Ärkan hommikul, kõik on rahulik ja mõus, saan rituaalid segamata läbi teha, lauluan koerale, et ta üles ärkaks ja õue tuleks (ok, möönan, et see kõlab segasemalt kui see tegelikult on, ma tavaliselt ei laula ainult koerale, ma ümisen kogu aeg midagi) ja siis, keset rahulikku jalutuskäiku äkki ja täiesti ette hoiatamata KÕIK AJAB NÄRVI!

Tagas kodus, nähvan S-i peale, sest ta on hommikuselt heas tujus (miks mul on kaaslane, kes on hommikuinimene?????) ja torman hiljaks jäädes tööle.

Teel taban end kujutlemast, kuidas seisan keset elutuba (mis mulle endiselt ei meeldi, sest see pagana diivan seal) asju loopides ja täiest kõrist karjudes, et MA EI OLE OMA ELUGA RAHUL!

Lõpuks ometi tuleb muie suule, sest saan ise ka aru, et see on jabur ja keegi teine ei saa mind mu eluga aidata kui ma ise. Ühtlasi hakkan aru saama ja tunnen kaasa kõikidele pahuratele vanainimestele, sest no tõepoolest, kui kõik ajab närvi, kuidas siis mitte kurjaks saada?

P.S. joogat teen ja mediteerin ka ja TEGELIKULT on mu elu lill. Kui neid kuumahoogusid poleks, eks ole.

Mitte et see kogu aeg oleks, aga järjest sagedamini tuleb ette ja see ei meeldi mulle mitte üks teps.

MIks keha ei võiks olla samasugune kui varem, kui ma isegi ei mõelnud ta peale?

Enda arust olen ma küllaltki korralik klient: vaikne, tagasihoidlik, teretan, tänan ja palun, panen asjad oma kohale tagasi, ei tingi, ei vaidle, ei karju, ei kirjuta kaebusi. Ma ei lähe ka kunagi kauplusesse kaupa tagasi viima, sest see oleks liiga palju energiat kulutav tegevus.

Täna aga teatas müüja mulle, kui tahtsin S-le viieeurost särki osta, et “seda tagasi ei võeta kui ei sobi” ja kui ma ütlesin, et polnud plaaniski, siis nähvas, et kliente on igasuguseid. Ja kui ma hiljem stange pealt jaki võtsin, et seda peegli ette vaatama minna, kas sobib, sest proovikabiin oli hõivatud ja jätsin riidepuu alles, tuli müüja mulle ütlema, et riidepuu tuleb kaasa võtta.

Mitte midagi hullu ei juhtunud, ma tean, aga mul käis klõps ära. Sõbranna rääkis eile, kuidas temaga riidles arsti juures õde ja ma tean, et sõbranna on viisakas ja kena inimene. Aga on teatud inimesed, kes kohe peavad alustuseks natuke riidlema või nähvama, enne kui kenaks ja viisakaks muutuvad ja sinu probleemiga tegelema hakkavad.

Kui ma ainult nii väsinud poleks, siis ma poleks vist reageerinudki. Halb päev nii mul kui müüjal.

Nüüd on aga nii, et ükskõik kui positiivne ma poleks ja kui vähe ma ei mõtleks (mõtlemine on kurja juur, seda ma ütlen), siis mitte miski ei aita ja ma olen lihtsalt õnnetu. Põhjuseta, probleemideta, muredeta. Ja ma ei oska näppu panna kohale, kust kõik allapoole veerema hakkas.

See kõik süvenes vaikselt, tasapisi, hiilides, märkamatult. Ja kui ma proovin nüüd midagi ette võtta, et tasapisi taas ülespoole liikuma hakata, siis pole mul järsku energiat. Värvid on kadunud ja kadunud on ka oskus endale väikeseid õnnehetki tekitada või neid ära tunda.

Magada tahaks.

P.S. ma loodan endiselt, et see kõik on selle üleminekuea kaasnäht ja paari aasta pärast, kui üleminek toimunud (kuhu?), on kõik taas värviline ja ilus. Võiks ju?

Näiteks: iga kord, kui kuskil räägitakse Vene vägede kaotustest, minu väike süda hõiskab rõõmust. Nädatakse pilte väidetavalt surnud kindralitest, ma rõõmustan. Üldse ei olnud kahju Vene sõjalaeva meeskonnast, ausalt. Vastupidi, mul on kohe hea meel.

Samal ajal häirib mind väga, kui meie meediaruumis järsku nõutakse kohalikelt venelastelt lojaalsuse tõestamist. Kui juba, siis ma nõuaks kõigilt tõestust, meil on Toompeal kahtast kontingenti, meil on maapiirkonnad (linnades ka) täis inimesi, kes mõtlevad oma peaga ja ei usu peavoolu propagandat. Ma arvan, et keegi ei taha, et ta peab lõpmatuseni tõestama, et ta on meie riigile ustav. Seda enam, et paljud mu noored tuttavad teatasid kohe sõja alguses, et kui rinne läheneb, nemad pagevad. Mina ei osanud isegi mõelda niimoodi. Kuhu ma lähen, kuhu ma jätan selle maa?

Mul on sellien tunne, et me pole Pronksiööst mitte midagi õppinud. Elame mugavalt oma mullis, meid ei huvita, mida meie kõrval elavad inimesed mõtlevad või tunnevad.

Aga jah, esimest korda elus ei taha ma vene keeles rääkida. Ja esimest korda märkan ma oma majanaabreid püüdlikult eesti keelt purssimas. Kuigi ma tean nende meelsust (Rossija), on nad minuga suheldes muutunud kuidagi eriti sõbralikuks.

Ma olen täna karjunud (õnneks olen üksinda kodus), söönud šokolaadi ja jäätist, mõelnud tõsiselt veinipudeli avamisele, mänginud telefoniga (ja kõik mängud ära kustutanud) ja nagu näha, hakkasin isegi blogima, et mitte koristada.

Ma tean, mul on liiga palju asju, aga ma pole suutnud seda Jaapani korrastuskunsti omandada, mul on pea kõikidest asjadest kahju ja nad toovad mulle rõõmu. Jeebus, ma ei osta asju, mis mulle ei meeldi!

Välja arvatud see uus diivan, mis homem peaks kohale tulema ja mis mulle tõepoolest ei meeldi. Ütleme nii, et me läksime S-iga kompromissile. Teine võimalus on see, et ma olen otsustusvõimetu amööb, kes jätab õigel hetkel oma soovi avaldamata ja siis mossitab kaks aastat järjest. Vähemalt ma arvan, et mõne aja möödudes vahetan ma selle monstrumi välja.

Ma ei väsi kordamast – üksinda on palju kergem elada. Eriti, kui sul on üleminekuiga ja KÕIK käib närvidele.

Loomulikult sa ei tee seda, aga soov jääb ja lõualuud on hammaste kokkusurumisest krampis.

Sõjaga tegelikult ei tohi harjuda, mitte kunagi, aga lihtsalt enam ei jaksa.

Viimased kaks nädalat olen pidanud vastama nooremate kolleegide küsimustele, kuidas oli minu lapsepõlves. Mul on hea meel, et vahepeal on kasvanud üles põlvkonnad, kes pole sõjahirmu tundnud ja kes pole kaaslastega sõda mänginud. Nüüd nägin tuttava sotsiaalmeediakontol pilti lastest, all kiri, et mängitakse Ukraina sõdureid ja mul läks südame alt külmaks.

Meie ajal ei olnud küsimust sellest, kas sõda tuleb, oli vaid küsimus, millal. Ma olen selle teadmisega üles kasvanud, tuuma-, vesiniku- ja neutronpommi kartnud, kalašnikovi kokku-lahti võtnud, metsas käies kaalunud, kus oleks kõige parem partisanisõda pidada (metsavendadest avalikult ei räägitud), aga ikkagi ei olnud ma valmis selleks, et sõda tõeliselt hakkab. Siinsamas, peaaegu meie kõrval.

Kõik need välismeedias kõlanud süüdistused, et ida-eurooplased on rassistid ja suhtuvad ukrainlastesse kaastundlikumalt, kui ülejäänud pagulastesse, panevad mind lihtsalt õlgu kehitama. Jah, absoluutselt, see sõda puudutab mind lähedalt, mis sest, et mul pole Ukrainas tuttavaid, aga see on meie naabri rünnak oma naabri, oma hõimurahva vastu. See kõik toimub mu kodu kõrval ja loomulikult suhtun ma sellesse teistmoodi kui katastroofi kuskil kaugel. Sest ma olen egoistlik oled ja ei suuda kõike maailmas toimuvat südamesse võtta.

Ja ikkagi ma hakkan väsima ja ära harjuma nign see teeb mulle muret.

Ma alustasin jõulufilmidega juba novembri keskel ja olin rõõmsas jõulumeeleolus kuni eilseni välja. Seda vist juhtub, kui midagi väga oodata.

Jõulud pole enam aastaid need, mis nad olid vanasti ja ega nad ei muutugi kunagi enam sarnasteks. Mina olen suureks kasvanud, teised ka, lapsi on juurde tulnud, vaikust ja hardust on vähem. Ega ei peagi olema kõik nii nagu kunagi ammu, aga ma olen vist väsinud kõikidest nendest muutustest, mis mind pidevalt ümbritsevad ja tahan rahu ja stabiilsust ja natukenegi seda maagiat, mis kunagi oli.

Kõige hullem kogu asja juures, et ma isegi ei tea, mida ma taga igatsen ja kas mulle üldse meeldiks see, mis kunagi oli. Kõige tähtsamad on siiski inimesed, kes mind ümbritsevad ja need ei muutu. Aitäh teile!

Rõõmsaid jõule kõikidele!

P.S. Nüüd ma lugesin oma eelmiseid jõulu-postitusi ja selgus piinlik tõsiasi: tekst on igal aastal seesama – vanasti oli rohi rohelisem ja jõulud imelisemad. Ma olen ikka vanas liiga palju kinni, sest tegelikult olid ka need jõulud täitsa kenad, oli stressi, oli sööki, oli häid inimesi ümberringi ja mis kõige tähtsam – oli tõelist jõuluilma!