ITSPEA

Rühmatöö retsensioon

noreply@blogger.com (Ranar) — Wed, 16 Dec 2020 13:31:00 +0000

Selles postituses annan oma hinnangu rühmatööle "E-spordi olemus, trendid ja tuleviku väljavaated", mille autoriteks on Rasmus Vahelaan, Jan Markus Kõivastik, Joonas Kaal ja Magnar Markvart. Töös on kajastatatud kaheksa sisupeatükiga ülevaade e-spordi olemusest, selle minevikust, kasvust ja tõenäolisest tulevikust.

Nimekirjas oli üsna mitmeid töid, mis mulle silma paistsid ning mille ka läbi lugesin. Enda mõtteid otsustasin jagada sellele tööle, mitte sellepärast, et siin oleks erakordselt palju, mida kritiseerida ja seeläbi oleks mul lihtne vähese ajaga paljusõnaliselt halvasti öelda. Pigem mõjutas mu valikut see, et see on üks töö, mille käsitletud valdkond on mulle üsna tuttav.

Arvestades valdkonna eksponentsiaalset kasvu viimase aastakümnega ning selle tulevikku, on teema üsna aktuaalne. Samas on minu arust veidi nõrk seos kursuse kursusel käsitletava temaatikaga.

Arvan, et töö on hästi üles ehitatud ja annab hea ja lühikese, kuid sisutiheda ülevaate valdkonna olemusest ning on väärt lugemist ka neile, kellel on varasemad teadmised valdkonnast. Isiklikult sain uusi teadmisi valdkonna ajaloost. Meeldib, et autorid on käsitlenud ka striimimisplatvormide panust e-spordi kasvu, sest isiklikult usun, et valdkonna tänapäevane populaarsus on suuresti tänu nendele teenustele. Üks teema, mida lootsin lugeda, kuid pidin pettuma on sohi tegemise või cheatimise/hackimise teema. Tänapäeval on "abistava tarkvara" kasutamine osades arvutimängudes kahjuks üsna levinud, ning on teada mitmeid juhtumeid kus selline tegevus on jõudnud ka professionaalsele tasemele. Ma arvan, see negatiivne aspekt selles valdkonnas on üsna oluline, ning seda tuleks selle tutvustamisel kajastada.

Kõiki allikaid ning nende õigsust üks-haaval üle ei vaadanud, kuid üldiselt tunduvad kasutatud allikad usaldusväärsed. Kuid üks asi, mis mulle silma jäi, oli töö lõpupoole kolmele populaarseimale mängule välja toodud parimad mängijad ning allikad millele nende väljatoomisel on tuginetud. Kriteeriumid, mille alusel parim mängija kujunes on igal mängul erinevad ja ei ole üsna objektiivsed. Dota 2 puhul on selleks mängija aastane sissetulek ja League of Legends-i puhul on allikana kasutatud artikli puhul lausa välja kirjas järgmine lause: "This list is based on personal opinion. No aggregate voting took place.". Ainuke mäng mille puhul võin nõustuda on Counter Strike, kus parim mängija on selgunud mõõdetava panuse alusel.

Töö õigekirja ja keelekasutuse kohta ei oska välja tuua ühtegi negatiivset näidet ning kõik tundus väga selge ja arusaadav.

Facebooki eetikakoodeks

noreply@blogger.com (Ranar) — Tue, 15 Dec 2020 19:17:00 +0000

Igal ettevõttel on oma reeglid, mis määravad põhimõtted, mida peavad selle ettevõtte töötajad järgima, hoolimata nende positsioonist firmas. See eetikakoodeks või käitumisreeglistik, kuidas kuskil nimetatud, määrab moraalid, millest lähtuvalt see firma kui entiteet käitub ja otsuseid langetab.

Lähtudes oma tugevast seosest Facebooki sotsiaalmeediaimpeeriumi poolt hallatud teenustega, otsustasin ma lähemalt tutvuda just nende eetikakoodeksiga.

Facebooki eetikakoodeks on võrreldes mõningate teiste IT-ettevõtetega üsna pikk. See koosneb kolmeteistkümnest punktist, millest esimene on huvide konfliktide teema, mis on ka ühtlasi dokumendi pikeim punkt. See lühidalt võttes ootab igas olukorras käitumist vastavalt ettevõtte huvidele ja taunib enda positsioonist firmas tulenevate privileegide ärakasutamist. Natuke on juttu ka üldpildis töökultuuriga seotud teemadest. Absoluutselt on keelatud ahistamine ükskõik mis vormis, lubades mitte mingisugust diskrimineerimist ükskõik mille alusel. Töötajad on ka kohustatud hoidma kindlaid standardeid igasugusel ärilisel kommunikatsioonil ja selle säilitamisel. Rõhutatud on ka ettevõtte pühendumust läbipaistvusele - läbipaistvusele just finantsaruannete ja suhtluse osas. Kõigilt on oodatud vastutustundlikku ja punktuaalset käitumist asjadega, mis hõlmavad firma varasid, olgu tegemist kulude katmiseks kasutatud rahaga või millega iganes.

Seejärel on juttu konfidentsiaalse info kasutamisest ja käsitlemisest. Olgu kas tegu mingisuguste firmasaladustega või kasutajate andmetega, kõigil, kellel on säärasele infole ligipääs, on kohustus seda infot kasutada ainult oma tööülesannete täitmiseks.

Ning ükskõik, mida tehakse, tuleb teha riikide ja regioonide, milles tegutsetakse, seaduste, reeglite ja regulatsioonide piires.

Alustades selle lugemist, ausalt öeldes ma ei oodanud väga palju targemaks saada, kuid siiski mu ootused jäid täitmata. Selle nädala postituse jaoks uurimistöö tegemise käigus, lugedes mitmete erinevate suurfirmade eetikakoodekseid, sain aru, et Facebookil ning üleüldse enamustel suurfirmadel, hoolimata sellest, kas tegutsetakse infotehnoloogia valdkonnas, on kõigil üsna sarnased ~~eetikakoodeksid~~ eetikakoodeksite raamatukogud. Need koosnevad mitmetest kohati raskesti mõistetavatest, omavahel risti-rästi seotud dokumentidest, mis muutuvad üsna sageli.

Botnetid ja digitaalrotid

noreply@blogger.com (Ranar) — Fri, 11 Dec 2020 16:45:00 +0000

Minu arvates üks kõige suurema kahju tekitamise potensiaaliga on RAT - tüüpi viirused. Rääkimata sellest, millist kahju võib üks botneti admin teha üksikule clientile, siis on neil ka võimalus oma "zombisid" ära kasutada DDoS rünnakuteks, millega on võimalik teha kahju ka suurfirmadele, sõltuvalt nende digitaalse infrastruktuuri suurusest. Kuid selle postituse raames räägiks pigem, mida tähendab üksikisikule botnetti kuulumine.

DDoSimise eemärgil päringute saatmine on tavaliselt vaid üks osa sellisest pahavarast.

Remcos 1.1 RATi admin paneel.

Nagu pildilt on näha, siis võimalused on praktiliselt piiramatud. Sellepärast julgen ka väita, arvestades nende võimekust, et RAT kujutab endast kõiki pahavara liike korraga. Olenevalt selle võrgustiku haldaja eesmärgist, võib ta nuhkida enda ohvrite kallal, nakatada teisi võrgus olevaid seadmeid või arvutit täielikult juhtida üle võrgu, sarnaselt TeamViewerile (mis on ka tehniliselt RAT, aga mitte pahatahtlik) ja teha mida iganes, kui arvuti omanik ei vaata (piiludes veebikaamerast näiteks).

Kui selle võrgu haldaja oma kaarte õigesti mängib ja liiga kiirelt liiga ahneks ei lähe, võib olla väga raske sellist pahavara tuvastada. Tehnoloogia selliste rünnakute tõrjumiseks on üsna levinud. Tänapäeval on paljudes viirusetõrjeprogrammides olemas botnetivastased moodulid, mis suudavad seda teha. Kuid nendele ei tasu ka lootma jääda, ning alati tuleb olla tähelepanelik "eriskummalise" käitumise suhtes oma arvutis. Windows on nagu ta on, kuid näiteks ebaregulaarne command prompti vilkumine võiks kõigis uudishimu tekitada.

Google Live Caption

noreply@blogger.com (Ranar) — Fri, 04 Dec 2020 15:13:00 +0000

Juba aastaid on Google pakkunud Youtube platvormil igale videole automaatselt genereeritud subtiitreid. Selle arendamise algul oli see pigem oma ebatäpsuse tõttu üsna mõttetu, kuid ajaga on see süsteem arenenud üsna kasulikuks funktsiooniks. Enamikel videotel on subtiitrite täpsus piisavalt hea, et video sisust saab aru ka ilma helita.

Google Live Caption on Google mobiilide operatsioonisüsteemi Androidi kümnenda suure väljalaskega tutvustatud funktsioon, mis on põhimõtteliselt eraldiseisev versioon eelnevalt mainitud Youtube subtiitrite genereerimise süsteemist.

Mis minu arvates selle eriliseks muudab, on see, et see töötab "systemwide" ja seda ilma internetiühenduseta. Ehk olles ükskõik kus, ükskõik millal on võimalus genereerida ükskõik** millisele sisule täpseid subtiitreid, tuginedes ainult oma seadme riistvara võimekusele. Rääkimata sellest, milline kasu sellest on kuulmisvaegustega inimestele, võib sellest kasu olla ükskõik kellele. Näiteks mõnele õpilasele tunnis, kes üritab sotsiaalmeediast mõnd naljakat videot vaadata, kuid video tugineb tugevalt selles öeldule. Näiteks...

Olles üsna uus lahendus, on see hetkel kahjuks piiratud ainult üsna uutele nutikatele. Ja sisu, mille puhul see töötab peab olema hetkel inglisekeelne. Toetatud keelte hulk Google sõnul tõuseb ajaga, kuid arvestades, et Youtube-i haru sellest süsteemist endiselt toetab siiani vaid umbes 10 keelt, millest kõik mis on tunduvalt levinumad kui Eesti keel, siis on ebatõenäoline, et Eesti kultuuriruumis niipea sellest funktsioonist abi on, kui üldse kunagi.

Veebilahenduste kasutatavus - üks positiivne ja negatiivne näide

noreply@blogger.com (Ranar) — Wed, 25 Nov 2020 20:07:00 +0000

Tänapäeval on kasutatavus olulisemaid aspekte laiatarbekasutuse eesmärgiga loodud käib veebi- või mingi muud sorti rakendusest. Need põhimõtted, mis kirjeldavad kasutatavust on nüüdseks juba nii eenesestmõistetavad, et enamus inimesi ei pane seda tähelegi, kuni nad satuvad vastamisi mõne kohmaka lahendusega. Või vähemalt minul isiklikult on nii. Meenutada mõnda märkimisväärselt head lehte oli kordades raskem kui tagasi mõelda negatiivsetele kogemustele.

Streamable

Videohostimisteenus Streamable on üks lehtedest, mis minu arvates oleks üks suurepärase kasutatavusega leht. Selle lehe arsenal funktsioonidest, mida pakutakse, ei ole just kõige laiem, võrreldes mõne teise sarnase teenusega. Kuid need asjad mida, ta teha oskab, teeb ta väga hästi. Tänu väiksele pagasile, on leht üsna väikese mahuga. Disain on väga lihtne ja loogiline. Kogu funktsionaalsus on väga kiirelt hoomatav. Plusspunktid ka disaini ühtsusele telefoni- ja arvuti versioonide vahel.

Viidates Jakob Nielseni viiele komponendile, siis minu arvates Streamable täidab kõiki viite. Ja seda suuresti tänu selle vähesele funktsionaalsusele. Pole palju õppida ja meelde jätta ega kohti, kus vigu teha.

Ainult rahulolu koha pealt võib tekkida probleeme, kui kasutaja üleslaadimiskiirus aeglane on.

AliExpress

Olen üsna tihe AliExpressi klient. Poleks seal nii suur toodete valik ja nii madal hind sellel kõigel nodil, siis oleks ma ammu juba oma konto ära kustutanud, kuna mida aeg edasi läheb, seda kohutavamaks muutub nende veebipood. Iga kord kui ma selle lehe lahti tõmban, tekib tunne nagu ma oleks 15+ aastat ajas tagasi läinud. Lehel on kohutavalt palju liikuvaid pilte, iga sessiooni alguses visatakse näkku mitu popup akent ja üleüldse on vaatepilt väga kirju. Hoolimata sellest, et ma olen sealt aegajalt ostnud juba umbes 3 aastat, siis vahest ikka ma pean kompima pimedas, kui ma tahan vaadata midagi nii lihtsalt kui mu makseandmed või saadetiste sihtaddress. AliExpressi kasutatamatust võivad tunnistada ka minu vanemad, kes kõik oma asjad läbi minu tellivad.

Lõpetuseks

Veebilehtede puhul on kasutatavus iseenesestmõistetav, kuid viimastel aastatel on siiski selle arvelt tehtud järjest rohkem järeleandmisi tulu teenimise nimel. Selle postituse puhul tuleks mainida ka seda, et ma kasutan isiklikult mitmeid reklaami- ja skriptiblokeerijaid. Ma arvan, et ilma nende olemasoluta oleks selle postituse sisu palju teistsugusem.

Tower Unite - Arendus- ja ärimudel, mis selle projekti reaalsuseks tegid

noreply@blogger.com (Ranar) — Sun, 22 Nov 2020 18:38:00 +0000

Tower Unite

Tower Unite on väikese arendaja Pixeltail Games "virtual world" tüüpi mäng, mis on standalone versioon mängule Garry's Mod loodud modifikatsioonist. See oli üks selle mängu populaarsemaid modifikatsioone. Kuid mida aeg edasi läks, seda enam muutus neile ilmsiks see, et eksisteerimine modi kujul seab neile erinevaid tehnilisi piire, mille tõttu uuenduste loomine muutus aina keerulisemaks. Ainus viis kuidas sellest üle saada on luua oma mäng.

Ühisrahastusmudel

Kuna modifikatsiooni haldamise eest saadav tulu oli väike, siis selleks, et koguda mängu arendamisse minevate kulude katmiseks raha, lootsid arendajad Pixeltail Gamesis nad oma modifikatsiooni truude fännide abile ja lõid ühisrahastusplatvormil Indiegogo projekti.

Tarkvara ja eriti mängud kasutavad enamasti vastukingitusel põhinev ühisrahastust, kus seatakse peale miinimumsumma täitumist lisaeesmärke, mille täitumisel luuakse lisafunktsionaalsust mis lõpptoote veelgi paremaks teevad. See innustab potensiaalseid huvilisi annetama suuremaid summasid ja jagama projekti edasi.

Ühisrahastusmudel on riskantne nii toote arendajale kui ka sellesse panustajale. Selleks, et seda sorti projekt oleks edukas, peab arendaja väga kindel oma võimekuses ja selle toote arendamiseks kuluva summa suuruses. Muidu võib lõpp produkt olla madala kvaliteediga või üldse mitte ilmuda. Arendaja maine rikutud, panustaja raha raisus.

Pixeltail Games suutis rahastada oma miinimumsumma ja ka ühe nende lisaeesmärkidest. Mäng vastas fännide ootustele ja kõik lubadused said täidetud.

Kui ühisrahastusprojekt on edukas, siis lubab see ilmavalgust näha erinevatel suurepärastel ideedel, mis muidu rahapuuduse tõttu oleksid jäänud realiseerimata. Kuid seda on kohati ka väga raske teostada.

Kanban arendusmudel

Pixeltail Games kasutas projekti loomiseks ning kasutab ka nüüd selle edasiarendamiseks Kanban arendusmudelit.

Kanban on üks paljudest agiilse tarkvaraarenduse raamistikest. Mis selle eriliseks muudab teiste meetodite suhtes on selles kasutatav unikaalne visuaalne planeerimistahvel, mis lubab arendajatel näha projekti iga osa olekut iga kell. Lisaks lubab tahvel oma arendusprotsessi võimalikke kitsaskohti tuvastada ja parandada, et töö saaks optimaalse kiiruse järkata.

See arendusviis töötas väga hästi Pixeltaili kasuks, sest tänu paindlikele ja kergesti kasutatavatele digitaalsetele tahvlirakendustele said nad arendusprotsessi väga tihedalt siduda oma mängu fännid ehk oma kliendi. Alates mängu loomisest kuni praeguseni on neil avalik Trello tahvel, millel fännid saavad jälgida mängu progressi ja otseselt mõjutada mängu arengut, hääletades moodulite poolt mis nende arust on head ja vastupidi.

How To Become A Hacker? / Hacker HOWTO

noreply@blogger.com (Ranar) — Sun, 15 Nov 2020 16:37:00 +0000

"How To Become A Hacker" on Eric Steven Raymondi poolt kirjutatud kokkuvõtlik õpetus/juhis, mis kirjeldab milline on häkker ja kuidas häkkeriks saada.

Üks esimesi asju, millest kirjutises on juttu on sõna häkker definitsioonist. Minu arvates on see üks olulisimaid osi, sest see selgitab sõna häkker tähendust selle õpetuse raames ja annab nendele inimestele, keda enamus peab häkkeriteks uue nimetuse - kräkkerid.

Ma olen nõus, et kräkker ei ole häkker ja kräkkeritest on mõistlik distantseeruda. Kuid neid kõiki rumalaks pidada on ka üsna vale arusaam. Võibolla auto varastamiseks ei ole jah väga palju oskuseid vaja, kuid IT valdkonnas on vaja põhjalikku teadmistebaasi. Üks asi on programmi arendamise oskus, teine asi on oskus neid samu programme ja süsteeme "tagurpidi" arendada. Kräkkerid on enamasti väga andekad progejad, lihtsalt neil on väärtused vales kohas ja nad on kahjuks otsustanud enda oskuseid kasutada kahju tegemiseks. Lisaks tekib küsimus, millise lipu alla kuuluvad white- ja gray hat "häkkerid" ?

Järgmised kaks peatükki kirjeldavad, milliseid oskuseid ja suhtumist peaks häkker omama.

Need viis punkti suhtumisest on väga heaks alustalaks inimesele, kes soovib sellesse kultuuri siseneda. Eriti mulle meeldis viies punkt, mis toob välja selle, et suhtumine ei asenda kompententsi. Keegi ei hinda sind selle põhjal, mida sa väidad, et sa oskad vaid selle põhjal mida suudad näidata, et sa oskad.

Oskused, mida häkker peaks oskama on ka väga asjakohased ja hästi põhjendatud. Mulle meeldis see, et autor innustab õppima ka masinalähedasemaid keeli. Ma arvan, et saada heaks programmeerijaks on tähtis teada, mis toimub nende kõrgetasemeliste keelte tagaplaanil, abstraktsioonide taga.

Viimane peatükk, mis räägib staatusest häkkerikultuuris, kus minu arvates alles tekib konkreetne eristus lihtsalt "itimehe" ja häkkeri vahel. Lugedes esimest kahte alapeatükki eraldi jääb mulje, et see on lihtsalt õpetus kuidas saada IT profiks. Kuid vahe häkkeri ja lihtsalt profi vahel on see, et häkker panustab aktiivselt häkkerikultuuri arengusse mida iseloomustab kingikultuur. Ehk häkker ei tee asja ainult materiaalse kasu saamiseks, vaid selleks et lahendada mõni probleem või abistada selle lahendamisel, ning lahendust kõigiga vabalt jagada.

Ma arvan, et see on igati lugemist väärt õpetus. See annab hea sissejuhatuse häkkerikultuuri. Ja isegi kui otseselt ei huvita see kultuur ega selles reputatsiooni loomine, siis sellest hoolimata on oma suhtumise kujundamine ja oskuste omandamine tuginedes sellele õpetusele üsna hea alus, kuidas saada heaks IT profiks.

2 IT juhti, kes kujutavad mõnda juhitüüpi

noreply@blogger.com (Ranar) — Mon, 09 Nov 2020 10:00:00 +0000

Gabe Logan Newell

... also known as Gaben, on USAs põhineva Valve rajaja, kes on enim tuntud tänu oma digitaalmeediaturustamisplatvormile Steam ja ka oma mängudele nagu Counter-Strike ja Half-Life (kahjuks, mida aeg edasi see teine iseloomustab neid aina vähem).

Kui Gabe Newellit iseloomustada lähtudes juhttüüpidest, siis ma arvan et enim iseloomustaks teda mentori tüüp. Valve on oma ülesehituselt "lameda" hierarhiaga, ehk keegi ei ole otseselt kellegi ülem. Hoolimata sellest, et Newell on Valve rajaja, siis tänu sellele omapärasele struktuurile ei ole ta töö juures kui traditsiooniline juht, kes "käseb, poob ja laseb". Mitmetes intervjuudes, kus töötajad kirjeldavad oma kogemust Valves töötades, on välja toodud, et ta alati suhtleb otse erinevate meeskondadega ning aitab reaalseid probleeme lahendada.

Tal oma visioon ja põhimõtted, milline Valve kui firma peaks olema, milliseid probleeme nende turustamisplatvorm Steam peaks lahendama ning millisele kvaliteedistandardile peaks nende mängud vastama. Kuid ta kunagi ei "vea" enda meeskonda nende eesmärkide suunas nagu traditsiooniline juht.

Steven Paul Jobs

Parim näide traditsioonilisest juhi tüübist IT valdkonnas on kahtlemata Steve Jobs. Ta on peaaegu totaalne vastand paljudele IT juhtidele, kes kirjeldavad oma üles tulekut juhiks läbi väheste unetundide, paljude koodiridade ja vaeva. Steve Wozniaki sõnul ei kirjutanud Jobs Apple jaoks ühtegi rida koodi, ning üleüldse ta tehnilised oskused ei olnud kaugeltki tipptasemel. Kuid tema oskused neid inimesi, kellel olid need tehnilised oskused, juhtida, motiveerida ja neile visioon anda olid suurepärased.

Ning Jobsil oli väga tugev ja konkreetne visioon, milline ja millistest põhimõtetest peaks lähtuma Apple ja nende tooted, pannes väga tugevat rõhku kasutajakogemusele ja lihtsusele. Tänaseni on need nende tooteid ja üleüldse "ökosüsteemi" iseloomustavad omadused, ning firma on nüüdseks oma väärtuselt maailmas teisel kohal.

Mida tähendab olla IT proff?

noreply@blogger.com (Ranar) — Mon, 02 Nov 2020 11:27:00 +0000

Kui kujutada endale ette inimest, kes on ükskõik mis valdkonna professionaal, tekib üldpildis ettekujutus inimesest, kes igapäevaselt "elab ja hingab" seda valdkonda, tal on tugevad arvamused selle valdkonna eri aspektide kohta ning tema objektiivseid hinnanguid saab usaldada juhtnööridena. Kitsendades oma ettekujutust mõne kindla valdkonna peale, siis on veel palju erinevaid omadusi mis võiks professionaali kirjeldada. Millised omadused võiks just IT proffi iseloomustada?

Kui kujutada ette IT proffi, siis ma arvan, et tuleks kõrvale jätta ettekujutus sotsiaalselt võimetutest võhikutest, kes kuskil keldris midagi nokitsevad. Et luua suuri ja keerulisi tehnoloogilisi lahendusi (mõistliku ajaga) tuleb osata töötada meeskonnas. Meeskonnas, kus on erinevate oskuste ja taustatega inimesi. Ning nende inimestega tuleb osata suhelda, et anda teineteisele tagasisidet, teha ettepanekuid jne. IT proffi ei pea iseloomustama suhtlemisoskused võrdväärsed mõnele poliitikule või seltskonnategelasele, vaid ta peaks suutma formaalsel tasandil viisakalt suhelda, et vähemalt tagada töö sujumine meeskonnas.

IT valdkond on nii lai ja keeruline ning seda enam iga mööduva päevaga, et võttes seda valdkonda kui tervikut, siis on võimalik sellest läbimõeldult endale täiesti selgeks teha üsna väike osa. Selle pärast on väga oluline oskus IT profi puhul infootsimiseoskus ning võimekus seda informatsiooni peas omavahel siduda ning seda rakendada.

Kui tahta üldse IT-s üldse läbi lüüa, siis peab inimesel olema arengumentaliteet. See on omadus, mis kahtlemata iseloomustab igat proffi siin valdkonnas. Nagu eelnevalt mainitud (nagu peaaegu igas tehnoloogilise taustaga kirjutises üldse olemas), areneb tehnoloogia väga kiirelt. Selleks, et püsida tipus, on vaja koguaeg end arendada ja kursis hoida uuendustega. Seda mitte tehes langetakse üsna kiirelt konkurentsis allapoole, sest IT valdkonnas on uuenduslikkus ja konstantne areng väga tähtis. Võibolla natuke liiga tähtis, vaadates kuidas suurfirmad koguaeg ebavajalikke muutusi teevad oma platformidel.

Vaba tarkvara "viiruslik" edasikandumisklausel - copyleft.

noreply@blogger.com (Ranar) — Mon, 26 Oct 2020 12:48:00 +0000

Copyleft ehk edasikandumisklausel

Vaba tarkvara üks eesmärke on vabaduse levitamise õhutamine, ning selle eesmärgiga on sündinud selline asi nagu edasikandumisklausel, ehk copyleft. Copylefti kontseptsioon on vastand copyright-ile - kui copyrighti eesmärk on tõkestada jagamist, levitamist ja muutmist kindlustades autori kontrolli loomingu üle, siis copyleft soodustab vastupidist ning nõuab, et loomingust tuletatule kehtiks ka sama (vaba) litsents, mis kehtis originaalile.

Vaba tarkvara litsentsidel on erinevaid copyleft "maitseid", mis erinevad litsensiti. Millised need on?

Tugev (ja väga tugev) copyleft

Litsensid, millel on tugev copyleft, kohustavad *kõike loomest tuletatut ja seda kasutanud teoseid kasutama seda sama litsentsi, mida kasutab originaal. See välistab vaba tarkvara kasutamist ärilistel eesmärkidel hoolimata sellest, kui vähesel määral seda võidakse teha. Litsensid, mis sellist copylefti kasutavad on näiteks GNU GPL, mida kasutab näiteks väga populaarne VLC media player.

* Üks auk, mis võimaldab tugeva copyleft litsentsiga kasutatava tarkvara levitamisel copyleft kohustusest ära hiilida, on üle veebi kasutatava tarkvara puhul, kuna seda ei loeta GPL litsensi puhul levitamiseks. Selle vea adresseerimiseks on loodud AGPL litsents, mis on kõige tugevaima edasikandumisklausliga.

Selliseid litsentse iseloomustatakse ka sõnaga "viral" ehk viiruslik, nende tugeva edasikandumiskohustuse tõttu.

Nõrk copyleft

Litsensid, millel on nõrk copyleft, kohustavad kõike loomest otseselt tuletatut kasutama sama, nõrga copyleftiga litsentsi, kuid mitte loomet kasutatavat. See tähendab seda, et nõrga copyleftiga tarkvara võib kasutada mõnes suuremas projektis teegina või muul viisil modifitseerimata kujul, ilma, et see vaba tarkvara litsents kanduks sinna edasi. Sellised litsensid on näiteks LGPL, MPL ja "GPL with an exemption clause".

Puuduv copyleft

Puuduva copyleftiga litsensiga loome on avalik omand. Sellise litsensiga loomet võib kasutada ükskõik kuidas hing ihaldab, tingimusel, et viidatakse originaalsele autorile ning loome originaalsele puuduva copyleftiga litsensile. Sellised litsensid on näiteks MIT, Apache ja erinevad BSD litsensid.

Intellektuaalomandi reform - kuus punkti raamatust "The Case for Copyright Reform"

noreply@blogger.com (Ranar) — Fri, 16 Oct 2020 11:52:00 +0000

Teosest

"The Case for Copyright Reform" on Rick Falkvinge ja Christian Engströmi kirjutatud ettepanek, kuidas peaks muutma autoriõigustega seotud seadusandlust, pannes rõhku sõna- ja infovabadusele, võrguneutraalsusele ja kultuuripärandi säilitamisele. Teose teises peatükis on nad enda ettepaneku kokku võtnud kuute punkti, ning just neid käsitlen selles postituses.

1. Moraalsed õigused jäävad muutmata.

Põhimõte, et töö autoril on alati õigus saada tunnustust autorina, peab jääma kehtima. See on väga õige, ja ka väga tähtis punkt. Enamike inimesi innustab looma uusi asju see, et selle eest midagi saada, olgu see lihtsalt tunnustus selle loomise eest või muu (mitte)materiaalne kasu. Kui see autorilt ära võtta, siis miks ta peaks üldse veel midagi looma, kui ta ei saa kunagi kindel olla, et tema selle asja autoriks tunnistatakse.

2. Mitteäriline jagamine peaks olema vaba.

Viimase paarikümne aastaga on autoriõiguse jõustamine palju karmimaks. Kui vanasti võis eraisik jagada vabalt ükskõik mida, tingimusel, et ta selle arvelt tulu ei teeni, siis tänapäeval võib on lood teisiti. Mida kergemaks on muutnud jagamine, seda rangemaks on sellega seotud regulatsioon. See on igati loogiline, et on keelata teiste loomet kasumi teenimise eesmärgil jagada, kuid see võiks ainult nende inimeste/ ettevõtete karistamisega piirduda.

3. Autoriõiguse kaitse ajaperioodi tuleks vähendada 20 aastale.

Kui praegu ükskõik millist loomet kaitsta autoriõigusega, siis see kehtib niikaua, kuni selle autor elab. Ja peale seda veel 70 aastat. See on kahtlemata liiga pikk aeg mille tõttu paljud väärt asjad lihtsalt unustatakse, sest autoriõigused ei luba neid endasi jagada ega kasutada.

4. Automaatselt antud autoriõiguste kaitse pikkus võiks olla vaid esimesed 5 aastat.

Tänapäeval on väga palju selliseid töid, mis on tänu automaatse autoriõiguse kehtimise tõttu kaitstud, hoolimata sellest, et neil ei ole otseselt mingisugust väärtust. Idee, et seda automaatselt kehtivat kaitset vähendada viie aasta peale ning kehtivatest kaitsetest luua avalik andmebaas, on üsna geniaalne idee. Teoseid, mis on juba nende loojate poolt unustatud, saab kasutada ja jagada. Ning need, kes soovivad oma loomet kaitsta pikemalt, saavad seda teha, kuid neid on võimalik ka üles leida kui kellegi on vaja.

5. Tööde osaline kasutamine uues loomes peaks olema vaba.

See oleks ennekõike suur võit muusika- ja filmitööstusele ja ka muudele loomevormidele, sest see lubaks kasutada kaitstud teoseid uutes, ilma, et oleks vaja küsida luba. Palju vabamalt saaks inimesed luua erinevaid remikse ja paroodiaid, millel on unikaalne kultuuriline väärtus võrreldes algmaterjali(de)ga.

6. Keelata digitaalõiguste haldamise lahendused ja legaliseerida nende lahti muukimine.

Autoriõiguste kaitsmine on tänapäeval digitaalsel kujul muutunud nii keeruliseks, et luuakse erinevaid tarkvaralisi ja ka riistvaralisi lahendusi, mis lubaks kontrollida, kas konkreetsel tarbijal on õigus ligi pääseda erinevale digitaalsele loomele. Tihtipeale on lahendused nii kohmakad, et need muutuvad koormaks "legaalsele" tarbijale. Olen täiesti nõus, et DRM võiks kaduda ja juba olemasolevate süsteemide lahti muukimine peaks olema legaalne.

"Admin Abuse!"

noreply@blogger.com (Ranar) — Sun, 11 Oct 2020 14:26:00 +0000

Shea käsk mille lugemisel mul kohe tuli erinevaid mälestusi meelde on punkt number 9 - ära kuritarvita oma võimu. Mulle on jäänud mulje, et just arvutimängude valdkonnas on selle reegli järgimisega palju probleeme. Tänapäeval see nii suur probleem ei ole, kuna enamus online mängudega on tavaks see, et servereid haldab mängu arendaja. Vanasti see nii levinud ei olnud, ning paljud arendajad muutsid kättesaadavaks tööriistad, et mängu huviliste kommuni aktiivsematel liikmetel oleks võimalus oma servereid jooksutada. Mina nägin üsna tihti seda draamat mis tuli sellest, et admin on kuidagi endale mängus ebaausa eelise andnud või mängijaid ebavõrdselt kohelnud.

Üks paremini seonduvaid kogemusi oli mul 2010ndate alguses seoses militaarsimulaatori ARMA 3 mängureziimiga, kus peamiseks fookuseks oli tsiviilelu imiteerimine. Alguses mängisin ma oma välismaalt pärit sõpruskonnaga ühes suvalises serveris, kuid mida enam me seal mängisime ja tihedamalt end selle serveri kommuuniga sidusime, saime me aru, et see inimene, kes seda haldab ei saa sellega hakkama, teeb koguaeg valesi otsuseid jne. Kuna meil oli sõpruskonnas IT taustaga inimesi, panime me üks hetk ise uue serveri püsti (mis on tänaseks selle reziimi kõige populaarseim server). Kuna meie sõpruskond oli serveri "juhtkonnaga" mestis, siis üsna tihti tegi admin meile erinevaid väikeseid "teeneid" võrreldes suvaliste mängijatega.

Eesti Infoühiskonna Arengukava 2013-2020 - 1 enim ja vähim realiseerinud eesmärk

noreply@blogger.com (Ranar) — Mon, 05 Oct 2020 08:31:00 +0000

Enim realiseerinud eesmärk

Üks eesmärke, mis on minu arust kõige paremini saavutatud on Eesti kultuuripärandi säilitamine. Väga palju on panustatud sellesse, et digitiseerida erinevaid vanu dokumente, kaarte, ajalehti, filme ja palju muud mis on üle Eesti erinevais arhiivides, ning teha need kergesti kättesaadavaks kõigile, kellel nende vastu huvi on. Olemas Rahvusarhiivipoolt hallatud "Virtuaalne uurimissaal", kus saab erinevatest valdkondadest ajaloolisi infoallikaid uurida, mida aktiivselt täiendatakse.

Võibolla see ei ole objektiivselt vaadates kõige realiseerinum eesmärk, kuna tegelikkuses palju on veel digitiseerimata, kuid see on üks neist, millesse panustamine on mind aidanud ning millega on mul reaalne kokkupuude. Nimelt tegin ma gümnaasiumis uurimustöö oma kodulinna tänavanimede kohta läbi ajaloo, ning mind aitasid meeletult erinevad digitiseeritud dokumendid ja kaardid.

Vähim realiseerinud eesmärk

Eesti keel on tõesti tänapäeval digitaalses maailmas elus ja arenev, kuid minu arvates veel mitte nii arenenud, et puhtalt Eesti keelega saaks digitaalmaailmas veatult hakkama. Kindlasti oleneb see sellest, kui suur osa inimese elust on see maailm, kuid eelneva väite kirjutasin tuginedes enda kogemustele.

Kahtlemata on Eesti enda nö digitaalruum nii suur, et igapäevatoimingud nagu uudiste lugemine ja arvete maksmine saab igaüks emakeelega tehtud, kuid vaadates sealt kaugemale siis on kindlasti veel arenguruumi. Kuna eestikeelne kõnelejaskond on nii väike osa maailmast, siis ei ole paljud globaalsed suurfirmad veel lisanud oma teenustele ja toodetele eesti keelset versiooni.

Näiteks ei ole endiselt Apple IOS mobiilsel operatsioonisüsteemil Eesti keele tuge. Statcounteri andmetel on peaaegu 30% eestlastest nutitelefoni kasutatavatest inimestest just Apple nutitelefon.

Wikipedia vs Entsüklopeediad

noreply@blogger.com (Ranar) — Sat, 26 Sep 2020 12:01:00 +0000

Wikipedia on üks tänapäeva suurimaid infokogumikke ning kahtlemata kõige kättesaadavaim. Kui midagi konkreetset googeldada, siis on suure tõenäosusega üks esimesi vasteid otsingupäringule mõni Wikipedia artikkel, mis räägib otseselt sellest asjast või selle asjaga seonduvast. Kuid enne interneti eksponentsiaalset levikut, näiteks 20 aastat tagasi, olid suured ja rasked raamatud nimega entsüklopeediad, mille Wikipedia on tänaseks laias laastus unustusse jätnud. Näiteks teatas aastal 2012 Encyclopedia Britannica, et nad lõpetavad peale 244 aastat paberil entsüklopeediate trükkimise.

Wikipediad ja entsüklopeediad on mõlemad teatmeteosed, kuid neil on üks tähtis võtmeerinevus. Entsüklopeediad on koostatud professionaalide poolt, kes on võimelised tegema oma uurimusi ning nende uurimuste põhjal kirjutama artikleid. Wikipediat kirjutavad vabatahtlikud, kes tuginevad oma artiklite kirjutamisel enamasti juba eelnevalt ilmunud allikatele.

Wikipedial on entsüklopeediate ees palju eeliseid. Seal on artiklid palju mahukamad, see on kergemini otsitav ja kättesaadavam. Ning selleks, et seda uuendada või mõnda viga parandada ei pea trükkima tervet uut raamatuseeriat. Ehk see on ka loodusele kasulikum.

Hoolimata kõigist nendest plussidest on Wikipedial üks suur puudujääk võrreldes entsüklopeediatega. Kuna Wikipediat võib muuta igaüks, siis ei saa me kunagi kindel olla faktides, mida võime sealt lugeda. Artikli muutja võib olla ükskõik kes, ning näilikult tõeses artiklis võib olla kasutatud kallutatud allikaid, esineda täiesti valet informatsiooni mida igaüks ei oska tuvastada ning palju muid vigu.

Ei ole raske aru saada miks Wikipedia on üle võtnud traditsioonilised paberil entsüklopeediad. Kuid nagu ka kõige muu suhtes internetis, siis tuleks ka sealt loetu suhtes olla kriitiline.

2 nähtust Interneti kujunemisloost - Mis on säilinud ja mis ei ole?

noreply@blogger.com (Ranar) — Fri, 18 Sep 2020 13:44:00 +0000

Email

Email on üks esimestest modernsetest digitaalkommunikatsioonivahenditest. Aastal 1971 - pea 50 aastat tagasi saadeti esimene email, mis oli oma olemuselt küllaltki sarnane tänapäeva emailile, kasutades @ sümbolit saaja aadressi markeerimiseks. Sealt edasi kasvas emaili kasutajate arv ainult suuremaks, ning järgneva 20 aasta jooksul arendati seda edasi, tekkisid sideprotokollid nagu SMTP, POP ja IMAP mis on kasutuses tänaseni. Ja email kujunes üsna kiirelt selliseks nagu ta on praegu.

Tänapäeval on email internetis väga tähtis, sest see on nii suhtlusvahend kui ka niiöelda dokument, mis kinnitab meie digitaalset identiteeti. Pea igal ühel, kes kasutab internetti aktiivselt, on emaili konto. See on tavaliselt üks esimesi asju, mille inimene loob endale internetis. See on vajalik sellepärast, et ükskõik kuhu luua endale kasutaja, siis on selle kinnitamiseks on vaja emaili. Muidugi on email ka suhtlusvahend, kuid seda pigem professionaalsel tasemel, kuna vaba suhtlus toimub tänapäeval enamasti läbi sotsiaalmeedia.

Tekstipõhised arvutimängud

Arvutitel on olnud peale andmete haldamise, rehkendamise ja muu tähtsa töö kõrval veel üks otstarve - meelelahutus. Kuna omal ajal ei olnud arvutid väga võimekad graafika kuvamise aspektis, olid mängud oma olemuselt väga lihtsad nagu näiteks "Pong". Kuid selle kõrvalt hakkasid ilmuma ka keerulisemad tekstipõhised mängud, kus sa said liikuda ringi ja mõjutada maailma enda ümber ning teha palju erinevaid asju.

Kuid arvutimängude populaarsuse kasvu tõttu hakati tugevalt arendama ka graafilist võimekust. Ei läinud kaua kui neid samu "keerulisi" mänge sai illustreerida kujutistega arvutiekraanil. Mida rohkem aeg edasi on läinud, seda keerukamaks on need illustratsioonid muutunud ning seda vähem on loodud tekstipõhiseid mänge. Neil on on endiselt olemas oma väga väike nišš, kuid neid tänapäeval enam ei tehta.

Tehnoloogilised lahendused, mis ei löönud läbi.

noreply@blogger.com (Ranar) — Mon, 14 Sep 2020 01:21:00 +0000

Ouya

Ouya sai alguse Kickstarteri ühisrahastamisplatvormist, kus koguti 8.5 miljonit dollarit. Paberil näis see hea uus konkurent olemasolevatele mängukonsoolidele ning ootused selle suhtes olid kõrged. Konsooli hinnaks pidi saama vaid 100 dollarit, regulaarselt lisandub kataloogi uusi mänge, millest kõik on vähemalt tasuta proovitavad ja avatud riistvara pidi soosima selle modifitseerimist ning lihtsustama mängude arendamist.

Oma lubadustest pidasid nad kinni, kuid sellest hoolimata oli konsool pettumust valmistav. Sisuliselt oli tegemist ühe keskklassi tahvelarvutiga, millel oli pult ja seda sai oma televiisoriga ühendada. Mängude kataloog koosnes põhiliselt telefonimängudest, millest paljusid ei suutnud Ouya oma nõrga riistvaraga jooksutada. Sellel oli sellel jooksev Android 4.2 opsüsteemi modifikatsioon kohmakas ning kohati tundus poolik olevat. Tänu eelnimetatutele puudujääkidele ning veel paljudele ei suutnud Ouya koguda populaarsust ei mänguaredajate ega ka mängurite seas.

Google Glass

Google Glass oli Google visioon, kuidas inimeste reaalsust "augmenteerida". See oli prillipaar, kuid klaaside asemel oli kasutajal parema silma ees väikene 640x360 läbipaistev display mis võis kuvada igasugust infot ning sisseehitatud kaamera mis oli suunatud sinna kuhu inimene vaatas.

Madala resolutsiooni ja vaateväljaga display ei olnud väga hea, ning tekitas paljudes küsimusi selle mõjust silmanägemisele. Seoses kaameraga oli palju privaatsusega seotud küsimusi. Kuidas saame me kindlad olla, et Google ei filmi koguaeg meie tegemisi. Ja kuidas saavad teised kindlad olla, et prillide kandja ainult vaatab nende poole, mitte ei hoia neid kaamera fookuses. Peale prillide turule tulekut alates kõrgest 1500 dollarist, ei läinud kaua kuni prillid erinevates asutustes sealhulgas kinodes ära keelati.

3D Televiisorid

2010-date alguses oli üks vingemaid asju teleka juures see, kui see sai mängida 3D sisu. See tuli kinodest, kus tänu spetsiifilise riistvara, aksessuaaride ja 3D sisu olemasolule tundus see väga äge viis kuidas filmi kogeda. Peale mängufilmi "Avatar" 3D tõusis tehnoloogia populaarsus väga kiiresti. Peagi oli kõigis kõrgeima hinnaklassi telekates 3D võimekus.

3D sisu vaatamiseks pidi lisaks telekale ostma sobivad prillid, 3D Blu-Ray mängija ja spetsiifilisi 3D Blu-Ray väljalaskeid filmidest. Efekti tugevus oli tihtipeale nõrgem või madalama kvaliteediga sellest, mida sai kogeda kinos.

Omades ise ka kodus 3D hulluse tipus ostetud telekat, võin öelda, et ma olen 3D sisu vaadanud sellel täpselt ühe korra. See oli ka suvaline demo Pirate Bayst. 3D väljalasked filmidest olid kordades suuremad tavalistest filmi torrentitest. Isegi piraatides ei olnud 3D seda väärt.