13. septembril leidis vastavatud ByteLife Solution Center‘is aset esimene avalik seminar. Populaarseks kujunenud hommikuseminaride sari jätkub ka tänavu; väljakuulutatud ürituste kalender ulatub otsapidi maikuusse. Avalike töötubade kõrval on ByteLife’i demokeskuses korraldatud kliendilahenduste prototüüpimisi, infosüsteemide proovikolimisi ja mitmesuguseid jõudlusteste. Ettevõtte kliendid ei ole pidanud oma otsuseid tegema vaid müügimeeste jutule ja slaididele, tehnilistele spetsifikatsioonidele ning hinnanumbritele tuginedes, vaid on saanud ja saavad ka edaspidi võimaluse pakutavaid tehnoloogiaid ka oma silmaga näha ja käega katsuda.

Suur ülesehitustöö on edukalt ühele poole saanud. Tehniline taristu on püsti ning sisu tootmise ja esitamise protsessid paika loksutatud. Demokeskuse igapäevane korraldustöö on saanud turundustiimi ülesandeks, uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga tegelevad aga ByteLife’i tagatoa tippspetsialistid. Mitmed uued lahendused peaksid praeguste plaanide kohaselt avalikkuse ette jõudma veel sel kevadel.

Täna, veidi vähem kui 9 kuud pärast alustamist, võin tõdeda, et minu töö ByteLife’is on tehtud ning ees ootavad juba uued väljakutsed.

Kõigepealt võtan aga nädalaks aja maha ning lähen Eesti parima FS4-tiimiga Lupus EST Kataloonia taevasse kujundhüppeid harjutama.

Euroopa Parlamendi Greens/EFA grupi positsioonidokument
Originaal: Creation and Copyright in the Digital Era
Tõlge: Peeter P. Mõtsküla <peeterpaul@motskula.net>

Preambula: “Autori õiguse” definitsioon

Autorite õigused hõlmavad varalisi õigusi teosele ja autori isiklikke (moraalseid) õigusi. Siiski ei tohiks isiklike õiguste süsteem takistada teose kasutamist, kui autorile viidatakse ja kui tal on võimalus oma teose kasutuse suhtes seisukohta avaldada ning kuni see kasutus on eetiliselt vastuvõetav.

Muutused kui võimalused

§1. Tehnoloogia on minevikus korduvalt osutunud väljakutseks kultuurilisele loometegevusele, selle majanduslikele mõõtmetele ja olemasolevale õigusraamistikule. Kui uus tehnoloogia leiab eest muudatusteks mitte valmisolevad ühiskondlikud suhted, osutub see sageli nende muutuse ja edasise arengu mootoriks. Kultuuritoodangu loomine, levitamine, kättesaadavus ja kasutamine on digitaaltehnoloogia ja interneti mõjul viimase 20 aasta jooksul oluliselt muutunud. Seega on sotsiaalsed, õiguslikud ja majanduslikud suhted paigast raputatud ning toimumas on kaalukad muutused.

§2. Me usume, et neid muutusi tuleb vaadelda võimalusena parandada igaühe juurdepääsu kultuuritoodangule, leides samas jätkusuutlikke viise loometegevuse rahastamiseks ja loojate — autorite ja kunstnike — staatuse parandamiseks.

§3. Kultuuriloomel ja juurdepääsul teadmistele on võtmetähtsus kodanike kaasamises meie ühiskondade demokraatlikku toimimisse; samuti on nad majandusliku arengu võimas allikas. Me usume, et tänaseid tehnilisi muudatusi on võimalik, ilma konservatiivse lähenemiseta, kaasata nii ühiskondlikku kui majanduslikku edasiliikumisse kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 27 1. ja 2. lõikega, mis sätestab, et “(1) Igaühel on õigus vabalt osaleda kogukonna kultuurielus, nautida kunste ja saada osa teaduse arengust ja sellest tulenevaist hüvedest, ning (2) igaühel on õigus tema mis tahes teaduslikust, kirjalduslikust või kunstilisest loometegevusest tulenevate isiklike ja varaliste huvide kaitsele”.

§4. Poliitikate loojate ja poliitikute ülesanne ei ole vanade ärimudelite kaitsmine ega uute leiutamine, vaid, uue digitaalse olukorraga kohanemise kontekstis, sobiva õigusraamistiku pakkumine loomingu väärtusahela alguses olevatele kunstnikele ja loojatele, võimaldamaks neil oma töö eest paremini hüvitatud ja tunnustatud saada.

Diskussiooni raamide ümberkujundamise vajadus

§5. Autoriõigusega kaitstava materjali ärilist kasutust tuleb alati eristada mitteärilisest: kasutajad, kes saavad autoriõigusega kaitstud teoste kasutamisest rahalisi hüvesid, peaksid õiguste omanikke vastavalt hüvitama, kusjuures kasutajad, kes rahalisi hüvesid ei saa, peaksid võima teoseid kasutada tingimusel, et nad autoritele viitavad. Kuigi autoriõiguse rikkumine ärilisel eesmärgil peaks olema seadusega karistatav, oleme me vastu poliitikatele ja meetmetele, mis pakuvad vaid repressioonidele ja kontrollile tuginevaid niinimetatud lahendusi tänaste digitaaltehnoloogiast ja internetist tulenevate ühiskondlike ja majanduslike muudatustega seotud probleemidele. Nad kätkevad endas liiga sageli üksikisiku vabaduse meelevaldse riivamise riski, kusjuures sellised repressiivmeetmed ja -poliitikad nagu “kolme löögi” tüüpi seadused osutuvad järjest enam ebaefektiivseteks, finantsiliselt kulukaiks ja võimetuiks asjakohaselt vastama loomingut mõjutavatele muutustele.

§6. Me oleme vastu sellistele reaktsioonidele praegu aset leidvale ühiskondlikule muutusele, mis keskenduvad kas intellektuaalomandi õiguste ja nende jõustamise võimendamisele või autoriõiguse reeglite üleüldisele hülgamisele. Me usume, et pole olemas ühtainust lahendust, mis vastaks kõigile praegustele ühiskonnas toimuvatele loomingut puudutavatele muutustele või mis suudaks neile nii ühiskondlikult kui majanduslikult parimal võimalikul viisil reageerida. Kujundamaks parimat ja õiglaseimat raamistikku loomingu kindlustamiseks ja soodustamiseks, tuleb arvestada ja kasutada rohkem kui ühtainsat regulatiivset tööriista ja õigusvaldkonda.

§7. Tarbijate ja kunstnike esitamine üksteisega konfliktis olevate vastastena jätab tähelepanuta nende ühised huvid ja tõsiasja, et üksikisikud on sageli kas vaheldumisi või ühtaegu mõlemat. Nii tarbijate kui kunstnike põhiline huvi on tagada loojatele selliste tootmistingimuste olemasolu, mis võimaldab sõltumatut, kõrgetasemelist ajakirjandust, filmitegemist, heliloomingut, fotograafiat ning akadeemilise ja ilukirjanduse loomist, mis ei sõltuks ainuüksi riigitoetustest, äriühingute otsetoetustest ega annetustest.

§8. Kui mitte alati, siis vähemalt sageli ei saa looming õitseda ilma majanduslike vahenditeta, sõltudes loojate ja kunstnike võimest olla kursis olemasoleva intellektuaalse ja kultuurilise toodanguga. Seepärast tuleb tagada, et ressursid (rahalised, aga ka sisu ja ideed) oleksid loojatele ja kunstnikele kättesaadavad. Selleks tuleb arvestada kultuurilise toodangu kõigi rahastamisallikatega (näiteks eelarvelised toetused, turult saadavad tulud, üksikisikute otsesed panused läbi kindlasummaliste maksude või kogukonnakultuuri mehhanismide).

§9. Autoriõigus on juriidiline tööriist, mis loodi omal ajal ning mis muutus vastavalt loomingu ja tehnoloogia arengule. See tehti, tasakaalustamaks loojate ja avalikkuse huvisid, ning sellisena sisaldab ta kaitsemeetmeid ja piiranguid või erandeid. See on üks tööriist mitmetest, mille eesmärk on loomingu edendamine, ja seda ei tohiks kunagi vaadata eesmärgina iseeneses.

§10. Kunstnike ja loojate isiklikke õigusi ei tohi võõrandada ega ignoreerida sõltumata teoste loomise, reprodutseerimise ja levitamise tehnoloogilistest vormidest. Arvestades, et tänased tehnilised võimalused soodustavad kultuuritoodete loomist ja levitamist, on oluline loomingu autorit (või autoreid) identifitseerida, tunnustada ja registreerida. Sellest tuleneb vajadus välja töötada ja kasutusele võtta uued tööriistad, andmebaasid ja praktikad, mida institutsioonid peaksid toetama ja edendama.

§11. Me usume, et digitaalajastu kontekstis on võimalik välja töötada erinevaid lahendusi autorsuse vajaliku tunnustamise võimaldamiseks ja kunstnike paremaks hüvitamiseks, kasutades samas parimal viisil kõiki kultuuritoodete vahetamise ja jagamise tehnilisi võimalusi. Lahendusteede kaardistamisel ning asjakohaseimate sammude määratlemisel ja täpsustamisel tuleb lähtuda kunstnike ja loomeinimeste olukorrast.

Kunstnike ja loojate olukorra parandamine

§12. Kunstnike enamuse positsioon ja staatus on sageli ebakindel. See on reaalsus, mis oli olemas juba enne digitaalsete tehnoloogiate koitu. Nende rahalised vahendid ja tasu pärineb enamasti mitmetest allikatest — palk, grantid, patronaaž, autoriõigus, paralleelne ametitegevus, töötutoetus jne — olles sageli ebaregulaarne ja ennustamatu. Kultuurisektori palgatöötajail on sageli mitu tööandjat, sealhulgas ka kultuurisfäärist väljaspool; nad teevad erinevaid töid ja töötavad ühtaegu mitme erineva lepingu alusel. Autoriõiguse tähtsus sissetuleku allikana kõigub väga suurel määral loomesektorist sektorisse. Siiski on see kunstnike ja loojate enamuse jaoks vaid väike osa nende kogutulust.

§13. Kunstnike olukorra parandamine vajab lepinguõiguse muutmist Euroopa tasandil, tõkestamaks “väljaostulepingute” sõlmimist ja parandamaks kunstnike ja loojate positsioone läbirääkimistel turgu valitsevate meelelahutusoligopolidega.

§14. Tarbijad on ka kodanikud ning nad on seega vastutavad kunstnike ja loojate ees, kelle teoseid nad naudivad ja tarbivad.

§15. Digitaalajastul eeldab kunstnike toetamine nende varustamist uut keskkonda parimal viisil ära kasutada võimaldavate tööriistade, teabe, koolituse ja teenustega, mida paljud neist ei IKT-professionaalide kombel ei valda, kuid mis võiksid neil aidata oma teoseid tutvustada, oma toodangut müüa, oma etendusi reklaamida jne.

§16. Kuigi digitaaltehnoloogia üle käiv debatt on heitnud valgust kunstnike ebakindlale olukorrale, on autoritasu kogumise ja jaotamise süsteemid enamuses riikides enamuse kunstnike ja loojate suhtes probleemsed ja ebaõiglased sõltumata info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) olemasolust. Seepärast on üks peamistest ja kiireloomulisematest sammudest kogumis- ja jaotamissüsteemide üleeuroopaline reform, tagamaks autoriõigustega kaitstavate — nii digitaalsete kui mittedigitaalsete — teoste kasutamisest saadavate tulude õiglane, püsiv ja läbipaistev ümberjaotamine.

Tööstuslikud muudatused

§17. Kultuuritoodangu loomise ja tarbimise muutuste mõistmiseks tuleb valdkonda vaadata tervikuna. Viimase 20 aasta jooksul on nii kultuuri tootmine kui tarbimine (nii kvantiteedis kui rahas mõõdetuna) märkimisväärselt kasvanud, võimaldades Google ja Apple sarnastel monopolidel erinevalt kunstnikest hiigelkasumeid teenida. Mõnede tarbimisviiside (füüsilised andmekandjad nagu lindid, CD-d, DVD-d, blueray’d jne) populaarsus üha väheneb, teised seevastu arenevad või muutuvad järjest populaarsemaks (voogesitus, allalaadimine, elavas esituses kontserdid, filmide vaatamine kinodes, võrgumängud, nõudmiseni televisioon, e-raamatud jne).

§18. Dematerialiseerumine viib paljusid tööstusharusid tõenöoliselt mõjutavate muutusteni, olgu need siis erinevate turuosaliste esilekerkimine või kadumine; väärtuse kaotamine, loomine ja ülekanne, tööstusharu ümberstruktureerimine või uute ärimudelite esiletõus. Väärtusahelad teisenevad, mõned vahendajad kaovad, uued ametid tekivad samal ajal kui mõned teised on endiselt vajalikud.

§19. Olukorras, kus inimestevahelised tehingud ja suhtlus sõltuvad kõrgeltarenenud ja kiirelt muutuvaist tehnoloogiatest, on formaatide ja lugemisseadmete riistvara ühilduvus nii kultuuritoodangu demokraatliku kättesaadavuse kui majandustegevuse seisukohalt ülioluline. Euroopa institutsioonid peaksid seda tehnilist omadust toetama ja rakendama ning Euroopa õigusaktid peaksid seda soodustama.

§20. Üksikisikute vaheline jagamine peaks olema lubatud, näiteks laiendades olemasoleva eraviisilise kopeerimise erandi kaitseala. Juhul, ja siis, kui tõestatakse, et mitteäriline jagamine kahjustab kultuuriväärtuste tootmist, võib kaaluda ühetaolise sisumaksu või muu taolise meetodi sisseseadmist lairiba-võrguühenduste kasutajatele. Selline mehhanism ei tohi riivata internetikasutajate privaatsust. Tulude jaotusskeem peab eelistama vaeseid ja alustavaid loojaid.

§21. Me usume, et üldkasutatavuse (public domain) kindlustamisel on võtmetähtsus, arvestades selle rolli meie kodanike harimise (laiemas tähenduses) ja uue loomingu juures.

§22. Lõpuks on vabadus tegutseda, katsetada ning esitada väljakutseid olemasolevatele institutsioonidele, ärimudelitele, tehnoloogilistele piirangutele ja meetoditele oluline ning mitte ainult loometegevuse, vaid ka väärtusloome, teadmise võimaldamise ja selle sotsiaalse mõju seisukohalt ning ühiskonna kasvamise ja õitsengu võimaldamiseks. Internet ise ei oleks ilma selle tegutsemisvabaduseta tekkinud ja tingimusi, mis võimaldasid sellel juhtuda, ei tohiks ära kaotada. Seepärast peame me tagama võrguneutraalsuse.

Autoriõiguse reform

§23. Me toetame Creative Commons’it kui loomeinimeste head võimalust oma teoste jagamiseks, millal iganes nad seda soovivad.

§24. Varem kui kakskümmend aastat tagasi oli autoriõigus midagi tavalisi inimesi vaevalt puudutavat. Koopiate valmistamise ainuõiguse reeglistik oli suunatud ärilistel eesmärkidel tegutsejatele, kelle käsutuses olid vahendid, mis võimaldasid näiteks raamatuid trükkida või vinüülplaate pressida. Eraisikud, kes soovisid kopeerida luuletust ja selle oma armastatule saata või kopeerida muusika plaadilt kassetile ja selle sõbrale anda, ei pidanud muretsema autoriõiguse rikkumise pärast. Praktikas tähendas see, et mida iganes sa said teha tavainimesele kättesaadavate tehniliste vahenditega, võisid sa teha ilma mingit karistust kartmata.

Kuid täna on autoriõigus omandanud positsiooni, kus see kehtestab olulisi piiranguid sellele, mida tavalised kodanikud võivad oma igapäevaelus teha. Kui tehnoloogiline progress on parandanud tavainimeste võimalusi kultuuri nautida ja jagada, on autoriõiguse regulatsioon liikunud vastupidises suunas. Me tahame viia autoriõiguse tagasi tema juurte juurde ning teha absoluutselt selgeks, et see puudutab ainult ärilisel eesmärgil kopeerimist. Koopiate jagamine või kellegi teise autoriõigusega kaitstava teose muul viisil levitamine või kasutamine ei tohiks kunagi olla keelatud, kui seda tehakse mitteärilisel eesmärgil ja ilma kasumit taotlemata. Näiteks kasutajalt kasutajale (peer-to-peer) failijagamine on üks selliseid tegevusi, mis peaks olema legaalne.

§25. DRM (digital rights management, digital restrictions management) on lühend, mis tähistab õiguste või piirangute digitaalset haldust (eestikeelne termin on “tehnilised kaitsemeetmed” — tõlkija). Seda mõistet kasutatakse, tähistamaks rida erinevaid tehnoloogiaid, mille kõigi eesmärk on piirata tarbijate ja kodanike võimalust teoseid kasutada ja jagada isegi siis, kui neil on selleks seaduslik õigus. DRM-piirangutest kõrvalehoidumine peab alati olema legaalne, ning me peaksime kaaluma tarbijakaitse regulatsioonide kehtestamist teose õiguspärast kasutamist piiravate DRM-tehnoloogiate vastu. Pole mingit mõtet lasta oma parlamentidel vastu võtta tasakaalustatud ja mõistlikke autoriõigusakte, kui me samal ajal lubame suurtel rahvusvahelistel korporatsioonidel ise oma seaduseid kirjutada ja neid tehniliste meetmete abil jõustada.

§26. Suur osa tänasest meelelahutustööstusest rajaneb autoriõigusega kaitstud teoste ärilise kasutuse ainuõigusel. Seda me soovime säilitada. Kuid tänane kaitsetähtaeg — elu pluss 70 aastat — on absurdne. Ükski investor isegi ei vaataks äriplaani, mille tasuvusaeg on nii pikk. Me tahame lühendada kaitseaega sellise väärtuseni, mis oleks mõistlik nii ühiskonna kui investori vaatepunktist, ja pakume välja 20 aastat avaldamisest.

§27. Teosed, mis on endiselt autoriõigusega kaitstud, kuid mille õiguste omaniku leidmine on võimatu või raske, on täna suureks probleemiks. Enamusel neist teostest on väike või olematu majanduslik väärtus, kuid kuna nad on endiselt autoriõigusega kaitstud, ei saa neid taaskasutada ega levitada, kuna pole kedagi, kellelt luba küsida. Õiguste omajad, kes soovivad oma ärilist ainuõigust juba olemasolevate teoste kasutamiseks jätkata, peaksid õigused 5 aasta jooksul registreerima. See vähendaks märgatavalt orbteoste arvu ning parandaks otsinguvõimalusi.

§28. Orbteoste probleem vajab kiiret lahendamist. Seejuures on oluline mõista valdkondlikke erinevusi. Arhiividele, raamatukogudele ja ennekõike (avalik-õiguslikele) ringhäälikutele oleks eelistatav lahendus laiendatud kollektiivne litsentsimine. Samas peaks otsinguvõimaluste tagamine olema mõistlik ega tooma kaasa täiendavat administratiivset või bürokraatlikku tööd ega kulutusi. Orbteoste üldine välistamine autoriõiguse alt ei ole soovitatav, kuid Lex Europeana raamides tuleks kaaluda erandi tegemist raamatukogudele jne.

§29. Nüüdsest alates ja 5 aasta jooksul teose loomisest peaks autoriõigusega kaitstava teose registreerimine olema ärilise ainuõiguse kasutamise kohustuslikuks eelduseks. See piiraks oluliselt orbtööde lisandumist tulevikus.

§30. Tänased üha piiravamad autoriõigusaktid ja -praktika on saanud takistuseks muusikutele, filmitegijatele ja teistele kunstnikele, kes soovivad luua uusi teoseid, taaskasutades olemasolevate teoste osi. Me tahame seda muuta, viies sisse selged erandid ja piirangud, mis lubavad remiksimist ja paroodiaid ning juba olemasolevate teksti tsitseerimise õiguste põhjal loodud heli- ja audiovisuaalsete teoste tsiteerimisõigused.

§31. “Raamatunälg”, mida kogevad nägemispuudega ja piiratud kirjaoskusega inimesed, vajab lahendamist. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon kohustab Euroopa Komisjoni ja liikmesriike võtma asjakohaseid meetmeid, tagamaks puuetega inimestele võimaluse nautida juurdepääsu kultuuriteostele neile kasutatavais formaatides, ning tagamaks, et intellektuaalomandi õiguseid kaitsvad seadused ei seaks puuetega inimestele põhjendamatuid ega diskriminieerivaid juurdepääsupiiranguid kultuurilistele materjalidele. Vastavalt Euroopa Parlamendi 2011. aasta 12. mai raportis “Kultuuri- ja loometööstuse potentsiaali avamine” sätestatule peab Komisjon “tegema aktiivselt ja positiivselt koostööd Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooniga (WIPO), saavutamaks kokkulepe Maailma Pimedate Ühingu poolt 2009. aastal WIPO-s esitatud leppekavandile tugineva siduva õigusnormi kehtestamise osas.”

Täiendatud versioon, 6. september 2011
Konsolideeritud versioon pärast hääletust 28. septembril 2011

autor: Kirby Ferguson <kirby@kirbyferguson.com>
tõlge: Peeter P. Mõtsküla <peeterpaul@motskula.net>
originaal: Thoughts on IP Reforms and Best Practices for Creators (TorrentFreak)

Ma lõpetasin hiljuti neljaosalise vidoesarja Everything is a Remix ning mõned sarja fännid olid pahased, kuna see lõppes andmata konkreetseid juhiseid selle kohta, mida me kõik võime teha. Dokumentaalides on säärane lõppvaatus tavaline ning säärase lõpu ootus on mõistetav, kuid on paar põhjust, miks ma seda ei teinud.

Esiteks ja ennekõike püüdsin ma anda oma vaatajaile ajaloolise tausta ja konteksti. Ma tahtsin anda neile infot, mille alusel nad saaksid kujundada oma seisukohti ja otsuseid, mitte valmislahenduste komplekti. Teiseks, see tundus mulle sarja lõpetamise mitte-kinoliku viisina, peaaegu nagu enneaegsed lõputiitrid. Ma leian, et see teema ei sobi hästi audiovisuaalseks käsitlemiseks.

Palju parem on seda arutada siinsamas vana hea vanamoelise tekstina. Niisiis võtke seda artiklit videosarja lisana, lühikese ülevaatena sellest, mida me võime teha ja mille poole peaksime püüdlema. Mõned neist asjust on saavutatavad, mõned võib-olla mitte, ja kõik nad on esitatud mõõduka tagasihoidlikkusega. See on puhas arvamusavaldus, arutelu lähtekoht, mitte manifest. See on mõtteaine, mida pakub keegi, kellele see teema on olnud viimase pooleteist aasta jooksul nii uurimisobjektiks kui loominguliseks meetodiks.

Artikkel on kirjutatud üsna kiiresti, nii et kui leiate siit faktivigu või nõrka argumentatsiooni, hindan ma kõrgelt teie abi nende parandamisel.

Klassikaline autoriõigus

On julm tõde, et suurem osa loomingust on sünnist saati väärtusetu. Enamik raamatuist, filmidest, albumitest, arvutiprogrammidest ja millest iganes võetakse vastu mitte vaid ükskõikselt, vaid neid ei kasutatagi. Neid praktiliselt ei loeta, ei vaadata, ei kasutata. Valdav enamus neist õnnelikest, mis leiavad tagasihoidliku auditooriumi, langeb mõne aastakümnega unustusse. Vaid õhkõrn vähemus teostest omab pärast seda kaubanduslikku väärtust ning kehtivad autoriõiguse seadused on selgelt kirjutatud seda pisikest rühma silmas pidades. Copyleft’i aktivistid viitavad sellele segmendile mõnikord kui “loteriivõitjaile”.

Kuni 1976. aastani oli Ameerikas autoriõiguse tähtaeg 28 aastat koos võimalusega seda veel 28 aastaks pikendada. Pärast seda juhtus kaks suurt muudatust. Esiteks pikendati tähtaega dramaatiliselt 70 aastani pärast autori surma. Teiseks loobuti tähtaja pikendamise võimalusest, andes kõigile õiguste omanikele automaatselt maksimaalse tähtaja. Kumbki neist muudatustest ei olnud kasulik kellelegi peale loteriivõitjate.

Elu pluss 70 aastat on peaaegu kõigi teoste jaoks metsikult ülemäärane autoriõiguse tähtaeg. Lawrence Lessig’i sõnul ei pikendanud 85 protsenti autoriõiguse omanikest oma autoriõigust pärast esimest 28 aastat. See tähendab, et 85 protsendile neist olid nende teosed selle aja peale kaotanud kaubandusliku väärtuse — 28 aastat kaitset oli piisav.

Kui mul oleks võlukepp, keeraksin ma autoriõiguse tagasi 1976. aastale eelnenud seisu: 28 aastat kaitset võimalusega seda veel 28 aastaks pikendada. See teeks suurema osa teostest 28 aastaga üldkasutatavaks. Need, kes oma õiguste tähtaega pikendavad, saaksid 56 aastat autoriõiguste kaitset, mis oleks tõenäoliselt piisav, kestmaks autori kogu eluajal. Kui see süsteem oleks jõus praegu, oleks suur osa 20. sajandi materjalist meile vabalt kasutatav ja jagatav. Kujutage vaid ette, millised oleksid selles maailmas Project Gutenberg, Archive.org, YouTube või Google Books. Nad oleksid allikad, mida ei saaks võrrelda millegagi, mida me eales näinud oleme.

On kurb reaalsus, et autoriõiguse tähtaja lühendamine paistab ääretult ebatõenäolisena. Võidetavam lahing võiks olla järgmise pikendamise ärahoidmine 2023. aastal, mil me saame kahtlemata nägema loteriivõitjate üha kahaneva segmendi järjekordset lobi-pingutust.

Kui sa oled ameeriklane, kasuta oma vaba kasutuse õigust

Vaba kasutus (fair use) on USA autoriõiguse kaitseala piirang, mis lubab teoseid taaskasutada kommenteerimise, kriitika, hariduse jm eesmärkidel. Copyleft’i aktivistid kalduvad vaba kasutust mustama, kuna see ei takista kedagi teid suurte kohtuhagidega ähvardamast. Kahjuks ongi see nõnda. Isegi kui sul on usaldusväärne vaba kasutuse kaitseargument, võidakse sind kohtusse vedada ning isegi kui sa kohtus võidu saavutad, võivad su kohtukulud ulatuda sadadesse tuhandetesse dollaritesse ning emotsionaalne kulu on määratu.

Niisiis vajavad vaba kasutuse piirid selgemat määratlemist, kuid fakt jääb faktiks — vaba kasutuse õigusele tuginetakse päevast päeva kindlalt ja ilma probleemideta. Vaadake päevauudiseid, dokumentaalfilmi või The Daily Show’d ja te näete vaba kasutust kõikjal. Suured kohtuasjad, millest me aeg-ajalt kuuleme, on erandid, mis varjutavad seda, kui efektiivne ja võimas vaba kasutus tegelikult on. (Ja ärgem unustagem, et kui sa peaksid end vaba kasutuse õigusele tuginenuna ikkagi kohtust leidma, on olemas rida avalikes huvides tegutsevaid organisatsioone, mis suudavad sulle pakkuda pro bono õigusabi).

Viimastel aastatel on tekkinud mitmed parimate praktikate kogusid, mis näitavad, kui võimas võib olla kogukonna poolt omaks võetud vaba kasutuse õigus. Suurepärase, ent alahinnatud allikana väärib siinkohal märkimist Patricia Aufderheide ja Peter Jaszi Reclaiming Fair Use, mis annab ühtlasi ka väga hea lühiülevaate copyleft’i liikumise ajaloost.

Teie, kes te asute väljaspool USA õigusruumi ega saa tugineda siinsele vaba kasutuse kontseptsioonile, elate oma õnneks ka märksa vähem hagemisaltis kultuuriruumis.

Vajalikud de minimis sätted

Toon näite, miks vaba kasutus vajab selgemat piiritlemist. Autoriõiguses tähendab “de minimis” kasutusviise, mis on õigusrikkumisena käsitlemiseks liiga väikesed — neid loetakse vabaks kasutuseks. Ometi muutis veider Bridgeport Music, Inc. v. Dimension Films kohtuasi küsitavaks, kas de minimis on enam üleüldse olemas. See kohtuasi puudutas Funcadelic’u kahesekundise lõigu märkamatut kasutamist NWA loos “100 Miles and Runnin’”. (Kusjuures kostjaks ei olnud ei NWA ega nende plaadifirma, vaid filmilevitaja, kes juhtus seda laulu filmis kasutama.) Igal juhul kujutab see kohtuasi endast ei rohkemat ega vähemat kui intellektuaalomandi düstoopia ajastu piiriposti. Avaldatud teose pisimagi osa taaskasutamine paistab nüüd haavatav olema.

Me vajame selgeid piirmäärasid, millest allpool autoriõiguslik kaitse ei ole kohaldatav. Võib-olla on see kaks sekundit salvestatud muusikat. Võib-olla on see viis sekundit videomaterjali. Need piirid on meelevaldsed, kuid mis iganes piirväärtused ka kokku lepitakse, on nad mõistlikumad kui teadvuslävest allapoole jäävate meedialõigukeste autoriõiguslik kaitsmine.

Tarkvara- ja ärimeetodipatentide kaotamine

Ma ei lähe süvitsi patentide teemasse, kuna see on keerukas ala, mis hõlmab vägagi erinevaid tööstusharusid. Tõeline patendireform peaks selle lahknevusega arvestama. Ravimile, mille turuletoomine maksab miljardeid dollareid, antud patenti tuleks käsitleda erinevalt patendist, mis antakse ühe mehe poolt paari nädalaga loodud leiutisele.

Küll aga võib lihtsalt öelda, et tarkvarale ja ärimeetoditele (mis on enamasti tarkvara) antud patendid ei ole teinud midagi innovatsiooni soodustamiseks, kuid on teinud palju selle pidurdamiseks. Me oleme näinud massilist patendivõidurelvastumist nutika arvutustehnika vallas, patenditrolle määramatut hulka väikefirmasid ära kasutamas ning nende instrumentide häbematut kasutamist relvadena. On nii ilmselge, et tarkvarapatendid ei “soodusta kasulike kunstide arengut”, et kõige mõistlikum tee ei ole mitte nende reform, vaid neist loobumine.

Kirby Ferguson on New York City’s elav vabakutseline filmitegija, kirjanik ja kõnemees ning “Everything is a Remix’i” autor. Ta veab praegu KickStarter’i kampaaniat, et luua vaba ja avatud poliitiline sari “This is Not a Conspiracy Theory“.

autor: Piotr Czerski <piotr@czerski.art.pl>
Marta Szreder’i ingliskeelsest tõlkest
eesti keelde tõlkinud Peeter P. Mõtsküla <peeterpaul@motskula.net>

Tõenäoliselt enim ülearu kasutatav sõna meedia diskursuses on “põlvkond”. Kord püüdsin ma kokku lugeda viimase kümne aasta jooksul välja kuulutatud “põlvkondi” alates artiklist, mis puudutas niinimetatud “Põlvkond Eimiskit”; ma usun, et neid oli vähemalt kaksteist. Neil kõigil oli üks ühine omadus: nad eksisteerisid vaid paberil. Reaalsus ei ole meile kunagi andnud üht käegakatsutavat, tunnetatavat, unustamatut impulssi, jagatud kogemust, mis oleks meid igaveseks eristanud varasemaist põlvkondadest. Me oleme seda otsinud, aga põhimõtteline muudatus on tulnud märkamatult, koos kaabeltelevisiooni, mobiiltelefonide ja ennekõike internetiga. Viimase viieteist aasta jooksul toimunud muudatuste ulatust võime täielikult mõista alles täna.

Meie, võrgulapsed; meie, kes me oleme üles kasvanud internetiga ja internetis, oleme põlvkond, kes selle mõiste sisule vastab, olgugi et mõnevõrra kummutavalt. Me ei ole üle elanud reaalsusest pärinevat impulssi, vaid pigem reaalsuse enese metamorfoosi. See, mis meid ühendab, pole ühine, piiratud kultuuriline kontekst, vaid usk sellesse, et kontekst defineerib iseennast ning on vaba valiku tulemus.

Ma tean seda kirjutades, et kasutan asesõna “meie” valesti, sest meie “meie” on kõikuv, pidevusetu, hägune, vanade kategooriate järgi ajutine. Kui ma ütlen “meie”, tähendab see “paljud meist” või “mõned meist”. Kui ma ütlen “me oleme”, tähendab see “me oleme tihti”. Ma ütlen “meie” ainult selleks, et olla üldse võimeline meist rääkima.

1. Me kasvasime üles koos internetiga ja internetis. See teeb meid teistsuguseks; see on see, millest tuleneb peamine, kuigi teie vaatepunktist üllatav, erinevus: me ei “surfa” ja internet ei ole meie jaoks “koht” ega “virtuaalne ruum”. Internet ei ole meile miski väljaspool reaalsust, vaid osa sellest: nähtamatu, kuid alati olemasolev kiht, mis on füüsilise keskkonnaga läbi põimunud. Me ei kasuta internetti, me elame internetis ja selle kõrval. Kui me peaks jutustama teile, analoogmaailma inimestele, oma bildungsroman’i, võiksime öelda, et igas meid kujundanud kogemuses on internetil olnud oma loomulik osa. Me saime võrgus sõpradeks ja vaenlasteks, me valmistasime võrgus eksamiteks spikreid, me kavandasime võrgus pidusid ja õppekogunemisi, me armusime ja läksime lahku võrgus. Võrk ei ole meile tehnoloogia, mida pidime õppima ja millest suutsime kuidagi aru saada. Võrk on protsess, mis pidevalt toimub ja muutub meie silme ees, koos meiega ja läbi meie. Tehnoloogiad tekivad ning kaovad seejärel unustusse, võrgulehti ehitatakse, nad õitsevad ja hääbuvad, aga võrk ise kestab edasi, sest meie ise olemegi võrk; meie, kes me suhtleme üksteisega viisil, mis on meile loomulik, intensiivsem ja efektiivsem kui kunagi varem kogu inimkonna ajaloos.

Võrgus üles kasvanuna mõtleme me teisiti. Võime leida informatsiooni on meile sama elementaarne kui seda on teie jaoks võime leida võõras linnas raudteejaam või postkontor. Kui me tahame midagi teada — olgu selleks siis tuulerõugete esimesed sümptomid, “Estonia” uppumise põhjused või see, kas veearve ei ole juhtumisi kahtlaselt suur — tegutseme me satelliitnavigatsioonisüsteemiga varustatud auto juhi kindlusega. Me teame, et leiame vajaliku info paljudest kohtadest, me oskame neisse kohtadesse pääseda, me teame, kuidas nende usaldusväärsust hinnata. Me oleme õppinud leppima sellega, et ühe vastuse asemel leiame palju erinevaid, ja me oskame nende hulgast välja valida kõige tõenäolisema, ignoreerides neid, mis ei tundu usaldusväärsed. Me valime, me filtreerime, me mäletame, ja me oleme valmis õpitud info uue ja parema vastu vahetama, kui see meieni jõuab.

Meie jaoks on võrk omamoodi jagatud välismälu. Me ei pea mäletama ebaolulisi üksikasju: kuupäevi, summasid, valemeid, seadusesätteid, tänavanimesid, detailseid kirjeldusi. Meile piisab sellest, et teame kokkuvõtet, seda põhilist, mida vajame teabe töötlemiseks ja teistega jagamiseks. Kui vajame üksikasju, leiame need sekunditega. Samuti ei pea me olema iga ala asjatundjad, kuna me teame, kust leida inimesi, kes on spetsialiseerunud teemadele, mida me ise ei tunne, ent keda me võime usaldada. Inimesi, kes jagavad oma eriteadmisi meiega mitte kasumi teenimiseks, vaid seetõttu, et me kõik usume, et info eksisteerib vaid liikumises, et see tahab olla vaba ja et me kõik saame informatsiooni vahetamisest kasu. Iga päev: õppides, töötades, igapäevaprobleeme lahendades, oma huvidega tegeledes. Me teame, kuidas võistelda ja meile meeldib võistelda, kuid meie võistlus, meie soov erineda, rajaneb teadmisele, võimele teavet interpreteerida ja töödelda, kuid mitte selle monopoliseerimisele.

2. Kultuurielus osalemine ei ole meile midagi ebatavalist: globaalne kultuur on meie identiteedi nurgakivi, meie enesemääratlemiseks olulisem, kui traditsioonid, ajaloolised narratiivid, sotsiaalne staatus, põlvnemine või isegi keel, mida kasutame. Kultuurisündmuste ookeanist valime just need, mis meile kõige paremini sobivad; me suhestume nendega, arvustame neid, salvestame oma arvustused selleks loodud võrgulehtedele, mis annavad meile soovitusi ka teiste albumite, filmide või mängude kohta, mis meile meeldida võiksid. Mõnesid filme, seriaale või videoid vaatame me koos kolleegidega või sõpradega kogu maailmast; mõnesid hindame vaid koos väikese grupiga inimestest, keda me ei pruugi kunagi näost näkku kohata. Seepärast tunneme, et kultuur muutub ühtaegu nii globaalseks kui individuaalseks. Seepärast vajame vaba juurdepääsu sellele.

See ei tähenda, et me nõuame kõigi kultuurisaavutuste tasuta kättesaadavaks tegemist, olgugi et kui me ise midagi loome, anname selle tavaliselt vabaks levitamiseks. Me mõistame, et seni vaid professionaalidele reserveeritud kvaliteediga filmi- või helifailide loomist võimaldava tehnoloogia kõigile kättesaadavaks muutumisest hoolimata nõuab loomingulisus pingutust ja investeeringuid. Me oleme valmis maksma, aga levitajate nõutav hiiglaslik vahendustasu tundub meie jaoks enesestmõistetavalt ülehinnatuna. Miks peaksime maksma info levitamise eest, kui seda on võimalik hõlpsasti ja täiuslikult kopeerida ilma algsest kvaliteedist raasugi kaotamata? Kui me saame vaid informatsiooni, tahame, et hind oleks sellele vastav. Me oleme valmis maksma rohkem, kuid siis me eeldame, et saame mingit lisaväärtust: huvitav pakend, vidin, kõrgem kvaliteet, võimalus vaadata kohe, ilma faili allalaadimist ootamata. Me oleme võimelised tänulikkust üles näitama ja me tahame artisti hüvitada (alates sellest, kui raha muutus paberkupüüridest reaks numbriteks ekraanil, on maksmine saanud mõnevõrra sümboolseks vahetustehinguks, mis peaks mõlemale osapoolele kasulik olema), kuid korporatsioonide müügieesmärkidest pole meil sooja ega külma. Pole meie süü, et nende äri on oma traditsioonilisel kujul lakanud mõistlik olemast ning et selle asemel, et vastata väljakutsele ja üritada tuua meieni midagi enamat kui see, mida me võime tasuta saada, on nad otsustanud kaitsta oma iganenud viise.

Ja veel üks asi: me ei taha maksta oma mälestuste eest. Filmid, mis meenutavad meile meie lapsepõlve, muusika, mis meid kümne aasta eest saatis — välismäluvõrgus on nad lihtsalt mälestused. Nende mäletamine, vahetamine ja edasiarendamine on meile midagi sama loomulikku kui mälestus “Casablancast” on teile. Me leiame võrgust filme, mida lastena vaatasime, ja me näitame neid oma lastele, just nagu teie jutustasite meile Punamütsikesest või Kuldkiharast. Kas te kujutate ette, et keegi võinuks teid seejuures seaduserikkumises süüdistada? Ka meie mitte.

3. Me oleme harjunud, et meie arved maksavad ennast ise, kuni meie kontodel on piisavalt raha; me teame, et pangakonto avamine või mobiilioperaatori vahetamine on vaid ühe võrguvormi täitmise ja kulleriga kohaletoimetatud lepingu allkirjastamise küsimus; et isegi reis Euroopa teise serva koos kiire ringkäiguga tee peale jäävas linnas on korraldatav kahe tunniga. Järelikult, olles riigi teenuste kasutajad, häirib meid üha enam selle arhailine kasutajaliides. Me ei saa aru, miks peaksime tulude deklareerimiseks täitma mitu blanketti, millest peamisel on rohkem kui sada küsimust. Me ei mõista, miks peame formaalselt kinnitama ühelt aadressilt väljakolimist, et teisele sisse kolida, justkui ei suudaks kohalikud omavalitsused ilma meie sekkumiseta omavahel suhelda (mainimata, et püsiaadressi omamise nõue kui selline on juba ise absurdne).

Meis ei ole jälgegi sellest tagasihoidlikust nõustumisest, mida näitasid üles meie vanemad, kes olid veendunud administratiivsete küsimuste äärmises olulisuses ja kes lugesid riigiga suhtlemist millekski tähistamisväärseks. Me ei tunne seda austust, mille juured on üksildase kodaniku kauguses majesteetlikest kõrgustest, mida asustab läbi pilvede vaevalt nähtav valitsev klass. Meie nägemus ühiskondlikust struktuurist erineb teie omast: ühiskond on võrk, mitte hierarhia. Me oleme harjunud olema võimelised alustama dialoogi kellega iganes, olgu ta professor või popstaar, ja me ei vaja mingeid erilisi sotsiaalse staatusega seotud kvalifikatsioone. Suhtluse edukus sõltub ainult sellest, kas meie sõnumi sisu nähakse olulise ja vastamist väärivana. Ja kui me tunneme, et tänu koostööle, jätkuvale dispuudile ja oma argumentide kaitsmisele kriitika eest, on meie arvamused mitmetes küsimustes lihtsalt paremad, siis miks ei võiks me oodata tõsist dialoogi valitsusega?

Me ei tunne religioosset austust “demokraatlike institutsioonide” vastu nende praeguses vormis, me ei usu nende aksiomaatilisse rolli erinevalt neist, kes näevad “demokraatlikke institutsioone” enda rajatud monumentidena iseendale. Me ei vaja monumente. Me vajame süsteemi, mis vastab meie ootustele, süsteemi, mis on läbipaistev ja pädev. Ja me oleme õppinud, et muutus on võimalik: et iga ebamugav süsteem on asendatav ja saab asendatud uuega, sellisega, mis on efektiivsem, meie vajadustele paremini vastav ja rohkem võimalusi pakkuv.

See, mida me hindame kõige rohkem, on vabadus: sõnavabadus, info- ja kultuurivabadus. Me tunneme, et tänu vabadusele on võrk see, mis ta on, ja et meie kohus on seda vabadust kaitsta. Me võlgneme seda tulevastele põlvedele, just samamoodi nagu me võlgneme neile kaitstud keskkonna.

Võib-olla ei ole me sellele veel nime andnud, võib-olla ei ole me sellest veel täiesti teadlikud, aga mulle tundub, et see, mida me tahame, on reaalne, tõeline demokraatia. Demokraatia, mis on, võib-olla, midagi enamat kui see, millest teie ajakirjandus unistab.

Delfi ei ole viidanud algse artikli autorile (Timothy B. Lee), rikkudes tema AutÕS §-s 12 sätestatud õigust autorsusele ja autorinimele. Tõsi, vaidluse tekkimisel T. B. Lee või Ars Technica’ga võiks Delfi muidugi väita, et tegemist on päevauudisega, millele AutÕS § 5 p 6 järgi autoriõiguse seadust ei kohaldata, kuid ma ei julge ennustada, kuidas see vaidlus laheneks. Samas — ja siin ei räägi ma mitte seadusest, vaid omaenda isiklikust arusaamast autori õigustest — on selline käitumine igal juhul kohatu.

Samuti on Delfi allikale (Ars Technica) viidanud vaid artikli tekstis, kuid jätnud lisamata hüperlingi originaalile, mis sisaldab omakorda viiteid täiendavatele teemakohastele allikatele, mis võivad asjast sisuliselt huvitatud lugejale olulised ja kasulikud olla.

Ma saan täiesti aru, kui paberlehes ning tele- või raadiouudistes jäetakse osa allika- ja edasiviiteid formaadipiirangutele ja mõistlikkuse põhimõttele tuginedes välja. Aga ma ei suuda leida sisulist õigustust samasuguse praktika harrastamisele digikeskkonnas.

Enne, kui ma asun oma ettekande juurde, palun käega märku anda neil saalisviibijail, kes ei ole kümne viimase aasta jooksul mitte ühtegi neile saadetud elektronkirja oma kolleegidele, äripartneritele ega tuttavatele edasi saatnud.

(ühtki kätt ei tõusnud)

Tänan!

Välisministeeriumi kodulehelt on saadaval dokument pealkirjaga “Teavet võltsimisvastase kaubanduslepingu kohta“. Selle kohaselt on lepinguga liitumine Eestile kasulik peamiselt kahel põhjusel. Esiteks aitavat see siin juba kehtiva õigusega samal tasemel kaitsta meie autorite huve teistes riikides. Mul ei ole infot, mis kinnitab, et Ameerikas, Jaapanis või teistes lepingu allkirjastanud riikides toimub Eesti autorite õiguste massiline rikkumine. Lepinguga mitteliitunud riikides aset leida võivate rikkumiste eest ei kaitse ACTA meie autoreid aga kuidagi.

Teiseks näitavat lepinguga liitumine seda, et me ei toeta intellektuaalomandi vargust ja võltsingutega kauplemist. Karistusseadustiku § 199 kohaselt on vargus võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 49 võime lugeda, et asi on kehaline ese. Kuna varastada saab ainult asju, intellektuaalomand aga pole asi, vaid kehatu õiguste kogum, ei ole selle varastamine juba põhimõtteliselt võimalik.

Aga see selleks.

Nii Euroopa Komisjoni kui Eesti Vabariigi Valitsuse esindajad on korduvalt kinnitanud, et ACTA-ga liitumine ei too kaasa vajadust muuta meil kehtivaid seadusi. Kuigi mõned minust kogenumad juristid on selle väite kahtluse alla seadnud, pean siinkohal vajalikuks puudutada hoopis üht ametlikes analüüsidokumentides seni kajastamata jäänud asjaolu, millele on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Parlamendi liige Marietje Schaake.

Tsiteerin: “ACTA lukustab iga selle allkirjastanud riigi autoriõiguse jõustamise süsteemi, piirates demokraatlike protsesside võimalust läbi viia reforme, mis on vajalikud selleks, et viia meie seadused kooskõlla infoajastu vajadustega.”

Tõsi, ACTA artikkel 41 lubab igal lepinguosalisel selle lepingu 180-päevase etteteatamistähtajaga üles öelda. Kuid teadupärast on ebaseaduslikult — või lihtsalt halvasti — ehitatud rajatise lammutamine alati kulukam kui selle ehitamata jätmine. Kui me praegu liitume ACTA-ga selleks, et meid peetaks üheks intellektuaalomandi õiguskaitse vallas arenenud riikidest, võib hirm lepingu ülesütlemisest tuleneva välispoliitilise kahju ees üles kaaluda hüved, mida intellektuaalomandi õiguskaitse sisuline reform meile tulevikus kaasa võiks tuua.

ACTA hind on järjekordne tükk meie — nii Eesti kui Euroopa — legislatiivsest vabadusest.

Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu ei vääriks autorite, esitajate ja nende abiliste õigused seaduse kaitset. Ma väidan, et kehtiv, suures osas 17. sajandi tehnoloogilisele, sotsiaalsele ja majanduslikule reaalsusele tuginev autoriõiguse süsteem on ajale jalgu jäänud ning vajab mitte kosmeetilisi parandusi, vaid põhjalikku reformi.

Lubage mul tuua üks näide. Karistusseadustiku § 222 näeb teose reprodutseerimise eest levitamise eesmärgil ilma teose autori või tema õiguste valdaja loata ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Autoriõiguse seaduse §-de 6 ja 7 kohaselt tekib autoriõigus teosele selle loomisega, kusjuures teose eesmärk, väärtus, konkreetne väljendusvorm ega fikseerimise viis ei saa olla aluseks autoriõiguse mittetunnustamisele.

Ma palun nüüd käega märku anda kõigil neil, kes on saanud iga nende poolt edasi saadetud e-kirja autorilt loa tema teose reprodutseerimiseks levitamise eesmärgil.

(ühtki kätt ei tõusnud)

Absurdne?

Minu arvates samuti.

Info- ja sidetehnoloogia areng on viinud digitaalsete teoste koopiate tootmise ja levitamise piirkulu nullilähedaseks. Autoriõiguse kehtiv süsteem aga jagab maailma endiselt üksteisest riigipiiridega eraldatud territooriumideks, kus õiguste omanikud ja kollektiivse esindamise organisatsioonid võisid omal ajal kontrollida füüsilistele andmekandjatele salvestatud teoste — näiteks paberist raamatute ning plastikust muusika- ja filmiplaatide — levikut.

Internetikasutajad, kelle koguarv maailmas ületab Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (ITU) andmetel kaht miljardit, aga nõuavad digitaalseid teoseid, nüüd ja kohe ning mõistliku hinnaga. Seejuures ei pruugi mõistlik hind võrduda nulliga — kuidas muidu oleks iTunes’ist saanud maailma suurim muusikapood või mismoodi on amazon.com e-raamatute müügikäive kõvakaaneliste paberraamatute omast möödunud? Ning millega seletada seda, et Ameerika Ühendriikides on Netflix’i pakutava tasulise filmilevi osakaal internetiliikluse kogumahust samas suurusjärgus BitTorrent’i omaga Euroopas, kus Netflix — mitte autorite, vaid autorikaitsjate — tahtel kasutajatele kättesaadav ei ole?

Eesti ajakirjandus on hiljuti avaldanud lugusid tohututest kahjudest, mida piraatkoopiate tõmbamine on Lotte-filmi loojatele väidetavalt põhjustanud. Aga legaalsete koopiate allalaadimise võimalust Eestis ei pakuta. Ma ei taha plastikplaati oma riiulisse tolmu koguma, ma tahan filmi vaadata. Ma ei taha otsida interneti hämaratest nurgatagustest amatööride tehtud piraatkoopiaid, ma tahan Full HD kvaliteedis originaali. Ja ma olen valmis selle eest maksma, aga mul ei lasta seda teha.

Vohavas piraatluses ei ole süüdi mitte ülemaailmne miljardipäine kuritegelik jõuk, vaid ajast ja arust seadused, mis ei lase teenusepakkujail rahuldada reaalselt eksisteerivat ja üha kasvavat nõudlust. Seadused, mille parema täitmise tagamine on üks võltsimisvastase kaubanduslepingu põhieesmärkidest.

Me ei vaja ACTA-t, me vajame autoriõiguse reformi.

Tõsi, see reform ei saa olema ei lihtne ega kiire.

Esiteks vajab asja sisuline külg väga põhjalikku läbimõtlemist. Sellesse protsessi tuleb poliitikute ja juristide kõrval kaasata autorid, esitajad, produtsendid, infotehnoloogia asjatundjad ning tarbijad. Tarbijad, kellest enamus on samuti autorid, isegi kui nad seda endale täna ei teadvusta. Meie õnneks on need küsimused sattunud avaliku huvi keskpunkti ning esialgne hirmutamine ja sildistamine on asendumas järjest sisukama diskussiooniga. See tähendab, et meil on praegu reaalne võimalus kaasata reformi ettevalmistamisesse erinevate alade parimaid asjatundjaid.

Teiseks on Eesti seadusandja juba praegu seotud nii Euroopa direktiivide kui olemasolevate rahvusvaheliste lepetega. Seetõttu ei saa me sisulisi muudatusi teha üksi, vaid ainult koos oma partneritega. Oma väiksusest hoolimata oleme me Euroopa Liidu täieõiguslik liige ning meie e-riigi edulugu teatakse ja kadestatakse nii Euroopas kui mujalgi. Meil on õigus ja võimalus välja tulla oma ettepanekutega. Ja me ei pea kartma, et keegi meid kuulda ei võta, sest isegi Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) peadirektor Francis Gurry on vähem kui aasta tagasi avalikult öelnud, et autoriõigus peab kas kohanema tekkinud eelistega või hävima ning et autoriõiguse ülesanne pole olemasolevate ärihuvide kindlustamine ja toetamine, vaid kultuuri dünaamilise arengu soodustamine.

Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Meie praegune valitsuskoalitsioon on lubanud, et Eesti peab saama interneti-alase õigusloome eeskujuks maailmas. Täna on parim aeg alustada selle lubaduse täitmist.

Tänan tähelepanu eest.

Advertised as some kind of a “coalition of the willing” — either you’re with us or you’re with pirates, counterfeiters, and possibly even Lord Voldemort himself — ACTA pretends to only deal with the enforcement of copyrights and related rights that are already present in EU directives and national laws of the Union’s member states. While the agreement’s publicly announced purpose is to harmonize the enforcement of such rights in signatory countries, it actually harmonizes the enforcement of the rights arising out of existing copyright-and-related-rights laws that are based on economic, social and technological realities of late 17th century.

Should the legislators of any signatory decide that it’s time to replace the obsolete copyright framework with something that actually fits the information society of 21st century, they will likely find that they cannot do that unless they withdraw from ACTA. And that’s going to be much harder than not signing and ratifying the unfortunate agreement in the first place.

Don’t take my words for granted. Read MEP Marietje Schaake’s article. Read ACTA itself, and read about ACTA. Ask yourself why ACTA was drafted and negotiated without involving WTO (who is in charge of TRIPS agreement) and WIPO (who is in charge of the Berne Convention). Think. Ask a lawyer you can trust (I know they’re rare, but they do exist). Make up your mind. And then act.

What you can do — what you should do — is to share this. With your friends, with your lawyer, with your legislators. Write to the MPs and MEPs you elected. Ask them not to sacrifice their — or their successors’ — freedom to modernize the copyright system.

Stop ACTA!

Originaal: We Need Copyright Reform, Not ACTA!
Autor: Marietje Schaake, MEP (D66)
Allikas: TorrentFreak.com, 2012-02-04
Tõlge: Peeter P. Mõtsküla <peeterpaul@motskula.net>

Euroopa Parlamendi liikmena tervitan ma südamest kasvavat tähelepanu, mida võltsimisvastane kaubanduslepe (ACTA) on viimastel nädalatel saanud. Massilise pahameeletormi tekkimine võttis omajagu aega, kuid protestihääled lähevad meie silme all üha valjemaks.

Internet on suurepärane vahend, juhtimaks poliitikute tähelepanu kõigile sellest lepingust tulenevaile ohtudele, just nii nagu internet oli vahendiks, mis võimaldas inimesed Ühendriikides SOPA ja PIPA eelnõude vastu mobiliseerida. Siiski, et mistahes lobitöö saaks olla mõjus, peab see tuginema faktidele. Informeerimatu kriitika aitab vaid ACTA toetajaid.

ACTA-st tulenevaid ohte ja riske tunnetavad nii sõnavabaduse kaitsjad kui ravimite kättesaadavuse eest seisjad. ACTA üritab lahendada hulka vägagi erinevaid probleeme, ning seepärast ei ole ta heaks lahenduseks ühelegi neist. Peale selle tekitab paljudele tõsist muret ACTA põhjustatav kaudne kahju.

Kahetsusväärselt ei ole äriühingute, valitsusväliste organisatsioonide ega poliitikute muretsemine viinud paremate tulemusteni. Osaliselt tuleneb see ACTA loomise ja läbirääkimiste läbipaistmatusest. Demokraatlikult valitud esindajana usun ma, et valitsuse roll ei ole iganenud ärimudelite kaitsmine ning ma pean meie ülesandeks tagada demokraatlik järelevalve.

Lisaks süvenemisele selle üksikasjadesse, mida ACTA teeb ja mida ta ei tee, on oluline astuda ka samm kaugemale ja vaadata suuremat pilti. Inimesena, kes toetab autoriõiguse reformi, ennekõike autoriõiguse seaduste harmoneerimist Euroopas, ei usu ma, et iganenud süsteemide rangem jõustamine võiks olla kasulik või oluline. Paljudel juhtudel ei ole jõustamine üleüldse võimalik, ning kindlasti mitte ilma inimeste põhiõigusi riivamata.

Ometi on meelelahutustööstus hakanud avaldama tugevat survet, jõustamaks autoriõiguse ajast ja arust juriidilisi konstruktsioone. ACTA lukustab iga selle allkirjastanud riigi autoriõiguse jõustamise süsteemi, piirates demokraatlike protsesside võimalust läbi viia reforme, mis on vajalikud, et viia meie seadused kooskõlla infoajastu vajadustega.

Infoühiskonna kiire areng ja umbes 15 viimase aasta jooksul aset leidnud innovatsioon on muutnud meie eluviisi. Interneti abiga saavad inimesed teostada oma info- ja sõnavabadust puudutavaid põhiõigusi. Inimõiguste rikkumisi dokumenteeritakse ja jagatakse üle maailma, ning viisid, mil me tarbime ja jagame infot ja kultuuri, sh uudiseid, muusikat ja filme, on alatiseks muutunud. Enamus autoriõiguse reeglitest loodi trükipressi jaoks ja kodifitseeriti rahvusvaheliselt ammu enne raadio leiutamist.

Mõned Euroopa Liidu kõige tähtsamad internetti reguleerivad seadused pandi paika enne sotsiaalmeedia ja inimeselt-inimesele jagamise esiletõusu. 2000. aasta e-kaubanduse direktiiv ja 2001. aasta autoriõiguse direktiiv võeti vastu, ette nägemata uusi teenuseid, mis on välja töötatud viimase 10 aasta jooksul. Ikka ja jälle on leidnud kinnitust, et direktiivid ja neid jõustavad siseriiklikud seadused ei vasta vahetult nende kehtestamise järel alanud digiajastu vajadustele. Euroopa autoriõiguse fragmenteeritus asetab oma kultuurilise rikkuse poolest tuntud Euroopa Liidu Ameerika Ühendriikidega võrreldes ebasoodsasse konkurentsisituatsiooni.

Autoriõigus ja e-kaubandus peavad vastama arenenud infoühiskonna vajadustele, milles me täna elame. Võimaldamaks digitaalse ühisturu õitsengut Euroopas, peame analüüsima viimase 12 aasta internetti puutuvat kohtupraktikat ning kuulama loojaid, innovaatoreid ja tarbijaid. Kui me soovime hästi teenida tarbijaid, kunstnikke ja ettevõtjaid, peame leidma autoriõiguse uue tasakaalu. Autoriõiguse iga aspekt vajab arutamist: ainuõigused, piirangud ja erandid, kollektiivne haldamine, jõustamine jne. Alles seejärel peaksime arutama, milliste vahenditega jõustada seda uut tasakaalustatud autoriõigust rahvusvahelisel areenil, olgu siis ACTA või millegi muuga.

ACTA-t ei tohi vastu võtta. Keskendugem reformidele, mis laseksid interneti võimalustel õitsele puhkeda, selle asemel, et lubada iganenud ärimudelitel piirata vaba turgu ja publikut kriminaliseerida. Ka võltsravimitest tulenevad terviseriskid väärivad ACTA pakutavaist paremaid lahendusi. Liituge minuga, sõnastades oma muresid selle lepinguga seoses, et saaksime sisse seada 21. sajandile sobivad paindlikud autoriõiguse reeglid.

Nii mõnedki demonstrandid oleksid muidu ehk koju jäänud, kuid tänu Teile otsustasid nad siiski külma talveilma trotsida. Ma ei ole kindel, kas president Ilves oleks pidanud vajalikuks sõna võtta, kui Te ei oleks kolmapäeval juhtinud tema — ja paljude teiste — tähelepanu probleemi tõsidusele. Ning ma olen veendunud, et Teie abita ei oleks meie sõnum peavoolumeedias nii laialdast kajastamist leidnud.

Meedia tähelepanu on muidugi oluline, ent paratamatult mööduv. Kuid Teie andsite meile midagi palju püsivamat — Te andsite meile sümboli. Alates 11. veebruarist ei seostu fooliumist peakate enam abstraktsete hirmudega kosmiliste olendite ees, kes oma kiirtega mütsikandjate peades sonkima kipuvad. Nüüd tähistab tinamütsike selle kandja tahet kaitsta oma vabadust mõelda ka selliseid mõtteid, mis ei pruugi olla kooskõlas ametliku ideoloogiaga, lähtugu see siis Stenbocki majast või kusagilt kaugemalt.

Me tahame mõelda oma peaga. Me tahame võimalust teha informeeritud otsuseid, mitte pimesi omaks võtta — ega ära põlata — valmis seisukohti pelgalt sellele põhjal, kes nende poolt või vastu sõna on võtnud. Aga selleks on meil vaja infot.

Tinamütsike ei ole just mugavaim peakate. Mina tahan elada riigis — ei, maailmas! — kus mul ei oleks vaja seda kanda. Maailmas, kus keegi ei piira mu vabadust saada, töödelda ja jagada mind puudutavat informatsiooni. Maailmas, kus keegi ei survesta mind mõtlema võõraid mõtteid.

Maailmas, kus on tagatud infovabadus.

Vahel on igal tööandjal vaja oma töötajatega rääkida. Olgu siis selleks, et lihtsalt küsida, kuidas neil läheb, tööjuhiste täpsustamiseks või — vajaduse korral — selleks, et neile meelde tuletada, kes neile tegelikult palka maksab.

Et Sinul oleks lihtsam oma valitud saadiku või saadikuteni jõuda, tekitasin mõned meililistid ja ühe lihtsa veebilehe: saadikud.kasulik.info.

Räägi inimestega!