Briifingus käidi üle sügava, külma ja pimeda veega seotud riskid: lämmastikunarkoos ja orientatsiooni kaotamine (ette rutates tuleb tunnistada, et kumbki neist ei materialiseerunud). Õpetussõnad teatavaks võetud, ladusin 10 kg tina, 15 l x 200 bar õhku ja muu varustuse autosse ning sõitsin Rannamõisa. Sadamakail kordas instruktor Rannar olulisemad asjad veel kord üle ja siis paati. Ankur GPS ja kajaloodi abil määratud kohas vette, kamad selga, Andresega vastastikku buddy check ja üle parda.

Vesi tundus mõnevõrra soojem olevat kui kahe nädala eest Heino juures. 15-18 meetri sügavusel, kui nähtavus halvenema hakkas, tabasin end arutlemast, kas tunneksin end sama kindlalt ja rahulikult ka siis, kui paariline ei sukelduks minu ees, vaid hoopis taga, aga ei hakanud tast mööda trügima. Umbes kahe minutiga jõudsime põhja, kogunesime neljakesi paadiankru ümber ja vahtisime üksteisele lollide nägudega otsa. Vrakist polnud haisugi.

Rannar õngitses vestitaskust jupi nööri (huvitav, nüüd takkajärgi seda meenutades võiksin vanduda, et me arutasime olukorda ja edasist tegevusplaani igati tavapäraselt vesteldes, kuigi kogu “jutuajamine” käis suu ja kõrvade asemel mõistagi käte ja silmadega), sidus selle otsapidi ankru külge ning tegime ankru ümber kaks ringi — 8 m ja 15 m raadiusega. Mina jälgisin hoolega oma enesetunnet, et kas 24-25 meetri sügavusel 2-3 kraadises vees tuleb lämmastikulaks või ei tule, aga ei miskit. Ainus asi, mis tuli, oli üks väike vähilaadne elukas. Vrakki leidmata kogunesime taas ankru juurde ja võtsime suuna üles.

Ja nüüd tekkis mul väike ärevusmoment — mu paariline oli kadunud! Enda pärast ei olnud mul mingit muret — õhku oli veel 130 baari, külmatunnet polnud ollagi, dekovaba aega oli maa ja ilm, ankruköis käeulatuses ning instruktor koos oma paarilisega nähtav. Ja kuigi ma teadsin, et Andres oli minust märksa kogenum, tekkis mul tema pärast väike mure. Keerutasin end nii- ja teistpidi, et buddy üles leida, ja raiskasin seejuures muidugi päris mehiselt õhku. Lõpuks nägin, et mu paarimees oli juba üles minema hakanud ning sain aru, et tema “kadumise” põhjuseks oli täpselt tema ja minu vahel asunud teine paar.

Esimesed kolm-neli meetrit põhjast tõusin natuke liiga kiiresti, mispeale mu Suunto Vyper 2 hakkas vinguma ja teatas, et nüüd ootab mind lisaks soovituslikule ka kohustuslik turvapeatus. Sain oma tõusukiiruse kontrolli alla, tegin nõutavad peatused ära ja tõusin pinnale. Nüüd selgus ka see, miks meil üles nii kiire hakkas — Andrese kuiv kostüüm osutus tegelikult märjaks. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuskohast ta selle vee endale sisse sai; enne vetteminekut oli ka Rannar ta lukud üle kontrollinud.

Lasin vesti õhku täis ja tõstsin raskused paati. Ning just siis tabas mu paremat jalga kellegi teise jalg, ning seda nii õnnetult, et lesta klamber läks lahti. Andres proovis sellele järele minna — temal oli veel tina küljes — aga ei õnnestunud temalgi oma vesti piisavalt kiiresti tühjaks lasta ja nii läkski mu lest omapäi vrakki otsima.

Kokku läks aega 16 minutit (2 alla, 8 põhjas, 6 üles) ning mu uus isiklik sügavusrekord on -25,1 meetrit. Õhku jäi alles 90 baari.

Juba magistriõppesse astudes teadsin, et sisuliselt ei tähenda see kraad just eriti palju — 2006. aastal saadud bakalaureusekraadi teenisin välja Bologna-eelse 4-aastase õppekava alusel, mis tähendab, et tegemist oli magistrikraadiga võrdsustatud kvalifikatsiooniga. Tõsi, kuni eilseni ei tohtinud ma oma nime järele kirjutada MA, vaid ikka ainult BA.

Nii et egotripp? Jah ja ei. Peamine põhjus, miks ma oma juuraõpinguid magistriastmes jätkata otsustasin, oli see, et ma ei olnud oma suurepäraseks hinnatud bakalaureusetööga ise tegelikult päris rahul. Magistritöös uurisin sama teemat edasi ning julgen väita, et “Bologna magistri” kohta on siin teadust tehtud täiesti piisavalt. Usun, et töö kummastki peatükist oleks võimalik välja arendada doktoritöö — aga ma ei kavatse seda uskumust vähemalt lähemas tulevikus katseliselt kontrollima hakata.

Keda huvitab, võib nii BA kui MA tööd leida aadressilt isiklik.info/cc.

Kuna takkajärgitarkus on täppisteadus, esitan siinkohal ka mõned tagasivaated oma kokku ligi kaheksa aastat kestnud juuraõpingutele.

• Kui keegi tahab Eestis kvaliteetset akadeemilist õigusharidust omandada, siis ega tal peale TÜ õigusteaduskonna (Tartu) ja TÜ Õigusinstituudi (Tallinn) suurt muid valikuid ei ole. Õppejõudude nimekiri on parim, mis Eestist saada on, sisaldades mitte ainult teoreetikuid, vaid ka kõrgkvalifikatsiooniga tunnustatud praktikuid.
• Organisatsiooniliselt on — vähemalt avatud ülikoolis — Tallinn Tartust mäekõrguselt üle. Õigusinstituudis saadeti kõik õppekorralduslikud teated asjaomaste kursuste meililistidesse; vajaliku info mitteteadmises sai üliõpilane süüdistada vaid iseennast. Tartus aga näib siiani valitsevat arvamus, et kui mingi teave on nööpnõelaga teaduskonna teadetetahvlile kinnitatud, on ülikool oma teavitamiskohustuse täitnud.
• Vorminõuete täitmise nõudmine on õigusteaduskonnas iseenesest arusaadav — ei loeta ju tehingutki sõlmituks, kui see ei ole vormistatud seaduses ettenähtud viisil. Aga 21. sajandi Eesti Vabariigis ei tohi kelleltki nõuda, et ta peab endale täitmiseks kohustuslikke juhiseid (nt Sootaki vormistamis- ja viitamisreeglite brošüüri) oma raha eest ostma või nendega mõne tolmuse raamatukogu hardas vaikuses tutvuma. Sedalaadi materjal peaks olema õigusteaduskonna kodulehelt igaühele alati kättesaadav.
• Avatud ülikoolis õppides jäi mulle aeg-ajalt mulje, et alma mater on ennekõike huvitatud minu rahast, mitte akadeemilisest karjäärist. Juhtus, et ühel semestril ei olnud mul mitte ühtegi mõistlikku ainet võtta (sest olin bakalaureuseõppest aineid üle kandnud ja muu sel semestril pakutav jäi minu akadeemilisest huvisfäärist väljapoole). Kuni õppeteenustasu arve maksetähtaja lõpuni ei tundnud ülikool mu vastu vähimatki huvi — ning ka tähtaja lõppedes ei küsitud minult, miks ma ei ole end ühelegi õppeainele registreerinud.

Aga muidu oli tore. Päriselt ka. Õppimine on huvitav.

• 20.06 – lennuväljal; kui huvilisi piisavalt koguneb, pean kuplilennukoolitust
• 27.06 – Peeter Karli sünnipäeval; ülejäänud nädalavahetus ilmselt lennuväljal
• 04.07 – valveinstruktorina lennuväljal
• 11.07 – Parasummeril
• 18.07 – Parasummeril
• 25.07 – tiimiga Rootsis viimaseid võistluseelseid treeninghüppeid tegemas
• 01.08 – Rootsi meistrivõistlustel hüppamas või tulemusi tähistamas
• 08.08 – vanemate pulma-aastapäeval
• 15.08 – perega Horvaatias
• 22.08 – perega Horvaatias
• 29.08 – juristidega suve lõpetamas

Lihtne elu, eks?

Üleriigilistel (Riigikogu, Euroopa Parlament) valimistel on üks üleriigiline valimisringkond, kohalikel valimistel on üks ringkond iga omavalitsusüksuse kohta.

Valija võib anda oma hääle kas konkreetsele kandidaadile (kes võib, kuid ei pruugi kuuluda erakonda või valimisliitu) või mõnele erakonnale või valimisliidule. Valimisliite võivad moodustada nii üksikkandidaadid kui erakonnad. Konkreetsele kandidaadile antud hääled ei ole ülekantavad; kui valituks osutunud kandidaat keeldub valitavasse ametisse astumast, lähevad temale antud hääled raisku. Erakonnale või valimisliidule antud häälte jaotamise konkreetsetele kandidaatidele otsustab vastav erakond või valimisliit pärast hääletustulemuse kinnitamist.

Pärast hääletustulemuse kinnitamist ning erakondadele ja valimisliitudele antud häälte jaotamist järjestatakse kandidaadid saadud häälte alusel ning valitavasse kogusse pääsevad enim hääli kogunud kandidaadid. Juhul, kui viimastel sissepääsejatel ja esimestel väljajääjatel on võrdne arv hääli, jaotatakse allesjäänud mandaadid nende vahel vanuse järjekorras alates vanimast kandidaadist.

———

Mis on selle süsteemi peamised eelised praegu kasutuselolevaga võrreldes?

• Konkreetsele kandidaadile antud häälte mitteülekantavus vähendab oluliselt parteide huvi panna oma nimekirjade etteotsa “peibutusparte”, kes niikuinii ei kavatse valitavasse ametisse astuda.
• Ühe ringkonnaga valimised vähendavad parteiliste poliittehnoloogide võimalusi valimistulemust mõjutada oma kandidaatide “strateegilise” paigutamisega ringkondadesse.
• Valijatel tekib reaalne võimalus otsustada, kes saavad mandaadi. Samas on valijatel võimalus soovi korral oma otsustusõigus erakonnale või valimisliidule delegeerida.
• Lastele valimisõiguse andmise põhjendustest loe Ekspressist (Hvostov 2009).
• Valimisliitude moodustamise vabadus annab sarnaselt mõtlevaile, kuid erakonda moodustada mittesoovivaile isikutele võimaluse “oma” esinduse viimiseks valitavaisse esinduskogudesse — mõistagi tingimusel, et valijad nende ideid toetavad.
• Mandaatide jaotamine saadud häälte arvu alusel on arusaadav valdavale enamusele valijaist. D’Hondti meetodi kohta seda kahjuks öelda ei saa.

Aga mitte sellepärast, et kõik eestlased oleksid rehepapid, vaid Eesti seadusandjate kahe jabura näpuka tõttu.

Autoriõiguse seaduse § 18¹ lg 1 lubab ilma autori nõusolekuta ja tasu maksmata teoste ajutist või juhuslikku reprodutseerimist, mis toimub tehnilise protsessi lahutamatu ja olulise osana ning mille eesmärk on vahendada teose edastamist võrgus kolmandate isikute vahel või teha võimalikuks teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti seaduspärane kasutamine ning millel puudub iseseisev majanduslik eesmärk.

See tähendab, et Elion, Starman jt interneti teenusepakkujad ei riku seadust, kui nad oma ruuterites Sinu iTunes’ist ostetavate muusikapalade ajutisi koopiaid valmistavad.

Sama paragrahvi lg 2 teatab: “Käesoleva paragrahvi 1. lõige ei laiene arvutiprogrammidele.”

Ja see tähendab, et Elion, Starman & Co rikuvad rämedalt seadust, kui nad oma ruuterites Sinu hangitavaist Windowsi või OS X uuendustest ajutisi koopiaid valmistavad. Microsoft ja Apple ei ole neile selliseks tegevuseks luba andnud ja seepärast ei saa nad teha muid koopiaid peale piraatkoopiate. Ning kuna piraatkoopia koopia on paratamatult piraatkoopia, siis, kallis lugeja — kui Sa just juhtumisi Linuxit ei kasuta — kustuta tuled ära ja pane uks lukku, sest juba homme võib BSA su arvutit konfiskeerima tulla.

Sellest ma olen tegelikult juba varem ka kirjutanud. Näiteks oma bakalaureusetöös. Aga nüüd ma avastasin, et ka mina, veendunud vaba tarkvara kasutaja, olen hirrrmus mereröövel.

Nimelt sätestab AutÕS § 49 lg 1, et autorileping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis, kusjuures lihtlitsentsi andmine võib olla vormistatud ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Võlaõigusseaduse § 11 lg 2 näeb ette, et kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Sama paragrahvi lg 4 lisab, et kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad.

‘locate copyright‘ annab vastuseks 1412 failinime, kust võin lugeda, et palju toredaid inimesi on mulle teinud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis pakkumuse nende loodud teoste kasutamiseks vastavalt GPL, LGPL, BSD, MPL või mõne muu litsentsi tingimustele.

Aga senikaua kui ma nende pakkumustele ei ole kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastanud, ei ole mul nendega lepingut. Ja autoriõiguse seaduse § 46 ütleb selge sõnaga, et teose kasutamist teiste isikute poolt ei lubata teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori poolt antud loa (litsentsi) alusel, välja arvatud käesoleva seaduse IV peatükis ettenähtud juhud. Neljandas peatükis olev § 24 annab arvutiprogrammi õiguspärasele kasutajale küll mõned eriõigused, aga kuni ma pole litsentsilepinguid sõlminud, ei ole ma õiguspärane kasutaja, nii et nüüd tuleb vist ka minul BSA eest voodi alla peitu pugeda.

Või kolida Soome või Saksamaale, kus vorminõuded nii jaburad ei ole.

ma ei kingi meie haiges ühiskonnas oma ideid sest minupärast mingu need kasvõi ajaloo prügikasti kuid kellegile kes läks sinna talgutele oma vaimuvaesusele täidet otsima ma oma ideid ei kingi.

Pisut hiljem lugesin Daniel Vaariku muremõtteid kangelaslike autorikaitsjate karuteenetest eesti muusikale.

Ning äkki mõistsin, et need autorikaitsjad on “mõte oli-ga” samas paadis. Mingu Eesti kultuur kasvõi kõige täiega ajaloo prügikasti, aga hoidku taevas selle eest, kui keegi kusagil seda natukenegi tasuta vaadata-kuulata saab.

Ja varsti võime uhkustundega kinnitada, et just nimelt meil ongi maailma kõige ilusamad jurtad.

- – -

P.S. Postimees, kurat võtaks, miks ma ei saa viidata otse konkreetsele kommentaarile?

P.P.S. Õnneks ei ole mõtlevad inimesed Eestist päris otsa saanud ja 1. mail sai ilmselt nii mõnigi mõttejulgust juurde. Las lambad määgivad, karavan läheb edasi.

Scott Adams draws, that according to economists the economy will either recover or not:

Place your bets, gentlemen.

Eile juhtusin autoraadiost Kuku “Vox Populi’t” kuulama. Teemaks oli — üllatus, üllatus! — Minu Eesti ning paljude helistajate ühine mure paistis olema see, et mis me seal ikka mõtleme või arvame, ega “nemad” ju meid niikuinii ei kuula. Ja see ongi minu arust meie tänase Eesti suurim häda. 50 aastat elasime nõukogude sotsialismis, kus inimene ei pidanud mõtlema, sest seda tegi tema eest Partei. Peaaegu 20 aastat oleme elanud esindusdemokraatlikus tarbijaühiskonnas, kus inimene ei pea mõtlema, sest seda teevad tema eest erakonnad ja korporatsioonid.

Esindusdemokraatias ütlevad valijad “tehtagu!”, andes oma hääle sellele erakonnale, kes lubab neile kõige meelepärasemaid asju tegema hakata. Osalusdemokraatias ütlevad kodanikud “tehkem!”, võttes ette ja tehes ära asjad, mida nende kogukonnas (külas, vallas, maakonnas, riigis, planeedil) kõige rohkem vaja on.

Tarbijaühiskonnas hääletavad tarbijad jalgadega, vahetades ühe kauba- või teenusepakkuja teise vastu. Tegijaühiskonnas hääletavad tegijad kätega, luues — koos teistega, kes sama asja järgi vajadust tunnevad — langevarjuklubi, lasteaia, ühistupanga, eestikeelse operatsioonisüsteemi või kodukandiseltsi. Või mida iganes.

Mis oli mulluse prügikoristuskampaania suurim saavutus? 10 tuhat tonni Eestimaa metsadest ja teeäärtest kokku kogutud rämpsu? Või äkki siiski hoopis 50 tuhat inimest, kes teistele lagastajatele edaspidi vastu pead annavad? Sama lugu on tänavuste mõttetalgutega — kindlaim märk nende õnnestumisest ei oleks mitte tuhanded väljamõeldud ja -öeldud mõtted, vaid kümned tuhanded inimesed, kes julgevad ja tahavad oma peaga mõelda ning oma mõtteid välja öelda ja teoks teha.

Kas Sina hääletad käte või jalgadega?

Flickris on mõned pildid veel.