevahelist koostööd nii Baltimaade kui Läänemere ümbruse riikides. Koostöö taastamine Eesti ja Soome ülikoolide, eriti Turu ja Tartu Ülikooli vahel, oli tema jaoks enam kui loomulik. Turu ülikooli asutas 1640. aastal – vaid kaheksa aastat pärast Tartu ülikooli asutamist – Rootsi kuninganna Kristiina. Sealjuures avati Tartu Ülikool esimese eestikeelse ülikoolina aasta enne seda, kui Turu Ülikool esimese soomekeelse kõrgharidusasutusena 1920. aastal.

Veenda Virtaneni tiheda töögraafiku kõrval veel aukonsuli ametit vastu võtma oli seega väga loogiline samm, ka ta ise ei oska pakkuda kedagi teist, kellele välisministeerium tol hetkel selle ettepaneku teha oleks võinud.

Nii et talle omase põhjalikkuse ja töökusega – „Ma olen lihtsast perest, tööliste perest, olen kogu elu kõvasti tööd tegema pidanud“ – võttis ta enda kanda ka aukonsuli rolli, kasvades aastatega Eesti külge järjest rohkem kinni ning sidudes akadeemilise elu aukonsuli tööga: Turu Ülikooli rektoraat on ühtlasi Eesti Vabariigi aukonsulaat.

Virtaneni hoolega süstematiseeritud dokumentidevirnades on koos nii akadeemilist elu kui aukonsuli tööd puudutavad paberid - Turu ülikooli rektoraat on ühtlasi Eesti aukonsulaat.

Eesti keelt ära õppida pole Virtanenil siiski aega olnud, tõsine estofiil on selle ajaga kasvanud hoopis Virtaneni abikaasast, kellel juba pensionile jäänuna on olnud võimalik oma Eesti-unistust realiseerima hakata ja kes on keelegi selgeks saanud. Abikaasa on pärit Karjalast, juurteotsad ulatuvad aga Eestisse, nii et tema Eesti-huvi läheb sanatooriumipuhkustest ikka palju kaugemale. Näiteks eelmisel nädalal sai ta kingiks Raimo Pullati raamatu „Vana Tallinn“. „Mitte sellest liköörist, eks ole,“ võtab Virtanen aega, et muheleda oma nalja üle, ja lisab: “Ja tal oli selle üle siiralt hea meel, ta sai seda juba täiesti vabalt lugeda!”

„Vanasse Tallinna“ sõidab Virtanen nn keskmisest aukonsulist tihedamalt – teda ei seo ju Eestiga mitte ainult aukonsulitööst tulenevad kohustused. Päris esimest korda nägi ta Tallinna kilukarbisiluetti juba 1977. aastal legendaarse „Georg Otsaga“ Tallinnale lähenedes, seltsiks kamp nii umbes kolmekümneseid kolleege ajaloo osakonnast ja taskus Viru hotelli toabroneering. Tema esimene mälestus on vaatamata ajastule hea ja rohkemgi kui sõidu põhjuseks olnud konverentsi mäletab ta meeleolukat külaskäiku kellegi, ilmselt mõne teaduri koju, kellega tal neil aastatel kontaktid olid. Ehkki põhjalikkus, millega piirivalvur uuris tal kaasas olnud Soome ajalehte, hämmastab Virtaneni siiani.

Järgmine kord laevaaknast Tallinna torne nähes oli aasta juba 1997 ning linna siluett küll sama, kuid kõik muu tundmatuseni muutunud. Läänemere-äärsete riikide ülikoolidevahelise koostöövõrgustiku loomine oli just alanud ning see külaskäik alles esimene pikast Tallinna-visiitide rivist. Balti riikide, eriti Eesti kiire areng üllatab ja rõõmustab Virtaneni siiani. Ta usub, et enamik soomlasi naudib tänases Eestis käimist – ja ta ei mõtle neid, kes võtavad ette regulaarseid palverännakuid sadama ümbruse alkoholipoodidesse. Soomlastele meeldib Eesti atmosfäär, mis on küll Soomele lähedane, ent samas ikkagi võluvalt erinev nii Lõuna-Eesti looduses kui Tallinna vanalinnas.

Ehkki töö toob Virtaneni sageli Tallinna, on side Tartuga, mis on üks tema lemmikpaiku Eestis, ehk tihedamgi. Kreutzwaldi tänavat pidi Tartusse sisse sõitjatele jääb vahemerelikult valevana silma Villa Tammekann, kus tegutseb Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Granö keskus, mis saanud nime ühe esimese Tartus õpetanud soome professori, samuti turulase Johannes Gabriel Granö järgi. Tartu Ülikooli audoktor Virtanen on 1999. aastal selle maja aeda tamme istutanud, koos Tartu Ülikooli tollase rektori Jaak Aaviksooga, kes omakorda on Turu Ülikooli audoktor.

Virtanenile meeldib ka Kuressaare – sealgi on Turu Ülikooli Sihtasutusel pisut kadestamisväärselt kaunist kinnisvara pargi servas –, aga sinna ta paraku nii tihti ei jõua, kui sooviks. Ehkki ülikooli eestvedamisel räägiti mõned aastad tagasi isegi Turu-Kuressaare lennuliini avamisest, on teekond Saaremaale sageli ettevõtmiseks liiga keeruline ning akadeemiline elu ilmselgelt elavam Tallinnas ja Tartus.

Virtaneni eestlastest tutvusringkond on võrdlemisi akadeemiline. Kodulinnas Turus, kus eestlasi püsivalt elab küll alla tuhande, kuid ebamäärase pikkusega tööotsi ehitajate-koristajatena on tegemas kindlasti veel teist sama palju, kohtab ta kaaslinlastest eestlasi haruharva.

Ent Eesti lähedust tunneb ta sellele vaatamata ka künka otsa ehitatud rektoraadis istudes. Turu Ülikoolis on viimastel aastatel kogu aeg umbes 100 eesti tudengit õppinud. See arv on aastatega järjest kasvanud. Eesti tudengid jõuavad Turusse vahetusüliõpilastena, kuid on neidki, kes seal doktoriõppesse astuvad ja ka kraadi kaitsevad. Virtanen on oma rektoriaastate jooksul näinud välistudengite arvu kasvu – ja kindlasti sellele väga palju kaasa aidanud. Turu Ülikool osales Erasmuse tudengivahetuse programmis juba enne Soome Euroopa liitu astumist. Kui 1980ndate lõpus oli Turu ülikoolis igal õppeaastal nii kolmkümmend välistudengit, siis nüüd on neid tervelt 1500 ringis.

Elanike arvult Soome viies linn Turu on väiksusele vaatamata väga rahvusvaheline, aukonsulaadi ja Eesti keskuse töö Maarjamaa kultuuri tutvustamisel jõuab palju rohkemate rahvusteni kui soomlased.

Välismaalastest püsielanike arvult on Turu Helsingi järel Soomes teisel kohal ja lisaks 10 000 „pesuehtsale“ välismaalasele on veel tuhandeid neid, kelle juured kusagil mujal.

Ehkki ülikool on rahvusvahelistumisele väga palju kaasa aidanud – ja selles jagatava õpetuse kõrge tase on ka üks rahvusvahelistumise positiivsemaid tagajärgi – , on seda soosinud ka Turu geograafiline asend ja Soome kõrgetasemeline sotsiaalabisüsteem.

Turu rahvusvahelisuse teiseks visiitkaardiks Virtaneni juhitud ülikooli järel on igareedesed kaklused erineva nahavärviga linnaelanike vahel, mille avalöök virutatakse tavaliselt Turu keskväljakul ning mille kordused siis – Twitteri ja Facebooki õhutusel – üle linna baarides linastuvad.

Isegi kui mõni eestlane neis osaleks, saaks aukonsul sellest teada alles esmaspäevasest ajalehest, paremal juhul aga üldse mitte kunagi. Kui näiteks Ladina-Ameerikas kohtub aukonsul pahatihti Eesti kodanikega arestimaja külastusteruumis, siis Virtaneni kohtumised leiavad tavaliselt aset üritustel, mille kutsele on riietuseks märgitud vähemalt „tume ülikond“, kuid enamasti midagi veel glamuursemat.

Ning ehkki Turus on aukonsulaadi mitteformaalsed ettevõtmised, millele Virtanen kavatsebki oma pensioniaastad pühendada, intensiivsemad ja aeganõudvamad kui paljudes muudes riikides ja regioonides – Soomes on kokku viis Eesti aukonsulit –, tuleb ainus negatiivne emotsioon aukonsuli töös ikkagi sellest, et vahel õhtusöögile minnes visiitkaardid maha ununevad.

Teisalt on Virtaneni rektorigeen liiga tugev, et tema amet vaid ühelt õhtusöögilt teisele liuglemisega sisustatud oleks. Tänu Virtanenile toimub Turus igal aastal Eesti Vabariigi aastapäeva puhul Eesti-teemaline seminar, mis koos sellele järgneva vastuvõtuga toob kokku Eestist huvitatud akadeemilise elu, majandus- ja poliitikategelasi, väga tihti ka suursaadikuid. 2009. aastal pidas Virtaneni kutsel ülikoolis avaliku loengu ka Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Riigivisiitide käigus on rektor võõrustanud kõiki kolme viimast Eesti presidenti; tihedaim oli koostöö Lennart Meriga, kes oli Turu Ülikooli audoktor.

Akadeemiliste ürituste kõrval on Virtanen kohal kõikidel Eesti kultuurisündmustel Turus ja usub, et 2011. aasta, mil Euroopa kultuuripealinna tiitlit kannavad nii Tallinn kui Turu, liidab kahte riiki ja Soome kunagist pealinna Eesti pealinnaga veelgi rohkem.

1229. aastal asutatud Turul on Soome kultuuriloos oluline roll: siin sündisid Soome esimene kool, klooster, haigla, kohus, Turu Akadeemia ja trükikoda. Pealinna tiitli kaotamist Helsingile ei andestata ilmselt kunagi ning ekspealinn pingutab nii akadeemilises kui kultuurielus poliitilisele pealinnale Helsingile oma üleoleku näitamise nimel kõvasti.

Ehkki Turu ülikool on Virtaneni rektoriks olemise ajal kasvanud väga rahvusvaheliseks, on ülikooli parkla ka südatalvel üdini soomelik ja jalgrattaid täis.

Kõikvõimalikke Eesti kultuuriüritusi Turus saab Virtanen juba praegu avada või külastada sellise sagedusega, et on Eesti kultuurieluga ilmselt pareminigi kursis kui suur osa tallinlasi või tartlasi. Aukonsulaadi koostöö Eesti keskusega on tihe ning nüüd, kus seltsi esimehel juba on rohkem aega ning aukonsul samasuguse tegutsemisvabaduse poole liigub, veelgi elavamaks muutumas. Küll toimuvad siin kontserdid Eesti muusikast ja Eesti muusikutelt, küll õhtusöögid Eesti rahvusköögist lookas laudade taga.

Liites rektori- ja aukonsulitöö kohustused, saab hulga õhtuid, mil ülikond ja veinipokaal on kohustuslikud. Seega vabadel õhtutel ei unista Virtanen järjekordsest võimalusest seitel pähe kammida ega libista hellitavalt käega üle lipsukollektsiooni, vaid hoopis aastakümnetega kogunenud muljetavaldava popmuusikakogu. Plaadikogus on ka üksjagu klassikat, peab akadeemik vajalikuks lisada.

Aga see väike Naantali poiss temas, kelle kodutänaval 1958. aastal avati linna esimene kino, kuhu ta igal võimalikul hetkel jooksis – tihti rohkem taustamuusika kui filmi enda pärast – ja hiljem suuremate poiste käest, kellel juba olid Elvis Presley plaadid, neid kuulata noris, on temas ikka veel alles. Virtanen on vana kooli melomaan ja esteet, kellele CD formaadi tulek oli pettumuseks nii heli kui miniatuursete plaadiümbriste tõttu. Ehkki praegu on tema hoolikalt järjekorda seatud kogus ka CDsid, on koduõhtu idülli osaks vinüülplaadilt kostev muusika.

Kaasaegne popp teda ei köida, uusimad artistid kogus on 1980ndatest, mil Virtanen veetis pikki perioode popmuusika kuningate riigis USAs. Selline kollektsioon teeks kadedaks ilmselt ka rahvusraamatukogu popmuusikaosakonna ning paljusid eelmiste kümnendite muusikat puudutavaid edetabeleid teab ta siiani peast.

„Ma naudin oma hobisid – eriti meeldib mulle nende juures see, et need ei võta palju aega,“ naerab Virtanen, kes aasta soojemal poolel enne päeva akadeemilisele osale keskendumist koduukse alt jooksuringile läheb. Ta armastab ka raamatuid (just raamatuid ja pisut vähem lugemist) ning õigupoolest ei ole tal ilukirjanduse jaoks viimastel aastakümnetel lihtsalt aega jäänud. Rektori euroremonditud ja üldiselt vaoshoitud olekuga kabinetist jääb meelde ainult pungil täis raamatukapp. See oli ainus mööbliese, mille Virtanen rektoriks saades kabineti sisustusse lisada lasi. Algusaastatel tundus talle, et kapp sai valitud liiga suur. Nüüd ei mahu sinna juba paar aastat enam ühtegi uut raamatut. Ja täidetud on see ainuüksi teaduskirjandusega, sest muusikapiiblid täidavad koduse raamatukogu.

Muusikahuvi ja ka akadeemilisuse on pärinud – kui viimast on üldse võimalik pärida – nii tema poeg ja tütar. Poeg, kellega seitsmekümnendate rokkbändide tegemisi lahata saab, töötab samuti Turu Ülikoolis ning pianistist tütar, kes isa ja venna popmuusikakirge küll ei jaga, on praegu samuti võtnud aega uurimistööle pühenduda. Virtaneni töö tõttu on perekond palju aega lahus veetnud – ehkki pikematel Ameerika-reisidel käidi ikka üheskoos –, kuid seda rohkem naudivad nad kõik koosolemise võimalusi praegu.

Tööhoolikust Virtanen on loomulikult rahul laste ametialase eduga, aga palju rohkem rõõmustab teda igapäevane tugi ja ühise ajaveetmise võimalus. „Mu poeg oskab absoluutselt kõike!“ lööb Virtanen särama. „Ta parandab mu arvutit, ta oskab isegi autorehve vahetada. Tema tööriistakast on väga muljetavaldav!“

Lapsed ja lapselapsed, keda praeguseks on juba viis, annavad üha rohkem põhjusi perega koos olla. Päevi, mida koos tähistada, tuleb järjest juurde ning see on muusika kõrval asi, mida Virtanen praegu kõige rohkem naudib, isegi kärekülmadel talvekuudel, kui tuiskab peenikest lund, või novembripäevadel, mis öödest suurt valgemad ei ole. Suvel... suvel muidugi ka, aga siis pakib näiteks poeg naise-lapsed ja koera autosse ja sõidab lõunasse – see tähendab Eestisse – puhkama. Sest ka Eestit on nad õppinud isa kõrval armastama.

„Ma ei tea, kui tark ma olen oma elus olnud,“ jääb Virtanen mõttesse, „aga mulle meeldib selline elu, milles tööl on nii oluline osa.“

Kolm mõtet

“Pensionile jäädes on mul lõpuks ometi nii palju aega tegeleda Eesti aukonsulitööga, kui ma seda tegelikult tahaksin.“

“Vaadake Turu endist linnapead Armas Lahoniitty’t! Tal oli veel rohkem tegemist kui minul, kui ta Eesti keskuses tööd alustas, nüüd on ta pensionil ja ta on nii aktiivne!”

“Ma olen lihtsast perest, tööliste perest, olen kogu elu kõvasti tööd tegema pidanud.”

Silvia Pärmann

Reis lihasööjate ja jalgpallurite maale

2011-05-31T15:40:00.002+03:00

Esmakordselt Uruguaisse ja ka Ladina-Ameerikasse saabununa äratas esmalt tähelepanu euroopalik tänavapilt. See on tingitud asjaolust, et Uruguai on Euroopast väljarändajate maa, kuhu saabusid inimesed peamiselt Itaaliast ja Hispaaniast. Homogeenne tänavapilt on tingitud ka asjaolust, et põlisrahvaid oli siin võrreldes Peruu ja Brasiiliga väga vähe. Ka orjapidamise tippaeg ei mõjutanud Uruguai homogeenset ühiskonda oluliselt. Aafrika päritolu elanikke on Uruguais vaid 5-10%. Selle põhjusena tõid kohalikud välja selgituse, mille järgi ei olevat Kariibimere saartele transporditud orjade ostmise vastu Uruguais nõudlust – kauboidest uruguailased elatusid loomapidamisest, mistõttu oli nende igapäevasteks töövahenditeks relv ja hobune. Orjale peeti aga nende loovutamist riskantseks – saab ju nende abil edukalt premehe vastu ülestõusu korraldada.

Uruguais on elanikke kaks korda rohkem kui Eestis (3,5 miljonit inimest). See on pisike maa, kes on pidevalt suurte (Brasiilia ja Argentiina) vahel oma iseseisvuse eest võidelnud. Väärtuslik sadam tegi riigi vallutajatele atraktiivseks. Uruguai iseseisvumisele 1828. aastal aitasid kaasa rahuläbirääkimisi vahendavad britid, kellel huviks oli luua kahe suure vahele puhvertsoon.

Põgusalt uruguailastest

Nädalavahetuse turg Montevideo kesklinnas

Uruguailased nimetavad end ise naljatamisi lihasööjaks rahvaks (loomaliha on olnud nende peamine ekspordiartikkel läbi aegade). Olgugi, et riigil on 180 km merepiiri, süüakse väga vähe mereande – ka vastavaid restorane ei hakka pealinnas silma. Kohalikud seletavad seda oma „konservatiivse“ loomuga ja asjaoluga, et suur osa itaallastest sisserändajaist olid pärit sisemaalt, mistõttu on nende kaasa toodud söömiskultuur kandunud tänapäeva.

Viimase aja suurim reklaam Uruguaile oli kahtlemata jalgpalli MM. Jalgpall on rahvussport, mis tähendab, et inimesi ei lahterdata mitte küsimuse järgi, kes millise partei pooldaja on, vaid ikka selle järgi, kes millist jalgpallimeeskonda toetab. Montevideolaste uhkus on jalgpallistaadion kus 1930. aastal toimus maailma esimene jalgpalli MM. Selle finaal toimus Uruguai ja Brasiilia vahel ja võitjad olid uruguaiased.

Uruguailased on suured demokraatia austajad – seda sümboliseerib nt elegantne Itaaliast eksporditud marmorist ehitatud parlamendihoone (pigem tuleb seda paleeks nimetada), mille ehitamine viis ühe legendi järgi riigi lausa pankroti äärele.

Lisaks iseloomustab rahvast suur rahumeelsus. Seda illusutreerib nt asjaolu, et riigil on vaid 14 000 sõdurit. Kui küsida, kas nad ei karda oma iseseisvuse pärast (ikkagi väike „puhverriik“), siis naeris kohalik diplomaat, et neil ei ole rahumeelsete naabrite tõttu küll midagi karta. Samas on Uruguail oma kaitsestrateegia – nimelt on nad suurimad per capita panustajad ÜRO rahuvalvemissioonidesse, mis näitab, et nagu väikeriikidele kombeks, tuleb julgeolekutagajaid mujalt otsida. Uruguailaste rahumeelsus kandub üle ka ühiskonna turvalisusesse. Seda illustreerivaks näiteks on asjaolu, et iga kodanik võib minimaalse (meie mõistes olematu) turvakaontrolliga siseneda parlamendihoonesse ja astuda sisse parlamendiliikme kabinetti. NB! See toimub riigis, kus iga viies elanik elab alla vaesuspiiri! Rahva sõbralikkust ja rahumeelsust iseloomustab ka asjaolu, et vahid, kes seisavad parlamendipalee ja presidendihoone ees valves ja keda meie vähemalt siinpool ookeani oleme harjunud nägema karmipilguliselt, sirgelt kivistunud pilgul ühte punkti vaatamas, üllatavad Uruguais avala naeratusega.

Uruguai ei olegi Eestist nii kaugel

Iseseisvuse väljak Montevideos

Uruguai ambitsioon on olla kontinendi edulugu ja arenguriikide eeskuju. Selleks on neil head eeldused: Uruguai poliitikud käituvad riigi arengut silmas pidades nutikalt, püüdes kasutada ÜRO-d niipalju kui võimalik oma arengu kiirendajana. Erinevalt suurematest naabritest ei sega neid välise abi saamisel/palumisel uhkuse küsimus. Uruguai valitsus annab seejuures aru, et ÜRO peamine roll ei ole mitte otsene raha jagamine vaid hea nõu läbi riigijuhtimise ja avaliku poliitika kvaliteedi tõstmine. Siin nähtub paralleel Eesti arengu ja EL-i rolli vahel – uruguailaste Euroopa Liiduks on ÜRO. ÜRO on riigis tegutsenud juba 60. ndate lõpust ja on välispoliitika prioriteetide vaieldamatus tipus. Seda ilmestab asjaolu, et multilateraalsus on riigi välispoliitilise filosoofia aluseks. ÜRO on Uruguaile üks väheseid kvaliteetse välisekspertiisi allikaid. Väheseid põhjusel, et Uruguail ei ole tugevat ja vastastikku toetavat regionaalset majandusjõudu ega endaga hästi toimetulevaid naabreid (nagu Eestil olid lisaks EL-ile nt Skandinaavia riigid). Regionaalsele integratsiooniorganisatsioonile (MERCOSUR), mis ühendab Uruguaile lisaks teisi regiooni arenguriike (Paraguai, Argentiina ja Brasiilia), ei ole võimalik Uruguail oma arengus (veel) tugineda. Seega on Uruguail omaette väljakutse areneda väikeriigina seal, kus sind ümbritsevad peamiselt iseenda arengule keskenduvad naabrid. Lisaks asub omal kindlal kohal „arengu pidurdajana“ ka regioonisisene kadedus ja võistlusmoment. Käib ju võistlus selle üle kellest siis ikkagi sirgub regiooni „tiiger“ või domineeriv majanduslik ja poliitiline jõud.

Riik on nii mõneski asjas ka Eestist sammukese eespool – tööpuudus on Uruguais vaid 7 %. Võrreldes Eesti 74 aastaga on uruguailaste keskmine eluiga 76.7 aastat. Peagi jõustub Uruguais seadus, mis sätestab kohustuse tagada valimisnimekirjas teatud arv naiskandidaatide arv elik ajutiselt seatakse sisse sookvoodid (Uruguai parlamendis on 13% naisi, Eestis 18%). Sarnaselt Eestiga on riigi peamised demograafilised probleemid vananev ühiskond ja väljaränne - Uruguai on regioonis kõige kiiremini vananev ühiskond. Seettõttu sarnaselt Eestiga seisab Uruguail ees vajadus ümber vaadata riigi migratsioonipoliitika ja algatada arutelud sisserändajate profiili üle.

Suurim erisus võrreldes Eestiga on asjaolu, et Ladina-Ameerikale omaselt toetab rahva suur enamus vasakpoolset poliitikat. Hetkel ongi aasta võimul olnud vasakpoolne koalitsioon. Vasakpoolsust ilmestab asjaolu, et tervelt 75% riigieelarvest kulub sotsiaalkulutustele, samas ei ole riigis veel avalikke lasteadu ja sotsiaaltagatisi emadele. Sellega seoses avaldasid Uruguai ametnikud suurt huvi Eesti kogemuse kohta emapalga edukal rakendamisel. Riigi vasakpoolset mentaliteeti illustreerib ka presidendi isik – tegemist on endise mässulisega, kes istus diktatuuri ajal aastaid vangis. Ametisse nimetamise järel illustreeris president oma rahvalähedust keeldudes oma tagasihoidlikust eramajast välja kolimast. Lisaks otsustas ta teha iga kuu oma palgast sümboolse annetuse Montevideo äärelinna aguli ümberehitamise hüvanguks.

Valitsuse teeb huvitavaks ka asjaolu, et mitmed kabinetiliikmed ei ole mitte kursuse- või korporatsioonikaslased, vaid hoopis endised vangi või kongikaaslased (omal ajal diktatuuri oponentidena). Kurioossena on aga valitsus lubanud endisest vanglast tänaseks ümber ehitada Montevideo kõige esinduslikuma kaubanduskeskuse. Täna on nt enamikele poodlejatele teada ka endiste kongide (mille asemel nüüd tegutseb mõni peen butiik) asukohad. Kas pole julge viis (lähi)ajaloo ja tänapäeva sidumiseks?

Külastasime kesklinnale väga lähedal asuvat agulit, mille ümberehitamise on president isiklikult oma südameasjaks võtnud. Ka president ise elab sellele agulile üsna lähedal.

Kas Uruguai kasvab „Ladina-Ameerika majandustiigriks“? Oma põgusa reisi vältel ei märganud ega kuulnud ma ambitsioone „tiigriks“ kasvamise kohta. Majanduskasv ei ole valitsusele eesmärk omaette. Valitsuse tegevuse fookuses on küsimus tulude õiglasel ümberjaotusel. Samas kinnitati arusaama, et sotsiaalpoliitikaga paralleelselt on vältimatu riigis ka majanduskasvu tingimuste arendamine. Näitena valitsuse ajaga kaasas käimisest avaldas muljet järgmine moodsa aja üha süveneva sotsiaalse probleemi - digitaalse lõhe, adresseerimine: ÜRO abiga jagati igale koolilapsele tasuta sülearvuti ja seda eesmärgil kaotada juba eos digitaalne lõhe ühiskonnas.

Seega vaatamata geograafilisele distantsile, ei ole Ladina-Ameerika meist oma murede ja ühiskonnas toimuvate aruteludega sugugi nii kaugel kui kipume arvama. Tegemist on kiirelt kasvavate turgudega mille suurus ja potetsiaal on sageli veel avastamata ja mille puhul unustatakse tihti, et nende „vallutamist“ võrreldes Aasia turgudega soodustab keele ja kultuuribarjääride puudumine.

Taust: võimalus reisida Uruguaisse avanes põhjusel, et Eesti valiti 2010 kevadel ÜRO arenguorganisatsiooni (UNDP) ja rahvastikuorganisatsiooni (UNFPA) nõukogu liikmeks. Nõukogu liikmete töö osaks on reisida iga aasta eri riikidesse ja hinnata ÜRO oranisatsioonide mõju nende arengule. Ühtlasi oli visiidi laiem eesmärk tutvustada ÜRO allorganisatsioonide tööd abi saavas riigis kohapeal ehk näidata kuidas hiigelorganisatsioon ÜRO can make a difference. Arusaam ÜRO tööst nö „põllul” on oluliseks aluseks, mille pinnalt organisatsioone puudutavaid poliitilisi (nii rahajaotamise kui ka prioriteetide määramise) otsuseid nõukogus tehakse - reisid aitavad mõista ja paremini ette kujutada New Yorgis nõukogu liikmete poolt tehtavate otsuste (võimalikke) mõjusid kohapeal abi saavates riikides.

Liis Lipre-Järma

EV alaline esindus ÜRO juures

Meie mees Jordaanias

2011-05-27T15:36:00.000+03:00

Krister Kivi

Eesti aukonsul Ammanis Ayman Jumean on päratu rikas, tunneb kuningat juba lapsepõlvest ning sõdis noorena Iisraeli vastu.

Õhtune Knightsbridge, prestiižikas südalinnarajoon Londonis. Hall videvik laskub linnale märkamatult otsekui mõni neist imeõhukestest sallidest, mida müüakse siinsamas Harrodsi kaubamajas. Loomakaitsjad, külmast punastes kätes nülitud rebaseid kujutavad plakatid, üritavad osturetkele suunduvate masside mõtteid karusnahkade soetamise varjukülgedele viia. Autodest ning bussidest umbes tänav müriseb vaikselt nagu üksainus soe ja hiiglaslik mootor.

Sadakond meetrit Harrodsist eemal paiknev hiiglaslik korterelamu - väärika endastmõistetavusega kannab see nime The Knightsbridge - mõjub majesteetlikult esimesest hetkest. Välisuks on sõiduteest piisavalt kaugel, et selle ette saaks sahiseda ükskõik kui suure limusiiniga. Fuajees loovad meeleolu läikivad mustad kivipinnad, mitme korvpallisaali jagu õhuruumi, inimesekõrgune lillevaas ja toimekas portjee, kes tulijast mahedal häälel ülakorrusele teatab.

Ayman Jumean saadab oma teenri - aupakliku araablase alla vastu. Ayman Jumean on Jordaania ettevõtja ja Eesti aukonsul Ammanis. Mees, kelle määratu äriõnn väljendub ehk detailis, et apartement, mille maast laeni akendest avaneb lummav vaade Hyde Parkile, pole sugugi ainus, mida ta suguvõsa Londonis omab.Tõtt-öelda pole mees esimesel hetkel isegi kindel, kas neile kuulub kinnisvaravaldusi kaheksa või üheksa. "Oh, see korter siin maksab ehk 8 miljonit naela," ütleb Jumean tagasihoidlikult, "aga mu vennal on siin lähedal kuue magamistoa ja maa-aluse garaažiga maja, mis võib maksta ehk 30 miljoni ringis. Seal on ka väike kino - hetkel rendime seda välja Robert Downey Juniorile, kes Londonis praegu "Sherlock Holmes 2" filmib."

AYMAN JUMEAN - ta kannab tumedat ülikonda ja lahtise kraenööbiga roosakat särki; lauba juurest voolab piki kõrva alla väike higinire - on tegev hulgas ärides. Ta on aseesimees 12,5% ulatuses Jumeanide suguvõsale kuuluvas investeerimispangas ning omab laia teenuseplejaadiga turvafirmat.Tal on arvutikompanii, 10% osalus Jordaania-Prantsusmaa ühisettevõttena tegutsevas kindlustusfirmas ja nii araabia kui ka inglise keeles ilmuv ajakiri nimega Family Flavours, mille lemmikteemadeks kõik perekeskne viljatusest kuni noorendavate toiduaineteni.Tal on transpordiettevõte ja restoranid Jordaania eri paigus.

Pole ehk alusetu küsida, miks see vägagi hõivatud mees Eesti aukonsuliks hakkas. "See on auasi," vastab hr Jumean väärikalt. "Mulle meeldib see amet; mulle meeldib võimalus luua kontakte eri maade ja inimeste vahel. Mulle meeldib Eesti, meeldivad eestlased, kes on äärmiselt viisakad ja väärikad; meeldib Tallinn ja võimalus jalutada Tallinna vanalinnas - see on äärmiselt nauditav."

Ühel külaskäigul tekkis hr Jumeanil koguni mõte Eestisse kinnisvara soetada - pilk peatus ühel tundmatuks jääda soovival mõisal -,kuid siis, nagu konsulihärra lisab, mõistis ta, et mõisate ostmine on praegu Eestis "väga keeruline" ja et "kohalikud tegelikult ei taha, et mõisad läheks välismaalaste kätte". Ning härra Jumean noogutab lugupidavalt, kui see lause talle nüüd, aastaid hiljem meelde tuleb. Mõisate hoidmine vaid põlisrahva omanduses tundub talle "mõistlik idee".

KUID ON VEEL ÜKS ASJAOLU, mida ühegi teise aukonsuli eluloos küllap ette ei tule - Eesti aukonsuliks olek on Jumeanide suguvõsas vaat et perekondlik traditsioon. Nimelt oli meie esimene Jordaania aukonsul Ayman Jumeani isa, erukindralmajor Shafik R. Jumean, ning kui vanahärra mõni aasta tagasi siitilmast lahkus, võttis poeg Eesti välisministeeriumi ettepanekul isa töö üle. Tutvused Eesti poliitikutega olid juba loodud - äärmise lugupidamisega, kuid eestikeelsete nimedega pisut kimpu jäädes vestab hr Jumean näiteks "peaminister Mats Laarist", "Erkel Krossist, džentelmenist, kes Iraagis töötas" ja president Ilvesest, keda Jumean nimetab lugupidavalt tema eksellents president Thomaseks.

PALJUREISIVA INIMESENA teab Ayman Jumean omast käest, et lennuühendus Eesti ja Jordaania vahel on pehmelt öeldes kehvapoolne. "Kui tema ekstsellents president Thomas tuli Jordaaniasse," selgitab härra Jumean küpsist kohvitassi kastes, "võttis see 15 tundi, sest tuli ümber istuda Rootsis ja Türgis. Otselennu aeg oleks ehk veidi üle kolme tunni." Kasutades ära oma suurepärast sidemetevõrku, on hr Jumean uurinud lennukompanii Royal Jordanian juhtidelt, kas neil pole kavas avada lennuliini Eestisse või kas või Helsingisse -mis oleks ehk loogilisemgi,sest Finnair on Royal Jordaniani partner lennuliine ühendava one Worldi alliansi kaudu -,kuid hetkeseisuga pole uute liinide avamiseks piisavalt vabu lennukeid. Tulevikus, jah, kahtlemata.

Seega rajanevad Eesti ja Jordaania sidemed praegu eestkätt neil sadadel miljonitel investeeringukroonidel, mis Eesti Energia Jordaania põlevkiviärisse paigutas. Nagu hästi teada, noolib Eesti energiaettevõte Attarat Um Ghudrani põlevkivimaardlat, mis asub Jordaania keskosa kõrbes ja võib sisaldada põlevat kivi 25 miljardit tonni.

Koostöösidemeid Eesti ja Jordaania vahel võib härra Jumeani hinnangul näha tulevikus ka hariduse vallas - "paljud Jordaania noored õpiksid meeleldi välismaal ja nagu ma olen aru saanud, kavatseb Tartu ülikool luua ingliskeelse osakonna" - ning kolmandaks, mõistagi, turism, Surnumerest ja päikseliste kivikõrbetest palistatud Jordaania suurim uhkuseallikas. "Aqaba on meil väga hea kuurort ja ainult kaks tundi Petrast eemal," pajatab hr Jumean, pilgus ühtäkki eriline säde ning väiksed töntsakad käed laua kohal lendlemas veel elavamalt kui enne (Petra on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv iidne koobaslinn).

Paraku pole maailmaimed ainsad, mis Lähis-Idaga 2011. aastal seostuvad - ka seda intervjuud tehes tekib ruumi hetkeks vaikus, kui hiiglaslik lameekraantelekas toa teises servas rahutustest uudiseid edastab. Jumean möönab, et meeleavaldusi on aset leidnud ka Ammanis.

Peamine põhjus on majanduslik, sest Jordaanias - "Meil on ju peaaegu kõik imporditud!" - mõjutab kiiresti tõusev naftahind kõige poes müüdava maksumust. "Aga meie valitsus on väga paindlik ja reageerib kiiresti," lisab Jumean siis otsekui lohutavalt. "Valitsus on otsustanud hakata nafta hinda taas subsideerima. Me tahame, et igaühel kodu soe oleks."

Kuidas läheb tänases keerulises majandusolukorras Ayman Jumeani enda äridel?

"Sõltub valdkonnast - mõned projektid edenevad vägagi hästi. Näiteks meie restoran Blue Fig (trendikas kohvik Ammani kesklinnas, kus kogunevad nii pintsaklipslased kui tudengid - Toim.) on kasvatanud käivet 15-20 protsenti aastas. Ajakirjal Family Flavours läheb samuti väga hästi - trükime seda umbes 10 000 eksemplari ja teda jagatakse tasuta peaaegu igal pool. Turvaäri sai tagasilöögi, sest valitsus tõmbab eelarvet koomale, kuid pangandussektor edeneb imetabaselt. Jordaania pangandus on väga hästi reguleeritud ja ükski meie pankadest ei kandnud rahalisi kaotusi, isegi mitte 2007. aastal."

HYDE PARK KAUGEL teisel pool hiigelakent on mattunud hämarusse ning laelambivalgus paneb toa parempoolses nurgas valvava suure roheka buda peegelduma nii, et see klaasidetagusesse pimedusse projitseerub. Hetk kõhklust ja ebalust, kas on liiga ebadelikaatne küsida araablaselt - küllap moslemilt! -, mida teeb tema kodus Aasia jumalakuju, ning siis kõlab küsimus siiski.

"Mu vend ja tema naine armastavad budasid," vastab hr Jumean tolerantselt. "Nad arvavad, et see toob head õnne. Kui kuskil mõni buda müügil on, siis ostavad nad selle kohe."

Kuid ise pole ta budist, vaid hoopis ristiusku. "Jordaania on islamiriik, aga umbes 10 protsenti meie elanikest on kristlased. Me osaleme ühiskonnas täpselt samamoodi nagu kõik teisedki - tõenäoliselt ainult ehk sõjaväe ülemjuhataja või peaministri koht on reserveeritud moslemile. Meil on kristlasi valitsuses ja parlamendis on kristlastele ette nähtud omaette kohad. Jordaania on vabameelne maa."

ERINEVALT LADINA-AMEERIKA riikidest, kus Eesti aukonsulitel käed tööd täis sealsetesse vanglatesse sattunud Eesti noorte kantseldamisega, ei kaasne aukonsulitööga Jordaanias just palju stressi. "Meil pole suuri probleeme," möönab Jumean, "ainult vahel harva kaotab mõni inimene passi ja vajab tagasipöördumistunnistust." Enne Eesti liitumist Schengeni viisaruumiga pöörduti aukonsuli poole sageli ka palvetega abistada Eesti viisa saamisel (kuigi viisasid väljastavad vaid Eesti saatkonnad, millistest Jordaaniale lähim Istanbulis, on aukonsulil võimalik hea sõnaga viisataotlust toetada). "Oli palju selliseid palveid, koguni Süüriast ja Iraagist," kõneleb hr Jumean, mainides sealsamas, et tänaseks on olukord muutunud - nüüd, mil Eesti on Schengeni maa, väljastab Eesti viisasid Ammanis asuv Hollandi saatkond.

Viisat läheb vaja ka Jordaaniasse reisimiseks. Tõsi, enamasti on võimalik soetada viisa umbes 20 euro eest Jordaania piiril. Vaid kolme Euroopa riigi kodanikud - albaanlased, makedoonlased ja moldovlased - peavad viisapaberi soetama enne reisi. Kas millalgi võiks kõne alla tulla Jordaania ja Euroopa Liidu vastastikune viisavabadus? "Ma ei usu, et jordaanlastel midagi selle vastu oleks, aga ma ei näe samas, et see lähemas tulevikus juhtuda saaks," vastab aukonsul diplomaatiliselt.

NAGU SELGUB, tunneb härra aukonsul hästi ka kuningat. "Oojaa, ma kasvasin kuningaga üheskoos üles," vastab ta. "Kui me olime nii umbes 13-15 aastat vanad, õppisime samal ajal USAs, nii see side tekkis. Kuningas käis küll teises koolis, aga igal nädalavahetusel reisis ta Washingtoni, kus elas meie pere, ja siis meie araabia õpetaja õpetas teda."

Kuningas ja aukonsul (kes tegutseb kuningliku dekreedi alusel) suhtlevad ka tänapäeval ning hetkel valmistab hr Jumean ette tema kuningliku kõrguse võimalikku visiiti Eestisse.

"Kuningas oli väga huvitatud Eesti e-valitsusest, see avaldas talle suurt muljet," pajatab Jumean. Millal visiit aset leiab, pole veel otsustatud, kuid härra aukonsul kinnitab, et projekti kallal "tehakse tööd".

Pärast seda, kui tema haridustee Ühendriikides läbi sai - ta lõpetas Citadeli sõjaväekolledži Lõuna-Carolinas ning omandas siis Washingtoni osariigis magistrikraadi insenerina -, naasis tulevane aukonsul Lähis-Itta; astus sõjaväkke ja saavutas seal lõpuks kapteni aukraadi. Ja hr Jumean osales ka sõjas Iisraeliga - tõsi, üksnes "tehniliselt". Jordaania oli nimelt üks neid araabia riike, mis 1967. aastal juudamaaga sõtta astus. Kuigi lahingutegevus vältas vaid mõne päeva, ei sõlminud Jordaania ja Iisrael kuni 1994. aastani de jure rahulepingut.

Aukonsul küünitab kätt küpsisekarbi poole ja mainib, et tänapäeval on Jordaanial Iisraeliga vaat et kõige sõbralikumad suhted araabia maailma riikidest üldse. Heanaaberlike suhete üks vähetuntud märke on seegi, et Jordaania kuninga suvepalee Aqabas paikneb vaid kiviviske kaugusel Iisraeli piirist.

Jumean on korduvalt Iisraelis käinud ning tunnistab, et Palestiinaga seonduv on tallegi "emotsionaalne" teema. "Kõige lihtsam oleks öelda - andke palestiinlastele oma maa ja vaadake, kas nad selle kontrollimisega hakkama saavad. Nad on alati öelnud, et iseseisva riigina nad Iisraeli ei ründa," räägib konsul. "Kuni palestiinlastel pole maad, mida nad saaks enda omaks pidada, läheb see konflikt aina edasi. Jah, on mõned, kes usuvad vägivaldsesse laienemisse, aga (aukonsuli Nokia heliseb meloodiliselt ning hr Jumean krapsab telefoni laualt oma kuldehteid täis sõrmede vahele, vuristades sellesse vahepeal pika ja laulva araabiakeelse lause) pigem on Palestiina teema kondiks hambus fundamentalistidele, näiteks Talibanile, kellel sellega tegelikult mingit asja pole. Kui neilt see argument ära võtta, kaotavad nad oma tööriista."

KUNAGI MINEVIKUS on hr Jumean elanud ka seikluslikku elu -1984. aastal osales ta Jordaania lipu all vehklejana koguni Los Angelese olümpiamängudel. See meenutus toob tema näole nostalgilise naeratuse - ja kõrva äärde tumedale nahale veel ühe väikse higinire. Tänapäeval naudib Ayman Jumean sportlikest tegevustest ujumist ja malemängu, viimast ennekõike oma laste seltsis. "Mu suurim hobi on mu lapsed," kinnitab hr Jumean silmade särama lüües. "Igal suvel läheme kuhugi seiklema, mõnda uude riiki!" Ta kirjeldab õhinal oma viit last - Tamarat ja Natashat, Nuhadi, Shavikut ja Zedi.

Vene nimed? "Juhus, lihtsalt juhus," vastab aukonsul kelmikalt, "mu teine tütar on sündinud jõulupühal. Tamara on aga väga populaarne nimi araabia maailmas. Sellel on araabia keeles peaaegu tähenduski olemas, sest "tamar" tähendab datlipalmi, datlit põhimõtteliselt."

KELL ON MÄRKAMATULT ületanud intervjuuks ettenähtud aja, pimedus akna taga on nüüd selline, et Hyde Parki suvel nii käharaid puulatvu pole öötaevast enam võimalik eristada. Mis on kõige olulisem, et saavutada oma ettevõtmistes edu, tundub asjakohane lahkudes küsida.

"Anna inimestele võimalus vastutada," vastab Ayman Jumean. "Anna neile võimalus ennast näidata, ja anna neile usaldus. Muidu ei saa teadagi, kui paljud inimesed usaldust väärivad. Kui sa töötad inimestega, kes on oma tegevuses kirglikud, pole mingitki võimalust alt minna. Siis lööd sa läbi."

Pärnu vs Tbilisi

2011-05-16T15:11:00.000+03:00

Ühe Eesti arengukoostöö projekti raames ehitati Gruusia sõjapõgenike küladesse laste mängu- ja spordiväljakuid. Väiksemad lapsed saavad kiikuda ja liivakastis mängida, suuremad palli taguda. Igati kiiduväärt algatus, ent ühe väikese agaga: põgenike lastel pole spordivahendeid. Kõige lihtsama palli ostminegi võib pere eelarvesse suure augu lüüa, nii võibki lapsi näha mängimas eelajalooliste pallidega, mida on juba korduvalt liimitud-kleebitud-nõelutud.

Nii ei olnudki kaua vaja mõelda, kui Pärnu spordiklubi Paulus tundis huvi Gruusiasse jalgpalli mängima tulla, et kuidas seda heategevusega siduda: ajada kokku Tbilisi diplomaatilise korpuse ja rahvusvaheliste organisatsioonide ärksamad esindajad, moodustada neist võistkond ning paluda mängus osalejatel põgenike külade lastele spordivahendeid annetada.

Diplomaatide võistkond alustas tippvormi ajastamist juba kaks kuud enne mängu, üldfüüsilise vormi ning kokkumängu parandamiseks renditi väljak, kuhu iganädalasele treeningule kogunes maksimaalselt neli mängijat. Paari nädalaga sai selgeks, et need neli mängijat enam paremaks minna ei saa ning otsustati edasi tegutseda individuaalse treeningplaani alusel.

Ettevalmistusperioodi jooksul saadud kogemuste najal palusin mängiva treenerina võistkonnal enne mängu poolteist tundi varem kohal olla, tänu millele saime mänguga alustada kõigest 10 minutit peale väljareklaamitud algusaega. Individuaalne treeningplaan läks igati täkkesse, sest kui ma oleks varem näinud, millisteks publikuthullutavateks trikkideks on võimelised minu Saksa, Briti, Austria, Jaapani, USA, Hollandi, Rootsi ja Gruusia kolleegid, poleks ma kohalikku televisiooni sellest üritusest teavitanud. Spordiuudiste rubriigis neid kaadreid kindlasti ei näidatud.

Õnneks polnud Pärnu atleedid öisest väsitavast lennureisist ja hommikusest veinikeldri külastusest päris ära taastunud, nii et 100-pealise publiku rõõmuks kujunes mängust tõeliselt tasavägine ja haarav jalgpallipõnevik kõikide kohustuslike komponentidega (peale kvaliteedi): kollased kaardid, vigastused, kohtuniku eksimused, penalt, värav karistuslöögist, võitluslikkus, rõõm ja meeleheide viimasel minutil löödud viigiväravast. Lõppseisuks jäi pärnakaid rahuldanud ja diplomaate kurvastanud 2-2.

Erinevaid spordivahendeid (palle, reketeid, jalatseid jne) annetati kokku 2 kuupmeetrit. Ja Pärnu meeskonnas pettunud koduste pöidlahoidjate rahustuseks võin kinnitada, et meeskond andis endast väljakul tõepoolest maksimumi – mängujärgsele järelpeole neil enam jaksu ilmuda ei olnud.

Risto Roos

EV saatkond Tbilisis

Eestlaste, lätlaste ja leedukate huvi Maastrichtis õppimise vastu on suur

2011-04-18T13:34:00.000+03:00

Undine Rubeze, Maastrichti Ülikooli teise aasta bakalaureusetudeng, tuli sel sügisel omalaadse idee peale – miks mitte korraldada ülebaltimaaline kirjutamiskonkurss, et anda noortele võimalus end proovile panna ja võitjad otse Maastrichti lennutada. Ülikool on võtnud Eesti, Läti ja Leedu põhi-sihtriikideks, kust tudengeid värvata, mida iseloomustab, et ülikooli tippjuhtkonda esindasid auhinnatseremoonial kolm dekaani. Püüdlus Maastrichti Ülikooli kolmele Ida-Euroopa riigile lähemale tuua on olnud loominguline aga ka mitmekülgne – osales ülikool detsembris ju ka esimest korda Teeviidal.

Võitjad suursaadikutega: Mara Skredele, Maris Klisans, Gita Kalmet, Koit-Romet Rahupõld, Gintaras Martinaitis, Vaidotas Verba

Osalema olid kutsutud kõik Maastrichtis õppimisest huvitatud. Kolmest riigist saabus kokku 76 esseed, üldine kirjutamis- ja analüüsivõime oli üllatavalt kõrge. Ülikooli Balti meeskond, professorid ja töötajad valisid välja kõige julgema sõnumi ning leidlikuma lähenemisega võitjatööd. Eestist võitis: Koit-Romet Rahupõld; Lätist: Mara Skredele ja Leedust: Gintaras Martinaitis. Võitjatöödega saab tutvuda siin.

Autasuks oli kolmepäevane reis Maastrichti, mis koosnes auhinnatseremooniast ja õhtusöögist Balti suursaadikutega, kes Haagist terveks päevaks kohale sõitsid; Bachelor’s Open Day raames erinevate teaduskondadega tutvumisest ja sellega seoses korraldatavatest üritustest osavõtmisest; osavõtust (päris)seminaridest; ülikooli sööklas lõunatamisest; maailma ühe suurema kunstilaada TEFAF külastamisest ja siinse linna ning inimestega kohtumisest.

Lätlannast võitja väitel ei ole ta kunagi sõna „hämmastav“ niipalju kasutanud kui nende kolme päeva jooksul. Kogu üritus ületas Koit-Rometi ootused ja tema hinnangul on linnal eriline atmosfäär, mis lihtsalt kutsub pikemaks jääma. Ka Eesti suursaadik Gita Kalmet kiitis kogu ettevõtmist ja leidis, et järgmisel aastal tuleks konkurssi kindlasti korrata.

Kerli Tiik

Maastrichti Ülikooli European Law School magistritudeng

Muljeid rahvusvahelise õiguse pealinnast

2011-04-16T19:28:00.000+03:00

Välisministeeriumi juriidilise osakonna 11 juristi külastasid Euroopa Sotsiaalfondi toel* 30.märtsist 1. aprillini Haagi - linna, mida kutsutakse „rahvusvahelise õiguse pealinnaks“. Ambitsioonika nimetuse juured ulatuvad 1899. ja 1907.aastasse, mil Haagi rahukonverentsidel vastu võetud konventsioonidega pandi alus kaasaegsele rahvusvahelisele sõjaõigusele. Mitmel rahukonverentsil juhtis Vene delegatsiooni Pärnust pärit Eesti juurtega õigusteadlane Friedrich Martens. 1899. aasta rahukonverentsil formuleeritud Martensi klausel kehtib rahvusvahelises õiguses tänapäevalgi.

Kuigi Haag pole Hollandi pealinn, asuvad seal Hollandi parlament, valitsus, kuninglik kohus (royal court), ülemkohus, kõik ministeeriumid ja välisriikide esindused. Haagis elab Madalmaade kuningriigi kuninganna Beatrix. Tänapäeval võõrustab Haag üle 80 rahvusvahelise organisatsiooni, sh mitut rahvusvahelist kohut ja tribunali. Haag on linn, kus on tehtud ja tehakse rahvusvahelise õiguse ajalugu - seetõttu sobiv sihtpunkt rahvusvahelise õiguse juristidele!

Saabusime Haagi 30.märtsi hommikul, kus meid ootasid esimesed kohtumised Rahvusvahelises Kriminaalkohtus (International Criminal Court, ICC). ICC loodi 1998. aastal esimese alaliselt tegutseva kohtuna, mille eesmärgiks on võtta vastutusele kõige raskemate rahvusvaheliste kuritegude – genotsiid, agressioon, sõja- ja inimsusevastased kuriteod – toimepanijad. Sudaani president Omar al-Bashir on seni prominentseim isik, kelle suhtes kriminaalkohus on vahistamiskäsu välja andnud.

Kohus peab rinda pistma paljude, sh poliitiliste väljakutsetega; mitmed riigid ei soovi kohtuga koostööd teha. Kohtumised ICCs ja kohtuistung, mida võisime jälgida, aitasid luua selget pilti praktilistest küsimustest, millega ICC uurijad igapäevaselt tegelema peavad: seni on kõik ICC algatatud kaasused pärit Aafrikast, kus põhilisteks tõenditeks on tunnistajate ütlused; sõjategevuse olukorras ei ole lihtne tunnistajaid üles leida ja neid küsitleda; tuleb kaasata tõlke, kes oskavad tõlkida väikestest Aafrika hõimukeeltest, jne.

Pärast lõunat ICC sööklas siirdusime hoone teise tiiba (torni), kus asuvad Euroopa Liidu õigusalase koostöö üksuse Eurojust ruumid. Nii mõnegi Eesti ajakirjanduses kajastamist leidnud lapsporno levitamise ja narkootikumide salakaubaveo juhtumite eduka lahendamise taga on olnud Eurojusti vahendatud efektiivne rahvusvaheline koostöö. Meid võttis vastu Eurojusti eestlasest asepresident Raivo Sepp, kes oli ette valmistanud sisuka ettekande Eurojusti tööst. Kell 5 hommikul alanud pika päeva lõpus kogunesime Eesti suursaatkonnas, kus hollandi juustu kõrvale päeva muljeid vahetasime.

Teine päev algas kogemuste vahetamisega Hollandi välisministeeriumis plenaarkohtumisel, diskussioonidega väiksemates töögruppides ja hiljem lõunalauas. Lõime ja tugevdasime kontakte kolleegidega ning jagasime mõtteid ja kogemusi. Siinkohal tuleb ära märkida Madalmaade Kuningriigi konstitutsiooni ainulaadne säte, mille kohaselt on valitsusel „kohustus edendada rahvusvahelist õigust kogu maailmas“.

Päeva teine pool möödus Endise Jugoslaavia Rahvusvahelises Kriminaaltribunalis (International Criminal Tribunal for the Former Yugoslavia, ICTY). 1993. aastal loodud tribunal on olnud edulugu. Enamikes alustatud asjades on menetlus lõpule viidud. ICTY prokuratuuri esindaja, hariduselt ajaloolane, keskendus oma ettekandes eelkõige Jugoslaavia sõdade spetsiifika selgitamisele. Tema arvamuse kohaselt ei käivitanud Jugoslaavia sõjad mitte tsivilisatsioonide kokkupõrge või ideoloogia, vaid pigem selles osalevate inimeste isiklikud motiivid.

Ta tõi välja põhiliste gruppide profiilid, kelle üle ICTY on kohut mõistnud: 1) juhid ja organiseerijad (Milošević jt) – nemad olid sageli edukad privatiseerijad sotsialistliku Jugoslaavia lagunedes, kes kasutasid oma ametiseisundit isikliku varanduse kokkuajamiseks; 2) tõsiusklikud natsionalistid – üllatavalt väike grupp, nende hulgas ka ainuke ICTY poolt süüdimõistetud naine, bioloogiaprofessor Biljana Plavšić; 3) kuritegude täideviijad – sageli endised kriminaalid ja jalgpallihuligaanid, kelle juhitavatele eriüksustele andsid juhid relvad ja nn loa tappa. Nägime pilte, mis lekkisid ajakirjandusse Slobodan Miloševići sünnipäevapeolt Haagi kinnipidamisasutuses, kus kõrvuti serblastega istusid sõbralikult laua taga bosnia moslemitest süüdimõistetud. Asjaolu, et sõditi üksteise vastu, ei olnud ilmselt pidutsemisel takistuseks.

Võib tõdeda, et ICTY on pretsedent järgnevatele tribunalidele ja ka ICC-le ning hulk isikuid, kes tõenäoliselt oleksid jäänud Jugoslaavia regiooni poliitikasse edasi, selles enam osaleda ei saa.

Viimasel päeval, 1. aprillil külastasime Rahvusvahelist Kohut (International Court of Justice, ICJ). Esmalt avanes meil võimalus kuulata kohtuotsuse väljakuulutamist Gruusia süüdistuses Venemaa vastu rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni rikkumises, mille tagamaaks on 2008. aasta Gruusia-Venemaa augustisõda. Hiljem tehti meile ringkäik imposantses Rahupalees, mille ruumides ICJ tegutseb.

Rahupalee ehitamise idee sai alguse 1900.aastal diskussioonist F. Martensi ja USA diplomaadi Andrew White’i vahel. Viimaste veenmisel nõustus USA filantroop ja tööstur Andrew Carnegie hoone ehitamist finantseerima. Rahupalee nurgakivi pandi 1907. aastal ja 6 aastat hiljem, 1913. aasta augustis toimus hoone pidulik avamine.

Paljud riigid on teinud Rahupaleele aegade jooksul hinnalisi kingitusi. Meile demonstreeriti Iraani kingitud pärsia vaipa, Jaapani siidpaneele ja palju muud. Südantsoojendavaim oli näha mälestust rahvusvahelise õiguse teadlasest F. Martensist tema rinnakuju näol Rahupalee esimese korruse saalis. Fakt on, et sellest kohtust ei saa ka täna üle ega ümber keegi, kes tahab rahvusvahelise õigusega tipptasemel tegelda.

Tagasisõidul lennujaama lootsime näha miljonit tulpi, mis õitsevad Hollandi postkaartidel, kuid selleks oli aeg liiga varajane. Sellest hoolimata oli Haag meid hästi vastu võtnud.

Täname veelkord Eesti suursaatkonda Haagis, eriti suursaadik pr Gita Kalmetit ja konsul Gert Auväärti sooja vastuvõtu eest.

VM juriidiline osakond

*ESF rahastatud meetme "avalike teenistujate töötajate koolitus ja arendamine" alammeetme "stažeerimisprogramm" projekti raames

Prantsuse keel kui magustoit

2011-03-18T16:54:00.000+02:00

Võiks öelda, et eestlasele on võõrkeelte kontekstis prantsuse keele oskus magustoidu eest. Inglise keelega saab keskmine eestlane suures osas maailmast oma põhitoidu kätte ja „kõhu täis“, hädavajalikud asjad aetud. Muidugi on paiku, kus inglise keelest ei piisa, aga sinna ei ole tavaline eestlane ka eriti kippunud. Võõrkeeleoskust võib võrrelda võtmega, mis avab sulle ukse senitundmatusse maailma. Kui pärast oma põhitarvete rahuldamist on veel jäänud tahtmist tegeleda „magustoiduga“, siis prantsuse keel avab nii mitmedki võimalused.

Prantsuse keele ja kultuuri osas valitseb Eestis omapärane olukord. Prantsuse kunst, samuti kirjanduse põhivara ja paremik on Eesti publikule hästi tuntud juba ligikaudu sajandi. Tubli eestindamisega tegeldi vastloodud Eesti Vabariigis, jätkati ka okupatsiooni ajal ja sama kehtib praegugi. Tänapäeval on ka rohkem eestlasi kui kunagi varem Prantsusmaad oma silmaga näha saanud. Samas on prantsuse keele oskajate arv olnud alati mõõdukas. Oluline kvalitatiivne muutus on toimumas riigiametnike seas, kus Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni (OIF) ja prantsuskeelsete riikide (Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg) toel on alates 1999. aastast keeleõpet saanud üle 4000 inimese. Allakirjutanugi kasutas juba esimesel aastal seda võimalust, jätkamaks kooli ajal hobi korras alustatud õpinguid. Euroopa Liidus tegutsedes aitab prantsuse keele oskus kaasa edukamale diplomaatiale, vastastikusele mõistmisele ja kokkuvõttes nii riiklikule kui ka isiklikule edule.

2010. aasta oktoobrist on Eesti Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni vaatlejaliige. Frankofooniaga liitumisel võib kasutada sedasama magustoidu paralleeli. Eksistentsiaalset laadi eesmärgid rahvusvaheliste organisatsioonidega liitumisel olid täidetud ja nüüd oli aega ringi vaadata ja otsida veelgi täielikumat rakendust. OIF vaatlejastaatus lisab Eesti välispoliitikale mõnevõrra värvi, võimalusi ja tasakaalu. Seda pole isegi vaja niivõrd suhtluseks Prantsusmaa või teiste euroatlandi frankofoonidega, kellega partnerlus on niigi suurepärane, vaid pigem muu prantsuskeelse maailma avastamiseks (OIF-is on kokku 56 täisliiget ja 19 vaatlejat). See on see ala, kuhu eestlased pole seni eriti jõudnud, kuid mis järjest globaliseeruvas maailmas väärib hõlmamist. Meie huvidega sobitub hästi OIF-i laiem missioon, kus õiglasema maailma saavutamisel peetakse oluliseks keelte ja kultuuride mitmekesisuse edendamist.

Seega on Eesti Vabariik taas sammukese maailmakodanikuks saamisel edasi astunud. Tahaks loota, et Eestis tekib tasapisi juurde koole, kus prantsuse keel on esimeseks või teiseks võõrkeeleks. Siis tekib noortel eestlastel suurem võimalus frankofoonset maailma lähedamalt avastada ja tundma õppida. Samavõrd oluline on näha frankofoonia kultuurilise ja poliitilise kohaloleku edasist kasvu ka Eestis.

13.-20. märtsil toimub Eestis traditsiooniline frankofoonia nädal.

Jaap Ora

Büroo direktor (Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika)

2. poliitikaosakond

Eesti Vabariigi 93. aastapäeva tähistamine Singapuris

2011-03-08T15:16:00.007+02:00

Eesti Vabariigi 93. aastapäeva meeleolukast tähistamisest Singapuris kirjutab Kairi Metsaots, kes on Eesti aukonsul Sonny Aswani abiline Singapuris.

Nimelt otsustasin kui Eesti elu edendaja Singapuris kutsuda 24. veebruariks kokku kõik siin pesitsevad eestlased. Õnneks leidsin ka lahke pere, kes meid vastu võttis sellel tähtsal õhtul. Meid on Singapuris umbes 25 ringis ja antud õhtul tuli kohal 21 pidulist. Kui muidu on kaasmaalastel üsna tihe graafik, siis nii tähtsal puhul tehti õhtud vabaks.

Kuna kaugel olles igatseme kõik kodumaist toitu, palusin sõpradel köögiriistad välja võtta ning mõtted tööle panna eestimaiste küpsetiste osas. Kuigi Singapuris on söögikultuur väga erinev ning lihtne on peale tööd hawker’ist läbi astuda ning õhtusöök kaasa haarata, olid mitmed meist tubli töö köögis ära teinud. Ka kodumaiste toiduainete osas on asjad keerulised, aga siiski olid inimesed endale varunud vanemate ja sõprade poolt saadetud eksklusiivset kaupa, mis tol õhtul läks käiku. Meie imetlemist väärt söögilaud sai viimaks kaetud järgnevaga: kartulisalat, ühepajatoit, tatrapuder, kiluvõileivad, isetehtud hapukurk, sprotid, heeringas, must leib, suitsujuust, suitsuvorst, kama, vanaema õunakook, Kalevi küpsised ja kommid. Selliste kokkamisoskuste juures peaks ehk varsti Eesti Köögi restorani Singapuris avama. Iseenesest mõistetavalt ei puudunud laualt ka Vana Tallinna liköör, mille abil öeldi ka pidulik toost. Kuna Eesti aukonsul Singapuris, Sonny Aswani, pidi 24. veebruaril kahjuks Jakartas viibima, pidasin aukonsuli nimel kõne mina. Aukonsul pidas eestlaskonda meeles suure ja maitsva šokolaaditordiga, mille saatis otse peopaika.

Pärast maitsvat õhtusööki, võtsime ette Eesti lauludega karaoke. Karaokelaulude plaadi saatsid Singapuri meie sõbrad ekstra selle ürituse tarbeks. Rõõmsalt lauluviisi üles võttes, said lapsed omale näomaalingud ning vanaema õunakoogid kadusid laualt. Eesti lipu ja presidendi foto taustal tehti ühispilt. Lõbu ja trall kestsid kuni hiliste öötundideni. Järgmisel päeval võtsime vastu otsuse, et selliseid eestipäraste söökide eksperimenteerimise õhtuid hakkame korraldama iga kahe kuu tagant.

Kokkuvõttes oli kõigil väga tore õhtu ja minul on alati hea meel tegusaid kaasmaalasi näha ning midagi nendega koos ette võtta. Annan endast parima meie traditsioonide ülalhoidmiseks isegi teiselpool maailma otsa Singapuris.

Kairi Metsaots
Eesti aukonsul Sonny Aswani abiline Singapuris

Eesti Vabariigi 93. aastapäeva üritused Soomes

2011-03-08T10:41:00.000+02:00

Eelmisel aastal vabariigi aastapäeva modernse tantsuetendusega tähistades saime nii palju positiivset tagasisidet, et mõtlesime sama teemaga jätkata. Eesti Vabariigi 93. aastapäeva kavandamisega alustasime varakult ja eelmise aasta tantsuetenduse edust tiivustatuna võtsimegi ühendust Estonia Rahvusvballeti värske juhi Toomas Eduriga, et rääkida talle mõttest kutsuda Estonia balletitrupp Helsingisse esinema 2011.a veebruaris. Toomas Edur innustus kohe ja lubas mõelda programmi peale. Õige pea saime temalt põneva pakkumise, nimelt oli Arvo Pärdi juubeliks valmimas tantsuetendus Shakespeare ”Othello” ainetel ja Arvo Pärdi muusikal, hiljem lisandus kavasse kuulsa Ameerika koreograafi George Balanchine ”Who cares?”

Järgnes praktiline asjaajamine, sobiva päeva ja saali leidmine vabariigi aastapäeva läheduses. Kõik läks sel korral ladusalt, vastuvõtu ja etenduse päevaks valisime 22. veebruari ja kohaks Soome endise ooperi- ja balletiteatri Aleksanteri teatri. Aleksanteri teater on ka varem Estoniaga koostööd teinud, just selle teatri laval andis 1990-ndate aastate keskel vaimustavad etendused Estonia balletitrupp eesotsas toonase esibaleriini Kaie Kõrbiga. Mõned tolleaegsest trupist olid ka praeguse ettevõtmisega seotud, trupijuht Andrus Kämbre ja koreograaf Marina Kesler meenutasid varasemat külastust ja imestasid, kui väiksena lava praegu tundub.

Sel aastal tähistasime oma riigi sünnipäeva mõtlikult, pidutuju varjutas äsja toimunud traagiline õnnetus Haapsalus. Nii oli ka balletietenduse eel tavapärasest suurem ärevus sees, kuid kõik sujus tõesti väga hästi. Trupp saabus kahes jaos, esmalt tehniline meeskond ja seejärel tantsijad. Aleksanteri teatriga oli koostöö suurepärane, ootamas olid garderoobid ja grimmiruumid ning harjutussaalid.

Sel aastal ei pabistanud me eriti publiku pärast, sest juba mõned kuud enne tunti etenduse vastu suurt huvi. Ja veel viimastel päevadel helistati saatkonda ja küsiti, kas kuidagi on veel võimalik etendusele pääseda. Kuigi registeerunuid oli juba veidi rohkem, kui saalis kohti, lähtusime vanarahva tarkusest, et häid lambaid mahub palju. Kohapeal tekkis hetkeks väike ärevus küll, sest rahvast muudkui vooris ja vooris. Tõime saali lisatoole ja kõik mahtusid ära, aga ühtegi vaba kohta küll ei jäänud.

Saatkonna rahvas oli kohal peaaegu täies koosseisus, võtsime külalised vastu ja juhatasime saali, jagasime kavasid ja pärast etendust viisime tantsijatele söögipoolist.

Soomlased armastavad nii klassikalist balletti kui ka modernset tantsu, seda oli ka sel õhtul tunda ja näha Aleksanteri teatris. Eriti kiideti Othellot, kus omavahel põimusid Shakespeare'i tragöödia, Arvo Pärdi vaimustav muusika ja kaasaegne ballett (koreograaf Marina Kesler). Aleksanteri teatri laval olid Estonia vaieldamatud tipud: Eve Andre, Sergei Upkin, Aleksandr Progorovski.

Kokkuvõtteks. Ükski ettevõtmine ei õnnestuks ilma vägeva ja pühendunud meeskonnata. Õnnestumised annavad julgust suurelt mõelda ja juba kavandamegi järgmise aasta kultuurisündmust, aga sellest on veel vara rääkida…

Vabariigi aastapäeva tähistasid Soomes kõik Eestit esindavad ja Eesti kultuuri vahendavad organisatsioonid, samuti meie aukonsulid erinevates Soome piirkondades. Mart Tarmak ja Tarmo Punnik käisid oma silmaga kaemas, kuidas Turus ja Vaasas Eesti sünnipäeva tähistati.

Iga aasta veebruarikuu viimasel laupäeval organiseerivad Eesti aukonsulaat Turus, Varsinais-Suomen Viro keskus ja Turu Tuglase selts koosviibimise Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamiseks.

Sel korral esines ettekandega ajaloolane ja Soome Parlamendi liige Erkki Tuomioja, kelle sulest on hiljuti ilmunud raamat Jaan Tõnissonist. Aukonsul Keijo Virtanen tõi oma tervituskõnes välja eeskätt Tallinna ja Turu Euroopa kultuuripealinnadeks olemise ühised koostööpunktid ning rõhutas Turu ülikooli osa Soome-Eesti teadus- ja kultuurisidemetesse panustamises. Rahvast oli kohale tulnud ligi 100 inimest. Aktuse kultuurilise poole kvaliteedi eest hoolitses näitleja Tuula Walden, kes esitas Ellen Niidu luuletusi. Aktusele järgnenud aukonsuli vastuvõtul oli võimalus mõtteid vahetada kohaliku eestlaskonna esindajatega, kellega sai arutatud ühiste võimalike ettevõtmiste korraldamist.

27.02 toimus Vaasas Vaasa-Pärnu sõpruslinnade lepingu 55. aastapäevale ja Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud pidulik koosviibimine. Suursaadik Mart Tarmak puudutas oma kõnes Eesti-Soome suhteid ning aktuaalseid rahvusvahelisi teemasid. Lühikokkuvõte saadiku kõnest ilmus ka järgmise päeva kohalikus päevalehes. Külalisi oli küll napimalt kui Turus, aga sellevõrra on ka eestlaskond Vaasas väiksem. Huvitav oli näha kohalikku sõjaveteranide koori, kes suure entusiasmiga esitas muuhulgas Gustav Ernesaksa loomingut.

Liisa Ojaveer ja Tarmo Punnik

EV saatkond Helsingis

José Tavares: There is no such thing as bad weather

2011-02-28T12:48:00.000+02:00

About the author: José Tavares is a Portuguese foreign correspondent based in Turkey. He writes on Turkish politics and foreign relations in the region for Expresso, Portugal’s biggest weekly newspaper.

“There is no such thing as bad weather”, once a good Estonian friend told me. “Only wrong clothing”. A nice way of saying you were not blessed with good weather, but you know how to cope with it.

I was reminded of this last Saturday, in Ankara, Turkey, on a rainy, grey and miserable morning, when Aivo Orav, the Estonian ambassador here addressed a crowd of Turkish politicians, diplomats and foreign expatriates by a lake near the Turkish capital, on the occasion of the Estonian national Day reception. “It’s raining out there – not as bad as in Estonia, where it is now – 30°C and there is lots of snow”, Mr. Orav said. “Let’s go out there and enjoy our Nordic walk”.

It was an unusual, remarkable sight. In the tent by the beautiful Gölbaşı lake, one could spot Egemen Bağış, the Turkish minister for EU affairs and Ankara’s chief negotiator for the EU accession process, a number of ambassadors and diplomats, and Embassy’s Turkish friends and contacts eagerly waiting for their poles for a bit of ..er...unusual exercise. Was this really a diplomatic reception?!

And off they went, having first been instructed about the correct technique by the very founder of Nordic walking, Mr Marko Kantaneva. Surrounded by a battalion of photographers and cameras, Mr. Orav led the way under the relentless Anatolian rain, side by side with a beaming Mr. Bağış trying to cope with the novelty of having to deal with those long poles. Yet soon the problems of negotiating a new process were over, and a minister from one of the biggest countries in Europe, and a proud ambassador of one of the smallest countries in the continent, led a colourful, diverse, happy and noisy crowd around the lake.

The message from Minister Bağış was clear – EU friends, here we come in good form. At least this was what his white hat, carefully adorned with Turkish and EU flags, did suggest, together with his smile throughout the walk and reception, and his valiant effort alongside the other guests.

“This is so nice”, I heard many people saying. “Different from the usual conventional receptions”, other familiar faces uttered while I passed them, myself gripping here and there with the now famous Nordic poles.

The rain did not stop, but hey – there is no such thing as bad weather, right? And in Rome do as the... well.

There were some good leather shoes here and there – I think I even spotted some tweed trousers among the crowd. The elegant invitation from the Estonian embassy did say “sportive clothing” – but in a multicultural environment, one has to expect different interpretations, right?

Later, during the relaxed, yet delicious meal, after a sip of Glühwein or, alternatively, good Turkish tea, needed to comfort the spirits after the (strenuous?) sport, I have approached ambassador Orav to congratulate him on an excellent, even exquisite, event.

“Estonia and Turkey’s relations are very, very good”, he confided in his usual contained yet genuine self.”We don’t have any disagreements. Business relations are good. Turkey is one of our first tourist destinations. And this goes a long while: Turkey never recognized Estonia as a part of the Soviet Union, and after we re-gained our independence in 1991, Turkey always supported Estonia’s NATO membership. We very much support Turkey’s membership in the European Union, too”.

Ambassador Orav paused his eyes on the chattering, relaxed crowd, among trays of delicious köfte, pirzola or kebab. “There is also an emotional link in our relationship. Arvo Pärt has composed a piece for Istanbul, which was played for the first time there last year. Turkey’s highest mountain Ağri [also known as Ararat] was first climbed by an Estonian mountaineer. We have tried to promote cross-country skiing in this country - I simply could not imagine celebrating our national day this year among the four walls of a soulless luxury hotel!”.

Quite right, ambassador Orav! Coming from a small country myself – one with good weather though!-, I could not stop but admire the scene. Even though Port is arguably better than the Vana Tallinn I tasted that morning, I think this was Estonia’s day. Be it these “emotional links” – or the creativity of the Estonians – diplomats, businessmen, sportsmen, and students – the truth is that Estonia sticks out in Turkey. Like the many hundred Nordic poles stubbornly going up and down (and sometimes sideways!) on a grey, miserable winter morning in Anatolia. But hey – there is no such thing as bad weather – right?

To e or not to e?

2011-02-22T17:50:00.001+02:00

Teadupärast püüavad Eesti välisesindused võimaldada kodumaalt eemal elavatel eestlastel osaleda riigikogu valimistel kahel viisil: eelvalimistel ja siis ka elektroonilise hääletuse päevadel, mis eelnevatest veidi edasi, sinna päris valimiste poole on seatud. Täpsed kuupäevad võib igaüks välisministeeriumi kodulehelt üles leida. Saatkonnaruumid on selleks sisustatud, inimesed välja õpetatud, tehnika valmis ja rahvastikuregistrist ka vastavas välisriigis elavate Eesti kodanike nimekiri kohale saabunud.

Me oleme e-riik, ise arvame nii ja tõesti püüame nii sõnades kui tegudes seda ka väljamaal välja näidata. Aga kas alati tuleb välja?

Foto: European Parliament / flickr.com

Asukohariikide kohalik press on enamjaolt seni üsna vastuvõtlik olnud kutsetele tulla kajastama seda hetke, kui Eesti kodanik saatkonnas oma ID-kaardi välja võtab, selle lugejasse suskab ja siis paari hiire- ja klahviliigutusega oma kodanikukohuse täidab. Loodetavasti saab selle liigutusega Eestile maailmas kuulsust koguda seni, kuni e-hääletus globaalseks normiks ei muutu.

Eks need kaameramehed, reporterid ja kirjutavad ajakirjanikud tuleb kohale kutsuda ikka saatkonnal endal, diplomaatidel siis. Ja kui valimised läbi, on saatkonnad, ehk siis jälle diplomaadid need, kes edastavad maailmale selle teabe, mitu protsenti Eesti hääleõiguslikest kodanikest tänavu valis e-hääletuse teel, ning kuidas on see protsent viimaste aastate jooksul ja läbi erinevate valimiste tõusujoonel olnud.

Kõik ilus ja kena ja nii ongi. Ainuke "auk" kogu süsteemis on see, et eelhääletus, mis toimub vanade tavade kohaselt - sedelid, numbrid ja ümbrikud vanasse heasse valimiskasti -, on ajaliselt sätitud enne elektroonilise hääletamise kuupäevi. Põhjus selles, et jõuaks need täidetud ja rahva esindajate tahet sisaldavad ümbrikud valimiste enda kokkuvõtete tegemise ajaks Tallinna saata. Selleks kasutatakse erinevaid teid, aga kindlasti mitte elektroonilist, et skannime valimissedelid arvutisse ja saadame valimiskomisjonile.

Ja nüüd tulebki mängu see osa, et diplomaat on kah inimene. Ta tahab valida ja selleks on tal õigus. Ja kuna eelhääletus on kogu protseduuri ajaliselt kõige varem toimuv osa, siis miks ka mitte - saab kiiresti kodanikukohuse täidetud. Heal juhul saab mõni kolleeg ka selle sammuga kodumaisesse Terevisiooni, sest meie telekanalitel on mõned korrespondendid väljaspool kodumaad ja neile ikka meeldib välismaalt telemajja uudiseid saata. See õigupoolest ongi nende töö.

Nõnda, diplomaat täitis oma valimissedeli, pani selle ümbrikku ja lasi valimiskasti. Kodanikukohus täidetud. Õhetaval ilmel antud ka vastav intervjuu kodumaisele televisioonile. Samuti peamajja raporteeritud, et saatkonnas käis eelhääletusel valimas nii-ja-naa-mitu kodanikku, sealhulgas n saatkonna töötajat. Nüüd võib rahuliku südamega minna ja üle helistada asukohariigi meedia esindajad, kes mõne päeva pärast peaks tulema saatkonda, siis kui toimub elektrooniline hääletus.

OIH! Aga...kes siis sel päeval hääletab, ma ju hääletasin ära? Ja mis saab siis, kui kohaliku televisooni korrespondent küsib minult, miks SINA, Eesti diplomaat, ISE elektroonilise hääletamise võimalust ei kasutanud?...Järgneb üsna pikk hetk vaikust, mis sisustatud sisemise mina aruteluga teemadel "sõnade ja tegude kokkulangevus" ning "isiklik eeskuju". Reporteri tähelepanu tuleb juhtida uuele teemale!

Loodetavasti tuleb tänavu see number suurem, mis näitab, mitu protsenti valimistel oma hääle andmiseks ID-kaarti, kaardilugejat ja arvutit kasutas. Tuleb seda muule maailmale teatada, Eesti on e-riik.

On jälle, mida järgmiste valimiste ajaks kõrva taha panna. Õpime kogu elu.

Priit Pallum,
EV suursaadik Budapestis

Aines: Terevisioon 21.02.2011, välisministeeriumi vastavad meiliringid, 22.02 Konsulite ja valimiste meililisti saabuvad teated stiilis "Saatkonnas x käis eelvalimas n kodanikku, sealhulgas y saatkonna töötajat".

EL vaatlusmissioon: kaks ja pool aastat Gruusias

2011-02-09T13:16:00.002+02:00

Euroopa Liidu Vaatlusmissioon (EUMM) asutati 2008. aasta septembris, vahetult pärast augustisündmusi Gruusias. Tegemist on relvastamata tsiviilmissiooniga, mis alustas tööd Gruusias 1.oktoobril 2008 ülesandega jälgida Vene-Gruusia sõja osapoolte tegevust vastavalt Euroopa Liidu vahendatud 12. augusti kuuepunktilise relvarahu kokkuleppele. Vaatlusmissiooni tegevuse aluseks on seega nn Sarkozy-Medvedevi plaan ja selle täitmise jälgimine. Nimetatud kokkulepe sätestab sõjategevuse lõpetamise, humanitaarabi ligipääsu konfliktis kannatada saanud piirkondadele, Gruusia vägede tagasipöördumise oma alalistesse dislokatsiooni kohtadesse, Vene vägede tagasitõmbamise sõjategevuse eelsetele positsioonidele ja rahvusvaheliste läbirääkimiste alustamise.

Missiooni eesmärk on aidata kaasa olukorra stabiliseerimisele ja normaliseerimisele ning suurendada vastastikust usaldust. Missiooni mandaat, mida pikendatakse kord aastas, kehtib kuni käesoleva aasta 14. septembrini.

Mandaadi kohaselt hõlmab vaatlusmissiooni tegevus kogu Gruusia territooriumi selle rahvusvaheliselt tunnustatud piirides, sh Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, kuhu Venemaa ja okupeeritud territooriumide de facto võimud missioonile ligipääsu ei võimalda. Seetõttu tegutseb missioon vaid Gruusia keskvalitsuse kontrollitaval territooriumil ja keskendub okupeeritud territooriume Gruusia emamaast eraldava nn administratiivpiiri (Administrative Border Line, ABL) ja selle läheduses toimuva jälgimisele.

Viimased 2,5 aastat on missiooni vajalikkust veenvalt kinnitanud. Olukord administratiivpiiril on stabiliseerunud ja (tinglikult öeldes) normaliseerunud, sest nt vahejuhtumite arv administratiivjoonel näitab langustrendi. Venemaa ja de facto võimud on missiooni omaks võtnud või vähemalt harjunud nägema EUMMi logo kandvate valgete maasturite liikumist administratiivpiiri vahetus läheduses. Samas on esinenud olukordi, kus relvastamata vaatlejate vastu on suunatud relvad. Õnneks on kõik sellised vastasseisud õnnelikult lahenenud.

Esile tuleb tõsta missiooni pingeid maandavat rolli: missioon jälgib, hindab ja analüüsib olukorda, raporteerib vahejuhtumitest, informeerib valitsusi ja avalikkust toimuvast. Gruusia valitsusega on vaatlusmissioon sõlminud vastastikuse mõistmise memorandumi (MOU), milles Gruusia valitsus tagab oma tegevuse maksimaalse läbipaistvuse, sh infovahetuse, EUMMi vaatlejatele ligipääsu sensitiivsetele objektidele, jms.

De facto võimudega on Euroopa Liidu Vaatlusmissioonil sisse seatud nn kuum liin, mille kaudu saab vajadusel sündmustele kiiresti reageerida, vahetada informatsiooni ja hajutada võimalikke hirme. Lisameetmena rakendatakse intsidentide vältimise mehhanismi (IPRM), mis võimaldab korraldada osapoolte vahelisi regulaarseid kohtumisi. Paraku ei ole mehhanismi formaat kuigi edukas olnud, sest de facto võimud seavad selle tegevusele eeltingimusi, mis teeb töö sisuliselt võimatuks.

Samas pole julgeolekuriskid kuhugi kadunud ja ettearvamatuse element on jätkuvalt kõrge. See tuleneb sellest, et Venemaa ei täida 12. augusti kokkuleppe 5. punkti ega ole oma vägesid Augustisõja-eelsetele positsioonidele tagasi tõmmanud. Vastupidiselt lepingus sätestatule on Venemaa oma kohalolekut Gruusias veelgi tugevdanud, rajades Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse sõjalisi baase ja tuues juurde uut relvastust. Tuginedes sõjalistele ekspertidele, levib Venemaa meedias aeg-ajalt informatsioon nt järjekordse raketiplatvormi (SS-300, Smertš, Totška) paigutamisest okupeeritud territooriumidele, kuhu vaatlusmissioonil puudub ligipääs, ja seetõttu võimalus informatsioon kontrollida.

EUMMi töös osaleb üle 200 vaatleja 26st Euroopa Liidu liikmesriigist. Operatiivseks tegutsemiseks on lisaks Tbilisis asuvale peakorterile sisse seatud kolm regionaalset väliosakonda - Mtskheta, Gori ja Zugdidi - mille korraldada on ööpäevaringselt toimiv patrullteenistus.

Pole eestlasedki Euroopa Liidu ühismissiooni tegevusest kõrvale jäänud, nende tegemistega käis saatkond veebruari alguses tutvumas. Täna osalevad EUMMi töös neli eestlast, kellest kolm – Ülar Truu, Margus Tamm ja Priit Tohver – asuvad Zugdidis ning Piret Palusoo Tbilisis.

Vasakult: Ülar Truu, Priit Tohver ja Margus Tamm

Ülar ja Margus on mõlemad piirivalvurid, kuid nende töökohustused missioonil jagunevad erinevalt. Kui Ülar on humanitaarrühma liige, siis Margus kuulub ABLi rühma koosseisu. Esimene tegeleb sisepõgenike inim- ja humanitaarõiguste olukorra monitooringuga, sh nende olme ja riigisisese ümberpaigutamisega seotud küsimustega. Muuhulgas jagab rühm informatsiooni Euroopa Liidu ja EUMMi tegevuse kohta laiemalt. ABLi rühm jälgib inimeste liikumisvabadusega seotud olukorda, teostab administratiivpiiril vaatlusi, külastab kontrollpunkte. Eksisteerib veel ka nn vastavuse rühm, mis jälgib kuuepunktilise rahuplaani täitmist tervikuna. Priit on aga piirkonna julgeolekuohvitser.

On mõistetav, kui suutmatus täita mandaati tervikuna tekitab frustratsiooni nii Euroopa Liidu liikmesriikides kui missioonis endas. Samas on EUMM täna ainus Gruusias tegutsev usaldusväärne rahvusvaheline missioon, sest 2009. aastal blokeeris Venemaa ühepoolselt teiste toona Gruusias tegutsenud rahvusvaheliste organisatsioonide (OSCE, ÜRO) tegevuse. Euroopa Liit on kuuepunktilise relvarahu kokkuleppe vahendajana ning vaatlusmissiooni asutajana võtnud endale kaasvastutuse julgeolekuvaakumi täitmisel Gruusias. Missiooni lahkumine suurendaks ettearvamatuse elementi ja halvendaks julgeolekukeskkonda.

Paari aasta perspektiivis missiooni jätkamisele alternatiivi pole. Füüsikaseaduste kohaselt on maksimaalne korratus siis, kui süsteem võib asuda mistahes olekus võrdse tõenäosusega. See ongi täna Gruusia olukord julgeoleku mõttes.

EUMMil on „süsteemile” korrastav mõju, mille edasiseks korrastamiseks peab rahvusvaheline kogukond nõudma Venemaalt kuuepunktilise lepingu täitmist selle terviklikkuses. Süsteemi korrastamisele aitaks kaasa Venemaa läbipaistvus relvastuse paigutamisel Gruusia okupeeritud territooriumidele; ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide töö taastamine ja/või uute mehhanismide kujundamine. Silmist ei tohi lasta lõppeesmärki, milleks on Gruusia territoriaalse terviklikkuse taastamine.

EUMMile tuleb aga soovida meelekindlust, vaatlejatele ohutuid patrulle ja edukaid tagasipöördumisi koju!

Toomas Lukk

EV suursaadik Tbilisis