Sisekosmos

�ra ole �nnelik. �ra ole �nnetu.

Õnnelik olla on moes. Lugedes raamatuid, arvamusi või blogisid, jääb mulje, nagu oleks inimesi haaranud uus "haigus" - eneseleidmise ja selle kaudu õnnelikuks saamise haigus. Kõik soovivad ja proovivad olla õnnelikud. Kuid kui paljudel see õnnestub? Ja kas see üldse võimalik on?

Mõnikord ongi raske
Kui kõik oleks elus ilus, oleks igav. Jah, seda väidet on lihtsam öelda siis, kui elus just parajasti midagi hullu toimumas ei ole, kuid suuremat pilti vaadates on selles siiski tõetera sees. Meenuta näiteks raskeid aegu minevikust - kas sa õppisid midagi nendest? Tõenäoliselt jah. Kui elu on lihtne, siis me ei kasva ja ei arene.

Elu ongi mõnikord raske ning ebamugav. Ma võiksin sama küll enda elu kohta öelda. Mõnikord on olnud ikka nii valus, et on tekkinud tahtmine autoga vastu puud sõita: "Aga mis siis, kui lihtsalt korraks keeraks rooli ... ja lõpetaks selle kõik?!". Muidugi oli see ainult mõttevälgatus, ja mitte kunagi mingi sisuline soov, aga siiski äratas see mind alati üles, püstitades küsimuse "Miks?".

Miks ma olen sellisesse elusituatsiooni sattunud? Miks ma tunnen hetkel nii? Miks ma ei ole suuteline midagi ette võtma?

Miks ma olen sellises situatsioonis?
Kaks esimest "miksi" on lihtsad - nendele on võimalik vastused leida pelgalt minevikku vaadates. Ükskõik, missuguses olukorras hetkel oleme, on mingid valikud ja otsused meid selleni viinud. Kui me oleksime mingil hetkel teisiti otsustanud või teistmoodi käitunud, ei oleks me tõenäoliselt praeguses olukorras.

Siin võib tekkida sul tunne, et alati ei ole olukord olnud meie valikute tagajärg, kuid tegelikult on küll. Küsimus on lihtsalt, kui kõrgelt me julgeme vaadata - kas ainult väikeste otsuste tasandilt - lähen sinna, teen seda - , või päris suurte otsuste tasandilt - kellega kohtun, mida õpin. Igasugune elusituatsioon on mingite sellele eelnevate situatsioonide loomulik tagajärg. Mure on lihtsalt selles, et kui me minevikus mingeid otsuseid langetasime, ei pruukinud meil olla piisavalt teadmisi ja kogemusi, et praegu tagasi vaadates nn õigeid otsuseid langetada. Sel hetkel tundus meie otsus olevat õige ning õigustatud.

Miks ma tunnen nii?
Teine küsimus on juba intiimsem - miks ma tunnen end nii halvasti? Sa tunned nii, sest sa ei suuda aktsepteerida praegust olukorda. See on meie, inimrassi, kõige suurem traagika - me ei oska aktsepteerida seda, mis on, vaid tahame kogu aeg midagi muuta.

Aktsepteerimine tähendab lahti lasta soovist midagi muuta. Kui sa soovid aktsepteerida oma praegust elu, siis lase lahti soovist oma elu muuta. Kui sa soovid aktsepteerida oma ülemust, siis lase lahti soovist oma ülemust muuta. Ja kui sa soovid aktsepteerida oma kaalu, siis lase lahti soovist oma kaalu muuta.

Stress ja sisemine valu tekib alati sellest, et me ei ole rahul olemasoleva olukorraga, aga me ei oska ka lahti lasta soovist seda olukorda muuta. Ja nii me siis käime oma "soovide"-koormaga mööda maailma ringi ja kurdame, kui raske kõik on. Ei ole raske kõik - lihtsalt meie oskused iseendaga hakkama saada on puudulikud.

Pealegi on kõik sellised olukorrad väga lapsikud. Kui sa saad soovitud olukorda muuta, siis muuda seda. Kuna sa aga stressad selle üle, siis järelikult ei ole selle muutmine hetkel võimalik (muidu sa oleksid seda juba teinud ju). Otsusta pigem nii: "Kuni ma seda muuta ei saa, töötan ma muutmise suunas. Kuna ma seda muuta ei saa, ei tekita ma endale selle tõttu ka stressi".

Miks ma midagi ette ei võta?
Kolmas küsimus on juba väljakutse. Kui kaks esimest käsitlesid mentaalseid tasandeid, siis selle küsimuse juures peaksime midagi ette võtma.

Miks me kannatame suhteid ja situatsioone, mille kohta me ilmselgelt teame, et me kannatame? Olgu selleks siis töökohad, sõbrad või romantilised suhted - me teame alati kedagi enda tutvusringkonnast, kellele sooviks öelda, et lõpeta see jama ära. Mõnikord võime aga olla hoopis ise need, kellele selliseid soovitusi antakse. Kas me aga oleme valmis nende soovituste põhjal midagi ette võtma? Sageli mitte. Üldjuhul mitte. Me võime kannatada aastaid ja aastaid. Me võime süüdistada teisi, oma mineviku valikuid või halba ilma - kuid me ei ole suutelised midagi ette võtma. Miks?

Kui sa piisavalt kaua laudas elad, harjud sa sõnnikuhaisuga ära. Isegi, kui külalised sulle külla tulles imestavad, miks sa küll ei lahku, tunned sa ennast siiski seal koduselt. Jah, haiseb, ja kuidas veel - aga väljas on "võib-olla" külm ja tuuline.

Ja nii ongi! Me elame sageli laudas, aga välja minna ei julge. Sõnnikuhais on juba nii vänge, et parimad sõbrad ei taha ka enam külla tulla, kuid me ikka istume - kodune on ju. Me vaatame väikesest laudaaknast välja ning näeme, kuidas inimesed värsket õhku hingavad, naeratavad ja elust rõõmu tunnevad, kuid me ei julge nende moodi käituda. Või kui, siis võib-olla ainult korraks. Me pistame nina laudast välja, hingame sõõmu või kaks puhast õhku, ning naeratame ... ja siis läheme kiirelt pimedasse lauta tagasi, sest me oleme harjunud seal elama. Me ei tea, kuidas valges ja puhtas õhus hakkama saada. Me oleme harjunud oma elu elama teistsugusel viisil.

Ära ole õnnelik. Ära ole õnnetu.
Nagu ma artikli alguses ütlesin, on õnnelik olla täna väga moekas. Peale seda, kui keegi õnnetu hing esimese Deepak Chopra raamatu läbi loeb, vastab ta kõikidele õnnega seotud küsimustele: "Jah, nüüd olen ma tõeliselt õnnelik!". Kas ta on siiras? Iseenda ja oma sõprade vastu? Kes teab ...

Kui sa tunned, et elad hetkel "laudas" ning õnnelik olla on liiga palju palutud, siis alusta väiksemast sammust - küsi endalt: "Kas ma olen õnnetu?".

Kogu aeg õnnelik olla on pikaajaline protsess ja sageli väga keeruline ülesanne. Inimese õnne on uuritud viimastel aastakümnetel tuhandeid kordi, mille tulemused näitavad, et õnn ei tähenda kogu aeg naeratamist. Kuigi tavapäraselt seostatakse õnne ainult positiivsete emotsioonidega, sisaldab tegelikult õnnetunne oluliselt laiemat ala meie elus:

a) oskus oma elule tähendus anda,
b) suhted sõprade ja kallimatega,
c) oskus oma talenti regulaarselt kasutada,
d) oskus eesmärke püstitada ja neid ka saavutada.

Hinda oma elu ja küsi, kuidas sul olukorda nende punktidega on? Kui järjekordne raamat või "nõuandja" soovitab sul õnnelik olla, siis enne jah-vastuse andmist märka, mis su elus tegelikult toimub, sest õnn ei tähenda ainult läbi valu naeratamist, vaid laiemat tasakaalu ning harmooniat.

Ära püüa olla kogu aeg õnnelik. Alusta sellest, et sa ei ole õnnetu. Laudast õnneni võib olla liiga pikk samm ühekorraga astumiseks. Alusta sellest, et sa tuled laudast värske õhu kätte - sa vabaned vähemalt valust. Alles järgmine samm oleks õnnelik elu. Ära ole õnnelik, vaid ära ole õnnetu.

***

Lähenevad üritused

24.03 Mai-Agate Väljataga kursus "Mina ise?"

Mai Agate V�ljataga: Mina ise?

Me oleme siia maailma sündinud kindla põhjusega. Miks oled siin sina? Miks olen siin mina? Nendele küsimustele on kindlasti vastused olemas.

Veetes selle päeva meie soojas seltskonnas oskad Sa paremini vaadata enda sisse. Sa hakkad aru saama, miks Sul tekib mõni mõte või emotsioon. Saad vastused küsimustele - mis "elukad" on need uskumused ja harjumused ning kuidas nad mõjutavad meie elu? Miks me tahame kogu aeg uusi asju? Räägime veel inimese olemusest ja ülesannetest sellel põneval, muutuval aastal. Teeme kogu grupiga praktilise rännaku iseenda sisse ning saame näpunäiteid, kuidas juba täna armastada ning nautida oma tööd.

Me peame päevast päeva ise-endaga läbi saama. Mida paremini meil see õnnestub, seda õnnelikumad me oleme. Igal-ühel on omad eesmärgid, omad unistused. Mis teedpidi me sinna lähme, on igaühe enda valik. Lõpuks tegelik õnn ja rahulolu peitub ikka meis eneses. Tule, ja tutvu ise endaga!

Päevakava

10.00 Mis toimub taevas, maal ja inimeses aastal 2012? (Mai Agate Väljataga)
11.30 Tee- ja kohvipaus
11.45 Praktiline rännak iseenda sisse (Mai Agate Väljataga)
13.00 Lõuna
14.00 Meie mõtted, emotsioonid, uskumused, harjumused ja tahtmised (Kaido Pajumaa)
15.30 Tee- ja kohvipaus
15.45 Kuidas armastada oma tööd juba täna? (Kaido Pajumaa)
17.00 Lõpp

Kursusel räägivad

Mai-Agate Väljataga on selgeltnägija ja ravitseja. Ta on tegutsenud alternatiivmeditsiini vallas alates 1992. aastast ning aidanud tuhandeid inimesi. Viimastel aastatel on ta tegutsenud regressiooniterapeudina. Oma kogemusi on ta pannud ka raamatukaante vahele.

Kaido Pajumaa on täiesti tavaline inimene, kes otsustas ühel hetkel oma elu muuta. Nüüdseks on ta blogija, koolitaja ning ettevõtja, kelle eesmärk on leida läbi enese teadliku arendamise püsiv meelerahu ja tasakaal. Kaido on praktik, jättes mitte midagi teoreetiliseks ja juhuse hooleks.

Millal toimub?

Seminar toimub 24. märts kell 10.00 - 17.00

Kus toimub?

Kohtume Holistilise Teraapia Instituudi koolituskeskuses Pärnu mnt 139c, Tallinn
Vaata asukohta ning kohale jõudmise juhendit siin

Palju maksab?

Osalemistasu on 45 eurot
Osalejate arv on piiratud.

Korraldaja

Kursuse korraldab ja viib läbi Natalja Tšerepanova (vaata lähemalt)

Registreeri

Kas Aasias on parem kui Eestis?

Enne Bangkokist lahkumist veetsin mõned tunnid Bangkoki pargis oma sõbra ja sealse teejuhi Argoga, kelle vaimne nimi on Abhirama Das. Istusime ja arutlesime teemal, miks inimesed Aasiasse vaimsust otsima lähevad? Tema ise on seal elanud juba 1,5 aastat

Kas Aasias on parem kui Eestis?

Lähenevad üritused

24.03 Mai-Agate Väljataga kursus "Mina ise?"

Kas eestlane olla on uhke?

Kas eestlane olla on uhke? Peale selle laulu kuulamist oled sa superuhke, et sa eestlane oled :)

Kas eestlane olla on uhke?

Lähenevad üritused

24.03 Mai-Agate Väljataga kursus "Mina ise?"

Kuidas oma elu teadlikumalt elada?

Tihti otsime suuri ja vaga suuri muutusi elus. Suured muutused koosnevad aga pisikestest muudatustest. Et elu tahenduslikumaks muuta, on oluline astuda esimene samm. Anna selle sammu kaudu oma elule uus tahendus, muuda see enda Teeks.

Kuidas oma elu teadlikumalt elada?

Lähenevad üritused

24.03 Mai-Agate Väljataga kursus "Mina ise?"

Indigolaste k�ige viimane laul

Kaisime soprade Tom Valsbergiga Indigolastest ja Alar Ojastuga Tais Koh Phangani saarel maailma "katusel", mõtisklesime elu yle ja kuulasime Tomi kõige viimast laulu.

Tom Valsberg "Kõige viimane laul"

Ela oma elu viisil, et sa hiljem ei kahetseks

Olen hetkel Tais Koh Phangani saarel, mida nimetatakse ka "paradiisisaareks". Jah, selline nimi on saarele antud taiesti oigustatult.

Selles video soovin sulle aga sydametunnistusele "koputada", et sa kysiksid endalt lihtsa kysimuse: "Kas ma elan oma elu viisil, et ma hiljem ei kahetseks?"

Ela nii, et sa hiljem ei kahetseks

Kohtumine �petajaga - RAHA

Kohtusin oma kalli Õpetaja Polinaga, et leida vastust küsimusele "Miks inimesed nii tihti raha pärast mures on ja kuidas raha oma ellu luua?"

Kohtumine Õpetajaga: "RAHA"

***

e-raamat "Minu Õpetaja õpetused"

Kuidas hiinlased Ameerikas hakkama saavad?

Vaatasime Jannoga uhiuut filmi "Eve ja tulihobune", mis rääkis ühest hiina perekonnast, kes elab Ameerikas, ja nende väljakutsetest nii kultuuriliselt kui religioosselt uude keskkonda sulanduda

"Eve ja tulihobune"

Vaata lähemalt Filmiõhtute kalendrit

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Lähenevad üritused

12.02 Vägev India muusika kontsert

Raamat iseenda, armastuse ja elu m�tte otsimisest

On aeg. Mõnikord kohe tunned, kuidas aeg hakkab täis saama ning on vaja edasi liikuda. Vahest toimub edasiliikumine lõpliku eesmärgiga, teinekord jällegi ajutiselt. Sel korral otsustasin liikuda ajutiselt Taisse, et seal oma mõtted uue e-raamatu kaudu välja öelda.

Raamat iseenda otsimisest
Inimene on müsteerium.

Viimane aasta on minu jaoks tormiline olnud. See on eneses kätkenud palju nuttu ja naeru, nii minu enda kui oma lähedaste oma. Nüüd, 2012 aasta jaanuaris, on taas saabunud rahu.

See raamat saab olema iseenda, armastuse ning elu mõtte otsimisest, mitte leidmisest, sest leidnud neist ei ole ma ühtegi. Siiski olen hakanud tasapisi aru saama, mida ma otsin ja kuhu ma võin välja jõuda.

Iseennast hakkasin ma otsima 2006 aasta juunis, kui ma oma esimese Õpetajaga D?ingli hotelli kohvikus teed jõin ning teda jahmunult kuulasin. Minu elu oli selleks ajaks viimase 3 aastaga täielikku ummikseisu jõudnud, ja nüüd istus minu vastas mees, kes ütles, et on olemas hoopis teistsugune elamise viis. Missugune siis, küsisin ma vastu. "Seestpoolt väljapoole, iseendast oma maailma, mitte vastupidi", vastas Ralf.

See hetk muutis minu jaoks kõik. Ralf rääkis mulle, kuidas ma olen ekslikult maailma täiesti valest otsast käsitlenud, ning selleks, et oma maailm korda saada, on vaja kõigepealt iseennast selles sasipuntras üles leida ja korda teha.

Sellest kohtumisest on möödas peaaegu 6 aastat. Kas ma olen iseenda leidnud? Kas ma olen kohale jõudnud? Ei, kindlasti mitte. Aga see on olnud üks vägagi põnev teekond.

Raamat armastuse otsimisest
Armastus on müsteerium.

Ma ei ole iialgi armastust kogenud. Just seepärast on see raamat armastuse otsimisest, mitte selle leidmisest.

Ma tean väga hästi, mida tähendab last armastada - see oli see uus tunne, mis minusse 2004. aasta juunis tekkis, kui ämmaemand mu poja mulle kätele asetas. Mulle tulid pisarad silma.

Mis on aga see, mida kõik inimesed filmides, lauludes, luuletustes, raamatutes, jutustustes, meenutustes, fantaasiates ning päris elus taga ajavad? Mis asi see armastus on, et kõik sellest ainult räägivad, kuid vaid vähesed seda kogevad? Kas probleem on selles, et armastust on raske leida, või selles, et inimesed ise ei oska seda omaks võtta? Nii palju huvitavaid küsimusi.

Raamat elu mõtte otsimisest
Elu on müsteerium.

Vaadates oma väikese ühetoalise korteri aknast välja, näen ma sageli lendamas kajakaid. Iga kord, kui ma neid näen, kerkib minu mõttesse küsimus: "Mis kajaka elu mõte on?".

Iga kord, kui ma näen tänaval jalutamas vanamemmesid, kes vaevalt iseendaga hakkama saavad ja kelle nägu kannatustest kortsu on vajunud, kerkib minu mõttesse küsimus: "Mis on olnud selle vanatädi elu mõte?".

Ning iga kord, kui ma ennast peeglist vaatan, küsin ma: "Kas ja kuidas tänane päev eilsest erineb? Kui see ei erine, siis miks ma elan? Miks me elame ja võtame oma elu nii dramaatiliselt, kui see kõik ühel hetkel niikuinii lõpeb?".

See raamatu osa on minu enda jaoks kõige põnevam, sest kui iseenda ja armastuse kohta võin ma vähemalt tajuda, mida ma otsin, siis elu mõtte leidmine on lootusetu. Mitte millelgi, mis on ajutine, ei ole mõtet. Kõik on hetk. Ja kõik, mis on hetkest väljaspool, on mõte. Kuidas saab millelgi sellisel üldse mõtet olla?

Ma sõidan Taisse ära 15.veebruaril ning seejärel Saksamaale. Olen aktiivselt Eestis tagasi jälle 19.märtsil. Koos raamatuga.