Aasta eest püstitatud eesmärgid said — võimaluste piires — saavutatud. Uus Eesti langevarjurekord sai purki, kuigi tegemist ei olnud suurima vabalangemises moodustatud kujundiga, vaid suurima ühel hüppel moodustatud kujundite paariga. Plaanitud tähelepanu jätkus ka nii töö- kui riigikaitsealasele enesetäiendamisele, olgugi et 2018. aasta omadega samaväärseid suursaavutusi pole mul kummaski valdkonnas ette näidata.

• KULTUUR. Goodreads’i läks kirja 14 läbiloetud raamatut, millest kolm olid ühe kogumiku osad, st “neto” 11 raamatut ja 6418 lehekülge ehk keskeltläbi 17 lk lustilugemist päevas. Meeldejäävaim oli Cixin Liu “The Three-Body Problem” . Teatrisse jõudsin (kui ma ei eksi) aasta jooksul 10 korda, Tartusse Metallica kontserdile ja Tallinnasse laulu- ja tantsupeole ka. Kinos nähtud filmidest jäid positiivselt meelde “Jokker” ja “Tõde ja õigus” ja “Ükssarvik” ja “Aasta täis draamat” ja venelaste tehtud “Valvepost” (“Аванпост”). Viimane neist oli ka kõige suurem üllatus.
• REISIMINE. Eestist välja sain 11 korral, veetes kokku 46 päeva 8 erinevas riigis. Kokku oli mul mullu 4 tangoreisi (12 p), 3 pere-tüüpi reisi (11 p), 1 langevarjureis (11 p), 1 sukeldumisreis (8 p) ja 2 tööreisi (4 p).
• LANGEVARJUTAMINE. Floridas tegin 16 hüpet ja Eestis ühe. Aasta lõpu seisuga olen töötavaist õhusõidukitest väljunud 1557 korral (sh 692 korral kaameraga) ning vabalangemises veetnud 20h22’24”. Kui palju ma tänavu taevasse jõuan, ei oska hetkel arvata.
• SUKELDUMINE. Egiptuses tehtud 14 sukeldumise hulka mahtusid ka kaks Thistlegormi vrakile tehtud Nitroxi-kupsu. Ühtekokku olen tänaseks teinud 147 sukeldumist ja veetnud vee all oma arvestuste järgi 91h23′.
• RIIGIKAITSE. Mu Kaitseliidu-aastasse mahtusid vahekohtunikuna osalemine HUNTil, SERE A (suvi) ja RIK. EROKi toimetustes osalesin tagasihoidlikult, kuna miskipärast sattus suurem osa Kogu ettevõtmisi just neile nädalavahetustele, kus ma muude asjadega hõivatud olin.
• TÖÖ. Septembris selgus, et 2018. aasta sügisel seatud tööalased eesmärgid said suuremas osas täidetud. Ausalt öeldes ei pidanud ma nende saavutamist nende seadmise ajal just liiga tõenäoliseks, aga tuleb tunnistada, et mu tiimi ja töögrupi pealikel oli ilmselt piisavalt siseinfot. Või kogemust.
• ÕPPIMINE sai riigikaitse rubriigis ära märgitud. Ja noh, ega mu kompetents töö juures ka just ei kitsenenud.
• MUU. Doonorlusse tuli väike paus sisse; verekeskusse jõudsin vaid korra. Ehk õnnestub tänavu paremini.

Tänavuseks aastaks ma mingeid superplaane välja hõikama ei hakka. Õppimisest ma õnneks ei pääse ning elamusi ja tulemusi peaks aasta jooksul kindlasti ka igasuguseid kogunema.

Kui keegi oleks mulle 2013. aasta lõpus öelnud, et olen viie aasta pärast ohvitser ja advokaat, oleksin ilmselt küsinud, kust ta oma aineid ostab. No ja lisaks kodu- ja auto- ja tsiklivahetus ja väike doonorijuubel (50. kord) ja üht-teist veel. Nii et võin julgelt öelda, et liiga halb aasta ei olnud

• KULTUUR. Goodreads’i läks kirja 10 läbiloetud raamatut, millest kaks olid taasloetud. Enim mõtteainet andis Daniel Kahneman’i “Thinking, Fast and Slow”. Teatrisse jõudsin (kui ma ei eksi) aasta jooksul 15 korda. Seoses NO99 tegevuse lõpetamisega jäi mul nägemata nende nägemus vendade Strugatskite romaanist “Raske on olla jumal”. Iron Maiden andis mai lõpus Tallinnas väga kõva ja tipptasemel lavastatud kontserdi, mida mul oli nauding nii kuulata kui vaadata. Kinno jõudsin ka kümmekond korda.
• REISIMINE. Eestist väljas käisin 7,5 korda — kokku 40 päeva ja 6 riiki. Reisidest tervelt viis olid tangoreisid (2 Poolasse ja 3 Lätti, kokku 17 päeva), poolteist avastusreisid (Siberi-reisi 4 viimast päeva ning 12-päevane Kanada+Kuuba ring) ja üks perereis päikese alla (7 päeva Küprosel).
• LANGEVARJUTAMINE. Taevasse jõudsin häbiväärselt vähe: aasta lõpu seisuga olen töötavast õhusõidukist väljunud 1540 korral (sh 676 korral kaameraga) ning vabalangemises veetnud 20h05’05”. Tänavune skoor tuleb seoses veebruarikuise rekordiüritusega ilmsel(gel)t parem, aga ilmselt tuleb mul oma taevased tegemised kriitiliselt üle vaadata ning otsustada, kuidas edasi. Lennuväljaseltskond on muidugi suurepärane ja tänavu 20-aastaseks saanud Eesti Langevarjuklubi südamelähedane, aga ainult groundi-töö tegemine pole nagu ka päris see, millele oma suvine vaba aeg pühendada.
• SUKELDUMINE. Vee alla jõudsin 7 korda, neist 4 Eestis, 2 Kuubal ja 1 Küprosel. Kõrghetked jäid hooaja algusse ja lõppu — Eesti 100 jääsukeldumine Vabariigi aastapäeval ning laiba leidmine Pae karjäärist maailmakoristuspäeval. Ühtekokku olen tänaseks teinud 133 sukeldumist ja veetnud vee all oma arvestuste järgi 81h19′.
• RIIGIKAITSE. Kaitseliidus andsin kompaniiveebli kohustused kevadel kamraad Jaanile üle, kuna pidin aasta suurimal õppusel SIIL 2018 sooritama oma reservohvitseri kursuse lõpupraktika. Juunis andis Vabariigi President mulle nooremleitnandi auastme ning 20. augustil sain Tori Sõjameeste Mälestuskirikus tollal veel tulevaselt Kaitseväe juhatajalt sooja käepigistuse ja auastmetunnused. Alanud aastal tuleb mul nüüd malevapealikult saadud uusi ülesandeid otsast täitma hakata.
• TÖÖ. Läinud aasta lõpus asusin juristina tööle advokaadibüroos TRINITI. Suvine usin õppetöö päädis augusti lõpus ja septembri alguses advokaadieksamitega ning 18. septembril leidis Eesti Advokatuuri juhatus, et ma olen piisavalt pädev, aus ja kõlbeline, et võtta vastu vandeadvokaadi abi kohustused ja vastutus. Täna võin puhta südametunnistusega kinnitada, et mullu polnud mitte ühtegi päeva, kus ma oleksin oma karjääri-kannapööret kasvõi natukenegi kahetsenud.
• ÕPPIMINE sai kajastatud riigikaitse ja töö teemade all. Olen jätkuvalt veendumusel, et inimene on surnud siis, kui ta õppimise järele jätab, ning et mina olen jätkuvalt elus. Nii ohvitseri- kui advokaadihakatisena jätkub mul õppimisvõimalusi igatahes nii, et vähe pole.
• MUU. Kevadel vahetasin oma matkaratta (Honda PC800) 13 aastat noorema chopperi (Honda VT750C) vastu, millega jõudsin tänu imelistele suveilmadele enne hooaaja lõppu pisut üle 4000 km läbi sõita. Sügiseks sain oma mullu ostetud linnakorteri ära sisustatud ning olen nüüd Kitseküla elanik. Kui otsustasin end advokaadieksamile kirja panna, tegin endale väikse motivatsioonipaketi, andes iseendale salajase lubaduse, et vahetan eksami eduka sooritamise puhul oma auto uuema vastu. Nii sõidangi nüüd Ford Mondeo asemel Škoda Octaviaga. Ja — last but not least — 19. detsembril tegin Doonorifoorumis oma 50. vereannetuse.

Alanud aastal püüan purki saada uue Eesti rekordi vabalangemise kujundi suuruses, jõuda selgusele oma taevastes tulevikuplaanides ning jätkata nii töö- kui riigikaitsealast enesetäiendamist. Ning kui peaks paika pidama vanarahvatarkus, et aasta tuleb selline, nagu aastavahetus, siis… nälga, janu ja halba seltskonda pole mul tänavu põhjust peljata.

• 12 loetud raamatut. Ulmekatest üllatas positiivselt Nexuse triloogia (Ramez Naam), Artemis (Andy Weir) seevastu jäi ootustele alla. Uuel aastal tahan veidi rohkem lugeda.
• 5,5 välisreisi. Kokku 30 päeva, 5 riiki. 1 langevarjureis (Portugal, 9 p), 0,5 muidureisi (Siber, 7 p + 4 päeva järgmisesse aastasse), 2 tangoreisi (mõlemad Läti, kokku 6 p), 1 reis Petsiga (Šotimaa ring + lõuna-Inglismaa koos Jofiga, 6 p) ja 1 tööreis (Rootsi, 2 p).
• Taevas käisin 37 korda, sh 30 korda Portugalis toimunud Eesti rekordi ürituse raames, kus ma olin ainus, kes kordagi kujundisse ei jõudnud. Mis oli hea, kuna minu ülesandeks oli kujundi filmimine, mitte selle moodustamine. Aga tehtud ta sai ja mina olen seega ainus inimene, kes on 28-way Eesti rekordit oma silmaga näinud (teised on näinud minu tehtud videot). Kokku olen ma tänaseks töötavaist õhusõidukitest välja hüpanud 1536 korral ning vabalangemises veetnud 20h03’07”. Kaamerahüppeid on kogunenud 676. Ah jaa, uue kaamerakiivri ja -ülikonna ostsin ka. Neile loodan uuel aastal rohkem rakendust leida.
• Vee alla ma mullu ei jõudnudki. See viga saab uuel aastal kindlasti parandatud.
• Kaitseliit: 20. veebruaril anti mulle pidulikult üle nooremseersandi auastmetunnused koos vastava tunnistusega. Kohe oli platsis ka Kaic, kes tegi mulle selgeks, et nüüd pole mul ROK-ist kõrvalehiilimiseks enam ühtegi adekvaatset põhjendust. Kandideerisin, sain sisse ja õpin. Lisaks tegin kompaniiveeblina kaasa Põhja maakaitseringkonna suurõppuse HUNT alates plaanimisfaasist kuni lahkformeerimise lõpuni (tuleb tunnistada, et see oli üsnagi valgustav kogemus).
• Töö: juulis läksid minu ja Proact Estonia teed pärast 5-aastast koostegutsemist lahku. Suvel puhkasin ja mängisin, sügisel võtsin teha mõned konsultatsiooniprojektid ning veidi enne aasta lõppu tegin professionaalse kannapöörde, asudes juristina tööle advokaadibüroos TRINITI. Õppimisvõimaluste ja professionaalse arengu perspektiivide puudumist ei ole seega lähiajal karta. Ja IT-õiguse külalislektorina jätkan samuti.
• Õppimine: Läbisin LRK Autokoolis C- ja CE-kategooria mootorsõidukijuhi kursused ja sain kahed uued juhiload. Läbisin Kaitseliidu koolis instruktorikursuse. Läbisin Afka juures ITIL Practitioner ja DevOps Foundation kursused ja omandasin vastavad sertifikaadid. Astusin Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes toimuvale pataljoni staabiohvitseri kursusele, millega loodan suve alguseks ühele poole saada.
• Muu: Sooritasin paar pikalt plaanitud kinnisvaratehingut. Sisustamine ja kolimine jäävad uude aastasse.

Alanud aastal kavatsen jätkata õppimist (sh uues ametis!) ning mõnedesse uutesse paikadesse reisida.

Algavaks aastaks soovin kõigile sedasama, mida president Kaljulaid — et aasta ei tuleks liiga huvitav. Uusaastalubadusi andma ei hakka, aga proovin C-kategooria juhiloa omandada (ja kui kool mõistlik on, siis CE takkapihta) ning hispaania keele enam-vähem rahuldavale tasemele (B2) õppida.

2016

• 16 loetud raamatut.
• 13 välisreisi, kokku 42 päeva, 8 riiki. 9 tööreisi (22 p), 1 sukeldumisreis (11 p), 1 langevarjureis (3 p), 1 reis koos Petsiga (3 p) ja üks omapäi (3 p).
• Taevas käisin massiivselt 11 korda, see-eest tegin aga oma elu esimese ja seni ainsa NV (no video) kaamerahüppe. Kasti tõin muidugi ka. Aastalõpu seisuga olen täies töökorras õhusõidukitest välja hüpanud 1499 korral ning veetnud vabalangemises 19h25’24”. Ja juunis täitus mu esimesest hüpppest 20 aastat.
• Vee alla sain 10 korda. Jaanuaris tõin Eesti allveekabe meistrivõistlustelt II koha medali, vabandust, sepistatud kalaskeleti. Muide, Pets oli neil võistlustel noorim osaleja. Märtsis väisasin Mehhiko cenote’e (uskumatult ilus kogemus) ning aprillis käisin Rummu karjääri jääalust ilu kaemas. Kokku 126 sukeldumist, 76h45.
• Kaitseliit: NAK ehk nooremallohvitseri kursus. Jaanuarist oktoobrini kord kuus 48 h nädalavahetus (peale juuli) + oktoobris 5-päevane lõpuharjutus. No ja muud õppused sinna vahele ja sappa.
• Töö: aasta alguses vahetati Proact IT Group’i pealik välja. Nüüd juhib Stockholmi börsil noteeritud ettevõtet britt. Piiriülest koostööd on juurde tulnud. Mulle meeldib. TÜ IT-õiguse programm kasvab ja kogub hoogu. Tänavu oli meil Karmeniga intellektuaalomandi harjutuskohtus 7 istungit ühtekokku 46 tudengiga. Ja mullused tudengid hääletasid meie aine kogu IT-õiguse programmi paremuselt teiseks, nii et arenguruumi on.
• Muu: mullu Petsiga Turu saarestikus rännates jõudsin otsusele, et sinna peab tsikliga tagasi minema. Tänavu tegin otsuse teoks. Tasus ära.

2015

• 10 loetud raamatut.
• 11 välisreisi, kokku 29 päeva, 6 riiki. 7 tööreisi (13 p), 2 langevarjureisi (12 p), 2 reisi koos Petsiga (4 p).
• Pets tegi Parasummeril koos Ekstremistiga oma elu eelteise tandemhüppe. Minu katse seda filmida ebaõnnestus, kuna ma ei suutnud nendega sammu pidada ja kukkusin alla ära. See-eest õnnestus mul aga Skydive Hibaldstow’s purki püüda uus FS4 Eesti rekord Lupus EST esituses: 17 punkti. Aasta jooksul 40 hüpet, lõpptulemus 1488.
• Pets sai oma Junior OWD pädevuse kätte. Ma ise käisin tervelt 5 korda sukeldumas. Kokku 116.
• 23. veebruaril sain tunnistuse, et olen läbinud TSOBKkl ehk Kaitseliidu tegevliikme sõdurioskuste baaskursuse, kõnekeeles lihtsalt SBK. Ning mis seal salata, kõigile lõpetanutele anti kohapeal nuga. Septembris pidin aga korraks juba kompaniid juhtima.
• Töötan endiselt Proactis. Aga alates oktoobrist olen lisaks sellele ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas IT-õiguse külalislektor.
• Muu: Tuli kevad, tõi kaasa virmalised ja Argentiina tango (sorry, salsa!). Kevad sai küll läbi, aga tango jäi. Lisaks pöördusin hammock’i ehk rippkiige usku. Suurepärased uned värskes õhus.

• 25 loetud raamatut (tegelikult veidi rohkem, aga kõik ei saanud kirja pandud).
• 18 välisreisi, 55 reisipäeva, 7 külastatud riiki (mõnel reisil oli mitu riiki ja mõnes riigis käisin mitu korda). 12 tööreisi (21 p), 3 langevarjureisi (26 p), 2 reisi koos Petsiga (4 p) ja 1 omapäi (4 p). Lisaks sai kaks korda Saaremaal käidud — kõigepealt Petsiga hülgeid kaemas ja seejärel Parasummeril.
• 13 sukeldumist, neist enamik Eestis oma uue kuiva ülikonna, vesti ja reguga; Kaiciga koos käisime ka Nemo 33-s ära.
• 113 langevarjuhüpet, sh 3 Raplas, 25 Kuressaares, 39 Prostějovis ja 45 Sevillas. Aasta lõpu seisuga on mul 1448 hüpet sh 600 kaamerahüpet; vabalangemises olen veetnud 18h39′.
• Töökoht on endiselt Proact Estonia. Hollandi kolleegidega käimajoostud koostööprojekt on pälvinud positiivset tähelepanu ka grupi juhtkonna tasandil.
• Lisaks sai tiba pealt 2000 km tsikliga sõidetud, Kaitseliidu suurõppusel HUNT osaletud ja suurem osa baaskursusest läbitud, TÜ õigusteaduskonnas IT-õiguse magistriõppekava käivitamises osaletud ja sügisel õppejõuna Tartu vahet käidud ning ligi kaheaastase pausi järel Casa de Bailesse viiv tee taas üles leitud.
• Ajaloolise tõe huvides tuleb ära märkida ka fakt, et tänavu oli kaks kevadet

Oma toas ringi vaadates näen ühes nurgas hüppe- ja teises sukeldumisvarustust, kolmandas välivormi koos juurdekuuluvaga. Tsikkel ootab talvekorteris ning liikumisharrastuse sildi all käib härra salsatrennis. Ilmselt on tegemist raskekujulise keskeakriisiga, mistõttu pean siinkohal kohaseks tsiteerida ekspeaministrit: “kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahangi elada”.

Ülesanne alanud aastaks: nii hoida (või natuke paremini)!

• 11 loetud raamatut (tegelikult vist rohkem, aga kõik ei saanud kirja pandud).
• 11 välisreisi, 40 reisipäeva, 11 külastatud riiki (mõnel reisil oli mitu riiki ja mõnes riigis käisin mitu korda). 6 tööreisi, 2 hüppereisi, 2 reisi koos Petsiga ja 1 sukeldumisreis.
• 20 sukeldumist, deep ja nitrox pädevused.
• 66 langevarjuhüpet, sh 4 kodumaal; uus ranits/varuvari/avamisautomaat; tiimi rekord on nüüd parem kui Eesti rekord.
• Töökoht on endiselt Proact Estonia. Elioni ITI äriliini ostuga lisandus mu tiimi veel üks insener, kollektiiv on mõnus, tööd on palju ja igav ei ole siiani hakanud.
• Maikuus läksid hingusele nii suhe Klairega kui doktoriõpingud TÜ õigusteaduskonnas. Kahju muidugi, aga kui seda õiget tunnet ei ole, siis pole mõtet ka toore jõuga vastuvett ujuda.
• Juuni keskpaigast pea augusti lõpuni vaevas mind häda vasaku õlaliigese kõõlusega, mistõttu jäid selgelt puudulikuks nii hüppe-, sukeldumis- kui tsiklihooaeg. Kahel rattal läbisin läinud aastal vähem kui 1000 km.
• Suve lõpus vahetasin auto pisut uuema vastu.
• Petsiga sai lisaks välisreisidele ka kodumaal koos asju tehtud. Poisi monotoonselt viieline 1. klassi lõputunnistus tegi ka muidugi head meelt.

Ilu on teadagi vaataja silmades ning lõppenud aastal toimunud sündmused lubavad end tõlgendada seinast seina. Mina olen otsustanud lõpptulemusega rahule jääda. Alanud aastaks ei hakka ma konkreetseid üksikeesmärke seadma, kuid püüan elada nii, et hiljem ei oleks piinavalt valus asjatult elatud aastate pärast.

2012. aasta märksõnad (lõdvalt kronoloogilises järjekorras): salsatamine; ACTA tsirkus sh kõned Vabaduse väljakul ja Riigikogus; uus tsikkel; uus langevari, uus kaamerakiiver, uus töökoht, sukeldumised Rummus, Islandil ja Dubais; Peeter Karli koolitee algus MHG-s ja minu oma jätkumine TÜ õigusteaduskonna doktoriõppes (eksternina); kaks Eesti rekordit langevarjuspordis (23-way Parasummeril ja 14-punktine FS4 Dubais).

Eestlasele kohaselt tuleks siinkohal muidugi ära märkida, et 24 tundi ööpäevas on Peeter Karli, Klaire, Lupuse, Proacti ja doktoriõpingute jaoks ilmselgelt liiga vähe ning et ilmataat kippus (eriti treeninglaagrite ajal) lätlane olema, kuid kokkuvõttes tuleb tunnistada, et 2012 oli päris hea aasta.

Ja mu tänavune uusaastasoov on elada nii, et 2013 tuleks vähemalt sama hea.

13. septembril leidis vastavatud ByteLife Solution Center‘is aset esimene avalik seminar. Populaarseks kujunenud hommikuseminaride sari jätkub ka tänavu; väljakuulutatud ürituste kalender ulatub otsapidi maikuusse. Avalike töötubade kõrval on ByteLife’i demokeskuses korraldatud kliendilahenduste prototüüpimisi, infosüsteemide proovikolimisi ja mitmesuguseid jõudlusteste. Ettevõtte kliendid ei ole pidanud oma otsuseid tegema vaid müügimeeste jutule ja slaididele, tehnilistele spetsifikatsioonidele ning hinnanumbritele tuginedes, vaid on saanud ja saavad ka edaspidi võimaluse pakutavaid tehnoloogiaid ka oma silmaga näha ja käega katsuda.

Suur ülesehitustöö on edukalt ühele poole saanud. Tehniline taristu on püsti ning sisu tootmise ja esitamise protsessid paika loksutatud. Demokeskuse igapäevane korraldustöö on saanud turundustiimi ülesandeks, uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga tegelevad aga ByteLife’i tagatoa tippspetsialistid. Mitmed uued lahendused peaksid praeguste plaanide kohaselt avalikkuse ette jõudma veel sel kevadel.

Täna, veidi vähem kui 9 kuud pärast alustamist, võin tõdeda, et minu töö ByteLife’is on tehtud ning ees ootavad juba uued väljakutsed.

Kõigepealt võtan aga nädalaks aja maha ning lähen Eesti parima FS4-tiimiga Lupus EST Kataloonia taevasse kujundhüppeid harjutama.

Euroopa Parlamendi Greens/EFA grupi positsioonidokument
Originaal: Creation and Copyright in the Digital Era
Tõlge: Peeter P. Mõtsküla <peeterpaul@motskula.net>

Preambula: “Autori õiguse” definitsioon

Autorite õigused hõlmavad varalisi õigusi teosele ja autori isiklikke (moraalseid) õigusi. Siiski ei tohiks isiklike õiguste süsteem takistada teose kasutamist, kui autorile viidatakse ja kui tal on võimalus oma teose kasutuse suhtes seisukohta avaldada ning kuni see kasutus on eetiliselt vastuvõetav.

Muutused kui võimalused

§1. Tehnoloogia on minevikus korduvalt osutunud väljakutseks kultuurilisele loometegevusele, selle majanduslikele mõõtmetele ja olemasolevale õigusraamistikule. Kui uus tehnoloogia leiab eest muudatusteks mitte valmisolevad ühiskondlikud suhted, osutub see sageli nende muutuse ja edasise arengu mootoriks. Kultuuritoodangu loomine, levitamine, kättesaadavus ja kasutamine on digitaaltehnoloogia ja interneti mõjul viimase 20 aasta jooksul oluliselt muutunud. Seega on sotsiaalsed, õiguslikud ja majanduslikud suhted paigast raputatud ning toimumas on kaalukad muutused.

§2. Me usume, et neid muutusi tuleb vaadelda võimalusena parandada igaühe juurdepääsu kultuuritoodangule, leides samas jätkusuutlikke viise loometegevuse rahastamiseks ja loojate — autorite ja kunstnike — staatuse parandamiseks.

§3. Kultuuriloomel ja juurdepääsul teadmistele on võtmetähtsus kodanike kaasamises meie ühiskondade demokraatlikku toimimisse; samuti on nad majandusliku arengu võimas allikas. Me usume, et tänaseid tehnilisi muudatusi on võimalik, ilma konservatiivse lähenemiseta, kaasata nii ühiskondlikku kui majanduslikku edasiliikumisse kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 27 1. ja 2. lõikega, mis sätestab, et “(1) Igaühel on õigus vabalt osaleda kogukonna kultuurielus, nautida kunste ja saada osa teaduse arengust ja sellest tulenevaist hüvedest, ning (2) igaühel on õigus tema mis tahes teaduslikust, kirjalduslikust või kunstilisest loometegevusest tulenevate isiklike ja varaliste huvide kaitsele”.

§4. Poliitikate loojate ja poliitikute ülesanne ei ole vanade ärimudelite kaitsmine ega uute leiutamine, vaid, uue digitaalse olukorraga kohanemise kontekstis, sobiva õigusraamistiku pakkumine loomingu väärtusahela alguses olevatele kunstnikele ja loojatele, võimaldamaks neil oma töö eest paremini hüvitatud ja tunnustatud saada.

Diskussiooni raamide ümberkujundamise vajadus

§5. Autoriõigusega kaitstava materjali ärilist kasutust tuleb alati eristada mitteärilisest: kasutajad, kes saavad autoriõigusega kaitstud teoste kasutamisest rahalisi hüvesid, peaksid õiguste omanikke vastavalt hüvitama, kusjuures kasutajad, kes rahalisi hüvesid ei saa, peaksid võima teoseid kasutada tingimusel, et nad autoritele viitavad. Kuigi autoriõiguse rikkumine ärilisel eesmärgil peaks olema seadusega karistatav, oleme me vastu poliitikatele ja meetmetele, mis pakuvad vaid repressioonidele ja kontrollile tuginevaid niinimetatud lahendusi tänaste digitaaltehnoloogiast ja internetist tulenevate ühiskondlike ja majanduslike muudatustega seotud probleemidele. Nad kätkevad endas liiga sageli üksikisiku vabaduse meelevaldse riivamise riski, kusjuures sellised repressiivmeetmed ja -poliitikad nagu “kolme löögi” tüüpi seadused osutuvad järjest enam ebaefektiivseteks, finantsiliselt kulukaiks ja võimetuiks asjakohaselt vastama loomingut mõjutavatele muutustele.

§6. Me oleme vastu sellistele reaktsioonidele praegu aset leidvale ühiskondlikule muutusele, mis keskenduvad kas intellektuaalomandi õiguste ja nende jõustamise võimendamisele või autoriõiguse reeglite üleüldisele hülgamisele. Me usume, et pole olemas ühtainust lahendust, mis vastaks kõigile praegustele ühiskonnas toimuvatele loomingut puudutavatele muutustele või mis suudaks neile nii ühiskondlikult kui majanduslikult parimal võimalikul viisil reageerida. Kujundamaks parimat ja õiglaseimat raamistikku loomingu kindlustamiseks ja soodustamiseks, tuleb arvestada ja kasutada rohkem kui ühtainsat regulatiivset tööriista ja õigusvaldkonda.

§7. Tarbijate ja kunstnike esitamine üksteisega konfliktis olevate vastastena jätab tähelepanuta nende ühised huvid ja tõsiasja, et üksikisikud on sageli kas vaheldumisi või ühtaegu mõlemat. Nii tarbijate kui kunstnike põhiline huvi on tagada loojatele selliste tootmistingimuste olemasolu, mis võimaldab sõltumatut, kõrgetasemelist ajakirjandust, filmitegemist, heliloomingut, fotograafiat ning akadeemilise ja ilukirjanduse loomist, mis ei sõltuks ainuüksi riigitoetustest, äriühingute otsetoetustest ega annetustest.

§8. Kui mitte alati, siis vähemalt sageli ei saa looming õitseda ilma majanduslike vahenditeta, sõltudes loojate ja kunstnike võimest olla kursis olemasoleva intellektuaalse ja kultuurilise toodanguga. Seepärast tuleb tagada, et ressursid (rahalised, aga ka sisu ja ideed) oleksid loojatele ja kunstnikele kättesaadavad. Selleks tuleb arvestada kultuurilise toodangu kõigi rahastamisallikatega (näiteks eelarvelised toetused, turult saadavad tulud, üksikisikute otsesed panused läbi kindlasummaliste maksude või kogukonnakultuuri mehhanismide).

§9. Autoriõigus on juriidiline tööriist, mis loodi omal ajal ning mis muutus vastavalt loomingu ja tehnoloogia arengule. See tehti, tasakaalustamaks loojate ja avalikkuse huvisid, ning sellisena sisaldab ta kaitsemeetmeid ja piiranguid või erandeid. See on üks tööriist mitmetest, mille eesmärk on loomingu edendamine, ja seda ei tohiks kunagi vaadata eesmärgina iseeneses.

§10. Kunstnike ja loojate isiklikke õigusi ei tohi võõrandada ega ignoreerida sõltumata teoste loomise, reprodutseerimise ja levitamise tehnoloogilistest vormidest. Arvestades, et tänased tehnilised võimalused soodustavad kultuuritoodete loomist ja levitamist, on oluline loomingu autorit (või autoreid) identifitseerida, tunnustada ja registreerida. Sellest tuleneb vajadus välja töötada ja kasutusele võtta uued tööriistad, andmebaasid ja praktikad, mida institutsioonid peaksid toetama ja edendama.

§11. Me usume, et digitaalajastu kontekstis on võimalik välja töötada erinevaid lahendusi autorsuse vajaliku tunnustamise võimaldamiseks ja kunstnike paremaks hüvitamiseks, kasutades samas parimal viisil kõiki kultuuritoodete vahetamise ja jagamise tehnilisi võimalusi. Lahendusteede kaardistamisel ning asjakohaseimate sammude määratlemisel ja täpsustamisel tuleb lähtuda kunstnike ja loomeinimeste olukorrast.

Kunstnike ja loojate olukorra parandamine

§12. Kunstnike enamuse positsioon ja staatus on sageli ebakindel. See on reaalsus, mis oli olemas juba enne digitaalsete tehnoloogiate koitu. Nende rahalised vahendid ja tasu pärineb enamasti mitmetest allikatest — palk, grantid, patronaaž, autoriõigus, paralleelne ametitegevus, töötutoetus jne — olles sageli ebaregulaarne ja ennustamatu. Kultuurisektori palgatöötajail on sageli mitu tööandjat, sealhulgas ka kultuurisfäärist väljaspool; nad teevad erinevaid töid ja töötavad ühtaegu mitme erineva lepingu alusel. Autoriõiguse tähtsus sissetuleku allikana kõigub väga suurel määral loomesektorist sektorisse. Siiski on see kunstnike ja loojate enamuse jaoks vaid väike osa nende kogutulust.

§13. Kunstnike olukorra parandamine vajab lepinguõiguse muutmist Euroopa tasandil, tõkestamaks “väljaostulepingute” sõlmimist ja parandamaks kunstnike ja loojate positsioone läbirääkimistel turgu valitsevate meelelahutusoligopolidega.

§14. Tarbijad on ka kodanikud ning nad on seega vastutavad kunstnike ja loojate ees, kelle teoseid nad naudivad ja tarbivad.

§15. Digitaalajastul eeldab kunstnike toetamine nende varustamist uut keskkonda parimal viisil ära kasutada võimaldavate tööriistade, teabe, koolituse ja teenustega, mida paljud neist ei IKT-professionaalide kombel ei valda, kuid mis võiksid neil aidata oma teoseid tutvustada, oma toodangut müüa, oma etendusi reklaamida jne.

§16. Kuigi digitaaltehnoloogia üle käiv debatt on heitnud valgust kunstnike ebakindlale olukorrale, on autoritasu kogumise ja jaotamise süsteemid enamuses riikides enamuse kunstnike ja loojate suhtes probleemsed ja ebaõiglased sõltumata info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) olemasolust. Seepärast on üks peamistest ja kiireloomulisematest sammudest kogumis- ja jaotamissüsteemide üleeuroopaline reform, tagamaks autoriõigustega kaitstavate — nii digitaalsete kui mittedigitaalsete — teoste kasutamisest saadavate tulude õiglane, püsiv ja läbipaistev ümberjaotamine.

Tööstuslikud muudatused

§17. Kultuuritoodangu loomise ja tarbimise muutuste mõistmiseks tuleb valdkonda vaadata tervikuna. Viimase 20 aasta jooksul on nii kultuuri tootmine kui tarbimine (nii kvantiteedis kui rahas mõõdetuna) märkimisväärselt kasvanud, võimaldades Google ja Apple sarnastel monopolidel erinevalt kunstnikest hiigelkasumeid teenida. Mõnede tarbimisviiside (füüsilised andmekandjad nagu lindid, CD-d, DVD-d, blueray’d jne) populaarsus üha väheneb, teised seevastu arenevad või muutuvad järjest populaarsemaks (voogesitus, allalaadimine, elavas esituses kontserdid, filmide vaatamine kinodes, võrgumängud, nõudmiseni televisioon, e-raamatud jne).

§18. Dematerialiseerumine viib paljusid tööstusharusid tõenöoliselt mõjutavate muutusteni, olgu need siis erinevate turuosaliste esilekerkimine või kadumine; väärtuse kaotamine, loomine ja ülekanne, tööstusharu ümberstruktureerimine või uute ärimudelite esiletõus. Väärtusahelad teisenevad, mõned vahendajad kaovad, uued ametid tekivad samal ajal kui mõned teised on endiselt vajalikud.

§19. Olukorras, kus inimestevahelised tehingud ja suhtlus sõltuvad kõrgeltarenenud ja kiirelt muutuvaist tehnoloogiatest, on formaatide ja lugemisseadmete riistvara ühilduvus nii kultuuritoodangu demokraatliku kättesaadavuse kui majandustegevuse seisukohalt ülioluline. Euroopa institutsioonid peaksid seda tehnilist omadust toetama ja rakendama ning Euroopa õigusaktid peaksid seda soodustama.

§20. Üksikisikute vaheline jagamine peaks olema lubatud, näiteks laiendades olemasoleva eraviisilise kopeerimise erandi kaitseala. Juhul, ja siis, kui tõestatakse, et mitteäriline jagamine kahjustab kultuuriväärtuste tootmist, võib kaaluda ühetaolise sisumaksu või muu taolise meetodi sisseseadmist lairiba-võrguühenduste kasutajatele. Selline mehhanism ei tohi riivata internetikasutajate privaatsust. Tulude jaotusskeem peab eelistama vaeseid ja alustavaid loojaid.

§21. Me usume, et üldkasutatavuse (public domain) kindlustamisel on võtmetähtsus, arvestades selle rolli meie kodanike harimise (laiemas tähenduses) ja uue loomingu juures.

§22. Lõpuks on vabadus tegutseda, katsetada ning esitada väljakutseid olemasolevatele institutsioonidele, ärimudelitele, tehnoloogilistele piirangutele ja meetoditele oluline ning mitte ainult loometegevuse, vaid ka väärtusloome, teadmise võimaldamise ja selle sotsiaalse mõju seisukohalt ning ühiskonna kasvamise ja õitsengu võimaldamiseks. Internet ise ei oleks ilma selle tegutsemisvabaduseta tekkinud ja tingimusi, mis võimaldasid sellel juhtuda, ei tohiks ära kaotada. Seepärast peame me tagama võrguneutraalsuse.

Autoriõiguse reform

§23. Me toetame Creative Commons’it kui loomeinimeste head võimalust oma teoste jagamiseks, millal iganes nad seda soovivad.

§24. Varem kui kakskümmend aastat tagasi oli autoriõigus midagi tavalisi inimesi vaevalt puudutavat. Koopiate valmistamise ainuõiguse reeglistik oli suunatud ärilistel eesmärkidel tegutsejatele, kelle käsutuses olid vahendid, mis võimaldasid näiteks raamatuid trükkida või vinüülplaate pressida. Eraisikud, kes soovisid kopeerida luuletust ja selle oma armastatule saata või kopeerida muusika plaadilt kassetile ja selle sõbrale anda, ei pidanud muretsema autoriõiguse rikkumise pärast. Praktikas tähendas see, et mida iganes sa said teha tavainimesele kättesaadavate tehniliste vahenditega, võisid sa teha ilma mingit karistust kartmata.

Kuid täna on autoriõigus omandanud positsiooni, kus see kehtestab olulisi piiranguid sellele, mida tavalised kodanikud võivad oma igapäevaelus teha. Kui tehnoloogiline progress on parandanud tavainimeste võimalusi kultuuri nautida ja jagada, on autoriõiguse regulatsioon liikunud vastupidises suunas. Me tahame viia autoriõiguse tagasi tema juurte juurde ning teha absoluutselt selgeks, et see puudutab ainult ärilisel eesmärgil kopeerimist. Koopiate jagamine või kellegi teise autoriõigusega kaitstava teose muul viisil levitamine või kasutamine ei tohiks kunagi olla keelatud, kui seda tehakse mitteärilisel eesmärgil ja ilma kasumit taotlemata. Näiteks kasutajalt kasutajale (peer-to-peer) failijagamine on üks selliseid tegevusi, mis peaks olema legaalne.

§25. DRM (digital rights management, digital restrictions management) on lühend, mis tähistab õiguste või piirangute digitaalset haldust (eestikeelne termin on “tehnilised kaitsemeetmed” — tõlkija). Seda mõistet kasutatakse, tähistamaks rida erinevaid tehnoloogiaid, mille kõigi eesmärk on piirata tarbijate ja kodanike võimalust teoseid kasutada ja jagada isegi siis, kui neil on selleks seaduslik õigus. DRM-piirangutest kõrvalehoidumine peab alati olema legaalne, ning me peaksime kaaluma tarbijakaitse regulatsioonide kehtestamist teose õiguspärast kasutamist piiravate DRM-tehnoloogiate vastu. Pole mingit mõtet lasta oma parlamentidel vastu võtta tasakaalustatud ja mõistlikke autoriõigusakte, kui me samal ajal lubame suurtel rahvusvahelistel korporatsioonidel ise oma seaduseid kirjutada ja neid tehniliste meetmete abil jõustada.

§26. Suur osa tänasest meelelahutustööstusest rajaneb autoriõigusega kaitstud teoste ärilise kasutuse ainuõigusel. Seda me soovime säilitada. Kuid tänane kaitsetähtaeg — elu pluss 70 aastat — on absurdne. Ükski investor isegi ei vaataks äriplaani, mille tasuvusaeg on nii pikk. Me tahame lühendada kaitseaega sellise väärtuseni, mis oleks mõistlik nii ühiskonna kui investori vaatepunktist, ja pakume välja 20 aastat avaldamisest.

§27. Teosed, mis on endiselt autoriõigusega kaitstud, kuid mille õiguste omaniku leidmine on võimatu või raske, on täna suureks probleemiks. Enamusel neist teostest on väike või olematu majanduslik väärtus, kuid kuna nad on endiselt autoriõigusega kaitstud, ei saa neid taaskasutada ega levitada, kuna pole kedagi, kellelt luba küsida. Õiguste omajad, kes soovivad oma ärilist ainuõigust juba olemasolevate teoste kasutamiseks jätkata, peaksid õigused 5 aasta jooksul registreerima. See vähendaks märgatavalt orbteoste arvu ning parandaks otsinguvõimalusi.

§28. Orbteoste probleem vajab kiiret lahendamist. Seejuures on oluline mõista valdkondlikke erinevusi. Arhiividele, raamatukogudele ja ennekõike (avalik-õiguslikele) ringhäälikutele oleks eelistatav lahendus laiendatud kollektiivne litsentsimine. Samas peaks otsinguvõimaluste tagamine olema mõistlik ega tooma kaasa täiendavat administratiivset või bürokraatlikku tööd ega kulutusi. Orbteoste üldine välistamine autoriõiguse alt ei ole soovitatav, kuid Lex Europeana raamides tuleks kaaluda erandi tegemist raamatukogudele jne.

§29. Nüüdsest alates ja 5 aasta jooksul teose loomisest peaks autoriõigusega kaitstava teose registreerimine olema ärilise ainuõiguse kasutamise kohustuslikuks eelduseks. See piiraks oluliselt orbtööde lisandumist tulevikus.

§30. Tänased üha piiravamad autoriõigusaktid ja -praktika on saanud takistuseks muusikutele, filmitegijatele ja teistele kunstnikele, kes soovivad luua uusi teoseid, taaskasutades olemasolevate teoste osi. Me tahame seda muuta, viies sisse selged erandid ja piirangud, mis lubavad remiksimist ja paroodiaid ning juba olemasolevate teksti tsitseerimise õiguste põhjal loodud heli- ja audiovisuaalsete teoste tsiteerimisõigused.

§31. “Raamatunälg”, mida kogevad nägemispuudega ja piiratud kirjaoskusega inimesed, vajab lahendamist. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon kohustab Euroopa Komisjoni ja liikmesriike võtma asjakohaseid meetmeid, tagamaks puuetega inimestele võimaluse nautida juurdepääsu kultuuriteostele neile kasutatavais formaatides, ning tagamaks, et intellektuaalomandi õiguseid kaitsvad seadused ei seaks puuetega inimestele põhjendamatuid ega diskriminieerivaid juurdepääsupiiranguid kultuurilistele materjalidele. Vastavalt Euroopa Parlamendi 2011. aasta 12. mai raportis “Kultuuri- ja loometööstuse potentsiaali avamine” sätestatule peab Komisjon “tegema aktiivselt ja positiivselt koostööd Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooniga (WIPO), saavutamaks kokkulepe Maailma Pimedate Ühingu poolt 2009. aastal WIPO-s esitatud leppekavandile tugineva siduva õigusnormi kehtestamise osas.”

Täiendatud versioon, 6. september 2011
Konsolideeritud versioon pärast hääletust 28. septembril 2011

autor: Kirby Ferguson <kirby@kirbyferguson.com>
tõlge: Peeter P. Mõtsküla <peeterpaul@motskula.net>
originaal: Thoughts on IP Reforms and Best Practices for Creators (TorrentFreak)

Ma lõpetasin hiljuti neljaosalise vidoesarja Everything is a Remix ning mõned sarja fännid olid pahased, kuna see lõppes andmata konkreetseid juhiseid selle kohta, mida me kõik võime teha. Dokumentaalides on säärane lõppvaatus tavaline ning säärase lõpu ootus on mõistetav, kuid on paar põhjust, miks ma seda ei teinud.

Esiteks ja ennekõike püüdsin ma anda oma vaatajaile ajaloolise tausta ja konteksti. Ma tahtsin anda neile infot, mille alusel nad saaksid kujundada oma seisukohti ja otsuseid, mitte valmislahenduste komplekti. Teiseks, see tundus mulle sarja lõpetamise mitte-kinoliku viisina, peaaegu nagu enneaegsed lõputiitrid. Ma leian, et see teema ei sobi hästi audiovisuaalseks käsitlemiseks.

Palju parem on seda arutada siinsamas vana hea vanamoelise tekstina. Niisiis võtke seda artiklit videosarja lisana, lühikese ülevaatena sellest, mida me võime teha ja mille poole peaksime püüdlema. Mõned neist asjust on saavutatavad, mõned võib-olla mitte, ja kõik nad on esitatud mõõduka tagasihoidlikkusega. See on puhas arvamusavaldus, arutelu lähtekoht, mitte manifest. See on mõtteaine, mida pakub keegi, kellele see teema on olnud viimase pooleteist aasta jooksul nii uurimisobjektiks kui loominguliseks meetodiks.

Artikkel on kirjutatud üsna kiiresti, nii et kui leiate siit faktivigu või nõrka argumentatsiooni, hindan ma kõrgelt teie abi nende parandamisel.

Klassikaline autoriõigus

On julm tõde, et suurem osa loomingust on sünnist saati väärtusetu. Enamik raamatuist, filmidest, albumitest, arvutiprogrammidest ja millest iganes võetakse vastu mitte vaid ükskõikselt, vaid neid ei kasutatagi. Neid praktiliselt ei loeta, ei vaadata, ei kasutata. Valdav enamus neist õnnelikest, mis leiavad tagasihoidliku auditooriumi, langeb mõne aastakümnega unustusse. Vaid õhkõrn vähemus teostest omab pärast seda kaubanduslikku väärtust ning kehtivad autoriõiguse seadused on selgelt kirjutatud seda pisikest rühma silmas pidades. Copyleft’i aktivistid viitavad sellele segmendile mõnikord kui “loteriivõitjaile”.

Kuni 1976. aastani oli Ameerikas autoriõiguse tähtaeg 28 aastat koos võimalusega seda veel 28 aastaks pikendada. Pärast seda juhtus kaks suurt muudatust. Esiteks pikendati tähtaega dramaatiliselt 70 aastani pärast autori surma. Teiseks loobuti tähtaja pikendamise võimalusest, andes kõigile õiguste omanikele automaatselt maksimaalse tähtaja. Kumbki neist muudatustest ei olnud kasulik kellelegi peale loteriivõitjate.

Elu pluss 70 aastat on peaaegu kõigi teoste jaoks metsikult ülemäärane autoriõiguse tähtaeg. Lawrence Lessig’i sõnul ei pikendanud 85 protsenti autoriõiguse omanikest oma autoriõigust pärast esimest 28 aastat. See tähendab, et 85 protsendile neist olid nende teosed selle aja peale kaotanud kaubandusliku väärtuse — 28 aastat kaitset oli piisav.

Kui mul oleks võlukepp, keeraksin ma autoriõiguse tagasi 1976. aastale eelnenud seisu: 28 aastat kaitset võimalusega seda veel 28 aastaks pikendada. See teeks suurema osa teostest 28 aastaga üldkasutatavaks. Need, kes oma õiguste tähtaega pikendavad, saaksid 56 aastat autoriõiguste kaitset, mis oleks tõenäoliselt piisav, kestmaks autori kogu eluajal. Kui see süsteem oleks jõus praegu, oleks suur osa 20. sajandi materjalist meile vabalt kasutatav ja jagatav. Kujutage vaid ette, millised oleksid selles maailmas Project Gutenberg, Archive.org, YouTube või Google Books. Nad oleksid allikad, mida ei saaks võrrelda millegagi, mida me eales näinud oleme.

On kurb reaalsus, et autoriõiguse tähtaja lühendamine paistab ääretult ebatõenäolisena. Võidetavam lahing võiks olla järgmise pikendamise ärahoidmine 2023. aastal, mil me saame kahtlemata nägema loteriivõitjate üha kahaneva segmendi järjekordset lobi-pingutust.

Kui sa oled ameeriklane, kasuta oma vaba kasutuse õigust

Vaba kasutus (fair use) on USA autoriõiguse kaitseala piirang, mis lubab teoseid taaskasutada kommenteerimise, kriitika, hariduse jm eesmärkidel. Copyleft’i aktivistid kalduvad vaba kasutust mustama, kuna see ei takista kedagi teid suurte kohtuhagidega ähvardamast. Kahjuks ongi see nõnda. Isegi kui sul on usaldusväärne vaba kasutuse kaitseargument, võidakse sind kohtusse vedada ning isegi kui sa kohtus võidu saavutad, võivad su kohtukulud ulatuda sadadesse tuhandetesse dollaritesse ning emotsionaalne kulu on määratu.

Niisiis vajavad vaba kasutuse piirid selgemat määratlemist, kuid fakt jääb faktiks — vaba kasutuse õigusele tuginetakse päevast päeva kindlalt ja ilma probleemideta. Vaadake päevauudiseid, dokumentaalfilmi või The Daily Show’d ja te näete vaba kasutust kõikjal. Suured kohtuasjad, millest me aeg-ajalt kuuleme, on erandid, mis varjutavad seda, kui efektiivne ja võimas vaba kasutus tegelikult on. (Ja ärgem unustagem, et kui sa peaksid end vaba kasutuse õigusele tuginenuna ikkagi kohtust leidma, on olemas rida avalikes huvides tegutsevaid organisatsioone, mis suudavad sulle pakkuda pro bono õigusabi).

Viimastel aastatel on tekkinud mitmed parimate praktikate kogusid, mis näitavad, kui võimas võib olla kogukonna poolt omaks võetud vaba kasutuse õigus. Suurepärase, ent alahinnatud allikana väärib siinkohal märkimist Patricia Aufderheide ja Peter Jaszi Reclaiming Fair Use, mis annab ühtlasi ka väga hea lühiülevaate copyleft’i liikumise ajaloost.

Teie, kes te asute väljaspool USA õigusruumi ega saa tugineda siinsele vaba kasutuse kontseptsioonile, elate oma õnneks ka märksa vähem hagemisaltis kultuuriruumis.

Vajalikud de minimis sätted

Toon näite, miks vaba kasutus vajab selgemat piiritlemist. Autoriõiguses tähendab “de minimis” kasutusviise, mis on õigusrikkumisena käsitlemiseks liiga väikesed — neid loetakse vabaks kasutuseks. Ometi muutis veider Bridgeport Music, Inc. v. Dimension Films kohtuasi küsitavaks, kas de minimis on enam üleüldse olemas. See kohtuasi puudutas Funcadelic’u kahesekundise lõigu märkamatut kasutamist NWA loos “100 Miles and Runnin'”. (Kusjuures kostjaks ei olnud ei NWA ega nende plaadifirma, vaid filmilevitaja, kes juhtus seda laulu filmis kasutama.) Igal juhul kujutab see kohtuasi endast ei rohkemat ega vähemat kui intellektuaalomandi düstoopia ajastu piiriposti. Avaldatud teose pisimagi osa taaskasutamine paistab nüüd haavatav olema.

Me vajame selgeid piirmäärasid, millest allpool autoriõiguslik kaitse ei ole kohaldatav. Võib-olla on see kaks sekundit salvestatud muusikat. Võib-olla on see viis sekundit videomaterjali. Need piirid on meelevaldsed, kuid mis iganes piirväärtused ka kokku lepitakse, on nad mõistlikumad kui teadvuslävest allapoole jäävate meedialõigukeste autoriõiguslik kaitsmine.

Tarkvara- ja ärimeetodipatentide kaotamine

Ma ei lähe süvitsi patentide teemasse, kuna see on keerukas ala, mis hõlmab vägagi erinevaid tööstusharusid. Tõeline patendireform peaks selle lahknevusega arvestama. Ravimile, mille turuletoomine maksab miljardeid dollareid, antud patenti tuleks käsitleda erinevalt patendist, mis antakse ühe mehe poolt paari nädalaga loodud leiutisele.

Küll aga võib lihtsalt öelda, et tarkvarale ja ärimeetoditele (mis on enamasti tarkvara) antud patendid ei ole teinud midagi innovatsiooni soodustamiseks, kuid on teinud palju selle pidurdamiseks. Me oleme näinud massilist patendivõidurelvastumist nutika arvutustehnika vallas, patenditrolle määramatut hulka väikefirmasid ära kasutamas ning nende instrumentide häbematut kasutamist relvadena. On nii ilmselge, et tarkvarapatendid ei “soodusta kasulike kunstide arengut”, et kõige mõistlikum tee ei ole mitte nende reform, vaid neist loobumine.

Kirby Ferguson on New York City’s elav vabakutseline filmitegija, kirjanik ja kõnemees ning “Everything is a Remix’i” autor. Ta veab praegu KickStarter’i kampaaniat, et luua vaba ja avatud poliitiline sari “This is Not a Conspiracy Theory“.