Välisministeerium

Miniturniiri võitjate preemiareis Stockholmi 03.06.2013 – 05.06.2013

2013-06-14T15:49:00.000+03:00

Seekordne postitus on külalisautoritelt Tartu Katoliku Hariduskeskuse koolist. Aitäh uutele sõpradele!

Stockholmi reisile saime me nii, et võitsime viktoriinisaate nimega „Miniturniir“. Me olime seal käinud juba ka eelmine aasta, aga siis jäime teiseks. Miniturniir on selline saade, kus vastuseid ei tule teada, neid tuleb pigem arvata (tore ka, muidu oleks päris raske). Välisministeerium oli siis välja pannud sellise auhinna nagu reis Stockholmi. No ja mis meil siis muud üle jäi, kui minna :)

Enne laevaga Stockholmi reisimist avanes meil võimalus külastada välisministeeriumi.

Saabusime välisministeeriumi ette eriti lämbel ja palaval (vara)suvisel päeval.
Pärast teiste (erinevatel põhjustel juba Tallinnas viibivate) grupiliikmetega ühinemist, sisenesime ühest väiksest uksest (mis asetses selle võrdlemisi suure maja küljes), et avastada end libeda põrandaga eesruumist. Lunastasime külastajakaardid ja istusime toa nurgas asetsevatele diivanitele ootama ministeeriumi ametnikku Tuuliki Mardisood, kes pärast saabumist juhtis meid läbi kaardiga avatavate väravate/uste rägastiku ja võrdlemisi pimeda koridori, heledalt (päikese)valgustatud toani.

Toas vajusime nahast tugitoolidesse ja lasksime endile tutvustada reisi tegevuskava. Teinud kiire ülevaate, lahkus Tuuliki hetkeks toast ja samas sammus sisse teine välisministeeriumi asjapulk, uurides, et kas meie olemegi need „targad poisid, kes selle „Miniturniiri“ saate võitsid“. Veel paar uurivat küsimust ja ruumi naasis Tuuliki, kelle saabumine andis rohelise tule viimaks meid kiirele ekskursioonile mööda ministeeriumihoonet.

Ekskursioon hõlmas endas rutakat, kuid võrdlemisi informatiivset tutvustust välisministeeriumi ajaloost ja üldistest funktsioonidest. Ringkäigu lõpetuseks sõitsime liftiga hoone kümnendale korrusele, kus saime nautida vaadet päikese käes siravatele Tallinna katustele. Pärast kõrgustest naasmist kohtusime välisministeeriumi avaliku diplomaatia osakonna direktori/direktrissiga Kersti Luhaga, kes andis meile üle erinevad asutuse poolt meile valmis pandud kingitused. Kui pidulik tseremoonia lõppes, lahkusime välisministeeriumist.

Laeval sai palju asju teha nagu näiteks poes käia ja lihtsalt ringi jalutada. Stockholmi sõites olin ma väga vaimustunud laevast, mis meid sinna viis. Kui me kaptenisillale läksime, tutvustas kapten meile lähemalt kaptenisilda ja seal asetsevaid erinevaid nuppe ja kange. Kapten rääkis meile oma tööst ja ta lubas meil isegi enda tooli peal istuda.

Ootamatult jahedast Stockholmi sadamaesisest parklast jõudsime veerandtunniga Eesti saatkonna ukseni. Sisenemisel tervitasid meid patriootlikult tumesinised seinad ja suursaadiku sekretär. Mõne hetke pärast saabus ka suursaadik ise, kutsudes meid enda vastuvõturuumi maja teises küljes. Seal võtsime istet tugitoolides, mis asetsesid kergete suupistete ja jookidega kaetud laua ääres. Järgmise pooltunni jooksul vastas suursaadik lahkesti meie küsimustele, mis kandusid seinast-seina, riigist-riiki. Ta rääkis endast, riigist, tööst ja paljust muust, valgustades meid mitmel teemal. Kohtumise lõppedes surus suursaadik meil kätt ja me istusime Mercedese mikrobussi ning sõitsime edasi järgmisele kohtumisele.

Järgmisena külastasime Stockholmi Eesti Kooli, kus olime umbes 45 minutit. Selle aja jooksul tutvusime koolimajaga: nägime klassiruume, kantseleid ja ilusat vaadet koolimaja katuselt. Koolil on väga ilus hoov oma väikese spordiplatsi, kiikede ja ronimispuudega, mis tegi mind üpris kadedaks. Kõige muljetavaldavam oli arvutiklass, kus õpilased said kasutada Apple lauaarvuteid, mitte Dell’e nagu meie koolis. Seda nähes kaalusin Rootsi kooli üle tulemist...:)! Käisime ka kooli all olevates ruumides, kus endistesse varjendikäikudesse on ehitatud söökla ja väike kontserdisaal, mida on külastanud ka president Toomas Hendrik Ilves koos oma abikaasaga.

Peale Eesti kooli külastamist läksime rõõmsasti vahtkonna vahetust vaatama. Kui me sinna jõudsime, oli terve plats juba rahvast täis. Head vaatamis- või pildistamiskohta oli päris raske leida, aga leidus meiegi jaoks ruumi ja saime hea ülevaate tseremooniast. Vahtkond saabus hobustel, rivistuti ja hakkas kõlama pidulik muusika. Sõduritel olid uhked sinised vormirõivad, relvad ja läikimalöödud saapad. Liigutused olid väljamõõdetud ja üheaegsed, täpselt muusika taktis. Päris tore etendus! Siis märkasin ma esimese korruse akna juures kuningat, kes tõmbas akna kinni ja pärast nägime õpetaja ja Tuulikiga veel printsess Victoriat. Lossi juurest lahkudes oli üpris külm ja põikasime korraks suveniiripoodi külma eest peitu. Siis sõitsime bussiga Eesti Maja ette ja läksime sisse. Seal oli vanaaegne lift (umbes selline nagu filmis ,,Titanic). Saime sellega sõita ja üpris lahe oli, kuigi see oli aeglane. Maja perenaine rääkis meiega puhtas eesti keeles – saime teada, et Eesti Majas korraldatakse pidusid ja koosviibimisi ning tehakse eestikeelset Päevalehte Rootsi eestlaste jaoks. Meil vist õnnestus ka järgmisesse numbrisse saada. Eesti majas pakuti meile maitsev lõunasöök koos nende endi tehtud saia ja leivaga.

Järgmiseks sihtkohaks oli kuninglik relvakamber. Relvakamber oli suhteliselt tore. Seal oli palju vanu relvi (ja minu lemmikud olid kõverad mõõgad) ja ülikondi ja riideid. Seal oli ka lõbus kaarikumudel (ja ihaldusväärne kuningakroon, mida pähe panna). Sa võisid proovida ka sellist peeglit, mis rääkis sulle mingit juttu ja pärast „viirastus“ inimene. Seal oli huvitav (eriti kuna ma pole varem käinud), kuigi mõnes kohas olid ainult rootsikeelsed sildid ja siis ei saanud aru. Ja kõige parem osa oli muidugi mängumõõgad.

Viimase vaatamisväärsusena käisime Skyview’s, mis on maailma kõrgeim ümmargune ehitis ehk poolkera, mille sees on staadion ja mille peal olevatel rööbastel saab sõita ümmarguse vagonetiga. Skyview pealt avaneb ilus vaade peaaegu tervele linnale. Mulle oleks rohkem meeldinud, kui see “pall”, millega me sõitsime, oleks liikunud palju kiiremini ja ka piki ehitise külgi. Ilm oleks võinud olla soojem ja Tartusse jõudes oli raske kuumusega harjuda, kuid parem soe kui külm. :)

Tagasisõit oli sama lõbus kui sinnasõit, jõudsime õigeks ajaks ja saime ka kiiresti bussi peale (tore oli ka, et Tuuliki meid bussijaamas üllatas ja kingikotid üle andis).

Ühesõnaga: reis oli väga tore, Stockholm on suur ja kaunis linn, meie saatjad ja vastuvõtjad olid sõbralikud ja soojad. Kindlasti läheksin Stockholmi uuesti, kui võimalus avaneb.

Autorid: Hant Mikit Kolk, Siim Tamme, Jaagup Niitvägi, Mehis Taevere ja Carlos Kleimann, Tartu Katoliku Hariduskeskuse nüüdseks juba 7. klassi õpilased

Kultuuriekspordist Shanghais

2013-06-13T12:38:00.000+03:00

Jaan Reinhold, Eesti peakonsul Shanghais

Aasia majanduskeskuseks kujunenud Shanghais valitseb värvikirev olustik ka erinevate kultuuride tutvustamisel. Võib öelda, et lausa igapäevaselt astub siin lavalaudadele mõni maailmas laialt tuntud artist või avatakse näitus, millele kaasaelamisele joostakse tormi, hoolimata soolasest piletihinnast. Viimase kümnendi jooksul Shanghais valminud mahukad kontserdi- ja näitusesaalid mahutavad igaüks tuhandeid kultuurihuvilisi, kes on vastuvõtlikud nii traditsioonilisele Hiina kultuurile, kui üha rohkem ka väljastpoolt pakutavale. Meelelahutustööstus, mida selle tänapäevases mõistes tunneme kasumliku ärina, ei tunne piire ka Hiina megalinnades ja on meediaruumis kujunenud valdkonnaks, mis köidab igapäevaselt mitmesajamiljonilisi masse, olgu siis jutt avalikus kultuuriruumis toimuvast või igapäevaselt TVs jooksvatest sadadest seebiseriaalidest. Kuigi veel täna riisuvad piimalt koore põhiliselt kohalikud meediamogulite heakskiidul ülestöötatud staarid, avaneb siinne meelelahutusturg märgatavalt ka välismaistele tegijatele, kelle looming ja elustiil tavalisele hiinlasele huvi pakuvad.

Sama ajal kui läänelik muusika- ja filmitööstus üritab oma turuosa Hiinas jõudsalt kasvatada, on sellest saanud ka riikide pürgimus ja poliitika, et enda rahvuskultuuri tutvustamise kaudu suhtlusbarjääre Hiinaga madalamaks lihvida. Nii ei ole kultuuri osatähtsus tänapäevases diplomaatias üldse väheoluline, sest tähtsatest kokkulepetest koosolekulaudade taga, pidulikest lõuna- ja õhtusöökidest vaieldamatult ei piisa, et oma riigi vastu huvi tekitada. Just selle tühimiku täidabki kultuuridiplomaatia, mis üldjuhul on suunatud laiadele massidele, Shanghais ligi 25 miljonilisele elanikkonnale. Lisaks emotsionaalsele on siinkohal oluline ka äriline aspekt, sest loomemajanduse ekspordil on tänapäeval üha suurem roll. Väikeriigil nagu Eesti, mille loomemajanduse ekspordi osakaal SKPst on ca 3%, mis on üsna keskmine näitaja maailmas, on seeläbi võimalus kultuuriekspordi kaudu ka uusi turge leida ja raha teenida.

Vaieldamatu tõsiasi nii Hiinas (kui ka mujal) on see, et kui soovid oma riiki „müüa“, meelitada võõrsilt investeerima, neile kaupa müüa või meelitada turiste raha kulutama, siis tuleb teha kõik, et nad esmalt tuleksid meile vaatama ja uurima, mis maa see on ja kes seal elavad.

Seega, kultuuri tutvustamise kaudu peame tekitama neil tahtmise kõigepealt Eestisse tulla. Kui vaid räägime meie positiivsetest majandusnumbritest, kiidame e-riigi saavutusi ja maksuvabastust re-investeeringutele, innovaatilisust ja ilusat loodust, siis Hiinas selle jutu peale keegi meie vastu huvi ei tunne, eriti kui lisame, et meie elanikkond on vaid 1,3 miljonit, sest kõik oskavad end turustada, kes paremini, kes tagasihoidlikumalt. Samas, kui kultuurisaavutuste kaudu huvi saavutades suudame otsustajate koorekihi kasvõi korraks meile tuua, siis tõuseb ka tõenäosus, et tuntakse huvi majanduskoostöö vastu, mis võimaldab meil eksportida, teenida turistidele osutatud teenustelt või tuua Eestisse investeeringuid loomaks uusi töökohti.

Kui viimasest ajast Shanghais vaid mõned üles loetleda – Soome radikaalne disaininädal, Hollandi Oranje päevad, Iirimaa Patricku päev, lisades neile veel eraldiseisvaid üritusi, siis on selge, et kultuuridiplomaatia roll oma riigi tutvustamisel üha kasvab.

2010.a. Shanghais toimunud maailmanäitus EXPO periood oli kultuuriüritustest tiine, kuid hoog ei ole raugenud ka selle järel. Kahtlemata said maailmanäituselt innustust ka hiinlased ise, kes nüüd üha rohkem kutsuvad välismaalasi Shanghaisse oma kultuuri tutvustama. Samas soosib kultuurivahetust ka Hiina Rahvavabariigi ametlik poliitika, mis soovib riigi välissuhtlust näidata intensiivse ja avatuna.

Kui kahe aasta eest Shanghais peakonsulaadi avasime, seisime ka ise silmitsi küsimusega, et kas ja kuipalju pühenduda meie kultuuri tutvustamisele. Kuigi selle prioriteetsuses keegi ei kahtle, seavad esinduse tagasihoidlik mehitatus ja kultuuriprojektide rahaliselt kulukas läbiviimine kõrge elatustasemega Shanghais sellekohasele tegevusele üsna ranged piirid. Lisaks rahalisele poolele peab arvestama ka asjaoluga, et kuivõrd ürituste paljususe ja mitmekesisuse osas me kvantiteedile rõhuda ei saa, peab panustama kvaliteedile. Värvikireva kultuurieluga ja luksusliku elustiiliga metropolis osatakse meisterlikkust hinnata kõikjal ja kõiges, selles osas järeleandmine tähendaks vabatahtlikult lati alt minekut ehk järgmist katset Eesti kultuurielu tutvustamiseks tuleks siin kaua oodata. Kokkuvõttes, ei midagi keerulist – sarnaselt konkurentsi pakkuvale avatud turule peab ka meie poolt pakutav kultuuritoode olema kõrgel tasemele ja siinse tarbija jaoks sobivasse vormi pakendatud.

Mööduval hooajal pakkusime Shanghais ja mujalgi Hiinas seda, mille läbi Eesti mujalgi maailmas tähelepanu on pälvinud – muusikat, kunsti ja käsitööd.

EV95 ürituste raames veebruaris esinesid Shanghais kahe kontserdiga Maarja ja Peeter Rebane. Neist esimene, EV aastapäeva vastuvõtt, kujunes tänu muusikute ülesastumisele väga omanäoliseks ja tõe huvides peab mainima, et nii mitmedki Euroopa riigid on meilt shnitti võtnud ja samuti sel kevadel oma rahvuspüha tähistamist muusikalise etendusega ehtinud. Maarja ja Peetri teine kontsert leidis aset Shanghai südalinnas, hotell Le Royal Meridien lummava vaatega 65. korruse jazzbaaris, kus paljurahvuselisele publikule pakuti ülevaadet nii Eesti levimuusika klassikast kui ka maailmas tuntud jazziklassikast, lisaks Peetrile olid angažeeritud ka kohalikud muusikud. Publik jäi kahtlemata rahule, meie muusikute kontakte on meilt palutud hiljemgi.

Samal ajal avasime EV 95 ürituste raames Shanghai Raamatukogu fuajees fotonäituse Fascinating Estonia, kus tutvustasime Eestit 30 fotol läbi kolme noore fotograafi objektiivi. Laura Kallasvee, Raimo Savisaare ja Jarek Jõepera fotodest kombineeritud väljapanek andis ülevaate meie loodusest, inimestest ja linnaarhitektuurist. Näituse asukoht ja ülespaneku kestus tõid sellele üle 120 000 vaataja. Tõenäoliselt pole see juhus, et näituse järel kasvas peakonsulaadile esitatud päringute arv, kus tunti huvi Eestisse reisimise vastu ja praeguseks on meie viisanumbrid ka võrreldes eelmise aastaga mõnevõrra kasvanud. Sama näituse, seekord 45 fotol avasime ka mai lõpul Xiamenis. Hiinlastele, kes ise igas võimalikus ja võimatus olukorras armastavad fotosid teha, olgu siis kaamera või nutitelefoniga, on fotonäitused väga hea võimalus end arusaadvaks teha ja meelde jätta. Keskaegne Tallinn, saared ja meie väikelinnad on need, mis on paljudest turismi sihtkohtadest erinevad ja jäävad meelde.

Kevadisele hooajale pani väärika punkti ETV tütarlastekoori esinemine Shanghai rahvusvahelise kevadmuusika festivali raames, mille koorinädal toimus tänavu esmakordselt. Valiku esinejate osas tegid korraldajad, kes hiljem tunnistasid, et
rahvusvaheliste kooride kutsumisel valdasid neid teatud kõhklused, sest polnud ju teada, et kes ja kuidas kohalikule auditooriumile meeldivad. Hilisemaid hinnanguid oli erinevaid, kuid ETV koori puhul oli see vaid ühene – täielik edulugu. Aarne Saluveeri juhatatud ETV tütarlastekoor pälvis lisaks professionaalsele esitusele tähelepanu ka oma lavalise liikumisega, mis eristas neid teistest staatiliselt laval oma repertuaari esitavatest muusikutest – muusika viidi vaatajale otse saali, kasutades ära esinemiskohtade akustilise tingimusi. Üsna raamistatud maailmapildiga auditooriumi jaoks oli see väga uudne ja põnevusttekitav elamus. Kui 21. sajandi hakul on veel kahtlejaid, et kas Eesti koorimuusikatraditsioon kiires ja sotsiaalvõrgustunud maailmas huvi suudab tekitada, siis vastus oleks, et jah, Aasias kindlasti. Muusikafestivali korraldajad soovivad ka edaspidi meie koormuusikat tutvustada ja mitte üksnes Shanghais, vaid ka Hiinas laiemalt.

Kogu 2012/2013 hooaja vältel õnnestus Eestit Shanghais tutvustada ka eesistumise kaudu Consular Spouses Shanghai seltsingus, mille presidendiks oli Eesti peakonsuli abikaasa. Vastavalt nimetusele diplomaatide abikaasasid ühendava organisatsiooni peamiseks tegevuseks on sotsiaalsete sidemete arendamine Shanghais, heategevus ja diplomaatilise korpuse tutvustamine. Igal aastal viiakse läbi ka projekt, mis tutvustab erinevaid riike ja mille korraldusest saadud tulud suunatakse heategevusse. Tänavu oli selleks Eesti eestvedamisel kureeritud ehtenäitus „Jewellery of the world, world of jewellery“, millele järgnenud oksjonil ehted ka omaniku leidsid. Oksjonil kogutud 260 000 CNY puhul oli olemas ka Eesti panus – meie ehtekunstnik Kristiina Kibe poolt spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud ja annetatud ehtekomplekt.

Eelkirjeldatu oli vaid väike osa sellest, kuidas Eestit Hiinas loomemajanduse valdkonnas on tutvustatud. Kui lisada siia juurde veel märtsis toimunud OÜ Expoturism ja EAS korraldatud turismiseminarid Pekingis, Shanghais ja Chongqingis, meie disainerite Monika Järgi ja Kadri Kruusi osalemine Shenzhenis disaininäitusel mais, peatne Hardi Volmeri filmi „Elavad pildid“ linastumine Shanghai rahvusvahelisel filmifestivalil Panorama, Tartu Rocki korvpallurite võit rahvaste sõprusturniiril, meie võõrleegionärid kohalikes jalgpalliklubides, siis võib ju kokkuvõttes öelda, et Eesti polegi enam Hiinas tundmatu.

Eesti viktoriin – õnnelik ettevõtmine!

2013-05-24T10:12:00.002+03:00

Millega on tegu, kirjutab avaliku diplomaatia osakonna lauaülem Tiina Kalve.

Sel aastal leidsin oma postkastist juba veebruari alguses kirja, kus välisministeeriumi Eesti viktoriinis osaleda sooviv, nime järgi otsustades Ungari kodanik, mulle oma muutnud e-meiliaadressist teada andis. Selleks, et viktoriini avamise teade temast mingil juhul mööda ei läheks!

Viktoriini pihta hakates hakkavad tulema postitused stiilis: Mulle meeldivad teie viktoriinid väga kuna neist saab alati teada uusi huvitavaid fakte Eesti kohta! Ja siis pisut hiljem meilid asjalike küsimustega, kurtmised tehniliste probleemide üle – jah, ka neid tuleb meil vahel ette.

Usun, et kui viktoriinid 2001. aastal alguse said, ei uskunud toonase pressi- ja infoosakonna töötajatest keegi, et kunagi on neil üle 10 000 osaleja. Esimestel aastatel toimus viktoriin suisa kaks korda aastas - jõulu- ja kevadviktoriini nime all.
Üks korralik viktoriin on alati suures osas koostöö - küsimuste väljamõtlemisel lööb alati kaasa kogu avaliku diplomaatia osakond. Kujunduse teeb meile kunstnik. Selleks on viimastel aastatel olnud Agnes Trump. IT-poole eest kannab hoolt firma Wiseman. Nemad on meiega olnud juba nii kaua, et neile ei pea enam üldse midagi seletama. Nad haaravad meie mõtteid lennult…

Kuidas see kõik alguse sai.

Viktoriiniidee autoriks oli praegune poliitikaosakonna vanemnõunik Jana Vanamölder. Jana räägib: „Kahetuhandendate aastate alguses seisime küsimuse ees, kuidas meie riiki maailmas tutvustada, kuna Eestit tunti maailmas väga tagasihoidlikult. Huvi meie vastu oli suhteliselt suur, aga infomaterjale, mida huvilistele jagada, oli jällegi väga vähe. Vajasime Eesti tutvustamiseks lisaks tavapärastele trükistele ja reklaampindadele ka leidlikumaid lahendusi. Nii mõtlesimegi internetipõhisele viktoriinile, mis jõuaks üle maailma, oleks põnev ja millel oleks hinnaline auhind – reis Eestisse.
Kõikide heade tegude taga on alati head inimesed. Seda ettevõtmist juhtis Kadri-Mai, kes koostas küsimused koostöös tuntud mälumänguküsimuste autori Indrek Salisega. Ettevõtlik Heili leidis meile väga head sponsorid ja toetajad, kes garanteerisid võitjatele suurepärased võimalused Eestisse reisimiseks. Leidlik Hille teadis internetivõimalusi ja häid kujundajaid, kellega koos anti viktoriinile pilkupüüdev ilme ja jõuti soovitud tehniliste lahendusteni. Olime väga rõõmsad kui esimesel viktoriinil osales inimesi üle terve maailma ja meieni jõudis ligi 500 õiget vastust. Eriti head meelt tegi aga inimeste väga positiivne tagasiside – nii osalejatelt kui ka sponsoritelt. See oli üldse üks selline õnnelik ettevõtmine, millest võitsid kõik. Tore oli see, et Eestisse saabunud külalised olid nii rõõmsad, et neil oli õnnestunud võita peavõit – reis Eestisse! Esimeste seas saabusid abielupaar Venemaalt, kes olid kunagi Tallinnas veetnud oma mesinädalad. Samuti tudengid Portugalist, kelle jaoks oli Eesti väga põnev ja eksootiline paik“.
Igal juhul on see õnnelikuna alanud ettevõtmine õnnelik siiamaani ja nüüdseks, julgen öelda, kujunenud välisministeeriumi üheks edukamaks Eestist tutvustavaks projektiks läbi aegade. Andnud meile, tegijatele toreda kogemuse kõigi osapooltega suhtlemise ja positiivse tagasiside näol ning sponsoritele võimaluse olla kasulik oma riigile. Võin oma kogemuste põhjal öelda, et kõik meie toetajad, kes on meiega juba viktoriini algusaegades peale, peavad osalemist enda jaoks väga oluliseks.

Arvan, et kui kunagi saabub aeg, kui ma enam viktoriini ei tee, siis jään taga igatsema postitusi, kus eelmise aasta viktoriini auhinnavõitjad kutsuvad mind oma tütre pulma, kus maailma kuklapoolelt pärit noormees loodab võita viktoriini peaauhinna, et oma armsamale Eestisse külla sõita, kus peab muretsema, kes meie viktoriini enne avatuks kuulutada jõuab – kas meie ise või rahvuslik uudisteagentuur… ja nii edasi. See annab meie tööle inimliku mõõtme.

变化

2013-04-15T17:30:00.000+03:00

Toomas Lukk, erakorraline ja täievoliline suursaadik Pekingis

Märtsikuuga jõudis Hiinas lõpule kord kümne aasta jooksul toimuv poliitiline siire, mille tulemusena tuli Keskmaal, Mao Zedongi ja Hiina Rahvavabariigi rajanud nn esimese põlvkonna poliitikute ajast alates, võimule viies Hiina poliitikute põlvkond. Novembris, 2012 toimunud Hiina Kommunistliku Partei (HKP) 18. Kongress kinnitas partei uue juhtkonna, mis esitati märtsis, 2013 toimunud Hiina Rahvakongressile (NPC) kinnitamiseks. NPC hääletas ametisse mh uue presidendi, ase-presidendi, peaministri, kinnitas valitsuse ja mitmete teiste oluliste institutsioonide juhid. Nõnda asus järgmiseks kümnendiks Hiina poliitilise tüüri juurde HKP peasekretär ja ühtlasi Hiina President, Xi Jinping. Valitsust juhiks sai Li Keqiang.

Rahvusvaheline meedia arutab juba pikemat aega teemal, et mida järgmine kümnend Hiinale toob. Milline saab olema Hiina sisemine areng ja millised tema rahvusvahelised suhted. Robert Kagan arutab ajakirjas „Diplomaatia“ ilmunud artiklis teemal, „kuidas suunata tõusev suurvõim Hiina rahvusvahelisse süsteemi nii, et süsteem katki ei läheks?“ Ta leiab, et see ei pruugigi üldse Lääne võimuses olla.

Heites pilgu ajalukku ja püüdes hinnata lääne mõju Hiinale võib öelda, et nii see võibki olla. Nimelt püstitas Hiina valitsus, kolmanda aastatuhande alguse tähistamiseks, Pekingisse päiksekellakujulise monumendi, mille sisering kujutab endast freskot inimestest, kes on oma tegevusega (Hiina aastatuhandete pikkuse ajaloo taustal ja Hiina vaatenurgast vaadatuna) jätnud inimkonna ajalukku kustumatu jälje. Sellesse ajalooringi mahtusid vaid kaks „läänlast“: rändur Marco Polo (1254-1324) ja jesuiit Matteo Ricci (1552-1610). Jean-Paul Wiest selgitab Matteo Ricci avaldatud kirjade kogumiku „Matteo Ricci: Five Letters from China“ sissejuhatuses lihtsalt - Marco Polo tutvustas Hiinat läänele ja Matteo Ricci tutvustas läänt Hiinale. Matteo Ricci tegevuse äramärkimise põhjuse ühisnimetajana märgib ta, muide, kultuuri vahendamist.

Tuleb möönda, et Hiina-Lääne suhete ajaloolise pärandina, nii nagu seda kajastab aastatuhandevahetuse monument, pole seda just palju. Seda saab selgitada mitte ainult Hiina kauguse ja kultuurilise erinevusega, vaid ka võimega Hiinat mõista, tema erinevustega suhestuda ja vastavalt käituda.

Tänane Hiina erineb oluliselt toonasest ja ka Mao-aegsest. Eriti muljetavaldav on olnud viimase kolmekümne aasta areng, mida on kohati raske kirjeldada - seda tuleb (võimaluse korral) ise näha ja kogeda.

Deng Xiaopingi Hiina avanemise poliitika on jätnud lääne mõjust selge jälje – alates välismaalaste rohkusest Hiina suurlinnade tänavatel kuni kuulsate lääne brändide esindusteni välja. Hiina kommunistlik valitsusvorm ei peegelda riigi olemust, kuigi „Hiina tunnustega sotsialismi ehitamise“ idee jääb lääne demokraatiates arusaamatuks. Hiina isegi jääb kimpu, üritades selgitada Hiina tunnustega sotsialismi ehitamise olemust, olles siiski selgelt öelnud, et avatud turumajanduse ja lääneliku demokraatia teed Hiina ei lähe. Hiina järgneva kümnendi arengule viitab partei sõnastatud eesmärk kujundada Hiinast aastaks 2020 mõõduka sissetulekuga riik. Täna peab Hiina ennast jätkuvalt arengumaaks, kuigi rahvusvaheliste mõõdikute järgi asub Hiina pigem arengu- ja arenenud riikide piirimaal.

Kagan ütleb, et Hiina esiletõusu iseloomu määravad ennekõike hiinlased ise, mitte meie. Selle väitega võib vaid osaliselt nõustuda. Üleilmastumine ja Hiina jätkuv avanemine mõjutab ka nõnda suurt riiki, ja tema poliitilisi otsuseid, nagu seda on Hiina.

ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena ja erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesriigina osaleb Hiina rahvusvaheliste suhete kujundamisel. Ja vastupidi, need suhted aitavad kujundada Hiinat. Nii tunnistas Hiina, et just WTOsse kuulumine aitas reformida tema majanduskeskkonda. Küllap oleks Hiina vajalikud muutused varem või hiljem isegi teinud, kuid WTOsse kuulumine kiirendas protsessi oluliselt. Nii ei tasu imestada, et märtsis ametist lahkunud peaminister Wen Jiabao rõhutas vajadusele tagada Hiina edasine avanemine ja jätkusuutlik areng.

Viimasel kümnendil, president Hu Jintao ja peaminister Wen Jiabao juhtimisel, sai Hiinast maailma teine majandus, kus viimase viie aasta keskmine majanduskasv oli 9.3% aastas. Hiina majanduse kogutoodang ületas 8 triljoni dollari piiri. Kuigi see moodustab 55% USA omast, siis enamuse prognooside kohaselt on vaid aja küsimus, millal Hiinast saab maailma suurim majandusvõim. (Ekspordi ja töötleva tööstuse mahult on Hiina maailma suurim juba praegu.)

Paaril viimasel aastal on välisinvesteeringud Hiinasse mõne protsendi võrra vähenenud. Oma osa etendavad selles kasvavad tööjõukulud, Hiina oma ettevõtete eelistamine rahvusvahelistele ja maailma majanduse olukord tervikuna. Sellegipoolest moodustasid välisinvesteeringud Hiinasse 2012. aastal 111,7 miljardit dollarit. Hiina investeeringuid välismaale ennustatakse kasvavat 88 miljardi dollarini käesoleval aastal, seoses suurte valuutareservide, maailma majanduskriisist tingitud odavate hindade, kui ka valitsuse go global poliitikaga.

Hiina majandusmudel on tegemas kannapööret ja suundumas odavale tootmisele ja ekspordile orienteeritud majanduselt suurema sisetarbimise suunas. Pöörde peamiseks mootoriks on linnastumine. Linnaelanike arv Hiinas ületas maarahva arvu esmakordselt 2012. aastal ning täna ulatub 52%-ni elanikkonnast (arenenud riikides 80%). Hinnanguliselt kasvataks tarbimine riigi sissetulekuid 450 miljardi dollari võrra ja looks ühe triljon dollari väärtuses lisainvesteeringuid aastas. Rahvusvahelised suurfirmad nimetavadki peamise investeeringute laiendamise põhjusena Hiinas just sisetarbimise kasvu.

Vaatamata Hiina edule suhtub avalikkus neljanda põlvkonna poliitikute pärandisse kõhklevalt. Nii küsis South China Morning Post’i artikkel, et kas Wen Jiabao oli edukas peaminister või ennast osavalt maskeeriv kameeleon? Kõnesid reformide vajalikkusest oli rohkem kui reforme. Hiina uue põlvkonna poliitikutele jääb ülesandeks piirata mh partei ridades vohavat korruptsiooni, vähendada sotsiaalset ebavõrdsust, lahendada keskkonna- jt probleeme. Positiivsena tuleb märkida, et üha enam on probleem teadvustatud ja mis olulisem, nendest räägitakse avalikult ja põhjalikumalt. Näiteks avalikustades õhusaaste andmed või keskkonna saastatusest tingitud nn vähkkasvaja-leviku külade kaardi.

Üleilmastumise tingimustes ja Hiina majanduspoliitiliste eesmärkide taustal võib eeldada, et Hiina areng jätkub. Vaatamata nõudmise vähenemisele on Hiina „puhver“ toota ja valmidus maailma majanduse olukorrale reageerida suur. Jätkuvat arengut toetab Hiina juhtkonna majanduspoliitika ja riigi sisemine arenguloogika. Üheparteilise juhtimise tingimustes on siseriiklik stabiilsus kriitiline tegur. Usaldus partei vastu püsib püsival majanduskasvul ja inimeste elukvaliteedi paranemisel. Staatilisest majanduskasvust üksi ei piisa. Vaja on teostada sotsiaal-majanduslikke reforme, et mh vältida sattumist olukorda, mida majandusanalüütikud nimetavad keskmise sissetuleku lõksuks.

Kagan küsib: “Milline see Hiina siis on? Kas 21. sajandi suurriik, kes soovib lõimuda liberaalse rahvusvahelise korraga, mis tähendab nii maa poliitilise palge muutumist kui ka strateegiliste ambitsioonide kärpimist? Või 19. sajandi suurriik, kes soovib säilitada rahu kodus ja laiendada oma haaret välismaal?“. Tegu on küsimusega, mida ka Hiina juhid ise aduvad ning uut „hiinapärast“ lahendust otsivad. Sellist, mis võimaldaks Hiinal oma õiglasele kohale tõusta, põhjustamata kokkupõrget praeguse maailma juhtriigi USAga.

Viimased viis kuud on Hiina energia kulunud siiski poliitilise siirde teostamiseks ja parteisiseste jõujoonte kinnistumiseks.

Eks-president Hu Jintao jäi retoorikas ja tegudes Hiina mõjudega sotsialismi juurde. President Xi Jinping lubas aga oma ametisse astumise kõnes ellu viia „Hiina unistuse“ rahvuslikust uuenemisest, täpsustades, et see on ennekõike Hiina rahva unistus. Presidendi sõnum andis analüütikutele mõtteainet „Hiina unistuse“ mõistmiseks ja mõtestamiseks.

Wen Jiabao rõhutas viimases peaministrina Rahvuskongressile peetud kõnes linnastumise ja regionaalarengu olulisust ning vajadust parandada inimeste heaolu. Ta tõdes, et Hiina probleemide lahendamise võti on Hiina jätkuv areng, mis kõige efektiivsemalt realiseerub läbi püsiva majanduskasvu.

Hiina uue peaministri Li Keqiangi sõnastatud valitsuse järgmise viie aasta „strateegiline missioon“ sisaldab Wen Jiabao mainitud elemente, kuid rõhub mh vajadusele teostada reforme ja kinnistada õigusriigi põhimõtteid. Arvestades Hiina poliitilist järjepidevust ja pikaajalist planeerimist, ei saa järjestikuste poliitiliste põlvkondade sõnumid teineteisest palju erinevad olla. Kuid Li Keqiang ütleb ka seda, et reformide peamiseks takistajaks on eriprivileegid ja kinnistunud huvid. Ja need tuleb segi paisata, mis sotsiaalse võrdsuse mõttes võiks olla ühiskonnale positiivne sõnum.

Manfred Kyber kirjutas, et: „Aeg ei loe midagi. Üks päev võib tähendada palju, ja hulk aastaid mitte midagi. Ainult seal, kus seisavad arengu viidapostid, on toimunud midagi, mis jääb.“

Jääb üle vaid nõustuda.

Nõnda on eelpool mainitud eesmärgid vaid tänased kavatsused, mille teostamine homme eeldab sihikindlat tegevuskava. Samas levib uut jõudu saanud Hiina ühiskonnas positiivne ootus Hiina muutumisest - 变化.

Millised saavad olema Hiina viienda põlvkonna poliitikute rajatud viidapostid ja milline saab olema Hiina kümne aasta pärast, näitab aeg. Ehk annab esimesed vihjed oktoobris toimuv partei kolmas pleenum. Kuid selleks, et tulevastel Hiina monumentidel saaks lääne mõju tänasest rohkem kajastatud ja Hiina muutused paremini mõistetavad, tuleb Hiinaga suhelda. Rohkem ja aktiivsemalt.

Matteo Ricci fenomen seisis mh veel ka selles, et lisaks püüdele Hiinat ristiusku pöörata, püüdis ta ka Hiinat mõista …

8. aprillil möödus 130 aastat Julius Seljamaa, ajakirjaniku, diplomaadi ja poliitiku sünnist

2013-04-08T15:42:00.004+03:00

Heini Vilbiks, välisministeeriumi raamatukoguhoidja

Julius Seljamaa sündis Sindis, kus omandas alghariduse ja töötas kalevivabriku kontoris. 1898 asus ta Riiga, lõpetas 1902. aastal kooliõpetajate seminari ning töötas seejärel Taali ministeeriumikoolis Pärnumaal õpetaja ja juhatajana, aastast 1909 oli Eesti Haridusseltsi kooli juhataja ja linnakooli õpetaja Rakveres.

Aastatel 1915–1918 õppis Seljamaa Petrogradi ülikooli õigusteaduskonnas ning toimetas ajalehte „Pealinna Teataja”, mille lehekülgedel propageeris pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ka autonoomse Eesti ideid.

1917. aasta suvel valiti Seljamaa Eesti Vabariiklaste Liidu esindajana Eesti Ajutise Maanõukogu liikmeks ja oli sama aasta sügisest Vene Asutava Kogu liige.

24. veebruarist 1918 määrati Julius Seljamaa Eesti Ajutise Valitsuse poolt esindajaks Venemaale. Ta pidas Petrogradis läbirääkimisi nõukogude võimudega ning koos Jaan Poska, Jüri Vilmsi ja Johan Laidoneriga Lääne-Euroopa saatkondadega Eesti iseseisvuse tunnustamise teemal.

Aastatel 1919–1921 oli Seljamaa ajalehe „Vaba Maa” peatoimetaja Tallinnas, Pihkva ja Tartu rahudelegatsioonide liige ning rahulepingute ratifitseerimiskomisjoni esimees. Ta oli Asutava Kogu liige ja abiesimees ning I Riigikogu liige, üks Eesti Tööerakonna asutajaid.

1922 aastast algas Julius Seljamaa diplomaatiline karjäär. Ta määrati Eesti saadikuks Lätis, olles samas ka Kaunase saatkonna asjur ja 1925–1926 saadik Leedus. 1928-1933 oli Seljamaa saadik NSV Liidus, seejärel välisministri abi ja 21. oktoobrist 1933 välisminister. Tema ministriks oleku ajal kirjutati alla Eesti, Läti ja Leedu sõprus- ja koostöölepingule, millega tihenes kolme riigi koostöö.

Juunis 1936 määrati Seljamaa Eesti saadikuks Itaalias, Austrias ja Ungaris, aga raske haigus ei lasknud tal kohale asuda.

Julius Seljamaa suri 17. juunil 1936 ja on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.

Välisministeeriumis on traditsiooniks saanud meeles pidada oma endisi diplomaate ja ministreid nende tähtpäevadel.

Seekord asetasid kimbu ja süütasid küünla Julius Seljamaa haual Jüri Trei ja Heini Vilbiks, pildi tegi Erik Peinar.

Naiste õigused Gruusias

2013-04-02T15:24:00.001+03:00

Keit Spiegel
Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete eriala magistrant
Praktikant Eesti suursaatkonnas Tbilisis

Naistepäev on Gruusias riiklik püha. Mehed tõstavad naiste auks veiniklaase ja ütlevad pikki ning kauneid tooste, mida kuulates jääb mulje, Gruusias naisena sündida on kui lotovõit. Järgmise päeva hommikul on Gruusia taas maa, kus patriarhaalsed traditsioonid on au sees ning naiste õigused ning isikuvabadused endiselt lapsekingades, rääkimata suurest palgalõhest tööturul. Koduvägivald ning naiste seksuaalsed õigused on endiselt tabuteemad, millest rääkijaid vaadatakse viltu või koguni kiusatakse taga.

Just seetõttu on soolise võrdõiguslikkuse edendamine Eesti-Gruusia suunalise arengukoostöö üheks läbivaks põhimõtteks ja eesmärgiks. Selle saavutamiseks on Eesti toetanud erinevaid soolist võrdõiguslikkust edendavaid projekte. Üheks taoliseks projektiks oli Women´s Fund in Georgia (WFG) poolt taotletud projekt "Women's Rights - Art in Action", mis sai Tbilisi Eesti suursaatkonna rahastuse mikrofinantseeringu näol. "Women's Rights - Art in Action" projekti peamiseks eesmärgiks on Gruusia avalikkust naiste õiguste ja isikuvabaduste osas teadlikumaks muuta. WFG on ka ise pidanud kokku puutuma diskrimineerimise ning koguni tagakiusamisega. Organisatsiooni olukord muutus eriti teravaks peale nende esinemist kohalikus televisioonis, peale mida olid nad oma turvalisuse kaalutlustel sunnitud oma organisatsiooniga kolima uude asukohta.

Naistepäeval, 8.märtsil esilinastus projekti raames ka dokumentaalfilm "Untold Herstories". Film tutvustab kolme 19. sajandi Gruusia feministi (Barbara Jorjadze, Ekaterine Gabashvili ja Kato Mikeladze) elulugu ning nende märkimisväärsemaid saavutusi antud valdkonnas. Dokumentaalfilmi eesmärgiks on seni vähetuntud feministliku liikumise pioneere ning nende tegemisi tutvustada. Filmi idee: Independent Group of Feminists, režissöör Salome Sagaradze ning käsikirja autor Tamta Melashvili.

Loodame, et üha enam organisatsioone võtab soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õigused Gruusias oma südameasjaks ning takistustele vaatamata aitavad suhtumist naistesse Gruusias muuta 21.sajandile omaseks!

Eesti eksperdid tsiviilmissioonidel

2013-03-27T12:12:00.000+02:00

Helina Kibar
Personaliarenduse ja rahvusvahelise personalipoliitika büroo direktor

Kui kunagi küsis üks riigijuht paavsti kohta, kui mitu diviisi tal on, siis lähtus ta printsiibist, et riigi julgeoleku ja sõjalise võimekuse vahele võib panna võrdusmärgi. Üleilmastumise kontekstis on aga valdavaks saanud laiahaardeline nägemus julgeolekust: ühe riigi julgeolek on seotud olukorraga terves maailmas ning see hõlmab lisaks sõjalistele aspektidele ka poliitilisi ja tsiviilvaldkonna küsimusi. Kuigi laiemale avalikkusele võib tunduda, et kõik, mis toimub kaugel kriisipiirkondades ei puuduta ju otseselt meid, siis aina rohkem tuleb teadvustada, et julgeolek ei tunne riikidevahelisi piire- rahvusvaheliste kriiside ja konfliktide mõjud jõuavad ühel või teisel viisil ka meie igapäeva.

Eesti on juba pea kakskümmend aastat panustanud erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide tsiviilmissioonidesse ning jätkab panustamist kindlasti ka tulevikus. Kui seni oleme peamiselt panustanud koostöösse Euroopas, Euroopa lähinaabruses ning Afganistanis, siis sarnaselt kogu maailmale oleme ka meie pilku pööramas Aafrikasse – ainuüksi eelmisel aastal avati selles regioonis 3 uut tsiviilmissiooni (Lõuna-Sudaanis, Sahelis ja Aafrika Sarvel) ning planeerimisfaasis on piirivalvemissioon Liibüas ja väljaõppemissioon Malis.

Hetkel teenib erinevates konflikti- ja konfliktijärgsetes piirkondades Afganistanis, Gruusias ja Kosovos 18 Eesti riigi poolt lähetatud eksperti. Eksperdid tegutsevad peamiselt sisejulgeoleku ning õigusriigi valdkondades, jagades oma kogemust ja teadmisi ning töötades rahvusvaheliste organisatsioonide koosseisus nagu EL, ÜRO ja OSCE. Oma tööga tõstavad eksperdid Eesti nähtavust maailmas ja aitavad oma kogemuse toel ka teiste riikide turvalisust ja heaolu kasvatada. On ilmselge, et tsiviilmissioonidel osalemine, oma kogemuste jagamine ning teadmiste ja oskuste võrra rikkamana koju tagasi tulemine, mängib üha suuremat rolli välise julgeoleku tagamisel ning on ka oluline sisejulgeoleku valdkonna ühe komponendina.

Eelmisel aastal panime aluse traditsioonile tunnustada rahvusvahelistel tsiviilmissioonidel teeninud eksperte. Välisminister Paeti sõnul väärivad kõik rahvusvahelistel tsiviilmissioonidel teeninud Eesti eksperdid tunnustust. „Teie kõik olete oma tööga jaganud parimaid Eesti praktikaid erinevates konflikti- ja konfliktijärgsetes piirkondades, esindanud Eesti riiki ning panustanud Eesti kuvandi tugevdamisse maailmas,“ rõhutas Paet tänuüritusel peetud sõnavõtus.

Uhkeldajad, heitunud ja üllatujad

2013-03-26T10:20:00.003+02:00

Tiit Kuuskmäe, konsulaarabi büroo lauaülem

15.-17. veebruaril toimus Eesti Näituste messikeskuses 22. rahvusvaheline turismimess „Tourest 2013“. Välisministeerium osales üritusel 11. korda. Mess on mess – inimesed käivad boksist boksi ja uudistavad, kes mida pakub. Konsulaarteenistuse jaoks on see üks headest võimalustest suhelda vahetult Eesti kodanikega Eestis. Jagame informatsiooni, korraldame osavus- ja nuputusmänge, vastame küsimustele.

Valdav ja külluslik osa 2013. aastal – nagu ka eelnevatel aastatel – saadud tagasisidest Välisministeeriumi ja välisesinduste tegevusele oli positiivne. Suurem osa kodanikke sõlmib nii lähedaste kui kaugete maade ja merede taha sõites reisikindlustuse, tutvub erinevatest allikatest saadud reisiinfoga ning leiab hätta sattudes Eesti välisesindused üles.

Kuid selleks, et mitte pead liiva alla peita ja vesta sellest, kuidas kõik oli ainiti ilus, otsatult kaunis ja lihtsalt suurepärane, vaadakem pärani silmi otsa ka meile esitatud kriitilistele nootidele. Jagaksin need oma isikliku kogemuse alusel tinglikult kolme rühma, mažoorsemast minoorsemaks:

Prantsuse kirjanik Antoine de Saint-Exupéry kirjutab oma raamatus „Väike prints“ uhkeldajast, kes elab ihuüksi oma planeedil ning võtab vastu üksnes kiiduavaldusi. Kohtasin üht sellist uhkeldajalaadset kodanikku Tourestil. Paraku ei esinda uhkeldaja suhtumine ainult iseennast, vaid konsulaarteenistuse praktikas terve hulga nukravõitu seisu sattunud reisijate mõttelaadi. Uhkeldaja ütles, et inimesed, kes hädas Välisministeeriumi või teiste meie partnerite poole pöörduvad on, tsiteerin „äpud“. Õige mees ja naine on nii osav MacGyver, et „suudab kõigist suppidest ise välja ujuda“. Tuleb ainult „pea tööle panna“. Selle tõestuseks rääkis uhkeldaja loo sellest kui vapralt ta oli üksi hakkama saanud sõjakeerises möllavas Süürias. Kahtlemata on iseseisev hakkamasaamine eelistatud ja tunnustust väärt asi. Paraku satuvad hätta ka kõige tublimad meist. Sestap vaidlen vastu: reisikindlustus on kasulik, reisiinfoga tutvumine on mõistlik ja abi palumine ei ole häbiasi.

Inglise kirjanik Alan Alexander Milne kirjutab oma teoses „Karupoeg Puhh“ eeslist Iiah, kes on heitunu võrdkuju. Heasüdamlik Iiah ei võta vedu teistega suhtlemisel ja kui ta seda teeb, on tulemuseks pettumus. Kohtasin sellist heitunud kodanikku messi teisel päeval. Põhjuseks tõik, et Välisministeeriumi kodulehel olnud reisiinfo detailsuse aste polnud ühe Lähis-Ida riigi kohta isiku arvates piisav. Väidetavalt olime soovitanud tal täpsemaks informatsiooniks võtta ühendust vastava riigi Stockholmis asuva saatkonnaga. Kuid sinna saadetud e-kirjad kadusid musta auku ning telefonikõned jäid samuti vastuseta. Järeldus: heitunu kokkupuude meiega oli halb, edasine suhtlus mõttetu. Paraku pean siinkohal tõdema, et sellised juhtumeid on olnud varem ja saab kindlasti tulema ka tulevikus. Olukorra mõistmise kuldvõtmeke on selles, et Eesti Välisministeerium ei saa vastutada teiste riikide kohta käiva detailsema informatsiooni täpsuse ja õigsuse eest. Seda saavad teha ainult vastavate riikide saatkonnad või teised konkreetsesse küsimusse puutuvad välisriigi asutused. Just sel põhjusel vahendame oma kodulehe kaudu üleüldist informatsiooni reisimisega kaasnevatest nõuetest ja võimalikest ohtudest. Kui ühe või teise riigi ametiasutused Teie täpsustatud päringutele ei vasta, siis pole mõtet olla heitunud Eesti Välisministeeriumi suhtes.

Inglise kirjanik Lewis Carroll kirjutab raamatus „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“ lilledest. Pärast mitmeid sissejuhatavaid seiklusi leiab Alice tee lillede juurde ja tunneb sisemist pakitsust kellegagi suhelda. Ta õhkab lillede seltsis soovist, et nad suudaksid rääkida. Lilled vastavad, et nad räägivadki, kuid neil pole kombeks vestlust alustada. Olin Tourestil korduvalt jahmunud esimese keelena mõnd teist keelt kui eesti keelt kõnelevate kaasmaalaste üllatusest kui nende poole pöördus Eesti Välisministeeriumi esindaja. Inimeste näost peegeldus segu tänust ja arusaamatusest. Olgu siis kõigile mõistetavalt öeldud: meie poole võivad pöörduda kõik Eestis alaliselt elavad inimesed. Meil Välisministeeriumina pole lihtsalt kombeks vestlust esimesena alustada. Kas me aidata saame, on järgmine küsimus, kuid häid mõtteid või edasisi juhiseid saab meie kaudu ikka. Kuigi see pole ühegi rahvusvahelise regulatsiooni järgi meie kohustus, oleme erandkorras abistanud ka välismaal hätta sattunud, kuid Eestis üksnes tähtajalist elamisluba omavaid isikuid. Me oleme nagu lilleväli Alice’i raamatus – pöörduge meie poole ja me räägime kaasa.

Pealtnäha lihtne mess võib sisaldada keerukaid vahepalu. Ja teistpidi: keerukad vahepalad võivad leida lihtsa lahenduse. Olgu selleks siis uhkeldavast suhtumisest hoidumine, puudulikust kokkupuutest mitte-heitumine või arusaam, et ühiskonna moodustavad kõik selle liikmed - tõe mõõt selgub suhtluses.

Võtkem osa meie reisiharjumuste küsitlusest:
http://www.vm.ee/reisiharjumused

Märtsist ja frankofooniast

2013-03-12T10:23:00.002+02:00

Ann Hänni Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika büroo direktor

Märts on frankofooniakuu ja selle tähistamiseks korraldadakse ka Eestis käesoleva kuu jooksul mitmeid teemakohaseid üritusi. Prantsuse Instituut Eestis ja frankofoonsete riikide saatkonnad on kokku pannud mitmekesise ja põneva programmi, mis kestab 7.-22. märtsini ja mille raames toimus 9. märtsil juba traditsiooniliseks saanud, eelkõige koolinoortele suunatud Journée de la Francophonie. Sel aastal koguneti Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, millel täitub 45 aastat prantsuse keele õpetamisest. Päeva pidulikul avatseremoonial esines välisministeeriumi poolt tervitusega kantsler Alar Streimann, kes muuhulgas märkis, et Eesti ametnike poolt õpitavate võõrkeelte arvestuses on prantsuse keel esimesel kohal ning Eesti diplomaatide seas on prantsuse keel tõusnud inglise keele kõrval teiseks kasutatavaks võõrkeeleks. Publiku üllatuseks lõpetas kantsler Streimann oma sõnavõtu Joe Dassin’i tuntud prantsuskeelese lauluga Le petit pain au chocolat, sütitades kuulajaid kaasa laulma ja tormiliselt aplodeerima.

Frankofooniakuu programmi raames korraldame sel aastal esmakordselt ka välisministeeriumi poolt ürituse, mis toimub täpselt rahvusvahelisel frankofoonia päeval - 20. märtsil. Ümarlaua aruteluna kavandatud koosviibimine keskendub eesti ja frankofoonia kultuuridele.

Taustaks:

Eestist sai Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni (OIF) vaatlejaliige 2010. a. oktoobris Montreux’s toimunud OIFi tippkohtumisel ning 2012. a. kevadel allkirjastas Eesti välisminister Urmas Paet OIFga koostöölepingu, mille alusel jätkatakse OIFi toetusel ning koostöös Prantsusmaa, Luksemburgi ja Vallooni-Brüsseli föderatsiooniga Eesti riigiametnike prantsuse keele oskuse täiendamist. Alates aastast 1999, mil OIFi abiga käivitati Eestis prantsuse keele õppeprogramm riigiametnikele, on ligi 4000 Eesti ametnikku osalenud prantsuse keele õppes.

Vive la francophonie!

1. märtsil möödus 130 aastat Karl Robert Pusta, diplomaadi ja poliitiku sünnist

2013-03-05T15:18:00.001+02:00

Välisministeeriumi raamatukogu hoidja Heini Vilbiks kirjutab sel puhul mõne sõnaga päevakangelaseks ja annab raamatusoovitusi teemakohaseks lugemiseks

Karl Robert Pusta sündis Narvas, kasvas üle Kehras ja õppis Tallinnas. Et Pusta oli poliitiliselt aktiivse meelega juba noorena, siis oli ta 1904. aastal sunnitud tsaarivastase tegevuse pärast põgenema välismaale ning täiendas oma haridust Pariisis ja Bernis. Naastes Eestisse 1906, tegutses ajakirjanikuna, seejärel oli I maailmasõja ajal sõjaväeametnik.

Pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist oli Pusta välisdelegatsiooni liige, 1921-1932 Eesti saadik Prantsusmaal, aastatel 1924-1925 oli ta välisminister, 1932-1934 saadik Poolas, 1935 Rootsis.

Pusta vangistati 1935 süüdistatuna sidemetes vapsidega ning asus pärast vabanemist mais 1936 Pariisi. 1940 läks Ameerika Ühendriikidesse, kus tegutses ikestatud rahvaste koostöö organiseerimise alal. 1953 tuli Pusta tagasi Euroopasse, oli Eesti esindaja Prantsusmaal, Hispaanias ja Belgias, elades Madridis, kus suri 4. mail 1964.

Selline oleks lühidalt ühe Eesti suurmehe elukäik, mille kohta saab täpsemalt lugeda tema enda raamatutest “Kehra metsast maailma”, “Saadiku päevik” ja “Kirjad kinnisest majast”.

Karl Robert Pustat võiks esile tõsta mitmel, kindlasti aga neil kahel teemal.

Olles välisdelegatsiooni liikmena Eesti esindaja Prantsusmaal, asus Pusta aktiivselt tegutsema, et saavutada Eesti de jure tunnustamine I maailmasõja võitnud liitlasriikide poolt. Kasutades vana revolutsionääri Andres Dido tutvusi prantsuse sotsialistide hulgas, suutis ta veenda Prantsuse valitsust Eestit tunnustama. Nii Itaalia kui Suurbritannia tunnustamisotsuse taga oli samuti Pusta visa töö.

Ja teiseks - Pusta oli tihedalt seotud ka ühinenud Euroopa teemaga. Nimelt oli ta üks peamisi vaateid - vaba Eesti vabas ühinenud Euroopas. Tema sihid ühinemiseks olid: Balti riikide liit, Läänemere äärsete maade liit ja kogu Euroopa ühinemine föderatsiooniks. Pusta oli aastast 1924 Pan-Euroopa Uniooni Kesknõukogu liige ja selle liikumise algataja Eestis. Aastal 1927 tegi ta koos krahv Coudenhove-Kalergi ja mitme teise Rahvasteliidu saadikuga ettepaneku luua Rahvasteliidus erikomisjon Euroopa uniooni teostamiseks, mis ka Prantsusmaa peaminister Aristide Briandi toetusel loodi. Mis aga edasi sai, eks see ole ajaloost teada.

Täpsemalt saab Pusta mõtteid ühinenud Euroopa ja ka muudel teemadel lugeda tema artiklite kogumikus “Kontrastide aastasada”.

Karl Robert Pusta on maetud Madridi Almudena kalmistule ja Eesti saatkonnal Madridis on saanud heaks tavaks pidada Pustat tema sünnipäeval meeles.
Ka seekord asetas suursaadik Toomas Kahur kalmule lilled.

Teateid Eesti Vabariigi 95. sünnipäevast

2013-02-27T11:21:00.001+02:00

Lauri Bambus

juriidiliste ja konsulaarküsimuste asekantsler

Eesti Vabariigi sünnipäeva on alati väga väärikalt tähistatud nii kodumaal kui ka laias maailmas. Meie riigi iseseisvuspäeva on traditsiooniliselt tähistatud nii Euroopas kui Ameerikas. Alati on meie riigi tähtpäeva meeles peetud ka mitmes paigas Austraalias ja Aasias. Iga aastaga on aga neid kohti, kus eestlased ning Eestimaa sõbrad veebruaris kokku saavad üha enam. Meil on väga hea meel selle üle, et Eesti aukonsulite pere on tänaseks kasvanud 162 liikmeliseks. Kokku esindavad aukonsulid Eestit 71 riigis ning nii on tekkinud omamoodi keskused, kus Eestiga seotud traditsioonilisi üritusi korraldatakse.

Tänavusel juubeliaastal on taas aukonsulid saatnud oma parimad tervitused Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul kõigile eestlastele ning Eesti sõpradele. Nii on meile kõigile oma parimad soovid teele saatnud aukonsulid Ameerika Ühendriikidest, Boliiviast, Brasiiliast, Dominikaani Vabariigist, Jordaaniast, Marokost, Tuneesiast, Türgist, Süüriast, Uruguayst, Uus-Meremaalt jne jne. Oma südamlikke tervitusi ning mõtteid on jaganud aukonsulid Euroopa erinevaist paigust – Austriast, Itaaliast, Luksemburgist, Prantsusmaalt, Rootsist, Rumeeniast, Soomest, Suurbritanniast jne.

Juba traditsiooniliseks on saanud vastuvõtud ning Eestit tutvustavad ettevõtmised Tais, kus Eesti aupeakonsul dr Virachai Techavijit Bangkokis ning aukonsul Phuketis on tänavu veelgi enam sidunud oma üritusi Eesti Vabariigi aastapäevaga. Nii ilmusid kohalikes Tai päevalehtedes Eestit tutvustavad artiklid ning päevakohased tervitused nii president Toomas Hendrik Ilveselt kui aupeakonsulilt. Sel aastal saatis president T.H. Ilves oma videotervituse kõikidele aukonsulitele ning nagu meie esindajatelt laiast maailmast oleme tagasisidena teada saanud, siis esitati seda tervitust väga paljudel nii väiksematel kui suurematel pidupäeva puhul korraldatud üritustel. Nii näiteks kogunesid meie aukonsuli hr Arne Roostna juurde Venezuelas elavad eestlased, et võtta vastu presidendi tervitus ning üheskoos tähistada riigi 95. sünnipäeva ja süüa isevalmistatud torti (pildil).

Kaasaegsete tehniliste võimalustega on peaaegu igaühel võimalik end viia sadade ning tuhandete kilomeetrite kaugusele. Nii on paljudel kaasmaalastel olnud võimalus jälgida aastapäeva üritusi ka Eesti Rahvusringhäälingu interneti ülekannete vahendusel. Näiteks aukonsul pr Sirje Winding-Frauenlaob Salzburgist kirjutas, et kohalikud eestlased ning meie sõbrad vaatasid huviga ülekandeid Eestist. „Elasime teleekraanil kõigele kogu hingest kaasa, alates värvide mängust lipuheiskamisel kuni filmi Tuulepealse maa esilinastuseni,“ lisas aukonsul oma sõnumis kodumaale.

Kuna paljud 2013. aasta üritused on pühendatud Eesti Vabariigi 95. aastapäevale, siis on hea meel märkida, et lisaks aastapäevaüritustele veebruaris on paljudel aukonsulitel kavas veel rida põnevaid ettevõtmisi, mis kõik on kantud headest mõtetest ning soovidest tugevdada sidemeid eestlaste ning Eestimaaga.

Palju õnne, Eesti!

Euroopa päeva tähistamine Madridis

2012-05-21T22:30:00.003+03:00

Nagu juba tavaks kujunenud, tähistatakse 9. mail Euroopa päeva. Korraldatavate kogupereüritustega on seotud ka Eesti välisesindused erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides.

Madridis tähistati Euroopa päeva tänavu hoopis laupäeval, 12. mail. Toimumispaigaks valiti esmakordselt linna üks ilusamaid parke - Retiro. Hispaania pered armastavad seal ilusa ilma korral jalutamas käia, mistõttu tõi päikesepaiste ja nädalavahetuse hõng palju noori ja vanu kokku seegi kord.

Eesti Suursaatkond Madridis andis Euroopa päeva läbiviimisele oma väärika panuse Lotte joonistamisnurga näol. Et Lotte on meie laste suur lemmik, tekkis mõte seda vahvat tegelast ka kohalikele lastele tutvustada. Paljundasime värvilehed, soetasime värvipliiatsid ja rasvakriidid, tellisime Eestist Lotte-teemalisi lauamänge ja tegevust jätkuski mitmeks tunniks! Koos vanemate ja vanaemade-isadega käis telgist läbi väga palju eri vanuses lapsi.

Täname siinkohal Eesti kogukonna vabatahtlikke, kes lastega tegelemisel abistasid ja ka oma pisikesed maimud kaasa võtsid, kellest osadel lausa Lotte nukk kaenlas. Nii joonistasidki kõhuli maas üheskoos nii hispaanlaste kui Hispaanias elavate eestlaste lapsed.

Lastele pakkusime Kalevi nätsukomme ja iiriseid, et suu magus oleks ning pliiats ikka sama usinasti mööda paberit liugleks.

Veidi suurematele jagasime terve päeva jooksul Eestit tutvustavaid infotrükiseid. Paljude hispaanlaste teadvusesse kerkis Eesti esmakordselt siis, kui 2002. aastal Tallinnas Eurovisiooni lauluvõistlust peeti. Nüüdseks on sellest aga juba palju aega möödas ning üha enam leidub neid, kes seljakotiga või kruiisilaeva pardal, pere või sõpradega ise Läänemere kaldale sattunud. Infolauast astus läbi ka tudengeid, kellel mõttes Eesti ülikoolidesse õppima minna. Huvi Eesti vastu oli siiras ja selle kinnituseks jätkus huvilisi õhtutundideni välja.

Sel aastal avati Euroopa päeva raames ka fotonäitus teemal „Ehitame Euroopat“, kuhu oodati igast Euroopa Liidu liikmesriigist ühte tööd, millel kajastuks Euroopa Liidu roll ja panus meid ümbritseva keskkonna kujundamisesse. Eesti saatkond esitas näitusele värskelt avatud Lennusadama foto, mis loodetavasti meelitab Eestit külastavaid hispaanlasi sedagi muljetavaldavat paika külastama.

Euroopa päeva puhul toimub palju tegevusi ka Hispaania koolides – saatkonna poole pöörduti selgi korral arvukate palvetega edastada Eestit tutvustavaid materjale, mille põhjal lapsed ettekandeid teevad või plakateid meisterdavad. Sel korral saadeti saatkonnale ka üks näidistöö Murciast.

Teadlikkuse tõstmine Euroopast ja Eestist kui selle lahutamatust osast algab Hispaanias juba maast-madalast ning Eesti Suursaatkonnal Madridis on hea meel sellesse oma panus anda.

Nende ja muude saatkonna tegemistega võivad huvilised tutvuda meie Facebooki lehel: https://www.facebook.com/pages/Embajada-de-Estonia-en-Madrid/398962833451825

Laura Pakaste
Kaisa Männik
Eesti Suursaatkond Madridis

Täna on ülemaailmne pressivabaduse päev

2012-05-03T12:42:00.004+03:00

3. mai on maailma pressivabaduse päev. ÜRO peaassamblee märkis selle päeva ligi kakskümmend aastat tagasi selleks, et juhtida rahvusvahelise üldsuse tähelepanu pressivabaduse põhimõtetele, kaitsta meedia sõltumatust ning austada neid ajakirjanikke, kes on kaotanud oma elu ametikohustusi täites.

Pressivabadus on iga inimõigusi austava riigi oluliseks alustalaks. See põhineb ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonil, kus igaühel on arvamuse- ja sõnavabadus, mis „kätkeb vabadust sekkumiseta oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata.“

Paraku on see õigus, mida maailmas pidevalt rikutakse, nii Eestile lähedamal kui kaugemal asuvates riikides. Rahvusvaheline valitsusväline organisatsioon Piirideta reporterid, kes analüüsib meediavabaduse hetkeseisu, on oma 2011-2012. a. raportis murega nentinud, et mitte kunagi varem ei ole tsensuur ja füüsilised rünnakud ajakirjanike suhtes olnud nii arvukad kui sellel perioodil. Nende andmetel istub maailmas hetkel vangis 161 ajakirjanikku, oma ametikohustuste täitmisel on käesoleval aastal surma saanud 21 ajakirjanikku (huvi korral vt. ka pikemalt Piirideta reporterid raportit: http://en.rsf.org/IMG/CLASSEMENT_2012/C_GENERAL_ANG.pdf).

Vabade riikide valitsustel on kohustus pressivabadust kaitsta ning selle seost jõuka ja arenenud riigi loomisel teadvustada. Samuti peame järjekindlalt hukka mõistma ajakirjanike vastase vägivalla ja karistamatuse nende kuritegude eest, mis on peamine ajakirjanike efektiivset kaitset takistav tegur.

Pressivabadusest rääkides on 21. sajandil eriti oluline rõhutada kaasaegse sotsiaalmeedia ja interneti vaba kasutamist kui väga olulist võimalust info saamiseks, eriti nendes ühiskondades, kus traditsiooniline meedia ei saa täita oma tavapärast rolli riigi sekkumise tõttu. Eelmise aasta kevadel aset leidnud murrangulised protsessid Põhja-Aafrikas näitasid, milline tähtsus võib infotehnoloogial olla sõnavabaduse kaitsel. Ka Venemaal omas sotsiaalmeedia olulist rolli hiljuti toimunud valimiste käigus aset leidnud ühiskondliku aktiivsuse tõusul.

Virtuaalne väljendusvabadus on samuti inimõigus, selle toetamine internetis sama oluline kui kõik teised inimõiguste kaitse ja edendamisega seotud tegevused. Seetõttu liitus Eesti detsembris Haagis internetivabadust toetavate riikide koalitsiooniga. Tänase päeva puhul oleme koos selle koalitsiooni partneritega liitunud Hollandi välisministri Uri Rosenthali poolt esitatud avaldusega:

http://www.minbuza.nl/en/appendices/news/newsflashes/statement-by-the-dutch-minister-of-foreign-affairs-to-mark-world-press-freedom-day.html

Virtuaallähetus Avatud Valitsemise seminarile

2012-02-23T15:40:00.001+02:00

Välisministeeriumi kodulehel ripub inimõiguste lehel mõnda aega teade, kuidas märtsis toimuval kõrgetasemelisel kohtumisel on Eestil võimalik liituda Avatud Valitsemise Partnerlusega. Kuigi ürituseni on veel aega, sest selle toimumine on kuu aega edasi lükatud, on viimane aeg käsitleda, millega seal tegeletakse. Kokku tulnud riigid tunnistavad, et inimesed üle maailma nõuavad valitsustelt suuremat avatust ning otsivad nii klassikaliste riigivalitsemise mehhanismide kui ka kaasaegsete e-lahenduste kaudu abi selle praktikas ellu viimiseks.

Eile õhtul toimus avatud valitsemise põhimõtteid oma ühiskonnas tähtsustavate riikide, vabaühenduste ja ettevõtjate seas esimene webinar. Globaalne ettevõtmine toimus kell 13.00 GMT aja järgi, arutelule kogunes seitseteist osalejat ning sellel käsitleti avalikkuse osalemist Avatud Valitsemise Partnerluse tegevuskava koostamisel. Video- ja audiosuhtluseks kogunenud huvilised vahetasid kogemusi, kuidas saaksid valitsuse töölaual olevate ja neid puudutavate küsimuste lahendamisele inimesed kõige paremini kaasa rääkida. Oma kogemusi ja pikaajalist praktikat jagasid USA avalikkuse osalemise eestvedajad.

Webinar oli esimene tsüklist, millega valmistatakse ette Brasiilias aprillis toimuvat kõrgetasemelist kohtumist. Tavapärased seminarid ja konverentsid on asendatud ressursisäästliku elektroonilise suhtlusega, mille toetajaid leiab üha rohkem ka üle maailma erinevate riikide valituste seas. Meie kõigi infotehnoloogiline park on erinev, samuti on erinev webinari toimumisaeg. Need on esimesed väljakutsetest, mida üleilmse samaaegse, kuid erikohtades toimuva seminari korraldamisel on tulnud arvestada. Ühised aspektid, nagu samade väljakutsetega tegelemine ning soov kaasaegses maailmas oma tegemistes üha efektiivsem olla, annavad aga aluse eelnimetatud küsimusi virtuaalsetel aruteludel lahendada.

Jääme ootama järgmiseid arutelusid andmete avalikuks kasutamiseks andmise kui ka teistel avatud valitsemise aluseks olevatel teemadel. Arutelud on avatud nii valitsustele kui ka avalikkusele, millest leiab pikema ülevaate Avatud Valitsemise Partnerluse kodulehelt.

Eva-Maria Liimets, välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide büroo direktor

Austraaliasse reisides vaata passi kehtivust

2011-11-01T14:17:00.001+02:00

Alates 2011. aasta augustist saab Eesti passi taotlusi sisse anda Eesti Vabariigi peakonsulaadis Sydneys. Peakonsuli vastuvõtu on teisipäeviti ja neljapäeviti, selleks tuleb end eelregistreerida veebilehel: eestipass-aug11.eventbrite.com
Meeles tuleb pidada, et üle Austraalia paiknevad aukonsulid ei saa biomeetrilise passi tarbeks sõrmejälgi vastu võtta. Uue passi saamiseks tuleb seda taotleda, kas Eestist või lähimast saatkonnast, seetõttu oleks hea enne reisi üle vaadata oma passi kehtivusaeg ja enne kodumaalt lahkumist uus pass hankida.
Juhul kui pass peaks kaduma, siis on õigus posti teel tellida kahe aasta jooksul uus pass, kuid selle saab kätte aukonsuli käest.

Lisainfot Austraaliasse reisimise kohta:

http://www.vm.ee/?q=node/5775
http://estonianmfa.blogspot.com/2010/06/kui-plaanid-aastaks-maailma.html

Millist koostööd eeldab efektiivne äridiplomaatia

2011-10-21T12:50:00.001+03:00

Kristiina Omri, äridiplomaatia ja analüüsi büroo lauaülem

Suve lõpul arutasid Eesti suursaadikud koos ettevõtjatega Eesti Kaubandus-Tööstuskojas (KTK), millist koostööd eeldab efektiivne äridiplomaatia. Kuigi osalus oli kõigile vabatahtlik, kogunes KTKsse mõnikümmend saadikut ning teist sama palju ettevõtjaid, erialaliitude esindajaid.

Üritusele andsid hoo sisse KTK peadirektor Mait Paltsi ning Välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostöö küsimuste asekantsler Marina Kaljuranna avasõnad. Kaljurand julgustas kõiki ekspordihuviga ettevõtteid pöörduma Välisministeeriumi poole ning mainis, et aukonsulite võrgustikku on kavas senisest enam ettevõtetele toe pakkumisse kaasata.

Paneeldiskussiooni modereerimiseks sai ohjad enda kätte Siim Raie. Paneelis peegeldasid ettevõtjate kogemusi Sirje Potisepp (Eesti Toiduainetööstuse Liit), Sandor Liive (Eesti Energia), Tiit Vapper (Reaalsüsteemid), David O´Brock (AS Silmet) ning suursaadikute nägemust kogenud majandusdiplomaadid Mati Vaarmann ja Aivo Orav.

Kuidas saavad diplomaadid ettevõtetele abiks olla?

Asekantsler Marina Kaljurand seminari avamas

Diskussiooni käigus tõid ettevõtjad välja neli peamist valdkonda, kus saatkonnad saavad ettevõtetele abiks olla.
Esiteks aitab saatkondade toetus luua positiivset fooni ning tähtsustada kogu ettevõtmist. See omakorda võimaldab leppida kokku kohtumisi, milleni ettevõte üksi ei küündiks.

Teiseks on välisesinduste tugi kohalike kontaktide leidmisel suureks abiks. Suursaadikute kontaktvõrgustik on lai ning neil on ka uute kontaktideni lihtsam jõuda kui ettevõttel endal.

Kolmandaks võib esinduste abi olla väga praktiline, pakkudes nii-öelda peavarju kohtumisteks või sealsel turul toote testimiseks. Nii näiteks ületas Eesti Energia Läti avatud energiaturu viimased takistused just tänu sellele, et saatkond soovis esimeseks kliendiks hakata. Seepeale tuli kohalikus seadusandluses teha viimased täiendused, et energiaturg oleks tõesti avatud.
Neljandaks (last but not least) on diplomaadid kursis kohaliku elu ja ärikultuuriga ehk tavadega, kuidas asjad käivad, kelle poole ning kuidas pöörduda.

Ärikultuur

1990ndatel tuli ettevõtete abistamisel rohkem tegeleda regulatsioonide ning seadusesätete otsimisega. Nüüd on informatsioon kergemini leitav, sestap seisneb diplomaatide pakutav lisaväärtus kohaliku äri- ja suhtluskultuuri tundmises. See kulub igati ära ka siinsamas naabruses tegutsedes, sest teinekord ülehinnatakse oma teadmiseid lähiturgude kohta.

Ärikultuur on aga kahe otsaga. Lisaks teiste mõistmisele vajaksime konsultante, kes õpetaksid omakorda meie parteritele eestlastega äriajamist. Välispartneritel aitab meie ärikultuuri hoomata näiteks raamat „Doing Business in Estonia“.

Ettevõtjad tõdesid, et Eesti ärimeestel on rahvusvahelise äri tegemisel nii mõndagi veel õppida. Liialt sageli ollakse keskendunud oma toote müügile ning ei osata väärtustada potentsiaalse partneri kui inimese tundmaõppimist.

Üks võimalus inimliku sideme loomiseks on kingituste tegemine. Kui eelarve on kitsas, võib see olla näiteks ettevõtte töötajate laste poolt meisterdatud. Kindlasti tasub ka siinjuures arvestada kultuuridevaheliste erinevustega. Meenutati pentsikud vahejuhtumeid, mil mormoonidest äripartneritele viidi pudel Vana Tallinna või vastu tuli võtta kingiks saadud lõunasöök äripartneri armukese korteris.

Piir žesti ja korruptsiooni vahel võib teinekord olla õhuke. Leidub riike, mida peame äritegemiseks liialt keeruliseks seal lokkava pistisepoliitika tõttu. Korruptsiooni mõiste on aga väga subjektiivne. Teinekord tõlgendaksime meie üht või teist teguviisi korruptsioonina, kuid tegelikult on tegemist kohaliku (äri)kultuuriga. Erinevalt Eestist on näiteks USAs seaduspärane valimiskampaania rahastamise ja parteipoolsete teenete seotus. Ning tulles Nigeeriast, tundub Türgi vägagi korruptsioonivaba riigina.

Saatkondade köögipool

Ettevõtjatele pakkus huvi, kuidas on saatkonnad komplekteeritud, kas kõigi saatkondade poole võib majandusküsimustes pöörduda ning kuidas saadikud end asukohariigis toimuvaga kurssi viivad.

Kuigi saatkonnad on erineva suurusega, leidub igas esinduses majandusküsimuste eest vastutav diplomaat. Diplomaatidel aitab end Eesti ja asukohariigi vaheliste majandussuhete, kohalike eripäradega kurssi viia eelkäijate poolt kogutud ning talletatud kogemused. Seda varasema 20. aasta jooksul kogutud pagasit võib pidada pärimuseks.

Diplomaadid õpivad aga ka kohalikul turul tegutsejatelt. Iga saadiku, majandusdiplomaadi lähetuse algusesse kuuluvad külaskäigud kohalike ettevõtlusorganisatsioonide ning sealsel turul tegutsevate suuremate Eesti ettevõtete juurde. Ka saatkonna loomine ja ülevalpidamine on ise veidi ettevõtte juhtimise moodi, sestap oskab saatkond ka väga praktilistes küsimustes abiks olla.

Et diplomaatidele oleks võimalik Eesti ettevõtete huvide eest võimalikult hästi seista - andke saatkonnale kindlasti teada, kui ajate äri riigis, kus asub Eesti saatkond. Liiga sageli võetakse saatkonnaga ühendust alles siis kui asjad juba hapuks lähevad. Kindlasti on diplomaadid abiks ka keerulistes olukordades, kuid varasem kontakt võib aidata ohte ennetada. Sestap – saatke Eesti saatkonda meil või tehke lühike telefonikõne ning andke lihtsalt teada, et seal äri ajate.

Pöördudes saatkonna poole infopäringuga kehtib kuldreegel - mida põhjalikumalt on päring läbimõeldud, seda parema, konkreetsema vastuse saab anda majandusdiplomaat. Mida rohkem ettevõtjad saatkondade poole pöörduvad, seda rohkemate teemadega diplomaadid end kurssi viivad. Piiratud ajaressursside tingimustes kipub see just nii olema.

Eesti maine

Ärimehi ja diplomaate ühendab see, et mõlemad seisavad võõrsil Eesti maine kujundamise eest. Sestap vahetati ka selles osas kogemusi. Maine puhul ei saa üle ega ümber geograafilisest asukohast. Liialt sageli peljatakse Venemaa lähedusest rääkimist ning tuuakse välja Eesti paiknemine Põhjamaade, Soome lähistel. Euroopast kaugemal ei tasuks meie idanaabri väljatoomist aga häbeneda, sest teiselpool ookeani ei pruugi sugugi kõik teada, kes või mis on Soome.

Oma silm on kuningas - kõige paremini murrab müüte ning saab ettekujutuse Eestist aga ikka alles siis, kui ise korra siin ära käia. Tulevane koostööpartner võib esmalt saabuda turistina ning peale positiivset isiklikku kogemust, naasta ärihuvidega.

Kokkuvõtteks

Ettevõtted ootavad diplomaatidelt senisest enam võimaluste kaardistamist piiri taga ning sellest johtuvaid ettepanekuid, mida sealsele turule pakkuda. Vaja on ka suuremat riigi ning saatkondade toetuse välisriikide hangetel osalemisel.

Õhku jäi ettevõtjate poolt väljakäidud mõte, sellest kuidas tagasiroteeruvate saadikute teadmisi maksimaalselt ekspordihuvides kasutada – omavad just nemad neid kogemusi ning tunnetust, millest ärimeestel teinekord vajaka jääb.

Diskussioon oli kaasahaarav, seda ilmestasid kuulajaskonna küsimused, ning ametlikule osale järgnes elav vestlus väiksemates seltskondades. Ettevõtjad said arutelule kogunenud saadikute hulgast kinnitust, et meie saatkonnad tõesti huvituvad ärisidemete edendamisest. Loodetavasti veendusid ka diplomaadid, et ettevõtjad väärtustavad nende abi.

BIO EST New Yorgis

2011-10-18T16:00:00.004+03:00

10. oktoobril lõppes New Yorgis esimene Eesti kaasaegse kultuuri festival. Festivali kuraator Karin Laansoo valis festivali nimeks BIO EST, sest meeldejääva nimega on Ameerikas lihtsam pildile saada. Nii et tegemist ei olnud tuntud Eesti pesupulbritootja sponsoreeritud festivaliga. BIO EST koosnes neljast üritusest ning algas 23. septembril Ulvi Tiidu fotonäitusega Brooklynis, mis tutvustas mõnekümne aasta tagust Eesti elu läbi slaidide. See kolm päeva üleval olnud näitus integreeriti õnnestunult ka Dumbo Kunstifestivali programmi, läbi mille jõuti veel laiema publikuni. Lisaks slaididele näidati seal Eesti filme eelmistest kümnenditest. Need olid Andres Söödi „511 fotot Marsist“, „Jaanipäev“, Valeeria Andersoni film „… ja supp on valmis õigel ajal“ ning Tõnu Virve „Ringhoov“.

Teise üritusena pakuti New Yorgi kunstipublikule Eesti kaasaegse tantsu esinime Mart Kangro kunagist läbimurdetööd „Start. Based on a true story“. Alvin Ailey tantsuteatri saal oli täidetud peaasjalikult ameeriklastega. Pärast etendust järgnenud hetkelisele vaikusele kostitati koreograafi marulise aplausiga. Kontseptuaalne tants oli end sellega vähemalt üheks õhtuks moderntantsu mekas kehtestanud.

Festival lõppes Ensemble U kontserdiga ja Marit Ilisoni performance’iga New Yorgi Skandinaavia majas. Kohavalik jättis üritustele jõudnud njuujorklastele mulje Eestist, kui progressiivsest Skandinaavia riigist. 120 kohaga hea akustikaga saalis istus ligi 100 inimest. Pärast üritust konstateerisid kohalikud muusikasõbrad, et neid üllatas Eesti muusika uudsus ja julgus. Kontserti ja sellele järgnenud vastuvõttu ilmestasid Marit Ilisoni kitlid.
Kuraatori kontaktide ja FB abiga leiti kollektsiooni kandmiseks 25-30 vabatahtlikku.

Festivali toetasid lisaks välisministeeriumile veel Kulka, kultuuriministeerium, hasartmängumaksu nõukogu, kaasaegse kunsti keskus ja ettevõte Kinotehnik. Tagant järele võib öelda, et BIO ESTi toetamine õigustas end, sest välja kukkus suurepärane kultuuriürituste seeria. Festivali kandepind osutus laiemaks, kui alguses loota julgeti. BIO EST jõudis just nendeni, kes Eesti kultuuri ei tunne ning konkureeris edukalt tuhandete teiste kultuuriüritustega linnas. Peakonsulaat New Yorgis loodab, et kaasaegse kultuuri festivalist BIO EST kujuneb tulevikus igasügisene traditsioon.

Sten Schwede, Eesti peakonsul New Yorgis

Äri ajamine Hiinas pakub ettevõtjatele ohtralt võimalusi

2011-10-14T11:45:00.031+03:00

Jaan Reinhold, Eesti peakonsul Shanghais

Eestist rahvaarvult tuhat korda suurem Hiina on tõusnud maailma teise majanduseks. Kuigi valitsus üritab majanduskasvu kontrolli alla saada, võib ennustada, et lähikümnendil Hiina mõjujõud kasvab veelgi, kirjutab Jaan Reinhold, Eesti peakonsul Shanghais.

Juba mõnda aega kasutavad Lääne konsultandid Hiina majanduse iseloomustamiseks termini „kasvu“ asemel terminit „arengu“. Kui varem keskendus Hiina riigi-sisesele moderniseerimisele, siis nüüd otsib sealne kapital järjest uusi võimalusi investeeringute leidmiseks riigist väljaspool, et oma majanduslikku mõjuvõimu veelgi kasvatada. Ka Hiina peaministri Wen Jiabao äsjased visiidid Budapesti, Londonisse ja Berliini kandsid sõnumit, mille eesmärgiks oli hajutada hirme Hiina kui kasvava majandusjõu ees ja hoida Euroopa turg Hiina ettevõtetele lahti.

Hetkel võime tõdeda, et meie majanduslik ja diplomaatiline kohalolek on selles majanduslikult ja poliitiliselt tõusvas piirkonnas parem kui eales. Aasta tagasi avas Eesti riik lisaks saatkonnale Pekingis koostöös Eesti Ettevõtluse Sihtasutusega (EAS) ka peakonsulaadi Shanghais.

Ettevõtjad on riigiga sammu pidamas - majanduskriisi ja 2010 Shanghai maailmanäituse järel on Eesti ettevõtete huvi Hiina turu vastu kõvasti kasvanud. Tõsi, kahepoolne kaubavahetusstatistika on jätkuvalt tagasihoidlik, kuid samal ajal on meie ettevõtjad sihikindlalt Hiinat avastamas.

Hiina on tänu oma suurusele kontrastiderohke maa. Kui külaelus valitseb veel paljuski naturaalmajandus, siis suurlinnadest on kujunenud maailmatasemel infrastruktuuriga keskused. Eriti suur kontrast valitseb riigi lääne ja ida vahel, viimase keskuseks on kujunenud Shanghai. Vaid viimase paarikümne aasta jooksul jõulise hüppe teinud Shanghai parimad päevad on Hiina võimude arvates veel ees - aastaks 2018 soovitakse sealne valuuta jüaan muuta vabalt konverteeritavaks ja plaan „Shanghai 2020“ näeb ette selle suurlinna kujunemise Aasia finants- ja ärikeskuseks. Tänaseid arenguid vaadates pole kahtlust, et see nii ka läheb.

Hiina lähtub enda majanduse kavandamisel viisaastakuplaanidest. Neist viimane, selle aasta märtsis vastu võetud kava näeb ette neli prioriteetset valdkonda, mis pakuvad võimalusi ka välisfirmadele. Kui seni olid majanduskasvu mootoriteks eksport ja investeeringud, siis nüüd pannakse rõhku sisetarbimise kasvatamisele. Märkimisväärselt pööratakse tähelepanu ka regionaalpoliitikale, mille raames suunab valitsus raha mahajäänud provintsides elujärje tõstmiseks. Uueks muudatuseks on energiasäästlikkusele pühendumine, luues eelisarendatavad tingimused rohe-energia tootmisele ja taaskasutusele, mis siiani oli Hiinas tundmatu. Valitsus kavatseb pidurada ka kinnisvaraarendust ja autotööstust, andes eelise meelelahutusele, turismile ja loomemajandusele.

Kui Hiinast väljaspool väidetakse dogmaatiliselt, et hiinlastega äritegemine on keeruline ja erinev senikogetust, siis üks aastaid Hiinas elanud USA ärikonsultant võttis need erinevused tabavalt kokku, mainides, et „95% on tegelikult sama, aga just see 5% erinevust on see, millest räägitakse“. Nende erinevuste mõistmiseks peab Hiinas kohal olema ja suhtlema. Ehkki networking`u osatähtsust Hiinas ärisidemete ülesehitamisel ei saa ülehinnata, nõuab tekkivate kontaktide seast sobivate väljasõelumine asjatundlikkust. Taaskord praktikute soovitusega jätkates – „Tõsiseltvõetavad on just need üritused, millele kutseid ei saadeta“.

Tänu ligikaudu 800 miljonile madalapalgalisele töölisele on Hiinast paarikümne aasta jooksul välja kujunenud odav ja kvaliteetne allhanketurg, mille päritolu tooteid leiame igast majapidamisest üle maailma. Mida ostujõulisemaks keskklass muutub, seda rohkem kasvab ka tarbimine. Seega, Hiinat ei vaadata enam pelgalt mitte kui allhankemaad, vaid ka kui turgu, kuhu oma tooteid ja teenuseid müüa. Seda, et Hiinas on välja kujunenud tõeline tarbimisühiskond, tõendab kujukalt fakt, et kui viimase majanduskriisi ajal Euroopa riikide eksport üldiselt vähenes, siis Hiinasse kasvas see märkimisväärselt. Mõistagi, Hiina turul valitseb kõrge konkurents ja tõsine bürokraatia. Meie põhjanaabrite näidetele tuginedes saab kinnitada, et võib minna mitu aastat, enne, kui müük hakkab tegevuskulusid katma. Samas üsna stabiilne majanduskeskkond aitab tegevust planeerida.

Hiinas, nagu mujalgi, kehtib eksportöörile aabitsatõde – enne turule sisenemist tuleb välja selgitada, kas pakutav toode on hinnalt ja kvaliteedilt konkurentsivõimeline. Arvestades Hiina geograafilist kaugust ja eelmainitud tööjõu odavust, ei ole väga tõenäoline, et igasugune toode suudaks kohalikul turul konkureerida. Järelikult tuleb leida konkreetne nišš, mida arendada. Põhjamaade jaoks on võtmesektoriteks kujunenud näiteks tehnoloogia, teadusmahukate teenuste pakkumine ja disain. Eesti ettevõtjate jaoks võiks võimalusi pakkuda turismiteenuse müük, toiduainete müük ja logistikateenused.

Konsulaadi igapäevatöö on näidanud, et Eesti on Hiinas veel kaunikesti tundmatu. Et Eestit Hiinale ja vastupidi lähemale tuua, peab suurendama omavahelist läbikäimist. Kahtlemata on hetkel Eesti turismifirmade jaoks õige aeg ostujõuliste Hiina turistide Eestisse ja meie kaudu Euroopasse viimine. Schengeni lepingu osalisriikide konsulaatides Shanghais on viisataotlejate arv kasvanud ligi kolmveerandi võrra. Rekordiliselt palju on viisasid väljastanud ka meie saatkond Pekingis ja peakonsulaat Shanghais. Paari nädala eest Shanghais Eestit kui turismi sihtkohta tutvustav seminar lubab arvata, et viisasoovijate arv kasvab veelgi. Asjatundjate sõnul kasvab hiinlaste osakaal turismiturul ainuüksi sel kümnendil umbes 14-17% aastas, sest Fukushima tuumaõnnetuse järel on huvi Euroopa reiside vastu hüppeliselt kasvanud. See võimaldab turismi- ja teenindussektoril Hiina ostuhuvilistest turistidest kasu lõigata. Seega, soovitan Eesti turismifirmadel luua kontakte Hiina partneritega suurendamaks turismivoogusid. Ühtlasi loob Eesti tutvustamine hiinlastele ka soodsa fooni kahepoolsete majandussuhete tihenemiseks.

Eksportööride võimalusi silmas pidades väidan, et perspektiivne oleks Hiinas ka meie toidukaupade turustamine, sest ostujõulised hiinlased võtavad üha rohkem üle Euroopa toitumusharjumusi. Olukorras, kus iga 72 tunni järel avatakse Hiinas uus KFC kiirtoidurestoran, on toiduainete kvaliteet üha tihedamini jutuks. Mitmed toiduained on lettidelt puudu ja uued tooted Euroopa heaolu matkivate hiinlaste toidulauale on kahtlemata oodatud. Eesti toidutootjatest võiks edu ennustada magusatootjatele, piimatoodete valmistajaile ja miks mitte ka alkoholitootjaile. Nende sektorite Eesti ettevõtted on ka piisavalt suured, et suuta kanda marketingikulusid, mis Hiina puhul ei saa väikesed olema. Toiduainete kõrval oleks ruumi ka puidutoodete valmistajaile. Hiinas on eriti hinnatud toor- ja lõppviimistluseta saematerjal. Teadaolevalt on üksikud Eesti ettevõtted hakanud ka edu saavutama.

Hiina vaatab hoolsalt ringi ka investeerimisvõimalusi otsides. Siin on võimalik edu saavutada logistikutel, kes meie ettevõtjatest Hiinaga ka kõige tihedamalt suhtlevad. Ehk teeb uued uksed lahti Hiina keskvalitsuse plaan paigutada suuri rahasid Hiina logistikasektori ülesehitamisse. Nii tasub logistikutel hiinlastega suhetes rauad tules hoida, et mitte momentumit minetada.

Nagu juba eelpool mainitud, peab Hiinasse ekspordist huvitatud ettevõtja arvestama keskmisest suuremate marketingikuludega. Väidetavalt võib eduni viia alles järjekindel vähemalt paari-aastane pidev tegevus Hiinas turul, mille marketingikuludeks isegi paari töötajaga Skandinaavia ettevõte on arvestanud keskmiselt 100 000 eurot aastas. Kindlasti peab arvestama ka petuskeemidega Hiinaga äriajamisel, millest Eesti meedias ka viimasel ajal on juttu olnud.

Eesti välisesindused Aasias, sealhulgas Välisministeeriumi ja EAS poolt mehitatud peakonsulaat Shanghais on kahtlemata esimesteks verstapostideks, mille juures Aasia-turule suunduv ettevõtja võiks peatuse teha. Nii saab riik meie ettevõtjate plaane teades ka enda sihte ja tegevusi seada. Oleme avatud ka eksportööride ettepanekutele ärivisiitideks Hiinas, mis ehk mõnegi seni suletuks jäänud ukse aitab avada. Peakonsulaat saab soovitada ka konsultante, kes ettevõtteid Hiina bürokraatiast läbimurdmisel aitaksid. Oluliseks soovituseks enne Hiinasse tulekut oleks ka siinse ärikultuuri tundmaõppimine. Allpool kirjas mõne soovitused, mida Hiinas äriajamisel kindlasti peaks arvestama.

Soovitused kauplemiseks Hiinas

Eksport

Leia abiks kohalik konsultant
Teosta huvipakkuva valdkonna turu-uuringud
Koosta äriplaan
Otsusta, kui palju raha oled valmis ettevõtmisse investeerima
Sõida kohapeale ja viibi seal vähemalt kuu aega
Ära loo isegi paljulubava olemasoleva info põhjal endale illusioone
Jälgi turgu ning hoia sidet kohaliku konsultandiga
Sõlmi väga korralik leping
Tootmise alustamiseks telli kohapealt näidised

Import

• Tee selgeks, millist toodet täpselt soovid
• Arvesta, et head ja odavat toodet samaaegselt ei eksisteeri
• Kontrolli põhjalikult müüja tausta
• Leia mitu müüjat, sest Hiinas on neid palju
• Kontrolli, kas toode vastab Euroopa Liidu nõuetele
• Enne lepingu sõlmimist külasta kindlasti müüja kontorit ja tehast Hiinas

Hiinas tegutsemise kümme käsku

Sa ei tunne Hiinat!
Kõik sarnasused meie kultuuriruumis (Läänes) toimuvaga on juhuslikud
Ole kohapeal
Transfer & Translate ei toimi
Aeg ei võrdu raha
Tõde, ausus, hea tahe ning pikaajalisus on kultuuriruumiti erinevad mõisted
Ole ettevaatlik
Teosta due diligence (taustauuring)
Ära kiirusta
Hoia alati varuks plaan B ja huumorimeel

Allikas: Priit Martinson, EAS välisesindaja Shanghai peakonsulaadis

Eesti Helsingi saatkonna krundi ajalooline ostu-müügileping leitud!

2011-10-07T11:35:00.006+03:00

Kui suursaadik Mart Tarmak käesoleva aasta augustis Helsingin Sanomate peatoimetaja Riikka Venäläineniga kohtus ja talle saatkonda tutvustas, tekkis mõte sellest ajaloolisest hoonest ka Helsingin Sanomates kirjutada.

Ühel reedesel pärastlõunal, vahetult enne tööpäeva lõppu, saabus Hesari ajakirjanik fotoaparaadiga kohale. Konsulaartalituse direktor Tarmo Punnik tutvustas külalisele hoone ajalugu ning majast tehti hulgaliselt ülesvõtteid. Mõne aja pärast, täpsemalt 23. augustil ilmus lehes saatkonna ajaloost artikkel „Paljude lugude suursaatkond”. Artiklil oli üllatav tagajärg, mida keegi ei osanud oodata.

Nimelt helistas samal päeval Tarmo Punnikule proua Anja Kuosmanen, kes teatas, et tema emal Senni Kuosmanenil on saatkonna krundi ostu-müügi originaalleping oma äia Juho Kuosmaneni ja Oskar Kallase allkirjadega. Proua Kuosmanen avaldas soovi see ajalooline ürik saatkonnale kinkida.

Kõrgest vanusest tingitud tervisemurede tõttu lükkas proua Kuosmanen tagasi kutse külastada saatkonda, et seal leping pidulikult suursaadiku vahendusel Eesti riigile üle anda. Lepiti kokku, et saatkonna esindajad külastavad teda pansionaadis ning võtavad sealses koduses õhkkonnas tähelepanuväärse ajaloolise dokumendi vastu. Nii ka sündis ja neljapäeval, 6. oktoobril külastasid suursaadik Mart Tarmak, pressisekretär Maarika Saarna-Siimann ja Tarmo Punnik koos fotograaf Toomas Dettenborniga proua Senni Kuosmaneni, et võtta vastu Kaivopuisto krundi ostu-müügi leping, millest saab haruldane dokumentaalne täiendus saatkonna ajaloole.

Saatkonna poolt jäi proua Senni Kuosmanenile tänutäheks spetsiaalselt kujundatud album saatkonna ajalooliste ja tänapäevaste fotodega, soomekeelne raamatuke saatkonna ajaloost ja Sirje Raudsepa käsitsi maalitud siidsall.

Mõni rida ka mehest, kelle valduses Kaivopuisto krunt oli enne kui Oskar Kallas selle ettenägelikult Eesti riigi omandusse ostis.
Juho (Johannes) Kuosmanen sündis Karjalas Sortavalas 21. detsembril 1887. aastal. Kui ta 1900. aastal rahvakooli lõpetas, läks ta kodutalust Onnenmäelt Sortavalasse, kus sai tööd abilisena ühes kaupluses. Samal ajal alustas ta õpinguid õhtustel kaubanduskursustel, mille lõpetas 1905. aastal. Koolis sõbrunes ta Kaarlo (Kalle) Kontroga, kellega koos käidi aastatel 1909-1911 Saksamaal Lübeckis tööpraktikal ja saksa keelt õppimas. Hiljem said neist aastateks äripartnerid. Juho taipas juba tollal, et rahvusvaheline kaubandus on äriedu võti.

Olles kolinud Helsingisse, alustas Juho koos sõbra Kallega tööd äriettevõttes Lumme & K. Aastast 1913 oli äriregistris kirjas ettevõte Kontro&Kuosmanen agentuuriliike, mis alustas tegevust 1914. aastal. Tegemist oli esimese soomekeelse äriettevõttega Helsingis.
Kontro&Kuosmanen kasutas oma varasemaid kontakte ja hakkas tooma Soome saksa kaupasid. Tasapisi laiendati tegevust kohviimpordile Lõuna-Ameerikast. Kuna äri edenes hästi, asutati selleks eraldi ettevõte Kahvintuonti Oy, millega ühendati ka Kontro&Kuosmanen. 1918. aastal sai äriettevõte nimeks Suomen Valtamerentakainen Kauppa Oy, mis lõpetas tegevuse 1928. aastal. Selle varemetele asutas Juho Kuosmanen ettevõtte Valtameri Oy, mille esimene edukas impordikaup oli Goodyear rehvid. Sõja-aastatel tõi ettevõte Soome kõikvõimalikke kaupu, kuid pärast sõda profileeruti terase impordile. Firma edu sõjajärgsetel aastatel põhineski eelkõige terase ja muude metallikaupade impordil, kuna sõjas kannatanud riik oli vaja taas üles ehitada. 1947. aastal omistati Juho Kuosmanenile kaubandusnõuniku tiitel.

Helsingis elas Juho Kuosmanen erinevates paikades. Olles 1919. aastal müünud Kaivopuisto krundi Eesti saatkonnale, kolis ta Ritarikatu korterist Kulosaarde. Huvitav on märkida, et praegu asub selles Juho Kuosmanenile kuulunud suvilas Hiina saatkond Helsingis.

Juho abiellus Aino Koivistoga. 1913. aastal sündis perre ainus poeg Kauko Kuosmanen. Tema abikaasa Senni Kuosmanen andiski saatkonna ajaloolise ostu-müügilepingu üle Eesti riigile.

Juho Kuosmanen suri 20. detsembril 1960.

Rohkem pilte: http://www.flickr.com/photos/estonian-foreign-ministry/sets/72157627712509185/

Maarika Saarna-Siimann
Tarmo Punnik

Svaneetia: Georgia varamu

2011-09-09T16:20:00.004+03:00

Toomas Lukk

Eesti suursaadik Georgias

Svaneetia on ajalooline ja etnograafiline piirkond Georgia loodeosa mägedes, mis jaguneb Alam- ja Ülem-Svaneetiaks (Khvemo- ja Zemo-Svanethi). Suur osa Svaneetiast paikneb kõrgemal kui 3000 meetrit, mistõttu levib püsiasustus seal üsna ebatavalistel kõrgustel. Näiteks paikneb Ušguli küla pea 2200 meetri kõrgusel üle merepinna, millest veelgi kõrgemal paiknemisega saavad „hoobelda“ vaid väga üksikud püsiasundused Euroopas.

Ülem-Svaneetias asub piirkonna peamine keskus Mestia. 1500 meetri kõrgusel paiknevas linnakeses elab umbes 2500-3000 inimest. Kui tõusta mõnele Mestia lähedasele kõrgendikule, siis avaneb vaade Svaneetiat sõõrikujuliselt piiravatele mäeahelikele, mida „valvetornidena“ täiendavad valendavad mäetipud - Kõrg-Kaukasuses püsib lumi aastaringselt. Kaukasuse kümnest kõrgemast tipust neli, sealhulgas Georgia kõrgeim tipp Šhara (5201 m) paiknevad just siin, Svaneetias. Mestia enda üle „valvab“ aga massiivne, kaheharulist kihvapaari meenutava tipuga Ušba mägi (4710 m).

Geograafilisest asukohast tingitud raskendatud ligipääsu tõttu võib Svaneetiat pidada „Georgia varamuks“, seda nii looduslikus kui kultuurilises mõttes. Siiditee ääremail asunud Kaukasus ja Must meri, mille rannikut palistasid omaaegsed Kreeka linnriigid, on ajalooliselt olnud oluline kultuuride kokkupuute koht. Vana-Kreeka mütoloogia kohaselt tuli Iason koos argonautidega just siia, tänapäeva Georgiasse (Kolchisesse), et hankida imepärane kuldvillak, mis taganuks talle õigusjärgse kuningatrooni. Kuldvillak pole aga sugugi legend, vaid aegade tagune meetod mägijõgedes peituva kulla väljapesemiseks – lambanahk pandi jõkke, et selle kräsus vill kullapuru kinni püüaks. Külad, millele kuldvillaku legend tugineb on säilinud Svaneetias tänaseni.

Svaneetia täitis ajalooliselt ka turvapaiga rolli, kuhu taanduti röövvallutajate eest ning peideti aardeid. Svaneetia saavutas kultuurilise õitsengu tipu kuninganna Tamari valitsemise ajal (1184-1213). Toonase Georgia feodaalriigi koosseisus säilitas Svaneetia sõltumatuse, kuid osales riigi arengut ja kaitset puudutavate küsimuste lahendamisel. Kuigi aastasadu „viimase mere“ poole teel olnud mongolid kaks sajandit hiljem Georgia piirkondliku mõjuvõimu ja autoriteedi hävitasid, ei jõudnud nad mitte kunagi Svaneetiasse välja. Kuninganna Tamari lossi varemeid võib näha veel tänagi ühel Ušguli küla kohal kõrguval mäenukil.

Georgia ajaloomuuseumi Mestia filiaal on varamu rolli täitnud Svaneetia hea näide. Muuseumi kollektsioon sisaldab Aleksander Suure aegseid münte, 10-11. sajandist pärinevaid pühapilte ja vanu, õhukestele loomanahkadele kirjutatud ürikuid. Põnev on muuseumi puupulkadele graveeritud kohtuotsuste kolleketsioon. Muuseumi varade seas on muu hulgas üks neljast maailmas säilinud Veneetsia ristist ja teised hindamatud väärtused.

Lisaks ajaloo- ja etnograafiamuuseumile asub Mestias Mihail Hergiani (elas 1932-1969) majamuuseum, kes oli üks kuulsamaid NSVL-i mägironijaid. Oma saavutuste eest sai Mihail Hergiani Inglise kuningannalt „mägi tiigri“ tiitli. Mihail Hergiani hukkus traagiliselt 37. aasta vanuselt Itaalias Dolomiidi mäestikus.

Kuigi tänane Svaneetia on (veel pigem) kauge ääremaa, on piirkonna turismipotentsiaal tugev. Ligipääsmatus ja saladuslikkuse varjund köidab turiste, mistõttu Svaneetiat külastajate arv kasvab aasta-aastalt. Väidetavalt sooviks seda teha pea 90% protsenti küsitletutest, kuid keeruliste teeolude tõttu jõuab sinna siiski oluliselt vähem rahvast. Seetõttu on riikliku programmina ette võetud Svaneetia taristu – teede, kommunikatsioonide, tänavate, suusakeskuste, jms – välja arendamine.

Svaneetia külastamiseks on kaks võimalust – lennuki või autoga. Tbilisist lennukiga minnes jõuab Mestiasse tunniga. Reisides autoga Lääne-Georgia linna Zugdidi kaudu tuleb läbida 500 km väga erineva kvaliteediga teid. Sõiduks tuleb arvestada kaheksa kuni kümme tundi. Ainuüksi viimase 70 km läbimiseks kulub pea kolm tundi. Tee on küll maaliline, kuid hetkel veel üsna olematu. Käimas on massiivne tee-ehitus, mille tulemusena saab tee betoonkatte ja muutub kordades kiiremalt läbitavaks.

Svaneetiat nimetatakse ka „tuhande torni maaks“. Seda svaani küladele iseloomulike ja iga pere elamise juurde kuuluvate, kuni 30 meetri kõrguste, tornelamute (Murkvami) tõttu, mis ehitati kaitseks vaenlase ja laviinide vastu. Tänaseks on Georgias säilinud üle veerand tuhande torni, millest umbes poolsada ilmestavad Mestia panoraami. Valdav enamus tornidest pärinevad 12. sajandist, kuid kõige vanemad kuuluvad 1. sajandisse enne Kr.

Möödunud sajandid ja aastatuhanded on tornide omapärasest arhitektuurist tulenevalt kinnitanud nende vastupidavust ajahambale. Nimelt ei ole tornid ehitatud mitte torni ruudukujulist põhiplaani järgivale, vaid hoopis muna-kujulisele taldmikule, mis jaotab ühtlasemalt torni enda raskusest ja maavärinast tulenevad pinged. Piltlikult öeldes on torn muna otsa „istutatud“. Torn on väga massiivne, selle taldmikupealse osa esimesed 3-4 meetrit kujutavad endast monoliitset kivitahukat, mis peab vastu pea igasugusele jõule.

Kes juba Mestiasse on jõudnud peaks kindlasti külastama Ušguli küla. Mestia ja Ušguli vahelisest lühikesest vahemaast, mis on 45 km, ei tasu ennast eksitada lasta, sest tee läbimiseks kulub 2-3 tundi. Samas on Ušgulist edasi üle kuru sõites võimalik laskuda Alam-Svaneetiasse, et sealt edasi juba Kesk-Georgia suunas sõita. Nõnda ei pea ühte ja sama teed kaks korda läbima.

Teel Ušguli saab tutvuda erinevate külakogukondadega, näiteks Ipari, Nakipari ja Kala. Külades võib leida tänase päevani kirikuid, mille seinad on kaetud unikaalsete, toonase kuningakoju ametliku kunstniku Tevdore poolt XI-XII sajandil maalitud freskodega.

Kala kogukonnas asub aga Svaneetia kõige püham paik – Püha Kvirike ja Ivlita kirik (Lagurka), mille suurepärased freskod on samuti maalitud Tevdore enda poolt.

Veel mitte kaua aega tagasi olid kohalikud inimesed väga kiivad võõramaalasi, eriti naisi üldse kirikusse laskma. Georgias kirikusse sisenemisel peaksid naised arvestama kombega kanda pearätikut ja seelikut, mitte pükse. Mõnede kloostrite ja kirikute juures saab mõlemat riideeset kirikusse sisenemisel laenutada.

Lisaks jääb teele mägijõe vahustes vetes peituvale kivile ehitatud svani torn. Legende sajanditetaguse torni ehitamise põhjustest nõnda eriskummalisse kohta levib mitmeid, kuid nagu tihti sellistel puhkudel torni ehitamise lugu olla seotud õnnetu armastusega.

Ja veel, kes Georgia veinist lugu peab, peab arvestama, et Svaneetias seda ei saa, kuna viinamari nõnda suurtel kõrgustel ei kasva. Küll aga toodetakse kohapeal kartulist ja viljast aetavat vägijooki nimega arak.

Žage mishgvatkhe!, kõlab svaani keelne tervitus. Mida see täpselt tähendab, jäägu igaühe enda välja selgitada.

Eesti ettevõtja pürgimusi toetab välismajanduspoliitika

2011-08-08T16:21:00.000+03:00

Eesti riik ei saa sundida ühtegi ettevõtet eksportima, küll aga saab riik aidata ja toetada ettevõtjaid, kellel on soov siseneda välisturgudele või kes seal juba tegutsevad. Nii toetavad Eesti eksporti majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Eesti Ettevõtluse Sihtasutus, Kaubandus- ja Tööstuskoda, KredEx, välisministeerium.
Info hankimine ühe või teise riigi majandus- ja ettevõtluskeskkonna kohta ei ole tänapäeval enam probleemiks. Kuid kättesaadavas teabes orienteerumine ning sellest vajaliku väljanoppimine, olulise ja ebaolulise eristamine on koht, kus Eesti diplomaadid saavad abiks olla.
Eestil on välisesindused pea poolesajas riigis üle maailma. Kuid nendes riikides, kus Eestil ei ole oma esindusi, saab ettevõtjate huvide eest seismisel ja kaitsmisel abi Euroopa Liidu struktuuridelt Brüsselis ja ka teistes riikides. Nii on Euroopa Komisjoni väliskaubandusdiplomaatia üks ülesanne EL ettevõtjatele kolmandates riikides soodsate kaubandustingimuste loomine ja takistuste kõrvaldamine. Lisaks ametlikule suhtlusele on ettevõtjail võimalus pöörduda välisministeeriumi ja välisesinduste poole ka selleks, et osaleda informaalses suhtlemises. Välisesindused korraldavad kohtumisi, ühiseid õhtusööke ja meili-list’e antud riigis. Isiklikel kogemustel põhinev infovahetus on väga väärtuslik ning täiendab oluliselt ametlikult kättesaadavat teavet.
Eesti suurimad kaubanduspartnerid on EL liikmesriigid Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Saksamaa jt, ning Venemaa. Ülejäänud riikidega jääb kaubavahetus juba alla 10% Eesti kogu kaubavahetusest. Samas, majanduskriisi ajal hakkasid järjest rohkem ettevõtjaid vaatama EList ja lähinaabrusest kaugemale. Kui ELis on palju majandus- ja ärisuhteid üsna sarnaselt reguleeritud ning ärikultuurgi meile arusaadavam, siis ühendusest väljapoole laienedes on vaja teada enamat.
Äridiplomaatia on peen kunst, siin ei piisa üksnes äriplaanist või keeleoskusest. Eduks on vaja tunda ja kasutada neid vahendeid ja võtteid, mis ühes või teises riigis on kõige mõjuvamad. Ühtedes riikides aitavad diplomaadid ettevõtjaid kokku viia kohalike võimuesindajatega, teistes võib rohkem kasu olla saatkonnas korraldatud äriseminarist või diplomaatilisest vastuvõtust, mis aitab kaasa sotsiaalsele suhtlemisele. Kolmandates riikides hakkavad asjad liikuma pärast kõrgetasemelist poliitilist visiiti. Neljandates on parem hoida poliitilised- ja majandusssuhted lahus. Kui ühes riigis on abiks ametlik valitsustevaheline majanduskomisjon, siis teises on mõjusam mitteformaalne kohtumine. Kuid alati on abiks kohalike olude, kultuuri- ja ärisuhete eripärade tundmine.
Diplomaatidest võib nõu saamisel palju kasu olla, kuid meeles peab pidama, et nende tegevusel on piirid ehk nad ei saa sekkuda teise riigi siseasjadesse ega tohi minna vastuollu rahvusvahelise tava ja asukohariigi seadustega. Diplomaadid saavad anda soovitusi ja mõjutada kohalikke ametivõime ainult seaduslikul teel, esindada ettevõtjaid juhul, kui tegemist on välisriigipoolse ebaseadusliku tegevusega. Kogemused näitavad, et mida põhjalikumat eeltööd ettevõtjad teevad enne välisesinduste poole pöördumist, seda kasulikumad on diplomaadid küsimustele vastates ja nõu andes.
Suur osa Eesti väliskaubanduspoliitikast ehk siis kaubanduspoliitikast kolmandate riikidega toimub Euroopa Liidu kaudu. Nii on EL Türgiga moodustanud tolliliidu, India ja Kanadaga käivad läbirääkimised vabakaubanduslepingute üle. Euroopa Liidu ja Jaapani maikuisel tippkohtumisel otsustati alustada vabakaubandusläbirääkimisi, kui tingimused selleks on loodud ehk Jaapan kaotab ka praktikas vähemalt osa mittetariifsetest piirangutest, mis takistavad praegu ELi ettevõtjate pääsu Jaapani turule.
Euroopa Liidul ei ole lähiajal plaanis kaubandust liberaliseerivate lepingute sõlmimist USA, Hiina ja Brasiiliaga. Nende riikidega toimub koostöö teistes vormides, näiteks kõrgetasemelise majanduskoostöö nõukogu, aga ka Maailmakaubandusorganisatsiooni ja Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni raames.
Euroopa Liidu majandussuhteid Kasahstaniga reguleerib täna üldine koostööleping. Loodetavasti tihenevad majandussuhted pärast Kasahstani liitumist WTOga, mis Kasahstani arvates võib toimuda kohe pärast Venemaa liitumist. Kõikide selliste protsesside käigus tehakse koostööd ka ettevõtjatega. Vajadusel konsulteeritakse ettevõtjate organisatsioonidega. Jagatakse infot ja kuulatakse ettepanekuid.

Erik Harremoes – üle poole sajandi Euroopa Nõukogus

2011-07-22T15:46:00.001+03:00

Peter Pedak

Eesti esindus Euroopa Nõukogu juures

„Pas vrai?! Pole tõsi?! 51 aastat Euroopa Nõukogus ja ilma psühhiaatri abita!“ naljatas Prantsuse suursaadik, kui teatati, et sel suvel lahkub pensionile kunagine organisatsiooni õigusdirektor, ustav Eesti ja eestlaste sõber, meie alalise esinduse kauaaegne vabatahtlik erinõunik Erik Harremoes.

Pealtnäha tavaline kolmapäevahommik Strasbourgis, Euroopa Nõukogu ministrite komitees.
Organisatsiooni iganädalasel tähtsaimal nõupidamisel võtavad ümarlaua taga koha sisse välisministrite asemikud ehk suursaadikud oma alluvatega. Traditsiooni kohaselt tervitab eesistuja koosoleku alguses uusi kolleege ja tänab lahkujaid. 29. juunil 2011 on aga praegusel Monsieur le Président’il, Ukraina suursaadikul, öelda ka midagi ebaharilikku: pärast 51 aastat Euroopa Nõukogus – või „selle orbiidil“ – tõmbab oma karjäärile joone alla organisatsiooni kunagine õigusdirektor, viimased 16 aastat Eesti esinduse erinõunikuna töötanud Erik Harremoes. Silmnähtavalt erutunud hallipäine härrasmees peab liigutava tänukõne. Kuulajate pilgud on imestunud, vahest isegi hämmeldunud, aplaus tugev ja pikk. „Hetk kui pisar“, et kasutada Lennart Mere sõnu 1991. aasta augustikuu tundmuste kohta. „Aga kes on üldse Erik Harremoes?“ küsisid mõttes mõnedki Euroopa palees istunud diplomaadid ja küsib arvatavasti enamik eesti rahvast. Eriku lihtne ja kerge olek ning sügav inimlikkus on pannud teda hoiduma enda avalikust tähtsustamisest ja eksponeerimisest. Näib, et ta on alati naudinguga keskendunud tegevusele, mitte selle viljadele. Kas või selles mõttes on ta väärt eeskuju, iseäranis meie diplomaatidele. Märkimisväärne on ka tema biograafia.

Eesti saab Euroopa Nõukogu liikmeks. 14. mai 1993. Dokumentidele kirjutavad alla välisminister Trivimi Velliste ja peasekretär Catherine Lalumière. Ministrit assisteerib Erik Harremoes.

Erik Harremoes sündis 4. aprillil 1930 Taanis. Jõuka advokaadi pojana sai ta parima võimaliku hariduse – pärast juuraõpinguid Kopenhaageni ülikoolis (1948–54) täiendas ta end Sorbonne’is, Londonis, Haagis, New Yorgis ja Cambridge’is. Isa lootused kasvatada Erikust endale mantlipärija paraku ei täitunud. 1959. aasta lõpul luges noormees põnevusega kuulutust, et Euroopa Nõukogu otsib juristi, kes oskaks mõnda põhjamaa keelt ja tunneks sealset õigussüsteemi. Nõukogu loomisest oli just möödunud 10 aastat ja selle inimõiguste komisjon asus arutama esimest Põhjala riigi vastu esitatud kaebust. Jõudnud Strasbourgi, võeti Erik vastu tohutu dokumendihunnikuga, mille põhjal ta pidi nelja tunni jooksul koostama kaasuse asjaolude kokkuvõtte ja pakkuma lahendusvariandi. Kuigi kandidaatide seas oli kuuldavasti ka Taani välisministeeriumi (juba teatava kogemusega) teenistujaid, valiti välja Erik Harremoes. 4. jaanuaril 1960 alustas ta Euroopa pealinnas tööd.

Taustaks tuleb selgitada, et Strasbourgis tegutses kuni 1998. aastani kaks põhiõiguste kaitse institutsiooni: inimõiguste komisjon ja inimõiguste kohus. Kord oli selline, et üksikisikud esitasid kaebuse komisjonile, kes tuvastas õiguste rikkumise ja edastas siis asja otsustamiseks kohtule. Harremoesi teenistuse algusajal töötas komisjonis viis ja kohtus kaks juristi. Pool sajandit hiljem on neid 700–800. Veelgi markantsem on kontrast lahendamata kohtuasjade arvu vahel – tollal kaks, nüüd 150 000. Kohtuistungeid peeti paar tükki aastas, komisjon kogunes veidi sagedamini, viis–kuus korda hooaja jooksul. „Näib, et minu kogemused sellest perioodist kuuluvad pigem arheoloogia kui ajaloo valdkonda,“ muigab Harremoes. „Noored võivad arvata, et kirjeldan olukorda Neanderthalis.“ Pärast viit aastat inimõiguste komisjonis suundus ta edasi Euroopa Nõukogu õigusdirektoraati, jättis seal kiiresti hea mulje ja vallutas oma professionaalse elu kõrgeima tipu, olles 1977–1995 organisatsiooni õigusdirektor.

Viimast korda Euroopa Nõukogu ministrite komitees. 29. juuni 2011. Eesti esinduse diplomaatide Karen Tikenbergi ja Peter Pedakuga.

Sellel ametikohal korraldas ta ka endise idabloki riikide ühinemist Euroopa Nõukoguga. „Paradoksaalsel kombel algas kõik juunis 1989, kui Gorbatšov külastas Strasbourgi ja tegi ettepaneku moodustada koostöövõimaluste arutamiseks „topelttroika“,“ meenutab Harremoes. „Euroopa Nõukogu „troikast“ sai peaaegu automaatselt organisatsiooni sõnumitooja, kontaktide looja ja toetusprogrammide korraldaja kõigis vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Ja minul oli õnn olla üks kolmest „troika“ liikmest. Nii et kui Eesti taotles 1991. aasta augustis Euroopa Nõukogu abi, olime selleks valmis. Juba oktoobri alguses sõitsime koos põhiseadusekspertidega Tallinnasse. Mäletan elavalt arutelusid põhiseaduse assamblees, innukat pressihuvi ja pidulikku õhtusööki restoranis Gnoom.“ Harremoesi teeneid meie õigussüsteemi ülesehitamisel, põhiseaduse koostamisel – ja iseäranis saamisel Euroopa Nõukogu liikmeks (14. mail 1993) – ilmestab fakt, et 1996. aastal määras vabariigi president talle ühe kõrgeima autasu, mida välismaalasele võib anda, Valgetähe I klassi teenetemärgi.

Lahkumispidu Rohani palees. 5. juuli 2011. Abikaasa Joani, kantsler Alar Streimanni ja Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallasega

Aprillis 1995 täitus Harremoesil 65. eluaasta, mis tähendas, et teenistus Euroopa Nõukogus peab lõppema. Kuuldused sellest jõudsid eestlasteni. Strasbourgis viibiv president Meri kutsus Eriku oma hotelli hommikusöögile ja uuris, mis tingimustel oleks ta nõus meie diplomaate abistama. Harremoesi esimene ja olulisim tingimus oli, et ta tahab töötada tasuta... Muud üksikasjad lepiti kokku välisminister Jüri Luigega ja 1. mail 1995 saigi päev varem nõukogu õigusdirektori kabineti ukse sulgenud Erik Harremoesist Eesti esinduse vabatahtlik erinõunik. „Kui ma vanuse tõttu pensionile jäin, pandi mind „taaskasutusse“, sedapuhku „teisele poole lauda“,“ kirjeldab asjade käiku ta ise. „Mõlemal „lauaäärel“ töötamine on mind innustanud ja pakkunud maksimaalset rahuldust. Olin aktiivne ajal, mil otsustati Euroopa tulevik, ja olen saanud olla seotud ajalooliste sündmustega pärast 1989. aastat. Kõige selle eest olen äärmiselt tänulik Euroopa Nõukogule ja Eesti valitsusele, samuti Taani valitsusele, kes andis mulle 1995. aastal rohelise tule, lausa õhutas mind, et asuksin tööle Eesti heaks.“ Harremoesilt on sageli küsitud, miks ta valis kõigist abivajavatest riikidest välja just Eesti? Põhjuseid oli nii sentimentaalseid kui ka praktilisi. „Kui tunded kõrvale jätta, siis mängis olulist rolli see, et Eesti sai juba aasta pärast (1996) ministrite komitee eesistujaks,“ selgitab ta. Kuidas kõik täpselt sündis, kuidas taastas Eesti oma koha Euroopa riikide peres, milliseid raskusi ületati ja millest rõõmu tunti, saame loodetavasti kunagi lugeda Eriku ja tema kaasteeliste mälestustest.

Harremoesi on tulnud tervitama ka Euroopa parlamendisaadikud Ojuland ja Tarand

Möödunud on 16 aastat. Mullu tähistas Erik Harremoes oma 80. sünnipäeva. Loodus on andnud talle erakordse tervise, vaimuteravuse ja elurõõmu. Ometi tekib ka kõige vitaalsematel ühel hetkel küsimus: millal on õige aeg tööelu lõpetada, kelle ja millisena lüüa oma lõppakord? Harremoes otsustas, et õige aeg on nüüd. Esimest korda üle Euroopa Nõukogu läve astumisest on möödas üle poole sajandi. Muutunud on kogu organisatsiooni struktuur: ei ole enam inimõiguste komisjoni, õigusdirektoraati ega selle direktorit. Ministrite komitee istungeid on Harremoesi silme all juhatanud 72 suursaadikut, Eesti esinduse juhi kabinetis on istunud neli diplomaati, alates Karin Jaanist kuni Sulev Kannikeseni. Ja nii voolab see kõik edasi. „Ma tean, et nõukogu ees on praegu huvitavad küsimused – ülesannete, struktuuri ja rahastamise kohta – ning lahendused tuleb leida, nii lühiajalised, keskmise pikkusega kui ka pikaajalised. Ja kindlasti hakkan ma sellest natuke puudust tundma,“ tunnistas Harremoes oma viimases kõnes ministrite komiteele. „Ent kui oled jõudnud teatavasse ikka, nagu mina olen jõudnud, siis on tulevik – juba iseenesest – lühiajaline perspektiiv ja see perspektiiv võib, vähemalt minu jaoks, olla tagasihoidlikum ja pingevabam, mitte tingimata Euroopa, vaid kohaliku tähtsusega. Seetõttu keskendun uutele väljakutsetele Strasbourgi kultuurielu korraldamisel.“ Erik Harremoes ei ole nimelt kaugeltki mitte tavaline juristist kuivik, vaid asjatundlik kaunite kunstide nautija, paljude kultuuriseltside liige, ooperisõprade klubi asepresident, Ülem-Reini muuseumielu ja St. Guillaume’i koguduse muusikatöö edendaja. Koos abikaasa Joaniga on tal ka tihe ja põnev reisigraafik. Tänavugi on paljude sihtpunktide seas olnud revolutsioonilised Bahrein ja Maroko, rääkimata kodusest klassikalisest Euroopast. Ei üllata, et oma viimases kõnes kasutas Harremoes uljast prantsuse kõnekäändu: „Je suis vraiment trop vieux pour prendre la retraite. Je laisserai cela aux plus jeunes que moi.“ (Olen liiga vana, et erru minna. Jätan selle noorematele.)

Harremoesi tänamiseks korraldas Eesti esindus 5. juulil Strasbourgi kunstimuuseumis, Rohani barokkpalees tema austamisürituse. Õhtu peategelasele valmistas suurimat rõõmu, et kohale tulid ja elustasid 20 aasta jooksul kogutud mälestusi paljud Eesti poliitikud ja riigiametnikud: Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, kes oli 1996. aastal välisminister ja keda Harremoes toetas Euroopa Nõukogu eesistuja vastutusrikkal kohal; Välisministeeriumi kantsler Alar Streimann, suursaadik Strasbourgis 2003–2006; Euroopa Parlamendi saadik Kristiina Ojuland, Eesti esimene asjur Euroopa Nõukogu juures 1993–1994 ja hilisem välisminister; Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, Harremoesi hea tuttav juba põhiseaduse assamblee aegadest; Välisministeeriumi endised kantslerid Indrek Tarand ja Marten Kokk; suursaadik Pariisist Sven Jürgenson ning, last but not least, esinduse rajamise aegadel Strasbourgis töötanud diplomaat, praegune suursaadik Viinis Eve-Külli Kala. Oma tervituskõne lõpus kinnitas kantsler Streimann Harremoesi kuuereväärile Välisministeeriumi vastasutatud hõbemärgi ja lubas, et selle badge’iga võib ta igal ajal meie majja sisse astuda ja me jääme teda alati ootama.

Belgia ettevõtlikud eestlased lõpetasid esimese hooaja

2011-06-09T12:49:00.000+03:00

Kui saatkond esimese advendihõngulise kohtumise ettevõtlikele eestlastele Belgias ja Luksemburgis 2010. aasta detsembris välja kuulutas, ei osanud me ette arvata ei seda, kui palju võiks olla tulijaid, ega ka seda, kas ja mil määral ettevõtjate ja saatkonna koostööd vajalikuks peetakse. Belgia ja Luksemburg ei ole Eesti ettevõtjale nö loomulik sihtturg, kus tegutsejaid palju ja teadmisi rohkelt. Täpselt vastupidi – tegemist on mitmes mõttes hästi varjatud saladusega.

Ettevõtlike hooaja lõpetas kohaliku Val de Sambre õllekloostri ühiskülastus mai keskel. Koguneti saatkonna ees.

Kohaletulnuid oli esimesel korral tosinaringis ja ettevõtlikele klubi idee meeldis. Tutvustasime omapoolseid võimalusi ja nägemust vastastikku kasulikust koostööst: ettevõtjad saaksid saatkonna vahendusel leida uusi kontakte, vahetada kokkusaamistel kogemusi ja leida ühiste jõududega lahendusi igapäevaprobleemidele. Saatkond saab samal ajal päringutele vastamiseks infot Belgias-Luksemburgis juba tegutsevatelt ärimeestelt ning ergutada huvilisi Euroopa südames asuvale turule tulema olemasoleva kogemuse ja pioneeride saavutatud edu najal. Otsustasime, et kokku üritame tulla korra kuu või paari jooksul, mis on siiani ka edukalt õnnestunud.

Jätkukohtumistel olid teemadeks ettevõtluse alustamise algtõed – jaanuaris firma registreerimise keerdkäigud Belgias ning märtsis belglastest ärimeeste tavad ja kombed.

Saatkonna poolelt rääkisime, kuidas ametlikult ettevõtte loomise protsessi tutvustatakse. Eestlastest kohalikel ärikonsultantidel ja protsessi reaalselt läbinutel oli seejärel võimalik kommenteerida, kuidas ametlik teave ja reaalne elu kokku lähevad. Kogemusi jagasid ka need ettevõtlikud, kes on tegutsenud Belgia ja selle naaberriikide turul Eestis registreeritud firmade kaudu. Tõdeti, et ilma mõjuva põhjuseta, nt kui sellest ei sõltu klientide usaldus, ei ole tänapäeval otsest vajadust tegutseda just Belgias asutatud ettevõtte kaudu.

Kloostri varemed

Märtsi üritusel oli külaliseks Eesti aukonsul Flandrias Antoine Vuylsteke, kes rääkis teemal: „Kuidas müüa belglastele?“. Pikaajalist kogemust ettevõtluses ja sealhulgas ärisidemeid Eestiga omav aukonsul pajatas muhedal moel sellest, kuidas belglased äri teevad ja millised tunduvad neile eestlased. Erinevusi on mitmeid ning üksteiselt õppida nii mõndagi.

Kogemus senisest – loodud on mõnus mitteametlik klubi, kus osalejate ring laieneb ja teiseneb pidevalt. Kooskäijad on leidnud vastastikku kasulikke kontakte ning mõnel puhul on hea omavaheline koostöö just sellest ringist alguse saanud. Sügisel jätkab klubi uue hooga, sest just nii viimasel üritusel kokku lepiti.

EV saatkond Brüsselis

Genfi läbirääkimised Gruusia-Venemaa teemal

2011-06-07T17:28:00.000+03:00

Genf on paljude rahvusvaheliste tüliküsimuste läbirääkimiste asupaigaks. Nii püütakse nn Genfi läbirääkimiste formaadis siluda Vene-Gruusia 2008. aasta Augustisõja-järgselt tugevalt räsida saanud suhteid. Kahe riigi vahelised ametlikud kontaktid piirduvadki täna vaid üksikute formaatidega.

Augustisõja-järgseid Vene-Gruusia suhteid iseloomustab usalduskriis, mis 20 protsendi Gruusia territooriumi okupeerimise ja pealinnast, Tbilisist, 30 kilomeetri kaugusel paiknevate Vene relvajõudude taustal on asjade loomulik seisund. Iseenesest on selline olukord Sarkozy-Medvedevi 6-punkti relvarahu kokkuleppe rikkumine, mille kohaselt pidid Vene väed tagasi tõmbuma sõjategevuse eelsetele positsioonidele. Kremli peremees käitus kokkulepet sõlmides tuntud lausungi kohaselt, et „mees annab sõna ja mees võtab sõna”.

Genfi läbirääkimiste formaat loodi sama kokkuleppe alusel ja nägi ette sõjalise konflikti järgselt rahvusvaheliste läbirääkimiste alustamist. Nõnda algasid USA, OSCE, ÜRO ja Euroopa Liidu vahendusel peetavad läbirääkimised 2008. aasta oktoobris, eesmärgiga maandada Gruusia ja Venemaa vahelisi pingeid. Tänaseks on peetud 15 läbirääkimiste vooru, kus lisaks juba mainitutele osalevad Venemaa palvel Abhaasia ja Lõuna-Osseetia de facto võimude delegatsioonid.

Tänu osapoolte kõrgendatud ootustele ja nõudmistele sattusid läbirääkimised juba nende algfaasis keerulisse olukorda. Koheseks proovikiviks sai Abhaasia ja Lõuna-Osseetia staatuse küsimus, kes soovisid läbirääkimistel osaleda võrdsete partneritena. See eeldanuks sisuliselt Gruusia okupeeritud territooriumide iseseisvuse tunnustamist ja pole seetõttu Gruusiale vastuvõetav.

Olukord lahendati strukturaalselt nii, et lisaks kahe alalise - julgeoleku ja humanitaarküsimuste - töögrupi kohtumisele otsustati korraldada eraldi plenaaristung. Kui töögruppide kohtumistel osalevad, nimesid nimetamata, ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia delegatsioonid, siis plenaaristungi 3+3 formaadis osalevad vaid Gruusia, USA, Venemaa ja OSCE, ÜRO, EL.

Gruusia soovib järjekindlalt Vene vägede taandumist ja nende asendamist rahvusvaheliste rahuvalvejõududega. Viitega „uuele reaalsusele” keeldub Venemaa seda tegemast. Veelgi enam, Venemaa sõlmis Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga piiri- ja kaitsealase koostöö lepingud.

Läbirääkimiste algstaadiumis soovis Venemaa muuta OSCE ja ÜRO mandaati, mis võimaldanuks Tbilisist sõltumatult avada mõlema organisatsiooni esindused Suhhumis ja Tshinvalis. Kuna sellist kokkulepet ei saavutatud, siis blokeeris Venemaa mõlema organisatsiooni tegevuse Gruusias, mille tõttu lõpetasid 2009. aastal tegevuse nii OSCE kui ÜRO missioonid.

Lisaks nõudis Venemaa mitte-kallaletungi lepingu allkirjastamist Gruusia-Abhaasia ja Gruusia-Lõuna-Osseetia vahel. Gruusia on valmis selline leping sõlmida, kuid mitte oma okupeeritud territooriumide, vaid sõja vahetu osapoole – Venemaaga. Viimane rõhub aga oma „vabastaja” rollile ja süüdistab Gruusiat Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vastases agressioonis. 2010. aasta lõpus tegi Gruusia president ühepoolse avaluse, milles ta välistas jõu kasutamise Gruusia territoriaalse terviklikkuse taastamisel. Venemaa pole Gruusia presidendi avaldusele vastanud muu, kui vaikimisega ehkki teda on mitmel korral julgustatud seda tegema.

Mida on seniste läbirääkimiste käigus saavutatud? Üldine hinnang on, et mitte just palju. Samas võib mainida kolme aspekti. Esiteks, pärast pikka venitamist lahkusid Vene väed Perevi külast eelmise aasta sügisel, mis moodustab vaid ühe protsenti kõigist okupeeritud territooriumitest. Kontroll küla üle tagasi võimaluse liikuda Lõuna-Osseetias paiknevasse naaberorgu, kuhu ligipääs muul moel, kui Gruusia kontrollitava territooriumi kaudu, puudus. Venelaste lahkumine Perevi külast ei tähenda siiski 6-punkti kokkulepe täitmist.

Teiseks, 2009. aastal loodi Intsidentide Vältimise Mehhanism - üks, Gruusia-Abhaasia (, mis on tuntud ka Gali mehhanismina) ja teine, Gruusia-Lõuna-Osseetia vaheliste jooksvate küsimuste lahendamiseks.

Mehhanismi formaadis kohtumised toimuvad üldjuhul regulaarselt, kuid eeltingimuste seadmine on tekitanud selle toimimises ka pikemaid pause. Ootamatute, nt julgeolekuga seotud, probleemide operatiivseks lahendamiseks on sisse seatud nn kuum liin ja võimalus teostada ühiskontrolle. Mehhanismi formaadis on mh kokkulepitud vangide vahetamises, vahetatud tundlikku informatsiooni, püütud lahendada inimeste vaba liikumise, energia- ja veevarustuse, jms probleeme, eesmärgiga maandada administratiivjoonel tekkivaid pingeid ja suurendada vastastikust usaldust. Olukorra haprusele viitavad, õnneks küll harvad relvastatud intsidendid, mis viivad usaldamatuse nivoo kiiresti ülesse tagasi.

Kolmandaks, vahepeal rahastamisraskuste tõttu küsimärgi all olnud ÜRO osalemine Genfi läbirääkimistel ja Gali mehhanismi töös, suudeti ennekõike Vene ja Gruusia delegatsioonide omavahelise suhtlemise tulemusena lahendada. ÜRO välja jäämine Genfi läbirääkimistelt tekitanuks nende rahvusvahelise legitiimsuse mõttes suure tühimiku.

Vaatamata läbirääkimiste näilisele ebaefektiivsusele on neid kasulikum pidada, kui piltlikult öeldes „kaevikutes istuda”. Eespool toodud näited on selle tunnistuseks. Genfi läbirääkimiste päevakord on avatud ega piirdu pelgalt töögruppide valdkonda kuuluvate küsimusteringiga, mis võimaldab Genfi formaadis käsitelda kõiki teemasid, testida uusi ideid ja ettepanekuid. Kuidas Genfi läbirääkimised edaspidi kulgevad näitab aeg.

Genfi läbirääkimiste järgmine, 16. voor, toimub täna.

Toomas Lukk
EV suursaadik Tbilisis

Akadeemiline aukonsul Soomest

2011-06-06T13:19:00.000+03:00

Turu Ülikooli rektor ning üks viiest Eesti aukonsulist Soomes Keijo Aarre Virtanen ootab suure rõõmuga oma ametist pensionile jäämise aega, sest siis on tal aega tegeleda kõige sellega, milleks seni töö pole mahti andnud. Ta läheks kohe abikaasaga reisima või paneks kodus mängima mõne plaadi oma hiiglaslikust muusikakogust. Ja ühtlasi oleks tal senisest palju rohkem aega tegeleda Eesti aukonsuliks olemisega.

On vähe üle kuuekümneseid mehi, kes küsimusele, mis tunne on näha oma elutöö tegemiseks mõeldud aja lõppemist ja vananeda, vastaksid Prantsuse näitleja ja laulja Maurice Chevalier’ sõnadega, ise küsimusest ilmselgelt lõbustatult: „Kõrge iga ei olegi nii halb, kui mõelda alternatiivile.“ Turu Ülikooli rektor Keijo Aarre Virtanen, kellel pealtnäha on joviaalse prantslasest südametemurdjaga sama palju ühist kui Lapin Kultal Dom Perignoniga, oleks kindlasti nende väheste hulgas. Ta ootab vanemaks saamist ja pensionile jäämist ning tal on selleks ka hea põhjus: „Ma olen liiga palju ära olnud.“

Ehkki Virtanen istub seda öeldes päris kindlasti oma kabinetis akna all kirjutuslaua taga, küll peaaegu kadunud lae poole kõrguvate ja hoolikalt süstematiseeritud paberivirnade varju – kõigi meilide väljaprintimise ja siis paberilt lugemise mugavuse varjukülg –, on tema pilk ikka veel kusagil palju kaugemal kui hammustavalt külmas Soome talvepäevas teisel pool aknaklaasi.

Rektoraat Turu kesklinnas Vesilinnanmäkil on seejärel haudvaikne nagu kogu ülikoolilinnakki, vaid jalgrattaparkla üsna rektoraadi akna all annab märku, et kusagil on ka inimesi liikvel.

Jalgrattaparkla on sel päeval, nagu ikka, täis Turu ülikooli tudengite – Soome suuruselt teises ülikoolis on neid üle 20 000, paar tuhat rohkem kui Tartus – pisut härmas rattaid. Üht tüüpilist soomlast miinuskraadid, kiilasjää ja madalalt käiv terav talvepäike nüüd küll jalgratta selga istumast ei takista.

Virtaneni jalgratast parklas ei ole, tal õigupoolest polegi seda. Tal pole ka oma paati, suvemaja mere ääres, suuski, igatalvist traditsioonilist perepuhkust Kanaaridel.

Kui tal poleks inglise keeles rääkides seda ürgsoomelikku aktsenti, mille soomlased kindlasti patenteerima peaks, pretensioonitut ülikonda ja kabinetti 1950ndate Soome arhitektuuri musternäidiseks sobivas hoonemonstrumis, võiks hetkeks isegi kahtlustada, et ta pole soomlane.

Siis ei tea ma veel midagi tema popmuusika kollektsioonist, kuhu pärast 1980ndaid suurt midagi lisandunud pole, ja seda, kuidas ta enda jaoks Elvis Presley avastas. Lõpuni jääb saladuseks, kas ta kunagi ka pisutki ekstravagantsema lõikega pükse ja uljama tukaga soengut on kandnud.

Turu Ülikooli rektor Keijo Virtanen on Eesti külge tihedalt seotud ülikoolidevahelise koostöövõrgustiku ja aukonsulitöö kaudu, millele ta 2012. aastal rektori ametiaja lõppedes kogu oma energia kavatseb pühendada.

Sel hetkel näib aga siiski, et tal lihtsalt pole olnud aega olla tavaline soomlane. Laevaga Helsingist Tallinna sõitnud ta muidugi on – ja Viru hotellis peatunud ka –, sest ehkki mitte tavaline, on ta ikkagi soomlane.

Nüüd, mil aastaid kaugelt üle kuuekümne, pole Virtanenil ka illusiooni, et 2012. aasta kevadsemestri lõpus pensionile jäädes, kui tal oleks esimest korda aega tavaliseks soomlaseks hakata, ta seda ka teeks. Ehkki iseenesest poleks teda tegelikult sugugi raske kujutada ette mõnel soome tangopeol, riietatuna viigipükstesse, ruudulisesse särki ja laia triibuga kootud vesti – või bingoõhtul Pärnu sanatooriumi Tervis Pilliroo baaris.

Rektor Virtanen ootab seda aega teisel põhjusel. Kätt veeklaasi järele sirutades kurdab ta küll, et tervis ei luba enam pikki distantse joosta, kõigest mõni kilomeeter korraga, ja et järgmisel päeval ees ootava tervisekontrolli tõttu ei tohi ta juua kohvi (soomlase jaoks tõeline tragöödia, sest keskmiselt joob soome mees 5,6 ja naine 5,1 tassi kohvi päevas). Tal on äraoldud aja kompensatsiooniks soov kohal olla ja teha midagi, mida ta ainult Turus olles teha saab ja milleks tal praegu pole nii palju aega, kui talle meeldiks.

„Siis on mul lõpuks ometi nii palju aega tegeleda Eesti aukonsulitööga, kui ma seda tegelikult tahaksin,“ avalikustab 2001. aastast Varsinais-Suomi (Päris-Soome) maakonnas Eesti Vabariigi aukonsuliks olnud Keijo Virtanen tulevikuplaanid. Nii et teda pole tegelikult inspireerinud Maurice Chevalier, ehkki vananemisiidol on siiski olemas – sealsamas Turus.

„Vaadake Turu endist linnapead Armas Lahoniittyt,“ elavneb ta Varsinais-Suomi Eesti keskuse esimehele mõeldes. „Tal oli veel rohkem tegemist kui minul, kui ta Eesti keskuses tööd alustas, nüüd on ta pensionil ja ta on nii aktiivne!“ Virtaneni hääles on kuulda kerget kadedusenooti.

Ehkki kellelgi peale Virtaneni enda pole tunnet, et ehk ei tegele ta oma aukonsuli tööga piisavalt – formaalseid kohustusi, olgem ausad, on ka vähe ja rektoraadi sekretäridele on neist pea kõik peale allkirjade andmise täiesti jõukohased – , peab Virtanen pensionile jäädes enne Eesti-Soome suhete edendamist ühe oma inimsuhte edendamise asja ära õiendama.

Nimelt ootab Virtaneni abikaasa Orvokki Virtanen juba ammu planeeritud pikemat ühist puhkusereisi, sest kõigi oma „äraolemiste“ sisse on abielupaar Virtanenil aastakümnete jooksul peale töösõitude mahtunud vaid paar pikemat nädalavahetust maailmalinnades Pariisis ja Roomas. Ent pensionipõlvest kauem ei õnnestu ühist puhkusereisi enam edasi lükata isegi mitte väga rahumeelses ja tolerantses Soome perekonnas. „Ehkki mulle tundub, et igal inimesel on elus mingi reisimise limiit ja minu oma on ammu täis,“ ei jäta Virtanen märkimata.

Ta veedaks hea meelega kogu oma aja Turus, teeks vahel küll autoga mõne pikema tiiru Turu saarestikus – tänu sildadele-praamidele jõuab autoga päris kaugele –, käiks suvel ujumas või lihtsalt Läänemere ääres jalutamas. Kuigi jah, aasta kõige pimedama aja, mis rektoritöös tähendab ka õppeaasta stressirohkemat poolt, veedaks ta koduigatsusest üle olles ikkagi hea meelega kusagil kaugel.

Ära on Virtanen olnud tõesti palju. Rektor ja Eesti aukonsul on kultuuriajaloo professor ja silmapaistev teadlane, kelle uurimistöö on seotud Ameerika ajaloo ja ühiskonnaga ning selle mõjudega Euroopa ja eeskätt Soome kultuurile – valdkond, mis on nõudnud kuude, isegi aastatepikkust tööd USAs ja Kanadas. USAsse läks ta esimest korda 25-aastaselt, sel ajal ei olnud riikide, veel vähem kontinentide vahel liikumine nii igapäevane ja tavaline või isegi kergelt tüütu, nagu see tänapäeval võib tunduda.

Virtaneni Eesti-hobi tundub selle kõige juures esmapilgul väga ebareeglipärane, isegi kergelt irratsionaalne. Tõsist huvi Eesti kui riigi vastu Virtanenil enne aukonsuli ameti vastuvõtmist õieti polnudki, kuigi sidemed Eestiga olid tal tõesti tihedad: ta oli aastaid arendanud ülikoolidevahelist koostööd nii Baltimaade kui Läänemere ümbruse riikides. Koostöö taastamine Eesti ja Soome ülikoolide, eriti Turu ja Tartu Ülikooli vahel, oli tema jaoks enam kui loomulik. Turu ülikooli asutas 1640. aastal – vaid kaheksa aastat pärast Tartu ülikooli asutamist – Rootsi kuninganna Kristiina. Sealjuures avati Tartu Ülikool esimese eestikeelse ülikoolina aasta enne seda, kui Turu Ülikool esimese soomekeelse kõrgharidusasutusena 1920. aastal.

Veenda Virtaneni tiheda töögraafiku kõrval veel aukonsuli ametit vastu võtma oli seega väga loogiline samm, ka ta ise ei oska pakkuda kedagi teist, kellele välisministeerium tol hetkel selle ettepaneku teha oleks võinud.

Nii et talle omase põhjalikkuse ja töökusega – „Ma olen lihtsast perest, tööliste perest, olen kogu elu kõvasti tööd tegema pidanud“ – võttis ta enda kanda ka aukonsuli rolli, kasvades aastatega Eesti külge järjest rohkem kinni ning sidudes akadeemilise elu aukonsuli tööga: Turu Ülikooli rektoraat on ühtlasi Eesti Vabariigi aukonsulaat.

Virtaneni hoolega süstematiseeritud dokumentidevirnades on koos nii akadeemilist elu kui aukonsuli tööd puudutavad paberid - Turu ülikooli rektoraat on ühtlasi Eesti aukonsulaat.

Eesti keelt ära õppida pole Virtanenil siiski aega olnud, tõsine estofiil on selle ajaga kasvanud hoopis Virtaneni abikaasast, kellel juba pensionile jäänuna on olnud võimalik oma Eesti-unistust realiseerima hakata ja kes on keelegi selgeks saanud. Abikaasa on pärit Karjalast, juurteotsad ulatuvad aga Eestisse, nii et tema Eesti-huvi läheb sanatooriumipuhkustest ikka palju kaugemale. Näiteks eelmisel nädalal sai ta kingiks Raimo Pullati raamatu „Vana Tallinn“. „Mitte sellest liköörist, eks ole,“ võtab Virtanen aega, et muheleda oma nalja üle, ja lisab: “Ja tal oli selle üle siiralt hea meel, ta sai seda juba täiesti vabalt lugeda!”

„Vanasse Tallinna“ sõidab Virtanen nn keskmisest aukonsulist tihedamalt – teda ei seo ju Eestiga mitte ainult aukonsulitööst tulenevad kohustused. Päris esimest korda nägi ta Tallinna kilukarbisiluetti juba 1977. aastal legendaarse „Georg Otsaga“ Tallinnale lähenedes, seltsiks kamp nii umbes kolmekümneseid kolleege ajaloo osakonnast ja taskus Viru hotelli toabroneering. Tema esimene mälestus on vaatamata ajastule hea ja rohkemgi kui sõidu põhjuseks olnud konverentsi mäletab ta meeleolukat külaskäiku kellegi, ilmselt mõne teaduri koju, kellega tal neil aastatel kontaktid olid. Ehkki põhjalikkus, millega piirivalvur uuris tal kaasas olnud Soome ajalehte, hämmastab Virtaneni siiani.

Järgmine kord laevaaknast Tallinna torne nähes oli aasta juba 1997 ning linna siluett küll sama, kuid kõik muu tundmatuseni muutunud. Läänemere-äärsete riikide ülikoolidevahelise koostöövõrgustiku loomine oli just alanud ning see külaskäik alles esimene pikast Tallinna-visiitide rivist. Balti riikide, eriti Eesti kiire areng üllatab ja rõõmustab Virtaneni siiani. Ta usub, et enamik soomlasi naudib tänases Eestis käimist – ja ta ei mõtle neid, kes võtavad ette regulaarseid palverännakuid sadama ümbruse alkoholipoodidesse. Soomlastele meeldib Eesti atmosfäär, mis on küll Soomele lähedane, ent samas ikkagi võluvalt erinev nii Lõuna-Eesti looduses kui Tallinna vanalinnas.

Ehkki töö toob Virtaneni sageli Tallinna, on side Tartuga, mis on üks tema lemmikpaiku Eestis, ehk tihedamgi. Kreutzwaldi tänavat pidi Tartusse sisse sõitjatele jääb vahemerelikult valevana silma Villa Tammekann, kus tegutseb Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Granö keskus, mis saanud nime ühe esimese Tartus õpetanud soome professori, samuti turulase Johannes Gabriel Granö järgi. Tartu Ülikooli audoktor Virtanen on 1999. aastal selle maja aeda tamme istutanud, koos Tartu Ülikooli tollase rektori Jaak Aaviksooga, kes omakorda on Turu Ülikooli audoktor.

Virtanenile meeldib ka Kuressaare – sealgi on Turu Ülikooli Sihtasutusel pisut kadestamisväärselt kaunist kinnisvara pargi servas –, aga sinna ta paraku nii tihti ei jõua, kui sooviks. Ehkki ülikooli eestvedamisel räägiti mõned aastad tagasi isegi Turu-Kuressaare lennuliini avamisest, on teekond Saaremaale sageli ettevõtmiseks liiga keeruline ning akadeemiline elu ilmselgelt elavam Tallinnas ja Tartus.

Virtaneni eestlastest tutvusringkond on võrdlemisi akadeemiline. Kodulinnas Turus, kus eestlasi püsivalt elab küll alla tuhande, kuid ebamäärase pikkusega tööotsi ehitajate-koristajatena on tegemas kindlasti veel teist sama palju, kohtab ta kaaslinlastest eestlasi haruharva.

Ent Eesti lähedust tunneb ta sellele vaatamata ka künka otsa ehitatud rektoraadis istudes. Turu Ülikoolis on viimastel aastatel kogu aeg umbes 100 eesti tudengit õppinud. See arv on aastatega järjest kasvanud. Eesti tudengid jõuavad Turusse vahetusüliõpilastena, kuid on neidki, kes seal doktoriõppesse astuvad ja ka kraadi kaitsevad. Virtanen on oma rektoriaastate jooksul näinud välistudengite arvu kasvu – ja kindlasti sellele väga palju kaasa aidanud. Turu Ülikool osales Erasmuse tudengivahetuse programmis juba enne Soome Euroopa liitu astumist. Kui 1980ndate lõpus oli Turu ülikoolis igal õppeaastal nii kolmkümmend välistudengit, siis nüüd on neid tervelt 1500 ringis.

Elanike arvult Soome viies linn Turu on väiksusele vaatamata väga rahvusvaheline, aukonsulaadi ja Eesti keskuse töö Maarjamaa kultuuri tutvustamisel jõuab palju rohkemate rahvusteni kui soomlased.

Välismaalastest püsielanike arvult on Turu Helsingi järel Soomes teisel kohal ja lisaks 10 000 „pesuehtsale“ välismaalasele on veel tuhandeid neid, kelle juured kusagil mujal.

Ehkki ülikool on rahvusvahelistumisele väga palju kaasa aidanud – ja selles jagatava õpetuse kõrge tase on ka üks rahvusvahelistumise positiivsemaid tagajärgi – , on seda soosinud ka Turu geograafiline asend ja Soome kõrgetasemeline sotsiaalabisüsteem.

Turu rahvusvahelisuse teiseks visiitkaardiks Virtaneni juhitud ülikooli järel on igareedesed kaklused erineva nahavärviga linnaelanike vahel, mille avalöök virutatakse tavaliselt Turu keskväljakul ning mille kordused siis – Twitteri ja Facebooki õhutusel – üle linna baarides linastuvad.

Isegi kui mõni eestlane neis osaleks, saaks aukonsul sellest teada alles esmaspäevasest ajalehest, paremal juhul aga üldse mitte kunagi. Kui näiteks Ladina-Ameerikas kohtub aukonsul pahatihti Eesti kodanikega arestimaja külastusteruumis, siis Virtaneni kohtumised leiavad tavaliselt aset üritustel, mille kutsele on riietuseks märgitud vähemalt „tume ülikond“, kuid enamasti midagi veel glamuursemat.

Ning ehkki Turus on aukonsulaadi mitteformaalsed ettevõtmised, millele Virtanen kavatsebki oma pensioniaastad pühendada, intensiivsemad ja aeganõudvamad kui paljudes muudes riikides ja regioonides – Soomes on kokku viis Eesti aukonsulit –, tuleb ainus negatiivne emotsioon aukonsuli töös ikkagi sellest, et vahel õhtusöögile minnes visiitkaardid maha ununevad.

Teisalt on Virtaneni rektorigeen liiga tugev, et tema amet vaid ühelt õhtusöögilt teisele liuglemisega sisustatud oleks. Tänu Virtanenile toimub Turus igal aastal Eesti Vabariigi aastapäeva puhul Eesti-teemaline seminar, mis koos sellele järgneva vastuvõtuga toob kokku Eestist huvitatud akadeemilise elu, majandus- ja poliitikategelasi, väga tihti ka suursaadikuid. 2009. aastal pidas Virtaneni kutsel ülikoolis avaliku loengu ka Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Riigivisiitide käigus on rektor võõrustanud kõiki kolme viimast Eesti presidenti; tihedaim oli koostöö Lennart Meriga, kes oli Turu Ülikooli audoktor.

Akadeemiliste ürituste kõrval on Virtanen kohal kõikidel Eesti kultuurisündmustel Turus ja usub, et 2011. aasta, mil Euroopa kultuuripealinna tiitlit kannavad nii Tallinn kui Turu, liidab kahte riiki ja Soome kunagist pealinna Eesti pealinnaga veelgi rohkem.

1229. aastal asutatud Turul on Soome kultuuriloos oluline roll: siin sündisid Soome esimene kool, klooster, haigla, kohus, Turu Akadeemia ja trükikoda. Pealinna tiitli kaotamist Helsingile ei andestata ilmselt kunagi ning ekspealinn pingutab nii akadeemilises kui kultuurielus poliitilisele pealinnale Helsingile oma üleoleku näitamise nimel kõvasti.

Ehkki Turu ülikool on Virtaneni rektoriks olemise ajal kasvanud väga rahvusvaheliseks, on ülikooli parkla ka südatalvel üdini soomelik ja jalgrattaid täis.

Kõikvõimalikke Eesti kultuuriüritusi Turus saab Virtanen juba praegu avada või külastada sellise sagedusega, et on Eesti kultuurieluga ilmselt pareminigi kursis kui suur osa tallinlasi või tartlasi. Aukonsulaadi koostöö Eesti keskusega on tihe ning nüüd, kus seltsi esimehel juba on rohkem aega ning aukonsul samasuguse tegutsemisvabaduse poole liigub, veelgi elavamaks muutumas. Küll toimuvad siin kontserdid Eesti muusikast ja Eesti muusikutelt, küll õhtusöögid Eesti rahvusköögist lookas laudade taga.

Liites rektori- ja aukonsulitöö kohustused, saab hulga õhtuid, mil ülikond ja veinipokaal on kohustuslikud. Seega vabadel õhtutel ei unista Virtanen järjekordsest võimalusest seitel pähe kammida ega libista hellitavalt käega üle lipsukollektsiooni, vaid hoopis aastakümnetega kogunenud muljetavaldava popmuusikakogu. Plaadikogus on ka üksjagu klassikat, peab akadeemik vajalikuks lisada.

Aga see väike Naantali poiss temas, kelle kodutänaval 1958. aastal avati linna esimene kino, kuhu ta igal võimalikul hetkel jooksis – tihti rohkem taustamuusika kui filmi enda pärast – ja hiljem suuremate poiste käest, kellel juba olid Elvis Presley plaadid, neid kuulata noris, on temas ikka veel alles. Virtanen on vana kooli melomaan ja esteet, kellele CD formaadi tulek oli pettumuseks nii heli kui miniatuursete plaadiümbriste tõttu. Ehkki praegu on tema hoolikalt järjekorda seatud kogus ka CDsid, on koduõhtu idülli osaks vinüülplaadilt kostev muusika.

Kaasaegne popp teda ei köida, uusimad artistid kogus on 1980ndatest, mil Virtanen veetis pikki perioode popmuusika kuningate riigis USAs. Selline kollektsioon teeks kadedaks ilmselt ka rahvusraamatukogu popmuusikaosakonna ning paljusid eelmiste kümnendite muusikat puudutavaid edetabeleid teab ta siiani peast.

„Ma naudin oma hobisid – eriti meeldib mulle nende juures see, et need ei võta palju aega,“ naerab Virtanen, kes aasta soojemal poolel enne päeva akadeemilisele osale keskendumist koduukse alt jooksuringile läheb. Ta armastab ka raamatuid (just raamatuid ja pisut vähem lugemist) ning õigupoolest ei ole tal ilukirjanduse jaoks viimastel aastakümnetel lihtsalt aega jäänud. Rektori euroremonditud ja üldiselt vaoshoitud olekuga kabinetist jääb meelde ainult pungil täis raamatukapp. See oli ainus mööbliese, mille Virtanen rektoriks saades kabineti sisustusse lisada lasi. Algusaastatel tundus talle, et kapp sai valitud liiga suur. Nüüd ei mahu sinna juba paar aastat enam ühtegi uut raamatut. Ja täidetud on see ainuüksi teaduskirjandusega, sest muusikapiiblid täidavad koduse raamatukogu.

Muusikahuvi ja ka akadeemilisuse on pärinud – kui viimast on üldse võimalik pärida – nii tema poeg ja tütar. Poeg, kellega seitsmekümnendate rokkbändide tegemisi lahata saab, töötab samuti Turu Ülikoolis ning pianistist tütar, kes isa ja venna popmuusikakirge küll ei jaga, on praegu samuti võtnud aega uurimistööle pühenduda. Virtaneni töö tõttu on perekond palju aega lahus veetnud – ehkki pikematel Ameerika-reisidel käidi ikka üheskoos –, kuid seda rohkem naudivad nad kõik koosolemise võimalusi praegu.

Tööhoolikust Virtanen on loomulikult rahul laste ametialase eduga, aga palju rohkem rõõmustab teda igapäevane tugi ja ühise ajaveetmise võimalus. „Mu poeg oskab absoluutselt kõike!“ lööb Virtanen särama. „Ta parandab mu arvutit, ta oskab isegi autorehve vahetada. Tema tööriistakast on väga muljetavaldav!“

Lapsed ja lapselapsed, keda praeguseks on juba viis, annavad üha rohkem põhjusi perega koos olla. Päevi, mida koos tähistada, tuleb järjest juurde ning see on muusika kõrval asi, mida Virtanen praegu kõige rohkem naudib, isegi kärekülmadel talvekuudel, kui tuiskab peenikest lund, või novembripäevadel, mis öödest suurt valgemad ei ole. Suvel... suvel muidugi ka, aga siis pakib näiteks poeg naise-lapsed ja koera autosse ja sõidab lõunasse – see tähendab Eestisse – puhkama. Sest ka Eestit on nad õppinud isa kõrval armastama.

„Ma ei tea, kui tark ma olen oma elus olnud,“ jääb Virtanen mõttesse, „aga mulle meeldib selline elu, milles tööl on nii oluline osa.“

Kolm mõtet

“Pensionile jäädes on mul lõpuks ometi nii palju aega tegeleda Eesti aukonsulitööga, kui ma seda tegelikult tahaksin.“

“Vaadake Turu endist linnapead Armas Lahoniitty’t! Tal oli veel rohkem tegemist kui minul, kui ta Eesti keskuses tööd alustas, nüüd on ta pensionil ja ta on nii aktiivne!”

“Ma olen lihtsast perest, tööliste perest, olen kogu elu kõvasti tööd tegema pidanud.”

Silvia Pärmann